Spordiennustus kui jätkusuutlik investeering? Jätkulugu

Tunnistan ausalt - mu eelmine postitus oli natuke teadlikult provokatiivsem. Eks särtsu oli veidi vaja ja nii saigi hambusse võetud selline tükk, mida oleks mõnusam ja vürtsikam järada nii mul kui teistel. Ning ma ei pidanud pettuma, nii palju tähelepanu, klikke ja eriti rohkelt asjalikke kommentaare pole mu postitused juba mitu aastat näinud. Ning lisaks sellele provotseerivale teemale (jättes justkui mulje, et kaevan nii sügavalt neis teemades, et varsti hakkan jälle panuseid panema) sain ka tegelikult päris palju targemaks ning eks mind toodi (õnneks üsna viisakal toonil) konkreetselt maa peale tagasi ka oma veidi naiivsete mõtete osas.

Ühesõnaga, tegelikult tehti mulle väga põhjalike vastustega selgeks, et selliselt väikeste koefitsientide peale oma edu üles rajada ei saa. Eks täna ja homme võib see lühiajaliselt muidugi edu tuua (tõenäosusteooria ja variatsioonide iseärasuste tõttu), aga pikas plaanis sel moel rikkaks ei saa. Lisaks sain päris palju taustainfot ka erinevate spordiennustusportaalide toimimisloogikate kohta. Alates sellest, et isegi, kui sa ühel hetkel suudad enda jaoks välja töötada süsteemi, mis sulle stabiilselt raha hakkab sisse tooma, siis pikas plaanis tõmmatakse sellele varem või hiljem portaalide poolt pidur peale. Nagu üks kommentaator selle sõnastas - võitev mängija on nende jaoks bad business ja sellest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada. Selle juures ei riku nad isegi mitte mingeid seadusi või reegleid, sest igal äriettevõttel on õigus oma kliente valida ning vajadusel ka nende tegevusi piirata. Nagu üks asjalik anonüümne kommenteerija mainis - temal on lausa 150 erinevat spordiennustusportaali talle piirangud peale seadnud (ehk siis ta saab mõnes kohas näiteks maksimaalselt 1-euroseid panuseid teha jne). Muidugi see 150 ise on juba selline number, mis peast kinni haarama paneb, aga see selleks.

Igal juhul - mida rohkem neid kommentaare mu postituste ja ka Facebooki Finantsvabaduse grupis tuli, siis seda enam sain ma aru, kui rumal ma aja jooksul olnud olen. Kui pinnapealsed on olnud mu teadmised ja arusaamad, kuidas kogu see turg üldse toimib. Ma oma siiras naiivsuses tõesti uskusin, et kui mulle meeldib nädalavahetustel Premier League jalgpalli vaadata või vahest öösiti natuke NBA asju jälgida, siis olen ma spetsialist valmis, et edukalt spordi peale raha panna. Eks muidugi aegajalt ju joppas ka ja sellega andsin oma uskumustele hagu veel juurdegi. Aga lõppude lõpuks ei saanudki see kõik muudmoodi lõppeda, kui see minu puhul lõppes - ehk siis väga suurte võlgadega (siia muidugi aitas kaasa mu keskmisest kõrgem palk, mis võimaldas üsna kõrgetel limiitidel mängida ja hiljem laenu saada vägagi suurtes summades).

Kõiki neid kommentaare ma detailselt siia välja tooma ei hakka, sest eks nad kohati läksid juba väga sügavuti ja ilmselt enamus lugejatele suures joones ehk huvi ei pakugi. Suur osa neist on loetav siis siit ning ka siit. Samuti on osa kommentaare leitavad ka siis eelpool mainitud Facebooki grupist vastava postituse alt.

Mis siis veel võiks kokkuvõttes välja tuua? Ahjaa, mulle väga meeldis üks vaatenurk sellele küsimusele, kas spordiennustus võiks olla võrreldav näiteks aktsiatesse investeerimisega. Siinkohal tsiteerin antud kommentaari sõnasõnalt: "Spordiennustuse ja aktsiaturu erinevus on selles: Spordiennustuses on mängijad keskmiselt kaotajad (negative-sum game): kõik viivad papi majja, maja võtab osa pappi ära ja jagab ülejäänu tagasi. Pappi jääb vähemaks. Aktsiaturul on "mängijad" keskmiselt võitjad (positive-sum game). Kaugeltki mitte kõik ja kaugeltki mitte enamik mängijaid. Aga võidud kokku on suuremad, kui kaotused kokku. Kuna majandus kasvab.Ehk siis lihtne järeldus: kasiinos ei ole jätkusuutlikult võitev strateegia võimalik, aktsiaturul on." Sellele kõigele on väga keeruline vastu vaielda. Eks umbes sama lugu on ju tegelikult ka slotimasinate, igasuguste kasiino lauamängude või kasvõi pokkeriga. "Maja võidab alati!" Ehk siis mängijad toovad oma raha turule ja jagavad seda omavahel laiali ning kasiino (itaalia keeles tulebki sõnast "maja") võtab iga tehingu pealt oma osaluse ja nii see masinavärk muudkui keerleb.

Lõpuks jõuamegi ringiga sinna, mis paraku paratamatu - pikas plaanis on praktiliselt võimatu spordiennustust võtta kui jätkusuutlikku investeeringut. Nagu need kasiinod isegi rõhutavad - tegemist on puhtalt meelelahutusäriga, lihtsalt see kõik on mängija jaoks reeglina ääretult kallis lõbu. Kui kahtled endas või kui sa ei naudi enam mänguilu, siis ära mängi, ära panusta.

Kas spordiennustus võiks olla järjepidevalt kasumlik investeering?

Oma tänase mõtisklusega panen ma võibolla konservatiivsemad rahaspetsialistid kukalt kratsima ja mulle igapäevaselt kaasaelajad ehk veidi isegi minu tuleviku pärast muret tundma, aga esialgu ütlen siiski rahustuseks ära, et tegemist on ülimalt teoreetilise postitusega. Ise ma seda kõike (vähemalt lähimas tulevikus) siiski praktikas proovima ei kavatse hakata. Aga see kõik ei takista neid mõtteid siiski veidi põrgatamast. Kindlasti ootan siinkohal samas ka huviliste vastumõtteid või kommentaare potentsiaalsetele ebakõladele mu nägemuses.

Aga hakkame siis pihta. Üldine investeerimismaailma tõdemus on see, et head investeeringud algavad sealt 7% kasumist igal aastal. Ehk siis, et kui aasta alguses paned 1000 EUR kuskile kasvama, siis aasta lõpuks 1070 EUR on juba hea tulemus. Edasi on juba võlavitsaks see kuulus liitintress ja kõik need muud jutud. Ühesõnaga, et kogu selle asja võtmeks on see, et investeeringud kasvavad ajas sisuliselt eksponentsiaalses tempos. Tundub loogiline ja lihtne, kas pole? Nagu mingi maasikakasvatus näiteks. Hangid kuskilt esimesed taimed ja edasi hakkavad need sulle juba ise uusi võrseid ajama ning lõpuks on põld täis ja kui külm või põud ära ei võta, siis hakkabki peagi kasumit ka tiksuma (kui just EKRE jälle võimule ei pääse ja välistööjõudu ära keelama ei hakka).

Nüüd aga teeksin põike oma elu konnasilma poole. Ehk siis spordiennustusmaailm. Eks ma olen siin ennegi natuke flirtinud mõttega, et ega see spordipanuste tegemine oma olemuselt väga palju aktsiatesse või krüptosse investeerimisest ju ei erine. Mõlemas valdkonnas paned sa oma raha mängu, lootuses, et see toob sulle pikemas või lühemas ajaplaanis rohkem raha tagasi. Ainus vahe siis selles, et ühe kohta öeldakse hasartmäng ning pigem pangad sulle selliste tehingute tõttu laenu ei anna ning koostööd väga teha ei taha, ning teise kohta justkui öeldakse, et tegemist on kasuliku ja targa finantskäitumisega, mida kogu ühiskond takka kiidab.

Aga mõelgem nüüd korraks sellele 7% kasumipiirile. Spordiennustusmaailmas tähendaks see pidevat panustamist 1,07 koefitsiendiga. Ehk siis sisuliselt 93% kindlusega on sulle garanteeritud 7% kasumit (jah, hetkel jätsin arvestusest välja ennustusportaalide kasumimarginaalid, aga samas reeglina ju aktsiatehingute puhul läheb ka alati mingi teenustasu maha, rääkimata tulumaksukohustusest). Tundub ju täitsa hea diil. Eks spordiennustuse suurim murelaps muidugi ongi see, et kas inimene suudab järjepidevalt jääda selliste väikeste koefitsientidega mängima? Samas, kui see pikas plaanis kasumit toodab, siis miks ka mitte? Võtad 100 EUR algkapitaliks ja hakkad seda muudkui eksponentsiaalselt panustama max 1,2 koefitsiendiga sündmuste peale. (esimene panus 100 eur, teine panus 120 eur, kolmas juba 120*1,2 = 144 eur jne). Lihtne matemaatika ütleb, et sellisel moel saaks 100 eurost 10 õnnestunud panusega saada üle 600 euro tulu ehk siis üle 500 euro puhaskasumit (1,2 astmel 10 = 6,2). Ehk siis väga suure tõenäosusega juhtuvatele asjadele panustades on võimalik täitsa asjalik kasum kokku ajada.

Tunnistan muidugi siinkohal täiesti ausalt, et ma pole spordiennustust mitte kunagi sel moel suutnud võtta. Minu nägemus on olnud alati pigem selles, et ma püüan leida võimalikult kõrgeid koefitsiente, millega oma spordivaatamise kogemust ägedamaks muuta. Ehk siis ma olengi alati olnud pesuehtne hasartmängur, kes ajab taga seda põnevust lootuses sellega kasumlik olla. Aga nagu ma kunagi ühes oma postituses tõdesin - investeerimine peab olema tegelikult üsna igav ja üksluine tegevus. Samamoodi ei tohiks ka segamini ajada meelelahutuslikku spordiennustust raha teenimise eesmärkidega. Ehk siis, kui on eesmärk raha teenida, siis ei tohiks samal ajal otsida ka põnevust. Sisuliselt tähendab see seda, et ma ei pea teadma mitte midagi oma ennustusega seotud võistkondade eelnevast ajaloost või isegi konkreetsest spordialast. Tähtis on lihtsalt leida suvalisel hetkel sobiv koefitsient ja sinna oma raha mängu panna. Ning kui on soov tugitoolisportlasena naudingut saada, siis võtad oma sobiva koguse õllesid ette ja vaatad suurelt ekraanilt tippjalgpalli või grand slam tennist. Ilma panustamata.

PS. Igaks juhuks rõhutan siiski üle, et antud postitusega ei kutsu ma otseselt üles kedagi seda kõike proovima. Pigem tahaks lihtsalt arutleda.

Kuidas ma Bondoralt ootamatult võlateate sain

Täna teeksin veidi lühema postituse. Aga selle eest tavapärasest teravama ja kriitilisema. Juttu tuleb Bondorast. 

Usun, et enamus võlakoorma all ägavaid inimesi on ka Bondoraga kokku puutunud. Teame ju küll seda, et sisuliselt neil klienditugi puudub, kuhugi helistada ei saa. Samal ajal on kogu asjaajamine nii automaatseks tehtud kui vähegi võimalik, inimlikkus puudub. Kui ikka oma maksetega hätta satud ja oled juba nende kurikuulsa B-Secure teenuse kasutusele võtnud, siis saad üsna ruttu igasugused viivitustrahvid kirja, rääkimata posti teel saadetavatest paberkirjadest.

Kogu värk on neil ääretult robotlik, nendega midagi läbi rääkida ei anna. Maksa või lepi sellega, mis tuleb. Mingit inkassot nad ei kasuta. Kui oled piisavalt kaua neile juba võlgu olnud, siis lendad otse kohtusse.

Teatud mõttes on see kõik võibolla isegi arusaadav ja loogiline. Äriettevõte ju ikkagi ja eks tööjõukulutused ongi üks väga suur kuluallikas. Lihtsam ja odavam on oma süsteemid automaatseks programmeerida. Mida vähem inimesi tööl, seda vähem peab ju ka palka maksma.

Ühelt poolt panevad nad päris suurt rõhku reklaamikampaaniatele. Olgem ausad, telekast ja raadiost ning internetist ja tänavatelt leiab nende igasuguseid kõlle ja bännereid hoolega. Isegi mingi oma animeeritud neiu on neil valmis joonistatud. Päris kenake teine, kui päris aus olla. Omamoodi nunnu lausa. Lisaks teevad nad pidevalt ka mingeid tarbijamänge ja igast muid trikke. Ühesõnaga, suht aktiivne laenukontor tegelikult.

Aga... Mis mõttes nad tõstsid ilma igasuguse hoiatuseta B-Secure kuutasu üleöö 10 EUR pealt 14,99 peale?! Null kommunikatsiooni. Lihtsalt ühel hetkel oli selle tasu sisuliselt poole kõrgem ja kogu lugu. Ning isegi, kui oleks mingi teavitus olnud, siis kas tõesti on selline hinnatõus kuidagi normaalne? Eriti olukorras, kus tegelikult kõik B-Secure kliendid on sisuliselt sunnismaised - sa ei saa sellest loobuda. Nagu teate, olen minagi endiselt Bondora laenuklient. Võlgnevusi mul seal pole, maksan kenasti igakuiselt ära need summad, mis vaja. Aga eks oma murede tõttu pidin kunagi peaaegu 2 aastat tagasi juba liituma ka selle B-Secure tootega. Sest muud võimalust neilt maksepuhkuse taotlemiseks lihtsalt pole. Kusjuures, nende süsteemid on tegelikult niimoodi üles ehitatud, et isegi maksekuupäeva ei saa sa ilma B-Secure'ita muuta. Et siis, kui sul on vajadus seda muuta, siis maksad kogu ülejäänud laenuperioodi neile kenasti 14,99 EUR. Geniaalne äriplaan. Kõigil, kes samuti Bondora laenukliendid ja see teenus kasutusel, siis soovitan igaks juhuks oma kontoseis üle vaadata.

Niisiis. Mai lõpus logisin ma bondora.ee keskkonda sisse ja vaatasin üle, mis mu juunikuu summa on (kuna aegajalt see graafik neil natuke ujub - seal võivad mõnesendised vahed olla kuude lõikes, et kord on näiteks 80.17 eur ja teine kuu hoopis 80.18 eur jne). Summaks oli siis X eurot. Olgu, tegin ülekande ära ja unustasin teema ära. Kui maksepäevast oli möödunud aga paar päeva, sain oma e-mailile hoiatuse. Et ma olen bondorale võlgu, 4,99 EUR. Kuna tean oma täpsust ja korrektsust kuumaksete teostamisel, siis viskas korraks pulsi üles küll. Et kellele ma nüüd siis kaeban ja mis värk sellega nüüd on. Logisin siis taaskord kontole sisse ja ennäe, ongi võlgnevus. Punaselt hoiatustekst ka juures ja puha. Edasisel uurimisel selguski tõsiasi, et senisest 10 eurosest B-Secure kuumaksest oli saanud 14,99 EUR. Loogika kohaselt julgeks pakkuda, et see muudatus viidi sisse 01.06.2022. Ja nüüd nii lihtsalt ongi. Edaspidi pean oma kuumakseid suurendama 4,99 EUR võrra. Lihtsalt niisama.

Oletame, et Bondoral on neid B-Secure kliente näiteks 20000. Ning igaühelt laekub nüüd 5 eurot iga kuu rohkem. Ehk siis 100 000 eurot puhtalt lisatulu, mida mitte kuidagi investoritega jagama ei pea. Lihtsalt nipsust, ilma lisakulutusi tegemata või lisaväärtust kellelegi andmata.

Ma küll ei tea, kui populaarne see keskkond investorite seas on (ei viitsi sellekohast uurimustööd ka teha), aga no tegelt ka - mina küll investorina sellisesse kohta oma raha ei paneks. Aitäh tähelepanu eest ja mõelge ikka suurelt, eks ole! 

-----------------------------------------------------

Pean siiski siia ühe täpsustuse lisama, tuhlasin natuke oma postkastis ringi ja leidsin 2. maist vastava kirja Bondora poolt. Seega, üks teade siiski tuli. Aga iseasi, kas see antud tegu kuidagi õigustab? Sest B-Secure lõpetamiseks on ainus võimalus laenuleping lõpetada...

Sisuliselt võib kogu teema kokku võtta järgneva võrdlusega: ma ostsin 2 aastat tagasi ühe teenuse, toome näitena näiteks teleteenuse, spordipaketi. Sõlmisin lepingu, et maksan iga kuu 10 eurot. Nüüd aga otsustas teenusepakkuja ühepoolselt, et paneb paketti näiteks mingi golfikanali juurde ja tõstab hinna 14,99 euro peale. Kuigi golf mulle ei meeldi ja see mulle mitte mingit lisaväärtust ei anna, pean ma sellega siiski leppima. Lepingu lõpetamiseks mul reaalseid võimalusi ei ole.

Algajalt algajale

Eestis on investeerimisbuum. Juba päris mitu aastat tuleb täiesti tavalisest, niiöelda "peavoolumeediast" (tegelikult ma vihkan seda sõna) igasugust investeerimisjuttu. Terve Eesti on erinevaid spetsialiste ja nendega seotud edulugusid täis. Vahest viskab sisse ka mõne kainema või isegi negatiivse loo ka, aga üldjuhul antakse mõista, et see on suht lihtne värk ja üleüldse on need lollid, kes ei investeeri. Eks see muidugi viib lõpuks igasuguste pettuste ja muude jamadeni ka. Aga see selleks, see pole otseselt mu tänase mõtiskluse teema.

Minule käib kogu see targutamine natuke isegi närvidele. Eriti sellest vaatenurgast, kuidas räägitakse, et investeerimist saab alustada isegi 10 euroga ja seda kõike lausa müüjatöö kõrvalt. No kurat, ei saa ikka küll. Kui sa oled üksikvanemast müüja ametiga ühetoalise korteri elanik, siis tuled sa napilt ots-otsaga kokku ja mingit investeerimisjuttu ei saa siin ollagi. Pigem peaksid sellises seisus õnnelik olema, et sa endale mingit võlakoormat pole tekitanud. Minu meelest on suht vastutustundetu seda jura ajada, et kõigist võib saada investor. Rääkimata sellest, et mis asja sa selle 10-eurose investeeringuga siis peale hakkad pikas plaanis? Aasta pärast on sul seal veits üle 100 euro, 5 aastaga saad 500 eurot kokku. Ja edasi? Käid korra nädalasel Kanaari saarte reisil või Rakvere spaaas ja oled õnnelik, et küll oli hea investeering? Päris elumuutev kogemus ju ilmselt ei ole.

Investeerimise juures on ju hästi oluline see, et kogu see raha, mille sa kuskile kasvama paned, peaks olema selline raha, mille kaotamist sa saad endale lubada. Ning minu meelest on ilmselge, et oma miinimumpalgaga sul suure tõenäosusega selliseid tagavarasid või vabasid summasid lihtsalt ei ole. Seda enam, et igasugused gaasi, bensiini või elektrihinna tõusud söövad kõik su võimalikud investeeringud niiehknaa ära.

Algaja investor kipub olema ääretult tundlik ja emotsionaalne. Aga tegelikult on ju just need omadused need edukuse tapjad. Rahamaailm on tegelikult üsnagi ratsionaalne, vähemalt nende jaoks, kes seal pikas plaanis tublid on. Mõned kuud tagasi oli ka meie kohalikus televisioonis päris mitu rahatarkuse saatesarja. Meenub, et ühes neist rääkis oma loo ka üks ilutööstuse tegija, kes näitas väga suure õhinaga, kuidas ta oma II pensionisamba raha kõik krüptosse pani. Viskas 12500 eurot bitcoinidesse ja oli väga rõõmus, kui nädal hiljem seal 12600 eurot oli. Eks ta küll tunnistas sinna lisaks, et teab küll, et see võib meeletult kõikuda ja mida kõike veel. Aga kas ta tegelikult ka nendeks langusteks valmis on? Usun, et tänaseks on tal seal ikka mitu tuhat eurot kahjumit. Sellises seisus on ilmselt üsna lihtne igasuguseid valesid otsuseid teha.

Omaette teema on tegelikult lisaks varaklassi valikule ka platvormi valik. Ning ka siin suudavad algajad tegelikult üllatada. Nad suudavad leida selliseid kohti, mille puhul kogenud tegija jaoks juba kaugelt vilgub ohumärk "scam, pettus!" Aga ometigi suudavad kollanokad need valikud teha ja sinna oma raha magama panna. Ning siis minnakse kuskile finantsvabaduse gruppi ja kurdetakse, et panin QuicklyRich portaali oma raha, aga nüüd nad jokutavad ja ei taha mulle väljamakset võimaldada. Ning siis ollakse pettunud ja kurjad, kui selgub, et sellest rahast on nad igaveseks ilma jäänud. Kahtlemata on kogu see maailm meeletu infohulgaga üle kallatud ja seal orienteerumine ongi keeruline. Ning igasuguste kavalate müügijuttude ja petuskeemide ohvriks langemine on täitsa suure tõenäosusega. Sest kes meist ei tahaks võimalikult väikese vaevaga hästi rikkaks saada. Inimlik värk ju.

Kokkuvõttes tahaksin ma öelda, et investeerida lihtsalt investeerimise pärast ei ole mõistlik. Esmalt on tähtis enda jaoks lahti mõtestada oma eesmärgid, võimalused ning seejärel end hoolega harida. Viia end kurssi kõikvõimalike riskidega ning vähemalt alguses piirduda ikkagi ainult turvaliste kanalite ja kauplemisplatvormidega. Kõik, mis tundub liiga hea, et olla tõsi, on suure tõenäosusega pettus või väga suurte ohtudega teekond. Lisaks tasuks endale selgeks teha ka igasugused baasteadmised. Mitte ronida algajana kuskile shortima või krüptorahadega igapäeva kauplemisega tegelema. See oleks juba puhas hasartmäng ja sellest olen ma oma veergudel piisavalt palju rääkinud, kuhu see kõik lõpuks viib.

Algajana olen ka mina siin üritanud oma niiöelda investeerimisblogi pidada. Kuid kuna ma eriti seda matsu siin ei jaga, siis vähemalt siiani pean nentima, et "Miinustest plussi" blogi on oluliselt madalama lugejate arvuga kui olid mu võlablogid. Eks siin ilmselt neid põhjuseid täitsa mitu - esiteks inimestele läheb rohkem hinge see, kuidas kaaskodanik oma pahedega võitleb kui see, kuidas ta edukaks üritab saada. Ning rääkimata muidugi ka taustateadmistest. Võlgade ja hasartmängude maailmast tean ma ilmselgelt oluliselt rohkem  kui investeerimisest. Ning eks paljude vanade kalade jaoks on mu kirjutised ilmselt parajalt naiivsed. Aga selline see seis on. Üritan tasapisi areneda. Ürita sinagi.

"Endine" hasartmängur börsitormide kütkeis

Oma eelmise "paanikapostituse" eest sain ma ühe konkreetse märkuse, mis läks mulle hinge ja pani mõtlema. See kommentaar oli midagi sellist: "Minu meelest on suur vahe, kas alustada investeerimisega siis, kui oled just "kuristikust" välja roninud või siis, kui kogu elu on olnud "üks ilus alpiaas". Esimesel juhul on ka väike kalle allapoole ärevusttekitav koht "kas tõesti jälle?"... teisel puhul ei pane ka väiksemat lõhangut nii teravalt tähele." Ehk siis tegelikult pean ma endale aru andma, et oma hinges olen ma tegelikult üks katkise vaimuga hasartmängur. Ma võin seda küll peita mingisuguse muretuse ja teatava enesekindluse maski taha, aga reaalsuses on mul raske oma emotsioone talitseda, kui turud massiivselt kukuvad. Ma loodan, et aja jooksul muidugi harjun sellega, kasvatan endale piisavalt paksu naha, kogen neid languseid ja tõuse nii palju, et ei kipu südameklopsides müügi nuppe vajutama. Eks kogu see strateegiapool tahab veel tohutult õppimist ja harjutamist. Paratamatus on see, et kuna ma olen viimaste aastate jooksul kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud, siis mõjuvad mulle punast värvi börsigraafikud endiselt liiga tugevalt. Tegelikult pean ma lisaks veel nentima ka seda, et mõnes mõttes ei ole "endine hasartmängur" päris korrektne, sest hasartmängur jääb alatiseks hasartmänguriks, isegi, kui ta end talitseda suudab.

Teatud mõttes oli mu postitus samas natuke ka provokatiivne, klikipüüdja. Et tulge nüüd, pahandage kõik ühe algajaga. Samas ei tõmmelnud ma siiski liiga palju. Kokkuvõttes oli selle vara osakaal, mille ruttu maha müüsin, alla 10% kogu mu portfellist. Ning eks neid krüptomänge saab siin teinekordki mängida, see ongi natuke nagu lotomoodi asi. Teisalt aga pean tunnistama oma ülereageerimist Change'i kasvutasku osas. Kuigi jah, siin ei saa mingist kahjust rääkida, sest see on siiski lihtsalt üks hoius. Eks see oli näide sellest, kuidas teadmatusest saab valesid otsuseid teha. Kui nägin, et Terra (UST) ehk siis tollal kõige suurem stablecoin lendas omadega kuristikku, siis kartsin, et avaldab mõju ka kasvutaskule. Sest nii palju ma siiski olin uurinud, et selle toote tagatiseks on ka stablecoinid. Hiljem rahunedes otsustasin asja veidi sügavuti uurida. Ning selgus, et krüptotasku on seotud hoopis USD Coiniga (USDC). Nagu Change ise selle kohta ütles: "USDC on ka täielikult auditeeritud, mis tähendab, et kogu sellega seotud vara on avalikustatud, seega pakub see rohkem turvalisust kui UST." Igaks juhuks muidugi olgu siia endiselt ka lisatud tõdemus, et "krüpto on ikkagi krüpto ning oma olemuselt on see ikkagi kõrge riskiga varaklass, isegi kui USDC on madalama riskiga krüptovarade hulgas." Ehk siis suures plaanis ma ilmselt nii palju ettevaatlik ikkagi nüüd olen, et kogu oma meelerahufondi ma arvatavasti kasvutaskusse ei pane, aga ühe palga jagu raha võiks siiski sinna tiksuma jätta. Nii olengi nüüd vaikselt seda siis sinna tagasi kandmas. 

Sellised lood siis turgude tõmbetuultes, et mitte öelda tormikestes. Võib arvata, et neid raputusi tuleb veel ja veel. Loodetavasti suudan siiski kainet meelt säilitada. Olgem ausad, pikas plaanis on parim aeg investeerimisega alustamiseks just täna (sest eile on juba möödas). Isegi siis, kui see tänane seis on nii ebastabiilne ja ootamatusi täis.

Ahjaa, kes veel lugenud pole, siis Võlglase Päevikusse ilmus ka hiljuti uus postitus - eksklusiivne intervjuu Paul Neitsoviga.

Paanika - kõik põleb!

Kõik põleb. Sellist paanikat mina veel näinud pole, mis siin nüüd viimase paari nädalaga lahti on läinud. Aktsiaturud hävinevad, krüptovarad kukuvad kivina. Katsu sa siis noore investorihakatisena selles rajus tormituules ellu jääda, eks ole. Minul viskas natuke siiski närvi mustaks ja eelmisel nädalal teostasin mõned müügitehingud. Ning vähemalt esialgu tundub, et tegin õigesti. Esmajoones läksin ma krüptovarade kallale. Ma müüsin KÕIK maha. Jah, ma pidin vastu võtma teatavad kahjumid, aga tänases seisus pean tunnistama, et mul vist läks isegi hästi. Kas ma pikas plaanis ka õigesti käitusin, seda ma ei tea. Igal juhul müüsin ma oma 0,006488 BTC maha hinnaga 36850,11 EUR ja sain seega oma 250 EUR investeeringu pealt kahjumiks  10,92 EUR (ehk siis müügist laekus mulle 239,08 EUR). Võrdlusena, et täna (12. mail) oleks mu BTC seis  165,12 EUR (hind on hetkel 25449,80 EUR). Vahe on päris märkimisväärne, eks ole. XRP puhul tegin oma müügi hinnaga 0,5789 EUR ja sain oma 50-eurose investeeringu kahjumiks 9,71 EUR (kätte sain 40,29 EUR). Tänane hind on 0,3370 EUR ehk siis selles võtmes oleks tänane seis mul 23,45 EUR (ehk siis ka siin oleks protsentuaalses mõttes kahjum päris märkimisväärne). Sellised otsused siis selles tõmbetuules.

Lisaks pean rääkima ka sellest kasvutaskust, mida siin alles hiljuti oma postituses suure positiivsusega reklaamisin. Õnneks ei jõudnud ma ka sinna veel oma plaanijärgseid tehinguid tegema asuda ning nüüdseks olen viimasedki eurod sealt (vähemalt ajutiselt) välja võtnud. Kogu mu Change'iga seotud portfell on seega hetkeseisuga täiesti tühi. Eks nüüd tuleb rahulikult ringi vaadata ja uudiseid jälgida ning millalgi siis ehk uuesti paati hüpata. Ning eks elu näitab, kas mu tõmblused osutuvad paratamatuks koolirahaks või tegin poolkogemata õigeid otsuseid. Krüptorahade müügitehingute suur eelis on see, et need toimuvad koheselt. Eks see mind ilmselt tegutsema panigi.

Näiteks III samba puhul või ka Revolutis olevate Coca-Cola aktsiate puhul selliselt tõmmelda ei saa, sest seal on see viiteaeg omajagu pikk. Täna tehingunuppu vajutades jõustuksid need alles mõne päeva pärast ja kes teab, mis seisus need omadega selleks ajaks juba on. Ning, mis eriti huvitav ja veider - Coca-Cola pole selles praeguses möllus üldse pihta saanud. See on mul endiselt päris mõnusas kasumis - 300 EUR investeering on toonud koos väikeste dividendiga tänaseks 344,13 EUR. Aga III sammas paraku põleb üsna korraliku leegiga. Kuid selle kallale ma siiski minna ei kavatse, jätkan siin oma pikaajalist plaani. Aga seisu illustreerimiseks siiski avaldan tänase reaalsuse - sissemakseid 3500 EUR eest, kontol ilutseb aga 3285,59 EUR ning alles kuu aega tagasi oli see mu kenasti rohelises.

Tegelikult on mul endasugustest II samba lõhkujatest investorihakatistest omamoodi kahju isegi. 2021. aasta septembris, kui me oma pensionirahad kätte saime, siis oskasid ilmselt meist vähesed karta, et sellised rajud möllud ja kõikumised meid ees ootavad - igasugused hüperinflatsioonid, sõjad ja mis kõik veel. Juba aastaid räägiti ju ajakirjanduses, kuidas investeerimine on nii lihtne ja peaaegu lollikindel tegevus. Kõik muudkui kasvas ja paisus. Enda puhul tunnetan, et minu kaotused on kõike arvesse võttes veel siiski üsna väikesed, aga kardan, et neid, kes täiega pea ees vette hüppasid ja kõik oma viimsedki sendid kuhugi kasvama panid, on päris palju. Ning nende nahas hetkel ei tahaks küll olla. Selles turude turbulentsis kaineid otsuseid vastu võtta on ikka päris keeruline. Aga, mis seal ikka. Eks igaüks peab oma vitsad ise kätte saama ja loodetavasti sellest ka omad järeldused tegema. Igal juhul minu enda plaan, et "osta ja unusta" on nüüd küll omadega untsu läinud - kui ikka juba Aktuaalse Kaamera esiuudisteks on majandusuudised, siis on raske sellest möllust kuidagi kõrvale jääda. See lihtsalt jõuab paratamatult sinuni, tahad seda või ei. Päris kivi alla peitu pugeda ju ka ei saa. Eks näis, kui kaua need tõmblused veel kestavad ja kas see viib lõpuks ka mingi püsiva majanduslanguseni. Märgid ei pidavat head olema.

Meelerahufond kasvutaskusse

Nagu ma siin mõni aeg tagasi teada andsin, siis on mul tänaseks välja kujunenud üsna konkreetne prioriteetide järjekord, kuhu ma oma raha igakuiselt paigutan. Esmalt siis loomulikult kõik koduga seotud kulutused + üldine elamisraha, seejärel kõik laenukohustused, siis ehitan ma ka vaikselt oma meelerahufondi ning lõpetuseks siis alles investeeringud (ning siingi on põhirõhk esialgu tegelikult vaid III pensionisambal). Leian lihtsalt, et nii on aus ja õiglane kõigi osapoolte suhtes ja nii taastan ka iseenda hingelist seisundit. Eks ajas loomulikult saab neid prioriteete muuta, aga hetkel on see järjekord just selline.

Täna aga tahaksin rääkida ühest vahendist, mis natuke aitab ühendada meelerahufondi ja investeerimise eesmärke üheaegselt. Kuskil kuu aega tagasi jõudis mingite reklaamide kaudu minuni info Change Investi (see on see sama kodumaine firma, kus mina oma krüptovarasid hoian) uuest tootest nimega Kasvutasku, inglise keeles Growth Pocket. Kuna mu usaldus ja kindlustunne Change'i osas on üsna tugev, siis pälvis see minu jaoks piisavalt tähelepanu, et hakata lähemalt uurima, millega tegu.

Oma olemuselt on see toode üsna lihtne - pane oma raha sinna taskusse ja 7% aastane intress on garanteeritud. Võrreldes tavapäraste praeguse aja hoiustega, mida meie suured pangadki pakuvad, siis on vahe üsna korralik - enamasti on nendel aastaintress praegu julgelt alla 1%. Näiteks, SEB-il on kasvuhoiuse nimeline toode (seotud ka digikassaga), mille intress on 0,10% aastas! Ehk siis sellest on Change kasvutasku lausa 70(!) korda kasulikum. Tegelikkuses on see vahekord isegi veelgi rohkem kasvutasku kasuks, aga sellest natuke lähemalt allpool.

Niisiis. Sai siis siit ja sealt tausta uuritud, tundus hea asi. Nii saigi otsus vastu võetud, et proovin järgi. Ning mitte lihtsalt nii, et panen raha sinna taskusse ja las tiksub. Ma ikka võtsin põhjaliku testimise ette. Proovisin igasugused sissemaksed, väljamaksed, intresside tiksumised ja kõik asjad läbi. Alustuseks panin sinna 100 EUR. Üks selle toote eripärasid on siis see, et intress tiksub iga tund. Saatsin Change tugitoele kirja ka, et nad mulle selle arvestuse täpsemalt lahti kirjutaksid ja seda nad ka hea meelega tegid (seejuures - täitsa eesti keeles saab nendega suhelda). Kokkuvõttes toob 100 EUR iga tund järgmise kasumi: 100*((7/100)/360/24) = 0,08 senti. Ehk siis ööpäevas tiksub 1,92 senti ja ühe kuu jooksul 57,6 senti (30 päeva jooksul siis). Siis makstakse see saadud tulu (iga kuu esimesel kuupäeval kella 13:00 paiku) sulle sinna kasvukontole juurde ja nüüd ongi sul seal siis 100,58 EUR. Ning nüüd rakendub juba selline vahva asi nagu liitintress (koolist äkki isegi mäletad sellist mõistet?).

Kuigi usun, et päris paljud teavad, mis see liitintress on, siis paneks väikse kirjelduse ikkagi kirja siia. Võtame aluseks 1000 EUR. Selle puhul oleks siis antud kasvutasku intressituluks 5,77 EUR iga kuu. Kui aluseks oleks lihtintress, siis oleks valem lihtne: 1000 + 12*5,77 = 1069,12 EUR. Kuid, kuna kasvutasku kasutab liitintressi, siis tegelikkuses oleks selle puhul aastaseks intressituluks hoopis 1072,29 EUR. Asja iva siis selles, et kuna igakuiselt pannakse su taskusse kuuga teenitud intressitulu juurde ja uue kuu intressitulu arvutatakse juba lisatud summat arvesse võttes. Ühe aasta puhul see tuluvahe muidugi eriti tugevalt esile ei tule. Aga võtame näiteks 10 aasta näite. Kui taskus on endiselt 1000 EUR ja sinna aja jooksul sentigi juurde ei lisa, siis laias laastus toob see lihtintressiga igal aastal sulle sisse 70 EUR. Ehk siis 10 aasta pärast oleks summaks 1700 EUR. Kui aga rakendame liitintressi (igakuise intervalliga), siis oleks meil 10 aasta pärast hoopis 2009,66 EUR. Siin on vahe juba täitsa olemas, eks ole. Sellised lood siis nende erinevate intressidega.

Nüüd aga tagasi kasvutasku eripärade juurde. Pean tunnistama, et mina ei ole siiani leidnud mitte ühtegi põhjust, miks seda mitte kasutada. Ning suures plaanis kavatsen ma kogu oma meelerahufondi ilmselt just sellesse taskusse panna. Sest noh, olgem ausad - arvestades seda praegust megainflatsiooni, siis tavalisel pangakontol see raha lihtsalt põleb. Kuigi jah, isegi see 7% aastaintress jääb praegu inflatsioonile alla, siis on see ikkagi parem kui mitte midagi. Ning suures plaanis on see siiski üsna väikese riskiga, aga samas täitsa garanteeritud tulu. Ning seejuures saab väljamakseid ja sissemakseid teha sisuliselt ööpäevaringselt ja need ilmuvad paari minutiga su pangakontole tagasi. Kõik need asjad sai ka reaalselt läbi katsetatud. Võid vabalt teha isegi seda trikki, et paned näiteks kell 10:58 100 EUR korraks kasvutaskusse, see tiksutab sulle 2 minutit hiljem sinna selle 0,08 sendise arvestuse ära ja siis võtad kohe selle 100 eurot oma pangakontole tagasi. Kõik käib siuh-säuh, mingeid lisakontrolle pole. Kas sellel mingit ratsionaalset mõtet on, see on muidugi omaette küsimus, aga igal juhul saab niimoodi täitsa vabalt toimetada. Võimalik, et mingid piirangud sellisel tegevusel ikkagi on ja lõpuks võib kuskile radarile ka sattuda, kui liiga tihedalt ja liiga suuri summasid edasi-tagasi liigutada, seega tasub ikka mõistlikkuse piiridesse sellega jääda ja päris iga tund ilmselt ülekandeid ei maksa teha.

Aprillis teenisin mina selle vahendiga kokku 1,02 EUR. See maksti mulle siis kenasti sinna kasvutaskusse juurde ja nüüd nii ongi. Ka kasumile ei rakendu mitte mingeid piiranguid, selle saab samuti soovi korral välja võtta. Suure tõenäosusega rakendub sellele tulule tegelikult ka tulumaksukohustus, aga kuna mul pole plaanis neid tulusid lähiaastatel välja võtta, siis hetkel ma sellel teemal rohkem ei peatuks.

Aga selline toode see Growth Pocket siis ongi. Suurim ja reaalseim risk seda raha kaotada on ilmselt see, kui Change Invest peaks pankrotti minema või muud taolised sahker-mahkerdused. Sest otsest tagatist neil pole, nagu üldiselt pankadel on (Eesti pankades on sinu varad tagatisfondi poolt tagatud kuni 100 000 EUR ulatuses, seda isegi panga pankroti korral). Samas minu hinges ühtegi kahtlustunnet Change'i osas pole. Aga kokkuvõttes tahaksin siia ikkagi lisada selle klassikalise lause ka, et kogu eelnevat juttu ei tohiks võtta investeerimissoovitusena. See oli lihtsalt minu kogemuse kirjeldus. Igal juhul saab kasvutaskust minu portfelli osa.

Investeerimine on täiega igav!

Ma olen tänaseks siis teadlikult ja järjepidevalt kogu selle investeerimisvärgiga tegelenud veidi üle 7 kuu. Ning teate, ma pean ütlema üsna otse ja keerutamata, et see on üks üsna igav värk. No ei pane silmi särama ja südant põksuma, mingitele graafikutele kaasa elama ja erutuma, kui miski üles-alla lendab. Alguses oli see kõik muidugi põnev, sest avastamisrõõmu jagus päris palju ja üleüldiselt ongi iga uus asi ju huvitav, aga see õhin taandus ajapikku ja saabus rutiin. Ma teadsin, kuhu on vaja ülekandeid teha, et mingeid osakuid või münte hankida ja nii see kulgema hakkas. Ning siis saabuski igavus.

Aga tegelikult on see kõik jumalasta okei, et see mulle igav on. Sest minu iseloomu ja inimlike omadustega lähebki kõige paremini kokku just see emotsioonivaba ja rutiinne tegevus. Panen siia ühe George Sorose tsitaadi ka: "Kui investeerimine on meelelahutus, kui sul on sellega tegelemisel lõbus, siis sa tõenäoliselt ei teeni sellega raha. Hea investeering on igav." Ma ei taha olla igapäevaselt kuskil majandusuudistes sees ja jälgida, kuidas mingitel organisatsioonidel läheb ning kuidas sellele kõigele reageerima peaks. Ma ei taha olla mingi spekulant või päevakaupleja. Ma tahan olla minaise. Mulle meeldibki, kui kogu see investeerimisvärk on kuskil täiega taustal, natuke isegi minust sõltumatult. Viskan igakuiselt oma summad kuskile valitud kohtadesse ja seejuures ei huvita mind, mis see ühiku hind parasjagu on. Sest ma niikuinii ei saa lõpuni aru, millest see kõik sõltub. Ma olen täiega rahul oma valitud varaklasside ja investeerimiskeskkondadega. 

Ühesõnaga, investeerimine on üks väga oluline ja tähtis tegevus ning seda isegi siis, kui see nagu üldse pinget ei paku. Sest niimoodi rahulikult ja pikaajaliselt tiksudes ongi mõnus ühel hetkel avastada, et ennäe, mul on ju tegelikult päris palju vaba raha. See on nagu maratonijooks, sa valid endale jõukohase tempo ja lihtsalt kulged. Iga samm või iga kilomeeter ei tohiks su jaoks olla piin ega meeletu eneseületus.

Kui ma tahaksin aga mingit pingelist ja adrenaliinirohket investeerimist kogeda, siis roniksin ma hoopis spordiennustusmaailma tagasi. See oleks vähemalt teema, mida valdan. Aga ei, ma ei vaja seda. Oma põnevuse ja rutiinitapjad leian ma mujalt - perega koos olemisest, ägedate asjade tegemisest, trennis enda ületamisest või muudest õnnestumistest. Mu sisemine sõltuvus viis mind mu minevikus kuristiku äärele ja sinna ei taha ma enam iialgi naasta.

Ehk siis kokkuvõttes - investeerimine on minu jaoks täiega igav, aga nii ongi hea ja mõnus. Mul on olemas küll omad unistused ja eesmärgid, kuhu tahaksin kunagi jõuda, aga ma ei ole nendele asjadele ajalist määrangut pannud. Sest tegelikult naudin ma täiega ka oma tööd ning kuna see toob mulle igakuiselt ja stabiilselt päris korraliku kopika sisse, siis ei ole ma enda jaoks sõnastanud eesmärke stiilis "aastaga 30000 eurot või 5 aastaga finantsvabaduseni". Kõik tuleb siis, kui on õige aeg, sest ka tänases seisus on asjad päris hästi. Nautigem ka lihtsalt protsessi!

Minu portfell, 3. osa

Hurraa, ma sain oma elus teist korda dividende! Ja see tuletas mulle meelde, et oleks aeg taaskord oma portfell üle vaadata. Ja alustuseks saan hõisata, et ma olen täiega rohelises. Ega ma täpselt ei tea, mis seda siin põhjustanud on, aga no kurtmiseks põhjust pole, eks ole. Ja ma ei viitsi ka kuidagi vaeva näha, et aru saada, miks mu investeeringud järsku kõik plussi on lennanud. Kui nii, siis nii. Suures plaanis sellel kõigel praegu endiselt veel tähendust või tähtsust ei ole.

Alustuseks siis räägikski natuke nendest dividendidest. Coca-Cola maksis mulle seekord siis 2,08 USD. Eelmine dividendimakse toimus detsembris, tookord sain 0,80 USD. Kuna see eelmine summa oli niivõrd väike, siis siiani seisis see mul niisama Revoluti investeerimiskontol. Nüüd aga tuli siis piisavalt "suur" summa juurde, et ostsin nende eest aktsiaid juurde. Ehk siis nüüd kajastuvad Coca-Cola kasumis mul ka edasi investeeritud dividendid (sisse pandud summat see seejuures siis ei mõjuta). Vahepealse aja jooksul olen ma siin ka ise natuke juurde lisanud ja tänane seis on siis selline, et kokku olen Coca-Colat ostnud 300 EUR eest ja reaalsuses vaatab vastu mulle 319,82 EUR (ehk siis +6,61%).

Ka krüptovaradesse olen veidike juurde pannud (50 EUR BTC katteks) ja ka need on vahepeal kenasti plussi ujunud. On see siis olnud sõja tõttu või mingitel muudel põhjustel, seda ma väga täpselt ei tea. Aga nagu allpool toodud pildilt näha, siis 300 EUR krüptorahakott on tänaseks muutunud 328,58 EUR suuruseks. See teeb täitsa tubli 9,52%.

Tuleva III samba osas olen siis kenasti jätkanud oma tavapärast rutiini ja juba neljandat kuud järjest kandsin sinna 500 EUR juurde. Ehk siis võrreldes eelmise portfelli ülevaatega on sinna vahepeal lisandunud 1000 eurot. Ning tookordsest 60,62 EUR kahjumist on tänaseks saanud hoopis 32,40 EUR kasum (+1,08%). Ehk siis nagu sai juba mainitud, kogu portfell on täiega rohelises. On see siis mingi uue pullituru algus või ajutine hüpe, seda ma ei tea. Aga tore ikkagi.

Teooriad ja praktikad

Kui palju peaks enne teooriat uurima, kui praktiliste sammude kallale asuda? See on küsimus, millele loomulikult mingit ühest vastust pole. Eks see kõik sõltub senistest kogemustest, konkreetsest ülesandest/probleemist, ümbritsevast keskkonnast, riski-tulu suhtest ja millest iganes veel.

Mul on üks sõber, kes juba aastaid teeb erinevaid katsetusi igasuguste väärtpaberite või aktsiatega. Muudkui proovib nii ja proovib naa. Igasugused robotid, graafikud, tehnilised analüüsid. Aga seda kõike puhtalt mängurahaga. Ta pole siiani julgenud sentigi pärisraha sinna panustada. See on näide sellest, kuidas saab igasuguste teooria õppimiste ja uurimistega liiale minna. Sa küll saad oma silmaringi laiendada ja lõpuks tajud seda maailma ilmselt päris hästi, aga reaalset kasu sa sellest ei lõika. Ning mulle tundub, et mida pikemalt seda praktiseerimist peljata, seda raskemaks see esimene samm ka muutub. Sest sa lõpuks oskad näha ka kõiki neid riskikohti, kuhu raha kaotada.

Teoorias on ka näiteks kaalujälgimine ülimalt lihtne. Muudkui aga söö õigeid asju õiges koguses ja liiguta end piisavalt ning ongi kõik hästi, hea tervis tuleb nii, mis mühiseb. Aga, kui seda kõike praktikas proovima hakata, siis tulevad ikkagi igasugused inimlikud soovid ja isud peale, mis panevad vaimu ikka korralikult proovile. Küllap kõik, kes vähegi selle teemaga kokku puutunud, teavad millest ma räägin. Toiduteooria on tegelikult imelihtne. Selle saab üsna lihtsasti selgeks teha, mis toiduained on head ja mis on halvad. Kui vaid suudaks sellest kõigest kinni pidada.

Kuidas üldse leida see kuldne kesktee teooria omandamise ja selle praktiseerimise vahel? See on ilmselt selline teema, mis jääb vist alatiseks ühiskonda saatma. Aga eks selle jaoks ongi igasugused spetsialistid olemas, kes oma nõu ja jõuga (teooriaga!) sind aitama on valmis. Teevad sulle plaani või kava valmis ja sinu asi on sellest lihtsalt kinni pidada, sellesse uskuda ning loota, et ehk tulevad millalgi ka tulemused.

Mina olen pigem selline reaalsete vahenditega katsetaja. Eks ma natuke ikka alguses uurin ja viin end kurssi, aga liiga detailseks ma reeglina ei suuda minna. Tahan asjad läbi proovida ning arvatavasti teen selle käigus ka vigu, mida oleks saanud teooria lugemisega vältida. Aga kui vead tehtud ja õppetunnid käes, siis lähen loen teooriat edasi ja püüan mõista, mida oleks saanud paremini teha. Ilma selle praktikata ja reaalsete katsetusteta oleks kogu see teooria olnud totaalne info üleküllus ja paras hiina keel. Aga nüüd olen ma juba natukenegi kursis sellega, mida raamatud või õpetused räägivad. Eks muidugi saaks alati ka kohe praktikasse hüpata ja kõik eksimused veelgi räigemalt läbi kogeda, aga see tundub vähemalt mulle juba natuke liiga enesetapjalik.

Kusjuures, tegelikult tean ma seda, et teoorias oleksin ma ka oma peaaegu kirstunaelaks osutunud spordiennustusega suutnud edukalt raha teenida. Tegelikult ma ju tean, mida on vaja teha, et selles valdkonnas kasumis olla. Aga samas ma tean praktilise poole pealt seda, et ma ei suudaks talitseda oma emotsioone ja hasarti ning see hävitaks kõik, mille mõistusega teeniksin. Lihtne järeldus: teoorias olen hea, aga praktikas kaotaksin kõik. Sellele teele ei tohi ma iialgi naasta...

Mulle meeldib ikka ja jälle tennisega paralleele tuua. Teeksin seda ka siinkohal taas. Ma usun, et tenniseteoorias olen ma päris tubli. Ma tean, kuidas see mäng käib, olen seda oma elu jooksul ikka reaalselt tuhandeid tunde jälginud, uurinud. Kuid praktikas olen ma seda mängu ise mänginud täpselt ühe korra, ühe seti. Seejuures, selle sama sõbraga, kellest enne juttu tegin. See oli tegelikult juba oma 20 aastat tagasi ja ma kaotasin selle seti. Ühesõnaga, tennises kehtib paraku tõdemus, et sa võid teoorias küll ülihea olla ja asja jagada, aga reaalsuses enne sa mitte ühtegi punkti seal ei võida, kui pole palli üle võrgu löönud.

Kuidas teil näiteks nende asjadega on? Kui reisima lähete, kas panete plaani ja graafikud paika, uurite sihtpunktide tausta, teete kõvad ettevalmistused, vajalikud broneeringud? Või lendate kohale ja vaatate juba kohapeal, mis saama hakkab? Või kuidas näiteks investeerimismaailmas toimetate või millalgi alustasite? Uurite graafikuid, firma tausta, tuleviku eesmärke või teete suure tuhinaga esimese osakuostu ära ja siis hakkate vaatama, mida edasi teha?

Tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine

Täna tahaksin natuke jaurata. No on selline tuju. Püüan selle juures mitte liiga isiklikuks minna ja kedagi personaalselt välja tooma ei hakka. Teema on siis klassikaline võlglaste teema - tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine.

Eks sel teemal olen ma ennegi kirjutanud ja kohati võib jääda ka mulje, et mu teod ja mõtted justkui ei klapi. Aga suures plaanis on tegelikult mul üsna kindel arvamus tänaseks kinnistunud. Eks proovitud on ju nii ja proovitud on naa, omad veadki läbi elatud, aga reaalsuses ei saa siin minu arvates kahtepidi mõtlemist ollagi. Kui sul on ikka keskmisest kallimad laenud või isegi võlad kukil, siis unusta investeerimine ära. Sinu parim investeering ongi nende laenude tagasimaksmine. Loogika on tegelikult nii lihtne kui üldse olla saab - kui sul on kaelas näiteks 30% aastaintressiga väikelaen, siis samaväärset väärtpaberi või kinnisvara garanteeritud tootlusega investeeringut on sul ikka ääretult raske leida (see oleks pigem lihtsalt õnnelik juhus). Ehk siis lihtne ja elementaarne kolmanda klassi matemaatika ütleb üsna konkreetselt siin ära, et laenuorjuses olles investeerimisega tegelemine on üks suur lollus. Teatud määral muidugi olen ma ise ka selle lollusega siin tegelemas ja kiitlen siin aegajalt oma portfelliga. Aga samas, minu vabanduseks on see, et tegelikkuses on peaaegu kogu mu investeeringute maht seotud III pensionisambaga ning eks sellel on omad konkreetsed põhjused. Ühelt poolt muidugi teatavad süümekad selle ees, et oma II samba ära lõhkusin. Ning teisalt siis loomulikult see riigipoolne boonus, 20% võimendus sissemaksete pealt. Ehk siis kui siin detailidesse laskuda, siis siin annab isegi skeemitada - võtad 6000 eurot laenu, 10% intressiga, ühe aastase perioodiga. Ning maksad selle vaikselt III sambasse. Laenutagasimakseid tuleb kokku 6600 euro eest, mille eest saad oma pensionifondi 6000 eurot ning 1200 eurot puhtalt kätte. Ehk siis riigipoolne raha katab su intressikulud ära ja jääb veidi ülegi. Aga see ei olnud siin siiski investeerimissoovitus, see oli lihtsalt suvaline jutuvada, millega natuke demonstreerida, kui hea kullaauk see III sammas oma boonustega on. Samas võrdluseks mingi suvaline dividendiaktsia või indeksfond sulle ikka naljalt seda väikelaenu aastaintressi tasa ei tee. Niiet taaskord tõdemus - üldjuhul on laenude tagasimaksmine kõige parem investeering üldse.

Omaette nähtus on muidugi need inimesed, kes on reaalselt ise võlgades (ehk siis lepingud kuskil inkassos, täiturite käes, pangakontod aresti all), aga ikka kiitlevad, et nemad tegelevad investeerimisega ja ostavad mingeid varasid kokku. Ise veel uhked ka selle üle. No ei suuda mina mõista, mis selliste inimeste peas toimub või kuhu see elementaarne algklassi haridus ja loogika jäänud on. Eks ma muidugi saan aru, et investeerimine on moodne värk ja kõlab ju palju uhkemalt kui lihtsalt võlgade tagastamine. Aga no olgem ausad - see on rumal ja tegelikult ka ääretult vastutustundetu. Vastutustundetu nii enda, oma lähedaste kui ka loomulikult võlausaldajate suhtes.

Nagu olete ilmselt mu postitustest juba välja lugenud, siis mul jääb igal kuul tegelikult suhteliselt palju raha laenukohustustest ja muudest kulutustest üle. Enamus raha läheb mul endiselt igasuguste lepingute ja kokkulepete katteks (nii on see veel päris mitu aastat). Investeeringutesse (III sammas siis) panen ma stabiilselt 500 eurot. Ülejäänud raha eest aga ehitan ma endale üht olulist asja, mille nimi on "meelerahufond". Mul on konkreetne eesmärk, et see saaks ühel hetkel võrdseks mu kolme kuu palgaga. Ma avasin selle jaoks lausa eraldi pangakonto, millele ma isegi pangakaarti ei tellinud. Ma tahan, et see raha lihtsalt oleks mul võtta, kui hädasti vaja oleks. Et ma ei peaks oma III sammast lammutama hakkama või väikelaenu kuskilt võtma, kui pesumasin või auto katki lähevad või kui tekib vajadus mingil põhjusel kiiresti kodumaalt põgeneda. Eks kui see 3-kuuline eesmärk on täis ja see raha rahulikult vedelemas, siis saan edasi vaadata, kas annab oma laenulepinguid veelgi optimeerida ja neid ehk ka ennetähtaegselt tagasi maksta (see ülesanne ei ole praeguse seisuga aga väga lihtne, sest aktiivsed lepingud on mul üsna suured, alla 3000-eurose jäägiga neid polegi). Sellised jutud siis täna. Lähinädalatel peaksin ma teada saama eelmise aasta eest saadava aastapreemia ja siis klatin ühtteist veel oma kohustuste osas. Ning siis teen ka detailse ülevaate, kuhu ma tänaseks jõudnud olen - viimasest ülevaatest on juba päris palju aega möödas (see jäi oktoobrisse).

Ahjaa, üks artiklisoovitus ka siia lõppu. Ärileht kirjutas täna sarnasel teemal.

EMTA tegi ülekande

Oplaa, see nädal algas siis ootamatu üllatusega. Tuludeklaratsiooni raha saabus. Tõele au andes on muidugi postituse pealkiri natuke ebakorrektne, sest puhtfaktiliselt tegi ülekande Rahandusministeerium, aga see selleks. Tundub, et vähemalt kõik esialgsed kontrollid ja ülevaatused läbisin ma siis edukalt. Point siis selles, et seekordne tuludeklaratsioon oli minu jaoks eelmiste aastate variantidega võrreldes oluliselt nüansirohkem ja ka keerukam. Igasugused välismaised tulud ja mingid investeerimistega seotud ülekanded + siis ka see suur II pensionisamba väljamakse.

Kuna minu investeerimiskontod on natuke tavapäratumad (Revolut aktsiate jaoks ja Change Invest krüpto jaoks), siis mitte midagi sellega seonduvat mul automaatselt deklaratsioonile kantud ei olnud. Lisaks olen aru saanud, et ega Revolut ja Change maksuametiga automaatselt andmeid ei vaheta. Nii palju, kui teiste kogemusi olen siit ja sealt (ennekõike FB gruppidest) lugenud, siis meie kohalike pankade (LHV, SEB, Swedbank) investeerimiskontod olid juba deklareerimisdokumenti avades kenasti peale kantud. Kuigi ka seal oli vist mingit väikest segadust ja ühtteist tuli ümber tõsta ja kustutada. Pikemas ajaperspektiivis liigun ka mina arvatavasti kuskile Eesti panka üle oma asjaajamistega. Esialgu ei viitsi ma aga sellega tegeleda. Õnneks III pensionisammas on maksuameti mõttes tehtud nii lollikindlaks, et seal ei saagi midagi valesti teha. Kõik ostud lähevad kenasti ise õigesse kohta ja nende pealt arvestatakse õiged summad tagasi. Ning kui peaks müügitehinguid tegema, siis sealt läheb samamoodi kõik juba enne raha kätte saamist maha. Ei teki võimalustki, et võiks riiki kogemata röövida või petta.

Samamoodi on õnneks kõik üsna lihtne ka nende välismaiste tuludega, minu puhul siis reklaamitulud blogipidamisest. Google AdSense annab vajalikud dokumendid, need tuleb deklaratsiooni juurde üles laadida. Siis summad klappima ja nii see läheb. Nagu juba varasemalt siin olin rääkinud, siis SmartAdiga on asjad veelgi lihtsamad, seal ei pea enda poolt üldse mitte midagi tegema. Nemad võtavad kõik maksud juba enne väljamakset maha ja kätte saan juba summa, mis kuulub täies mahus mulle. Tuludeklaratsioonile on nende summad ka kenasti automaatselt sisse kantud.

Nii see siis läkski. Kodulaenu intressid tuli internetipangast tavapärasel moel ise maksuametile saata (aga see värk vist kaob järgmisel aastal üldse ära, kui asjadest õigesti aru olen saanud - ehk siis edaspidi ei saa kodulaenu intresside pealt enam midagi tagasi). Samuti olid automaatselt deklaratsioonile kantud igasugused lastega seotud kulutused - lasteaiatasud, huviringide ja trennide tasud jne. Eks kogu see protsess minu jaoks natuke ajamahukam seekord oli kui senini, aga ei midagi hullu, 10 minutiga sain ikkagi kõik vormistatud. Tulemus: 400,62 EUR mulle tagasi. Ning täna see siis mu kontole ka ilmus. Ega see muidugi täiesti lõplik ei pruugi olla, sest tagantjärgi kontrolle vist võidakse teha kuni 3 aastat vanade tuludeklaratsioonide suhtes. Aga loodetavasti oli siis ikkagi kõik korrektne ja mingeid üllatusi selles osas tulevikus ei tule.

Infomullid, reaalsustaju ja nende haldamine

Nii investeerimismaailmas kui ka elus üldisemalt on üheks väga oluliseks edukriteeriumiks kätte saadav info ja selle haldamis/menetlemisoskus. Reaalsustaju, prioriteedid. Me kõik elame mingis omas infomullis. Me ise oleme selle endale kujundanud oma valikute baasil. Üks ekstreemsemaid näiteid on loomulikult see Ukraina sõda. Konkreetne sündmus, mida aga erinevad inimesed täiesti erinevalt näevad. Paraku on reaalsus see, et enamus venelasi arvab, et see kõik on täiesti õige ja väärt tegu, nende meelest käib see lahing inimkonna nimel ja ukrainlased tulebki ära tappa, sest nad on ju ühed pahad fašistid. Enamus läänemaailma (kaasa arvatud meie riik) inimesi näeb seda aga brutaalse Putini poolt põhjustatud katastroofina. Käimas on tohutu infosõda. Kõik osapooled otsivad välja just need klipid, mis nende agendat teenivad. Ning kui piisavalt ägedaid klippe pole, siis saab ju neid alati ka lavastada. Sõja lõppu ei paista mitte kusagilt.

Nii nagu selle sõja puhul, on üks omamoodi lahing ju ka investeerimine. Otsida sellest meeletust rägastikust üles õige ja adekvaatne info, mis just mulle võiks edu tuua, mind teenida. Informatsioon on selles mõttes konkreetne asi, et see lihtsalt on. Lõpuks saab määravaks aga hoopis see, kuidas me seda kohtleme, mida oluliseks peame ja mida mitte. Et olla edukas, tuleb kasutada oma kogemusi, teadmisi või siis osata otsida neid mustreid, mis võiks viia rahaliste võitudeni. Oma olemuselt on see nagu pokkerimäng, kus tegelikult väga harva on kõik lõpuni selge. Sa saad panustada vaid tõenäosustele. Sa pead enda jaoks sõnastama eesmärgid, paika panema plaani ning välja mõtlema ka ajalise horisondi, millal vilju lõigata.

Loomulikult olin ma ise samuti väga pikka aega ühes väga kahjulikus ja hävitavas infomullis. See oli see aeg, mil ma end ja oma elu lõhkusin hasartmängudega. Ma kapseldusin, kohe täiega. Ning olgem ausad - see kõik oleks võinud mind ikka sõna otseses mõttes hukutada. Kuid ma suutsin selle mulli lõhkuda...

Minust on viimastel nädalatel saanud taaskord väga intensiivne meediatarbija. Kuigi mõni aeg tagasi lubasin endale, et püüan seda kõike vähendada. Aga eks see sõda on nüüdseks omad korrektiivid teinud. Minu infokanaliks on saanud meie rahvusringhääling, ETV. Kõik need Ukraina stuudiod, Esimesed stuudiod, AK eriprogrammid, tavauudised jne. Ma jälgin neid sisuliselt hommikust õhtuni. Ning seda kõike tegelikult juba ka enese harimise nimel. Ukraina kaart ja tähtsamate linnade asukohad on vaikselt juba pähe kulunud. Ma naudin neid spetsialistide ja kaitseväelaste intervjuusid, kus rahulikult selgitatakse lahti, mis seisus kõik on ning mis võiksid olla tulevikustsenaariumid.

Ning siis on muidugi ka teistsuguseid infoallikaid. Seda igasugust infomüra ja jura on meie ümber ikka meeletult palju. Kohati on muidugi tegemist teadliku trollimisega, mille eesmärk teinekord ongi lihtsalt niiöelda "nalja teha". Vahet isegi pole, mis nende tolguste peades toimub. Siia lõpetuseks tegelikult tahaksin tuua ühe näite reaalsustaju vildakusest, mis mulle kuidagi hinge läks. Kuigi ilmselt peaks sellistest lollustest üle olema. Toon näite sellise inimese nagu Hillar Kohv varasalvest. Kes ei tea, kes on Hillar Kohv, siis tegemist on ühe veidra nartsissistliku klouniga kuskilt Pärnumaa metsade vahelt. Inimene, kes kujutab ette, et Eesti suurimad staarid on DJ Heiki, Arnold Oksmaa ja strippar Marco ning maailma kõige ägedam ja tähtsam meelelahutuspaik on Tartu kohvik-baar "Sodiaak". Tal on ka oma blogi. Mingil X põhjusel usub ta, et seda jälgib 1,2 miljonit inimest (seda uskumust levitab ta üsna hoolega). See on lihtsalt näide sellest, kui vildakas võib ühe inimese infomull olla. Reaalsusega on siin üsna vähe pistmist. Aga olgu, see selleks. Temast kirjutama pani mind hoopis tema üks viimaseid blogipostitusi. Teemaks siis see, et raadio "Elmar" ei loe soovisaates ette Hillari tervitusi. Panen siia lihtsalt ekraanitõmmise sellest. Kommentaarid on ilmselgelt üleliigsed... 

Sõja ajal investeerimine?

Sõda tilgub verd. Õudne, ängistav, hirmutav. Vastik on.

Igasugused investeerimisega seotud ABC-d ütlevad, et investeerimisega alustamiseks on parim päev "eile". No ma siis suures plaanis sisuliselt alustasingi eile, eelmisel sügisel. Hakkasin vaikselt oma eurokesi erinevatesse kohtadesse paigutama. Aga teate, tänaseks on kogu see värk mul juhtme ikka parajalt kokku jooksutanud. Sest olgem ausad, ega investeerimisplaanid üldiselt sõjalist tegevust arvesse ei oska võtta. Ei ole ka raamatutes õpetusi, mida sellistel puhkudel teha. Sest no mida sa siin investeerid, kui on õhus variant, et kõik kukub kokku lõpuks. Perspektiivid ja prioriteedid on ikka korralikult paigast ära. Ei oska isegi igapäevast elu enam väga elada, tööd teha, ammugi siis mingile investeerimisele mõelda, kui pommid ja kuulid meie läheduses linnu ja inimesi hävitavad.

Kaine mõistus muidugi ütleb, et põhiline on see, et paanikat peaks vältima. Et tuleks jääda oma plaanile kindlaks ja eks siis ole näha, kuhu see kõik viib. Samas on ju ilmselge, et praegusel ebakindlal ajal on vaba raha (eriti ka sularaha) tähtsus järjest suurem. Sest kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna. Need hetked, mil on vaja kiireid ja elulisi otsuseid teha. Suure ohkega samas ma eile ikkagi tavapärase 500 eurot oma III sambasse panin. Muidugi oleks võinud ju mõelda, et pärast rubla vabalangusesse lendamist, hakkab väikestviisi krüptoralli pihta. Aga no ei suutnud ma ka sellega kaasa minna ning mingeid tehinguid ma selles osas ei teinud.

Eks seda on ju pikalt räägitud, et meie põlvkond saab (või sai) nautida üht inimkonna kõige rahulikumat ajastut. Viimasest suurest sõjast oli ju möödas peaaegu 80 aastat. Neid, kes tolle aja koledusi veel mäletavad, on üsna vähe tänaseks elus. Ja nüüd on siis suur sõda jälle kohal, meie lähedal. Eks neid erinevaid sõdu ja konflikte on siin ikka ja jälle olnud (Süüria, Jugoslaavia, Afganistan, Aafrika riikide kodusõjad jne), aga midagi nii räiget pole ammu olnud. Eks siin ole natuke seda "mõned riigid ja piirkonnad on tähtsamad kui teised" paradoksi ka, sest olgem ausad - ega siis Süüria kodusõda midagi lihtsat pole olnud. Aga kuidagi nii on see elu meie planeedil, et Euroopa ja Põhja-Ameerika olukorrad lähevad rohkem hinge. Justkui mingi maailma eliit. Aga sel teemal ma siin pikemalt ei arutleks. Sõda imeb, täiega, igal pool. Mine perse, Putin!

Minu portfell, 2. osa

Tänasel, minu jaoks üsna märgilise tähtsusega kuupäeval (sellest lähemalt natuke allpool), on hea taaskord heita pilk peale, mis mu investeeringutest siis saanud ka on. Kohe alustuseks on vajalik muidugi märkida, et päris "osta ja unusta" stiilis ma siiski pole suutnud seda asja siin ajada. Mõnes mõttes on selles mu enda uudishimu ja kibeluse talitsemata jätmise süü, aga natuke on see seotud ka sellega, et ma ei seadistanud oma äppe piisavalt vaikseks. Tänaseks on mul aga kõik muudatused tehtud ja igapäevaelu see portfellivärk mul enam ei sega. Ühesõnaga, alustuseks oli mul siis vaja oma Change äpp (ehk siis see, kus mul krüptorahad peidus) ära sättida, et ta mulle mingeid erisündmuseid (suuri tõuse ja languseid) ekraanile ei kuvaks päevast päeva. Teiseks muutsin oma III samba sissemaksed püsikorralduse peale. Kui palk tuleb, siis läheb üsna automaatselt see 500 eurot kenasti õigesse kohta, ilma, et mina selleks eraldi liigutusi peaks tegema (ehk siis ma ei pea sellele rohkem mõtlema). Siit muidugi järgmine samm oleks pöörduda lausa tööandja poole, et las viskab ise selle summa minu eest sinna sambasse, aga ma pole veel nii täpselt uurinud, kuidas see täpsemalt käia võiks. Aga olen kuulnud, et nii peaks teha saama. Kuigi vist võib sõltuda ka tööandjast. Seda kohustust minu sellisele soovile vastu tulla neil arvatavasti pole.

Nii. Aga vaatame siis üle, mis vahepeal juhtunud on. Võtakski siis selle III pensionisamba ette. See on siis ainus minu niiöelda varaklass, kuhu ma raha olen juurde ka pannud. Tänaseks on siis sissemaksete summa mul kokku 2000 eurot. Ning tänahommikune seis on mul seal 1939,38 eurot. Ehk siis eelmise ülevaate 64,42 eurosest kasumist on saanud hoopiski 60,62 eurone kahjum. Kas see teeb mind kuidagi kurvaks või ärevaks? Absoluutselt mitte! Seda juba kasvõi selle tõttu, et kuna sel aastal olen ma sissemakseid teinud 1000 euro eest, siis tegelikkuses ootab mind selle eest järgmisel kevadel juba praeguseks garanteeritult 200 eurone preemia riigi poolt. Ning teiseks ei kurvasta see kõik mind juba selle tõttu, et ma ei plaani seda sammast siin veel niipea puutuda. Ideaalis muidugi võiks väljamaksete peale mõelda alles pensionieas. 

Järgmisena siis aktsiad. Siia ma midagi vahepeal juurde pole lisanud. Endiselt on mul siin Coca-Cola osakute sissemaksete summa 100 eurot. Revoluti äpp näitab mulle praegu seisuks 102,39 eur (116,50 usd). Ehk siis võrreldes eelmise korraga on juurde tiksunud 0,38 eur või siis 1,17 usd. Kokkuvõttes on siis kasum 2,39%. Rikkaks just sellises tempos ei saa, aga las tiksub - Coca-Cola peaks väidetavalt ikka hea ja kindel inflatsioonikaitse olema. Vaadates siin suures plaanis muid aktsiaid, siis peab ju rõõmustama - väike kasum on alati parem kui ükskõik milline kahjum, eks ole. Millalgi varakevadel peaks järjekordne dividendilaks ka tulema. 

Ning viimasena siis krüptovarad. Siin on need üles-alla ujumised ikka päris tugevad olnud. Ning mingil hetkel oli mu vara siin ikka päris nutune juba (see oli siis see hetk, kui sain aru, et pean ruttu Change teavitused kinni keerama). Sissemaksete seis on ka siin mul muutumatu - 200 eurot BTC ja 50 eurot XRP. Kõige hullemal hetkel oli mu seis juba 80 euroga miinuses. See teeb lausa 32%. Tänaseks on aga täitsa OK kosumine toimunud. BTC seis on 173,51 EUR ning XRP seis 41,07 EUR. Ehk siis kokku 214,58 EUR. Kahjum on muidugi endiselt täitsa olemas - 35,42 EUR (14,2%), aga muretsemiseks loomulikult mitte mingit põhjust pole. Las tiksuvad. Change tegi mingi huvitava kingituse ka siin veebruari alguses - kinkis mulle "boonusena" 2 CNG (ehk siis nende enda oma) osakut. Ühe CNG hind oli tol hetkel 1,01 EUR ehk siis tegemist oli 2,02 EUR suuruse kingitusega. Selle hind on tänaseks muutumatu. Siin on muidugi väike konks ka siiski - neid osakuid ma niisama lambist maha müüa ei saa. Siin on määratud miinimumkogus. Ehk siis alla 10 CNG müüki panna ei saagi. Aga pole plaanis ka. Aga eks ma arvestan selle siiski oma portfelli ikkagi sisse - reaalne minu nimel olev vara ju ikkagi.

Selline see portfell mul siis täna ongi. Nüüd aga siis veidi täpsemalt sellest, mille poolest see tänane, 16. veebruar, minu elus tähtis on. Tegelikult aasta tagasi ma juba sel teemal kirjutasin ka. Just täna, kaks aastat tagasi, tegin ma oma elu viimase spordipanuse. See kaotas. Üks karm etapp mu elus sai otsa. Tegelikult on üsna uskumatu, kuhu ma tänaseks oma rabelemise, õnne ja toetavate inimeste abiga jõudnud olen. Ma olen enda üle uhke. Siit on hea edasi minna ja veelgi vägevamaid kõrguseid püüda. Palju õnne mulle!

Investeerimine kui tennisemäng, tennisemäng kui elu

Tennis kui spordimäng on mulle alati meeldinud. Mingi mõnus kuninglikkus ja vägev ajalooline taust on sellel mängul. Need mees-mehe/naine-naise vastu peetavad lahingud on kuidagi nii ligitõmbavad ja mingi erilise glamuuriga. Ligikaudu 20 aastat olen ma olnud Šveitsi maestro Roger Federeri mängu suur austaja. Ning viimased aastad on siia lisanud ka muidugi meie omad Kaia Kanepi ja nüüd eriti tugevalt loomulikult Anett Kontaveidi tegemistele kaasa elamised.

Tennis on ka selles mõttes üks üsna omapärane mäng, et peale vaadates on tegemist üsna lihtsasti mõistetava mänguga - pall on vaja üle võrgu vastase poolele maha lüüa ja küll siis need punktid ka tulevad. Aga pean nentima, et sellega see lihtsus vist piirdubki. Mu sõprade-tuttavate seas on päris tugevalt spordimaailmas sees olevaid inimesi, aga isegi mitte kõik nende seast ei mõista lõpuni välja, mis alustel need punktid, geimid ja setid siis lõpuks lukku lüüakse.

Teen siis hästi kiire ülevaate tennise punktisüsteemist, aga kuna see on päris korralikult igasuguseid erandeid täis, siis piirdun üldloogikaga. Selleks, et võita üht tennisematši, peab üldjuhul võitma 2 setti (on ka üks erand - meeste Grand Slam turniiridel peab võitma 3 setti). Selleks, et võita setti, peab üldjuhul võitma 6 geimi (taaskord on siin ka erandeid, sest vahe peab olema vähemalt 2 geimi). Selleks, et võita geimi, peab võitma vähemalt 4 punkti (ka siin on erandeid, sest taaskord peab vahe olema vähemalt 2 punkti - siin on lisaks veel üks eripära: punkte ei loeta sugugi mitte stiilis "1, 2, 3 jne", vaid mingil veidral ajaloolisel põhjusel hoopis stiilis "15, 30, 40 jne"). Ehk siis kokkuvõttes, minimaalselt peab seti võitmiseks võitma 24 punkti ja kogu mängu võitmiseks 48 punkti. Punktid -> Geim -> Sett -> Mäng. Ning nii lihtne see kõik ongi ja siis mängu lõppedes teatab pukikohtunik: "Game, set and match" :) Kusjuures, põnev on nentida, et tennisemängu võitmiseks ei pea isegi ilmtingimata vastasest rohkem punkte või isegi geime võitma. Ning samuti ei pea näiteks punkti võitmiseks alati ise väga hästi mängimagi, piisab sellest, kui vastane teeb mingi vea ja mängib lihtsalt sinust sel hetkel halvemini. Ehk siis nagu pallimängudes, elus ja investeerimises ikka - vägagi oluline roll on ka õnnefaktoril.

Nii, see selleks. Kui natuke süveneda, siis saab sellele loogikale pihta ka, päris raketiteadus see siiski ei ole.

Kuidas see kõik nüüd aga minu mõttemaailmas investeerimise ja lausa eluga seonduda võiks? Võti seisnebki just selles punktiarvestuses. Kui kuskil korvpallis või jalgpallis on loogika üsna sirgjooneline - kui oled juba poolajaks kõvasti ette rebinud, siis suure tõenäosusega oledki juba mängu ka võitnud, sest see seis jookseb koguaeg kaasas. Aga tennis on oma olemuselt üks mingilahingute tander. Iga lahing algab nullist. Pole üldsegi tavapäratu, et mängija, kes kaotab näiteks esimese seti lausa 0:6, võib lõpuks mängu võita. Neid geime ja punkte võib vabalt võrrelda ka näiteks erinevate investeerimisvahendite või varaklassidega. Kui sa suures plaanis oled õiged valikud teinud, siis ei morjenda sind see, kui mõni üksikaktsia või krüptoraha miinuses istub. Tegelikult kirjutasin ma juba üle aasta tagasi umbes sarnasel teemal. Ehk siis selleks, et elus või investeerimismaailmas edukas olla, ei pea olema iga päev edukas. Tagasilöögid ja kaotused on elu paratamatu osa. Ning mõned lahingud võib juba eos minna lasta, et oleks energiat võidelda seal, kus see tõeliselt oluline on.

Käes on sõbrapäev. Ning sellega seoses on Eesti maksumaksjate jaoks käes ka aeg hakata oma tulu deklareerima. Minu jaoks on see seekord natuke keerulisem kui tavaliselt. Sest esimest korda mu elus on mul vaja kirja panna ka välismaalt saadud tulud (Google AdSense) ning ilmselt on vaja kirja panna ka mingid aktsiatehingud ja arvatavasti ka krüptotehingud. Olen küll aru saanud, et mingeid lisakohustusi need aktsiad ja krüptomündid mulle kaasa ei too (sest ma pole müügitehinguid teinud), aga kirja vist tuleb ikkagi kõik need ostud panna. Aga see kõik on teema, millega pean end veel kurssi viima. Õnneks tuleb siinkohal loodetavasti taaskord appi Taavi Pertman, kes on algajate jaoks asjalikud juhendid kokku pannud. Eks iga uus asi tundub alguses vastikult keeruline ja hirmuäratav, aga tuleb lihtsalt otsast närima hakata. Nagu öeldakse, teadmatus ei vabasta vastutusest ja kohustusest. Eks ma teen millalgi vastava postituse ka, kuidas mul see kõik läheb. Seniks aga vahvat sõbrapäeva kõigile!

Kui trumm on läinud...

Juba vanarahvas teadis lauset, et kui trumm on läinud, siis mingu juba need pulgad kah. Ilmselt on peaaegu iga inimene vähemalt kordki oma elus seda tunnet tunda saanud. Ning arvatavasti on paljud seda mõtteviisi ka reaalselt rakendanud.

Hasartmängumaailmas võiks selle emotsiooni kohta öelda tiltamine. Ehk siis sa oled küll püüdnud oma distsipliini hoida, ehitad midagi üles jupp jupi haaval. Oled juba päris tubli olnud äkki lausa mitu päeva, kuniks... Tuleb mingi ootamatu ja vastik kaotus. Ja siis läheb kogu see värk lappama. Hakkad tõmblema, teed otsuseid, millel pole enam kaine mõistusega mitte mingit seost. Lihtsalt lahmid oma raha siia ja sinna, kuniks viskad ka viimased riismed minema, sest kopp on ees. Kui mängur sellisesse seisundisse jõuab, siis tegelikult teda enam ei olegi võimalik peatada. Peatuspunktiks on sellisel juhul lihtsalt raha otsa saamine. Nii oli see kõik ka minul. Just need tiltamised olid need, mis mind võlgadesse vedasid. See on ka üks suurimaid ja olulisemaid põhjuseid, miks ma enam mitte kunagi sellele teele ei tohi astuda. Sest võidusoonel on küll hästi mõnus olla ja vaatad, kuidas muudkui panused võite toovad ja kassajääk kasvab. Aga ma tean, et arvatavasti piisab vaid ühest ebaõnnestumisest (see kõik on ju ikkagi õnnemäng) ja see libastumine on vägagi suure tõenäosusega käes ning siis järgneks ilmselt üks kiire allakäiguteekond. Selle käigus kaob mõne hetkega kõik suure vaevaga võidetud raha ning lõpuks veel kõikvõimalikest kohtadest võetud laenuraha ka.

Ega see aktsiaturg sellest kõigest palju ei erine. Iga karmima börsipäeva peale tahaks ju emotsioonide ajel kõik maha müüa (suure kahjumiga!) ja kogu ränga distsipliini najal teenitud kasumi ära kaotada. Siin ongi minu meelest parimaks lahenduseks hoida end kogu sellest informatsioonist eemale. Ei ole lihtsalt vaja jälgida neid turge, kui eesmärk on niiehknaa kasumit võtta alles viie aasta pärast. Kuigi mina olen alles oma investeerimismaailma avastamise algusjärgus, siis vähemalt siiani olen ma oma plaanist üsna kenasti kinni pidanud. Ma ostan igal palgapäeval 500 euro eest III samba osakuid ja muust ma suurt ei hooligi. Usun, et selliselt hajutades saan ma osa nii headest aegadest kui ka kehvematest ja vähemalt teoorias peaksin pikas ajamõõtmes kasumis olema. Selline usk minusse kuidagi igatahes süstitud on. Lisaks siis boonusena iga aasta veebruaris-märtsis 1200 eurone kingitus riigi poolt. Pole paha ju?

Sarnane lugu on muidugi ka minu jaoks teise endiselt aktuaalse teemaga ehk siis kaalulangetamise ja dieeditamisega. Siin on ka hästi lihtne libastuda ja seejärel paari päeva või nädalaga kogu nähtud vaev õhku lasta. Ehk siis alguses lennatakse ikka suure tuhinaga peale igasugustele distsipliini nõudvatele asjadele, eriti kui tulemused on üsna ruttu ka silmaga näha ja tunda. Oletame, et võtad juba esimese nädalaga näiteks 3kg alla, enesetunne paraneb, toitumiskava on igati normaalne ja vaheldusrikas. Ja siis põmm, mingi sünnipäev või niisama istumine, püüad mis sa püüad ja no ikkagi sööd ja jood seda, mida tegelikult selle kava raames ei tohiks. Ning naksti, järgmisel päeval 1,5kg juures. Mis sa siis teed? Trumm läinud, mingu siis pulgad ka? Kuradile see dieet, onju? Hästi inimlik värk. Aga reaalsuses peaksid sa ju mõtlema, et sa oled ju endiselt 1,5kg kergem kui dieeti alustades. No oli väike libastumine, aga pane siia see moodsa kõlaga "stoploss" ja naase oma dieedi juurde. Vaimselt muidugi ääretult raske, sest tilt on sees. Aga eks need olegi need iseloomu kasvatavad hetked, mil tuleb lihtsalt endast jagu saada. Ei ole vaja neid trumme ja pulkasid siin loopida. 

Krüptorulett

Ilmselt olen ma oma postituste raames piisavalt vihjeid andnud, et lugeja on tänaseks aru saanud, et minu igapäevane töövaldkond on IT. Sellest tulenevalt võiks ju arvata, et küllap siis tean ka krüptorahadest veidi rohkem kui keskmine inimene. Aga nii julgelt ma siiski öelda ei söandaks, sest see krüptovärk ja kogu see plokiahelate süsteem on nii palju keerukas, et heal juhul aiman kokkuvõttes vaid üldpilti. Aga investeerimise mõttes see ilmselt esialgu niiväga oluline ei olegi, sest kogu see turg on vähemalt minu hinnangu ja arvamuse kohaselt üks paras ruletiratas. Aga nüüd räägiks natuke täpsemalt oma ajaloost ja kokkupuudetest krüptomaailmaga.

Kuna üks mu tollane töökaaslane ja ka tiimikaaslane nakatus bitcoini võludest praktiliselt algusest peale (aastat ei julge siiski öelda, sest ma ise sel ajal väga tõsiselt ja teadlikult sellele ei mõelnud), siis kuskil alateadvuses olin ma sellest teadlik juba päris ammu, tänaseks mingi 10 aastat kindlasti (BTC loodi 2008. aasta lõpus). Aga üks kuupäev on mul siiski eredalt meeles, see on 27.11.2013 - see oli päev, mil BTC tõusis esimest korda üle maagilise 1000 USD piiri. Arvestades, et alguses sai neid münte sisuliselt tasuta ja isegi koduse arvutiga vaikselt kaevandades, siis võib vaid aimata, mida võisid need inimesed tunda, kes õigel hetkel rongile suutsid või oskasid hüpata. See kuupäev on mulle meelde jäänud eriti selle tõttu, et tiimikaaslane elas tol päeval ikka väga edevalt ja aktiivselt sellele BTCUSD graafikule kaasa. See oli tal suurelt ekraanile kuvatud ja siis muudkui jälgis seda tiksumist. Kuniks saigi 1000 täis. Mäletan veel, et keegi veel küsis talt, et noh, mitu coini sul siis ka on, aga ta keeldus sellele vastamast. Kuid kõnekas on ilmselt siinkohal fakt, et veidi aega hiljem ostis ta kontori lähedusse 2-toalise vastvalminud korteri... Eks neid edulugusid on maailm muidugi täis. Oma olemuselt kahtlemata üks paras lotovõit, jackpot.

Aga lotona ilmselt tasubki kogu seda asja võtta. Nagu ma siin hiljuti oma portfelli kirjeldades välja tõin, siis minul on soetatud kahte sorti münte - BTC ja XRP. Tegelikult pean tunnistama, et ma olen ühe vea teinud. Kuigi mu eesmärk oli neid lihtsalt osta ja seejärel sisuliselt unustada, siis ei sundinud ma oma Change äppi vaikima. Ning oi, kuidas see nüüd möödunud nädalavahetusel mulle teavitusi kukkus saatma. Peaaegu iga tund tuli teade, et jälle on BTC langenud 2% või siis ka kokkuvõtlikumalt, et 24h jooksul on langenud 12% jne. Ühesõnaga, üks paras mäest alla sõit on see turg hetkel olnud. Rahabossid näevad seda muidugi mõnusa soodusmüügina, aga minu vaimne seisund ja siiski endiselt üleval olevad laenukohustused ei luba mul kohe kuidagi selles osaleda. Mõned märkimisväärsed numbrid ma siia siiski paneksin - kui 23.12.2021 maksis 1 bitcoin ca 45000 eur, siis tänahommikune (24.01.2022 ehk siis kuu aega hiljem) seis on 31100 eur. Ehk siis langus üle 30%. Ning ega siis Ripplega asjad paremini ei ole - 23.12 0,877 eur, aga täna hommikul 0,531 eur. Aga see ongi selle maailma olemus (vähemalt praegu) - on hullemaidki languseid olnud - ka selliseid, kus ühe päevaga kukub kurss 25%. Minu portfell on ka tänaseks selles osas siis kõvasti kannatada saanud - 250 eurost on saanud 178 eurot. Ega ma ei teagi, mis sellisel hetkel üldse õige teha oleks... 

Selline see seis siis hetkel on. Eks võib aimata, et varem või hiljem turg siiski taastub. Bitcoin on kahtlemata tulnud, et jääda. Aga minu rahakott seda vähemalt esialgu suures mahus välja ei kannataks. Seega, neid mänge ma lähiajal kaasa mängida ei plaani. Aga eks näis, mida tulevik toob.

Minu portfell, 1. osa

Seekord räägiksin siis oma investeerimisportfellist natuke detailsemalt. Tegelikult on päris uhke tunne, et ma ennast ja sõna "portfell" üldse samasse lausesse saan panna. Nagu oleks midagi ägedat ja tähtsat käima lükanud. Mis ilmselt teatud määral vastab ka tõele.

Nagu siin varasemalt olen juba kirjutanud, siis minu rahad on hetkeseisuga paigutatud kolme erinevasse niiöelda "varaklassi" - mul on omad osakud Tuleva III pensionifondis, mul on veidi dollareid dividende maksvas Coca-Cola aktsiates ning natuke raha ka moodsas krüptovärgis. Aga vaatamegi siis üle, kui palju mul raha kõrvale pandud on tänaseks ja kas need instrumendid mulle juba mingit kasumi moodi asja ka näitavad.

Alustuseks siis III sammas. Eelmise aasta lõpus ma siiski sinna juurde midagi ei lisanud, seega 31.12.2021 seisuga oli seal sissemakseid 1000 euro eest. Kuid üleeile sain ma selle aasta esimese palga ja kohe esimese ülekandena panin oma pensionifondi maksimaalse summa lisaks, ehk siis 500 eurot. Eile õhtul jõudis see kenasti sinna kontole kohale ja vaatasin just seisu üle - mul on seal 1564,42 eurot. Ehk siis kasum 64,42 eurot, mis teeb protsentides 4,29%. Pole paha, aga samas tuleb endiselt rõhutada seda, et minu eesmärgid on vägagi pikaajalised ja tegelikkuses ma nendele protsentidele liiga suurt tähelepanu hetkel ei pööraks. Mu investeerimisstrateegia on hetkel suures plaanis "osta ja unusta". Aga päris ära ma siiski neid asju unustada ei kavatse ja eks ma aegajalt ikka käin piilumas, kuidas mul läheb.

Järgmisena siis aktsiad. Minu niiöelda kauplemisplatvormiks kujunes Revolut. Sest mul lihtsalt oli seal konto ja see tundus kuidagi lihtne seal see asi käima panna. Kui kunagi targemaks ja laenude osas paremasse seisu saan, küllap siis vaatan mõne parema koha, kus neid aktsiaid endale koguda. Igal juhul - kokku olen siis Coca-Cola aktsiatesse (börsitähis KO) panustanud 100 eurot. Siin tuleb muidugi üks tüütu asjaolu mängu, et reaalne investeerimiskonto ja arvestus käib dollarites. Ehk siis siin mängib reaalse kasumi osas oma rolli ka USD-EUR valuutakurss. Aga mis seal ikka, mingit seisu ma siin siiski arvestada saan. Kui vaatan ajalugu, siis näen, et minu 100 eur on kokku arvestatud 112,94 usd peale ja selle pealt siis mulle neid osakuid soetatud. 17.12.2021 maksti mulle ka dividende - lausa 0,80 usd. Ning lõplik seis on täna 115,33 usd, mis peaks siis eurodes tegema 102,01 eur. Kasum seega 2,01 eur ehk siis ühtlasi ka 2,01%. Kokkuvõttes, maailm jääb ilmselt veel pikalt neid jooke jooma, las siis tiksub mulle ka osa sellest!

Ning viimasena siis krüptorahad. Siin olen ma platvormiks valinud kodumaise Change'i. Eks minusugust algajat köitis just see nende reklaamlause, et bitcoinide puhul nad teenustasu ei võta. Aga noh, las ta olla nagu on. Minu summade ja pikaajaliste eesmärkide puhul hetkel see kõik ilmselt nii oluline polegi, kus ma neid krüptosid tegelikkuses liigutan või hoian. Detailsemalt rääkides on minu raha siis läinud kahte erinevasse virtuaalvääringusse - Bitcoin (tähisega BTC) ja Ripple (XRP). BTC oste olen teinud 200 euro eest ning XRP omasid 50 euro eest (siit võeti 0,25 eurot tehingutasu ka). Kuna krüptobörs ei maga kunagi, siis siin muutub kurss 24/7 ja siin on veidi keerulisem täpset seisu püüda. Aga võtsin siiski oma Change äpi lahti ja vastu vaatas järgmine seis - BTC 194,23 eurot (ehk siis kahjum 5,77 eur) ning XRP 47,98 eurot (kahjum 2,02 eurot). Ehk siis kokkuvõttes olen praegu krüptoga väikeses miinuses - 250 eurost on saanud 242,21 eurot (kahjum kokku 7,79 eurot - 3,22%).

Et kogu see pikk jutt kuidagi visuaalselt kokku võtta, tegin väikese tabeli ka.