Kurbus ja tühjus

On mõtteid ja emotsioone, mida on ääretult raske jagada. Eriti, kui oled justkui endale mingi positiivsuse müüri ümber ladunud, pannes teisi ja ennastki uskuma, et kõik on hästi. Aga tegelikult ei ole hästi. Elu on täis tõuse ja mõõnasid, aga reaalsuses olen mina hetkel omadega kuskil sügavustes, väga sügaval. Vähemalt vaimselt on see nii ja see tahab vägisi mind maha murda. Mul on suur hirm tuleviku ees ning mind on vallanud meeletu ärevus...

Te võite ju selle kõige peale küsida, et mida ma närveerin ja paanitsen, kui mul on ju kõik kontrolli all. Aga tegelikult ei ole ka see päris tõene. Kui lihtsalt lugeda mu blogist mu postitusi ja selle alusel seda lugu enda jaoks lahti mõtestada, siis võibki mulje jääda, et mul on koguaeg kõik justkui ülesmäge liikunud. Muudkui aga näe vaeva ja küll need lahendused ka tulevad, eks ole. Aga reaalsuses on siin olnud päris mitmeid tagasilööke, millest pole ma julenud rääkida. Ma muudkui põgenen, ma muudkui võitlen oma sisemiste deemonitega. Kuid samas kardan ma, et varem või hiljem saavad nad mu ikkagi kätte. Ma justkui puhkan aegajalt ja on ju minulgi nädalavahetused ja pikemad pühadki, kuid kui need läbi on saanud, siis olen parimal juhul sama väsinud kui enne puhkust. Ma ei taasta enam mitte kuidagi oma energiavarusid.

Eks olen ma ju soovinud olla eeskujuks kõigile kaasteelistele. Näitamaks, et ka väga keerulistest olukordadest on alati väljapääs. Suurel määral usun seda ilmselt siiani. Aga ma pole enam päris kindel, kas minu olukorrast on üldse mingit mõistlikku väljapääsu. Mingit haletsust ma ei otsi ja noh, ennast teades, siis pusin ja võitlen ma niikuinii edasi ka siis, kui enam justkui pole millegi nimel võidelda.

Ma loen siin neid oma ridu ja pilk on tühi. Igasugused toredad sihid ja eesmärgid on justkui kadunud. Käib lihtsalt üks pimeduses kompamine lootusega, et äkki lähevad asjad paremaks. Aga tõenäoliselt ei lähe. Võib vist vabalt öelda, et mõnes mõttes on kohe lõppev aasta minu elu üks raskemaid, aga paraku võib karta, et järgmine aasta võib veel rängem tulla. Lihtsalt märgid on sellised.

Mind võib sõimata, mind võib kritiseerida, mind võib ka hüljata ja maha kanda. Aga kõige karmimad hinnangud endale annan ma ilmselgelt ikkagi ise. See pettumus ja kurbus viimaste aastate tegude valguses on lihtsalt nii sügaval minu sees kinni, et seda kannan ma arvatavasti elu lõpuni.

Lisan siia lõppu mõned mõtted Arturilt, kes võttis vaevaks mu Facebooki kontol minu öist esmast sisemist appikarjet veidi oma mõtetega rikastada.

"Sõltuvused, võlad, purunenud suhted ja üldine mainekahju viis mind hoopis uude ajastusse, milleks on aktsepteerimine, et jah tegin, jah olen süüdi aga need olid minu deemonid siin elus ja ma ei püüa seda enam kellelegi ilusamaks rääkida. Pärast pikka taastumise protsessi olen jõudnud taipamiseni, et paraku selles teatrimaailmas on kaheksal inimesel kümnest luukered kapis, mida varjutatakse teistele diagnoosi panemisel. Aga ausus on praktika ja ma kartsin paljudest tuttavatest ja lähikondlastest ilma jääda ja jäingi... see puudutas ka hästi lähedastest ilma jäämist, kuid nüüdsest elan pohhuismile lähedamale kui kunagi varem, sest kuskiltmaalt pole võimalik päästa suhteid, kui sind võetakse kui väsimatut kangelast, kellel justkui puudub õigus enda tunnetele ja madalseisudele. Leian aga, et hinge pimedasse kambrisse saab sukelduda lugupidamisega, sest deemonite vabastamine algab otsa ümber pööramisest ja nendega silmitsi olemisest, mis on ainult läbikogemise alguses hirmutav, sest see võib tuua esile sellise muutuse, mis ei ole sinu kontrolli all. No näiteks, kui tunnistasin esmalt võlausaldajatele, et sorry ma ei jaksa see kuu enam maksta, kuid mõistan su frustratsiooni, aga mul on ka raske ja vajan taastumiseks aega. Suhete osas olid suured raskused üldse rääkida, et mul elu oli väga p*s ning rahaliselt taastumine võtab aega rohkem, kui arvasin. Ühesõnaga tunda madalseisu tagamaid ja mitte neid karta, sest inimese kaitserüü ei taha, et inimene kogeks halbu tundeid aga seal see pärl peitubki, et selle ängi taga on tegelik vabastus pingele."

Novembrilõpu mõtete pundar

Tänane postitus saab olemas selline paras segapudru. Püüan veidi kokku võtta oma viimaste nädalate emotsioone, neid enda jaoks natuke lahti mõtestada. Samuti kirjutan veidi ka võlgade ümberkujundamisest, mis järjest rohkem ja rohkem kuidagi populaarsust on hakanud koguma (ning pean selle juures nentima, et see on väga hea variant oma võlgade sasipundar ära klaarida). Ning lisaks on mul hea meel märkida, et üks natuke vaikellu jäänud võlablogija on tagasi uute postitustega (seejuures kirjutab temagi just eelpool mainitud kohtulikust võlgade ümberkujundamisest). Samuti tuleb hästi põgusalt juttu ka positiivsest krediidiregistrist ja minu väikesest panusest selle vormistamisel.

Alustuseks aga siis jah natuke oma tunnetepuhangust, mis mind siin vahepeal eksponentsiaalsel kombel allavett tahtis tirida. Ausalt öeldes ei saanud ma tükk aega isegi lõplikult aru, mis mul siis õigupoolest viga oli. Aga sellisel veidi paradoksaalsel kombel oli põhjuseks see, et ma tundsin järjest rohkem hirmu selle ees, et kui peaks juhtuma, et ma ei suuda enam tööd teha, siis tegelikult mul justkui enam mingit muud väärtust polegi. Ma olen maha mänginud oma säästud ja mis kõige hullem - oma II pensionisamba. Ja need mõtted muudkui ketrasid minu sees ja tekitasid järjest seda ebakindlust, kurbust ning pettumust. Ning ajapikku hakkas see mõjuma ka mu töövõimele. Ma ei suutnud enam keskenduda, sest kartsin, et kui ma peaks kaotama töö, siis olen ma lõplikult laostunud. Ehk siis vaikselt hakkasin ma oma hinges hävitama seda ilma milleta laguneks sisuliselt kogu mu kaardimajake kokku. Kuna mu päästerõngaks on mu palk, mille ma siin viimaste aastatega olen kätte võidelnud, siis jah, sellest pean ma igal juhul kümne küünega kinni hoidma. Ma ei ole sugugi kindel, et kui peaksin uuesti kuskile kandideerima, siis midagi samaväärset ealeski saaksin. Jah, loomulikult saaksin ma peagi uue töökoha, aga kardan, et mitte nii hea palgaga. Seega, kokkuvõttes ega ma poleks tohtinud endale väga pikemat madalseisu lubadagi, see oleks varem või hiljem mu tööviljakusele mõjuma hakanud juba sellisel määral, et oleks ka töökaaslaste seas tähelepanu pälvima hakanud (kuigi ei saa muidugi välistada, et mingeid märke ma endale teadmata juba välja saatsin ka). Igal juhul oli see kõik üsna ehmatav ja kainestav. Olgem ausad - madalseisud on sellises pidevas pingeseisundis kerged tulema, aga reaalsuses ma end neid endale väga pikaajaliselt lubada ei saa. Ma ei saa aega maha võtta ja end vaimselt terveks ravida, vähemalt mitte veel. Ning lisaks on tegelikult just töö see, mis aitab mul ka mõtteid nendelt võlamuredelt eemale saada.

Nüüd aga siis veidi kohtulikust võlgade ümberkujundamisest. See on teema, millele ka mina kunagi üsna lähedale jõudsin, ma täitsa hakkasin oma kava koos võlanõustajaga juba kokku panema, aga no siis tulid juba need pensionireformid ja sõbra laenuabi mulle appi, lõppu veel töökohavahetus ja ühel hetkel ei olnud see enam oluline. Kuuldavasti on inimesed aga järjest rohkem ja rohkem seda proovima asunud. Kuna võlglasi on meie seas pigem kasvavas trendis igasuguste kriiside ja muud majandusjamade tõttu, siis ilmselgelt pole lähiajal näha ka, et see protsess kuidagi aeglustuks. Tean, et siiani on Eestis päris palju võlanõustajaid, kes ei taha võlglastele seda ümberkujundamist soovitada. Aga kuuldatavasti on siin üheks suureks põhjuseks ka see, et see protsess nõuab võlanõustajalt oluliselt rohkem tööd ja bürokraatiat kui eraisiku pankroti teed minek. Nii ongi neil lihtsam inimesed saata sinna kõige tumedamale teekonnale. Minu soovitus sellises olukorras on kindlasti küsida niiöelda teist arvamust kuskilt mujalt. Ehk siis otsesõnu öeldes endale teine võlanõustaja leida. Minu meelest on peaaegu kuritegelik ja pahatahtlik, kui võlanõustaja juba eos võlglase lootused ümberkujundamisele maha kriipsutab. On teada ka selliseid ekstreemseid juhtumeid, kus on kenasti kinnitatud see kava ka juhul, kus inimesel on üle 80000 euro eest kohustusi, aga sissetulekuid vaevalt 800 euro eest igas kuus. Ehk siis minu subjektiivsel hinnangul tasub see vaev ja pusimine ette võtta, kava kindlasti kokku panna ja lasta juba kohtunikul otsustada, kas see on adekvaatne või mitte.

Nüüd siis aga tahaksin veidi reklaami teha. Minu blogimise algusest on tänaseks möödas üle kolme aasta. Ning sisuliselt kogu selle aja on üks mu kaasteelisi olnud selline asjalik ja sisukas blogi nagu "Jah, ka mina olen võlgu!" Või siis nagu ma teda ise hüüan - KahVõlgu. Kui me kunagi alustasime oma blogidega, siis olime üsna sarnases seisus. Tänaseks aga on meie teekonnad arenenud täiesti erinevaid radu pidi. Kui mina leidsin oma päästenöörid teises pensionisambas, sõbra käest saadud laenus ja paremas töökohas, siis KahVõlgu valis just selle kohtuliku võlgade ümberkujundamise teekonna. Ning mis seal salata - see oli ainuõige otsus. Vahepeal oli tema blogi natuke nagu varjusurmas, ei tulnud sealt oma 4-5 kuud ühtegi rida, aga nüüd on ta tagasi ning mulle teadaolevalt soovib ta taas regulaarselt kirjutama asuda. Esimesed kaks värsket postitust on tal ka juba avaldatud ning need keskenduvad justnimelt ümberkujundamiskava protsessile ja sellele järgnenud elule ja emotsioonidele. Tasub minna ja need üle lugeda. Minu meelest väga hästi kirjutatud ja pigem kinnitab mu sõnu, et kui ikka seisud väga niruks kisuvad, siis see võiks alati päris asjalikuks õlekõrreks olla. Ma tean, et kui mul peaks mingi error juhtuma ja uuesti jamadesse langen, siis mina võtan ka kindlasti selle teekonna (uuesti) ette. Sest see on aus ja õiglane võimalus end uuesti reele saada ning selle juures siiski laenuandjatele mingigi summa tagasi maksta. Tahaksin siinkohal igaks juhuks üle rõhutada, et minu nägemuses peaks oma võlad alati võimaluste piires tagasi maksma. Minu eesmärk pole kunagi olnud kohustustest kõrvale hiilida ja kindlasti ei anna ma ka siin oma veergudel kunagi nõuandeid ega vihjeid, kuidas seda üldse teha annaks.

Tänase viimase teemana käsitleksin natuke ka paljuräägitud positiivset krediidiregistrit. Teadaolevalt tiksub see teema juba mitmeid aastaid erinevates ametiasutustes, aga no kohe kuidagi ei taha realiseeruda, eks ole. Kuid, mul on veidike selles osas ka siseinfot. Nimelt võttis siin paar nädalat tagasi minuga ühendust üks mu vana hea tuttav ning andis märku, et tema on üks neid, kes vaikselt selle registri osas tööd teeb ja maad uurib. Igal juhul lõppes see jutt sellega, et ma täitsin ühe väikse küsimustiku ja andsin ka oma mõtteid ja sisendi, et see register ikka võimalik hea ja reaalset elu arvestav saaks. Seejuures suutsin ma küsitleja jaoks ka ühe ootamatu infokillu õhku visata, mis tekitas ka veidi mõtteainet. Ehk siis, kas registri analüüsiga tegelevad inimesed on ikka välja mõelnud, mis saab neist inimestest, kes reaalselt meil tänapäeval elavadki laenulepingust laenulepinguni. Ning kellelt seejuures päeva pealt see võimalus ära võetakse, sest pärast positiivse krediidiregistri tekkimist ei ole ju enam võimalik oma pangakontode või mis iganes muude vahenditega susserdada. Ehk siis kas meie riik on ikka valmis selleks võimalikuks sotsiaalseks katastroofiks, mida see alustuseks põhjustada võiks. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab ja millal üldse võiks mingeid uudiseid/arenguid oodata.

Lõpetuseks aga siia üks veidi krüptiline lause ka mu enda viimaste päevade elust - kui hetk on õige, siis suudab inimene rääkida ka neid sõnu, mille puhul oli ta kindel, et vaikib igavesti.

Ikka edasi, ikka edasi - kas ma olen ikka veel võlglane?

Mul on teatud mõttes üks pseudoprobleem tekkinud. Või siis lausa pseudoidentiteedikriis - ma ei tea enam absoluutselt, kas ma olen tänaseks päevaks võlglane või mitte. Kui lihtsalt tuimalt faktidele otsa vaadata, siis mu viimased makseprobleemid ja viivised pärinevad 2020. aasta novembrist. Selles mõttes pole ma justkui ju enam ammu mingi võlglane. Teisalt on mul siiski väga suur laenujääk kukil, rääkimata hiiglaslikust igakuisest kohustuste kogusummast. Kui võtta arvesse ainult mu põhipalka, siis kulub mul endiselt kõvasti üle poole palgast jooksvate laenukulude katteks.

Eks kõige hirmutavam ongi minu jaoks endiselt siiski see laenujääk. Sest olgem ausad - kui minuga midagi juhtuma peaks, siis jääks minust maha ikka väga inetu pärandus. Igas mõttes. Ja selle nimel ma hetkel muidugi siin rabelengi. Et saaks ikkagi võimalikult kiiresti kogu sellest taagast igaveseks lahti. Kõiki mu erinevaid sissetulekuallikaid arvesse võttes on tänaseks mu igakuine teenistus ligikaudu 3 korda suurem kui see oli mu probleemide tunnistamise alguses 3 aastat tagasi. See on meeletu areng. Muidugi vähenevad need laenud üsna märkmimisväärse kiirusega, aga kui arvestada, et kõige hullemas seisus oli mu igasuguste kiirlaenude ja tabimislaenude jääk ligikaudu 100 000 eurot, siis on ka arusaadav, miks neist muredest päris üleöö jagu ei saa.

Aga mis seal salata - aegajalt viskab mul ikka sisse ka neid hetki või isegi terveid päevi, kus vaim tahab ära väsida. Et vaatad seda seisu ja mõtled, et noh, 1000 euro võrra jälle kuu ajaga eesmärkidele lähemal, aga samas on veel nii meeletult palju minna. Et seda kõike arvesse võttes olen ma kindlasti kohe täiega endiselt võlglane. Kuid ega mul midagi ju muud üle ei jää ka, kui lihtsalt edasi rühkida. Alternatiivid selles mõttes puuduvad ning vaevalt neid protsesse enam oluliselt kiiremini ja paremini üldse läbi viia annakski. Tuim töö, karm rutiin. Tuleb lihtsalt aegajalt puhata, hinge tõmmata, vaimule midagi toredat pakkuda ja nagu juba kauges minevikus ühes lastesaates nimega "Tammetõru seiklused" üks vahva tigu nentis: "Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi."  

Kusjuures, kui rääkida rõõmuhetkedest, siis omamoodi verstapost sai mu blogil eile, 26. märtsil täis. Mul pole au küll teada, kes seda tegi või ega ka täpsemalt mis kell see juhtus, aga ma jõudsin siis eilsega nende blogide hulka, mida on klikitud kokku üle 500 000 korra! Pool miljonit! Ise olen selle üle igal juhul uhke ja tekitab endiselt seda uskumatuse tunnet. 2 ja pool aastat blogimist, üle 350 erineva postituse ning kokku üle 60 000 unikaalse külastaja. Vägev. Lisaks on selle aja jooksul tiksunud üle 2000 euro reklaamiraha. Kõik need numbrid on minu jaoks täiesti jaburad ja ebareaalsed. Aitäh teile kõigile, kes te neisse numbritesse olete oma panuse andnud.

Närvimineku postituse järelkajad

Nädala alguses kirjutasin ma sellest, kuidas ma veidi närvi läksin ühe teatud võlglase ja tema käitumismustrite peale. Nagu ma ka selles postituses rõhutasin, siis suures plaanis on see ilmselgelt minu enda mure ja vaevalt, et tema sellest kuidagi muutub (kuigi tean, et tänaseks on see postitus ka temani jõudnud). Aga minu jaoks veidi ootamatult selgus, et minuga samamoodi mõtlejaid on päris palju ja sain täitsa palju vastukaja, mis kõik olid minuga sama meelt. Kui päris aus olla, siis juba mõnda aega pole mitte ükski mu postitus nii palju avalikku elevust ja reaktsioone tekitanud. Jagaksingi nüüd neid mõtteid teiegagi, sest need on mööda erinevaid blogisid ja ka ühes Facebooki grupis laiali, rääkimata ka mõnest e-mailist. Kuna meie riigis kehtib sõnavabadus, siis oma arvamust võib igaüks täitsa vabalt avaldada, kartmata, et sellest mingi jama võib tekkida.

Alustan aga hoopis sellest, et ma sain huvitava vihje, et ma olen justkui mingeid müügitingimusi rikkunud oma postitusega. Et väidetavalt olen avaldanud sellist infot, mis tegelikult oli kuskil maksumüüri taga peidus. Aga võin kõigile rahustuseks öelda, et kogu minu teave pärineb siiski täiesti avalikest allikatest (postituste kommentaarid jne) ning loomulikult ei saa ma mitte kuidagi mingeid müügitingimusi rikkuda, kui ma pole isegi ostutehingut teinud :) No ei hakka ma never-ever kellegi blogipostituse eest raha maksma (selle juures ei heida ma kuidagi inimestele ette seda, kui nad oma postitusi tasulisteks muudavad - täitsa vaba valik, aga mina lihtsalt ei ole see, kes nende eest maksaks).

Aga olgu, see selleks. Nüüd siis aga vastukajade juurde. Päris sõna-sõnalt ma neid siin kõiki üles loetlema ei hakka, pigem nopin neist lihtsalt tsitaadid välja.

• "Jagan täielikult samu tundeid ja arvamust. Tema hoiak tundub olevat see, kuidas aidata vaesel võlglasel leida viise oma kohustutest kõrvale hiilida ja võlausaldaja elu võimalikult keeruliseks teha. Isiklikult (ei ole võlgnik ega võlausaldaja, aga lihtsalt naisena) on minu jaoks ka väga häiriv, et tema pikaaegsed võlad on tegelikult täitmata kohustused oma lapse ees ja sellegipoolest otsustas ta saada veel järgmise, mis teatud detaile arvestades jääb mõistetamatuks, ning pean seda kõike kokku väga vastutustundetuks. Meenus veel, kuidas ta kunagi on avaldanud imestust, miks elatisvõlglastesse suhtutakse halvasti aga kodulaenuvõtjatesse mitte. Umbes et võlg on võlg ja kõik ju üsna samal pulgal."
• "Täpsustuseks - ta ei ole siiski 10+ aastat võlglane olnud, aga 7-8 aastat kindlasti. Muus osas olen täiesti nõus - ta elab oma fantaasia maailmas, kus ta on õudsalt tark ja tubli ja nii palju saavutanud, peaaegu et miljonäriks saanud. Ja teised on lollid ja argpüksid, et oma võlad ära maksavad ja meelerahufondi koguvad."
• "Täiesti 100% nõus. Sellise suhtumisega inimene peaks teiste inimeste rahaasjadest väga kaugele hoidma. Veel vähem võlanõustajana töötama."
• "Mulle tundub, et oled äkitse inimese eesmärkidest valesti aru saanud. Võibolla peaks ma ravile minema (või Meie mõlemad), aga mulle tundub see "nõustaja" läbis koolituse ainult selleks, et teaks kuidas laenuandjaid peedistada."
• "Küsida nõustaja käest, kes ise jamas olnud a la 10 a ja välja pole tulnud.. Sry, ma ei usu ühtegi sõna."

Sellised näited siis erinevate inimeste arvamustega. Minu jaoks on aga see teema sellega ka lõppenud. Arvamused avaldatud, mõtted jagatud, lähme aga eluga edasi. Kaineid otsuseid ja valikuid! Väike taustauuring ei tee mitte kunagi paha.

Läksin natuke närvi...

Täna tahaksin ma rääkida ühest võlglasest. Teadlikult ei hakka ma mingeid nimesid või otseseid viiteid siin andma, kellest täpsemalt jutt, sest suures plaanis pole see lihtsalt oluline. Aga see inimene on reaalselt eksisteeriv ja kogu järgnev lugu püüab olla nii faktipõhine kui vähegi võimalik.

Selle loo peategelane on tänaseks võlglane olnud ikka väga pikki aastaid. Tegelikkuses ei ole selles muidugi midagi imelikku või erakordset - võlgadest jagu saamine võtabki reeglina väga palju aastaid. Aga mulle tundub (jah, kohati kaldun faktidest kõrvale ja avaldan ka oma mõtteid), et siin on tegemist olukorraga, kus see inimene teeb siiski midagi väga valesti, aga kuna tema enesekindlus ja eneseusk on nii kõrgel, siis ta ei mõista seda päris adekvaatselt.

Tänaseks päevaks on see inimene läbinud ka võlanõustaja koolituse ning saanud siis vastava kutse. Selle kohta mul info puudub, kui palju ta reaalselt neid (maksvaid) kliente endale leidnud on, aga kui nüüd natuke kainema pilguga vaadata - kas teie oleksite võlglasena huvitatud kuulama sellise inimene nõuandeid, kes pole ise 10+ aastaga võlgadest jagu saanud? Ning selle eest talle veel makstes? Või kas te oleksite nõus kasutama tasulist toitumisnõustaja teenust, kes on ise suures ülekaalus või lausa rasvunud? Noh, suures plaanis see ilmselt ei pruugi otseselt välistav tegur koheselt olla, aga kohe toon veel mõned argumendid, miks vähemalt antud juhtumil on see pigem siiski halb mõte. Et mitte öelda, väga-väga halb mõte.

Üldine rahatarkuse teooria ütleb, et inimene vajab sääste. Eriti tore oleks, kui kuskil eraldi pangakontol või sukasääres oleks vähemalt 3 kuu sissetuleku jagu vaba raha, niiöelda meelerahufondi. Et noh, iialgi ei tea ju, millal auto või pesumasin väikest remonti vajab. Eks väiksema sissetuleku korral on sellise fondi kokku korjamine muidugi problemaatiline ja keeruline, aga vähemalt võiks selle siiski endale eesmärgiks võtta. Ning selle juures siis iga hinna eest vältida olukordi, kus igapäevasteks kulutusteks tuleks sealt raha näpata. Selle kättesaamine võiks siiski piisavalt keeruline olla, et uitmõtete ajendil seda kasutusele võtta ei saaks. Tundub ju mõistlik jutt ja asjalik plaan? Minu meelest isegi ainumõeldav ja jätkusuutlikku elustiili tagav mõtteviis. Mida aga arvab antud asjast meie võlglane/võlanõustaja? Tema meelest ei ole sellel mõtet ja temal ei hakka arvatavasti seda mitte kunagi olema. Õnneks ei ütle ta selle juures, et ta samasugust nõu annaks ka teistele - hea seegi. Aga ohumärgiks võiks see ikkagi olla.

Selle inimese mõttemaailm on üles ehitatud natuke utoopilistele eesmärkidele, eriti arvestades tema enda olukorda. Ta unistab pidevalt passiivsest tulust ja sellest, kuidas ettevõtlus hakkab talle raha sisse tooma. Taaskord, iseenesest täiesti normaalsed ja toredad unistused. Aga kindlasti mitte võlglase jaoks. Eriti sellise tasandi võlglase jaoks, kelle võlad juba aastaid kohtutäituri käes, koos igasuguste arestide ja muude nõuetega. Selle kõige kõrval rääkida investeerimisest ja passiivsest tulust? Ning uskuda, et need on head mõtted, mida ehk ka teistele võlglastele võlateenuse raames pakkuda? See juba võtab mind natuke sõnatuks.

Siia lõpetuseks aga minu jaoks viimane tilgake, mis mind üldse seda postitust kirjutama pani. Ta võttis eraisikult laenu. Ning mitte lihtsalt niisama, vaid ikka kõige hullemast kohast üldse, kust seda võtta - ehk siis Facebooki laenugrupist. See on siis koht, kus intressid on sellised, et anna olla - a'la täna 100 eurot kontole, kuu aja pärast pead 200 eurot tagasi maksma. Rõhutagem veelkord üle - tegemist on võlanõustajaga. Aga sellega see lugu veel ei piirdu. Põnevaks läheb see asi sellega, et ta jäi antud laenu osas samuti võlglaseks. Lihtne loogika - kui sul on täna 100 eurot puudu, siis kuskohast sa kuu aja pärast 200 eurot järsku võtad? Ning selle asemel, et laenuandjaga mõistlikke uusi kokkuleppeid sõlmida, hakkas ta hoopis laenuandjat süüdistama selles, et nendevaheline leping on õigustühine. Et selle pärast tema ei maksagi rohkem kui sisuliselt ainult põhiosa tagasi. Ja olgu laenuandja sellega rahul. Justkui oleks keegi talle selle laenu peale surunud. Aga ta võttis selle ju täiesti vabatahtlikult ja oli laenu võttes tingimustega nõus. Kuhu me jõuame niimooodi või mis eeskuju see näitama peaks?

Kokkuvõttes on see võibolla minu enda isiklik probleem, et ma antud loos teatavaid rumaluse märke näen ja selle tõttu närvi läksin. Tõenäoliselt tema sellest ei muutu.

Ooteseisund - varsti hakkab juhtuma...

Ma olen viimasel ajal langenud nagu mingisesse standby olekusse. Elu justkui veereb omasoodu, asjad vaikselt kulgevad, aga samas on mul lähikuudel ees ootamas mitmeid päris palju olulisi sündmusi ning see kõik on mind teatud määral nagu tarduma pannud.

Peagi peaksin ma teada saama oma järgmise poole aasta kodulaenumakse suuruse (siin võib karta päris suurt hüpet, sest hetkel kehtib mulle 0,7% Euribor, aga tänane seis on juba praegu üle 3,0%), lisaks on varsti võimalik jälle oma eelmise aasta tulud ära deklareerida ning rääkimata siis eriti olulistest ja pikaajalistest võimalikest muutustest - märtsis peaks mind ees ootama arenguvestlus koos palgajuttudega ning ka aastaboonuse suurus peaks siin hiljemalt märtsi lõpuks selguma. Seega, on mida oodata.

Ning kui sellised rahalised ootused korraks kõrvale jätta, siis ootan ma väga suure elevusega ka siin hiljuti mainitud Levila artiklitesarja spordiennustusmaailma varju- ja rõõmukülgedest. Kusjuures siin ei oska ma isegi ette kujutada, kas sellest saab ka üldsuse jaoks midagi olulist või mitte. Vaadates, et Levilal on näiteks Facebookis siiski üle 8600 jälgija, siis võib eeldada, et mingit tähelepanu see siiski võiks ikka pälvida. Teatud ärevusega muidugi ootan või isegi natuke kardan neid võimalikke vastukajasid ka, mida see kõik kaasa tuua võib - anonüümsed kommentaatorid on reeglina üsnagi halastamatud.

Ja no eks siis ootan muidugi igasuguseid lokaalsemaid ja globaalsemaid suure maailma asju ka - Riigikogu valimisi, Ukraina sõja edasist kulgu, suvesoojust ja kõike muud sellist. Aga noh, need on juba sellised üleüldised teemad, mis meid kõiki suuremal või vähemal määral mõjutavad.

Muidugi ei peaks ma üldse mingi ootamisega üldse tegelema, niimoodi võib elu elamata jääda. Aga no mis sa teed - hetkel need asjad mul kuidagi väga tugevalt hinge peal on. Pealegi tuleb ju ilmselt suures plaanis rahul olla, et on vähemalt, mida oodata. Kui niimoodi analüüsima hakata, siis on mu elu ju viimastel aastatel siin liigagi huvitav ja kõrgete pööretega olnud. Vahepeal võibolla kulubki ära lihtsalt ootamine ja niisama tiksumine.

Lõpetuseks üks muusikaline etteaste logelemisest ja mitteviitsimisest, minu tuju teeb see lauluke igal juhul alati lausa imeväel palju paremaks, soovitan! 

https://www.youtube.com/watch?v=B2EI65ZEqYQ

Energiast, aga mitte elektrienergiast

Me kõik vajame oma funktsionaalseks toimimiseks (ehk siis teisisõnu elamiseks) energiat. Ning seejuures ei pea ma sugugi silmas seda praegu nii aktuaalset teemat nagu elektrienergia. Kuigi olgem ausad - tänapäeva inimesed on üldjuhul ka ilma elektrita üsna abitud.

Mina räägin antud hetkel ennekõike inimese enda sisemisest energiast. Sisuliselt võiks seda võrrelda ka motivatsiooniga. Kas sul on peal see soov ja tahe midagigi teha, üles ärgata, täita mingit päevakava, teha neid asju, mida ülemus või vastav projekt parasjagu ette näeb jne jne. Mis on see sisemine miski, mis sind tegutsemas hoiab ja mis teinekord lausa naeratamagi paneb. Praegusel pimedal ja masendaval aastaajal on muidugi seda tuhhi tegelikult eriti raske leida. Eriti, kui kõik hinnad kuskil poes või arvetel muudkui rallivad, aga palk seisab paigal. See kõik tekitab paratamatult enamusele meist pigem seda vastikut negatiivset energiat. Ning selle kõigega võitlemine on ikka paras väljakutse. Ega ilmaasjata ei öelda, et inimesed on katki. Sest pidevalt tuleb uksest ja aknast ning igasugustelt ekraanidelt pigem mingi pläusti. Kujutan ette, et selle kõige üle tunneb head meelt ainult üks rühmitus (teate ju küll - see neljatäheline matside kollektiiv).

Meie energia on üsna üksüheses seoses meie emotsioonidega, meie tujudega. Ideaalne oleks olukord, kus me suudame olla õnnelikud ka ainult iseendaga koos olles. Kuid paraku ei ole see sugugi lihtne, sest inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning me kõik oleme suhtes sellega, mis meid ümbritseb - olgu need siis teised inimesed, päikesekogus, temperatuur, naabrite mõistlikkus või mis iganes asjad või olendid veel.

Ilmselt iga hasartmängur teab, kui muutlik võib see energiatase olla. Enamasti on muidugi mängusõltlane lootusetult masenduses ja kui asi on lähedaste eest salajas, siis kulub meeletult energiat ainuüksi sellele, et vähemalt väliselt stabiilne näida. Samas võivad teinekord ootamatud ja suured võidud ebaloomulikku võiduefooriat tekitada, mida siis teatud mõttes samamoodi tuleb kontrolli all hoida. Kui ikka õnnestub näiteks 50 eurost mõne tunniga 1000 eurot kokku kraapida kuskil online kasiinos või ennustusportaalis, siis kaine mõistus võib jalga lasta küll. Mis siis, et tegelikult eelmise 10 päevaga on võibolla sama palju raha maha mängitud ja poleks tahtnud enam hommikul ülessegi ärgata. Täiel määral suudavad seda ebastabiilsust mõista ilmselt ainult teised mängurid. Tavainimese jaoks jääb see tihtipeale täiesti hoomamatuks.

Üks omaette teema on minusuguste introvertide energiatase, sest me olemegi juba oma olemuselt palju loiumad ja teiste jaoks ka täiesti tuimad. Aga loomulikult on meil ka omad emotsioonid ja tujud, aga meie energiahulk sõltub suuresti meist endist. Introverdi parim sõber lihtsalt peab olema tema ise. Teistmoodi see arvatavasti ei toimikski. Minu enda sisemised mõtted ja sügavamad analüüsisessioonid (neid tuleb ikka väga tihti ette) on need, mis mulle seda tahtejõudu annavad. Teinekord annab energiat kasvõi see, kui piilun oma laenukohustuste Excelisse ja näen seda progressi. Introverti peetakse üldjuhul õnnetuks ja igavaks inimeseks, sest väga harva on selline sissepoole elav inimene särav seltskonnatäht.

Ma olen tegelikult ülimalt õnnelik, et ma enda jaoks kogu selle bloginduse leidsin. Sest see on minu moodus oma mõtteid korrastada, saada mingitki peegeldust oma hingesoppides olevatele emotsioonidele ja ajus peituvatele hirmudele-rõõmudele. See kõik annab mulle seda nii vajalikku lisaenergiat. 

Samas olen ma natuke ka oma introvertsuse ohver. Sest on hetki, mil ma sooviksin oma tundeid ka päriselus paremini väljendada. Et suudaksin olla paremini kellelegi toeks, kedagi õpetada või juhendada. Et suudaksin kellelegi enda poolt seda energiat juurde anda. Kuid siin jääb mul paraku oskustest, julgusest ja millest iganes veel puudu. Neid hetki mu elus ikka jagub, kus hiljem kodus olukordi analüüsides mõtlen, et oh - seda oleks pidanud ütlema või toda tegema. Neid kahetsushetki ikka jagub ning eks seegi sööb seda sisemist energiat. Paraku pean ma aga nentima, et kardetavasti selles osas ma enam ei muutu. Ainus küsimus ongi siin, kas ma suudan lõpuni leppida sellega, kes ma siis tegelikult olen.

Loomulikult on kõik need minevikus tehtud suured vead ja kaotatud hiigelsummad mu enesekindlust kõvasti raputanud. Usun, et tegelikult kulub veel aastaid, mil päriselt terveks saan. Tänaseks olen küll kogu sellest jamast suures osas toibunud ja olen taastanud vähemalt eneseusu sellesse, et ma suudan sellest kõigest lõplikult välja tulla. Aga see energiakulu on tohutu. Kusjuures tegelikult olen ma päris palju lisaenergiat ja lisamotivatsiooni saanud ka nendelt inimestelt, kes on mulle väljendanud, et minu olukorrast lihtsalt polegi võimalik välja tulla (eesotsas siin blogiski päris palju mainitud Taaviga). Usun ja loodan, et need hinnangud pole olnud otseselt pahatahtlikud, aga jah, seda tõestamist ja selle nimel tegutsemist on mul ikka omajagu olnud.

Mis sulle energiat annab? Mis sind motiveerib? Mis sind tegutsemas hoiab?

Kurat, tegelikult olen ma tubli!

Me kõik vajame suuremal või vähemal määral kiitust ja tunnustust. Juba lapsepõlves saame me kuulda ilusaid ja häid sõnu, kui midagi hästi teeme. Ning olgem ausad - see tekitab hea tunde, onju. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõne jaoks on kiidusõnad olulisemad kui teisele, aga natukenegi tahame me seda siiski kõik.

Eks elus on igasuguseid etappe. Ning on ka selliseid perioode, kus justkui polegi vaja mingit välist stiimulit, sest kõik sujub niigi mõnusalt ja sujuvalt. Need on need elu laineharjadel surfamise hetked. Aga paratamatult ei ole elu üks lõputu pillerkaar. Aegajalt tuleb ka tumedamaid toone sisse ning siis on vaja ka sõbralikku toetust, tunnustust, et natukenegi leida seda positiivset energiat edasi rühkimiseks.

Kuigi minu teekond viimastel aastatel on vahelduva eduga liikunud üsnagi õiges suunas, siis teatud põhjusel olen ma pidanud seda kõike läbi elama täielikus üksinduses. Minu saatjaks oletegi olnud ainult teie, mu kallid blogilugejad. Loomulikult on see kõik olnud mu enda valik, oma kõige lähedastematele inimestele oma jamadest mitte rääkida, aga samas ma ei kahetse seda otsust. Tegelikult olen ma ikkagi väga tubli olnud. Eks muidugi tahaks, et keegi peale mu enda ka mind kiidaks ja toeks oleks, aga samas tunnen ma ikkagi, et mul on väga palju põhjust iseenda üle uhke olla. Kui ma ühel hetkel selle otsuse tegin, et "nui neljaks" ma rabelen sellel teekonnal omaette, ma ronin sellest üksinda välja, siis mida aeg edasi, seda võimatumaks muutus tegelikult see niiöelda "kapist väljatulek". Ma leppisin sellega, et see on minu üsnagi eraklik teekond ning rakendasin kogu oma energia just sinna, et leida igakuiseid lahendusi, kuidas lõpuks see auk võimalikult kiiresti kinni katta.

Tänaseks olen ma olukorras, kus mu sissetulekud on üle kahe korra suuremad kui mu jamade alguses. Olen endast leidnud selle leidlikkuse, kuidas reaalselt pingutada ja raha teenida. Kui kõik mu igakuised tulud kokku liita (põhitöö, lisatöö, erinevad tõlketööd, lisakopikad blogi reklaamidest jne), siis teenin ma tänaseks rohkem kui Riigikogu lihtliige. Ning selle kõige juures ei pea ma üldsegi kuidagi üleloomulikult end katki rabelema. See elutempo on mulle täiesti jõukohane. Praeguses rütmis liikudes peaks ma järgmise aasta jõuludeks sisuliselt võlavabaks saama (ainult kodulaen peaks üles jääma). Selle juures ei ole ma arvesse võtnud võimalikke erinevaid preemiaid või palgatõuse. Ma võin tõesti lõpuks öelda, et tegelikult hakkab kaugelt kaugelt tunneli lõpust valgust paistma. Ning tegelikult on hästi julgustav mõelda, et kui ühel hetkel kõik need rämpslaenud mul läbi saavad, siis peaks mul olema tõesti võimekust elu nautima hakata. Ning siis saan ka ehk ka lõpuks oma lähedastele lubada sellist elu nagu ma tegelikult olen võimeline pakkuma.

Eks kogu sellel rabelemisel ja ebatavaliselt kõrgel stressitasemel on muidugi ka oma hind. Vähemalt kahel korral on sel aastal juhtunud seda, kus inimesed, keda ma mõned aastad pole näinud, on mulle nentinud, et mind ei tunne enam ära ja olen justkui ootamatult vanemaks jäänud. Seda ennustas mulle tegelikult juba paar aastat tagasi üks kaasteeline, et see pinge teeb juuksed halliks ja toob kortsud näkku. Kindlasti võib öelda, et selle jamaga kaotasin ma potentsiaalseid elupäevi. Aga samas - mis seal ikka parata. Mis tehtud, see tehtud. Ning taaskord pean endale ilmselt sisendama - ma olen tubli olnud, et sellest jamast välja ronisin!

Murelik kooner

Käes on suvi, mõnus puhkuste aeg ja värki. Ka mina olen siin vahelduva eduga puhkuste lainel ja viimastel nädalatel väga tihti enam arvuti taha pole sattunudki. Ja juba ette võin öelda, et sellist natuke kaootilisemat aega tuleb veel vähemalt kuu aega. Võiks ju seda kõike nautida ja akusid laadida, eks ole. Aga no... ma ei tea, mingi jama on minuga. Miski hingeseisund või asi ei lase hinge vabaks. Koguaeg on tunne, et mingi ora oleks kuskil sees, mis muudkui kriibib. Seejuures ei tea ma ise ka täpselt, mis värk on.

Elu on näidanud mulle, et ma vajan rutiini. Ma olen selline üsna klassikaline inimene, kes tahaks pidevalt kahe jalaga maa peal olla. Igasugused riskialtid tegevused ja sarvede mahajooksmised ning muud möllud on mul kõik juba ammu selja taha jäänud. Ma ei vaja seda, ma tahan mõnusat, vaikset kulgemist. Nautida looduse ilu, linnakärast eemalolekut jne. Vabalt võib ka öelda, et kogu see mänguriaeg tõmbas minust välja viimasedki soovid mingeid suuri riske siin elus ette võtta.

Teatud mõttes on minust saanud ka pesuehtne kooner. Eks ma mingeid kulutusi ikka teen ja oma kohustusi täidan eeskujulikult (kõik arved ja maksed tasun alati esimesel võimalusel). Aga näiteks kasvõi toidupoes käies (enamasti mõnes meie suurketi e-toidupoes) kaalun ma tavapärasest oluliselt kauem, otsin muudkui igasuguseid sooduspakkumisi jne. Igasugust kaalumist ja hinnavõrdlust on mu ellu tulnud oluliselt rohkem kui varem. Kuigi mu rahaline seis seda otseselt ei nõua. Ning tegelikult on ka puhkused vähemalt hetkel natuke piinavaks muutunud, sest teadupärast on need just sellised perioodid, mil on eriti palju aega, võimalust ja põhjust raha kulutada, rääkimata igasugustest väljasõitudest ja muudest värkidest. Suures plaanis on selline koonerlik ja säästlik käitumine ilmselt ka õige ja vastutustundlik, sest räägitakse ju ikkagi, kuidas suurem majanduskriis ja rasked ajad on tulekul jne. Aga tegelikkuses on see natuke nagu vastuolus mu enda olemusega. Eks ilmselt see viimaste aastate meeletu rahapõletus spordiennustusportaalides ja hilisem, siiani kestev hingekriipiv intresside tasumine on lihtsalt mu vaimu sisse omad sügavad jäljed jätnud. Need pidurdused, mida suure hirmuga viimasel ajal teinud olen, on mu mootori ilmselt natuke kinni jooksutanud. Lisaks hirmutatakse ka kasvõi Euribori tõusudega ning olgem ausad, see vaikselt hakkab ka minu pangakontole jõudma. Mul on kodulaen selline klassikaline 6-kuulise Euribori fikseeringuga. Ning viimati fikseeriti seda mul veebruaris, mil see oli veel kenasti alla 0, täpsemalt -0,499. Augustis saan siis veel viimast korda seda rõõmu tunda. Septembris tuleb aga Euribor paratamatult ka minu kodulaenu graafikule kallale. Juba praeguseks on see korralikult üle 0 tõusnud - 0,532. Ehk siis mõne kuuga on see üle ühe protsendipunkti võrra tõusnud. Aga samas, ega midagi teha pole ka. Tuleb see kõik üle elada.

Õnneks on mul kuidagi õnnelikult läinud aga elektrilepingu osas. Ma olen algusest peale siin valdkonnas olnud börsivälist usku. Ning eelmise aasta oktoobris sain oma elektripakkujalt järjekordse uue kolmeaastase perioodiga fikseeritud hinnaga lepingu. Maksan 10 senti/kwh. Seega, toogu see sügis elektri osas mida iganes, minu hind peaks paigas olemas. Ei ole vist kuidagi näha, et see börsihind ligilähedanegi oleks sellele, mis hinda mina maksan. Tundub, et vahel võib isegi vedada ka.

Aga suures plaanis jah, ma ei tea, ärevus ja hirm on hinges. Mul on tunne, et praegu vist ei ütleks enam isegi Ansip, et just sellises kriisis ta elada tahakski. Eks ma olen muidugi üks paras ülemõtleja ja ülemuretseja ka. Aju muudkui genereerib igasuguseid mõtteid, mis kõik võiks juhtuda ja mis need kõige hullemad stsenaariumid olla võiksid. Peaks end kuidagi suutma vabaks lasta. Tegelikult on täna, siin ja praegu kõik täitsa hästi. Mingit abi või hingerahu pean ma kuskilt otsima ja leidma. Aga ma veel ei tea lihtsalt, mis see kõik täpsemalt olema peaks. Aga samas, mis mul muud ikka üle jääb, kui edasi kulgeda ning proovida päev päeva järel end taas uuesti korralikult käima saada.

Tagasi juurte juurde

Inimesed teevad vigu, inimesed eksivad. Mina olen ka inimene. Ning ma tunnen, et viimasel ajal on mul asjad veidi lappesse läinud. Mitte niivõrd rahaliselt või kuidagi füüsiliselt vaid just ennekõike vaimsel tasandil. Ma ei tunne enam rõõmu nendest asjadest, mis varem üsnagi elevile ajasid. Kõik on kuidagi pilla-palla ja teatud määral olen iseend isegi ära kaotanud. Ma veel ei tea, mida täpsemalt oleks vaja teha, et end taas üles leida, aga õnneks on ees ootamas meie laiuskraadide kõige toredam aeg - 3 kuud suve. Seejuures pole isegi oluline, kas see suvi tuleb seekord soe ja põuane või vihmane ja jahe. Garanteeritud on see, et meie ümber saab olema palju valgust ja palju rohelust. Tegelikult on see ju omamoodi lahe, et isegi kell 10 või 11 õhtul on meil ikka veel valge. Lõunamaalased võivad sellisest asjast ainult und näha!

Mis siis aga mind niimoodi katkiseks viimasel ajal teinud on? Lühidalt vastates - ebakindlus. Ebakindlus kõige suhtes, mis meid ümbritseb. Kõik need erinevad kriisid - sõjalised, meditsiinilised, majanduslikud. Jah, hetkel justkui meil siin kõige hullem ju seis polegi. Aga hirm on ikkagi hinges. Teiseks on minu sees ka ebakindlus oma edasiste sammude osas. Teatud mõttes on võlglase elu selles mõttes palju lihtsam ja konkreetsem - eesmärgid on selged: võlgadest tuleb lahti saada. Minevikus tehtud vead tuleb sirgeks siluda ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Ning olgem ausad, nende paari aasta jooksul, mil ma väga intensiivselt ja suure hasardiga oma võlaprobleemidega võitlesin, andis mulle ikka väga laiapõhjalise teadmistepagasi kõige kohta, mis sel teel juhtuda võib. Alates sellest vaimsest poolest, mil kõik päevad on väga tumehallid või siis lausa mustad. Kuni selleni välja, mida juriidilises mõttes võlgu jäämine tähendada võib. Rääkimata kõigist neist võlausaldajate vastumeetmetest ja kohati ka ebaseaduslikest lüketest. Samuti õppisin ma üsna põhjalikult tundma ka mängusõltlase kõige sügavamaid hingesoppe ja mõttemaailmaid. Teoreetiline baas läbi praktilise elukogemuse on mul selles osas tänaseks kahtlemata päris tugev.

Tänaseks päevaks olen ma siis julgelt üle poole aasta ringi vaadanud ka investeerimismaailmas. Olen tutvunud erinevate kogukondadega, igasuguste Facebooki gruppidega, katsetanud läbi erinevaid varaklasse. Ning selle kõige põhjal julgen anda ühe hinnangu, mis ei pruugi kõigile meeldida - võlglaste kogukond on oluliselt inimlikum, sõbralikum ja üksteist toetavam kui niiöelda finantsvabaduse ihalejate oma. Kohati tahaks isegi öelda, et väga ei soovikski kuuluda kuskile rahatarkuse tagaajajate seltskonda. Seal käib tegelikult ikka üsna küüniline üksteisele ära panemine, teatud mõttes isegi alandamine. Kui oled algaja investorihakatis ja julged mõne natukenegi rumalama küsimuse küsida, siis võid ikka korralikult vastu päid ja jalgu saada. Võlglaste maailmast selliseid hetki väga ei leia - seal üritatakse alati, igal võimalusel teineteisele toeks olla. Eks siin natuke on teemaks ka ilmselt see enesehinnangu ja eneseusu värk. Võlglased on üldjuhul oma vaimse seisundiga madalamad kui muru ning see muudab nagu üldiselt ka oluliselt haavatavamaks ja tegelikult ka inimlikumaks. Sest need on need hetked, mil nad on nõrgad. Ning nõrkus ongi inimlik. Investeerimismaailmas on aga üks pidev "fa-faa" mentaliteet.

Loomulikult on siin ka erandeid ja kahtlemata on ka investeerimismaailmas meeldivaid ja toredaid inimesi. Selliseid, kes on valmis oma kogemusi ja häid mõtteid jagama. Kuid üldpilti see siiski ei muuda. Teatav üleolev suhtumine on paraku üsna valdav. Ning see on kurb. Aga võibolla on see paratamatu - sest hästi suures plaanis on investorid omavahel natuke nagu ka konkurendid, erinevalt võlglastest, kes mitte kuidagi omavahel ei konkureeri. Selline see meie eduühiskond samas ju ongi - kui sa oled edukas, siis oled sa tegija. Ning omad arvamusliidrid on meil ka investeerimismaailmas - teate ju küll neid nimesid: Jaak, Taavi, Kristi ja teised. Kõigil neil oma raamatusarjadki loodud, mis päris häid müügitulemusi näitavad. Kuigi üldjuhul olen ma natuke pettunud selles, et finantstarkuse gruppides jääb inimlikkust ja toetavat soojust vajaka, siis tegelikult pean ma ikkagi ütlema, et neid meie gurusid austan ma üsna sügavalt. Olen kõigi nende raamatuid vähemal või suuremal määral sirvinud ja pean ütlema, et nad jagavad seda matsu. Ning ma saan aru, miks inimestele nende õpetussõnad korda lähevad.

Nagu mu eelmise postituse "Algajalt algajale" kommentaariumist lugeda saate, siis toimus mul seal selline üsna konstruktiivne dialoog ühe blogilugejaga, Andrega. Neid ridu ma siia ümber kopeerima ei hakka, aga ma olen Andrele tegelikult ääretult tänulik. Ta avas mu silmi selliste nurkade alt, mille peale ma ise poleks osanud tullagi. Ning see oli kainestavalt värskendav. Juba ammu oleksin ma vajanud tegelikult sellist kriitikat ja suunamist. Võibolla oleks siis seda vaimusegadust veidikenegi vähem tekkinud. Minu jaoks põhiteema on siin tegelikult see, et ma ei ole veel valmis selleks, et mul investorina üldse blogiveergudel midagi huvitavat pakkuda oleks. Eriti just rahalises või strateegilises mõttes. Sest ega mul mingit konkreetset visiooni veel ei ole. Teatud määral on see loomulikult seotud ka minu minevikuga. Eriti just mingi valmidusega ebareaalselt suuri ja ebaloogilisi riske võtta. Kõik need õppetunnid on mul veel nii valusalt ja vastikult meeles ning need siiani üleval oleval rämpslaenulepingud ei lase neid kuidagi unustada ka. Ning see ongi viinud selleni, et mu vaim ei ole tegelikult valmis neid igasuguseid turukõikumisi taluma. Mis siis, et sellest ei sõltu otseselt mu igapäevane heaolu. Aga ma kardan. Ning hirmul olev investor on juba eos kaotav investor. Parem on hetkel kõik see kõrvale jätta, piirduda III pensionisambaga ja naasta ehk siis, kui võlahunnikud lõplikult sirgeks silutud. Sellest kõigest tulenevalt läheb "Miinustest Plussi" blogi mõneks ajaks pausile ja ma kolin oma mõtete ja postitustega tagasi juurte juurde - Võlglase Blogisse/Võlglase Päevikusse. Sest nagu ka Andre ütles - see on teema, mida ma tunnen ja millest ma ehk oskan ka rääkida. Investeerimisblogisid on meil kõvasti ning vähemalt esialgu ei ole minu jutud selles valdkonnas midagi sellist, mis kellelegi korda läheksid. Sest ma ise ei ole vaimselt ega ka teadmiste poolest valmis midagi köitvat selles osas pakkuma. Aga ma vähemalt proovisin ja küllap proovin kunagi tulevikus veelgi. Seniks aga tere tulemast tagasi sinna, kust see kõik alguse sai!

"Endine" hasartmängur börsitormide kütkeis

Oma eelmise "paanikapostituse" eest sain ma ühe konkreetse märkuse, mis läks mulle hinge ja pani mõtlema. See kommentaar oli midagi sellist: "Minu meelest on suur vahe, kas alustada investeerimisega siis, kui oled just "kuristikust" välja roninud või siis, kui kogu elu on olnud "üks ilus alpiaas". Esimesel juhul on ka väike kalle allapoole ärevusttekitav koht "kas tõesti jälle?"... teisel puhul ei pane ka väiksemat lõhangut nii teravalt tähele." Ehk siis tegelikult pean ma endale aru andma, et oma hinges olen ma tegelikult üks katkise vaimuga hasartmängur. Ma võin seda küll peita mingisuguse muretuse ja teatava enesekindluse maski taha, aga reaalsuses on mul raske oma emotsioone talitseda, kui turud massiivselt kukuvad. Ma loodan, et aja jooksul muidugi harjun sellega, kasvatan endale piisavalt paksu naha, kogen neid languseid ja tõuse nii palju, et ei kipu südameklopsides müügi nuppe vajutama. Eks kogu see strateegiapool tahab veel tohutult õppimist ja harjutamist. Paratamatus on see, et kuna ma olen viimaste aastate jooksul kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud, siis mõjuvad mulle punast värvi börsigraafikud endiselt liiga tugevalt. Tegelikult pean ma lisaks veel nentima ka seda, et mõnes mõttes ei ole "endine hasartmängur" päris korrektne, sest hasartmängur jääb alatiseks hasartmänguriks, isegi, kui ta end talitseda suudab.

Teatud mõttes oli mu postitus samas natuke ka provokatiivne, klikipüüdja. Et tulge nüüd, pahandage kõik ühe algajaga. Samas ei tõmmelnud ma siiski liiga palju. Kokkuvõttes oli selle vara osakaal, mille ruttu maha müüsin, alla 10% kogu mu portfellist. Ning eks neid krüptomänge saab siin teinekordki mängida, see ongi natuke nagu lotomoodi asi. Teisalt aga pean tunnistama oma ülereageerimist Change'i kasvutasku osas. Kuigi jah, siin ei saa mingist kahjust rääkida, sest see on siiski lihtsalt üks hoius. Eks see oli näide sellest, kuidas teadmatusest saab valesid otsuseid teha. Kui nägin, et Terra (UST) ehk siis tollal kõige suurem stablecoin lendas omadega kuristikku, siis kartsin, et avaldab mõju ka kasvutaskule. Sest nii palju ma siiski olin uurinud, et selle toote tagatiseks on ka stablecoinid. Hiljem rahunedes otsustasin asja veidi sügavuti uurida. Ning selgus, et krüptotasku on seotud hoopis USD Coiniga (USDC). Nagu Change ise selle kohta ütles: "USDC on ka täielikult auditeeritud, mis tähendab, et kogu sellega seotud vara on avalikustatud, seega pakub see rohkem turvalisust kui UST." Igaks juhuks muidugi olgu siia endiselt ka lisatud tõdemus, et "krüpto on ikkagi krüpto ning oma olemuselt on see ikkagi kõrge riskiga varaklass, isegi kui USDC on madalama riskiga krüptovarade hulgas." Ehk siis suures plaanis ma ilmselt nii palju ettevaatlik ikkagi nüüd olen, et kogu oma meelerahufondi ma arvatavasti kasvutaskusse ei pane, aga ühe palga jagu raha võiks siiski sinna tiksuma jätta. Nii olengi nüüd vaikselt seda siis sinna tagasi kandmas. 

Sellised lood siis turgude tõmbetuultes, et mitte öelda tormikestes. Võib arvata, et neid raputusi tuleb veel ja veel. Loodetavasti suudan siiski kainet meelt säilitada. Olgem ausad, pikas plaanis on parim aeg investeerimisega alustamiseks just täna (sest eile on juba möödas). Isegi siis, kui see tänane seis on nii ebastabiilne ja ootamatusi täis.

Ahjaa, kes veel lugenud pole, siis Võlglase Päevikusse ilmus ka hiljuti uus postitus - eksklusiivne intervjuu Paul Neitsoviga.

Kõik, mis võiks olla...

Mu ellu on saabunud rutiin, rahaline rutiin. Lihtsalt tuim töö suurte eesmärkide nimel - võlad klaariks ja investeerimisportfell kasvama. Ehk siis kõik plaanid, mis siin sai II pensionisamba lammutamise järel paika pandud, on nüüdseks teostamisel. Ja kuna valitud tempos tuleks liikuda oma paar aastat veel kindlasti, siis on mõnes mõttes kadunud ka teatav viitsimine mingeid kokkuvõtteid teha. Ma ei viitsi isegi neid oma Exceli tabeleid enam endise hooga ajakohastena hoida. Graafikud on kenasti tabelites kirjas, aga no ei kibele kohe pärast maksete teostamist neid kollaseks värvida. Progress on järjepidev, rahulik ja jätkusuutlik. Suunad on paigas ja nüüd tulebki lihtsalt kilpkonna moodi edasi mängida. Las kulgeb.

Ka kõik laenulepingud on suht ideaalseks (arvestades nii mu isiklikku olukorda kui ka globaalset värki) optimeeritud ja ega nendega suures plaanis midagi muud teha polegi, kui lihtsalt kuust kuusse muudkui maksta-maksta-maksta... Arvestades, et meil siin riigis on kohati inflatsioon sinna 20% kanti, siis ei tundugi mu laenulepingud enam nii koledad. Isegi täitsa keskpärane 15% KKM-iga tarbimislaen on tänaseks inflatsioonist parem. Täiesti jabur ja uskumatu seis tegelikult. Eks näis, kuhu see värk kõik viia võib. Igasugused kodulaenud ja odavamad väikelaenud on ikka parajalt jackpotiks muutunud.

Aga loomulikult vajun ma ikka ja jälle aegajalt natuke ka masendusse. Seda siis selle kõige tõttu, mida oma hasartmänguhaigusega tegin. Ma võiks praegu täiega elu nautida. Elada kuskil oma majas, mere ääres, keset metsi või mida iganes. Sõita mingi vahva autoga ringi, tunda elust rõõmu, nautida reisimist, lõõgastust, kõike muud, mis käib hea elu juurde. Ka minul on ja olid omad unistused... Juba mõnda aega ei tahaks ma tegelikult kellelegi rääkida, kui palju ma palka saan. Sest see summa ei kajastu mitte kuidagi mu elustiilis. Minu palgaga inimesed teevad teisi asju, omavad ägedamat kinnisvara, uuemat autot. Need on need minu elu karmid õppetunnid, mis mõnes mõttes röövivad mu elust päris palju häid aastaid. Kvaliteetseid aastaid. Aga no mis sa teed, kui sellised rumalused on tehtud. Tuleb see supp ära helpida, kõik need mastaapsed augud kinni katta ja eluga edasi minna. Praeguse suuna ja tempo juures on vähemalt taastunud lootus, et ükskord lõpeb see vindumine ja äng. 

Kohati hämmastab mind loomulikult ka see naiivsus, mis mul oma probleemide adumise alguses oli. See kõik oli enne uut töökohta, suuremat palganumbrit, pensionisamba rahade kiirendust, sõbra toetust - aga ikkagi arvasin juba toona, et mõne aastaga saan oma seisud korda. Uuh, kui vale see arvamus oli. Kui meeletult ma tollal ikka alahindasin oma jamade mastaapsust. Kui lihtne on ikka langeda iseenda mõtete lõksu ja maalida endale reaalsusest väga kaugel olev pilt. Tollase palgaga oleksin ma igal juhul lõpetanud parimal juhul inkassos. Aga kes teab, võibolla see tollane naiivne optimism hoidis mind tegusana ja elusana ilma milleta polekski ma võibolla olnud võimeline jõudma nendele uutele platoodele.

Igal juhul - kui sinagi tunned, et ah, mis see üks panus või üks keerutusring kuskilt slotimasinal su eluga ikka teha võib, siis mõtle hoolega järgi. See on jama. See ei vii sind võitudeni. See ei tee sind rikkaks. See hävitab su. See toob su ellu probleemid ja mured, mida mitte keegi ei peaks kogema. See on üks tohutu ja kohutav elupõletus. Ka ookean koosneb ju väikesest veepiiskadest nagu koosneb üks hasartmängukatastroof just neist väikestest panustest. Äre tee neid, ära mängi. Ning kui sa juba oledki end sellesse jamasse mässinud, siis ära otsi võimalusi uute dooside (loe: võlasummade) hankimiseks vaid otsi abi. Sa pead sellest ringist väljuma. Muud teed sul tegelikult ei ole. Uute mängutiirudega lendad sa veel sügavamale auku. Need on need mõtted, mis tagantjärgi tarkusena mu peas muudkui tiirlevad. Aga samas, eks ma tunnen mänguri hingemaailma siiski piisavalt hästi, et mõista, et teoorias on siin lihtne targutada, aga praktikas on sellest kõigest välja tulemine oi-oi-oi-kui-raske. Enamus sõltlasi tegelikult teab, et see on hävitav teekond, aga ometigi ei suuda nad end tsüklisse langedes mitte kuidagi kontrollida. See vallutab kogu hinge, keha ja vaimu. Ainus eesmärk on mängida, panuseid teha. Olen kuulnud ka väiteid, et kaotusest saadav emotsioon on vähemalt 2 korda tugevam kui võidurõõm. Ehk siis sisuliselt võib öelda, et 10-eurone kaotus on emotsiooni mõttes võrreldav 20-eurose võiduga. See on ka põhjus, miks tihtipeale need panused ajas järjest suurenevad ja suurenevad. Sest 10-eurose kaotuse tasa tegemiseks on nüüd juba vaja 20-eurost võitu. See omakorda viib aga tõenäoliselt juba 30-eurose kaotuseni. Mis omakorda nõuab juba 60-eurost võitu jne. Saate aru küll, kuhu see kõik tüürib, eks ole?

Sellised tõsised mõtted siis siia uue nädala algusesse. Need olid teemad, mis juba mõnda aega mu peas ja südames kripeldasid. Nüüd said need siis kirjalikult ära vormistatud. Pea jälle sellevõrra tühjem ja saab nauditavamad mõtted asemele lasta. Nautigem seda valgust, soojust ja rohelust, mida tärkav kevad meile pakub!

Maksevalmidus toob hingerahu, aga mitte kohe

Kuigi ma olen viimastel kuudel siin blogi veergudel ilmselt jätnud mulje nagu oleks rahalises mõttes mul tänaseks saabunud mõnus hingerahu, siis tegelikkuses see ikkagi niimoodi ei ole. Mõnes mõttes võiks seda kõike kirjeldada ka sõnaga "posttraumaatiline sündroom". See, mida ma selle hasartmängusõltuvusega oma elu ja vaimuga tegin, on üsna pika vinnaga. Tegelikult rikkusin ma ju lisaks oma rahalisele seisule väga kõvasti ka oma vaimset seisundit. Sest see kõik on omavahel nii suures seoses. Rahalises mõttes helbin ma seda jama veel ilmselt oma paar aastat (enamus suuremaid laenulepinguid on mul sõlmitud 2019. aastal ja enamik neist on 5-aastase perioodiga, seega 2024. aastal peaksid need lõpuks oma lõpu leidma). Aga vaimses mõttes ei oska ma üldse ennustada, millal kõik need saadud armid kinni kasvavad.

See ärevustunne iga kuu alguses, millal ma jälle avastasin, et mul on mitusada eurot (hullemal juhul isegi ca. 1000 eurot) puudu, et kõiki oma kohustusi täita. See muudkui kinnistus ja kinnistus. Eks ma teadsin muidugi tollal pikalt ette, et see periood ei lõppe niipea ja igakuine küsimus on vaid selles, kui suur see puudujääk siis seekord on ja mismoodi küll see auk ära täita. See lõputu tõmblemine, kõik need unetud ööd ja sõna otseses mõttes närvivärinad. Ehk siis suures plaanis saabki öelda, et likviidsuse puudumine tekitab ikka väga suuri jamasid.

Seejuures pean muidugi nentima, et teatud mõttes olen ma siiski natuke eelisseisus oma keskmisest suurema sissetuleku tõttu. Sest ilmselgelt on näiteks 2000-eurose palgaga 2400-eurost igakuist kohustuste koormat lihtsam teenindada kui 500-eurosega 600-eurost hunnikut. Suurem palk annab lihtsalt selles olukorras rohkem mänguruumi ja annab mingigi hoova, millega võlausaldajatega uusi diile sõlmida. Aga noh, eks sellel kõigel on muidugi oma varjukülg ka. See on koguvõla suurus, mis ilmselt seda vaimu veelgi rohkem tapab. Kui meediast võib aegajalt lugeda, kuidas võlanõustajad ahhetavad ja räägivad oma klientide 40000-50000 eurostest võlakoormatest, siis neil hetkedel olen mina pigem vait. Mina oleksin olnud väga õnnelik, kui mu võlad "nii väikseks" oleksid jäänud. Sel juhul oleksin täna ilmselt juba kõik oma rämpslaenulepingud ära klaarinud. Aga reaalsuses on mul sinna ikkagi veel üsna pikk tee.

Ühesõnaga jah, mu hetkeolukord on päris hea - raha muudkui tiksub peale ja lepingud vähenevad üsna heas tempos. Aga ärevus on ikkagi sees. Sest kohustused on ju ikkagi alles ja nende teenindamisvõime sõltub mu töökohast, mu tervisest ja igasugustest muudest pisidetailidest. Ning niikaua kui need üsnagi korralikud laenujäägid endiselt veel üleval on, siis ei suuda ma ka lõpuni hingerahu saavutada. See kõik tekitab omajagu lisastressi, mis pikemas plaanis võib ju ka tervist rikkuma hakata. Likviidsus ehk maksevalmidus on seega mul justkui kenasti olemas, aga tekitatud hingehaavad ei ole ikkagi veel kinni kasvanud. Sest ikka lähevad mõtted sellele, et mis kõik võib juhtuda ja mida see kõik endaga kaasa võib tuua.

Loomulikult on siin suureks mureks ka see kaksikelu elamine ja võlakoorma varjamine lähedaste eest. See kõik tekitab ka muidugi kärsitust juurde, et saaks ometigi võimalikult kiiresti need võlad kaelast ja saaks sellele peatükile punkti panna. See kõik on muidugi konkreetne näide sellest, kui suure skaalaga kogu see sõltuvuse ja sellest tekitatud võlgade teema võib olla. See paranemine võtab ikka meeletult palju aega. Ehk siis, kui sinagi oled selle jama võrku langenud, siis tee kõik endast sõltuv, et sellele punkt panna. Sest mida varem sa lõpetad, seda suurem on lootus, et sa saad omadega taas likviidseks ja siis saabub kunagi ehk taas ka hingerahu. Minul on tänaseks oma jamade tunnistamise algusest möödas juba üle kahe aasta, mu igapäevaelu on läinud palju stabiilsemaks ja likviidsemaks, aga nagu näha, siis terveks pole ma endiselt saanud...

Investeerimine on täiega igav!

Ma olen tänaseks siis teadlikult ja järjepidevalt kogu selle investeerimisvärgiga tegelenud veidi üle 7 kuu. Ning teate, ma pean ütlema üsna otse ja keerutamata, et see on üks üsna igav värk. No ei pane silmi särama ja südant põksuma, mingitele graafikutele kaasa elama ja erutuma, kui miski üles-alla lendab. Alguses oli see kõik muidugi põnev, sest avastamisrõõmu jagus päris palju ja üleüldiselt ongi iga uus asi ju huvitav, aga see õhin taandus ajapikku ja saabus rutiin. Ma teadsin, kuhu on vaja ülekandeid teha, et mingeid osakuid või münte hankida ja nii see kulgema hakkas. Ning siis saabuski igavus.

Aga tegelikult on see kõik jumalasta okei, et see mulle igav on. Sest minu iseloomu ja inimlike omadustega lähebki kõige paremini kokku just see emotsioonivaba ja rutiinne tegevus. Panen siia ühe George Sorose tsitaadi ka: "Kui investeerimine on meelelahutus, kui sul on sellega tegelemisel lõbus, siis sa tõenäoliselt ei teeni sellega raha. Hea investeering on igav." Ma ei taha olla igapäevaselt kuskil majandusuudistes sees ja jälgida, kuidas mingitel organisatsioonidel läheb ning kuidas sellele kõigele reageerima peaks. Ma ei taha olla mingi spekulant või päevakaupleja. Ma tahan olla minaise. Mulle meeldibki, kui kogu see investeerimisvärk on kuskil täiega taustal, natuke isegi minust sõltumatult. Viskan igakuiselt oma summad kuskile valitud kohtadesse ja seejuures ei huvita mind, mis see ühiku hind parasjagu on. Sest ma niikuinii ei saa lõpuni aru, millest see kõik sõltub. Ma olen täiega rahul oma valitud varaklasside ja investeerimiskeskkondadega. 

Ühesõnaga, investeerimine on üks väga oluline ja tähtis tegevus ning seda isegi siis, kui see nagu üldse pinget ei paku. Sest niimoodi rahulikult ja pikaajaliselt tiksudes ongi mõnus ühel hetkel avastada, et ennäe, mul on ju tegelikult päris palju vaba raha. See on nagu maratonijooks, sa valid endale jõukohase tempo ja lihtsalt kulged. Iga samm või iga kilomeeter ei tohiks su jaoks olla piin ega meeletu eneseületus.

Kui ma tahaksin aga mingit pingelist ja adrenaliinirohket investeerimist kogeda, siis roniksin ma hoopis spordiennustusmaailma tagasi. See oleks vähemalt teema, mida valdan. Aga ei, ma ei vaja seda. Oma põnevuse ja rutiinitapjad leian ma mujalt - perega koos olemisest, ägedate asjade tegemisest, trennis enda ületamisest või muudest õnnestumistest. Mu sisemine sõltuvus viis mind mu minevikus kuristiku äärele ja sinna ei taha ma enam iialgi naasta.

Ehk siis kokkuvõttes - investeerimine on minu jaoks täiega igav, aga nii ongi hea ja mõnus. Mul on olemas küll omad unistused ja eesmärgid, kuhu tahaksin kunagi jõuda, aga ma ei ole nendele asjadele ajalist määrangut pannud. Sest tegelikult naudin ma täiega ka oma tööd ning kuna see toob mulle igakuiselt ja stabiilselt päris korraliku kopika sisse, siis ei ole ma enda jaoks sõnastanud eesmärke stiilis "aastaga 30000 eurot või 5 aastaga finantsvabaduseni". Kõik tuleb siis, kui on õige aeg, sest ka tänases seisus on asjad päris hästi. Nautigem ka lihtsalt protsessi!

Tavapärasest sügavam kevadväsimus?

Tunnistan ausalt, et viimastel päevadel või isegi nädalatel on hinge ja pähe tunginud mingi rahutus. Kõik need võitlused, mis ma siin viimase paari aasta jooksul olen maha pidanud, on põhimõtteliselt edukalt lõpuni viidud, aga kogu see meid ümbritsev maailm koos oma erinevate kriiside ja hädadega lihtsalt ei lase justkui enam lõõgastuda. Sõna otseses mõttes on pidevalt mingi ora sealsamuses. Pea valutab, hing kisab. Tahaks taaskord rahu ja vaikust. Et igasugused rõvedad viirused ja hullud vanamehed ei terroriseeriks meid enam. Eks sellised ajad muidugi panevadki eriti kõrgelt hindama seda kõike, mida enne neid kriise nii iseenesest mõistetavaks pidasime. Vabadust, igas mõttes. Ning muidugi on need kriisid siin paika pannud ka teatavad perspektiivid. Ilmselgelt tundub tänaseks mingisugune koroonapass või maskikohustus täiesti lebo võrreldes sellega, kuhu Ukraina rahvas viidud on. Ja isegi, kui see sõda ükskord lõpeb, mis siis edasi saab? Maailm ei ole enam kunagi enam endine. Kõik need linnad saab muidugi taas üles ehitada, aga mis saab edasi? Kuigi tänaseks on paljudest saanud sõjanduseksperdid ja antakse muudkui nõu, mida mingi osapool tegema peaks, siis kas me lihtrahvana ikka adume tegelikku suurt pilti? Samas - nagu ikka ja jälle öeldakse: sõjast ei tohi väsida. Me ei tohi jõuda olukorda, kus sõjauudised vajuvad kuskile Kardashiani, Versace või Cristiano Ronaldo uudiste vahele.

Mu mõtted on viimasel ajal päris palju liikunud sellele, et kui palju siin ikka sõltub sellest, kuidas me meid ümbritsevat näeme, tajume ja mis järeldusi sellest teeme. Ning kui vildakas see teinekord võib olla. Eriti, kui taustainfot ei ole piisavalt. Võtame suvalise näite. Oletame, et mingi Paapua Uus Guinea kodanik saabub kuidagi Eestisse, näiteks keset juulikuud. Ta ei tea meie riigist mitte kui midagi. Aga ta näeb, kuidas meil on täitsa mõnusad ilmad, õhtuti on hästi pikalt valge, ritsikad laulavad, ümberringi rahu ja vaikus. Talle võibki mulje jääda, et näe, selline tore maa, mõnusa kliimaga. Tal pole õrna aimugi, et see periood on meil nii üürike, vaevu mõni nädal. Ning tegelikkus on hoopis midagi muud. Mulle tundub, et kohati tormavad inimesed ka näiteks investeerima just sellise emotsiooni pealt. Nad hüppavad rongile, mis parasjagu kihutab vaid ülesmäge (no nii nagu näiteks aktsiabörsid siin viimastel aastatel on teinud), adumata, et see ei ole ühesuunaline liiklus. See kõik tundub ju nii lihtne. Pane aga raha sisse ja küllap kuu aja pärast saab juba rohkem raha välja võtta. Sest muster ju näitab nii. Eriti, kui see muster sisse zoomida ja suurt pilti mitte vaadata. Ja siis lõpuks ahastatakse ja süüdistatakse kogu maailma, kui selgub, et raha hoopis hakkab kaduma. See on see ootuste, eelduste, teadmiste ja reaalsuse klassikaline vastuolu. Kõik, mis tundub kahtlaselt lihtne ja kiire moodus rikastumiseks, reeglina ongi lihtsalt kahtlane ja suure tõenäosusega lõpeb mingi jamaga. Ehk siis kokkuvõttes ongi vaja ära tunnetada, kas see olukord, kus sa omadega oled, on tavapärasus või hoopis juhuslik kõrvalekalle. Aga see kõik eeldab juba sügavamat valdkonna tundmist ja laiemat silmaringi.

Tegelikult olen ma natuke hädas ka keskendumisega. Mõtted uitavad ja tiirutavad teadmata radadel ringi. Vahel tahaks lihtsalt kuskil Himaalaja mäestikus buda munga moodi mediteerida ja tunda seda hingerahu. Tahaks, et keegi mind teatud määral isegi juhiks natuke ja ütleks, mis oleks õige ja kuidas oma heaolu taastada. Puhtfaktiliselt on mu elus ju kõik suurepärane, ma tean, et ma olen õigel teel ja ajan õiget asja. Aga hinges on koguaeg värin ja ärevus. Hästi lihtne oleks ju öelda, et kõik on Putini süü, aga kas see ikka on nii? Natuke paneb mind muretsema see, et nagu sellised suured eesmärgid on kuidagi kadunud. Käib lihtsalt üks kulgemine läbi päevade, ilma erilise sära või särtsuta. Tik-tak-tik-tak. Elevust ja rõõmu oleks rohkem vaja. Peaks mõne uue hobi vist otsima. Kasvõi kuskile Gruusia mägedesse suusatama minema näiteks. Või siis Dubaisse päikest nautima. Energiasüsti ja päikest oleks vaja. Äkki see kõik ongi lihtsalt üks tavapärasest sügavam kevadväsimus. Eks aeg annab arutust...

Kui trumm on läinud...

Juba vanarahvas teadis lauset, et kui trumm on läinud, siis mingu juba need pulgad kah. Ilmselt on peaaegu iga inimene vähemalt kordki oma elus seda tunnet tunda saanud. Ning arvatavasti on paljud seda mõtteviisi ka reaalselt rakendanud.

Hasartmängumaailmas võiks selle emotsiooni kohta öelda tiltamine. Ehk siis sa oled küll püüdnud oma distsipliini hoida, ehitad midagi üles jupp jupi haaval. Oled juba päris tubli olnud äkki lausa mitu päeva, kuniks... Tuleb mingi ootamatu ja vastik kaotus. Ja siis läheb kogu see värk lappama. Hakkad tõmblema, teed otsuseid, millel pole enam kaine mõistusega mitte mingit seost. Lihtsalt lahmid oma raha siia ja sinna, kuniks viskad ka viimased riismed minema, sest kopp on ees. Kui mängur sellisesse seisundisse jõuab, siis tegelikult teda enam ei olegi võimalik peatada. Peatuspunktiks on sellisel juhul lihtsalt raha otsa saamine. Nii oli see kõik ka minul. Just need tiltamised olid need, mis mind võlgadesse vedasid. See on ka üks suurimaid ja olulisemaid põhjuseid, miks ma enam mitte kunagi sellele teele ei tohi astuda. Sest võidusoonel on küll hästi mõnus olla ja vaatad, kuidas muudkui panused võite toovad ja kassajääk kasvab. Aga ma tean, et arvatavasti piisab vaid ühest ebaõnnestumisest (see kõik on ju ikkagi õnnemäng) ja see libastumine on vägagi suure tõenäosusega käes ning siis järgneks ilmselt üks kiire allakäiguteekond. Selle käigus kaob mõne hetkega kõik suure vaevaga võidetud raha ning lõpuks veel kõikvõimalikest kohtadest võetud laenuraha ka.

Ega see aktsiaturg sellest kõigest palju ei erine. Iga karmima börsipäeva peale tahaks ju emotsioonide ajel kõik maha müüa (suure kahjumiga!) ja kogu ränga distsipliini najal teenitud kasumi ära kaotada. Siin ongi minu meelest parimaks lahenduseks hoida end kogu sellest informatsioonist eemale. Ei ole lihtsalt vaja jälgida neid turge, kui eesmärk on niiehknaa kasumit võtta alles viie aasta pärast. Kuigi mina olen alles oma investeerimismaailma avastamise algusjärgus, siis vähemalt siiani olen ma oma plaanist üsna kenasti kinni pidanud. Ma ostan igal palgapäeval 500 euro eest III samba osakuid ja muust ma suurt ei hooligi. Usun, et selliselt hajutades saan ma osa nii headest aegadest kui ka kehvematest ja vähemalt teoorias peaksin pikas ajamõõtmes kasumis olema. Selline usk minusse kuidagi igatahes süstitud on. Lisaks siis boonusena iga aasta veebruaris-märtsis 1200 eurone kingitus riigi poolt. Pole paha ju?

Sarnane lugu on muidugi ka minu jaoks teise endiselt aktuaalse teemaga ehk siis kaalulangetamise ja dieeditamisega. Siin on ka hästi lihtne libastuda ja seejärel paari päeva või nädalaga kogu nähtud vaev õhku lasta. Ehk siis alguses lennatakse ikka suure tuhinaga peale igasugustele distsipliini nõudvatele asjadele, eriti kui tulemused on üsna ruttu ka silmaga näha ja tunda. Oletame, et võtad juba esimese nädalaga näiteks 3kg alla, enesetunne paraneb, toitumiskava on igati normaalne ja vaheldusrikas. Ja siis põmm, mingi sünnipäev või niisama istumine, püüad mis sa püüad ja no ikkagi sööd ja jood seda, mida tegelikult selle kava raames ei tohiks. Ning naksti, järgmisel päeval 1,5kg juures. Mis sa siis teed? Trumm läinud, mingu siis pulgad ka? Kuradile see dieet, onju? Hästi inimlik värk. Aga reaalsuses peaksid sa ju mõtlema, et sa oled ju endiselt 1,5kg kergem kui dieeti alustades. No oli väike libastumine, aga pane siia see moodsa kõlaga "stoploss" ja naase oma dieedi juurde. Vaimselt muidugi ääretult raske, sest tilt on sees. Aga eks need olegi need iseloomu kasvatavad hetked, mil tuleb lihtsalt endast jagu saada. Ei ole vaja neid trumme ja pulkasid siin loopida. 

Mina ja mu fomod

FOMO - fear of missing out. Ehk siis maakeeli "ilmajäämishirm". See on üks tänapäevane tõeline pandeemia. Mõnes mõttes isegi veel hullem kui covid-19. Inimesed istuvad oma nutiseadmetes ja muudkui skrollivad. Seade on teavitusi täis ja käib üks lõputu piiksumine. Kui öösel magama ei peaks, siis ilmselt jälgiks üks tõeline fomotaja ka sel ajal, mis maailmas toimub (sest tänu ajavöönditele on ju alati kuskil päev ja midagi olulist jääb teadmata või märkad alles hommikul ärgates!). See kõik võib puudutada mida iganes - mõni sporditulemus, suhtedraama, moeröögatus, looduskatastroof, uus viirusepuhang, äge koogiretsept, bitcoini hinnakrahh või coca-cola mainekahju - neist asjadest ju ei saa ometigi ilma jääda! Neid peab teada saama, kohe, kui need juhtuvad. Muidu oled nagu ajast maha jäänud fossiil!

Eks see fomotamine on otsapidi sees ka investeerimismaailmas. Oi, kui palju on neid inimesi, kes kahetsevad, et vot oleks ma vaid õigel hetkel midagi müünud või midagi ostnud, küll nüüd oleks alles mitmekordne miljonär. Ikka tahaks ju olla suunamudija, kes esimesena kuuleb mingist vägevast uudisest ja siis saab seda oma lehel jagada ja jälgijates vaimustust tekitada. See kõik kõlab nagu üks lõputu võidujooks - nagu hamstrid oma jooksuratastes. Aga kas ei tahaks hüüda, et palun peatage see jama, ma tahaks maha astuda?

Loomulikult on ka minul oma fomod. Ning olgem ausad - kogu mu spordiennustuskarjäär oli üks paras fomotamine. Ma ei tohtinud ju ühtegi head võimalust maha magada. Ma jälgisin absoluutselt iga päev sporti! Ning alati oli kõrval lahti ka mõni ennustusportaal, et äkki saab raha teenida ja panuse panna. See oli täiesti haige ja patoloogiline. See oli hirm, mis juhtis mu elu. Sealt puudus absoluutselt igasugunegi nauding või rõõm mängust. Suures plaanis ei huvitanud mind tegelikult ka enam need võidud ja kaotused. Nii kaua, kui raha veel kontol oli, nii kaua tuli iga päev panustada. Kui jälle kõik maha sai mängitud, siis tuli võtta uus laen ja uusi panuseid taga ajama asuda. Sest see ratas ei tohtinud ju ometigi peatuda - muidu oleks võinud heast võimalusest ilma jääda. See oligi mu suurim hirm ilmselt. Ajutist rahulolu pakkuski ilmselt ainult see hetk, kui sai mõne 3,00+ koefitsiendiga panus võiduni viidud. See oli kohutav. Üks suurimaid võite iseenda üle ongi minu elus olnud ilmselt see, kuidas ma järk-järgult sellest fomost jagu sain. Need esimesed päevad, mil ma enam panuseid ei teinud, see kergendustunne, kui neist päevadest sai juba nädal, siis kuu... Kuuldavasti pidavat paika pidama tõdemus, et iga elumuutuse kinnistumiseks on vaja vähemalt 3 kuud ning aegamisi muutuski see minu jaoks uueks normaalsuseks, et ma ei pea enam panuseid tegema, et oma ellu põnevust tuua. Ma ei kartnud enam headest panustest ilma jääda, ma ei kartnud enam mingitest boonuspakkumistest eemale jääda. Mõnus ja kergendav tunne.

Kui spordimaailmas olin ja olen tänaseni üsna pädev, siis õnneks või kahjuks ei tea ma ärimaailmast suurt midagi. Ning juba ainuüksi selle tõttu ma erilist fomotamist investeerimismaailmas endale ohuks ei pea. Sest ma ei oska niikuinii karta millestki ilma jääda. Panen lihtsalt iga kuu palgapäeval mingi summa ära kõrvale ja jumal sellega. 

Aga üks valdkond on siiski veel, mida ilmselt peaksin vähendama. See on sotsiaalmeedia skrollimine. Oleks aeg ärgata ja päriselu elama hakata ka selles osas. Ei juhtu ju mitte midagi, kui ma ei ole esimene, kes saab teada, mitu koroonahaiget täna oli või kes kellest lahku läks või kes kellega lapse sai. Ma olen tegelikult ju pärit veel sellest ajastust, kui Aktuaalne Kaamera oli see koht, kuskohast uudiseid teada saadi. Või teinekord isegi järgmise päeva ajalehest. Miks siis nüüd on vaja koguaeg online'is asjadega kursis olla? Mis siis juhtub, kui ma alles õhtusest uudistesaatest saan teada, mis päeva jooksul juhtunud on? Mitte midagi halba ju. Mitte midagi halba ei juhtu ju ka siis, kui ma ei vasta kellegi Messengeri sõnumile kohe esimesel minutil. Kusjuures ma olengi hakanud järjest rohkem ja rohkem iga otsuse või valiku puhul mõtlema, et aga mis oleks see kõige hullem stsenaarium, kui ma seda teen või tegemata jätan. See on päris hea orientiir, mille järgi toimetada. See aitab elu puhastada ja samas vältida tarbetuid riske. Rämpsmõtted ja ilmajäämishirmud elust välja!

Ahjaa - Võlglase Blogi veergudele ilmus ka üks uus postitus üle pika aja, koos väikse lingiga uuele võlablogile.

Emotsionaalne sinusoid

Eile oli mul üks raske päev, just emotsionaalses mõttes. Eks mu elu ongi viimasel ajal üsna kiires tempos ülesmäge kihutanud ja aegajalt esinevad tagasilöögid on selles mõttes täiesti normaalsed. See kõik tuletas meelde, et lisaks tõusudele on siin elus endiselt olemas ka langused. Lõpuks sõltubki kõik sellest, kuidas nende langustega hakkama saada ning kuidas neisse suhtuda. See kõik kehtib ju samamoodi ka investeerimismaailmas, need tsüklid on ühed parajad sinusoidid, kui natuke kooliaega meenutada - nagu ka definitsioon ütleb: laineline lõputu kõverjoon. Ikka üles ja alla, ikka üles ja alla.

Tegelikult on see postitus siin rohkem enda väljaelamiseks kui millekski muuks. Ei hakka ma siin kellegi peale näpuga näitama või otseselt süüdlasi sildistama. Aga vähemalt saan oma emotsioonid ehk natuke kergemaks, teate ju küll seda ütlust, et jagatud mure on pool muret. Isegi, kui seda jagada niimoodi anonüümselt.

Alustan siis asjast. Eile õhtupoolikul jõudis minuni üks huvitav informatsioon. Nimelt on üks minu jaoks üsnagi autoriteetne ja tore inimene teinud ühe webinari moodi asja. Liiga täpseks siin ei hakka asja ajama, et mis teemadel või mis täpsemalt, sest see ei ole tegelikult oluline. Aga selle webinari ühes osas olevat möödaminnes ära mainitud ka võlglase blogi. Ja seda sugugi mitte väga positiivses valguses. Mis seal siis ikka, eks oma kõrv on ikka see oma kõrv ja otsisin selle salvestuse üles ja kuulasin läbi. Väga tore teemakäsitlus oli iseenesest ja kuulasin täitsa huviga ning suutsin isegi ära unustada, miks ma seda üldse kuulama asusin. Kuniks siis saabuski see mind puudutanud hetk. See üllatas mind. Täiesti teemaväline kõrvalpõige oli see, absoluutselt konteksti mittepuutuv. Aga lihtsalt tehti minu valikute ja otsuste kohta (see pärineb veel võlglase blogi perioodist) vägagi terav torge. Ma olin hämmingus, kerisin korraks tagasi, et kas ta tõesti ütleski nii. Ja ütleski. Võibolla oleks see kõik natukene isegi suva ja oleksin selle lasknud endast kergemini läbi, aga kuna selle inimese puhul on tegemist siiski minu jaoks mõnes mõttes isegi eeskujuga, siis kurvastas ja solvas see mind hingepõhjani. Milleks see kõik vajalik oli? Mingi mitmesaja kuulajaga webinaris lambist sellised laused... Kurb. Jah, tegelikkuses ju ei eksinud ta mitte ühegi faktiga, aga segaseks jäi ikkagi nende lausete motiiv ja põhjus...

Nii ma siis olin seal oma diivanil, oma nukrusega. Aga möödus vaid paar tundi, kui tuli järgmine tagasilöök. Õnneks siin tuleb tõdeda, et hea, et ma enne ei kaagutanud, kui muna ikkagi valmis. Ma olin juba pea pool aastat üht pisikest asjakest ajamas. Pea iga päev kopsisin natuke siit ja natuke sealt, et saaks ikka hea. Vaikselt isegi natuke juba toimis ja veidi tõi isegi juba raha sisse. Seejuures on hea mainida, et peale südamega asja ajamise ja korraliku ajakulu ma sinna siiski ise midagi ei panustanud. Aga kahjuks saabus eile siiski teade, et see ei hakka lendama ja see projektikene sai otsa. Võibolla pidigi see nii minema, eks hea kogemuse sain ju ikkagi, aga jällegi - tühja tunde tekitas. Ning selle esimese pettumuse, kurbuse taustal mõjus see ehk veelgi halvemini.

Lõpuks oli täna öösel muidugi ka uni oluliselt kehvem. Aga hea märk kogu selle asja juures on muidugi see, et mängurina oleksin ma selliste tagasilöökide järel ilmselt kuskile panustama tõtanud, et end välja elada. Nüüd aga investorihakatisena õnneks selliseid variante väga laual ei ole. Ei torma ju suure hooga III sammast kokku ostma järsku. Eks siin ongi see suurim erinevus päris hasartmängudel ja investeerimisel (isegi krüptot arvesse võttes) - ajalised määrangud on täiesti erinevad, kuskil spordiportaalis livebette tehes on tulemus selge teinekord isegi 10 minuti pärast, investeerimine on ikka mõnus rahulik kulgemine selle kõige kõrval. Lihtsalt tiksume vaikselt ja vaatame aegajalt, mis seisud on. Investorina end nulli mängida on ikka päris keeruline. Mängurina võib see aga olla minutite küsimus.

Hea on muidugi lõpetuseks tõdeda, et õnneks ei toonud need tagasilöögid mulle suures plaanis mitte sentigi kahju. Kogu saadud löök on puhtalt minu enda ego ja enesehinnangu pihta. Aga küllap toibun peagi. Suures plaanis ei muutnud need kaks asja tegelikult mitte midagi.