Koostööprojekt: Mis on Kenist saanud?

Ootan veel endiselt oma viimasele küsitlusele vastuseid, aga juba praegu olen ma vägagi rõõmus ja elevil, et teid endiselt nii palju on. Seejuures on tore tõdeda, et lisaks minu loole on paljudele korda läinud ka Maria ja Keni teekonnad. Julgelt iga viies küsitlusele vastanu on küsinud just nende tegemiste kohta. Kahjuks olen ma ise viimasel ajal oma asjadega nii hõivatud olnud, et nad on ka minu poolt tõesti veidi unarusse jäänud. Kuid võtsin teie kommentaaridest kinni ja saatsin nii Kenile kui Mariale lihtsa ja otsekohese küsimuse - "Kuidas läheb?" Ning Keni vastus on nüüd teie ees. Lisakommentaarina saan öelda, et see on ilmselt mu blogi läbi aegade kõige pikem postitus üldse (korra mõtlesin ka seda poolitada, aga siiski loobusin loetavuse huvides sellest).

----------

Võlaratas on seiskunud. Pankrotimenetlusega tegeleb minu eest pankrotihaldur. Detsembris saabusid kohtudokumendid, millega kinnitati võlausaldajate nimekiri ja nõuded. Pankrotihaldur on tohutu töö ära teinud ja nõuete põhjendatust kontrollinud vastutustundliku laenamise seisukohalt. Kui  seda põhimõtet on rikutud ja võlgnikku pole piisavalt kontrollitud, loetakse kõik tasutud maksed põhiosa katteks ja intressiks Euroopa keskpanga põhiliste refinantseerimisoperatsioonide intressimäär (enne Covid-kriisi ja Ukraina sõda 0%).

Kahe võlausaldaja nõue tühistati pankrotihalduri vastuväitega nõustudes kohtu poolt, sest nad ei esitanud piisavalt täpseid ja põhjendatud andmeid, sest kohus ja pankrotihaldur ei pea lisade massist andmeid otsima, kui võlausaldaja neid selgelt ei esita. Isegi sobimatu failivorming võib saatuslikuks osutuda või kui tagasimaksete jaotumine eri lepingute põhiosa ja intressi vahel pole eristatavad. Siin ja edaspidi teistelgi kasutati päris karmi sõnastust: “Kuna ümberarvestus VÕS § 4034 lg 7 alusel puudub, on nõue ebaselge ja seega ei saa kohus nõuet tunnustada.“ Nii loeti mitmel juhul kõik mu tehtud maksed põhiosa katteks.

Ainult 1 võlausaldaja põhjendas oma nõudeid pankrotihalduri vastuväidetele õigesti ja esitas lõpuks ümberarvestuse, milles intressinõue loeti tühiseks, sest krediidivõimelisust on liiga optimistlikult hinnatud ja kogu seni tasutud summa ulatuses tehti põhiosa jäägi ümberarvestus. Siit siis refinantseerimislaenude nõrk koht: nendega tunnistab laenuvõtja kokku koondatavate laenude põhiosad ja intressid enda jaoks sobilikuks ning menetlusprotsessis neid enam ümberarvestamisele kaasata ei saa ehk refinantseerimiseni tasutud intressid ja põhiosad jäävad laenufirma kasumiks ka võimaliku vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral.

Nüüd on pankrotihalduril luba minult arestitud varadest tagasimakseid teha, kusjuures nõuete kogumaht vähenes ca 3 korda:  43000€ pealt lõpuks vähem kui 16000€ ja kui see saab kolmeaastase menetluse käigus märkimisväärses mahus tagastatud, et võlgadest vabastamise menetlus edukalt lõpetada.

Nagu arvata võib, üritavad võlausaldajad kohtumäärusi vaidlustada, kuid sageli on tulemuseks kohtu poolt määruskaebusest keeldumine. Üks laenuandja esitas määruskaebuse oma nõude tunnustamata jäämise kohta. Selle kaebuse käik minule nähtavates kohtudokumentudes ei kajastu. Küll aga esitas sellele määruskaebusele 2-nädalase hilinemisega vastuse teine laenuandja, et ka nende nõuet tunnustataks. Kohus noomis viimast, et vastusena teise võlausaldaja määruskaebusele ei saa oma nõude tunnustamist paluda, jättis vastuse käiguta ja andis juhtnöörid võimalikuks esialgse määruskaebuse tähtaja ennistamiseks koos mõjuva põhjuse, määruskaebuse riigilõivu tasumise tõendi ja täpsustatud vastuväidetega pluss neid kinnitavate tõenditega. Laenuandja oma järgnenud avaldusega riigilõivu ei tasunud, mõjuvaid hilinemispõhjusi ei esitanud ja vastuväiteid ei tõendanud, seega kohus keeldus määruskaebuse menetlemisest. Tundub, et osadel laenuandjatel on viletsad või ülekoormatud juristid.

Vahepeal sain kinnituse miinimumpalga suurenemisega kaasnenud mittearestitava sissetuleku osa suurenemisest 1093€ pealt 1181€ peale (miinimumpalk pluss kolmandik 1 ülalpeetava eest). Sularahaarveldustega kaasnenud ärevus on põhimõtteliselt kadunud ja hädavajalikke ülekandeid aitab teha elukaaslane.

Ma saan seega jätkuvalt kasutada deebetkaarti ainult sularaha väljavõtmiseks, ka kontojääki ja 10 viimast rida konto väljavõtte summasid näen ainult pangaautomaadist. Teisele kontole on ligipääs ainult pankrotihalduril. Kui detsembrini tegi ta iga uue kuu alguses kuhugi ülekande arestitava summaga, siis nüüd seisab mu põhikontol mitmetuhandeeurone jääk, mida ma käsutada ei saa. Kas varasemad ülekanded kogus pankrotihaldur minu kolmandale kontole (tavapraktika) või oma deposiitkontole, seda ma ei tea, igatahes võlanimekirja kinnitamisest alates peaks ta minu poolt loetud seadusest lähtuvalt väljamakseid kohtu poolt tunnustatud võlausaldajatele tegema kord aastas.

Isiklik elu on pingeline, õpingud sujuvad üle ootuste mõõdukalt, praegusel põhitöökohal on mõlemapoolsed tõsised motivatsiooniprobleemid, lisatöö on vahelduva intensiivsusega, võtsin vastu lisatöö ilmselt kolmekohalise tasuga, mis laekub ilmselt mais pärast käsundi täitmist. Viimasel lisatööl oleks potentsiaali kujuneda unistuste põhitööks, aga pereelu ei võimalda seda. Olen saanud 2 tööpakkumist sügisest kodule lähemale, aga nende võimalikkust saan hinnata mais, kui uue semestri tunniplaan avalikustatakse. Praegusel töökohal kärbub koormus sujuvalt kokku, kuid ehk osutub võimalikuks hoopis praegu omandatava erialaga seotud töö. Sel juhul vahetuks praegune tähtajatu tööleping 1…3-aastase tähtajalise töölepinguga. Määramatust ja kahtlusi on palju. Kas kõigutada praegust suhtelise stabiilsuse paati või jätkata harjumuspärasemas rütmis? See on raske küsimus.

Täiendus: maakohtu otsus esialgse määruskaebuse tagasilükkamise kohta jäi ringkonnakohtus jõusse, kuna pankrotihalduri poolt kontrollitud andmetel minu kontole laekunud ca 2400€, mille väljastamist laenuandja omapoolselt ei tõestanud, saaks lugeda ca 3900€ tagasimaksete põhjal ümberarvestatuna tasutuks, jällegi laenuandja ise ümberarvestust ei esitanud.

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta.

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta. Taaskord intervjuu vormis.

Alustame kõige tähtsamast - su menetlus on tänaseks lõppenud. Lasen sul selle tulemuse ise välja öelda.
Maksejõuetusavalduse menetlus on lõppenud ja selle tulemusena kuulutati välja mu pankrot. Alustati pankrotimenetlusega ja algatati võlgadest vabastamise menetlus.

Kuidas sa enda jaoks kogu selle protsessi lahti mõtestaksid? Milliste sõnade või emotsioonidega seda kirjeldaksid?
Spetsialistid tegid selgeks, et ma pole oma olukorra tõsidusest aru saanud ja suutsid mind veenda oma olukorda sisuliselt lahendama hakkama. Minu nägemuses makseraskused olid süvenenud püsivaks maksejõuetuseks, ehkki võlausaldajate sanktsioone mulle veel rakendunud polnudki. Sellega kaasnes vastuoluline rada häbist, kergendusest, pettumustest, ootamatustest, eufooriast, tühjusest, pingetest, aukartusest, lohutusest ja halbadest üllatustest. Raske on sellest nüüd kokkuvõtvalt mõelda, sest sündmuste käik oli konarlik ja rohkete pööretega, igaüks neist oma emotsionaalsete varjundite ja tagajärgedega.

Mis sinust nüüd edasi saab? Kui kaua see kõik kestab?
Käin tööl edasi, õpingud lähevad planeeritust pikemale pausile ja elan tagasihoidlikumalt. Pankrotimenetlus kestab umbes aasta, siis mingid piirangud leevenduvad ja jätkub võlgadest vabastamise menetlus. Kõik, mis ületab 1093€ (miinimumpalk ja lisaks kolmandik 1 ülalpeetava eest), arestib pankrotihaldur oma tasudeks ja võlausaldajatele. Nii sujuva koostöö korral 3 aastat, siis otsustab kohus võlgadest vabastamise üle.

Millised piirangud ja igapäevaelu segavad faktorid sulle nüüd osaks saavad? Ja kui pikaks perioodiks?
Olen kaotanud õiguse oma elu varasemas mahus kontrollida. Sellised tavapärased asjad nagu internetipank (arveid ei saa enamasti ise maksta) või kaardimaksed (sh veebiteenused) pole mulle lubatud. Saan deebetkaardiga sularaha automaadist välja võtta. Mingis mõttes on kõik pausil ja elukorraldus ajas mitukümmend aastat tagasi liikunud. Minu argipäevas on varasemast rohkem järjekordades seismist ja selgituste jagamist ootamatutes olukordades. Õppelaenu puhul läksid pangast kirjad käendajatele, kes oleks pidanud laenusumma koos kogunenud intressidega 2 nädala jooksul tasuma ja seejärel pankrotihaldurile tagasinõude esitama. Ajasin pereringis asja korda, et käendajad hätta ei jääks. Telefoniarveid pean esinduses maksmas käima (järjekorrad pangaautomaadi juures ja esinduses). Harjumatu sendi- ja mündimajandus lisaks. Iseteeninduskassades kõigepealt mündid automaati ja siis paberraha otsa. Nii saab osa münte kinnisemaks vahetada. Kontojääki saan kontrollida vaid automaadis. Konto väljavõttes näen automaadis 10 rida selgitusteta summasid. Kui palju raha mul kasutada veel on, pean ise arvet pidama. Muidugi piisava tahtmise korral saab kontakti pangatöötajatega internetis 9-17 (jutule saab siis, kui vestlusrobotile piisavalt täpne küsimus esitada), telefonil (kõige segasem kanal) või kontoris 10-17 (sõltub järjekorrast ja teenindajate hõivatusest). Ebamugavused on kolmeks aastaks, missugused piirangud ja mis mahus leevenduvad pole veel selgeks saanud. Kui palju mu kodust registreerimata vara realiseeritakse, pole selge.

Kas sa julgeksid seda protsessi teistele võlglastele ka soovitada?
Ei soovita, sest see on äärmuslik abimeede ja neil, kellel on kinnisvara või sõidukeid, saab see protsess veel dramaatilisem olema. Soovitan pöörduda võlanõustaja(te) poole, et enda olukorrale adekvaatne hinnang saada.

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 2. osa

Kui võlglane jõuab oma kohustustega sellisesse punkti, kus on üsna suure tõenäosusega ette näha, et arvatavasti jõuavad võlad varem või hiljem igasuguste kohtumenetluste ja täituriteni, siis on tegelikult edasised valikud üsna keeruliste otsuste kadalipp. Ja tegelikult siin justkui lõpuni õiget vastust ei olegi. Seejuures ongi hea siin näidetena ette võtta meie kaasteelised Maria ja Ken. Nagu eelmistes postitustes selgus, siis Ken oli just see, kes võttis ohjad enda kätte ja ei jäänud oma saatust ootama vaid üritas seda ise suunata. Tal ei olnud selleks hetkeks mitte ükski laen veel isegi maksehäireregistris (rääkimata inkassodest ja järgmistest etappidest), aga ometigi pöördus ta ise kohtu poole, et oma seis klaariks saada. Seejuures sai ta üsna kiiresti ka oma justkui korrektse käitumise eest karistada - talle määrati piirangud ja limiidid, mis saavad võlglasele tavaprotsessi puhul osaks alles täiesti viimases etapis, kui kohtutäitur on asjad üle võtnud ja maksegraafiku osas kokkuleppele pole jõutud. Eks see on üsna klassikaline "kas lõputu õudus või õudne lõpp?" dilemma. Üks valik annab rohkem ajalist võitu, teine aga ilmselt lõppude lõpuks närvirakkude säilimise rõõmu.

Tegin nendel teemadel enda mõtete ja ka mõnede blogilugejate kaasabil Keniga väikese usutluse.

Ken: Ärkasin täna taas üha sageneva kombe kohaselt kell 4 ja und ei tulnud, kuigi proovisin seaduste lugemisega vajalikku uinumisigavust saavutada. Läks vastupidi.

Mina: Eks selle kõige ühiseks nimetajaks on hirm ja teadmatus tuleviku ees. Sisuliselt andsid sa end juristide meelevalda. Tahtsid head ja proovisid tekkivaid probleeme õigesti lahendada.

Ken: Hirm ja teadmatus, millega ei oska toime tulla. Juristide ees on tekkinud veel suurem aukartus, sest nende teemade haldamine on paras õudus. Samas keegi ühiskonnas peab ka pahedega tegelema, aga müstika, et see on kellegi vabatahtlikult valitud eriala ja töö.

Mina: Mul tekkis siit aga küsimus - kas sa kahetsed ka, et selle teekonna ette võtsid? Ajaliselt oleksid ilmselt omajagu aega võitnud igasuguste viiviste, trahvide, lepingute ülesütlemiste, inkassode jne asjadega. 

Ken: Pole jõudnud kahetseda, aga sellest olukorrast sisulist pääsemist poleks niikuinii olnud. Kui see teekond poleks praegu maksejõuetusavalduseni jõudnud, siis ilmselt suve lõpuks oleks uued raskused olnud seoses tähtajalise käsunduslepingu lõppemisega lisatöö puhul. Ajavõit poleks ilmselt mind raskest veebruarist-märtsist-aprillist päästnud, aga korraks oleks mais pensionisamba väljamaksetega stabiilsus saabunud. Ma pole kindel, et asi lepingute ülesütlemiste, inkassode või täitemenetlusteni sügisel jõudnuks, aga peresuhted oleksid kindlasti sügavamas kriisis kui praegune vaikiv ajastu.

Mina: Samas jah, lõputu õudus või õudne lõpp, eks ole? Ühelt poolt filosoofilised küsimused, teisalt üks paras katse-eksitusmeetod, kus ilmselt ei selgugi lõplikult kumb valik parem oleks olnud... Iseasi, kas sa ise üldse sellised mõtteid oled mõelnud? Aga mulle kõrvaltvaatajana sellised dilemmad pähe tulid...

Ken: Kui palju ma olen mõelnud, et otsustamine on parem, kui otsustamata jätmine, et oma otsustest õppida, aga seda õppimismomenti enda vigadestki on liiga vähe olnud. Tasakaalukamad inimesed ilmselt oskavad teiste vigadest piisavalt õppida, et enda vigadest õppimise valu ei pea kannatama. Miskipärast on mul tunne, et lapsepõlvetraumade tõttu olen otsinud neid piiripealseid seisundeid, kus ennast “elusana” tunda ja ega see aastakümnetepikkune lõputu õudus enne põhjalikumat pereteraapiat läbi ei saa. Iseendaga katsetada pole kellelgi keelatud, aga mul on tõsiselt piinlik, et laps praegu koduseid pingeid taluma peab ja oma seletamatut ärevust väljakutsuva käitumisega maandada püüab. Küpsuskirjandi teema “Iga valik sulgeb mõne ukse” on minu elus epopöa mõõtmeid omandamas, kuid kardan, et isegi pankrot eraisikuna ja tõenäoliselt algav võlgadest vabastamise menetlus pole võlaloo lõppvaatus. Kõige suurem hirm on jääda oma murekoormaga üksi ja tüli oma päritoluperega, pinged kodus ning ebakindlus tööl pole lihtsalt endast välja kirjutatavad.

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 1. osa

Nagu arvata võis, tõi Keni maksejõuetuse postitus päris palju vastukaja. Oli nii imestamist, kaasa elamist kui ka päris mitmeid lisaküsimusi saatusekaaslastelt. Kõiki kirjavahetusi ei hakka siia välja tooma, aga mõned huvitavamad detailid ja eripärad prooviksin siiski lahti harutada.

Alustuseks Maria reaktsioon.
"Lugesin Keni postitust. Kas ma saan õigesti aru, et ta taotleb võlgade ümberkujundamist ja menetluse ajal ei saa ta internetipanka kasutada? Või soovib ikkagi pankrotti? Ma olen imestunud, et talle see limiit kohe pandi. Väga imestunud! Ma tahaks teada, kuidas usaldusisik seda põhjendab, et ta menetluse ajaks kõik blokki paneb, kui kohus pole veel otsust langetanud."

Edastasin need mõtted ka Kenile.
Tema vastus oli järgmine:
"Mu usaldusisik on pankrotihaldur ja see asi liigubki eraisiku pankroti suunas. Ta järgis ilmselt endale harjumuspärast protsessi. Mulle midagi ei põhjendanud piirangute osas. Ta küsis minu käest asju, mis olid juba maksejõuetusavalduses kirjas. Teabenõudes oleksin pidanud mitut asja kontoväljavõttelt kontrollima, aga pangakontoris öeldi, et neil pole õigust seda mulle väljastada. Kui kohtumine oli, võttis ette valge paberi ja küsis uuesti asju, mille teabenõudega olin talle juba saatnud. Ajasin kellaajad sassi ja ilmusin kohtumisele 2 tundi varem. Tal oli aega minuga pool tundi rääkida, aga kohtule kirjutas aruandes, et vestlesime tund aega. Tema vara- ja võlanimekirja ning seisukohad käskis koheselt allkirjastada, kuigi seal oli palju pisivigu. Põhjalikkusega tema tegevus just silma ei paistnud. Näiteks pangakontoris oli korduvalt segadust sellega, et kõrvuti olid laused lubada 1093€ kasutamine ja siis et deebetkaardiga lubatud sularaha väljavõtmine."

Paslik siinkohal märkida, et Marial endal oli sel kevadel samamoodi sarnane menetlus (tänaseks juba lõppenud, aga sellest pikemalt järgmistes postitustes) ja temal usaldisiku poolt eraldi mingeid piiranguid ei seatud. Tema ainsateks piiranguteks olid 1500-eurone igakuine kasutuspiirang ja isiklikule autole seatud keelumärge kohtutäituri poolt (erinevalt Kenist jõudsid Marial osad nõuded juba kohtusse ja täiturite kätte - Kenil polnud tegelikult mitte ükski laenuleping veel isegi üles öeldud, ta oli ise aktiivne ja püüdis oma probleemide eskaleerumist ennetada). Ei olnud Marial ka mitte mingeid piiranguid internetipanga kasutamisel ja ka pangakaardid kehtisid.

Sisuliselt saab siit järeldada päris mitu asja - esiteks on see natuke nagu loterii, kus võlglasele kohtu poolt määratud usaldusisik on nagu "jumal". Nii nagu tema ütleb, nii on. Kurb on siin muidugi ka see, et ega reeglina võlglane ei tea ega oskagi vastu vaielda. Lepib sellega, mis öeldakse. Ning olgem ausad - tegelikkuses on võlglane selleks hetkeks omadega vaimselt täiesti läbi ka, seega ei jaksagi enam mingite õiguste eest võidelda. Usaldusisiku jaoks on see aga lihtsalt üks rahateenimise viis.

Ken ise võttis olukorra kokku niimoodi:
"Ega mul pole aimugi, mis on lubatud ja mis mitte, sest nii füüsilise isiku maksejõuetuse seadusest kui ka pankrotiseadusest on väga keeruline seda välja lugeda. Üldiselt kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja usaldusisik toimetabki oma suva järgi. Kuna kohtunik manitses usaldusisikuga igakülgset koostööd tegema, siis ei ole endal pädevust millelegi vastu vaielda. Ja seesama hirmunud võlgnik oma allaheitliku meelega käitubki seatud juhiste järgi. Vastu vaidlemine ja rohkete küsimuste esitamine pikendab vaid protsessi. Liiatigi usaldusisiku tasu on ju võlgniku maksta, seega mida rohkem pärin ja nurisen, seda rohkem maksan. Seadusega on neil lubatud küsida tunnitasuks kuni viiendik miinimumpalgast. Minu usaldusisikul oli see niigi “odav” 66€ pluss käibemaks. Lisaks juristi palgata pole raha ja tuttavate juristide poole teema delikaatsuse tõttu ja konfidentsiaalsuse säilitamiseks ei hakka pöörduma. Praegu olen ootel. Kui otsustan tulevasel istungil eraisiku pankroti ja võlgadest vabastamise menetluse kasuks, nagu usaldusisik soovitas, läheb määramatus veel suuremaks. Tulevaseks võimalikuks pankrotihalduri tasuks vahendite jätkumine tehakse esmajoones kindlaks ja kui selleks ei jätku, ei kuulutata pankrotti välja ja menetlus lõppeb raugemisega, mida iganes see tähendab. Siiani ei tea, kas koduelektroonikat, raamatuid ja legosid, mis justkui raskesti realiseeritav vara on, hakataks oksjoni korras maha müüma. Kui jah, siis olen valmis ka 5 aastat (usaldusisik viitas sellele perioodile kui kehtivale kohtupraktikale) 580€ kuus maksma, et minu jaoks kõige armsamatest asjadest, mida raamatud (paljud pühendusega või mingi elusündmuse tähistamist kandva sentimentaalse väärtusega) mulle on. Selliseid asju kohtumäärustest välja ei loe."

Kuigi ma algselt plaanisin siia postitusse lisada veel paar mõttevahetust erinevate osapoolte vahel, siis kuna see postitus siin venis piisavalt pikaks, siis jätkaksin ülejäänud detailidega juba eraldi kirjatükis. Usun, et alustuseks on siingi päris palju mõtteainet.

Koostööprojekt - Keni valikud ja kogemused maksejõuetuse teekonnal

Täna räägiksin ma üle pika aja Kenist. Ilmselt on nii mõnigi lugeja hakanud mõtlema, et mis küll Kenist ja Mariast tänaseks saanud on ja kuidas neil läheb. Suures plaanis läheb neil isegi sarnaselt, sest nad mõlemad on jõudnud samasuguse etapini. Seejuures on see kõik kuidagi üsna kiiresti ja eskaleeruvalt käinud. Aga jah, tänaseks on nad mõlemad suure hooga virtuaalseid kohtuuksi kulutanud ning mõlemad kõlguvad või on kõlkumas, kas lõpptulemuseks kujuneb võlgade ümberkujundamine või eraisiku pankrot. Mariast räägin ma mõne aja pärast pikemalt, aga tänane postitus on pühendatud Kenile. Kuigi ma olen pikemat aega temaga siiski neil teemadel kirju vahetanud ja üleüldiselt iganädalaselt kursis, kuidas asjad on arenenud, siis nende kirjade põhjal kokkuvõtlikku postitust oleks olnud keeruline kokku panna. Nii jõudsimegi kokkuleppele, et vormistame need kogemused ja läbielamised intervjuu vormis. Loodetavasti on siin ka mu lugejate jaoks kasulikke näpunäiteid või praktilisi nippe. Head lugemist!

1. Kuidas sa jõudsid mõtteni, et võiks proovida võlgade ümberkujundamist? 

Sotsiaaltöötaja suunas mind võlanõustamisse. Võlanõustaja soovitas võlgade ümberkujundamist. Ise poleks selleni jõudnud, sest ei arvanud end nii põhjalikult hädas olevat. 

2. Mis olid esimesed sammud, mida selleks ette võtsid?

Mul oli valearusaam, et võlanõustamine on tasuline teenus. Sotsiaaltöötaja, kellega kokku puutusin, selgitas olukorda ja soovitas võlanõustamist kohaliku omavalitsuse poolt. Võlanõustaja võrdles minu tollast reaalsust võlgade ümberkujundamise protsessi reaalsusega ja soovitas kohtule maksejõuetusavaldus esitada võlgade ümberkujundamiseks.

3. Kuidas sa hindad - kui keeruline see protsess tegelikult on?

Maksejõuetusavalduse täitmine nõuab päris korralikku inventuuri oma kohustustes ja avalduses ette tulevate mõistete tundmist. Täitmine pole kindlasti lihtne, kuid seda ei tasu karta, sest kui avaldus on esitatud, vaatab kohtujurist selle üle ja kui avaldus jäetakse käiguta, osutab ta puudustele, mis 2 nädala jooksul likvideerida tuleb. Kui avaldus esitatud, ei tohiks enam tagasimakseid võlausaldajatele teha. Kõnesid ja meeldetuletusi neilt tuleb endiselt, kuid neile andsin teada, et olen esitanud kohtule maksejõuetusavalduse. See suhtlus võib olla emotsionaalselt kurnav ja täis segadust, kuid tuleb ära kannatada. Seejärel otsustab kohtunik, kas avaldus võetakse menetlusse. Siit alates muutub elu keerulisemaks, sest määratakse usaldusisik, kes seab pangakontodele ligipääsupiirangud ja jätab avalduses esitatud kontole kas internetipanga või deebetkaardi kasutamise võimaluse koos sularaha väljavõtmise võimalusega miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summas. Mina ei saa internetipanka kasutada. See võib teha usaldusisikule andmete esitamise keeruliseks, kui arveid ja lepinguid alles pole. Vestlusel usaldusisikuga sai selgeks, et ilma varata (eelkõige kinnisvara, sõidukid) on võlgnikule mõistlikum eraisiku pankrot koos võlgadest vabastamise menetlusega. Võlgade ümberkujundamine on mõistlikum neile, kel on vaja vara säilitada, kuid kui seda kava mitte täita, siis on pankrot vältimatu.

4. Kas sinu jaoks oli/on mingi vaimne erinevus ka, kas lõpptulemuseks on pankrot või ümberkujundamine? Vara sul ju teadupärast ei ole.

Erinevus on eelkõige kaasnevates piirangutes ja ajaperspektiivis. Minu võlgade ümberkujundamine oleks kõigi eelduste kohaselt vähemalt 5-aastane protsess, kuid pankrot ja võlgadest vabastamine võtab 3 (või pikendamisel kuni 4) aastat. On psühholoogiliselt oluline vahe, kas protsess lõpeb enne mu lapse kooliminekut või kestab ka kooli ajal. Kui võlgade ümberkujundamise perioodil peaks võlgnikuga midagi juhtuma, siis varasemad nõuded pisut vähenenud mahus ennistuvad koos intresside ja viivistega ja pankrot on vältimatu. Usaldusisiku tasu oleks siis tühja makstud. Pankrotiga teeb usaldusisik makseid võlausaldajatele miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summasid ületavalt kogunevalt sissetuleku osalt ja kui sissetulek jääb mingil põhjusel mõnel kuul nt haige olles alla selle, ei saa midagi arestida.

5. See protsess ei ole tänaseks sul küll veel lõppenud, aga millised emotsioonid sind tänaseks valdavad - kas selle teekonna ette võtmine oli õige otsus? Sel hetkel ei olnud sul ju veel mitte ükski leping isegi ülesütlemise ohus, rääkimata inkassodest ja muudest etappidest.

Täna esimest lepingu ülesütlemise hoiatust nähes võttis seest kaunis õõnsaks. Kohtusse mind võlgadega praegu anda ei saa, sest maksejõuetusmenetlus on pooleli.

Kui maksejõuetusavaldus käiguta jäeti, oli ärevus päris suur. Ehk vaimselt kõige raskem oli pärast maksejõuetusavalduse paranduste ja selgituste esitamist, kui veel menetlusse võtmise otsust polnud. Kõnesid ja meeldetuletusi sain sellele vaatamata. Usaldusisiku piirangud olid neist ootamatumad mulle kui internetipangaga harjunule. Pangakaardi kaotus oli päris rusuv. Pangakontoris oli korduvalt segadust minu piirangute sõnastusega. Sellele kõigele vaatamata, pole mul rahaliselt aastaid nii suurt summat (1093€) enda käsutusse jäänud. Kergem tunne on, et asjad kuhugi poole liiguvad, aga ootusärevust on omajagu. Kui jõulud poleks rahaliselt nii üle jõu kujunenud, jäänuks teise pensionisamba väljamakse võlanõustaja tühistamissoovituseta avaldus jõusse ja siplenuksin 1145€ asemel ca 1000€ laenumaksetega edasi. Kui ise oled maksete käes pikalt piinelnud, hägustub reaalsustaju oma maksejõulisuse osas. Kui usaldusisik ütles, et olen numbrite põhjal juba aastaid maksejõuetu, siis olen vastutustundliku laenamise põhimõtete eiramise tõttu mitmekordselt ärakasutatud seisus ja kohus on siin võlgniku poolel: võlausaldaja äririsk pole eelistatum kui minu maksejõuetus.

Aitäh nende vastuste eest!

Lisaks siis võiksid ka kirjeldada muidugi täpsemalt oma sõnadega, et mis see seis sul tänaseks on.

Tänaseks on mu sissetulek 1648€, millest minu käsutada on 1093€. Laenumakseid usaldusisik teha ei luba ja internetipanga kasutusvõimaluseta see võimalik polegi. 

Ferrarum andis usaldusisikule teada, et loobus mu pankrotimenetluses osalemisest. 

Bondora suhtleb edasi usaldusisikuga. Smsraha lõpetas lepingu. 

TF Bank käib oma mõnekümneeurose maksmata summaga kõige rohkem pinda, kuigi ütlesin, et minu suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus ja makseid teha ei saa, kusjuures vastati, et nemad jätkavad meeldetuletusmenetlust, kuniks kohus neid muuks ei kohusta. 

LHV esindaja ütles, et mina peaks usaldusisikut veenma neile maksete tegemise lubamiseks, kuigi mul pole internetipanga kasutusõigust, ja õelutses, et kuidas ma siis toidupoes käia saan, ehkki selgitasin, et mul on debeetkaardi piiratud kasutamisvõimalus. Hiljem tegi kande maksehäireregistrisse ning andis teada, et ütleb kuu lõpus lepingu üles. 

Coop Finants läks Coop Panga alla ja nendega suhtlust pole olnud.

Pärast käsutuskeelu jõustamist Ametlikes Teadaannetes, sulgesid nad mu Säästukaart Plussi ja koos LHV konto piirangutega blokeeriti Partner Pangakaart ehk minu jaoks kõige mugavamates poodides ma kliendiallahindlusi ei saa.

Telia järelmaksu maksis elukaaslane kinni, sest tema oma kingiks saadud telefonist loobuda ei soovi. Arveid saan neile õnneks pangakaardiga esinduses maksta.

Partner Kuukaardi osas aitas elukaaslane ülekannetega.

Koostööprojekt: Keni kogemused antidepressantidega (koos praktiliste näpunäidetega)

Tänane postitus tuleb üsna pikk ja põhjalik. Selle autoriks on täies mahus meile juba tuttav Ken. Teades omast kogemusest, kui ränk on lisaks igasugustele rahanumbritele võlglase jaoks kogu see vaimne pool, siis tuleb tunnistada, et äratundmist on siin omajagu. Loodetavasti on see aga kasulik informatsioon.

Esimene kogemus psühhiaatriga oli mul kaitseväe arstlikus komisjonis, kus ei osanud talle midagi kurta. Aasta hiljem pöördusin mustade mõtete ja edasijõudmatusega ülikoolis üliõpilaspsühholoogi poole. See oli vahetult enne kaitseväge, kust mind enneaegselt välja arvati delikaatsete kohanemishäirete tõttu tervislikel põhjustel, mistõttu nädala psühhiaatriakliinikus "puhkasin". Kliinilise psühholoogiga olin juba haiglas hea kontakti saanud ja pärast tsiviili naasmist pöördusin esmalt tema poole. Need vastuvõtud kestsid kokku üle aasta 1-2x kuus.

Esimest korda sain antidepressantravi perearsti juures paar kuud pärast väest tulekut tuttava apteekri julgustusel. Ise kartsin, et muutun teistsuguseks inimeseks, mis ees ootava lavatööga poleks klappinud. Õnneks oli haiglas oleku ajast kaasas soovitus alustada ravi sertraliiniga ja sellega perearsti poole pöördusingi. Mäletan, et kohanemine ravimiga läks suuremate häireteta, pisut suurenes suukuivus, aga rusuvast masendusest väljumise lootuse kergendustundest saabus minusse mingi rahu.

Sealt edasi läks ravi psühhiaatriakliinikusse esmasele ambulatoorsele visiidile registreerumisel esimese vaba ajaga (1,5 kuud ootamist, vedas vist?) psühhiaatri juurde. See ravi kestis 2,5 aastat, kuni elukaaslasega kokku sain, suur osa olmemuredest leevenesid ja suurenenud elurõõm lubas mul ravi katkestada, kui juhuslikult 1 visiidile ilmumata jäin ja ravimivaru tühjenemist avastades uue visiidi ootuses sain teada, et mu psühhiaater on pensionile läinud. Perearstiga konsulteerides lõpetasin sertraliini võtmise.

Edasi siis võitlesin siiski tugevalt oma ärevusega, aga pidasin seda töö kõrvalt õppides normaalseks. Igasugu pingeid kogunes pärast kooli lõpetamist, suitsetamise mahajätmist ning kooli ja töökoha vahetamist juba paari aastaga üle võlli, mis väljendus eelkõige kõige enam suures kehakaalutõusus ja üldiselt ebaregulaarsetes une- ja söömisharjumustes. Vahepeal ei suutnud mõni öö üldse magada ja tundsin ennast paremini, kuid sõin ennast järgmisel päeval oimetuks. Kõige vastikumad olid päevad, kui magasin 4-5h ja rahutus äratas mind varahommikul, aga uuesti magama ei jäänudki.

Sel perioodil väsitasid lõunased suikumajäämised ühistranspordis või loengus mind varasemast veelgi rohkem, kui varases tudengipõlves. Eriti halvaks läks elu siis, kui asi lisaks minule ka elukaaslast väga häirima hakkas, sest tavapärase norskamisega oli ta harjunud, aga ühel hetkel märkas öiseid hingamisseisakuid, kui nende lõpus ise või tema togimise peale asendit vahetasin ning eriti järskude ja valjude häälitsuste saatel teda äratasin. Asjaga eraviisiliselt (päris kulukas lõbu) tegelema hakates lõpuks diagnoositi raske uneapnoe ja lisaks liigsöömishäire, millele määrati CPAP-ravi ja taaskord antidepressandid, seekord emotsionaalse liigsöömise vastu.

Psühhiaater vahetus selles erakliinikus korduvalt, kuid ühelt uuelt arstilt sain eriti hea ülevaate uuematest ravimitest. Jätkasin siiski juba varem proovitud ravimiga, aga suuremas annuses. Uusi retsepte soovides oli see erakliinik oma tegevust ümber korraldamas, arsti uutest vastuvõtuaegadest lubati teada anda, kuid teatati hoopis peatsetest vastuvõttudest uues asutuses ja retseptid väljastas taas uus tohter. Suures segaduses sain järgmise retsepti üheks kuuks perearstilt, kes polnud nõus neid uuesti enne väljastama, kui mul on tehtud visiit kindla raviarsti juures, ja uus retseptiuuendamine toimus seetõttu teise linna psühhiaatriakliiniku erakorralises vastuvõtus. Siis saabus koroona lockdown ja pöördusin uude erakliinikusse vastuvõtule seni parima mulje jätnud psühhiaatri poole. See oli elumuutev otsus, sest ka osalise töövõimega tegelemiseks sain siit tõuke.

Ma olen sellest ajast saati võtnud vortioksetiini ja alguses oli sel oluliselt sobivam efekt kui sertraliinil, kuid 10mg juures juba suurema annuse sertraliiniga sarnane mõju. Kui suurendasime annust 15mg peale ja sain kõrvale bupropiooni, et seksuaalseid kõrvaltoimeid vähendada, suurenes ka keskendumisvõime ja eluenergia. Uuemaid AD kombineeritaksegi nii tugevama efekti saavutamiseks. Nt kaalulangetuse eesmärgil on olemas ka Mysimba (bupropioon+naltreksoon), kuid perearst hoiatas, et see on raskesti talutav. Stressiga seotult kirjutavad meestearstidki bupropiooni suguvõime turgutamiseks. Tasulisel psühhiaatri vastuvõtul käimisel on suur eelis, et arstil on aega neid asju rahulikult selgitada ja variante kaaluda.

Minu kogemus ütleb, et AD tarvitamise algus sõltub toimeainest ja inimesest. Sertraliiniga on tutvusringkonnas kõik meesterahvad ühel hetkel erektsioonihäiretega ning asendanud selle estsitalopraamiga või võtnud juurde bupropiooni, millel ongi aktiveeriv, tähelepanu ja keskendumisvõimet tõstev toime. Tuttava proviisori sõnul arstid ise tarvitavad üldjuhul ärevust vähendava toimega vortioksetiini, aga sellel pole soodustust, kuid see-eest vähem kõrvaltoimeid.

Efekt hakkab vaikselt avalduma 2 nädala kuni kuu aja jooksul ja igasugu emotsioonid ja elamused kaotavad amplituudi ehk väga musta ja väga helget meeleolu jääb vähemaks. Eriti hea kui õnnestub sel perioodil kliinilise psühholoogiga kontaktis olla, et mõtete nõiaringe lõhkuda. Klassikalisest kognitiiv-käitumuslikust teraapiast efektiivsem edasiarendus on minu kogemuse kohaselt metakognitiivne teraapia (raamat “Ela rohkem, mõtle vähem”). Kui AD üldse ei sobi, siis on see nädala-kahega selge, sest neid kõrvaltoimeid pole võimalik lihtsalt “ära kannatada”, nagu söögiisu muutustest või apaatsusest mööda vaadata saab. Annuse suurenedes kõrvaltoimed nagunii võimenduvad, seega esialgset suukuivust, iiveldust, sagenenud urineerimist, löövet või südamekloppimist ei õnnestu ka parema tahtmise korral ignoreerida.

Ei taha küll ravimise radadel ekselda, aga minul on erinevate AD mõju tuntavalt stabiliseerinud, kui praktiseerida järgnevaid punkte:

1) alkoholi vältimine, 

2) aeglaselt imenduvate süsivesikute ja trüptofaani sisaldava toidu (rohelisemapoolsed banaanid! ahvid juba teavad, et see aitab) ning omega-3 rasvhapete rohke toit (enamik AD ehitavad aju ühendusi ümber ja need on suures osas ehituskivid), 

3) mõõdukas füüsiline koormus (minu perearsti soovitusel vähemalt 15 min järjest iga päev või alates 30 min järjest vähemalt 3 korda nädalas),

4) D3-vitamiini (suures vitamiinidefitsiidis on AD toime nõrgem) ja koensüüm Q10 (energiavaeguse vastu) tarbimise suurendamine, vajadusel isegi toidulisandina (mina olen nendega nii palju petta saanud, et ainult Pharma Nord on vereanalüüsides märgatavatele muutustele kaasa aidanud, kuid normis kilpnäärmega inimestel on ilmselt teisiti). 

Pool aastat on AD võtmisel miinimum, aga eks hädaline tunneb ise ka ära, kui neist on saanud "uus normaalsus", sellest kolm kuud tuleb tavaliselt veel edasi võtta. Mõnel juhul hakatakse siis alles annust vähendama.

Koostööprojekt - Keni lapsepõlv ja noorusaeg

Kuna üks tore blogilugeja esitas soovi, et Ken võiks oma sisemist tausta veidi rohkem avada (et miks ikkagi ta selliste valikute ja otsusteni oma täiskasvanueas on jõudnud), siis edastasin selle palve ka meie peategelasele. Ning ta oli nõus end taaskord vägagi siiralt ja avameelselt avama. Muuseas, pole vaja karta, et Maria kuidagi orbiidilt oleks ära kadunud, temast kuuleme me peagi veel. Nüüd aga Keni lapsepõlve ja noorusaja loo juurde.

Olin väga energiline ja uudishimulik laps, samas ülitundlik kriitika ja ebaõnnestumiste suhtes, seepärast üritasin neid tulutult iga hinnaga vältida. Argielus tundsin end saamatuna ja kannatasin (ka rahaga seoses) alaväärsuskompleksi. Millestki materiaalsest tegelikult puudust polnud, kuid emotsionaalselt olin hüljatud, mille sildustasin hiljem raamatupealkirja järgi “emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärandiks”. Kodus tunnetasin pidevat susserdamist, kust saaks aga midagi poolmuidu või töö juurest vahendeid isiklikuks tarbeks ära kasutades.

See susserdamine tekitas kodus pingeid ja pidevalt oli hirm, et luuavarrest võib pauk tulla, mis pani kodus olemise aega ühel hetkel vältima. Pärast põhikooli mind eliitkoolidesse õppima ei lastud, sest pere ehitas maja (ise tehtud - hästi tehtud, valmis pole siiani) ja sugulaste vabatahtlikust abist selles osas keelduti, sest väidetavalt sugulastega asjaajamine tekitavat alati üleliigseid probleeme. Terves suguvõsas on edasipüüdlikel esindajatel rahadega probleeme olnud ja võsukese kaudu nendega liiga seotuks saamist välditi, justkui viidates, et kõrgharidus ja kokkupuude suurte ideedega teeb praktilise taibu osas lolliks ja talupojamõistuse kohaselt elu liiga keeruliseks. Minu lemmikud, raamatud sõimati kodus paberipahnaks. Ehkki rahast räägiti kodus pidevalt negatiivses võtmes, sain kaasa mitmeplaanilise finantsidesse suhtumise, et “raha peab tulema raskelt, mis kergelt tulnud - see kergelt läinud”, “kokkuhoid pole koonerdamine”, “müügitöö ja maksud on ebaõiglased - lollidelt tuleb raha ära võtta”, “raha peab tegema raha - otsi hüvesid, mitte heaolu”, “võlg on võõra oma” ja kõige kroon “me pole nii rikkad, et odavaid asju lubada”. Raha küsida oli alati piinlik ja mind hirmutati töökasvatusega (eakaaslaste nähes lehtede riisumine ja aia taha vedamine oli kõige piinlikum), et need, kes ei õpi, peavad tänavaid koristama, aga kuna olin kõrend vibalik, siis just õppimise ja huvitegevusega ennast oma ebamugavas kehas paremini üritasingi tunda. Mingis mõttes üritasin leida teistsugseid vahendeid, et pälvida vabemate heakskiitu, aga tajusin passiiv-agressiivsust ning pingutust kui karistust, seetõttu oli mu vihatuim õppeaine kehaline kasvatus. Koolieelikuna trenni sundimine ja treeneri ebapiisava juhendamise asemel õelate kommentaaride talumine mu väidetava saamatuse kohta, tekitas vastumeelsust igasuguse kehalise pingutuse suhtes rohkem kui 10 aastaks. Pingutuse märkamise asemel muiati minu jaoks oluliste saavutuste üle, sest päris elus pole koolijütsi “vati sees” saavutatul mingit kaalu. Oma saamatuse peitmine, koduse elu ilusamaks rääkimine, oma kätega tegemine ja vigastusteni enda tagant sundimine oli vanemate jaoks vist nende näitek saavutus. Ükski minu saavutus ei tundunud nii kodustele piisav, sest enamik neist tuli lahtise peaga poisile kergelt ja muuseas (olümpiaadidel oli õnne, susserdasin endale kuidagi viied aastahinneteks) - õnnestumised ei pälvinud eriti tähelepanu, kuid probleemid võimendati üleelusuuruseks ning kui kärkimisest ei piisanud, peksti või ähvardati lastekodussse viia. Kõige suurema peksu osaliseks sain vanaema tagant mõned korrad sajaliste näppamisest, kui tahtsin enda jaoks millegi laheda ostmisega silma paista ja end hästi tunda. “Kiida lolli ja loll teeb tööd” või “mul pole nii suurt peret, et sind ära kiita” kõlas mulle nagu “kodust pole mõtet tunnustust oodata”, kuid minu jaoks arusaamatutel väärilistel puhkudel sain mõne kalli asja, stampväljendi “olid tubli” ja otsisin tunnustust väljaspoolt kodu, mis on ilmselt kõige rohkem mind hädadesse viinud.

Koostööprojekt - Keni võlalugu, 2. osa

Täna jätkan Keni loo kirjeldamisega. Neid ridu lugedes võib ilmselgelt mõista, miks mul veidi aega võttis enne kuniks selle loo endast läbi suutsin lasta. Siin on seda inimlikku draamat tõenäoliselt mitme kurva filmi või raamatu jagu. Olgem ausad - tegelikult on ju kõik see, mis siia postitustesse jõuab, vaid jäämäetipp. Kõik need reaalsed emotsioonid, mis sellistel puhkudel inimesele igapäevaselt (eriti igaöiselt) osaks saavad, on arvatavasti reaalselt tuttavad vaid neile, kes selle kõigega ise kokku on pidanud puutuma. See ei ole lihtne lugu. Aga tegelikult pole mitte ükski võlalugu oma olemuselt lihtne. Võlaorjuses olemine on totaalne ellujäämisvõitlus, kus lõpuks häbi ja läbikukkumistunne võivad osutuda hukatuslikuks. Aga nüüd sõna taaskord Kenile.

2019 vabanesin esimest korda suurematest võlgadest. Elukaaslasel tekkis mõte, kuidas mu olukorda lihtsustada. Ta taotles kodulaenu Kredexi käendusega, kuigi saime mõlemad vanematelt sissemakseks piisavalt rahalist abi. Minu vanemate toetus läks kõige suurema intressiga laenude tagasimakseteks. 3 kuud jäi esimest korda täiskasvanuelu jooksul sissetulekust raha üle. See aitas ka väiksema intressiga kohustusi tasandada, kuni saabus sügis, kus otsustasin Fitlapi koostööpartnerite valmistoitude abil kaalulangetusega tegeleda ja töö kõrvalt õppimiseks tuli teises linnas iga 2 nädala tagant 2 ööd ööbima hakata. Credit24 pakkus mulle nüüd juba 5000€ krediidikonto limiiti. See läks mõne kuuga hotellides, tanklates ja kulinaarialettides kasutusse. Hasart kaotatud kilodest kasvas ja peagi oli vaja uurida, kui palju teised "sõbrad" limiiti pakuvad. Säästukaart Plussi limiit suurenes 600€ ja läks suuresti taipärase kanaroa ja kliipaneeringus kana alla. Pillava elustiili jätkamiseks, kinkideks ja reisideks kulus Raha24 pakutud 3000€ krediidilimiit. Siis kasvas kõik üle pea: suhted elukaaslasega läksid sassi, liigsöömine sai võitu, magamine muutus ebaregulaarseks ja mõtete mujale saamiseks leidsin uue istuva hobi.

Koroonaperioodiks oli kehakaal varasemast rekordist veel 10kg võrra kõrgemale kosunud. Sellega kohanemisele kulus koos kollektsioneerimishobi ja kogu garderoobi väljavahetamisega 6000€ Holmbanki pakutud järelmaksulimiiti ja 800€ krediidikonto limiit SMSrahalt. Suhteid elukaaslasega aitas siluda võlgadest rääkimine, psühhiaatri juurde minek ja korteri renoveerimine. Sisustusele pakkus tuge BestCredit 1000€, mis igakuiste laenumaksete puudujäägist üle jäi. Siis saabus mu ellu teie võlablogi, laenusõltuvuse tunnistamine ja oma olukorra kaardistamine. Kõrgenenud vererõhk, kilpnäärme alatalitlus ja uneapnoe said ravi, hakkasin uuesti kaalu langetama, võtsin ülikoolist akadeemilise puhkuse, suurendasin töökoormust ja läksime elukaaslasega pereteraapiasse.

Enne esimest pereteraapia seanssi saime teada, et ootame last. Tema nimel tuli oma elu veel intensiivsemalt korrastama hakata. Psühhiaatri ja pereterapeudi vastuvõtud olid muidugi tasulised. Neisse panustasid nii mu ema kui ka elukaaslane. Psühhiaater soovitas taotleda vähenenud töövõimet ja tööalase rehabilitatsiooni teenust. Mõlemad määrati kohaseks ja see oli suur leevendus finantsolukorrale. Uurisin refinantseerimisvõimaluste kohta ja Bondora oli abiks 15000€ ulatuses. Laenumaksed vähenesid kolmandiku ja intress üle poole soodsam. Ettevalmistustega lapse tulekuks võtsin krediidikontode limiite väiksemas ulatuses uuesti kasutusele ja käisin regulaarselt psühholoogi juures. Lapse sündides tekkis ellu lootus, sest nüüd on keegi, kes minust sõltub ja kelle nimel oma asjad ära klaarida. Eluohtlikus seisus perearsti residendi juurest haiglasse saatmine, operatsioon ja taastumine oli osa sellest.

Laps, tervis ja rahaasjade kordasaamine olid prioriteedid. Lapsele vajalike asjade jaoks tuli appi 700€ limiidiga Kaup24 Tasku, psühhiaater muutis raviskeemi (paremate, ent soodustuseta ravimite peale kulub ligi 100€ kuus), psühholoog innustas pooleli jäänud õpingutesse täiendkoolitusega vahefiniš tekitada ning otsisin edasi refinantseerimisvõimalusi. TFBank keeldus, Bigbank keeldus, aga LHV pank refinantseeris kõik mu kõrgete intressidega kohustused 23000€ laenuks 10 aastaks 420€ kuumaksuga. Kehakaalu osas tuli Fitlapile lisaks appi moeravim Ozempic, mille abil kaotasin 7 kuuga 20 kg, aga see ravi on olnud väga kallis. 89€ kuus 5 kuud ning siis jõudsid minuni korraga tarneraskused ja kõrvaltoimed. 2 kuud 178€ ja olin sunnitud ravi katkestama.

See aga tuli taas võlaorjusega. SMSraha 800€ kuumaksega 45€ ja Bondora pakutud 12000€ kuumaksega 370€ võimaldas tervisega tegeleda, vahepeal reisida ja puhata, kuid sellega toime tulemiseks kogunes järk-järgult mu ellu Ferratumi 3000€ laen kuumaksega 190€. Ema antud 5000€ maksis üht-teist kinni, kuid siis naases naine tööle ja jäin lapsega koju. Igavuse peletamiseks tulid mu ellu mobiilimängud ja kui kunagi haiglas maksin 50€, et mängus boonuseid hankida, siis hasardist kulus loetud päevadega uues lemmikmängus märkamatult sadades eurodes lisaliigutustele. Ferratumi 3000€ tiksus uuesti täis, Bondora refinantseeris seda 3800€, kuid ikka ei saanud endast võitu. Mu mugavus valmistoitu osta, lollus laenuraha eest sooduskampaaniaid ära kasutada ning lapsele ainult parimat pakkuda lõppes 4000€ Ferratumi limiidi ärakasutamisega. Episoodiliselt kasutuses olnud Partner Kuukaardi kuni 300€ kuumakse lõi ka aeg-ajalt sissetuleku üle. Seega nüüdseks on käes neljas kordus läbikukkumiste rajal finantsasjades.

Koostööprojekt - Keni võlaloo algus

Tänases loos lähme sügavamale sisse Keni võlgade kujunemisse. Alustuseks saan siia öelda, et Ken oli üks esimesi, kes mu üleskutsele vastas. Ja see oli selline kiri, mis mul esimese hooga hinge kinni tõmbas. Seda lihtsalt juba ainuüksi selle mahukuse ja detailsuse osas. Pidin esmajoones endale veidi aega võtma ja saatsin ka Kenile vabanduse, et see ei ole selline kiri, millele ma kohe jooksvalt vastatagi suudaksin. Aga läbi ma selle töötasin ja nüüd on aeg käes, et see järgemööda ka teile ette laotada. Sõna Kenile.

Olen teie blogi algusest peale jälginud ja selle kõrval oma võitlust pidanud. Bondora toetuskampaania ajal saatsin igakuise panuse teie rahalise seisu parandamiseks julgustavate ja hoiatavate blogipostituste eest. Nüüd on ehk minu aeg oma lugu teile koostööks jagada.

Minu saaga algas eelmise majandussurutise ajal, raha sulas kiiresti käest ja Swedbank pakkus tudengitele 3000 krooni arvelduskrediiti. Arve oli järgnevad poolteist aastat, kas lubatud 3000-kroonises miinuses või suuremate laekumiste järel korraks plussis ja siis nädalatega jälle max miinuses. Nagu ikka kallim toit, väljas söömine, peod, spordiklubi täispakett, uued riided, raamatud, mõned reisid jms. Vanemate toetusest sai söönuks ja arved makstud, aga ühel hetkel muutus selline kerjamine minu jaoks stressirohkeks, sest isa jäi pikaajaliseks töötuks. Õpingud ei edenenud ja tegin akadeemilisel puhkusel olles unistuste tööd, kuni lavastusprojekt lõppes. Sellele järgnes šokeerivalt ebaõiglane miinimumpalgaline suvine töö, kus kõiki töötunde ei hüvitatud. Mingid varud uueks õppeaastaks ikkagi kogunesid.

Tudengipõlv jätkus Tartus uuel erialal, aga samas laristamisrütmis nagu Tallinnaski. Poole aasta pärast õnnestus teistkordsel taotlemisel saada Partner Krediitkaart, mida pakkus samuti Swedbank. Sellegi limiit kulus nädalatega maksimumini. Järgmised poolteist aastat pangaarve eriti plussis polnudki. Mõni makse jäi võlgu, kuid lahenes hiljemalt järgmisel kuul, ja mõlemad krediidiliinid lõpuks aegusid, mistõttu vormistati nende jääkide tagasimaksmiseks väikelaen, mille tagasimakseteks saabus päästerõngana ajateenistus oma sõduritoetusega. Kaitseväest arvati mind aga paar kuud pärast NAKi algust tervislikel põhjustel välja, sattusin parajasse depressiooni ja pooleteiseks kuuks rahalisse auku, sest kehtis akadeemiline puhkus, aga polnud poolt ajateenistuse aega täis teeninud, et Töötukassalt toetusi saada. Olin küll piisavalt tööd teinud ja makse maksnud, aga sellest ei piisanud. Õnneks oli elukoht tuttavate juures olemas.

Tutvuste kaudu sain mõeks kuuks küll abitöölisena, kuid ikkagi erialasele tööle ja mind värvati pikemasse lavastusprojekti - ikkagi taaskord unistuste tööle, millest kahjuks polnud võimalik ära elada. Suveks läks lavastus pausile, rahamured süvenesid, elamiskulud said kaetud uue Swedbanki väikelaenuga ja Säästukaart Plussi krediidikontoga, sest lavastusprojektist oli näha 4 kuud regulaarset sissetulekut. See viis juba teiseks kuuks mind makseraskustesse. Vahepeal töötasin toitlustuses ja kuna see oli hooajaline töö, siis vajasin esimese palgani finantsabi, seekord Credit24 kiirlaenust. Maksegraafiku sõlmisin 3 kuuks ning pidin uue töö leidma. Ainus avaliku palgaga depressioonis inimesele sobiv töö, mida teha suutsin, tundus mulle olevat tolleaegses Lõuna-Eesti suurimas hüpermarketis. Kui palk polnud avalik, siis varasema töövestluse kogemuseta palgaläbirääkimisi pidada ei julgenud.

Juba pärast esimest kiirlaenu tagasimakset pakuti lisalimiiti, mille pillavalt täisulatuses kasutusele võtsin, sest teatriinimeste kõrval võrdsena tundmiseks võitlesin staatussündroomiga. Maksegraafikut pikendasin mõne kuu võrra arvestusega, et sügisest sai lavatööst veel üheks hooajaks lisatöö, mis uue laenu kulud katab. Varsti aga jäi etendusi vähemaks ja rahapuuduses pakkus abi uus teenus - Credit24 krediidikonto, suurim lõks, millest sain lahti alles 2022. aasta refinantseerimisega.

Maksin 2 väikelaenu ja 1 kiirlaenu elamiskuludest üle jäänud piskust ning järjest suurenevate maksetega krediidikontodelt. Säästukaart Plussi limiit oli lõpuks 500€ ja Credit24 krediidikontol 3000€. Kogunes ka mitu järelmaksu telekomidele, kusjuures kaotatud või tuttavate juurest varastatud iPadi asemele ostsin uue, kuid maksin kadunukese eest veel poolteist aastat. Ka kalli spordiklubi siduv leping oli aastaid püsimaksena rahakotti koormamas, ehkki jõudisin spordisaali kord mõne kuu jooksul. Sealtsamast tuttavate juurest tuli mul ühel hetkel välja kolida ja olin Credit24le aadressiks märkinud nende aadressi. Kui tuttavad oma kinnisvara müüma hakkasid, sai omanik teada, et nende aadressile on registreeritud minu nimele kiirlaen, ja teavitas sellest mu vanemaid, kes mulle elukoha olid sellelt samalt sõber-tuttavalt saanud. Ema oli šokis ja kuna isa oli vahepeal tööle läinud, aitas ema isa teadmata mul kiirlaenu tagasi maksta. Pärast seda saabus ühel hetkel Credit24 võlateade vanematekodu postkasti ja ema avas kirja. Kui sai teada, et see polnudki mu ainuke võlg, läksid suhted vanematega kreeni. Vahetasin eriala ja kõrghariduselt kutseharidusele üleminek oli egole paras löök, mistõttu depressioon süvenes ja kehakaal suurenes 20kg.

Jätkub...

Üleskutse tulem, saagem tuttavaks - Maria ja Ken!

Ligikaudu kuu aega tagasi esitasin ma kaks üleskutset, millest siis ühes palusin oma saatusekaaslaste ehk teiste võlglaste abi. Otsisin inimesi, kes oleks nõus minu blogis oma võlalugu jagama, nii detailselt, kui nad ise parasjagu vajalikuks peavad.

Alustuseks pean ütlema, et see amps osutus oluliselt suuremaks, kui ma eales oleks oodanud või arvanud. Ma sain täiesti meeletu arvu kirju. Eks nende seas oli omajagu ka selliseid õnneotsijaid, kes lihtsalt kirjeldasid natuke oma muret ja seejärel palusid lihtsalt nõuandeid, kuidas uut laenu peale saada või üleüldse, kuidas rohkem lisaraha hankida. Oli ka neid, kes rääkisid alustuseks oma loo põgusalt ära, aga kui ma hakkasin täiendavaid küsimusi küsima, siis nad loobusid - küllap siis polnud veel tegelikult valmis oma probleemiga tegelema.

Lõpuks jäi sellest kirjade laviinist sõelale kaks inimest. Need olid inimesed, kes mulle juba esimese kirjaga suutsid muljet avaldada ning hilisem dialoog ja kirjade vahetamine süvendas seda tunnet veelgi. Mulle meeldis nende mõlema puhul kogu see suhtumise pool ning soov tõesti oma murele ja võlakoormale otsa vaadata. Samuti oli tunda, et omajagu on juba ka eeltööd tehtud, kohustused kaardistatud ja mingigi plaan paigas. Aga saagem siis tuttavaks - teie ees on Maria ja Ken. Alustuseks avaldan nende mõlema ankeedid. Kinnitan teile - nad mõlemad on pärisinimesed ja järgnevate postituste jooksul hakkab lahti hargnema nende päris lugu. Muidugi on siin ka väikseid faktimööndusi (alates kasvõi nende nimedest), aga kõik, mis nende lugude puhul oluline, on tõeline ja aus.

• Nimi: Ken
• Vanus: kolmekümnendates
• Sugu: mees
• Võlgade kogusuurus: 43000€
• Igakuine laenumaksete summa: püsivalt 1135€ (2 laenul on maksepuhkus muidu ligi 1500€), aga oleneb, kui palju krediidikontode limiiti ja Partner Kuukaardi arvelduskrediiti (see tuleb igal järgmisel kuul kinni maksta) kulub elamiskuludeks
• Sissetulekute suurus: 1800€
• Kas võlad on ka inkassos? Ei
• Kas võlad on ka kohtutäituri käes? Ei
• Kas arvelduskontod on avatud? Jah
• Milline on kogemus võlanõustajatega? Puudub
• Kas sul on (kinnis)vara, mis võiks võlgade tõttu ohtu sattuda? Ei
• Kas su lähedased teavad su võlgadest? Jah
• Mis seisus näed end aasta pärast? Teise pensionisamba maksetest olen saanud suurima intressiga (44,1%) kohustused tasutud ja kuumaksed on vähenenud selliselt, et iga suurem ootamatu kulu mind võlgnikuks ei teeks.

---------------------------------------------------------------

• Nimi: Maria
• Vanus: 26
• Võlgade kogusuurus: 60191
• Igakuine laenumaksete summa: 1300
• Sissetulekute suurus: 1670 EUR/neto
• Kas võlad on ka inkassos? Jah
• Kas võlad on ka kohtutäituri käes? Jah
• Kas arvelduskontod on avatud? Jah
• Milline on kogemus võlanõustajatega? Puudub
• Kas sul on (kinnis)vara, mis võiks võlgade tõttu ohtu sattuda? Ei
• Kas su lähedased teavad su võlgadest? Ei
• Mis seisus näed end aasta pärast? Hetkel võtan kuu korraga, muidugi eesmärk on selleks ajaks, et olen sissetulekuid nii palju suurendanud, et saan maksetega edukalt hakkama ja isegi pisku kõrvale panna.

Oluline on siin silmas pidada üht suurt erinevust - Ken arvestab oma võlgade suurust põhiosa jäägina, aga Maria on oma võlgnevusse juba ennetavalt sisse liitnud ka intressid ja muud kulud. Minu hinnangul pole kumbki viis vale - sel teemal arutlesin pikemalt siin postituses.

Aga sellega on siis esmatutvus meie uute peategelastega tehtud ning edasistes postituses liigume juba igavatest faktidest sügavamale, lahkame põhjalikult nii võlgnevuse tekkepõhjusi, igasugust vaimset jama selle ümber ja küllap proovime ka lahendusi leida.

Ahjaa, üks vahva uudis ka siia lõppu - kunagine kaasvõlablogija, Võlglase Päevaraamat (mitte segi ajada Võlglase Päeviku ega Võlglase Blogiga - need on minu omad) on üle pika-pika aja taaskord uue postituse kirjutanud ning tal läheb hästi. Seda saab lugeda siit (tegelikkuses on see postitus juba mõned nädalad tagasi avaldatud, aga minu avastasin selle üsna poolkogemata alles paar päeva tagasi).

Kahjuks sellest mu teisest üleskutsest ehk siis raamatu kokkupanekust hetkel liiga palju uudiseid pole rääkida. Võimaliku koostööpartneriga sai küll alguses päris tore kontakt loodud, kuid paraku on tal hetkel üsna kiired ajad ja selle tõttu on see projekt omadega veidi ooteseisundis, aga usun, et see siiski jätkub ning kindlasti pole ma veel lootusi maha kandnud.