Mängusõltuvuse kajastused meedias

Vahelduva eduga ilmuvad ikka ja jälle meie meedias erinevad lood ja olustikukirjeldused, mis otsesemalt või kaudsemalt seotud erinevate hasartmängusõltuvuse juhtumitega. Kuna ma ise olen ikkagi üsna värskelt sellest maailmast välja astunud, siis hakkavad need paratamatult mulle justkui iseenesest silma ja panevad lugema. No see on umbes samasugune paradoks, et kui ostad endale uue auto, siis hakkad linna peal just seda marki autosid märkama. Ehk siis näide sellest, kuidas alateadvus meie maailmapilti või pisimaid detaile ikkagi mõjutab ja juhib.

Sel nädalavahetusel ilmus "Pere ja Kodu" ajakirja veergudele ja ka Delfisse järjekordne artikkel mängusõltuvusega seotud elu tumedamast poolest. Juba pealkiri on selline dramaatiline klikipüüdja. Ühelt poolt kiidan ma loomulikult heaks, et neist teemadest räägitakse ning et siin-seal ikka need asjad ka kuskile meelelahutuslikku laadi filmidesse või seriaalidesse sisse pikitakse. Neid asju peabki kajastama, seda probleemi ei saa maha salata, see on meie ühiskonna üks pahupooltest. Aga teisalt peaks neid teemasid siiski käsitlema ääretult delikaatselt ja taktitundeliselt. See ei tohi muutuda lihtsalt looks iseenesest, millega lugejaid ligi meelitada. Ma saan aru jah, et tore ja põnev on ju teiste inimeste traagikat lugeda ja sellele kõigele kaasa elada. Aga...

Konkreetse loo puhul häirib mind meeletult see, kuidas seda mängurit kirjeldatakse kui täielikku idiooti ja kaltsu. Antakse mõista, et mängusõltlane on inimene, kellest tuleks kaugele eemale hoida, kellest normaalset inimlooma enam niikuinii mitte kunagi ei saa. Et tõeliselt hea elu algab alles siis, kui sellise inimese oma elust minema saadad.

Loomulikult ei taha ma siin mitte kuidagi õigustada selle loo antikangelase tegusid, aga ilmselge on siin ka see, et just sellised lood ja sellised käsitlused toidavad tavalise mänguri kõige suuremat hirmu - ehk siis oma lähedaste poolt hülgamist. Just see on põhjus, miks on väga keeruline niiöelda kapist välja tulla. Just selle tõttu jäävad paljud mängurid liiga pikaks ajaks sellesse rattasse üksinda keerlema. Isegi, kui nad on enda jaoks selle asja teadvustanud ja on asunud sellega võitlema, siis nad ei julge abi paluda, sest suure tõenäosusega kaotavad nad selle raames kõik, mida nad oma elus head on saavutatud - usalduse, sotsiaalsed suhted ja sinna takkajärgi võibolla ka töökoha ning üleüldse võimaluse kunagigi sellest kõigest välja tulla, sest maine saab rikutud ja seda kõike ikka väga pikkadeks aastateks (kui isegi mitte terveks eluks - kui sa kord juba mänguri templi endale otsaette saad, siis jääb see sulle ilmselt igaveseks).

Õnneks on antud artiklil ka positiivne ja vajalik osa - see on intervjuu Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse tegevjuhiga. Ning see maalib siiski oluliselt neutraalsema ja mõistvama pildi kogu sellest olukorrast. Võibolla ei ole ma siin lõpuni objektiivne ja teatud mõttes olen ehk siis liiga kaitsval positsioonil mängurite osas, aga kokkuvõttes tuleks siiski mõista, et oma olemuselt oleme me ikkagi rohkemal või vähemal määral ohvrid, oma sõltuvuse ohvrid. Kas meiesuguseid peaks tõesti ühiskonnast välja arvama? Või saaks ehk siiski kuidagi aidata, mõista? Nagu siin blogis kunagi ka kirjutasin - eks hukka mõista on alati lihtsam kui mõista, aga proovigem vähemalt! 

Salakavalast hasartmängupiirangust, otse ja keerutamata

Kuna loetud kuude pärast lõpeb mu HAMPI piirang, siis räägiksin üle pika aja taas ka sellest teemast täpsemalt. Teen sellest juttu hästi ausalt ja keerutamata. Alustaksin sellest, et tegelikult ei ole korrektne öelda, et piirang lõpeb. Ise see ei lõpe. Süsteem on üles ehitatud sellele, et lihtsalt sinu poolt määratud aja pärast on sul võimalus see piirang lõpetada - valikus on 6 kuni 36 kuud (kuuajalise sammuga). Ning lisaks on sul võimalus endale piirang seada kolmes erinevad kategoorias - õnnemängud (ehk siis tavalised slotimängud, ruletid, pokker jne), toto mängud (spordiennustus, sõnast totalisaator) ning tavapärane loto (eeldan, et siia alla kuuluvad siis nii igasugused bingo loto, viking loto kui ka ehk kiirloteriid). Minu piirangud on seatud kahele kategooriale - toto ja õnnemängud. Olukorra illustreerimiseks lisan siia ka pildi, mis mulle maksuameti kodulehel avaneb.

Teatud mõttes on mul kahju, et siin ei saa neid piiranguid veelgi pikemaks perioodiks sättida. Aga noh, küllap on sellel mingi konkreetne põhjus, miks just nii on see otsustatud ja seadistatud. Kui inimene aga ennast ei usalda, siis on alati võimalus eelmise perioodi lõppedes endale uus kuni 3-aastane piirang peale panna. Selles mõttes on kõik hästi.

Omaette teema on aga kogu see loogika, millistele kasiino- ja spordiennustusportaalidele see kõik kehtib. Eestis asuvate füüsiliste kasiinodega on lihtne - kuna neis kõigis on ukse peal ID-kaardi kontrollimise kohustus, siis reaalsuses näiteks mina mitte ühessegi neisse sisse ei saa. Uksest sisse saan, aga valvelauast ma kuidagi edasi pääseda ei tohiks. Online portaalidega on aga muidugi asjad segasemad. Eestis ametlikult tegutsevate saitidega on asi taaskord konkreetne - ma ei saa üheski neis mängida ega ka mitte mingeid rahalisi tehinguid teha (ei sissemakseid ega väljamakseid), mõnes ei saa ma isegi sisse logida. Aga nüüd siis asja kurbloolisuse juurde - maailmas on hinnanguliselt üle 2000 online kasiino ja spordiennustusportaali. Eestis ametliku litsentsiga tegutsevaid (ehk siis neid, mis alluvad ka Eesti maksuameti reeglitele ja seadustele) on neid 25-30. Seega, tegelikkuses on umbes 99% maailma netis tegutsevatest mängupõrgutest sellised, mis mitte kuidagi sellele HAMPI piirangule ei allu. Nagu te juba siin erinevatest postitustest olete lugenud, siis tegutsen ja töötan ma igapäevaselt IT-valdkonnas. Ning ilmselgelt ei usuks mitte keegi, kui ma ütleksin, et ma ei tea, kuidas oma nutitelefoni või arvutit seadistada, et saaksin litsentseerimata kohtades panuseid teha või slotimasinaid keerutada. Loomulikult ma tean, kuidas see käib. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et kui millalgi 15 aastat tagasi kogu see litsentsi teema Eesti Vabariigis püsti pandi, siis mängisid alguses sisuliselt kõik eestlased litsentseerimata kohtades (sest litsentside taotlemine oli aeglasem kui vastava seaduse vastuvõtmine) ning põhjalikud õpetused igasugustest EMTA piirangutest (EMTA pani kõigile netipakkujatele peale käsu, et nad peavad mittelitsenteerimata mängutoad ära blokeerima ja näitama seal EMTA hoiatusteadet) mööda pääsemiseks olid väga lihtsasti leitavad.

Mis siis aga üldse takistab mind endiselt mängimast ja panustamast? Tegelikult on vastus lihtne - sisuliselt kõik usaldusväärsed saidid, kuhu ma vähegi oma raha panna julgeksin, on Eestis ametliku litsentsiga ja selle tõttu HAMPI piirang tegelikult ikkagi töötab täitsa adekvaatselt. Mul puudub vähemgi tahtmine kuskile kahtlasesse Kariibi mere saartel registreeritud saidile oma raha kanda. Mitte kuidagi ei ole ma huvitatud lisaks tõenäosusteooriale (ehk siis mängudes võitmise lootusele) hakata võitlema ka potentsiaalsete netipetturitega. Kui Eestis mõni portaal mulle liiga teeks, oleks mul kellelegi kaevata - kasvõi seesama EMTA või tarbijakaitse jne, aga suvalise Barbadose või Bahama netikasiino jamade eest ei kaitseks mind mitte keegi. Loomulikult on tegelikkuses olemas ka siiski selliseid usaldusväärseid portaale, millel pole Eestis tegevusluba ja mis ei allu EMTA kontrollile. Kuid siin on minusuguste jaoks taaskord üks kaitsev nüanss. Enamasti on selliste saitide puhul nende enda sisemised reeglid sellised, kus nad lihtsalt ei lase Eestist kontot teha või siis ei lase sul sinna rahalisi ülekandeid teostada. Loomulikult ma siin mitte ühtegi firmanime välja tooma ei hakka ning ei räägi ma ka teadlikult kõigest sellest, kuidas neid uksi avada.

Ma ei ole isegi kordagi proovinud, kas ma saaksin kuskil kahtlases kohas endale konto teha või sinna raha peale kanda. Ma ei julge, ma ei taha, ma ei tohi. Nii lihtne see kõik ongi. Ehk siis - kes tahab, see leiab enda jaoks alati need võimalused, kes aga ei taha, see leiab põhjendused ja vabandused, miks neid asju mitte teha. Mina aga lähen mõne kuu pärast taas EMTA lehele ja pikendan uuesti oma HAMPI piirangu maksimaalse 3 aasta peale, sest 100%-list usaldust mul iseenda deemonite suhtes endiselt siiski pole.

Kuidas saada edukaks spordiennustajaks?

Mu viimasest spordiennustuspanusest on tänaseks möödunud 2,5 aastat. Ning järjest rohkem on mul jõudu ja jaksu oma tolle aja tegevusi analüüsida. Varem ma lihtsalt ei olnud valmis nii sügavale oma sõltuvuse sisse vaatamagi. Mul hakkas lihtsalt endast kahju.

Alustuseks pean muidugi mainima, et reaalsus on see, et peaaegu kõik inimesed, kes pole mitte kunagi mitte ühtegi spordipanust teinud, on selles oluliselt edukamad kui need, kes on seda teinud. Natuke lohisev lause küll tuli, aga point siis selles, et erinevate küsitluste ja uuringute alusel on ca. 85% hasartmängudega tegelevatest inimestest suuremas või väiksemas kahjumis. See on valdkond, milles rahaliselt edukaks saamine nõuab ikka väga suurt ja sügavat teadmistehulka ning mis kõige tähtsam - meeletut enesedistsipliini.

Ma võin enda kohta üsna julgelt väita, et seda teadmiste ja kogemuste kogumit mul jagub. Ning potentsiaalselt ma võinukski olla päris edukas spordiennustaja. Aga paraku tean ma, et enesekontroll jääb mul varem või hiljem alati hasardile alla. Niiet isegi, kui mul näiteks õnnestuks täna teha üks edukas spordiennustus ning ehk isegi teine ja kolmas, siis ma tean, et lõpuks lõpeb see ikkagi katastroofiga.

Mida siis ikkagi oleks vaja, et olla rahalises mõttes edukas spordiennustaja?

• raha, mille kaotamist sa saad endale lubada
• pidevat teadmiste värskendamist (iganädalast spordiuudiste jälgimist - kes mis vormis või meeleolus parasjagu on jne)
• enesekontrolli, et mitte rikkuda punkti nr. 1 (kui lähed oma leivaraha või veel hullem laenuraha kallale, siis oled oma hukatuse alguses)
• ausat aruandlust kõigi oma ennustuste ja ülekannete kohta (ning järelduste tegemist, kui saldod vales suunas liikuma hakkavad)
• emotsioonide mahasurumist 
• mõistete "ootus" ja "soov" erinevusest arusaamist (kui spordivõistluse üks osapool on keegi, kes sulle sümpaatne, siis on väga raske endale tunnistada, et ta võiks kaotada)
• oluline on mõista, et iga spordiennustus eraldiseisvalt on sisuliselt õnnemäng ja tulemus on juhuslik, kuid pikas plaanis määrab edukuse õige mustri äratundmine

Kindlasti on neid punkte veelgi. Kuid kui kõigi nendega juba hakkama saad, siis võiks teatav edu siiski saabuda. Mina võin julgelt öelda, et pikas plaanis sain mina neist hakkama vaid 2. punktiga. Oli küll perioode, mil katsetasin nende kõigi järgimist, kuid varem või hiljem kukkusin neis läbi.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et jah, edukaks spordiennustajaks on võimalik saada. Kuid see on nii ränkraske protsess, läbi meeletu distsipliini hoidmise. Kohe kindlasti ei ole see pikas plaanis kuidagi lõbus. See on pidev enesekontrolli ja eneseharimise töö. Mina ei soovitaks seda mitte kellelegi. Ning uskuge mind - ma tean, millest ma räägin. Ma olin selles rattas julgelt üle 15 aasta... ning mu kogukahjum selle protsessi sees oli kümneid tuhandeid eurosid (ei saa ka välistada, et see võis lõpuks isegi 100 000 euro kanti jõuda...). Totaalne rahapõletus...

Kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Üks asi, millele ma viimasel ajal päris palju mõtlema olen hakanud, on fenomen nimega "õpitud abitus". Ja minu meelest on ka näiteks hasartmängusõltuvus teatud määral natuke nagu õpitud abitus. Kui see haigus sind tabab, siis peaaegu alati on lihtsam sellele alluda, mitte hakata selle vastu võitlema. Et kui ikka mängukihk peale tuleb, siis tuleb minna ja mängida. Inimene kohaneb selle jamaga üsna kiiresti ja sama kiiresti algab koos sellega ka totaalne allakäigukiirtee. 

Teoorias me teame, et see kõik on üks suur jura ja midagi head see endaga kaasa niikuinii ei too. Usun, et enamus mängusõltlasi on igasuguste raamatute, hoiatuste või kasvõi blogidega kursis, kus inimesed oma hävinguteekondi kirjeldavad ning igasugused psühholoogid ja filosoofid neil teemadel arutlevad. Neid ehmatama panevaid üsnagi traagilisi lugusid on ka internet täis. See on üks paras vaimne pandeemia, mis muudkui levib ja levib. Ning selle juures hävitab ilmselt igapäevaselt sõna otseses mõttes nii inimhingi kui ka paraku inimkehasid. Olen mõelnud ka seda, et isegi, kui ma oma lugu siin üsna detailselt jagan ning kirjeldan ka seda, kui pikaajaline on see protsess paranemise teele, siis ilmselt libastuvad ka paraku need sõltlased, kes neid ridu siin lugema satuvad. Tegelikult ei saa see paranemine mitte kuidagi otseselt pihta hakata väljastpoolt, see peab algama inimese enda seest. Mängur peab ise ära tunnetama, et nüüd aitab, rohkem ei tohi see teekond jätkuda, ees on kuristik, kust enam tagasiteed ei oleks. Mingi suvaline blogi võib anda küll suuna ja ehk ka hoogu, aga algatus peab tulema oma südamest, selles osas mina paraku aidata ei saa. Ka minu postkasti on jõudnud juhtumeid, kus inimene tunnistab oma olukorda, räägib oma sõltuvusest, hasardist, kuid paar nädalat hiljem tunnistab, et ta pole seda endiselt tegelikult lõpetada suutnud ja mängis taas (ning loomulikult ka kaotas). Need on need mänguri jaoks rasked ja kohati isegi sisimas piinlikud hetked, mil tahaks lihtsalt maa alla vajuda. Sest taaskord on endale ja teistele antud lubadusi petetud.

Neid erinevad etappe ja paraku ka paratamatuid tagasilööke on kogu sellel teekonnal väga palju. Üks selline hästi klassikaline verstapost, kuhu enamus mängureid ühel hetkel jõuavad, on see, kus nad saavad aru, et asi on kehvasti ja tuleks mingeid mustreid muutma hakata. Ning paljud neist jõuavad varem või hiljem selle sammuni, et hästi geniaalne idee oleks ära kasutada oma mängurikogemust ja nüüd siis tõesti hakata oma olukorda parandama. Aga enne, kui mängud lõpetada, tuleb ju ometigi kaotatud raha tagasi võita. Ning selleks tuleks siis üks korralik viimane laenuleping kuskilt hankida. Seejärel pannakse kindlasti mingi masterplan paika ja läheb laenurahadega mänguks, iseenesest ju vägagi õilsa eesmärgi nimel. 

Hästi tavaline juhtum - mängur avastab, et tal on pangakontol 100 eurot, aga kohustusi tuleks sel kuul veel tasuda 200 euro eest. Kui kainelt mõtlev inimene maksaks selle 100 eurot ära ja võtaks siis laenuandjaga ühendust, siis mängusõltlase jaoks on siin sisuliselt ainult üks variant - äkki saaks selle 100 eurot ikka kuidagi duubeldada. Ma usun, et praktiliselt kõik mängurid on end sarnasest olukorrast leidnud ning selle sammu siis ka ära teinud. Ning väga, väga suure tõenäosusega on asjal konkreetne lõpp - see 100 eurot kaob kiiresti mutiauku ja ongi kõik.

Kokkuvõttes astuvad minusugused inimesed sellel teekonnal kahel korral iseenda poolt seatud lõksu - laenu võetakse lõpuks ainult kahel eesmärgil: kas vanade kohustuste katmiseks või siis selleks, et proovida mänguväljakul õnne abil oma kohustusi klattida. Mõlemad juhud on aga juba eos üsnagi katastroofilise lõpuga. Kokkuvõttes sobib siia üks geniaalne meem, mille sisu on lihtne - kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

"Endine" hasartmängur börsitormide kütkeis

Oma eelmise "paanikapostituse" eest sain ma ühe konkreetse märkuse, mis läks mulle hinge ja pani mõtlema. See kommentaar oli midagi sellist: "Minu meelest on suur vahe, kas alustada investeerimisega siis, kui oled just "kuristikust" välja roninud või siis, kui kogu elu on olnud "üks ilus alpiaas". Esimesel juhul on ka väike kalle allapoole ärevusttekitav koht "kas tõesti jälle?"... teisel puhul ei pane ka väiksemat lõhangut nii teravalt tähele." Ehk siis tegelikult pean ma endale aru andma, et oma hinges olen ma tegelikult üks katkise vaimuga hasartmängur. Ma võin seda küll peita mingisuguse muretuse ja teatava enesekindluse maski taha, aga reaalsuses on mul raske oma emotsioone talitseda, kui turud massiivselt kukuvad. Ma loodan, et aja jooksul muidugi harjun sellega, kasvatan endale piisavalt paksu naha, kogen neid languseid ja tõuse nii palju, et ei kipu südameklopsides müügi nuppe vajutama. Eks kogu see strateegiapool tahab veel tohutult õppimist ja harjutamist. Paratamatus on see, et kuna ma olen viimaste aastate jooksul kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud, siis mõjuvad mulle punast värvi börsigraafikud endiselt liiga tugevalt. Tegelikult pean ma lisaks veel nentima ka seda, et mõnes mõttes ei ole "endine hasartmängur" päris korrektne, sest hasartmängur jääb alatiseks hasartmänguriks, isegi, kui ta end talitseda suudab.

Teatud mõttes oli mu postitus samas natuke ka provokatiivne, klikipüüdja. Et tulge nüüd, pahandage kõik ühe algajaga. Samas ei tõmmelnud ma siiski liiga palju. Kokkuvõttes oli selle vara osakaal, mille ruttu maha müüsin, alla 10% kogu mu portfellist. Ning eks neid krüptomänge saab siin teinekordki mängida, see ongi natuke nagu lotomoodi asi. Teisalt aga pean tunnistama oma ülereageerimist Change'i kasvutasku osas. Kuigi jah, siin ei saa mingist kahjust rääkida, sest see on siiski lihtsalt üks hoius. Eks see oli näide sellest, kuidas teadmatusest saab valesid otsuseid teha. Kui nägin, et Terra (UST) ehk siis tollal kõige suurem stablecoin lendas omadega kuristikku, siis kartsin, et avaldab mõju ka kasvutaskule. Sest nii palju ma siiski olin uurinud, et selle toote tagatiseks on ka stablecoinid. Hiljem rahunedes otsustasin asja veidi sügavuti uurida. Ning selgus, et krüptotasku on seotud hoopis USD Coiniga (USDC). Nagu Change ise selle kohta ütles: "USDC on ka täielikult auditeeritud, mis tähendab, et kogu sellega seotud vara on avalikustatud, seega pakub see rohkem turvalisust kui UST." Igaks juhuks muidugi olgu siia endiselt ka lisatud tõdemus, et "krüpto on ikkagi krüpto ning oma olemuselt on see ikkagi kõrge riskiga varaklass, isegi kui USDC on madalama riskiga krüptovarade hulgas." Ehk siis suures plaanis ma ilmselt nii palju ettevaatlik ikkagi nüüd olen, et kogu oma meelerahufondi ma arvatavasti kasvutaskusse ei pane, aga ühe palga jagu raha võiks siiski sinna tiksuma jätta. Nii olengi nüüd vaikselt seda siis sinna tagasi kandmas. 

Sellised lood siis turgude tõmbetuultes, et mitte öelda tormikestes. Võib arvata, et neid raputusi tuleb veel ja veel. Loodetavasti suudan siiski kainet meelt säilitada. Olgem ausad, pikas plaanis on parim aeg investeerimisega alustamiseks just täna (sest eile on juba möödas). Isegi siis, kui see tänane seis on nii ebastabiilne ja ootamatusi täis.

Ahjaa, kes veel lugenud pole, siis Võlglase Päevikusse ilmus ka hiljuti uus postitus - eksklusiivne intervjuu Paul Neitsoviga.

Kõik, mis võiks olla...

Mu ellu on saabunud rutiin, rahaline rutiin. Lihtsalt tuim töö suurte eesmärkide nimel - võlad klaariks ja investeerimisportfell kasvama. Ehk siis kõik plaanid, mis siin sai II pensionisamba lammutamise järel paika pandud, on nüüdseks teostamisel. Ja kuna valitud tempos tuleks liikuda oma paar aastat veel kindlasti, siis on mõnes mõttes kadunud ka teatav viitsimine mingeid kokkuvõtteid teha. Ma ei viitsi isegi neid oma Exceli tabeleid enam endise hooga ajakohastena hoida. Graafikud on kenasti tabelites kirjas, aga no ei kibele kohe pärast maksete teostamist neid kollaseks värvida. Progress on järjepidev, rahulik ja jätkusuutlik. Suunad on paigas ja nüüd tulebki lihtsalt kilpkonna moodi edasi mängida. Las kulgeb.

Ka kõik laenulepingud on suht ideaalseks (arvestades nii mu isiklikku olukorda kui ka globaalset värki) optimeeritud ja ega nendega suures plaanis midagi muud teha polegi, kui lihtsalt kuust kuusse muudkui maksta-maksta-maksta... Arvestades, et meil siin riigis on kohati inflatsioon sinna 20% kanti, siis ei tundugi mu laenulepingud enam nii koledad. Isegi täitsa keskpärane 15% KKM-iga tarbimislaen on tänaseks inflatsioonist parem. Täiesti jabur ja uskumatu seis tegelikult. Eks näis, kuhu see värk kõik viia võib. Igasugused kodulaenud ja odavamad väikelaenud on ikka parajalt jackpotiks muutunud.

Aga loomulikult vajun ma ikka ja jälle aegajalt natuke ka masendusse. Seda siis selle kõige tõttu, mida oma hasartmänguhaigusega tegin. Ma võiks praegu täiega elu nautida. Elada kuskil oma majas, mere ääres, keset metsi või mida iganes. Sõita mingi vahva autoga ringi, tunda elust rõõmu, nautida reisimist, lõõgastust, kõike muud, mis käib hea elu juurde. Ka minul on ja olid omad unistused... Juba mõnda aega ei tahaks ma tegelikult kellelegi rääkida, kui palju ma palka saan. Sest see summa ei kajastu mitte kuidagi mu elustiilis. Minu palgaga inimesed teevad teisi asju, omavad ägedamat kinnisvara, uuemat autot. Need on need minu elu karmid õppetunnid, mis mõnes mõttes röövivad mu elust päris palju häid aastaid. Kvaliteetseid aastaid. Aga no mis sa teed, kui sellised rumalused on tehtud. Tuleb see supp ära helpida, kõik need mastaapsed augud kinni katta ja eluga edasi minna. Praeguse suuna ja tempo juures on vähemalt taastunud lootus, et ükskord lõpeb see vindumine ja äng. 

Kohati hämmastab mind loomulikult ka see naiivsus, mis mul oma probleemide adumise alguses oli. See kõik oli enne uut töökohta, suuremat palganumbrit, pensionisamba rahade kiirendust, sõbra toetust - aga ikkagi arvasin juba toona, et mõne aastaga saan oma seisud korda. Uuh, kui vale see arvamus oli. Kui meeletult ma tollal ikka alahindasin oma jamade mastaapsust. Kui lihtne on ikka langeda iseenda mõtete lõksu ja maalida endale reaalsusest väga kaugel olev pilt. Tollase palgaga oleksin ma igal juhul lõpetanud parimal juhul inkassos. Aga kes teab, võibolla see tollane naiivne optimism hoidis mind tegusana ja elusana ilma milleta polekski ma võibolla olnud võimeline jõudma nendele uutele platoodele.

Igal juhul - kui sinagi tunned, et ah, mis see üks panus või üks keerutusring kuskilt slotimasinal su eluga ikka teha võib, siis mõtle hoolega järgi. See on jama. See ei vii sind võitudeni. See ei tee sind rikkaks. See hävitab su. See toob su ellu probleemid ja mured, mida mitte keegi ei peaks kogema. See on üks tohutu ja kohutav elupõletus. Ka ookean koosneb ju väikesest veepiiskadest nagu koosneb üks hasartmängukatastroof just neist väikestest panustest. Äre tee neid, ära mängi. Ning kui sa juba oledki end sellesse jamasse mässinud, siis ära otsi võimalusi uute dooside (loe: võlasummade) hankimiseks vaid otsi abi. Sa pead sellest ringist väljuma. Muud teed sul tegelikult ei ole. Uute mängutiirudega lendad sa veel sügavamale auku. Need on need mõtted, mis tagantjärgi tarkusena mu peas muudkui tiirlevad. Aga samas, eks ma tunnen mänguri hingemaailma siiski piisavalt hästi, et mõista, et teoorias on siin lihtne targutada, aga praktikas on sellest kõigest välja tulemine oi-oi-oi-kui-raske. Enamus sõltlasi tegelikult teab, et see on hävitav teekond, aga ometigi ei suuda nad end tsüklisse langedes mitte kuidagi kontrollida. See vallutab kogu hinge, keha ja vaimu. Ainus eesmärk on mängida, panuseid teha. Olen kuulnud ka väiteid, et kaotusest saadav emotsioon on vähemalt 2 korda tugevam kui võidurõõm. Ehk siis sisuliselt võib öelda, et 10-eurone kaotus on emotsiooni mõttes võrreldav 20-eurose võiduga. See on ka põhjus, miks tihtipeale need panused ajas järjest suurenevad ja suurenevad. Sest 10-eurose kaotuse tasa tegemiseks on nüüd juba vaja 20-eurost võitu. See omakorda viib aga tõenäoliselt juba 30-eurose kaotuseni. Mis omakorda nõuab juba 60-eurost võitu jne. Saate aru küll, kuhu see kõik tüürib, eks ole?

Sellised tõsised mõtted siis siia uue nädala algusesse. Need olid teemad, mis juba mõnda aega mu peas ja südames kripeldasid. Nüüd said need siis kirjalikult ära vormistatud. Pea jälle sellevõrra tühjem ja saab nauditavamad mõtted asemele lasta. Nautigem seda valgust, soojust ja rohelust, mida tärkav kevad meile pakub!

Kui trumm on läinud...

Juba vanarahvas teadis lauset, et kui trumm on läinud, siis mingu juba need pulgad kah. Ilmselt on peaaegu iga inimene vähemalt kordki oma elus seda tunnet tunda saanud. Ning arvatavasti on paljud seda mõtteviisi ka reaalselt rakendanud.

Hasartmängumaailmas võiks selle emotsiooni kohta öelda tiltamine. Ehk siis sa oled küll püüdnud oma distsipliini hoida, ehitad midagi üles jupp jupi haaval. Oled juba päris tubli olnud äkki lausa mitu päeva, kuniks... Tuleb mingi ootamatu ja vastik kaotus. Ja siis läheb kogu see värk lappama. Hakkad tõmblema, teed otsuseid, millel pole enam kaine mõistusega mitte mingit seost. Lihtsalt lahmid oma raha siia ja sinna, kuniks viskad ka viimased riismed minema, sest kopp on ees. Kui mängur sellisesse seisundisse jõuab, siis tegelikult teda enam ei olegi võimalik peatada. Peatuspunktiks on sellisel juhul lihtsalt raha otsa saamine. Nii oli see kõik ka minul. Just need tiltamised olid need, mis mind võlgadesse vedasid. See on ka üks suurimaid ja olulisemaid põhjuseid, miks ma enam mitte kunagi sellele teele ei tohi astuda. Sest võidusoonel on küll hästi mõnus olla ja vaatad, kuidas muudkui panused võite toovad ja kassajääk kasvab. Aga ma tean, et arvatavasti piisab vaid ühest ebaõnnestumisest (see kõik on ju ikkagi õnnemäng) ja see libastumine on vägagi suure tõenäosusega käes ning siis järgneks ilmselt üks kiire allakäiguteekond. Selle käigus kaob mõne hetkega kõik suure vaevaga võidetud raha ning lõpuks veel kõikvõimalikest kohtadest võetud laenuraha ka.

Ega see aktsiaturg sellest kõigest palju ei erine. Iga karmima börsipäeva peale tahaks ju emotsioonide ajel kõik maha müüa (suure kahjumiga!) ja kogu ränga distsipliini najal teenitud kasumi ära kaotada. Siin ongi minu meelest parimaks lahenduseks hoida end kogu sellest informatsioonist eemale. Ei ole lihtsalt vaja jälgida neid turge, kui eesmärk on niiehknaa kasumit võtta alles viie aasta pärast. Kuigi mina olen alles oma investeerimismaailma avastamise algusjärgus, siis vähemalt siiani olen ma oma plaanist üsna kenasti kinni pidanud. Ma ostan igal palgapäeval 500 euro eest III samba osakuid ja muust ma suurt ei hooligi. Usun, et selliselt hajutades saan ma osa nii headest aegadest kui ka kehvematest ja vähemalt teoorias peaksin pikas ajamõõtmes kasumis olema. Selline usk minusse kuidagi igatahes süstitud on. Lisaks siis boonusena iga aasta veebruaris-märtsis 1200 eurone kingitus riigi poolt. Pole paha ju?

Sarnane lugu on muidugi ka minu jaoks teise endiselt aktuaalse teemaga ehk siis kaalulangetamise ja dieeditamisega. Siin on ka hästi lihtne libastuda ja seejärel paari päeva või nädalaga kogu nähtud vaev õhku lasta. Ehk siis alguses lennatakse ikka suure tuhinaga peale igasugustele distsipliini nõudvatele asjadele, eriti kui tulemused on üsna ruttu ka silmaga näha ja tunda. Oletame, et võtad juba esimese nädalaga näiteks 3kg alla, enesetunne paraneb, toitumiskava on igati normaalne ja vaheldusrikas. Ja siis põmm, mingi sünnipäev või niisama istumine, püüad mis sa püüad ja no ikkagi sööd ja jood seda, mida tegelikult selle kava raames ei tohiks. Ning naksti, järgmisel päeval 1,5kg juures. Mis sa siis teed? Trumm läinud, mingu siis pulgad ka? Kuradile see dieet, onju? Hästi inimlik värk. Aga reaalsuses peaksid sa ju mõtlema, et sa oled ju endiselt 1,5kg kergem kui dieeti alustades. No oli väike libastumine, aga pane siia see moodsa kõlaga "stoploss" ja naase oma dieedi juurde. Vaimselt muidugi ääretult raske, sest tilt on sees. Aga eks need olegi need iseloomu kasvatavad hetked, mil tuleb lihtsalt endast jagu saada. Ei ole vaja neid trumme ja pulkasid siin loopida. 

Sõltuvusest, spordiennustusest ja börsimängudest

Enne, kui ma siin lõplikult investeerimisteema sisse sukeldun ja selles osas oma lugu rääkima hakkan, tahaksin ma ühe sõltuvusega seotud teema hingelt ära rääkida. Eks see lugu oleks paremini sobinud Võlglase Blogi veergudele, aga kuna tollele loole sai juba punkt pandud, siis tuleb see hoopis siia. Rahadega seotud lugu on see niiehknaa. Ja veidike riivab ka börsimänge.

Mõned nädalad tagasi, 16. novembril, köitis Eesti avalikkust ootamatu uudis sellest, et tollane keskkonnaminister Tõnis Mölder otsustas oma ameti maha panna. Kuna ma jälgin uudiseid ja maailmas toimuvat üsnagi aktiivselt, siis eks köitis see veidi ka minugi tähelepanu. Ikka tekkisid küsimused, et mis siis nüüd ja miks. Kui selgituseks olid "tervislikud ja isiklikud põhjused", siis tegelikult minu jaoks samas see teema lõppes. Kui nii, siis nii.

Paar päeva hiljem aga hakkas see temaatika minu jaoks oluliselt huvipakkuvamaid pöördeid võtma. Nimelt selgus siis, et Tõnis on astunud selle sama reha otsa, kuhu minagi jõudsin. Ta oli sattunud hasartmängupüünisesse. Ning veelgi spetsiifilisemalt just sinna auku, kuhu ka mina kukkusin - spordiennustused. Nagu ta ise oma Facebooki postituses (postitus ise on täies mahus leitav siit) seda sõnastas: "Sport on olnud mulle alati tõeline kirg. Kui ma ei oleks valinud karjääri poliitikas, siis tõenäoliselt töötaksin täna treenerina. Sellel kirel on aga ka pahupool. Vaid ühe hiirekliki kaugusel on spordiennustuse portaalid. Märkamatult said nendest portaalidest minu jaoks põnev ajaviide ning eeskätt abinõu, millega maandada tööalaseid pingeid." Sellel hetkel oleksin väga tegelikult tahtnud temaga rääkida, mõtteid ja emotsioone jagada. Kuid mina, anonüümse blogijana, pean endale aru andma, et sellisele tasandile ma ilmselt ei jõua, et siin prominentidega jutuajamisi saaks korraldada. Aga hinges tundsin väga palju sarnasusi ja muidugi kaasnes kõige sellega minu imetlus, et ta selle teatega välja julges tulla. Tegelikult oli neid sarnasusi veelgi, mis meid justkui omavahel sidus. Ka tema on keskmisest oluliselt edukam nii palga kui karjääri mõttes kui tavaline eestlane.

Suurim erinevus meie vahel on see, et vähemalt tema enda sõnade kohaselt tal mingeid võlgu kaelas ei ole. Loodetavasti see ka nii on. See annab oluliselt kergema tee, kuidas see sõltuvus endas vaikima sundida. Rõhutaks siinkohal üle, et sellist sõltuvust ei ole võimalik võita, see jääb alatiseks mänguri hingesoppidesse alles. Seda ongi võimalik vaid vaigistada ja kontrolli all hoida.

Ajakirjanduses levinud info kohaselt käis Tõnis Mölder ka Tallinna Börsil aegajalt katsetamas. Aegade jooksul oli ta seal päris märkimisväärsete summade eest erinevaid aktsiaid omanud - muu hulgas Tallinna Kaubamaja, Merko Ehituse, Silvano Fashioni ja Nordeconi aktsiad, kuid tänaseks olevat need kõik (enamuses kahjumiga) maha müüdud. 

Ühelt poolt on see kõik kahtlemata väga kurb lugu. Aga teisalt oli mul hea meel, et kogu see temaatika taaskord nii tugevalt avalikkuse ette toodi. Sellel teemal andis väga põhjaliku, samas piisavalt lühikese ja konkreetse intervjuu ka Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse tegevjuht Pille-Riin Indermitte. Soovitan väga seda kuulata. Kõik, millest ta siin räägib, on puhas kuld. Täpselt nii need asjad ongi. Lisaks on mul ääretult hea meel, et eraldi kajastamist ja lahkamist leidis ka spordiennustusteema, mis justkui on natuke erinev, aga samas ikkagi nii sarnane. 

Link videole: https://www.youtube.com/watch?v=ov6zKaC1vPg