Võtta või jätta - antidepressandid

Üks teema, millega ma praktiliselt oma blogipidamise algusest saadik olen flirtinud, on antidepressandid. Küll olen ma kaalunud niipidi ja siis jälle naapidi. Vahepeal on olnud olemine muidugi ka piisavalt hea, et olen kogu selle värgi ka kuskile tahaplaanile, riiulisse ära lükanud. Siis aga ujub see taas välja, kui mingid kehvemad perioodid peale tulevad. Nii ongi see kõikunud mu elus juba mitmeid aastaid. Kunagi 1,5 aastat tagasi jõudsin selle teemaga otsapidi ka perearsti jutule, aga kuna ma väga siiralt ja avameelselt oma muret seal ei jaganud, siis ei saanud ma muidugi ka mingit retsepti - lihtsalt lasti mul veidi aega vererõhupäevikut pidada ja rohkem õues käia. Mingist rohtudest ei tulnud sel moel lõpuks juttugi. Eks nii juhtub, kui püüad oma muret pisendada - siis ei pruugi teised ka seda piisavalt tõsiselt võtta.

Ka kaasblogijate ja lugejate seast jagati minuga igasuguseid kogemusi. Mõned soovitasid ikka väga soojalt, et loomulikult võta need kasutusele - "sellises pidevas stressis elamine kurnab muidu su organismi nii meeletult läbi". Ning siis olid need teised, kes selle mõtte pigem siiski maha laitsid, väidetega, kuidas see võib hoopis masendustunnet juurdegi tekitada, rääkimata igasugustest muudest kõrvaltoimetest, kuni seksuaalelu pärssivate teemadeni välja. Nii ma siis muudkui kõõlusin vahelduva eduga nende valikute otsas.

See kõik aga muutus sel sügisel, kui ma hakkasin järjest rohkem ja rohkem tajuma seda, et rõõmsaid hetki jääb mu elus kuidagi järjest vähemaks, aga selliseid ärevus-ja paanikaolukordi muudkui sageneb ja need on ka sügavamad kui iialgi varem. Ma hakkasin enda pärast tõsiselt muret tundma. Nii jõudsingi ma oma peas lõpuks otsuseni, et ma lähen uuesti perearsti jutule ning seekord olen täiesti aus, siiras ja avameelne. Kirjeldan oma loo nii täpselt ära, kui parasjagu vajalik ning saagu, mis saab. Mõeldud-tehtud ning saigi aeg kirja pandud.

Arstil käik algas selles mõttes üsna sujuvalt, et nii kui ukse taha jõudsin, sain ka kohe sisse - ei mingit ukse taga praadimist ja oma mõtetes paanitsemist. Niisiis. Istusin siis toolile ja pärast tavapäraste viisakuste vahetamist hakkasin oma muret kurtma. Rääkisin siis kenasti ära, et mul rahaliselt kehv seis, et olen aastatega väga valesid otsuseid langetanud ning nüüd tahab vaimne tervis järjest tihedamini alt vedada. Et tunnetan tugevalt igasugust ärevust ja paanikat. Et on olnud ka olukord, kus ma näiteks ei suuda enam isegi ühistranspordis liigelda või suvalistel hetkedel saab justkui õhk otsa, tekib iiveldustunne või lihtsalt hakkab süda täiesti lambist täiega kloppima, kuigi mingit välist põhjust justkui sel hetkel polegi. Arst kuulas mu kenasti ära, lasi vererõhku mõõta ja andis mulle depressiooniküsimustiku ette (sellel võib ka mingi muu nimetus olla - küllap enamus teist vast teab, mida silmas pean). Täitsin siis selle mingi 5 minutiga ära ja jäin reaktsiooni ootama. Vahepeal siis selgus muidugi, et vererõhk oli kah tõepoolest kõrgem kui võiks või peaks. Ankeedi vastustest selgus, et depressiooni mul pigem ei ole (sest ma ei soovi surra ega ei mõtle ka enesetapule), aga diagnoosi ma siiski sain: tugev ärevus- ja paanikahäire. Mulle pakuti ka võimalust psühholoogi saatekirjale, aga sellest ma alustuseks loobusin ning ütlesin, et ma tahaksin antidepressante proovida. Rõhutasin seejuures üle, et kindlasti võiksid need olla sellised, mis kaalutõusu ei põhjusta ning võiks arvestada ka sellega, et ma pole iialgi varem ühtegi AD tabletti oma suust sisse ajanud. Arst siis selle peale natuke klõbistas oma arvutis ja siis teatas, et soovib mulle määrata sellised rohud, mille toimeaineks vortioksetiin. Aga esmalt igaks juhuks vaja siiski maksaproovid ka võtta, et olla kindel, et mul mingeid vastunäidustusi pole. Selleks siis oli vaja mult veidike verd võtta. Selleks hetkeks oli mu ärevustase aga kuidagi nii kõrgele juba roninud (ikkagi mugavustsoonist väljatulek kogu see linna ronimine jne), et see vereproovi andmine lõppes sisuliselt mul pildi tasku panekuga. Alustuseks ei saanud perearstiõde mult seda verd kuidagi veenist kätte, muudkui torkis ja torkis seal ning lõpuks jah läksin ma juba näost nii valgeks, et mind hakati seal nuuskpiiritusega turgutama. Ning lõpuks pidin mingi 10 minutiks end pikali heitma, et eluvaim uuesti sisse tuleks. Õnneks alla ei antud ja nii saadi see veri ikkagi kätte. Pärastlõunaks olid tulemused käes ja roheline tuli pooleaastasele ravimikuurile antud. Alustuseks sain siis retsepti nelja nädala varudega.

Mind muidugi hoiatati, et arvatavasti on esimesed 10-14 päeva nüüd pigem ebameeldivad. Aga ilmselgelt ma alahindasin neid hoiatusi - mõtlesin, et ah, mis seal ikka olla saab. Aga juba teisel päeval tabas mind selline silmade virvendus, et anna olla - pidin mingi 2-3 tundi lihtsalt pikali, silmad kinni olema, et jälle enamvähem normaalne olek taastuks. Seejärel tulid juba sisuliselt igapäevased korralikud iiveldushood (nagu oleks pidevas pohmellis). Rääkimata pidevast suukuivusest, tihedast pissihädast jne. No ei olnud väga tore. Aga õnneks kestis see kõik minu jaoks täpselt 7 päeva. Viimasel päeval sain muidugi tunda kuidagi eriti karmi iiveldust, aga järgmiseks päevaks oli asi korras ning pärast seda pole enam selle kõigega muret olnud. Ning pean hea meelega tunnistama, et tänaseks päevaks olen ma igati vinks-vonks vormis. See alguse vaev oli seda kõike väärt.

Kuidagi poolkogemata sattusin ma neil teemadel arutlema ka Keniga. Ning selgus, et Ken on selles mõttes ikka väga kogenud ja vana kala juba. Igasugused asjad on tal detailideni välja uuritud ja proovitud. Kuna aga antud postitus on juba niigi päris pikaks veninud, siis jagaksin tema mõtteid juba eraldi postituses. Seniks aga soovin teile kõigile võimalikult vähe stressi ning igatepidi rahulikku jõuluaega. Õues on imeliselt ilus.