Vaikne laps, kes tahtis võita: minu sõltuvuse juured

Täna lähen ma üle pika aja taas oma lapsepõlve. Selle postituse ajendiks on mulle väga olulise inimese vastukaja mu raamatust unistavale postitusele.

Lugesin Su postitust võimaliku raamatu struktuurist ja mul tekkis idee, et huvitav oleks jälgida sõltuvuse arengut nö "ajajoonel". Ehk, kasvamine koos paljude nooremate õdede-vendadega, kus vanimalt lapselt võibolla ei küsitud, kuidas tal päriselt läheb, kas sport oli alul lihtsalt huvitav või tekkis soov saavutusi kunagi ise korrata või sai temast võimalus "põgeneda" olemasolevast keskkonnast kuhugi teise maailma? Millal arenes selle taustal välja sõltuvus?

Minu sõltuvus ja hasardivajadus tekkisid ilmselt juba teismeeas (või isegi veidi varem) tegelikult.

Ning seal oli hästi palju tunnustusevajadust sees. Kuna mulle kodus väga palju tähelepanu ei pööratud ja minu "neljade-viitega" tunnistus oli kõigi jaoks iseenesest mõistetav, siis oli sinna juba eos sisse kirjutatud soov teha midagi erilist, et mind üldse keegi märkaks. Ühesõnaga, ma olin küll igatepidi tubli nii koolis kui ka trennis (jalgpallis käisin vanuses 9-14), siis tegelikult ei läinud see väga kellelegi korda. Kui õigesti mäletan, siis mu pere ei käinud mitte kunagi ühtegi mu jalgpallimängu või ammugi mitte trenni vaatamas. Ja noh, ega mind sinna keegi ei suunanud ka, kõik oli minu enda kanda, trennikuulutuse peale esimesse trenni minek kui ka hiljem igasugune muu logistika. Ehk siis juba kuskil 10-aastasena olin selles osas üsna iseseisev, elu sunnil.

Minu sees oli koguaeg (on tegelikult siiani ilmselt) arusaam, et sõnaosav ma ei ole (vähemalt mitte suulises mõttes) ning ennast ma teistele oma jutuga "maha müüa" ei suuda. Ma teadsin koguaeg, et ma pean oma tegudega end tõestama. Ma pean tegema midagi erilist, et oleksin tunnustuse välja teeninud ja et mind üldse märgataks.

Lapsepõlves või teismeeas muidugi mingeid hasartmänge mu elus ei olnud. Aga ometigi otsisin ma juba siis teatavat põnevust igasugustest teadmismängudest (lahendasin meeletult palju ristsõnu ja saatsin need alati ka vastustena ära, lootuses midagi võita). Samuti olin alati elevuses, kui kuskil üritustel (klassiõhtud, suuremad sugulaste sünnipäevad jne) toimusid mingid viktoriinid. Võtsin neid alati meeletult tõsiselt ja tahtsin alati võita. Ehk siis selliseid näiteid oli omajagu.

Minu esmased kokkupuuted spordiennustusega aga pärinevad kuskilt 90ndate keskpaigast (ehk siis ma ei olnud veel täisealinegi). Siis ilmus selline ristsõnasari nagu "Onu Uno ristsõnad" (avastasin just, et need ilmuvad siiamaani), millega aegajalt tuli kaasa ka "Onu Uno ennustusvõistlus". Kus siis tuli enne mingit suurvõistlus (jalgpall, kergejõustik, suusatamine jms) täita ära tabel oma ennustustega ning siis parimad said auhindu. Ma küll ei võitnud seal mitte kunagi mitte midagi, aga pisik jäi ikkagi sisse. See oli nii põnev ja ma nii igatsesin võita. Ning mitte ainult iseenda jaoks vaid ka just selle pärast, et saaksin lähedastelt tunnustust ja tähelepanu. Nii see seeme vaikselt idanema pandigi.

Vahepeal küll tuli ülikooliaeg vahele ja tuleb tunnistada, et sel ajal ma eriti enam spordiennustuse peale ei mõelnud, muid tudengihulluseid oli piisavalt palju. Aga kui internet ja muu maailm muudkui arenes ja spordiennustus muutus järjest kättesaadavamaks ja minule tekkisid ka esimesed omad ametlikud sissetulekud, siis tuli see mu ellu tagasi. Alguses vaikselt, aga mida aeg edasi, seda julmemalt ja sügavamalt ma sinna sisse kukkusin.

Minu viie viimase aasta kokkuvõte

Mu elus on olnud palju väga kriitilisi hetki, mil tundub, et kõik ongi läbi. Aga miski minu sees on alati mulle uue jõu andnud.

Mõnikord ei kuku elu korraga kokku. Ta vajub. Vaikselt. Nagu vesi, mis imbub läbi pragude, kuni ühel hetkel avastad, et oled uppumas.

Alguses oli see lihtsalt mäng. Võimalus võita. Põnevus, mis andis elule värvi. Võib-olla isegi lootus – et äkki seekord pöördub õnn. Aga õnn ei ole ustav kaaslane. Ta tuleb ja läheb, jättes maha tühjuse, mis vajab täitmist. Ja nii panustad uuesti. Ja uuesti. Kuni enam ei mängi sa raha pärast, vaid selle pärast, et sa ei oska enam teisiti olla. Võlad kogunevad. Telefonihelinad muutuvad ähvardavaks. Postkast täitub meeldetuletustega. Sõbrad hakkavad kaugemale hoidma. Häbi kasvab. Ja koos sellega ka üksindus.

Depressioon ei hüüa tulles. Ta hiilib ligi, kui sa enam ei jaksa. Kui sa vaatad peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kui sa mõtled, et maailm oleks parem paik ilma sinuta. Kui sa tunned, et oled läbi kukkunud – mitte ainult rahaliselt, vaid inimesena. Aga see ei ole tõde.

Sõltuvus ei ole iseloomuviga. See on haigus. Võlad ei ole häbimärk. Need on tagajärg. Ja depressioon – see ei ole nõrkus, vaid märk sellest, et sa oled liiga kaua pidanud tugev olema.

Abi on olemas. Isegi kui sa ei usu enam endasse, on keegi, kes usub. Isegi kui sa ei näe enam väljapääsu, on keegi, kes aitab sul selle leida. Elu ei ole läbi. See on lihtsalt murdunud. Ja murdunud asju saab parandada. Sa ei ole üksi.

Kui oled jõudnud punkti, kus kõik tundub kaotatud – tea, et see ei ole lõpp. See on murdepunkt. Just seal, kus valu on kõige suurem, võib sündida ka muutus. Mitte kiiresti, mitte kergelt, aga samm-sammult.

Esimene samm võib olla lihtne: rääkida kellelegi. Mitte tingimata spetsialistile – võib-olla lihtsalt sõbrale, kellele sa usaldad oma vaikuse. Või kirjutada üles, mida sa tunned. Sest sõnadel on jõud. Nad aitavad sul näha, et sa oled ikka veel siin. Et sa oled elus.

Teine samm võib olla abi otsimine. Eestis on olemas tugiteenused, mis ei küsi, miks sa sinna sattusid, vaid kuidas sind aidata. Võlanõustajad, kes aitavad sul teha plaani. Psühholoogid, kes aitavad sul mõista, miks sa mängid. Tugigrupid, kus teised inimesed ütlevad: "Ma tean, mida sa tunned." 

Ja kolmas samm – võib-olla kõige raskem – on andestamine iseendale. Mitte õigustamine, vaid mõistmine. Et sa oled inimene. Et sa oled eksinud, aga sa ei ole eksimus. Et sa väärid uut võimalust.

On lihtne öelda: "Otsi abi." Aga kui oled kaotanud usu endasse, kui häbi on muutunud igapäevaseks kaaslaseks, siis tundub abi küsimine nagu mägi, mille otsa ei jaksa enam ronida. Ja ometi – iga mägi algab esimesest sammust. Isegi kui see samm on lihtsalt see, et sa loed neid ridu ja mõtled: "Äkki veel saab..." Sa ei pea kõike korraga lahendama. Sa ei pea kohe kõiki võlgu ära tasuma, kõiki suhteid parandama, kõiki haavu ravima. Piisab, kui sa otsustad mitte alla anda. Piisab, kui sa ütled endale: "Ma proovin veel ühe päeva."

Sest iga päev, mil sa valid elu, on võit. Iga päev, mil sa ei mängi, on samm vabaduse poole. Iga päev, mil sa räägid oma valust, on päev, mil sa ei kanna seda enam üksi.

Postitus Arturilt: Viimane asi, mis jäi (Ühe sõltlase vaikne manifest)

Seda kaunist uut nädalat alustan ma seekord Arturi mõtetega. Ega siin liiga palju midagi juurde lisada ei olegi - kes mõistab, see mõistab.

Mind on nimetatud sügavaks. Intelligendiks. Tundlikuks. "Sul on nii sügav maailmataju," ütlevad nad. Ja siis tuleb see teine pool lausest: "…aga kuidas sa saad samal ajal olla sõltlane?" See on nagu kompliment, mis lõikab. Sest ma tean seda paradoksi. Ma elan selles. Aga lubage mul midagi öelda: "Ma pole sõltlane hoolimata oma sügavusest. Ma olen sõltlane, sest ma olen sügav."

Kui sa tunned liiga palju…
Kui su teadvus on liiga valju…
Kui elu ei paku enam isegi valu, vaid lihtsalt tuimust…
…siis sa ei otsi enam meelelahutust. Sa otsid ühte asja, mis veel mõjub.
Mitte selleks, et lõbutseda.
Vaid selleks, et üldse midagi tunda.

Ma olin seal – alkoholis, kasiinos, võlgades, ainetes. Ja jah, ka võlgades. Sest allakäik ei toimu lineaarselt. See ei ole valikute jada. See on vajumise tunne, kus aeg kaotab mõtte ja raha kaotab tähenduse. Sa ei laena, et saada midagi head. Sa laenad, et saada veidi aega. Veel üks päev. Veel üks võimalus mitte laguneda täna. Ja see hind tuleb hiljem. Zombiliku mõistmisega: "Mingit hiljem pole nagunii enam olemas." Võlad ei teki vaba aja hobidest. Need tekivad, kui inimene maksab igapäevaselt selle eest, et mitte täielikult kokku kukkuda.

Siis tuli üks aine, mis alles jäi. Viimane asi. Mitte päästja, vaid piiriline sümbol – koht, kus elu veel midagi tähendab, isegi kui see tähendab hävingut. Inimesed, kes pole kunagi käinud põrgus, tahavad anda nõu. Neil on retseptid. Nad ütlevad: 

"Lihtsalt otsusta ära!"
"Mine trenni."
"Mõtle positiivselt."
"Usu endasse."

Aga nende sõnad ei jõua sinna, kus ma olen. Sest mind ei kuulata – mind parandatakse. Sõltlane ei vaja õpetust. Ta vajab peeglit. Keegi, kes ei ütle mulle, kuhu ma peaks minema, vaid kes ütleb: "Ma näen, kui kaugel sa oled käinud. Ma ei karda su kuristikku vaadata." Kui ma ei oleks leidnud seda üht viimast asja, oleks kogu eelnev elu olnud lihtsalt tühjus – alko, kasiino, narko – need võtsid ära mu aja, teadvuse, olemuse. See üks asi jäi, sest see veel vastas mu sisemisele kaosele. Mitte et see oleks hea. Aga see oli veel minu. Ja vahel on sellest piisav, et üldse edasi hingata.

Nii et kui sa kohtad kedagi nagu mina – ära küsi: "Miks sa selline oled?" Küsi hoopis: "Kuidas sa siiani oled vastu pidanud?" Sest see, et ma olen veel siin, isegi kui läbi tossu ja tuhmu silma, on tõestus, et ma ei andnud alla. Ma lihtsalt vajasin veel natuke valgust, isegi kui see tuli läbi sõltuvuse. Inimest tuleb esmalt mõista, mitte hukka mõista.

kirjutatud vaikuses neile, kes elavad oma lahingud välja sisemuses, mida keegi ei näe.

Sõltuvuste avalikustamise buum

"Vahest keset ööd ma mõtlen..." laulis Alen Veziko juba üle 10 aastat tagasi. Teate, mul on ka mingi seisund või periood peale tulnud, kus ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ka öösiti, ka enne uinumist. Muudkui käib üks lõputu analüüs selle üle, mis mu ümber ja minu endaga igapäevaselt toimub või mida tulevik tuua võiks. Kusjuures kõige nõmedam on selle juures see, et ega ma hommikuks väga enam ei mäleta, mida sai õhtupimeduses siis ikkagi mõeldud. Kui ma suudaks pooltki sellest sisust meeles hoida, siis oleks mul siin päris palju mõnusaid ja ilmselt ka huvitavaid blogipostitusi veel lisaks praegustele. Vähemalt selline tunne mul pahatihti hommikuti on, et krt, õhtul olid jälle mingid ägedad mõttekäigud ja kaunid laused mu peas, aga näedsa, enam ei mäleta mitte midagi. Samas oleks ilmselt veider õhtul end voodist üles ajada ja neid kuidagi talletama hakata. Ilmselt kaoks see mõttelõng selle käigus kuidagi ära ka.

Aga üks teema, millest ma viimasel ajal olen päris pingsalt mõelnud ja õnneks on need mõtted ka mulle meelde jäänud, on kogu see sõltuvuste virrvarr, mis meie ühiskonnas kuidagi hästi teravalt on üles kerkinud. Põhjuseks siis muidugi see, et paljud tuntud inimesed on järjest oma pahesid, nõrkusi ja muid vaimse tervise probleeme siin üles tunnistama hakanud. Tõelise pommi lõhkas selles osas eelmisel nädalal Märt Avandi. Ma olen tänaseks seda Pealtnägija intervjuud kuulanud-vaadanud vist oma 2-3 korda, täiesti algusest lõpuni ja ise niiöelda täielikult kohal olles, püüdes haaarata sealt iga mõtet, iga lauset. Ja teate, järjest enam on mul tekkinud arvamus, et sisuliselt kõik sõltuvused on oma olemuselt ühesugused. Pole seal mingit vahet, kas tegu on alkoholiga, narkootikumidega, hasartmängudega või kasvõi suhkrusõltuvusega. Need omadused, staadiumid, tekkivad vajadused ja kõik need hetked, mil aju lihtsalt lakkab kaasa mängimast, need on kõik nii sarnased. Märt rääkis küll kokaiinist, aga kogu see lugu alates erinevatest "sööstudest", võimalikust häbist, rahalistest kaotustest jne - millest kõigest veel - kõik need laused kehtivad sama hästi ka mängurluse kohta. Ainus vahe ongi ilmselt kõrvalmõjudes.

Tegelikult on see omamoodi positiivne areng, et sellistest asjadest nii avalikult räägitakse. Sest see annab ka minusugustele kapisõltlastele rohkem julgust varem või hiljem end avada ja ka abi otsida. Mida rohkem sellest räägitakse, seda vastuvõtlikumaks ja tolerantsemaks muutub ka ühiskond. Sest no olgem ausad, võib täiesti julgelt väita, et iseendaga väga suures jamas olevaid sõltlasi on meie ümber tuhandeid ning tegelikult vajavad nad kõik abi. Aga nad ei julge seda küsida, nad ei julge seda otsida. Nad häbenevad ja kardavad. Sest avalikustamine tundub olevat veelgi hullem kui üksinda selles jamas hulpida.

Muidugi on ka teine külg, mis nii positiivne ehk ei ole. Mingid noored võivad sellest hoopis valesid signaale välja lugema hakata. Et näe, edukas ja armastatud näitleja, paneb juba 10 aastat triipu, aga ikka meeldib kõigile ja ühiskond aktsepteerib ka veel. Et noh, järelikult võin ju mina ka seda teha samamoodi ja see ei keera ju mu tulevikku tuksi ometigi. Või siis erinevad poliitikud või muusikud, kes siin oma pahesid on välja toonud. Mängin kasiinodes kõvasti raha maha, petan isegi tuttavatelt raha välja, aga ikkagi olen respekteeritud. Üks poliitik tuli ju samuti oma sõltuvusega välja, anti andeks, töötab kenasti Riigikogus edasi ja kandideerib ka uude. Elu läheb edasi. Sõltuvusprobleemidega väljatulek ei peagi elu hävitama. Aga...

Olgem ausad, plekid siiski jäävad. Andeks antakse tõesti, aga vaevalt, et unustatakse. Juba ongi siin käibele läinud fraas "Märt Avandit tegema" ehk siis kokaiini tarvitama. Varasemast ajast ju mäletame ka viioldamist ja muidki rahva sekka juurdunud termineid. Ühesõnaga, need on tegelikult teemad, kus õige aeg appi karjumiseks on alati eile. Et saaks kuidagigi need asjad päriselt ka kontrolli alla, kus saaks abi ikkagi siis, kui on veel tõesti võimalik ka kiiresti asjad korda saada. Võtame kasvõi minu enda tagasihoidliku isiku, mitte nii tagasihoidliku probleemiga. Ma lasin selle jama ikka väga-väga-väga suureks kasvada. Poleks tohtinud.

Kokkuvõttes on muidugi lihtne öelda, et igast jamaga ei maksa siin elus üldse tegeledagi. Pole mõtet alustadagi. Ei ole vaja neid triipe, ei ole vaja neid slotimasinaid, ei ole vaja neid spordiennustusi. Elus on teisigi põnevusi, mis sind sel moel vaimselt ei tapa. Selles mõttes võiks need sõltuvuslood (kasvõi käesolev blogi) olla ikkagi hoiatusmaterjal, et inimesed suudaksid sellest kõigest eemale hoida. Olgem hoitud, täna on ju ikkagi sõbrapäev!

Taas sõltuvuse küüsis

Alustuseks väike definitsioon - sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi lõplikult siduvaks vajaduseks. Pean siinkohal tegelikult tunnistama, et sõltuvuses olek, selle sees viibimine, on tegelikult ääretult mõnus. Lihtsalt kained hetked on need, mil inimene mõistab, et see kõik on enesehävituslik. Samas, inimesed vajavad sõltuvusi. Oluline on lihtsalt ära tunda, millised neist on meile tegelikult kasulikud ja millised lootusetult kahjulikud.

Minu sõltuvused on alati olnud seotud mingi hasardiga. Mind ei ole mitte kunagi tõmmanud erinevate mõnuainete poole - suitsu, alkoholi või siis ammugi mitte narkootikumide poole. Minu ainsaks nõrkuseks ongi olnud see vaimne põnevus, mida pakuvad erinevad õnnemängud. Kusjuures, väga harva tegin ma oma spordiennustusi võistluste peale, mida ma ise kuskilt vaadata ei saanud. Minu jaoks ei olnud oluline lihtsalt see, et saan raha mängu panna ja siis hiljem vaadata, kuidas läks. Ma tahtsin näha sekund-sekundi kaupa, kuidas mu ennustus kulgeb. See muidugi tagas ühtlasi selle, et ma langesin sõltuvusse ka spordiülekannetest. Kahjuks või õnneks on see aga täiesti ühiskonna poolt aktsepteeritav tegevus - kohati on inimesed ju isegi uhked selle üle, et nad on tõelised tugitoolisportlased. Vahet ju pole, mis need sisemised eesmärgid tegelikult on, miks neid mänge või võistlusi nii pingsalt vaadatakse.

Aga olgu, see selleks. Kogu see eelnev jutt võib ilmselt natuke küsimusi tekitada (eriti natuke provokatiivse pealkirja koosmõjul) - et kas ma nüüd valmistan siin pinnast ette, et tunnistada, et olen taas hasartmängude küüsi langenud? Püüan siin ju justkui natuke end juba ette välja vabandada jne. 

Aga ei, õnneks see siiski nii ei ole ning tegelikult pole endiselt isegi mitte vähimatki kibelust tekkinud, et võiks kuskile panustama ronida. Aga teatud määral sõltuvusse olen ma langenud ikkagi. Minu uueks mõnuaineks on suures plaanis lihtsalt RAHA. Ühelt poolt tegelen ma väga kirglikult ja välja kujunenud skeeme kasutades oma võlgade klaarimisega. See on ikka uskumatult mõnus, kui ma saan oma Excelis järjest igal kuul oma laenusummasid vähendada, kuumakseid taaskord kollaseks värvida. Siis ma teen muidugi mõnuga enda jaoks igasuguseid kokkuvõtteid, joonistan graafikuid ning jälgin iga kuu, kuidas muudkui põhiosamakse osakaalud mu laenumaksetes suurenevad. Teisalt aga püüan võimalikult palju vaeva näha, et oma sissetulekuid suurendada. Kasvõi sent sendi haaval. Kuigi jah, päris pudelikorjajaks ma pole hakanud ja kogu oma tegevuse juures püüan siiski end füüsiliselt ja vaimselt ikka säästa ka. Pigem püüan ma järjest rohkem võimalusi leida minu jaoks nii tuttavast digimaailmast. Heaks näiteks ongi kasvõi need blogid, mis mulle reklaamide näol sente ja eurosid juurde toovad, ilma, et ma ise liiga palju pingutama peaksin. Suurim lisatuluallikas on muidugi juba suve hakul välja toodud lisatöö, mida üritan teha nii palju ja nii hästi kui vähegi võimalik. Kui algselt oli see minu jaoks lihtsalt selline meeldiv võimalus ootamatult mõni lisakopikas teenida, siis aja jooksul on see mulle vägagi meeldima hakanud ning olen mõistma hakanud, et seda hästi tehes on võimalik siin isegi kunagi ehk suuremgi tunnitasu välja kaubelda (sest muudan end nende jaoks oluliseks ning samal ajal omandan ise ka piisavalt kogemusi ja teadmisi, et seda kõike järjest paremini ja kvaliteetsemalt teha). Seejuures armastan ma oma põhitöökohta endiselt kordades rohkem kui seda lisaampsu. Seal lihtsalt on juba ka mitterahalised aspektid väga tugevalt mängus.

Ning tegelikult olen ma kogu selle rahasõltuvuse perioodi tõttu hakanud natuke isegi muret tundma oma tuleviku pärast. Mis siis saab, kui ma lõpuks oma laenud makstud saan? Sest hetkel on mul nii konkreetne tegevusplaan koos selgelt piiritletud eesmärkidega paigas. Ma tean, et see kõik kõlab omamoodi veidralt, aga just nii ma tunnen. Eks muidugi tuleb siis rahulikult ikkagi investeerimismaailmas ringi vaatama hakata. Aga jah, natuke tundmatu ja teadmata on see kõik. Ja eks ole see ju inimese loomuses, et teadmatus tekitab hirmu.

Ehk siis ma võiks oma viimaste aastate elu kokku võtta umbes nii - alustuseks pikk periood, kus ma hasartselt mäest alla lendasin, seejärel aeg, mil samasuguse kirega end mäele tagasi tiri(si)n ning loodetavasti toob tulevik mingi järgmise vahva perioodi, mil lähen uute sõltuvuste najal uusi kõrgusi vallutama. Peaasi on siinkohal ilmselt mitte liiga palju põdeda seda, mis minevikus tehtud ja samas mitte liialt ka muretseda seda, mida tulevik tuua võiks. Kõige suurem kirg ja sõltuvus võiks ju olla hoopiski elu ise. Nautigem seda! 

Need "imelised" kasiinode meelituskampaaniad

Kuna viimastel nädalatel on meediaveergudele jõudnud igasugused arutelud kasiinodega seotud reklaamide üle, siis mõtlesin, et jagaksin ka oma mõtteid sel teemal. Nagu on selgunud, siis korraldas üks konkreetne netikasiino üsna piiripealse kampaania. Ning isegi tarbijakaitse sattus segadusse, kas lause stiilis "Kui aega pole, aga tuju on" on siis mängima meelitav kutsung või mitte. Aga reklaaminõukoda tegi siiski lõpliku otsuse ja keelas sellised reklaamid ära, sest mitte ükski kasiinoreklaam ei tohi otsesõnu kedagi mängima meelitada. Vähemalt avalikult mitte.

Ühelt poolt on muidugi hea, et selliste asjadega tegeldakse ja selliseid piiripealseid juhtumeid ikkagi maha võetakse. Teisalt usun, et antud firma käitus ikka üsna teadlikult, sest nagu ikka - ka halb reklaam on ikkagi reklaam. Ning kui su kampaania jõuab isegi Aktuaalse Kaamera uudistesse, siis oled sa võidumees igal juhul. Kardetavasti sattus nii mõnigi inimene selle kampaania tõttu sinna mängima ja arvatavasti see kasumlikult ei lõppenud (vähemalt mitte mängija jaoks).

Mina aga tahaksin tegelikult pikemalt hoopis peatuda erinevatel kasiino ja spordiennustusporaalide boonuspakkumistel. Kes vähegi on nendega kokku puutunud, on ilmselt näinud neid igasuguseid kampaaniaid stiilis "100% sissemakse boonus kuni 100 EUR, tule ja mängi!" Kuna ma ise olen neid boonuseid kümneid ja kümneid kordi oma elu jooksul proovinud, siis oskan neist ilmselt üsna adekvaatselt rääkida.

Selliseid boonuseid pakutakse nii pokkerimänguks, spordiennustuseks kui ka loomulikult kasiinomängude jaoks. Ning mis saaks olla veel vahvam, kui keegi annab sulle tasuta raha, eks ole! Aga no nagu vana kulunud klišee ütleb - kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis reeglina see nii ilus ei olegi. Jah, suures plaanis on loomulikult kõik aus. Sulle tõesti antaksegi see boonusraha. Aga enamasti sõltlane ei viitsi väga täpselt lugeda, mis tingimused ja reeglid sellega kaasnevad.

Kõige räigemad neist on kasiinomängude boonuspakkumised. Reeglina on süsteem siis selline, et sina maksad sisse 100 EUR, sisestad mingi koodi ja saad siis mängutoa poolt 100 EUR lisaks. Nüüd on sul 200 EUR mängimiseks. Aga siit siis tulevadki kaks suurt AGA - esiteks pead sa selle boonusraha pärisrahaks muutmiseks tegema (sissemakse raha + boonusraha)*x EUR käivet. Ning see x on tegelikult ikka päris suur - sõltuvalt kampaaniast ja portaalist kõigub see reeglina seal 30-40 vahel. Ehk siis kokkuvõttes selle 100 EUR sissemakse puhul pead sa tegema mänguautomaatidel käivet 6000-8000 EUR. Ning uskuge mind, seda käivet kokku saada on sisuliselt võimatu, tõenäosusteooria praktiliselt välistab selle. Ning varem või hiljem saab see 200 EUR teil lihtsalt maha mängitud. Ning teine suur aga on see, et enamasti on sellistel kampaaniatel ka ajalised piirangud - a'la selle käibe pead saavutama näiteks 7 päeva jooksul. Ja kui ajaliselt hakkama ei saa, siis tühistatakse lihtsalt kogu see boonus. Ja siin on tegelikult veel üks nüanss - mängutoa reeglite kohaselt mängid sa alustuseks nii öelda oma rahaga. Ehk siis kui sul on 7 päeva järel kontol alles veel 110 eurot, siis sellest moodustab 100 eurot boonus ja 10 eurot sinu enda raha. Siit saate juba edasi mõelda, kui palju boonuse aegumisel raha alles jääb. Kokkuvõttes sisuliselt kõik kampaaniad, kus teile pakutakse tasuta lisaraha kasiinomängude mängimiseks, lõpevad teie jaoks kaotusega. Ütlen ausalt, et mulle ei meenu hetkel mitte ühtegi juhust, kus ma oleksin edukalt selle boonusraha suutnud läbi mängida.

Teine tüüp kampaaniaid on spordiennustuskampaaniad. Ka siin pakutakse sulle tasuta lisaraha. Suures plaanis sama süsteemi järgi - 100% boonust kuni 100 EUR. Eks need summad ja protsendid varieeruvad, aga kõige klassikalisem on just see näide. Siin ma tegelikult nii kriitiline enam ei ole, kui kasiinomängude boonuste puhul. Sest esiteks saab siin veidi rohkem oma õnne mõjutada. Ning teiseks on siin tavapäraseks läbimängimise tingimuseks 5-6 kordne käive. Aga ega needki boonused mingi lihtne raha ei ole. Sest tavapäraselt on siin lisatingimuseks see, et panuste koefitsient peab olema vähemalt 1,8-1,9. Ehk siis suures plaanis ikkagi selline mündiviske sarnane tõenäosus. Muidu oleks jah üsna lihtne raha teenida - paned aga Eesti vs Saksamaa jalgpallimängus sakslaste peale raha mängu 1,1 koefitsiendiga ja käive muudkui tiksub. Aga jah, sellist asja siiski teha ei saa. Mõned korrad on mul tegelikult spordiennustusboonust isegi õnnestunud edukalt läbi mängida. Et selles mõttes neid ma täitsa lootusetuks ei pea. Aga samas pakutakse neid kampaaniaid harvem välja ka.

Sellised need boonuspakkumised siis on. Suured säravad reklaamtekstid, mis lubavad väga mõnusat suurt rahalist süsti, aga täpsemalt reegleid vaatama asudes selgub, et hõlptulust on asi ikka väga kaugel. Aga samas on minu teadmiste kohaselt kogu maailma online kasiinodes need kampaaniad üsna sarnase ülesehitusega, selles mõttes ei ole Eesti siin kuidagi erandlik. Seega, vaevalt siin keegi mingeid seaduseid või reegleid selles osas muutma hakkab. Aga tarbijana või mängijana tuleks lihtsalt paremini teada, mida need boonused endast kujutavad ja mis nendega täpsemalt kaasneb. Siis on lihtsalt hiljem endal lihtsam ja ehk ka pettumust ja kurbust vähem.

Mineviku vead minu tänaste teadmiste taustal

Viimasel ajal olen ma ikka ja jälle järjest rohkem hakanud mõtlema oma minevikule. No kogu sellele mängurlusele ja tekkinud võlgadele. Teatud mõttes olen ma ilmselt natuke ebatavaline võlglane. Mul on haridus, mul on koguaeg olnud keskmisest parem töökoht (ja ka palk), omast arust on olnud täitsa ka mõistust ja järjepidevust oma rahaasju kontrolli all hoida, aga ometigi lendasin ma täiega kraavi. Suures plaanis võiks ju isegi öelda, et tegelikult minu elustiil ei tohiks üldse mitte mingeid võlgasid tekitada. Kuid piisab ühest ainsast ajuhälbest nimega hasartmängusõltuvus ja oledki omadega ummikus. Minu ainus õnn selle kõige juures on see, et kui kord oma võlad ületatud saan ning mängudest eemale hoian, siis peaks ma elu lõpuni üsna mõnusasti elatud saama. Tegelikkuses ma ju ei ole kunagi elanud üle oma võimete. Probleem oli milleski muus ja seda saab nii lihtsalt ja konkreetselt identifitseerida ning selle läbi ka sellest jagu saada. Või noh - vähemalt peaks olema võimalik seda kontrolli all hoida.

Teatud mõttes on mul natuke isegi kahju, et ma oma blogi ei alustanud juba siis, kui oma deemonitega võitlesin. Kõik need emotsioonid, mida tõid ägedad võidud või täiesti hoomamatud kaotused - kõik need jäid tollal lootusetult minu enda sisse. Ma ei saanud neid mitte kellegagi jagada. Iseasi, kas ma tollal üldse oleksingi võimeline olnud neid sõnastama. Pigem tahtsin noil hetkedel lihtsalt maa alla vajuda ja ära surra. Kuid ometigi suutsin kogu seda jama enda sees hoida ja vähemalt teadaolevalt keegi mitte millestki aru ei saanud. Kõik, mis aja jooksul siin blogis nendest aegadest meenutanud olen, on tegelikult tulnud siia läbi mingi kaine mõistuse filtri. Neis puudub see traagika-eufooria-masenduse kokteil, mis mind ikka ja jälle pikali tiris. Teisalt on see kõik mulle andnud oma korraliku paksu naha ja ehk ka maailma väärtuste selgema mõistmise.

Ma olin selles perioodis mingis totaalses mugavustsoonis. See kõlab küll absurdselt, et kuidas saab üldse sellise ebastabiilsuse taustal olla mugavustsoonis, aga kohe selgitan. Mul olid tegelikult välja kujunenud omad rutiinid, omad kanalid, kuidas raha juurde saada. Isegi omad süsteemid - kuidas tekitada ilusaid pangakontoseise, et ikka ja jälle oleks võimalus uut raha peale saada. Sellest kõigest kujunes teatud mõttes lausa omaette hasart - kas ma suudan laenuandjad "ära petta"? Kuigi aja jooksul olen ma mõistma hakanud, et tõenäoliselt pingutasin ma selle kõigega kohati isegi üle, sest ega need laenukontorid väga vaeva ei näinud, et mulle tõestada, et ma ei tohiks tegelikult laenu saada. Vastutustundlikust laenuandmisest on kogu see turg ikka lootusetult kaugel, nii laenuandjate kui ka loomulikult laenuvõtjate osas. Ainus jama on siin selles, et tegelikult on kogu selles teemas vaid üks osapool, kes lootusetult kaotab - need on loomulikult laenuvõtjad. Lõpuks on ju just võlglased need, kes tegelikult selle jamaga oma karjääri ja teatud määral isegi elu ära võivad rikkuda. Üks asi on kogu see rahaline kaotus, mis paneb edasi muudkui valesid ja veelgi valemaid otsuseid tegema (teate ju küll seda uute laenudega vanade laenude kinni maksmist, nii kaua kuniks lumepall tapvalt suureks veerleb), aga teine pool on kõik need kaotatud närvirakud, vaimne tervis ning lõpuks ilmselt ka füüsiline tervis (stressiseisund, ebaregulaarne toitumine, kehv uni jne), mis neid potentsiaalseid eluaastaid ikka meeletus koguses vähemaks tõmbab. Jääbki üle vaid ohata ja loota, et äkki tulevik toob vähemalt mulle nii palju rõõmu, et suudan end taastada. Aga kardan, et mõned aastad jäävad mul selle perioodi tõttu ikkagi elamata...

Mu eesmärk ei olnud siin kedagi õpetada või noomida. Ammugi mitte ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, et ärge minu vigu korrake. Ma võin siin igasugust juttu kokku kirjutada, aga reaalsuses ei suuda väljaspoolt mitte keegi tegelikult mitte ühtegi sõltlast maha tõmmata. Kogu see protsess peab algama mängurist endast. Tema ise peab leidma selle miski, mis annaks talle märku, et aitab küll. Muidugi on mul endal kurb meel, et minul läks meeletult palju aega raisku. Muidugi oleksin võinud palju varem oma paranemisteekonda alustada. Aga samas olen ma õnnelik, et ma tegin seda kõike siiski enne, kui oleks võibolla olnud juba lootusetult hilja.