Investeerimine on täiega igav!

Ma olen tänaseks siis teadlikult ja järjepidevalt kogu selle investeerimisvärgiga tegelenud veidi üle 7 kuu. Ning teate, ma pean ütlema üsna otse ja keerutamata, et see on üks üsna igav värk. No ei pane silmi särama ja südant põksuma, mingitele graafikutele kaasa elama ja erutuma, kui miski üles-alla lendab. Alguses oli see kõik muidugi põnev, sest avastamisrõõmu jagus päris palju ja üleüldiselt ongi iga uus asi ju huvitav, aga see õhin taandus ajapikku ja saabus rutiin. Ma teadsin, kuhu on vaja ülekandeid teha, et mingeid osakuid või münte hankida ja nii see kulgema hakkas. Ning siis saabuski igavus.

Aga tegelikult on see kõik jumalasta okei, et see mulle igav on. Sest minu iseloomu ja inimlike omadustega lähebki kõige paremini kokku just see emotsioonivaba ja rutiinne tegevus. Panen siia ühe George Sorose tsitaadi ka: "Kui investeerimine on meelelahutus, kui sul on sellega tegelemisel lõbus, siis sa tõenäoliselt ei teeni sellega raha. Hea investeering on igav." Ma ei taha olla igapäevaselt kuskil majandusuudistes sees ja jälgida, kuidas mingitel organisatsioonidel läheb ning kuidas sellele kõigele reageerima peaks. Ma ei taha olla mingi spekulant või päevakaupleja. Ma tahan olla minaise. Mulle meeldibki, kui kogu see investeerimisvärk on kuskil täiega taustal, natuke isegi minust sõltumatult. Viskan igakuiselt oma summad kuskile valitud kohtadesse ja seejuures ei huvita mind, mis see ühiku hind parasjagu on. Sest ma niikuinii ei saa lõpuni aru, millest see kõik sõltub. Ma olen täiega rahul oma valitud varaklasside ja investeerimiskeskkondadega. 

Ühesõnaga, investeerimine on üks väga oluline ja tähtis tegevus ning seda isegi siis, kui see nagu üldse pinget ei paku. Sest niimoodi rahulikult ja pikaajaliselt tiksudes ongi mõnus ühel hetkel avastada, et ennäe, mul on ju tegelikult päris palju vaba raha. See on nagu maratonijooks, sa valid endale jõukohase tempo ja lihtsalt kulged. Iga samm või iga kilomeeter ei tohiks su jaoks olla piin ega meeletu eneseületus.

Kui ma tahaksin aga mingit pingelist ja adrenaliinirohket investeerimist kogeda, siis roniksin ma hoopis spordiennustusmaailma tagasi. See oleks vähemalt teema, mida valdan. Aga ei, ma ei vaja seda. Oma põnevuse ja rutiinitapjad leian ma mujalt - perega koos olemisest, ägedate asjade tegemisest, trennis enda ületamisest või muudest õnnestumistest. Mu sisemine sõltuvus viis mind mu minevikus kuristiku äärele ja sinna ei taha ma enam iialgi naasta.

Ehk siis kokkuvõttes - investeerimine on minu jaoks täiega igav, aga nii ongi hea ja mõnus. Mul on olemas küll omad unistused ja eesmärgid, kuhu tahaksin kunagi jõuda, aga ma ei ole nendele asjadele ajalist määrangut pannud. Sest tegelikult naudin ma täiega ka oma tööd ning kuna see toob mulle igakuiselt ja stabiilselt päris korraliku kopika sisse, siis ei ole ma enda jaoks sõnastanud eesmärke stiilis "aastaga 30000 eurot või 5 aastaga finantsvabaduseni". Kõik tuleb siis, kui on õige aeg, sest ka tänases seisus on asjad päris hästi. Nautigem ka lihtsalt protsessi!