Ukraina abistamine, 2023 I kvartal

Kuigi tegelikult on mul siin paar huvitavamat mõtisklust ka sahtlisse valmis kirjutatud, siis vaataks korra 2023. aasta esimese kvartali blogiga seotud reklaamiklikkidele otsa. Nagu siin eelmise aasta lõpus sai lubatud, siis sel aastal annetan reklaamiraha natuke teisel moel. Kui eelmisel aastal panin enda poolt sama palju otsa nagu klikid raha sisse tõid ja kandsin selle kõik Ukraina heaks Pagulasabi arvelduskontole, siis nüüd ma endale enam nii suurt koormust ei võta. Nüüdne valem põhineb sisuliselt ümardamisel (muideks - mitte segi ajada sõnaga "ümmardamine", see tähendab hoopis midagi muud) 25 eurose täpsusega (alati ülespoole).

Kuigi see Google AdSense teeb mulle siin aegajalt mingeid veidraid vingerpusse ja kohati tahab mul seda värki piirata, siis tegelikult on need summad päris soliidsed. Jaanuaris 87,02 EUR, veebruar 21,09 EUR (siin oligi enamus ajast piirang peal) ning märtsis tuli mu blogi läbi aegade suurim reklaamitulu üldse - 149,30 EUR! Vägev. Aitäh kõigi nende klikkide eest. Nagu öeldud, valem on lihtne - selle tulu pealt siis on mul tänaseks tehtud kolm ülekannet - jaanuari eest 100 EUR, veebruari eest 25 EUR ja märtsi eest 150 EUR. Ehk siis kokku 275 EUR. Ning sisuliselt on see kõik teie töö, mu kallid lugejad! Ning selle summa pealt on mul juba järgmise aasta veebruaris-märtsis tuludeklaratsiooni tagastusena tagasi saada 55 EUR. Annetamine on täitsa tore tegevus, olgem ausad. Annab päris hea vaimse laksu.

Aga muus osas siis elu muudkui tiksub omasoodu. Kevad on vist lõpuks kätte jõudnud, päikest ja soojust saab järjest rohkem tunda, mõnus värk. Mina püüan siin igapäev vähemalt tund aega õues ringi käia, vaikselt jälgin ka siin toitumist ning üleüldse on kuidagi seda motivatsiooni ja tahtmist taas end vormi ajada. Eks lõppude lõpuks algab ju kõik meie peast, vägisi ilmselt pikaajaliselt end ju inimene sundida ei suuda. Vaim peab valmis olema. Lähinädalad peaks mulle häid uudiseid ka siis lõpuks tooma nii aastaboonuse kui palgatõusu näol, ei jõua juba ära oodatagi - kibelus on hinges päris suur. Ning samuti olen ma vaikselt juba kannatamatuks siin muutunud selle Levila artiklite sarja suhtes. Kaua võib - ei tea, kas peaks juba Henrile kirja kirjutama.

Selline see varakevadine seis siis ongi - nautigem looduse tärkamist, järjekordne talv ja pime aeg on üle elatud, nüüd tuleb oma pool aastat helgemat aega! 

Ukraina abistamine, 2. osa

Järjekordne kuu on läbi saanud ja suur kevad lõpuks ka meie õuele jõudnud. Päike paistab, linnud laulavad, ilmad lähevad järjest soojemaks ja helgemaks. Isegi õhtud on aegajalt juba täitsa mõnusad. Ning hommikune karguski on saavutanud teatava taseme, kus see on juba täitsa mõnus ja nauditav. Kahjuks aga on Ukrainas seisud endistviisi stabiilselt õudsad ja koledad. Ei ole vähimatki märki, et seal lähiajal midagi paremaks võiks minna. Viimase nädala üks teatud mõttes isegi ähvardavamaid uudiseid on minu meelest see, et USA otsustas Ukrainale anda 33 miljardi dollari eest igasugust abi (selle sees ca. 20 miljardit sõjalist abi). Ühelt poolt on see loomulikult suurepärane, et selline samm on tehtud, aga samas annab see minusugusele tavakodanikule siiski ka signaali, et pigem oodatakse asjade eskaleerumist ja hullemaks minemist. Sest see mastaap ja osakaal on lihtsalt nii meeletud (siiani vist polnud kõik riigid kogu sõja perioodi jooksul kokkugi nii suuri summasid selleks sõjaks eraldanud). Millest see aga täpsemalt räägib, sellest saame ilmselt alles aastate pärast ajalooõpikutest lugeda. Aga kõnekas märk igal juhul.

Nii. Aga oma kampaaniakest jätkan ka mina. Ehk siis iga reklaamiklikk siin blogis (samuti ka võlglase blogis ja võlglase päevikus) läheb endiselt kahekordselt Ukraina pagulaste heaks MTÜ Eesti Pagulasabi kontole. Aprillis paraku see klikkide arv võrreldes märtsiga vähenes ja summa tuli veidike väiksem kokku. Samas, see vist on kõikjal niimoodi, et tekkimas on teatav sõjaväsimus ka niiöelda "kaasaelajate" leeris. Enam ei loeta nii suure innuga neid uudiseid, ei jälgita enam iga pealkirja. Ning siit ja sealt on kuulda ka, et üleüldises mõttes annetuste hulk ja annetatavad rahasummad on vähenenud. Aga eks seegi ole inimlik värk. Minu blogid tõid siis aprillis reklaamiklikke kokku 138 ja summaks kogunes 22,38 EUR. Siia lisasin siis enda poolt sama palju juurde ja just teostasin ka 44,76 EUR suuruse makse eelpool mainitud heategevusasutuse pangakontole. Eks ole näha, mida maikuu selles osas toob. Kusjuures, kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis järgmise aasta veebruaris peaksin ma nende ülekannete pealt 20% tulumaksu tagasi ka saama. Seega, kutsun siinkohal ka kõiki oma lugejaid kindlasti annetusi tegema ja panustama sellesse kõigesse nii palju kui võimalik. Kogu see Ukraina võitlus on siiski ju võitlus ka meie endi vabaduse ja rahu nimel! Слава Україні! Героям Слава!

Ukraina abistamine, 1. osa

Niisiis, järjekordne kuu on läbi saanud. Sellega koos ka esimene sõjakuu, mille lõppu vähemalt esialgu mitte kuskilt ei paista. Aga nagu ehk mäletate, siis mõned nädalad tagasi panin ka mina enda poolt ühe pisikese heategevuskampaania käima. 14. märtsil siis sai see blogi ka lõpuks reklaamikõlbulikuks ning andsin välja lubaduse, et kõik sel aastal reklaamist saadavad eurod (+ lisan enda poolt sama palju juurde) lähevad Ukraina heaks - MTÜ Eesti Pagulasabi kontole. 

Miks ma seda üldse teen? Aga selle pärast, et ma kuulasin siin märtsi alguses üht podcasti, kus öeldi, et oma ärevustunde ja abituse leevendamiseks võiks olla see annetamine just üks hinge rahustav tegevus. Ning kuna muus osas ma eriti asjalik pole, sõjategevuses ma näiteks jääksin pigem jalgu kui oleksin kasulik (ma pole isegi sõjaväes käinud), siis tundub, et see võiks olla minu moodus midagigi teha. Loomulikult ei ole see panus kuidagi suur, aga midagi ikka, eks ole. Iga panus loeb.

Nüüd siis olekski aeg piiluda, mis summa Google mulle märtsikuu eest kokku arvestas. Summa tuli päris korralik. Te tegite ikka päris palju klikke, võrreldes eelnevate kuudega - kokku lausa 274. Summas teeb see pärast Google poolseid täpsustusi ja väikeseid korrektsioone 42,54 EUR. Siia lisasin siis enda poolt sama suure summa juurde ja tegingi just selle ülekande ära - 85,08 EUR (arusaadavatel põhjustel eemaldasin maksekorralduse ekraanipildilt muidugi oma andmed). Aitäh kõigile, kes sellele kaasa aitasid ja jätkame samas vaimus! Слава Україні! Героям Слава!

Reklaamiklikid tiksuvad

Täna tuleb üks natuke lühem postitus. Annaksin lihtsalt ülevaate sellest, kui palju teie reklaamiklikid potentsiaalselt raha on toonud. Mäletatavasti kilkasin ma siin eelmisel nädalal, et lõpuks on ka antud blogi reklaamikõlbulik ning lisaks andsin lubaduse, et kõik sel moel teenitavad eurod lähevad otse Ukraina heaks. Täna täiendaksin seda lubadust sellega, et lisaks sellele rahale panen enda poolt täpselt sama palju juurde.

Nädalaga on seda reklaamitulu mul kolme erineva saidi peale tiksunud 11,60 EUR. Avalikustasin isegi ka täpsema statistika, mis pärineb siis AdSense'i "iseteenindusest". Siiamaani on muidugi enamus klikke tulnud Eestist, aga mõned klikid on mulle üllatuseks tulnud ka Leedust. Kokkuvõttes siis hetkeseisuga on "soolas" juba 23,20 EUR koos minu lisapanusega. Minu enda meelest täitsa asjalik tempo. Aitäh teile kõigile! Слава Україні!

Ka see blogi näitab nüüd reklaame, aitame Ukrainat!

Ma sain täna ühe töövõidu, seoses käesoleva blogiga siin - see blogi kuulutati reklaamikõlbulikuks. 

Mäletatavasti ilmus selle blogi esimene postitus 01.12.2021. Sisuliselt samal päeval ma selle lehe ka lõin ja asja käima lükkasin. Samal päeval tegin ma ka esimese avalduse Google AdSense'ile, et võiks reklaamid ka siia tekitada. Väike lisakopikas on ju alati abiks, eks ole. Ning sellele esimesele avaldusele järgnes kokku 11 avaldust veel, sest kõik need lükati tagasi lakoonilise teatega "You need to fix some issues before your site is ready for AdSense".

Kui alguses üritasin ma lihtsalt oma blogi kujundusega mängida ja sel moel seda nende jaoks aktsepteerivaks muuta, siis aja jooksul sain aru, et see pole asja point ning sinna see koer siiski maetud ei ole. Lugesin siit ja sealt erinevate inimeste kogemusi ja elutarkusi sel teemal ja tegelikkuses on enamasti suurimaks takistuseks hoopis vähene liiklus blogi veergudel. Et päris nii see ikka ei käi, et teed uue lehe, tekitad paar postitust ja hakkad kohe reklaamiga raha teenima. Google lihtsalt ei ole huvitatud sellest. Täpseid reegleid või nõudeid samas keegi kuskil ei avalda (et mitu külastajat iga päev näiteks olema peab või mitu klikki need tegema peaksid, et see "jah-sõna" kätte saada). Kokkuvõttes siin muud trikki tegelikult samas polegi, kui et muudkui loo aga sisu, meelita inimesi seda lugema, looda, et lugejatele meeldib see, mida neile pakud ning siis jälle uus avaldus Google'i poole  teele. Kuniks lõpuks saadki sellise kirja nagu mina just täna sain!

Seda kõike tahaksin ma aga tähistada. Ning käin siinkohal välja lubaduse. Kõik reklaamirahad, mida ma 2022. aastal teenin, annetan ma Ukraina heaks. Olen selle jaoks juba ka andmed kõik välja otsinud, lehelt ukrainaheaks.ee - MTÜ Eesti Pagulasabi (EE791010220258852223) saab selle raha. Iga klikk loeb! Kui üldjuhul oleks see raha mul läinud isiklike investeeringute katteks, siis hetkel on meid ümbritsev maailm selline, kus tuleks oma väärtushinnanguid ja prioriteete muuta. Слава Україні! Героям Слава!

Sõja ajal investeerimine?

Sõda tilgub verd. Õudne, ängistav, hirmutav. Vastik on.

Igasugused investeerimisega seotud ABC-d ütlevad, et investeerimisega alustamiseks on parim päev "eile". No ma siis suures plaanis sisuliselt alustasingi eile, eelmisel sügisel. Hakkasin vaikselt oma eurokesi erinevatesse kohtadesse paigutama. Aga teate, tänaseks on kogu see värk mul juhtme ikka parajalt kokku jooksutanud. Sest olgem ausad, ega investeerimisplaanid üldiselt sõjalist tegevust arvesse ei oska võtta. Ei ole ka raamatutes õpetusi, mida sellistel puhkudel teha. Sest no mida sa siin investeerid, kui on õhus variant, et kõik kukub kokku lõpuks. Perspektiivid ja prioriteedid on ikka korralikult paigast ära. Ei oska isegi igapäevast elu enam väga elada, tööd teha, ammugi siis mingile investeerimisele mõelda, kui pommid ja kuulid meie läheduses linnu ja inimesi hävitavad.

Kaine mõistus muidugi ütleb, et põhiline on see, et paanikat peaks vältima. Et tuleks jääda oma plaanile kindlaks ja eks siis ole näha, kuhu see kõik viib. Samas on ju ilmselge, et praegusel ebakindlal ajal on vaba raha (eriti ka sularaha) tähtsus järjest suurem. Sest kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna. Need hetked, mil on vaja kiireid ja elulisi otsuseid teha. Suure ohkega samas ma eile ikkagi tavapärase 500 eurot oma III sambasse panin. Muidugi oleks võinud ju mõelda, et pärast rubla vabalangusesse lendamist, hakkab väikestviisi krüptoralli pihta. Aga no ei suutnud ma ka sellega kaasa minna ning mingeid tehinguid ma selles osas ei teinud.

Eks seda on ju pikalt räägitud, et meie põlvkond saab (või sai) nautida üht inimkonna kõige rahulikumat ajastut. Viimasest suurest sõjast oli ju möödas peaaegu 80 aastat. Neid, kes tolle aja koledusi veel mäletavad, on üsna vähe tänaseks elus. Ja nüüd on siis suur sõda jälle kohal, meie lähedal. Eks neid erinevaid sõdu ja konflikte on siin ikka ja jälle olnud (Süüria, Jugoslaavia, Afganistan, Aafrika riikide kodusõjad jne), aga midagi nii räiget pole ammu olnud. Eks siin ole natuke seda "mõned riigid ja piirkonnad on tähtsamad kui teised" paradoksi ka, sest olgem ausad - ega siis Süüria kodusõda midagi lihtsat pole olnud. Aga kuidagi nii on see elu meie planeedil, et Euroopa ja Põhja-Ameerika olukorrad lähevad rohkem hinge. Justkui mingi maailma eliit. Aga sel teemal ma siin pikemalt ei arutleks. Sõda imeb, täiega, igal pool. Mine perse, Putin!

Ma ei suuda mõista

Viimased päevad siin maailmas on ilmselt enamusele andnud märku sellest, kui habras see kõik meie ümber on. See, kuidas mõne hetkega võivad puruneda tuhanded elud, sajad hooned, miljonid hinged. Ja seda kõike selle tõttu, et üks hull vanamees kaotas igasugusegi reaalsustaju. Kuhu see kõik jõuda võib, on tänaseks veel teadmata. Kas ka meie väikene riigike sellest päriselt võiks pihta saada, on veel teadmata. Välistada ei saa enam mitte kui midagi.

Kahtlemata on selle kõige taustal südantsoojendav näha seda inimkonna ühtsust. Me kõik oleme hetkel justkui ukrainlased. See on ju see sama rahvus, mille esindajaid üks parlamendierakond veel aasta tagasi kõntsaks ja meie töötavale rahvale ohuks pidas. Õnneks on ka nende retoorika tänaseks inimlikuks muutunud.

Aga inimlikuks ei ole muutunud meie esipropangandistid, kes endiselt loodavad mingit poliitilist profiiti sellest lõigata. Või noh, mina ei saagi ausalt öeldes aru, mis see nende eesmärk on või kelle huvides nad toimetavad. Pean siis silmas (jah, meelega nimetan täisnimesid, sest nad on minu arvates totaalsed tolgused ja idioodid) - Varro Vooglaid, Daniel Rüütmann, Markus Järvi, Kalle Grünthal, Hillar Kohv, Tarvo Alev, Meeli Lepson jne. Kindlasti on neid nimesid veel, aga nende inimeste rõvedused on lihtsalt minuni jõudnud (ilma, et ma reaalselt selleks midagigi teinud oleksin, peale Facebooki avamise). Samas, kohati on mul tunne, et vähemalt osa neist (eriti Hillar Kohv ja Tarvo Alev) on lihtsalt niiöelda "kasulikud ajudeta idioodid" ja ega nad päris täpselt endale aru ilmselt ei anna, millega nad tegelevad. Võimalik, et neil on küljes ka mingi vaimne puue, sel juhul minu siirad vabandused. Aga igal juhul on nende reaalsustaju ikka korralikult paigast ära.

Öeldakse, et inimesi on raske mõista, aga tunduvalt kergem hukka mõista. Aga kurjasid inimesi ei peagi mõistma. Neid tulebki hukka mõista. On hetki, mil on täiesti mõttetu kellegi mõistmisega üldse vaeva näha. Sõda ei ole võimalik mõista, seda saab ainult hukka mõista. Samamoodi ka nendega, kes selle sõja on püsti pannud. See on üks mõttetu vennatapusõda. Kui tuua üks meelevaldne võrdlus, siis sisuliselt on see praegune asi sama nagu Soome ründaks Eestit, sõjaliselt. Vennasrahvad, kes alati hästi läbi saanud. Kes nii kultuuriliselt kui ka keeleliselt ääretult sarnased. Naaberriigid, sõbrad. Ja siis tuleb üks hull vanamees ja keerab ketta käima. Isegi ta oma rahvas ei suuda seda mõista.

Paar päeva tagasi sain ma väikese šoki osaliseks. Või noh, praeguses seisus on ilmselt peaaegu kõik ühes pidevas stressiseisundis ja ärevuses. Äng igal hommikul ärgates, hirm igal õhtul uinudes. Aga sõites ühistranspordis sattusin kogemata peale ühele vestlusele, mis mind ehmatas. Omavahel vestlesid kolm tüdrukut, no ütleme vanuses 12-14 (ma noorte vanuste määramisel väga osav tegelikult ei ole). Muu hulgas räägiti ka siis Ukraina sõjast. Ning järsku üks küsis teistelt: "Kuulge, kelle poolt teie selles sõjas olete?" Mis iganes mõtteid ma sel hetkel oma peas ka ei mõelnud, siis selle hetkega kadusid need kõik minema. Eks see kõik näitabki seda, kui karm see kõik on. Laste jaoks võib see olla osati justkui mingi mäng, mida oma telefonis või arvutis mängida saab (seal käib ju pidevalt üks tapmine ja sõda). Aga eks see on samuti see hetk, mil tahaks esimese hooga hukka mõista, et mida kuradit... Aga pigem ehk tasuks sügavamalt mõelda ja analüüsida, miks sellised küsimused tekivad? Слава Україні!