Koostööprojekt: kuidas Marial läinud on?

Niisiis, üle pika-pika aja räägime taas Mariast. Nagu te ehk mäletate, siis viimati kajastasin tema tegemisi peaaegu 1,5 aastat tagasi. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg liigub. Tegelikult olen ma vahepeal temaga siiski suhelnud ka, aga ei suutnud ma sellest kõigest postitust kokku panna. Aga loodetavasti saavad nüüd kõik lüngad täidetud ja lugejate uudishimu rahuldatud. Väike eellugu ka siia alustuseks - Maria esitas 2024. aasta alguses kohtule võlgade ümberkujundamiskava ning möödus "vaevalt" 3-4 kuud ja see kava kinnitatigi. Kuid siis läks alles tõeline trall käima. Swedbank teatas paar kuud hiljem, et nemad ikka selle kavaga rahul ei ole ja nende arvates tuleks see uuesti menetlusse võtta. Ning kohus nõustus sellega. Mis aga edasi sai ja kuhu see lugu tänaseks on jõudnud, sellest saab lugeda järgnevast vestlusest.

Hei! Kuidas sul läheb? Tegin hiljuti oma blogisse ühe küsitluse ja sealt koorub välja, et päris paljud küsivad just sinu ja Keni lugude järele.

Tsau! Kuule okeilt, ma arvan. Ikka kestab see värk ja uut kava pole ikka esitatud, kuna usaldusisik venitab. Nii et ma olen samas punktis päris pikalt.

Ehk siis tänu kohtute aeglusele ja bürokraatiale on sinu elu nagu lill?

On nagu lill, aga sisuliselt oleks mul juba aasta tehtud ilmselt, kui see aeg ei veniks. Et see asi lihtsalt lükkab kogu seda maksmist edasi.

Kas see tekitab sulle mingeid lisakulusid ka juurde? Viiviseid või muid asju?

Mitte midagi. Et tegelikult olen ma tühikäigul tiksunud päris pikalt. Aga kogu aeg mõtlen, et selle aja jooksul oleks juba päris palju saanud tagasi maksta. Kui see asi saaks mingigi punkti. Aga usaldusisikul olid mingid isiklikud force majeurid elus ja siis see kõik venib tohutult.

Omamoodi juhtum, huvitav, et siis laenuandjad seda protsessi kuidagi ei survesta omalt poolt, nende rahad istuvad ju kinni.

Me pidime uue kava esitama detsembri lõpuks. Täna on juba märts. Ma olen lihtsalt shokis, et nii lastakse usaldusisikul teha. Aga eks kohtutel on ka nii suur ülekoormus, et nad ei jaksa koguaeg näppu pulsil hoida. Ja nii ma tiksun ja ootan oma saatust. Kellelegi midagi ei maksa ja kõik on lahtine. Pole ju maksnud terve aasta.

Sisuliselt saab siis asja kokku võtta nii, et mingi aasta tagasi kinnitati su algne võlgade ümberkujundamise kava ära, aga enne, kui sa maksma hakkasid, esitas Swedbank (oli vist?) kaebuse, et nemad pole rahul selle kavaga ning kohus nõustus sellega. Ja sa pidid siis uue kava koostama koos usaldusisikuga, aga nüüd on see protsess venima jäänud ning algne tähtaeg detsembri lõpp on juba paar kuud üle läinud usaldusisiku isiklike probleemide tõttu (mis ei puutu üldse antud teemasse)... Ning see kõik on tekitanud olukorra, kus sa pole juba üle aasta sentigi kuhugi maksma pidanud ja samal ajal ei tekita see sulle ka lisakulusid ei viiviste ega võimalike leppetrahvide näol.

Täpselt. Tegelikult oli algne esitamise kuupäev varasem. Ta palus kohtult pikendust, sest ta oli haige. Ja nüüd on see veel veninud.

Aga see Bondora 1500 eurone piirang on sul ikkagi peal?

Jup, saan 1500€ ulatuses oma panka kasutada per 1 kuu.

Aga ülejäänu läheb kuskile täiturile?

Ei, Midagi minu kontolt maha ei võeta. Aint tuludekk läks täiturile ja see hoitakse hoiul seni kuni kava kinnitatakse. Siis peaksin need summad tagasi saama.

Ehk siis sulle on tekitatud kohtulik säästu ja kogumiskonto, teenid küll rohkem, aga üle 1500 kulutada ei lubata ja ülejäänu jääb nagu sul hoiule?

Just nii! Sain boonust aasta lõpus ja see jäi kontole lihtsalt. Ehk siis ma olen kogunud a'la üle 3000 euro. Tuludeki rahasid on tagasi saada 1400 euro kanti. Sain palgatõusu hiljuti, ka see tiksub kontol. Ma elan nagu lihtsalt 1500€ eelarve järgi ja muu jääb tiksuma. Ma vahel mõtlen, et äkki ma olen kogemata kuskile rippuma jäänud.

Mis see esialgne uue kava tähtaeg muidu oli? See, mis usaldusisiku haiguse tõttu detsembri (2024) peale lükati?

Ringkonnakohus tegi otsuse augustis. Maakohus tegi määruse kuu aega hiljem. Siis anti vist aega uue tegemiseks kuu ja sealt edasi hakkasid tulema usaldusisiku probleemid. Ma arvan et see usaldusisik on endale tuugalt võtnud liiga palju kohustusi, pluss mingid isiklikud asjad. Vahepeal surus ikka pankrotti peale, aga olen vankumatult kaitsnud oma arvamust ja soovi. Olgem ausad, pankroti saab teha väga lihtsalt ja kiirelt. Ja minu asjaga tegelev kohtunik lõpetab oma töö septembris. Ja kui need asjad peaksid sinnani venima ja siis antakse üle veel uuele…oeh

Oled sa aegajalt seda teemat ise ka torkinud üldse? Küsinud, et mis värk on ja mis saab? Või tiksud rahulikult?

Helistanud, kirjutanud usaldusisikule… Koguaeg tulevad vabandused.

Nagu tema oleks võlgu, reeglina ju võlglased pigem need, kes asju edasi lükkavad ja vabandusi otsivad ning seejärel igasuguseid katteta lubadusi jagavad

Mina ajaks nagu võlgnikku taga. Aga õnneks olen ma kirjutanud.

Ehk siis sul on märgid maas, et sina oled lahendusi otsinud? Millal siis viimati tema poolt üldse mingi kontakt oli?

Veebruaris helistasin. Siis ta ütles, et tal olid isiklikud teemad ja nüüd on 600 lugemata kirja ja palju istungeid ees. Aga ta tegeleb. Ehk siis paneme lepase reega samamoodi edasi hetkel.

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 1. osa

Nagu arvata võis, tõi Keni maksejõuetuse postitus päris palju vastukaja. Oli nii imestamist, kaasa elamist kui ka päris mitmeid lisaküsimusi saatusekaaslastelt. Kõiki kirjavahetusi ei hakka siia välja tooma, aga mõned huvitavamad detailid ja eripärad prooviksin siiski lahti harutada.

Alustuseks Maria reaktsioon.
"Lugesin Keni postitust. Kas ma saan õigesti aru, et ta taotleb võlgade ümberkujundamist ja menetluse ajal ei saa ta internetipanka kasutada? Või soovib ikkagi pankrotti? Ma olen imestunud, et talle see limiit kohe pandi. Väga imestunud! Ma tahaks teada, kuidas usaldusisik seda põhjendab, et ta menetluse ajaks kõik blokki paneb, kui kohus pole veel otsust langetanud."

Edastasin need mõtted ka Kenile.
Tema vastus oli järgmine:
"Mu usaldusisik on pankrotihaldur ja see asi liigubki eraisiku pankroti suunas. Ta järgis ilmselt endale harjumuspärast protsessi. Mulle midagi ei põhjendanud piirangute osas. Ta küsis minu käest asju, mis olid juba maksejõuetusavalduses kirjas. Teabenõudes oleksin pidanud mitut asja kontoväljavõttelt kontrollima, aga pangakontoris öeldi, et neil pole õigust seda mulle väljastada. Kui kohtumine oli, võttis ette valge paberi ja küsis uuesti asju, mille teabenõudega olin talle juba saatnud. Ajasin kellaajad sassi ja ilmusin kohtumisele 2 tundi varem. Tal oli aega minuga pool tundi rääkida, aga kohtule kirjutas aruandes, et vestlesime tund aega. Tema vara- ja võlanimekirja ning seisukohad käskis koheselt allkirjastada, kuigi seal oli palju pisivigu. Põhjalikkusega tema tegevus just silma ei paistnud. Näiteks pangakontoris oli korduvalt segadust sellega, et kõrvuti olid laused lubada 1093€ kasutamine ja siis et deebetkaardiga lubatud sularaha väljavõtmine."

Paslik siinkohal märkida, et Marial endal oli sel kevadel samamoodi sarnane menetlus (tänaseks juba lõppenud, aga sellest pikemalt järgmistes postitustes) ja temal usaldisiku poolt eraldi mingeid piiranguid ei seatud. Tema ainsateks piiranguteks olid 1500-eurone igakuine kasutuspiirang ja isiklikule autole seatud keelumärge kohtutäituri poolt (erinevalt Kenist jõudsid Marial osad nõuded juba kohtusse ja täiturite kätte - Kenil polnud tegelikult mitte ükski laenuleping veel isegi üles öeldud, ta oli ise aktiivne ja püüdis oma probleemide eskaleerumist ennetada). Ei olnud Marial ka mitte mingeid piiranguid internetipanga kasutamisel ja ka pangakaardid kehtisid.

Sisuliselt saab siit järeldada päris mitu asja - esiteks on see natuke nagu loterii, kus võlglasele kohtu poolt määratud usaldusisik on nagu "jumal". Nii nagu tema ütleb, nii on. Kurb on siin muidugi ka see, et ega reeglina võlglane ei tea ega oskagi vastu vaielda. Lepib sellega, mis öeldakse. Ning olgem ausad - tegelikkuses on võlglane selleks hetkeks omadega vaimselt täiesti läbi ka, seega ei jaksagi enam mingite õiguste eest võidelda. Usaldusisiku jaoks on see aga lihtsalt üks rahateenimise viis.

Ken ise võttis olukorra kokku niimoodi:
"Ega mul pole aimugi, mis on lubatud ja mis mitte, sest nii füüsilise isiku maksejõuetuse seadusest kui ka pankrotiseadusest on väga keeruline seda välja lugeda. Üldiselt kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja usaldusisik toimetabki oma suva järgi. Kuna kohtunik manitses usaldusisikuga igakülgset koostööd tegema, siis ei ole endal pädevust millelegi vastu vaielda. Ja seesama hirmunud võlgnik oma allaheitliku meelega käitubki seatud juhiste järgi. Vastu vaidlemine ja rohkete küsimuste esitamine pikendab vaid protsessi. Liiatigi usaldusisiku tasu on ju võlgniku maksta, seega mida rohkem pärin ja nurisen, seda rohkem maksan. Seadusega on neil lubatud küsida tunnitasuks kuni viiendik miinimumpalgast. Minu usaldusisikul oli see niigi “odav” 66€ pluss käibemaks. Lisaks juristi palgata pole raha ja tuttavate juristide poole teema delikaatsuse tõttu ja konfidentsiaalsuse säilitamiseks ei hakka pöörduma. Praegu olen ootel. Kui otsustan tulevasel istungil eraisiku pankroti ja võlgadest vabastamise menetluse kasuks, nagu usaldusisik soovitas, läheb määramatus veel suuremaks. Tulevaseks võimalikuks pankrotihalduri tasuks vahendite jätkumine tehakse esmajoones kindlaks ja kui selleks ei jätku, ei kuulutata pankrotti välja ja menetlus lõppeb raugemisega, mida iganes see tähendab. Siiani ei tea, kas koduelektroonikat, raamatuid ja legosid, mis justkui raskesti realiseeritav vara on, hakataks oksjoni korras maha müüma. Kui jah, siis olen valmis ka 5 aastat (usaldusisik viitas sellele perioodile kui kehtivale kohtupraktikale) 580€ kuus maksma, et minu jaoks kõige armsamatest asjadest, mida raamatud (paljud pühendusega või mingi elusündmuse tähistamist kandva sentimentaalse väärtusega) mulle on. Selliseid asju kohtumäärustest välja ei loe."

Kuigi ma algselt plaanisin siia postitusse lisada veel paar mõttevahetust erinevate osapoolte vahel, siis kuna see postitus siin venis piisavalt pikaks, siis jätkaksin ülejäänud detailidega juba eraldi kirjatükis. Usun, et alustuseks on siingi päris palju mõtteainet.

Koostööprojekt - Maria lugu võttis kiired ja kurvad pöörded

Pärast väikest pausi olen ma tagasi. Ning tänane postitus on sellest, kui kiiresti võivad võlanõuded üsna kehvaks areneda, kui neile õigel hetkel tähelepanu ei pööra ning igasugused tähtajad üle lähevad. Samas on see kõik nii inimlik, sest kui neid nõudeid on juba väga palju, siis lihtsalt ei pruugigi jaksata kõigil neil igapäevaselt enam kätt pulsil hoida. Seda kõike juba ainuüksi selle vaimse raskuse tõttu, mida see kõik põhjustab - ühel hetkel sa enam lihtsalt ei jõua detailidele tähelepanu pöörata. Maria loo eksponentsiaalselt halvenenud seis on nüüd teie ees.

Ma alustan seda kirja äärmiselt raske südamega. 

Minu elu on viimastel kuudel seoses võlgadega pööratud pea peale. Nimelt, kui varasemalt ei olnud ma süvenenud ei võlanõustaja teemasse ega teadnud palju ka kohtuga seonduvast, siis tänaseks on mul juba need kogemused olemas.

Minu olukord konkreetselt eskaleerus 2 kuuga nii üle pea, et mõned minu lepingud sattusid täitemenetlusse ja lisaks kohtusin ka võlanõustajaga. 

Kui sul on kuu ajaga kolm täitemenetlust seljas ja võlanõustaja ütleb, et ainus väljapääs on eraisiku pankrott, siis on hetkeks küll selline tunne, et ma tahaks siit rongilt maha astuda.

Selgitan lähemalt:

- Kuidas ma sain 1,5 kuu jooksul kolm täitemenetlust?

Palun pea Sinagi meeles - maksekäsu kiirmenetluse reageerimise aeg on 14 päeva. Kuna rabasin kolmel kohal tööd-ületunde ja heausklikult arvasin, et menetlusele reageerimise aeg on 30 päeva, siis ma eksisin ja päris kõvasti. Jäin hiljaks õigel ajal dokumendi vastu võtmisega/ graafiku pakkumisega. Kui sa oled selles punktis, et sa oled nii kuradi süsi kõigest ja tekitad puhtalt enda lollusest ning ajatajust endale omakorda probleeme.... võime siin öelda, et kolm on siis kohtu seadus. 

Esimese täitemenetluse osas sain maksegraafiku ja kontole limiidi. Faking naiss! Limiit ja veel omakorda üüratu kuumakse. 

Teise täitemenetluse osas mulle graafikut ei antud. Proovisin nii ja naapidi, nutsin õhtul patja, ei söönud ja ei maganud. Mul oli aega 30 päeva, et midagi välja mõelda. 28 päeval julgesin lähedase käest abi küsida ja tulemuseks, tasus minu lähedane nõude kogusummas, et mind sellest pasast päästa.

Kolmas täitemenetlus - ootan veel seda viimset otsust. Eesmärk on graafik kuid keegi midagi garanteerida ei saa, kuna sissenõudja on see, kes kõikide tingimuste üle otsustab. Ühe korra on mul juba pahasti läinud ja enam ma sellist abi küsida ei saa. See oli esimene ja viimane kord.

Kui mul tekkisid järjest täitemenetlused, teadsin et ei saa enam üksi edasi minna, ma lihtsalt pean abi otsima. Leidsin internetist tasulise nõustaja - võtsin esimese ettejuhtuva, puhtalt nime põhjal. Läksin tasulisele kohtumisele - uhke ärimaja, tunne on hea, samas ka nii sitt. Tuleb välja, et pean vestlema oma niigi privaatsest murest avalikus ruumis - see oli selline avatud work space kus inimesed teevad tööd ja ilmselgelt kuulevad tahtmise korral ka teiste isiklikke jutte.

Jälle, faking naiss! Üli ebamugav, pisar langeb silmanurgast ja nõustaja pööritab silmi, et ma nutta julgen. Saan aru, et tal ei olegi vaja psühholoogi mängida kuid ole inimene ja mõista mind ka, see on minu esimene kord mängida. Kuna olin juba veidi varem ka võlgade ümberkujundamise protsessi kohta uurinud, siis võtsin selle osa teemaks. Nõustaja oli agar mulle soovitama pankrotti ning väitis, et uue lihtsustatud maksejõuetuse seaduse alusel ei lähe enam ümberkujundamised nii lihtsalt läbi. Lisas ka uhkelt juurde, kuidas tema kliendid on kõik võlgadest vabaks saanud! Muidugi pankroti teel. Otsad jäid kohtumise lõpuks lahtiseks. Ütles vaid, et tal on VÄGA palju tööd ja ilmselt kiiresti millegagi valmis ei jõua. 

Sisetunne juba ütleb, et ei ole selle nõustajaga kuidagi õiget tunnet ega klappi... savi! Ma olen nii viimsele piirile viidud ja meeleheitel, et lasen minna. Juba samal päeval saadab ta mulle lepingu ja 3h ettemakse soovi summas 105 eurot. Panen mängu oma viimased rahad ja hakkan siis ootama miskit enda jaoks "maagilist". Et noh, on lõpuks keegi kes viitsib asjaga tegeleda. 

Möödus 3 nädalat - ei mingit vahepealset suhtlust ja 3 nädala lõpuks potsatab mulle e-maili temalt kiri. Kirjas olid kõik minu vastu olevad nõuded ja lause "Suhtlesin pankrotihalduriga ja siin olukorras on ainus väljapääs eraisiku pankrott"

Lugesin tööl kirja läbi ja sel päeval nutsin vahelduva eduga nii töökoha WCs kui autos. Tol hetkel kukkus maailm kokku - minuga on kõik, läbi, finito. Ma olen üks õnnetu värdjas. 

Üks asi, mille eest olen oma emale tänulik - mul on tohutu tahtejõud. Õhtuks pühkisin tati nina alt ära ja hakkasin internetis jälle nõustajate kontakte sõeluma. Seekord tegin valiku juba rohkema info poolest ja helistasin teisele kontaktile. Kui ta kõne vastu võttis, teadsin juba et klapp on teine, tunne oli teine. Kirjeldasin oma olukorda ja tema arvamused olid hoopiski vastupidised eelnevale nõustajale. Milline teadlikkus! Milline abivalmidus! Hetkeks oli juba tunne, et kas siit tõesti on väljapääs olemas. Mingisugunegi.

Tänaseks oleme selles punktis, kus oleme peagi esitamas kohtule võlgade ümberkujundamise kava - see võib küll kõlada optimistlikult kuid minu elurõõm on praeguseks hetkeks läinud. Kogu see töötu periood, võlgade, kohtutäituritega võitlemise periood on mind nii läbi küpsetanud, et ma üks hommik tundsin konkreetselt, esimest korda elus, et ma lihtsalt ei jaksa enam elada. Palun ärge mõelge, et ma siin hakkan endale kätt külge panema, kuid ma täna saan aru, miks inimesed endalt elu võtavad. See on nii kuradi rusuv tunne. Iga päev, iga minut, sekund mõtlen ma ainult oma rahaasjadele, oma võlgadele ja oma tulevikule. Ma olen iga päev nii väsinud, ärkan vaid selleks et tööle minna (mõni päev peale tööd jälle teisele tööle), pärast koju tagasi tulla, siis nutan silmad tühjaks, lähen magama ja hakkab uus ring peale. Vihkan, et jõulud tulevad (samuti 1x elu selline tunne). Ma olen praeguseks hetkeks elav laip. See kõik on minu jaoks lõputu õudus, mis kunagi otsa ei saa. Närvid on püsti, süda peksab.

Ma ei tea veel, mis minust saab kuid seda saan öelda, et olen hetkel oma elu seni sügavaimas augus. Loodetavasti jaksan ka välja ronida.

Inkassoterror vs täitemenetlused

Üks klassikaline teema, millega aegajalt minu poole ikka pöördutakse, on see, et kumb olukord siis ikkagi võlglasele kokkuvõttes "parem" on - kas inkassoterror või kohtumenetlused koos vastavate sanktsioonidega. Vastus sellistele küsimustele on samuti üsna konkreetne ja tavaline: "sõltub asjaoludest." Aga no prooviksin siinkohal natuke seda teemat ikkagi veidi lahata. Käesolev postitus on valminud koostöös Mariaga, kellel tänaseks paraku päris sügavaid kogemusi nii inkassodega kui ka kohtumenetlustega.

Alustuseks tuleb muidugi nentida, et ega meil võlglastena mitte mingit valikuvõimalust ei anta, kas meie vastu tekkinud nõue läheb kohtusse või inkassosse. Selle otsustab puhtalt juba laenuandja ise. Oma loogikad ja mustrid siin samas siiski on. Kindlasti leidub ka mingeid väiksemaid erandeid, aga suures plaanis võib öelda, et suurpangad (sh. ka näiteks BigBank) ja Bondora on need, kes inkassoga ei tegele. Nemad annavad asjad otse kohtusse ja võimalusel kasutavad selleks kiirmaksekäsku (märkusena siia juurde, et maksekäsu kiirmenetluses ei tohi esitatav nõue ületada 8000 eurot - sealhulgas kõrvalnõuded, näiteks intressid ja viivised ning lisaks ei tohi kõrvalnõuded ületada põhinõuet). Suurpankade üks eripärasid erinevate krediidilepingute puhul on kahtlemata ka muidugi see, et ega nende vastu kohtus midagi vaielda ei olegi, sest üldjuhul on nende lepingud juriidiliselt täiesti korrektsed.

Kõik kiirlaenufirmad ja igasugused krediidikontosid pakkuvad firmad müüvad üldiselt oma nõuded aga inkassodele maha (seejuures on need tihtipeale tegelikult nende endi tütar- või kõrvalfirmadeks). Siin on see maailm aga paras kaootilisuse paradiis, mille üldnimetajaks on igasugustele pärisseadustele ja reeglitele vilistamine. Kuna nad vähemalt senini mingitele ametiasutustele ei allu, siis ega nad neid asju ausalt ei aja ja nad loodavad väga suurel määral just paljuräägitud psühholoogilisele mõjutamisele (teatud mõttes võib neid võrrelda isegi netipetturitega, kus nad mängivad võlglaste teadmatusele). Aga inkassosse sattumisel on siiski ka üks suur eelis. Kui vaim vähegi vastu peab, siis saab nendega üsna pikaajaliselt mõnusat "kassi ja hiirt" mängida. Põhiline reegel on siin selle juures see, et nendega ei tohi mitte ühtegi kokkulepet allkirjastada. Nii, kui te mingile võlatunnistusele alla kirjutate, muutub algne laenuleping koheselt ebaoluliseks ja sisuliselt muutub see summa, mida inkasso teilt nõuab (koos igasuguste absurdsete lisanõuetega, mida nad suhteliselt juhuslikkuse alusel teile sinna juurde kirjutavad) nüüdseks ametlikuks dokumendiks, millest hiljem juba taganeda on ääretult raske. Ehk siis tegelikult tuleks nende kirju ja kõnesid ignoreerida ning võimalusel igakuiselt lihtsalt neile mingeid makseid teostada vastavalt oma võimalustele. Tõenäoliselt nad teid sel ajal kuskile kohtusse ei anna ning sel ajal saab juba niiöelda tõsisemate laenulepingutega tegeleda.

Tooksin nüüd ühe päriselt juhtunud näite Maria loost, kuidas üks võlgnevus siis aja jooksul kasvab ja kuhu see lõpuks jõuda võib. Laenuandja nime jätan seejuures mainimata. Aga alustan siis algusest. Maria võttis eelmise aasta lõpus selle asutuse käest 2 väikelaenu - 3500 eurot ja 4000 eurot. Maria suutis graafikujärgselt teostada kolme kuu osamaksed. Seejärel jäi ta paraku ilma stabiilse sissetulekuta kokku ligikaudu pooleks aastaks. Muidugi viis see kõik selleni, et laenulepingud läksid hapuks, tulid igasugused maksehäireregistrikirjed ning kolm kuud hiljem öeldigi lepingud üles. Kuna tegemist oli asutusega, mis inkassoteenuseid ei kasuta, siis saabus vaikus (inkassodel on kombeks kohe järgmisel päeval pommitama hakata, kui võlaleping nende lauale jõuab). Ning möödus veel ligikaudu neli kuud ja Maria sai kohtust teate, et nendeni on jõudnud kaks maksekäsku. Nõudesummad olid nüüdseks 4340 eur ja 4788 eur. Ehk siis lisandunud summad olid üsna korralikud. Nüüd algasid siis läbirääkimised. Kahjuks aga on täiturini jõudnud nõuete puhul paramatus, et ega seal väga paindlikke tingimusi enam ei pakuta. Ning lisaks on täituril väga tugevad vahendid olemas, millele on keeruline vastu saada - igasugused pangakontode limiidid, arvelduskontode ja sissetulekute arestid, varade käsutuskeelud jne. Lõpuks pidigi Maria leppima kompromissiga, et töötasu kallale ei minda, tööandjale midagi teada ei anta, aga lisaks maksegraafikule seadistati siiski pangakontole kasutuslimiit (ehk siis kõik summad, mis kuu jooksul sellest üle lähevad, kantakse automaatselt kohtutäituri kaudu sissenõudjale). Ning sellises reaalsuses siis tulebki nüüd Marial edasi hakkama saada.

Ehk siis kokkuvõttes tuleb nentida, et inkasso- ja kohtumaailmad on oma olemuselt ääretult erinevad. Ühega saab oluliselt rohkem mängida ja aega võita. Kohus jahvatab küll samuti aeglaselt, aga seal on lõpp siiski üsna konkreetne ning siis lõpeb ka mäng. Inkassodega saab aga kahtlemata aega võita ning eks see kõik annab juba võimaluse teha kõik endast sõltuv, et suurpankade ja Bondora lepingud ei läheks ülesütlemisele.

Ühe blogilugeja kommentaari alusel aga täiendaksin siinkohal seda postitust. Seda siis ennekõike kohtutäituri kasuks. Kohtutäitur on parem juhul, kui pole vara mida kaotada, täidad ühte asja korraga ning teised täiturid ootavad järjekorras ja ei pea ühele, teisele, kolmandale raha kandma. Ehk siis, et kui kinnisvara pole mida kaotada, siis võib olla mõistlikum asjad täiturini lasta. Jah, see kontode arest ja teatud limiidid on jamad, aga juhul, kui töökoht olemas ja lapsed ka, siis jääb tegelikult normaalne summa elamiseks.

Koostööprojekt - Maria võlaloo algus, 2. osa, koos detailidega

Täna jätkaksin ma Maria loo edasise kajastamisega. Ning samuti annan juba ennetavalt teada, et veel sel nädalal saame ka Keni ja tema looga lähemalt tuttavaks. Praegu aga siis sõna Mariale, kes jätkab oma võlaloo alguse kirjeldamist.

Leidsin vahepeal endale müügialaselt ulme hea töökoha - palgaks keskmiselt 3000 EUR puhtalt kuus kätte. Muidugi oli selle taga higi, vaev ja pisarad. Laenud sain ilusasti makstud, sain elada ka ja paksu viilu vorstigi leiva peale. Minu puhul siis võib öelda, et süües kasvab isu -  kasvasid tulud, kasvasid kulutused ja loomulikult olin kuidagi suutnud jällegi mõned krediidikontod lõhki ajada. "Ma ju teenin nii palju, konkreetselt pohhui" suhtumine. Ükskord maksan ju niikuinii tagasi. Õhuloss kukkus kokku kui põlesin läbi selle hullu töötamise ja raha taga ajamise tagajärjel - hoidke piip ja prillid, sest nüüd hakkab lumepall korralikult allamäge veerema.

Tulin märtsi lõpus päevapealt töölt ära, mõtlesin et puhkan max 1 kuu ja raudselt saan ju kohe tööle eks, kogemusi nagu on ja tööturg tundus ka suhteliselt aktiivne.

6 kuud hiljem ja ma olin ikka töötu - vestlustele kutsuti, kuid mitte kusagile ei saanud. S*tt lugu! Tegin selle 6 kuu jooksul tööampsusid, elukaaslane mind aitas väheke kuid periood oli raske. Niivõrd raske,et ma ei suutnud oma laenudega, järelmaksudega enam toime tulla. Tulid hoiatused, maksehäireregister ja siis lõpuks inkassod ning maksekäsud kohtus.

Mainin ka ära, et minu olukorrast teab vaid minu õde ja mitte ka täielikku tõde. Olen oma õe aadressil sisse kirjutatud ja sinna postkasti laekusid tahtmatult mõningad võlgnevusega seotud paberkirjad, jube häbi oli. Niiviisi sai ta teada, et olen laenuorjuses ja võlad on seljas. Mitte keegi teine ei tea, kuigi mul on pikaajaline elukaaslane ja oma pereliikmetega olen lähedane. Lihtsalt nii piinlik on sellest kõigest kellelegi pajatada, et kannan seda koormat endaga üksi.

Sain üsna hiljuti uuesti tööle. Palk on hetkel 1651 EUR kätte, olen otsimas ka lisatööd (suht võimatu E-R 9-17 graafikuga leida aga püüan). Tänaseks taon ulme intressidega laenusid inkassodele. Maksekäsud on õnneks veel tunduvalt mõistlikumad. Minu pangakontod on avatud, midagi arestitud ei ole (ei sooviks seda eluilmaski).

Detailne info siia ka inkassode kaupa:

Julianus Inkasso

Enam-vähem mõistlikud kontaktisikud, normaalne sõlmida kokkuleppeid. Mõne lepingu osas olen püüdnud kuumakseid vähemaks saada, kuid paraku olen saanud eitavaid vastuseid. (Ütleks et hetkeseisuga kõige normaalsem inkasso kuhu minu võlgnevused müüdud on. Ei ähvarda, ei sõima ja teevad näo, et püüavad vähemalt mind mõista.)

Julianus Inkassole igakuised maksed kokku: 513 EUR

Kokku nende käes 6 lepingut, koguvõlgnevusega 10768 EUR

OK Incure

Püüdsin nendega kontakteeruda, et oma kuumakseid vähendada kuid vastuseks sain, et neil ei ole võimalik erikokkuleppeid pakkuda. Tore! Väga jäik asutus.

OK Incure'ile igakuised maksed kokku: 356,35 EUR

Kokku nende käes 3 lepingut, koguvõlgnevusega 10182 EUR

PlusPlus Capital AS

Kõige ebameeldivam inkasso kogemus. Väga rabe vanamees helistas mulle ja suhtles äärmiselt ebaviisakalt. Suure anumisega sain esimesed 6 kuud makse 150 euri peale, meesterahvast teenindaja soovitas edaspidiselt rahalaeva kusagilt oodata, et neile hakata makseid tegema. Kui hilinesin maksega üks päev, siis sain täpselt sellise SMSi: "Teil on makse tegemata. Kuidas edasi?" Selline tunne jäi, et keegi tuleb mulle kurikaga ukse taha raha nõudma.

PlusPlus Capital AS igakuine makse hetkel: 150 EUR (peale 6. kuud 496 EUR).

Nende käes üks leping, koguvõlgnevusega 28 327,85 EUR

Kohtu maksekäskude maksegraafikud:

Leping 1 - Võla jääk: 3999,69 EUR; igakuine makse: 117,63 EUR

Leping 2 - Võla jääk: 4546,19 EUR: igakuine makse: 133,71 EUR

Hetkel on üks võlg summas 1732,30 EUR samuti maksekäsuna edastatud, olen sõlmimas maksegraafikut ja loodetavasti saan sealt mõistliku kuumakse.

Teise võla osas (summas 633,43 EUR) pakub laenuandja mulle hetkel 4-kuulist maksegraafikut, kuumaksega orienteeruvalt 121 eurot. Mõtlen veel veidi, mida ette võtta selles osas.

Kokkuvõtteks siis need kohutavad summad:

Võlgu on mul kokku summas: 60191,21 EUR

Kuumaksed kokku: 1270,69 EUR + veel nimetatud lahtised otsad lisandumas.

Ilmselgelt on see summa nii ulmeliseks kujunenud inkasso ja maksekäskude lisatasude tõttu. Lisan veel, et maksan telefoniarvet, autokindlustust, kommunaale ja siis tahaks süüa ka veel eks.

Ausalt ja siiralt - ma olen tegelikult üdini normaalne ja terve inimene, töötan täna hea koha peal kontorirotina kuid lasin selle lumepalli veerema, veerema nii et raske on seda peatada ja ilmselt lakun neid haavu veel aastaid.  Perelisa ma endale täna lubada ei saa, puhtalt juba sellepärast, et enamus minu sissetulekust kulub laenude tasumiseks ja eelmainitud olukorda, kuidas mina kasvasin, enda järeltulijatele ma luua ei taha. Hiljuti viisin sisse ka elukindlustuse taotluse - ma mõtlen täna ka sellepeale, et kui minuga peaks mingil põhjusel midagi juhtuma (siiralt loodan, et mitte), siis ei põhjusta ma oma pereliikmetele koormat oma tehtud vigade näol. Endale kordan igapäevaselt, et olukord on s*tt, aga see on minu tuleviku väetis. Et saaksin need tagasimaksed piisavalt targalt teostada ja suudaksin end ülalpidada, siis igasugused soovitused ja lisatöö ideed on oodatud.

Tegin selle supi ja kavatsen selle supi ka ise ära süüa.

Koostööprojekt - Maria võlaloo algus

Tagasi mõeldes, ilmselt on minu laenude teekond saanud alguse sellest, et mul oli vaja oma lapsepõlve vajaka jäämisi endale kompenseerida. St minu vanemad on minevikus olnud ka laenudega kimpus ning enamus pere sissetulekust kulus laenude kinni tagumiseks - ilmselgelt ei jäänud palju üle, et minu materiaalseid soove täita. Nii ma siis vist alateadlikult otsustasin, et kompenseerin endale selle kõik tagantjärgi... aga laenude ja krediidiga. Loomulikult tahan ma tulevikus oma lastele teistsugust elu kui oli minul. 

Minu laenude teekond sai alguse Swedbanki püsimaksega krediitkaardist, kui olin saanud värskelt 21. Limiidiks oli äkki 500-1000 eur? Rohkem kindlasti mitte, olin ju vanematelt kuulnud, et krediitkaart on tegelikult paha värk. 

Kuna mulle on alati meeldinud osta ilusaid asju ja lubada endale täiskasvanueas seda elu, mis mul tegelikkuses üle jõu käib, siis varsti oli minu krediitkaart jõudnud märkamatult maksimum limiidini - 3000 eur. Ja loomulikult selle olin ma kõik ära kulutanud. Palk oli mul tollal 1000 eur kätte.  

Ühe kaardi limiit maksimumini tõmmatud, võtsin vabamaksega krediitkaardi - selle sain limiidiga 300 eur. Ka see sai kiiresti tühjaks. 

Kui krediitkaardid olid tõmmatud Swedbankis lõhki, siis võtsin väikelaenusid - ka neid mulle sealt jagati 300 eur kaupa. 

Swedbankiga said lõpuks jutud ühele poole - muidugi mitte tagasi maksmise mõttes vaid ikka selles osas, et mulle sealt enam krediiti, laenusid ei antud. 

Muidugi on meil turg krediidipakkujaid täis - mäletamist mööda tulid esmalt Inbank väikelaenud, krediitkaardid, Holm Bank jms. Kui enam-vähem soliidsetest kohtadest enam krediiti ei antud, siis tulid juba kiirlaenukontorid nagu Bondora, Raha24 ja nii edasi. 

Kuidas ja miks ma selle lumepalli nii suureks veeretasin? Katsin silmad kinni, võtsin uue laenu, maksin uuega vanu ja kulutasin lõputult. Kuu lõpus kunagi raha ei olnud, kui oli, siis ikka väikelaenuna võetud raha või krediitkaardil olev tagasi makstud pisku, mida edasi-tagasi veeretasin. 

Kogu selle aja olen loomulikult olnud tööinimene - enamasti olen teeninud 1000-1200 eur kätte ja tegelikult olin end ammu juba 2 aastaga niiviisi enam-vähem lõhki laenanud. 

Muidugi vahetevahel mõtisklesin, mida oma olukorraga peale hakata kuid rahatarkuse/sellest olukorrast välja roomamise teadlikkust oli vähe. Vahepeal leidsin netist info, et on olemas refinantseerimine. Mõtlesin et olen tark tüdruk ja panen kõik need laenud üheks ja püüan siis niimoodi oma kuumakseid vähendada. Refinantseerimist pakkus mulle Punk Finance - räme intress, aga tundus tollal siiski hea lahendus, sest laenusid oli mul ei-tea mitmest kohast ja juba oli maksmisega suht keeruline arvestada - kui palju, kellele, mida. Refinantseerimise tulemusena laenude kogu kuumakseks 395 eur. Süda oli korraks rahul, et noh, mingigi lahendus. 

Siin see saaga ei lõppe...

Üleskutse tulem, saagem tuttavaks - Maria ja Ken!

Ligikaudu kuu aega tagasi esitasin ma kaks üleskutset, millest siis ühes palusin oma saatusekaaslaste ehk teiste võlglaste abi. Otsisin inimesi, kes oleks nõus minu blogis oma võlalugu jagama, nii detailselt, kui nad ise parasjagu vajalikuks peavad.

Alustuseks pean ütlema, et see amps osutus oluliselt suuremaks, kui ma eales oleks oodanud või arvanud. Ma sain täiesti meeletu arvu kirju. Eks nende seas oli omajagu ka selliseid õnneotsijaid, kes lihtsalt kirjeldasid natuke oma muret ja seejärel palusid lihtsalt nõuandeid, kuidas uut laenu peale saada või üleüldse, kuidas rohkem lisaraha hankida. Oli ka neid, kes rääkisid alustuseks oma loo põgusalt ära, aga kui ma hakkasin täiendavaid küsimusi küsima, siis nad loobusid - küllap siis polnud veel tegelikult valmis oma probleemiga tegelema.

Lõpuks jäi sellest kirjade laviinist sõelale kaks inimest. Need olid inimesed, kes mulle juba esimese kirjaga suutsid muljet avaldada ning hilisem dialoog ja kirjade vahetamine süvendas seda tunnet veelgi. Mulle meeldis nende mõlema puhul kogu see suhtumise pool ning soov tõesti oma murele ja võlakoormale otsa vaadata. Samuti oli tunda, et omajagu on juba ka eeltööd tehtud, kohustused kaardistatud ja mingigi plaan paigas. Aga saagem siis tuttavaks - teie ees on Maria ja Ken. Alustuseks avaldan nende mõlema ankeedid. Kinnitan teile - nad mõlemad on pärisinimesed ja järgnevate postituste jooksul hakkab lahti hargnema nende päris lugu. Muidugi on siin ka väikseid faktimööndusi (alates kasvõi nende nimedest), aga kõik, mis nende lugude puhul oluline, on tõeline ja aus.

• Nimi: Ken
• Vanus: kolmekümnendates
• Sugu: mees
• Võlgade kogusuurus: 43000€
• Igakuine laenumaksete summa: püsivalt 1135€ (2 laenul on maksepuhkus muidu ligi 1500€), aga oleneb, kui palju krediidikontode limiiti ja Partner Kuukaardi arvelduskrediiti (see tuleb igal järgmisel kuul kinni maksta) kulub elamiskuludeks
• Sissetulekute suurus: 1800€
• Kas võlad on ka inkassos? Ei
• Kas võlad on ka kohtutäituri käes? Ei
• Kas arvelduskontod on avatud? Jah
• Milline on kogemus võlanõustajatega? Puudub
• Kas sul on (kinnis)vara, mis võiks võlgade tõttu ohtu sattuda? Ei
• Kas su lähedased teavad su võlgadest? Jah
• Mis seisus näed end aasta pärast? Teise pensionisamba maksetest olen saanud suurima intressiga (44,1%) kohustused tasutud ja kuumaksed on vähenenud selliselt, et iga suurem ootamatu kulu mind võlgnikuks ei teeks.

---------------------------------------------------------------

• Nimi: Maria
• Vanus: 26
• Võlgade kogusuurus: 60191
• Igakuine laenumaksete summa: 1300
• Sissetulekute suurus: 1670 EUR/neto
• Kas võlad on ka inkassos? Jah
• Kas võlad on ka kohtutäituri käes? Jah
• Kas arvelduskontod on avatud? Jah
• Milline on kogemus võlanõustajatega? Puudub
• Kas sul on (kinnis)vara, mis võiks võlgade tõttu ohtu sattuda? Ei
• Kas su lähedased teavad su võlgadest? Ei
• Mis seisus näed end aasta pärast? Hetkel võtan kuu korraga, muidugi eesmärk on selleks ajaks, et olen sissetulekuid nii palju suurendanud, et saan maksetega edukalt hakkama ja isegi pisku kõrvale panna.

Oluline on siin silmas pidada üht suurt erinevust - Ken arvestab oma võlgade suurust põhiosa jäägina, aga Maria on oma võlgnevusse juba ennetavalt sisse liitnud ka intressid ja muud kulud. Minu hinnangul pole kumbki viis vale - sel teemal arutlesin pikemalt siin postituses.

Aga sellega on siis esmatutvus meie uute peategelastega tehtud ning edasistes postituses liigume juba igavatest faktidest sügavamale, lahkame põhjalikult nii võlgnevuse tekkepõhjusi, igasugust vaimset jama selle ümber ja küllap proovime ka lahendusi leida.

Ahjaa, üks vahva uudis ka siia lõppu - kunagine kaasvõlablogija, Võlglase Päevaraamat (mitte segi ajada Võlglase Päeviku ega Võlglase Blogiga - need on minu omad) on üle pika-pika aja taaskord uue postituse kirjutanud ning tal läheb hästi. Seda saab lugeda siit (tegelikkuses on see postitus juba mõned nädalad tagasi avaldatud, aga minu avastasin selle üsna poolkogemata alles paar päeva tagasi).

Kahjuks sellest mu teisest üleskutsest ehk siis raamatu kokkupanekust hetkel liiga palju uudiseid pole rääkida. Võimaliku koostööpartneriga sai küll alguses päris tore kontakt loodud, kuid paraku on tal hetkel üsna kiired ajad ja selle tõttu on see projekt omadega veidi ooteseisundis, aga usun, et see siiski jätkub ning kindlasti pole ma veel lootusi maha kandnud.