Koostööprojekt: Keni kogemused antidepressantidega (koos praktiliste näpunäidetega)

Tänane postitus tuleb üsna pikk ja põhjalik. Selle autoriks on täies mahus meile juba tuttav Ken. Teades omast kogemusest, kui ränk on lisaks igasugustele rahanumbritele võlglase jaoks kogu see vaimne pool, siis tuleb tunnistada, et äratundmist on siin omajagu. Loodetavasti on see aga kasulik informatsioon.

Esimene kogemus psühhiaatriga oli mul kaitseväe arstlikus komisjonis, kus ei osanud talle midagi kurta. Aasta hiljem pöördusin mustade mõtete ja edasijõudmatusega ülikoolis üliõpilaspsühholoogi poole. See oli vahetult enne kaitseväge, kust mind enneaegselt välja arvati delikaatsete kohanemishäirete tõttu tervislikel põhjustel, mistõttu nädala psühhiaatriakliinikus "puhkasin". Kliinilise psühholoogiga olin juba haiglas hea kontakti saanud ja pärast tsiviili naasmist pöördusin esmalt tema poole. Need vastuvõtud kestsid kokku üle aasta 1-2x kuus.

Esimest korda sain antidepressantravi perearsti juures paar kuud pärast väest tulekut tuttava apteekri julgustusel. Ise kartsin, et muutun teistsuguseks inimeseks, mis ees ootava lavatööga poleks klappinud. Õnneks oli haiglas oleku ajast kaasas soovitus alustada ravi sertraliiniga ja sellega perearsti poole pöördusingi. Mäletan, et kohanemine ravimiga läks suuremate häireteta, pisut suurenes suukuivus, aga rusuvast masendusest väljumise lootuse kergendustundest saabus minusse mingi rahu.

Sealt edasi läks ravi psühhiaatriakliinikusse esmasele ambulatoorsele visiidile registreerumisel esimese vaba ajaga (1,5 kuud ootamist, vedas vist?) psühhiaatri juurde. See ravi kestis 2,5 aastat, kuni elukaaslasega kokku sain, suur osa olmemuredest leevenesid ja suurenenud elurõõm lubas mul ravi katkestada, kui juhuslikult 1 visiidile ilmumata jäin ja ravimivaru tühjenemist avastades uue visiidi ootuses sain teada, et mu psühhiaater on pensionile läinud. Perearstiga konsulteerides lõpetasin sertraliini võtmise.

Edasi siis võitlesin siiski tugevalt oma ärevusega, aga pidasin seda töö kõrvalt õppides normaalseks. Igasugu pingeid kogunes pärast kooli lõpetamist, suitsetamise mahajätmist ning kooli ja töökoha vahetamist juba paari aastaga üle võlli, mis väljendus eelkõige kõige enam suures kehakaalutõusus ja üldiselt ebaregulaarsetes une- ja söömisharjumustes. Vahepeal ei suutnud mõni öö üldse magada ja tundsin ennast paremini, kuid sõin ennast järgmisel päeval oimetuks. Kõige vastikumad olid päevad, kui magasin 4-5h ja rahutus äratas mind varahommikul, aga uuesti magama ei jäänudki.

Sel perioodil väsitasid lõunased suikumajäämised ühistranspordis või loengus mind varasemast veelgi rohkem, kui varases tudengipõlves. Eriti halvaks läks elu siis, kui asi lisaks minule ka elukaaslast väga häirima hakkas, sest tavapärase norskamisega oli ta harjunud, aga ühel hetkel märkas öiseid hingamisseisakuid, kui nende lõpus ise või tema togimise peale asendit vahetasin ning eriti järskude ja valjude häälitsuste saatel teda äratasin. Asjaga eraviisiliselt (päris kulukas lõbu) tegelema hakates lõpuks diagnoositi raske uneapnoe ja lisaks liigsöömishäire, millele määrati CPAP-ravi ja taaskord antidepressandid, seekord emotsionaalse liigsöömise vastu.

Psühhiaater vahetus selles erakliinikus korduvalt, kuid ühelt uuelt arstilt sain eriti hea ülevaate uuematest ravimitest. Jätkasin siiski juba varem proovitud ravimiga, aga suuremas annuses. Uusi retsepte soovides oli see erakliinik oma tegevust ümber korraldamas, arsti uutest vastuvõtuaegadest lubati teada anda, kuid teatati hoopis peatsetest vastuvõttudest uues asutuses ja retseptid väljastas taas uus tohter. Suures segaduses sain järgmise retsepti üheks kuuks perearstilt, kes polnud nõus neid uuesti enne väljastama, kui mul on tehtud visiit kindla raviarsti juures, ja uus retseptiuuendamine toimus seetõttu teise linna psühhiaatriakliiniku erakorralises vastuvõtus. Siis saabus koroona lockdown ja pöördusin uude erakliinikusse vastuvõtule seni parima mulje jätnud psühhiaatri poole. See oli elumuutev otsus, sest ka osalise töövõimega tegelemiseks sain siit tõuke.

Ma olen sellest ajast saati võtnud vortioksetiini ja alguses oli sel oluliselt sobivam efekt kui sertraliinil, kuid 10mg juures juba suurema annuse sertraliiniga sarnane mõju. Kui suurendasime annust 15mg peale ja sain kõrvale bupropiooni, et seksuaalseid kõrvaltoimeid vähendada, suurenes ka keskendumisvõime ja eluenergia. Uuemaid AD kombineeritaksegi nii tugevama efekti saavutamiseks. Nt kaalulangetuse eesmärgil on olemas ka Mysimba (bupropioon+naltreksoon), kuid perearst hoiatas, et see on raskesti talutav. Stressiga seotult kirjutavad meestearstidki bupropiooni suguvõime turgutamiseks. Tasulisel psühhiaatri vastuvõtul käimisel on suur eelis, et arstil on aega neid asju rahulikult selgitada ja variante kaaluda.

Minu kogemus ütleb, et AD tarvitamise algus sõltub toimeainest ja inimesest. Sertraliiniga on tutvusringkonnas kõik meesterahvad ühel hetkel erektsioonihäiretega ning asendanud selle estsitalopraamiga või võtnud juurde bupropiooni, millel ongi aktiveeriv, tähelepanu ja keskendumisvõimet tõstev toime. Tuttava proviisori sõnul arstid ise tarvitavad üldjuhul ärevust vähendava toimega vortioksetiini, aga sellel pole soodustust, kuid see-eest vähem kõrvaltoimeid.

Efekt hakkab vaikselt avalduma 2 nädala kuni kuu aja jooksul ja igasugu emotsioonid ja elamused kaotavad amplituudi ehk väga musta ja väga helget meeleolu jääb vähemaks. Eriti hea kui õnnestub sel perioodil kliinilise psühholoogiga kontaktis olla, et mõtete nõiaringe lõhkuda. Klassikalisest kognitiiv-käitumuslikust teraapiast efektiivsem edasiarendus on minu kogemuse kohaselt metakognitiivne teraapia (raamat “Ela rohkem, mõtle vähem”). Kui AD üldse ei sobi, siis on see nädala-kahega selge, sest neid kõrvaltoimeid pole võimalik lihtsalt “ära kannatada”, nagu söögiisu muutustest või apaatsusest mööda vaadata saab. Annuse suurenedes kõrvaltoimed nagunii võimenduvad, seega esialgset suukuivust, iiveldust, sagenenud urineerimist, löövet või südamekloppimist ei õnnestu ka parema tahtmise korral ignoreerida.

Ei taha küll ravimise radadel ekselda, aga minul on erinevate AD mõju tuntavalt stabiliseerinud, kui praktiseerida järgnevaid punkte:

1) alkoholi vältimine, 

2) aeglaselt imenduvate süsivesikute ja trüptofaani sisaldava toidu (rohelisemapoolsed banaanid! ahvid juba teavad, et see aitab) ning omega-3 rasvhapete rohke toit (enamik AD ehitavad aju ühendusi ümber ja need on suures osas ehituskivid), 

3) mõõdukas füüsiline koormus (minu perearsti soovitusel vähemalt 15 min järjest iga päev või alates 30 min järjest vähemalt 3 korda nädalas),

4) D3-vitamiini (suures vitamiinidefitsiidis on AD toime nõrgem) ja koensüüm Q10 (energiavaeguse vastu) tarbimise suurendamine, vajadusel isegi toidulisandina (mina olen nendega nii palju petta saanud, et ainult Pharma Nord on vereanalüüsides märgatavatele muutustele kaasa aidanud, kuid normis kilpnäärmega inimestel on ilmselt teisiti). 

Pool aastat on AD võtmisel miinimum, aga eks hädaline tunneb ise ka ära, kui neist on saanud "uus normaalsus", sellest kolm kuud tuleb tavaliselt veel edasi võtta. Mõnel juhul hakatakse siis alles annust vähendama.

Võtta või jätta - antidepressandid

Üks teema, millega ma praktiliselt oma blogipidamise algusest saadik olen flirtinud, on antidepressandid. Küll olen ma kaalunud niipidi ja siis jälle naapidi. Vahepeal on olnud olemine muidugi ka piisavalt hea, et olen kogu selle värgi ka kuskile tahaplaanile, riiulisse ära lükanud. Siis aga ujub see taas välja, kui mingid kehvemad perioodid peale tulevad. Nii ongi see kõikunud mu elus juba mitmeid aastaid. Kunagi 1,5 aastat tagasi jõudsin selle teemaga otsapidi ka perearsti jutule, aga kuna ma väga siiralt ja avameelselt oma muret seal ei jaganud, siis ei saanud ma muidugi ka mingit retsepti - lihtsalt lasti mul veidi aega vererõhupäevikut pidada ja rohkem õues käia. Mingist rohtudest ei tulnud sel moel lõpuks juttugi. Eks nii juhtub, kui püüad oma muret pisendada - siis ei pruugi teised ka seda piisavalt tõsiselt võtta.

Ka kaasblogijate ja lugejate seast jagati minuga igasuguseid kogemusi. Mõned soovitasid ikka väga soojalt, et loomulikult võta need kasutusele - "sellises pidevas stressis elamine kurnab muidu su organismi nii meeletult läbi". Ning siis olid need teised, kes selle mõtte pigem siiski maha laitsid, väidetega, kuidas see võib hoopis masendustunnet juurdegi tekitada, rääkimata igasugustest muudest kõrvaltoimetest, kuni seksuaalelu pärssivate teemadeni välja. Nii ma siis muudkui kõõlusin vahelduva eduga nende valikute otsas.

See kõik aga muutus sel sügisel, kui ma hakkasin järjest rohkem ja rohkem tajuma seda, et rõõmsaid hetki jääb mu elus kuidagi järjest vähemaks, aga selliseid ärevus-ja paanikaolukordi muudkui sageneb ja need on ka sügavamad kui iialgi varem. Ma hakkasin enda pärast tõsiselt muret tundma. Nii jõudsingi ma oma peas lõpuks otsuseni, et ma lähen uuesti perearsti jutule ning seekord olen täiesti aus, siiras ja avameelne. Kirjeldan oma loo nii täpselt ära, kui parasjagu vajalik ning saagu, mis saab. Mõeldud-tehtud ning saigi aeg kirja pandud.

Arstil käik algas selles mõttes üsna sujuvalt, et nii kui ukse taha jõudsin, sain ka kohe sisse - ei mingit ukse taga praadimist ja oma mõtetes paanitsemist. Niisiis. Istusin siis toolile ja pärast tavapäraste viisakuste vahetamist hakkasin oma muret kurtma. Rääkisin siis kenasti ära, et mul rahaliselt kehv seis, et olen aastatega väga valesid otsuseid langetanud ning nüüd tahab vaimne tervis järjest tihedamini alt vedada. Et tunnetan tugevalt igasugust ärevust ja paanikat. Et on olnud ka olukord, kus ma näiteks ei suuda enam isegi ühistranspordis liigelda või suvalistel hetkedel saab justkui õhk otsa, tekib iiveldustunne või lihtsalt hakkab süda täiesti lambist täiega kloppima, kuigi mingit välist põhjust justkui sel hetkel polegi. Arst kuulas mu kenasti ära, lasi vererõhku mõõta ja andis mulle depressiooniküsimustiku ette (sellel võib ka mingi muu nimetus olla - küllap enamus teist vast teab, mida silmas pean). Täitsin siis selle mingi 5 minutiga ära ja jäin reaktsiooni ootama. Vahepeal siis selgus muidugi, et vererõhk oli kah tõepoolest kõrgem kui võiks või peaks. Ankeedi vastustest selgus, et depressiooni mul pigem ei ole (sest ma ei soovi surra ega ei mõtle ka enesetapule), aga diagnoosi ma siiski sain: tugev ärevus- ja paanikahäire. Mulle pakuti ka võimalust psühholoogi saatekirjale, aga sellest ma alustuseks loobusin ning ütlesin, et ma tahaksin antidepressante proovida. Rõhutasin seejuures üle, et kindlasti võiksid need olla sellised, mis kaalutõusu ei põhjusta ning võiks arvestada ka sellega, et ma pole iialgi varem ühtegi AD tabletti oma suust sisse ajanud. Arst siis selle peale natuke klõbistas oma arvutis ja siis teatas, et soovib mulle määrata sellised rohud, mille toimeaineks vortioksetiin. Aga esmalt igaks juhuks vaja siiski maksaproovid ka võtta, et olla kindel, et mul mingeid vastunäidustusi pole. Selleks siis oli vaja mult veidike verd võtta. Selleks hetkeks oli mu ärevustase aga kuidagi nii kõrgele juba roninud (ikkagi mugavustsoonist väljatulek kogu see linna ronimine jne), et see vereproovi andmine lõppes sisuliselt mul pildi tasku panekuga. Alustuseks ei saanud perearstiõde mult seda verd kuidagi veenist kätte, muudkui torkis ja torkis seal ning lõpuks jah läksin ma juba näost nii valgeks, et mind hakati seal nuuskpiiritusega turgutama. Ning lõpuks pidin mingi 10 minutiks end pikali heitma, et eluvaim uuesti sisse tuleks. Õnneks alla ei antud ja nii saadi see veri ikkagi kätte. Pärastlõunaks olid tulemused käes ja roheline tuli pooleaastasele ravimikuurile antud. Alustuseks sain siis retsepti nelja nädala varudega.

Mind muidugi hoiatati, et arvatavasti on esimesed 10-14 päeva nüüd pigem ebameeldivad. Aga ilmselgelt ma alahindasin neid hoiatusi - mõtlesin, et ah, mis seal ikka olla saab. Aga juba teisel päeval tabas mind selline silmade virvendus, et anna olla - pidin mingi 2-3 tundi lihtsalt pikali, silmad kinni olema, et jälle enamvähem normaalne olek taastuks. Seejärel tulid juba sisuliselt igapäevased korralikud iiveldushood (nagu oleks pidevas pohmellis). Rääkimata pidevast suukuivusest, tihedast pissihädast jne. No ei olnud väga tore. Aga õnneks kestis see kõik minu jaoks täpselt 7 päeva. Viimasel päeval sain muidugi tunda kuidagi eriti karmi iiveldust, aga järgmiseks päevaks oli asi korras ning pärast seda pole enam selle kõigega muret olnud. Ning pean hea meelega tunnistama, et tänaseks päevaks olen ma igati vinks-vonks vormis. See alguse vaev oli seda kõike väärt.

Kuidagi poolkogemata sattusin ma neil teemadel arutlema ka Keniga. Ning selgus, et Ken on selles mõttes ikka väga kogenud ja vana kala juba. Igasugused asjad on tal detailideni välja uuritud ja proovitud. Kuna aga antud postitus on juba niigi päris pikaks veninud, siis jagaksin tema mõtteid juba eraldi postituses. Seniks aga soovin teile kõigile võimalikult vähe stressi ning igatepidi rahulikku jõuluaega. Õues on imeliselt ilus.