Aidakem Piretit ülikooli lõputööks vajaliku sisendiga

Minuga võttis ühendust Piret. Ning kuna ta on vägagi olulisel teemal ülikooli lõputööd kirjutamas, siis jagaksin siinkohal tema koostatud küsitlust. Loodan, et mu lugejate seas leidub neid, kes on valmis oma väikese abi siinkohal Piretile osutama. Olgem ausad, kogu see võlglastele osaks saav õigusnõustamine on nii meeletult ebaühtlase kättesaadavuse ja tasemega, et sellele lihtsalt on vaja suuremat tähelepanu pöörata. Ning usun, et see lõputöö on kindlasti samm õiges suunas. Ennekõike paluksin siis antud küsitlust täita neil, kes on maksejõuetusmenetlusega isiklikult kokku puutunud. Nüüd aga sõna Piretile.

Olen EBSis üliõpilane ja teen hetkel oma lõputööd teemal "Eraisiku õigusnõustamine enne ja maksejõuetusmenetluse ajal". EBSi läksin tagasi peale 20a. pausi. Mul said kõik ained võetud aga lõputöö jäi tegemata. EBSis õppisin ettevõtlust ja ärijuhtimist. 

Ma ei ole õppinud õigusteadust, aga olen olude sunnil pidanud kokku puutuma oma elu jooksul mitmeid kordi erinevate õigusalaste teemadega. Kuna olen teadlik läbi erinevate allikate antud protsessi läbimise valudest ja nõrkadest kohtadest, siis sellest lähtuvalt sai valitud ka just selline lõputöö teema.

Selleks, et minu bakalaureusetöö oleks rohkem kui lihtsalt dokument kuskil kaustas, oli soov teha intervjuud võlglastega ja võlanõustajatega, võlausaldajatega, kohtutäituritega ja Kohtutäiturite- ja pankrotihaldurite kojaga. Paraku sain ninanipsu ja minuga suhtles ainult üks isik ühe ühenduse esindajana. Võlglaste nimekirjad ei ole avalikud, sellest olin teadlik.

Panin kokku kirjaliku intervjuu, mis on mõeldud võlgnikele. Intervjuu on avatud küsimustega ja seetõttu võtab vastamine ka veidi aega. 

Vajan abi antud intervjuu jagamisel. Oluline on, et see intervjuu jõuaks inimesteni, kes on hetkel olukorras, kus mõtlevad teha maksejõuetusmenetluse avaldust, on just läbi tegemas maksejõuetusmenetlust (tavainimesed ütlevad selle kohta pankrot) või on juba selle kadalipu kõik läbi teinud.

Kahjuks on mul tähtaeg kukil ja seega on vastuseid kiiresti vaja. Kuna sattusin Sinu lehele, siis tekkis mõte küsida, et kas on mõeldav Sul seda küsitlust jagada. Äkki ikka õnnestub enne vana aasta õhtut mõni vastus mul saada, mis oleks mu lõputöö eesmärgi saavutamiseks ülioluline.

Kirjalik intervjuu ise asub siin https://forms.gle/7VyokhwsemKWhEzx9

Peagi tulekul - ülikooli lõputöö, mis pühendatud krediidivõlglastele

Ma olen jälle ootusärevuses. Seekord küll mitte otseselt iseenda tegemiste tõttu, aga üks põnev verstapost peaks sel nädalal vormistatud ja kaante vahele saama. Või noh, õigupoolest kaante vahel peaks juba olema, aga ametlik kaitsmine peaks aset leidma just käesoleva nädala keskel. Räägin siis muidugi paar kuud tagasi jutuks olnud Janno Rasmus Dregeri lõputööst, kuhu minagi oma tagasihoidliku panuse andsin.

Tegelikult oli mul kohati isegi väike kahtlus ja kärsitus ka selle teema osas tekkima hakanud, sest ma kirjutasin juba aprillis Jannole kirja ja küsisin, kui kaugele asjad arenenud on. Tol korral aga jäi vastus tulemata. Paar nädalat tagasi kirjutasin aga uuesti, lootuses, et äkki on nüüd asjad edasi liikunud. Ning seekord sain ka vastuse.

"Hei! Olen olnud kirjutamise ja tööga väga aktiivses tegevuses ja kahjuks ei ole jõudnud üldse emailidele vastata. Sain just täna (23. mail) enda lõputöö sisse antud ja asun seda kaitsma 30.05. Loodetavasti kõik sobib ja saan selle kaitstud. Saan jagada enda noppeid kohe pärast kaitsmist ja kirjutada sulle ühe blogipostituse. Kas see sobiks?"

Loomulikult rõõmustas see vastus mind väga ja muidugi olin ma kohe ka selle plaaniga nõus. Igal juhul võiks selle kõige alusel peagi loota üht veidi sügavamat analüüsi kogu võlgnevustega seotud temaatikale. Igaks juhuks ma siin mingeid kuupäevalisi lubadusi välja käima ei hakka, sest nagu oli juba näha Levilaga seotud loo pealt, siis ei maksa anda veksleid, mis otseselt minu kontrollile ei allu. Aga sellegi poolest - varsti võiks siia veergudele üks pikem postitus nendel teemadel tulla küll. Seniks aga soovin Jannole kogu südamest edukat kaitsmist!

Andsin oma panuse ühe lõputöö valmimisele

Eelmisel nädalal kirjutas mulle Janno Rasmus Dreger (täisnime avaldan siinkohal tema enda palvel). Janno on tudeng. Ning ta on hetkel TalTechis oma lõputööd kokku panemas. Teemaks võlglaste igapäevane elu ja see, kuidas sellises seisus oma eluga toime tulla. Selle juures on oluline märkida, et kuigi see teema üleüldiselt puudutab sisuliselt kogu Eestit ja on muutumas järjest progresseeruvaks vähk-kasvajaks, siis on selle kohta akadeemilisi analüüse ja lõputöid tehtud ääretult vähe.

Janno oli oma erinevate otsingute ja uurimistega jõudnud ka minu blogini. Tema eesmärk on kokku saada u. 15 inimest, keda sel teemal põhjalikumalt usutleda. Minu lugu oli talle piisavalt huvitav ja mitmekesine, et ka minu poole vastava palvega pöörduda. Pärast väikest kirjavahetust ja ka teatavat taustauuringut olin hea meelega nõus selles "projektis" osalema.

Käiku läks siis taaskord mu juba varasemalt Levila intervjuu jaoks loodud Skype'i konto ja mõned päevad hiljem me selle vestluse käima lükkasimegi. Kuigi plaani järgi pidime umbes poole tunniga hakkama saama, siis reaalsuses kujunes sellest 53-minutiline meeldiv vestlus (kuigi mitte just kõige meeldivamal teemal, eks ole).

Kuigi Janno oli alguses veidi mures, kas suudab selle jutuajamise minu jaoks samale tasandile viia nagu oli Levilaga intervjuu, siis tegelikult oli see kartus täiesti asjatu. Tema ettevalmistus selleks vestluseks oli tegelikult isegi grammikese võrra veelgi sügavam kui Levila ajakirjaniku oma. See detailsus, millega Janno mind üllatas minu looga tutvumisel, oli täiesti hämmastav. Oli näha, et ta oli põhjalikult märkmeid teinud ja mu mõttekäikudega vägagi hästi kursis. Ning loomulikult pani see mind end veelgi rohkem avama, justkui tänutäheks või nii. Loomulikult oli siin minu jaoks ka tore see, et õnneks Levila ja Janno teemakäsitlus läks teineteisest piisavalt palju siiski erinevaid teid mööda, et mul ei tekkinud ka seda enese kordamise tunnet. Levila keskendus siiski ennekõike spordiennustusele ehk siis minu jamade algallikale ning Janno soovis rääkida rohkem võlgadest. Kuigi ei saa siinkohal salata - eks need teemad siiski on omavahel ristirästi seotud, seega lõpuks ei saa ühest teemast rääkida ilma teist mängu toomata ja vastupidi. Aga erineva perspektiivi saab võtta sellegi poolest.

Liiga detailseks ma selle intervjuu edasiandmisel ei soovi minna, aga mul oli kokkuvõttes ääretult hea meel, et sain sellele lõputööle oma panuse anda. Ning soovin Jannole kogu südamest edu selle kokkupanekul, vormistamisel ja kaitsmisel.

Siia lõpetuseks aga paar näidisküsimust, milliseid teemasid me käsitlesime.

Janno: Kas sinu hinnangul on Eestis piisavalt hea tugisüsteem ehitatud üles inimestele, kes soovivad laene/võlge tagasi maksma hakata?

Mina:Tegelikult on süsteem olemas. Meil on päris adekvaatne võlanõustajate võrgustik, mille puhul on oluline, et see on üles ehitatud kohaliku omavalitsuse rahastusele. Lisaks on meil seadusandlikus mõttes päris head meetmed nii kohtuliku võlgade ümberkujundamise kui ka isikliku pankroti näol. Jah, need ei ole mingid lihtsad "homme olen võlgadest vaba" vahendid, aga need on tegelikult päris asjalikud õlekõrred, mida kasutada, kui on näha, et enam tõesti muud üle ei jää (ehk siis, kui ei paista kuskilt mingit lisasissetulekut või võimalust ka igakuiseid kulutusi piisaval määral vähendada). Reaalsuses ei peaks tegelikult mitte ükski võlglane inkassodega tegelema. Kui juba sinna lauale on laenuleping jõudnud, siis tuleks ruttu juba kohtu kaudu abi otsida, et ei laseks end niiöelda igavesti "peedistada." Ehk siis kokkuvõttes - süsteem on, aga seda on avalikkusele liiga vähe tutvustatud. Ainus, mida riiklikult veel ehk teha annaks, on kogu see inkassode maailm - sinna tuleb päitsed peale panna, et lõpetada see metsik lääs, kus inkassod justkui ei allu mitte millelegi ega mitte kellelegi.

Janno: Mis oli sinu jaoks kõige efektiivsem lahendus, kuidas saada võlad kontrolli alla? Eelarvestamine, palga juurde saamine, lisa töökoht või midagi neljandat?

Mina: Siin ei saagi ilmselt võtta asju kuidagi eraldi. See lahendus ongi üks tervik, mis algab loomulikult Exceli tabelitega - kuhu siis tuleb 100% aususega kõik jamad kirja panna. See võib alguses emotsionaalselt küll üliraske olla, sest tihtipeale inimesed alahindavad oma seisu ja loodavad pealiskaudselt, et seis on parem kui tegelikult need numbrid näitavad. Kui ise seda kokku panna ei suuda või ei oska, siis tuleb võlanõustaja appi paluda, kõik lepingud ja seisud ette laduda ja küll siis spetsialist juba Exceli tabeli valmis teeb. Lõpuks oli minu jaoks muidugi oluline see palgatõus, ilma selleta ilmselt ma pikaajaliselt poleks sellest jamast välja ehk pääsenudki, vähemalt mitte nii väikeste armidega. Ehk siis kokkuvõttes aitas mind esmalt kohustuste kaardistamine, seejärel II pensionisammas, siis sõbra laenuabi, mis kõik aitas mul vee peal püsida kuniks saabus lõplik ja järjepidev lahendus suurema palga näol.

Mineviku vead minu tänaste teadmiste taustal

Viimasel ajal olen ma ikka ja jälle järjest rohkem hakanud mõtlema oma minevikule. No kogu sellele mängurlusele ja tekkinud võlgadele. Teatud mõttes olen ma ilmselt natuke ebatavaline võlglane. Mul on haridus, mul on koguaeg olnud keskmisest parem töökoht (ja ka palk), omast arust on olnud täitsa ka mõistust ja järjepidevust oma rahaasju kontrolli all hoida, aga ometigi lendasin ma täiega kraavi. Suures plaanis võiks ju isegi öelda, et tegelikult minu elustiil ei tohiks üldse mitte mingeid võlgasid tekitada. Kuid piisab ühest ainsast ajuhälbest nimega hasartmängusõltuvus ja oledki omadega ummikus. Minu ainus õnn selle kõige juures on see, et kui kord oma võlad ületatud saan ning mängudest eemale hoian, siis peaks ma elu lõpuni üsna mõnusasti elatud saama. Tegelikkuses ma ju ei ole kunagi elanud üle oma võimete. Probleem oli milleski muus ja seda saab nii lihtsalt ja konkreetselt identifitseerida ning selle läbi ka sellest jagu saada. Või noh - vähemalt peaks olema võimalik seda kontrolli all hoida.

Teatud mõttes on mul natuke isegi kahju, et ma oma blogi ei alustanud juba siis, kui oma deemonitega võitlesin. Kõik need emotsioonid, mida tõid ägedad võidud või täiesti hoomamatud kaotused - kõik need jäid tollal lootusetult minu enda sisse. Ma ei saanud neid mitte kellegagi jagada. Iseasi, kas ma tollal üldse oleksingi võimeline olnud neid sõnastama. Pigem tahtsin noil hetkedel lihtsalt maa alla vajuda ja ära surra. Kuid ometigi suutsin kogu seda jama enda sees hoida ja vähemalt teadaolevalt keegi mitte millestki aru ei saanud. Kõik, mis aja jooksul siin blogis nendest aegadest meenutanud olen, on tegelikult tulnud siia läbi mingi kaine mõistuse filtri. Neis puudub see traagika-eufooria-masenduse kokteil, mis mind ikka ja jälle pikali tiris. Teisalt on see kõik mulle andnud oma korraliku paksu naha ja ehk ka maailma väärtuste selgema mõistmise.

Ma olin selles perioodis mingis totaalses mugavustsoonis. See kõlab küll absurdselt, et kuidas saab üldse sellise ebastabiilsuse taustal olla mugavustsoonis, aga kohe selgitan. Mul olid tegelikult välja kujunenud omad rutiinid, omad kanalid, kuidas raha juurde saada. Isegi omad süsteemid - kuidas tekitada ilusaid pangakontoseise, et ikka ja jälle oleks võimalus uut raha peale saada. Sellest kõigest kujunes teatud mõttes lausa omaette hasart - kas ma suudan laenuandjad "ära petta"? Kuigi aja jooksul olen ma mõistma hakanud, et tõenäoliselt pingutasin ma selle kõigega kohati isegi üle, sest ega need laenukontorid väga vaeva ei näinud, et mulle tõestada, et ma ei tohiks tegelikult laenu saada. Vastutustundlikust laenuandmisest on kogu see turg ikka lootusetult kaugel, nii laenuandjate kui ka loomulikult laenuvõtjate osas. Ainus jama on siin selles, et tegelikult on kogu selles teemas vaid üks osapool, kes lootusetult kaotab - need on loomulikult laenuvõtjad. Lõpuks on ju just võlglased need, kes tegelikult selle jamaga oma karjääri ja teatud määral isegi elu ära võivad rikkuda. Üks asi on kogu see rahaline kaotus, mis paneb edasi muudkui valesid ja veelgi valemaid otsuseid tegema (teate ju küll seda uute laenudega vanade laenude kinni maksmist, nii kaua kuniks lumepall tapvalt suureks veerleb), aga teine pool on kõik need kaotatud närvirakud, vaimne tervis ning lõpuks ilmselt ka füüsiline tervis (stressiseisund, ebaregulaarne toitumine, kehv uni jne), mis neid potentsiaalseid eluaastaid ikka meeletus koguses vähemaks tõmbab. Jääbki üle vaid ohata ja loota, et äkki tulevik toob vähemalt mulle nii palju rõõmu, et suudan end taastada. Aga kardan, et mõned aastad jäävad mul selle perioodi tõttu ikkagi elamata...

Mu eesmärk ei olnud siin kedagi õpetada või noomida. Ammugi mitte ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, et ärge minu vigu korrake. Ma võin siin igasugust juttu kokku kirjutada, aga reaalsuses ei suuda väljaspoolt mitte keegi tegelikult mitte ühtegi sõltlast maha tõmmata. Kogu see protsess peab algama mängurist endast. Tema ise peab leidma selle miski, mis annaks talle märku, et aitab küll. Muidugi on mul endal kurb meel, et minul läks meeletult palju aega raisku. Muidugi oleksin võinud palju varem oma paranemisteekonda alustada. Aga samas olen ma õnnelik, et ma tegin seda kõike siiski enne, kui oleks võibolla olnud juba lootusetult hilja. 

Kuidas saada edukaks spordiennustajaks?

Mu viimasest spordiennustuspanusest on tänaseks möödunud 2,5 aastat. Ning järjest rohkem on mul jõudu ja jaksu oma tolle aja tegevusi analüüsida. Varem ma lihtsalt ei olnud valmis nii sügavale oma sõltuvuse sisse vaatamagi. Mul hakkas lihtsalt endast kahju.

Alustuseks pean muidugi mainima, et reaalsus on see, et peaaegu kõik inimesed, kes pole mitte kunagi mitte ühtegi spordipanust teinud, on selles oluliselt edukamad kui need, kes on seda teinud. Natuke lohisev lause küll tuli, aga point siis selles, et erinevate küsitluste ja uuringute alusel on ca. 85% hasartmängudega tegelevatest inimestest suuremas või väiksemas kahjumis. See on valdkond, milles rahaliselt edukaks saamine nõuab ikka väga suurt ja sügavat teadmistehulka ning mis kõige tähtsam - meeletut enesedistsipliini.

Ma võin enda kohta üsna julgelt väita, et seda teadmiste ja kogemuste kogumit mul jagub. Ning potentsiaalselt ma võinukski olla päris edukas spordiennustaja. Aga paraku tean ma, et enesekontroll jääb mul varem või hiljem alati hasardile alla. Niiet isegi, kui mul näiteks õnnestuks täna teha üks edukas spordiennustus ning ehk isegi teine ja kolmas, siis ma tean, et lõpuks lõpeb see ikkagi katastroofiga.

Mida siis ikkagi oleks vaja, et olla rahalises mõttes edukas spordiennustaja?

• raha, mille kaotamist sa saad endale lubada
• pidevat teadmiste värskendamist (iganädalast spordiuudiste jälgimist - kes mis vormis või meeleolus parasjagu on jne)
• enesekontrolli, et mitte rikkuda punkti nr. 1 (kui lähed oma leivaraha või veel hullem laenuraha kallale, siis oled oma hukatuse alguses)
• ausat aruandlust kõigi oma ennustuste ja ülekannete kohta (ning järelduste tegemist, kui saldod vales suunas liikuma hakkavad)
• emotsioonide mahasurumist 
• mõistete "ootus" ja "soov" erinevusest arusaamist (kui spordivõistluse üks osapool on keegi, kes sulle sümpaatne, siis on väga raske endale tunnistada, et ta võiks kaotada)
• oluline on mõista, et iga spordiennustus eraldiseisvalt on sisuliselt õnnemäng ja tulemus on juhuslik, kuid pikas plaanis määrab edukuse õige mustri äratundmine

Kindlasti on neid punkte veelgi. Kuid kui kõigi nendega juba hakkama saad, siis võiks teatav edu siiski saabuda. Mina võin julgelt öelda, et pikas plaanis sain mina neist hakkama vaid 2. punktiga. Oli küll perioode, mil katsetasin nende kõigi järgimist, kuid varem või hiljem kukkusin neis läbi.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et jah, edukaks spordiennustajaks on võimalik saada. Kuid see on nii ränkraske protsess, läbi meeletu distsipliini hoidmise. Kohe kindlasti ei ole see pikas plaanis kuidagi lõbus. See on pidev enesekontrolli ja eneseharimise töö. Mina ei soovitaks seda mitte kellelegi. Ning uskuge mind - ma tean, millest ma räägin. Ma olin selles rattas julgelt üle 15 aasta... ning mu kogukahjum selle protsessi sees oli kümneid tuhandeid eurosid (ei saa ka välistada, et see võis lõpuks isegi 100 000 euro kanti jõuda...). Totaalne rahapõletus...

Raputan endale veidi tuhka pähe

Mulle lihtsalt meeldib aegajalt ka ajas tagasi vaadata ning mõtiskleda selle üle, mis siis ka ära tehtud on või kuhu jõutud. Laias laastus olen ma tänaseks oma võitlust oma sõltuvuse ja ennekõike võlgadega pidanud juba kaks ja pool aastat. Selle aja jooksul on üle elatud nii sügavaid mõõnasid kui ka õnneks eufoorilisi tõusuhetki. Kui kogu selle perioodi emotsionaalne pool kuidagi graafikusse panna, siis võib kokkuvõttes ikkagi täheldada päris mõnusat positiivset trendi ning see ongi suures pildis kõige tähtsam. See, kuhu ma tänaseks omadega jõudnud olen, on tegelikult midagi sellist, mille üle tasub täitsa uhke olla. Ning ma olengi. Muidugi pole mäetipp ja hingeline tasakaal üldsegi mitte veel saavutatud, aga õige teeots on vähemalt leitud. Hea rütm on ka käes, tuleb vaid kuuma anda ja edasi rühkida. Ning mis seal salata - samal ajal tuleb loota kõike kõige paremat ka globaalsetelt trendidelt, mida ma samas mitte kuidagi ise mõjutada ei saa. Aga mis varem või hiljem võivad lõpuks meid kõiki mõjutada. Ning on juba praegugi ju mõjutanud.

Viimase nädala jooksul olen ma tegelikult veel ühe võitluse siin maha pidanud. Ning seda siis ühe Delfi ajakirjaniku, Taigar Väärtmaa, abiga. Ning pean tunnistama, et pean endale veidi tuhka pähe raputama. Teemaks siis see kurikuulus Bondora B-Secure lisateenuse hinnatõus. Tänaseks on Ärilehes ja Delfis selle põhjal ka üks artikkel juba ilmunud. Olen selle kõige eest Taigarile väga tänulik, et ta võttis vaevaks seda teemat lahata ja kogu seda seaduslikku ja õiguslikku poolt selle juures uurida. Me vahetasime selle käigus omavahel julgelt kümmekond kirja ning teema sai ikka väga üksipulgi ribadeks hekseldatud. Ning tuleb tõdeda, et kokkuvõttes olen ma ikkagi ise süüdi, et ma nüüd Bondorale iga kuu 4,99 EUR rohkem pean maksma. Iseenda hooletus ja tegutsematus. Kogu asja iva on siin selles, et 2. mail andis Bondora oma ainsas kirjas teada, et selline hinnamuudatus tuleb. Ning nagu ma juba oma eelmises postituses ka nende vastust tsiteerisin, siis andsid nad muu hulgas ka teada, et ma saan sellest lisateenusest loobuda, kui mulle hinnatõus ei sobi. Mina muidugi tol hetkel sisuliselt ignoreerisin seda kirja (ehk siis minu esimene viga). Kui ma juuni keskel teate sain, et olen neile võlgu, tegin ma aga teise vea. See oli sisuliselt mu viimane võimalus neilt uurida, et mis värk on. Ning kuna selleks hetkeks ma polnud veel teenuse hinnatõusu kinni maksnud, siis ei olnud ma veel ka mõista andnud, et lepin sellega. Kuid sel hetkel kui ma puuduolnud raha Bondora kontole kandsin, andsin ma sisuliselt nagu oma allkirja, et jah, ma olen uute tingimustega nõus. Ning nüüd polegi enam mitte midagi parata. Ise loll noh. Kas see kõik ka lõppude lõpuks eetiline on? Kas Bondora poleks pidanud seda eraldi rõhutama, et lisateenusest loobumisel on konkreetne tähtaeg ja tingimused? Raske hinnata ning suures plaanis pole see enam ilmselt oluline ka. See rong on läinud. Ning minu jaoks on see teema suures plaanis sellega ka lõppenud. Kui minu blogi lugejate seas on samasuguseid B-Secure teenuse kasutajaid, siis võiksite te ka oma kogemusi minuga jagada (kas siis kommentaariumis või privaatselt e-maili teel). Täitsa huvitav oleks teada saada, kui palju on selliseid minusuguseid ja kui palju on neid, kes taipasid härjal sarvist haarata ja end sellest teenusest vabastada suutsid.

Aga mis seal ikka. Selline see seis on. Nüüd tuleb need õppetunnid teadmiseks võtta ja eluga edasi minna. Kuumad suveilmad on ees ootamas, pikemad pühad ja vabad päevad samuti. Nautigem seda kõike!