Blogil on juubel - mõtteid nähtamatu huvi ja vaikiva jälgimise kohta

Täna on mu blogil esimene väike juubeli moodi tähtpäev. Täpselt 5 aastat tagasi kirjutasin ma siia esimesed read. Selle ajaga on uskumatult palju juhtunud. Kohe kindlasti ei arvanud ma viie aasta eest, et sellest kõigest selline sõit või isegi ralli kujuneb (nagu varemgi olen märkinud, siis mu esimesed postitused valmisid Rally Estonia meeleolus, kus ka ise reaalselt raja ääres käisin - tol aastal oli see siis esimest korda WRC kalendris ja COVID möllas veel korralikult). Ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui ma seda kõike üles kirjutama poleks hakanud. Mis oleks saanud, kui ma poleks tutvunud kõigi nende inimestega, kes mu ellu tulid just läbi selle blogi. Usun, et see kõik on millekski vajalik olnud. Mis siis, et mu olukord pole endiselt veel korras.

Paneks siia mõned numbrid ka kirja. Alustaks siis blogi külastavusest. Kuskil paar kuud tagasi, kui esimest korda selle praeguse postituse kirjutamisele mõtlema hakkasin, siis lootsin, et äkki saab tänaseks üks maagiline number täis - miljon klikki. Kahjuks päris nii hästi siiski ei läinud, aga uskumatult suur arv on see ikkagi - Miinustest Plussi 195121, Võlglase Blogi 507155 ja Võlglase Päevik 239286. Ehk siis kokku 941562. Järgmisena räägiksin veidi rahalisest poolest - reklaamiraha on see blogi mulle viie aastaga reaalselt pangakontole toonud 5177,36 EUR. Ehk siis veidi üle 1000 euro aastas. Ei ole samuti üldsegi paha sellise nišiblogi kohta. See näitab ka ühtlasi, miks mulle see reklaami näitamine vägagi oluline on (ning miks ikka ja jälle mind kurvastab, kui Google oma reklaamide näitamise mu blogis ära piirab).

Siit edasi aga sooviksin mõtiskleda veidi oma blogi olemuse üle. Selleks tegelikult kaasasin ma ka oma lojaalsemaid lugejaid ja palusin ka nende mõtteid ja arvamusi. Ning minu suureks rõõmuks enamus neist ka võttis vaevaks kaasa mõelda. Aitäh teile! Teatavasti on võlad ja muidugi ka sellest kõigest avalikult rääkimine vähemal või suuremal määral meie ühiskonnas korralik tabuteema. Samal ajal sooviks iga avalik blogipidaja, et tema mõtted ja lugu leviks. Ja siit tekibki teatav vastuolu, mis paraku minu blogi loetavusele (ja läbi selle ka tulususele) vastu töötab. Statistika näitab selgelt: inimesed loevad seda, uurivad, otsivad vastuseid. Kui ma avaldan postituse, siis seda loeb juba esimese paari tunniga julgelt peaaegu viissada inimest. Kui ma koostan küsitluse, siis ka sellele võtab vaevaks peaaegu 100 inimest vastata. Aga siin on konks - need tegevused on reeglina kõik anonüümsed ehk siis avalikult ei jää nendest tegudest märki maha. Ehk siis, kuhu ma jõuda tahan - näiteks mu blogi Facebooki lehel on jälgijaid pigem mõõdukalt, selle perioodi peale võiks neid rohkem olla. Postitused saavad harva kommentaare või reaktsioone. Isegi annetajaid on rohkem kui avalikke "laikijaid". Justkui oleks teema olemas, aga mitte avalikult. 

See paneb mind mõtlema:

• Kas me kardame näidata, et meid huvitab see teema?
• Kas hirm häbi, sildistamise või paljastamise ees hoiab inimesi tagasi isegi siis, kui nad tunnevad end ära nendes lugudes?

Hasartmängusõltuvus ja võlakoormus pole pelgalt numbrid – need on sügavalt isiklikud, sageli häbimärgistatud kogemused. Ja just seetõttu võibki olla, et inimesed loevad, aga ei jaga. Nad tunnevad huvi, aga ei julge näidata, et tunnevad.

See vaikiv huvi on tegelikult väga kõnekas. See ütleb, et teema on oluline. Et inimesed otsivad mõistmist, mitte hinnanguid. Et nad tahavad teada, et nad pole üksi. Minu eesmärk pole mitte ainult jagada infot, vaid luua ruum, kus ka kõige keerulisemad teemad võivad olla nähtavad – ilma hirmuta.

Aga samas ei ole ma muidugi mingi hinnangute andja või maailmamuutja. Kokkuvõttes - Kui sa loed, aga ei jaga – see on okei. Kui sa tunned huvi, aga ei kommenteeri – see on okei. Aga tea, et sinu huvi loeb. Ja et sa pole ainus.

Palju õnne mulle! Ja paneme aga edasi, uute eesmärkide ja saavutuste suunas!

"Vaiksed klõpsud" tõi omajagu vastukaja

Pärast eilset postitust "Vaiksed klõpsud" sain ma blogilugejatelt päris mitu kirja ja paar inimest avaldas oma mõtteid ka FB Messengeri kaudu. Kui üldjoontes olid need kirjad ja arvamused pigem sellised üldsõnalised toetused (heas mõttes), siis üks kiri oli teistest oluliselt eristuvam. Kuigi selles kirjas on omajagu kriitikat mu viimase aja meeleolu kohta, siis tegelikkuses on selles kahtlemata ka väga palju tõtt. Inimesed vajavad positiivseid sõnumeid, arenguid. Ka teiste lugudes. Ilmselgelt on minu postitused aga liikunud järjest negatiivsema meeleolu suunas. Nagu nägime hiljuti kasvõi sellest kurikuulsast IShowSpeed külaskäigust - ta ei teinud midagi erilist, aga ta on lõbus, energiline ja see müübki. Või võtame kasvõi meie omad blogijad - Mallukas, Henry jne - ka nende postitused on reeglina vahvad, põnevad, huumorit täis. Ja see ongi ju see, mida inimesed tahavad tarbida. Või kuidas teistele lugejatele tundub? Igal juhul minu poolt väga suur aitäh selle kirja autorile, aegajalt on selliseid ausaid raputusi vaja!

Loen sinu blogi ka juba mingi aastake äkki. Ja just lugesin sinu viimast postitust kuidas alguses oli palju lugejaid ja nüüd kõik kaovad.

Ma ise ütlen, et viimasel ajal olen täheldanud küll sinu blogi "sisu muutust" ja see tähendab, et lugejad ei saa enam seda, mida nad on harjunud saama (lugema) sinu blogidest.

Ma ei ütle midagi halvaga aga lihtsalt otsekoheselt, et äkki on võimalus lugejad tagasi tuua.

Nimelt siis:

Kui mina hakkasin sinu blogi lugema, siis oli väga huvitav vaadata, kuidas kellelgi on samamoodi raske nagu minul - võlad, summad, mida teinud on, mida teeb jne. Kõik nagu võlgadega seotud, et mida teeb, et paremaks saab, mida tegi või ei teinud jne.

Aga nüüd viimased kuud on esiteks blogis kirjutamine kuidagi väheseks jäänud. Ja teiseks, kui mingi postitus tuleb, siis enamasti on see sisuga, kuidas kõik on halb ja halvasti. Mitte midagi ei ole enam vanast võlgade blogist alles jäänud vaid on üks suur "hala" kus loen, et kuidas kõik halvasti läheb, on halb ja elu isu otsas jne.

Sellepärast ma arvangi, et vanad lugejad "ei viitsi seda hala" enam lugeda, sest puudub mingi sisuline jutt ja ära on kadunud algne blogi mõte-suund, mis üldse lugejaid tõi. 

Sorry, ma ei mõtle, et su blogi halb on, vastupidi - ma jätkan lugemist kuni lõpuni välja. Aga lihtsalt üritan kaasa aidata, kuidas sa lugejaid tagasi-juurde saaksid.

Vaiksed klõpsud

Ma olen nagu üks tühjaks pigistatud sidrun. Ja teate, üks asi on mulle viimasel ajal üsna tugevalt hinge pugenud. Võimalik, et see kõik on veidi isegi isekas mõtlemine, aga selline see seis on, mis parata. Oma tunnete eest on üsna raske põgeneda. Aga kohe siis kõigest täpsemalt.

Ma olen seda blogi siin pidanud juba varsti viis pikka aastat. Eks on olnud igasuguseid aegu nii minu enda elus, minu võitlustes kui ka blogi loetavuses ja otse öelduna ka klikkide arvus. Kui ma seda kõike kirjutama hakkasin, siis ei hoolinud ma absoluutselt sellest, kui palju siia lugejaid satub. Ma tahtsin lihtsalt end tühjemaks kirjutada. Aeg läks edasi, mina muudkui kirjutasin ja see kõik pälvis ka teiste tähelepanu. Nii kaasaelajate kui ka saatusekaaslaste poolt. Nii palju minus seda inimlikku edevust siiski on, et võin väikse häbitundega täitsa ausalt öelda - mulle meeldis see kõik. Ma jälgisin sisuliselt igapäevaselt oma blogi statistikat ja nautisin seda, kuidas iga kuu järjest uued külastavusrekordid muudkui langesid.

Ning kui ma mingil hetkel siia juurde sain ka Google poolt reklaami näitamise võimekuse, siis hakkasin märkama, et selle kõigega saab ju lausa rahagi teenida. Ehk siis teatud mõttes muutus mu lugu mulle lausa sissetulekuallikaks.

Ma alustasin seda blogi siis, kui kõik hakkas koost lagunema. Kui laenud olid vaikselt juba hapuks minemas ja Exceli tabel enam ei aidanud. Ma mõtlesin, et kui ma kirjutan ausalt – täiesti ausalt – siis see aitab. Aitab mul endal mõista, aitab teisi samas olukorras, ja võib-olla... võib-olla toob ka raha. Reklaamid, koostööd, annetused. Ma ei ole sellega muidugi kunagi tahtnud rikkaks saada. Ma tahtsin lihtsalt ellu jääda.

Mu esimesed postitused olid toored ja valusad. Seal oli emotsiooni kahtlemata rohkem kui sõnaosavust. Aga ikkagi. Inimesed lugesid. Jagasid. Kommenteerisid. Ja ma tundsin, et ma pole üksi.

Sel hetkel oli see kahtlemata tähtsam kui ükskõik kui suur Google reklaamiarve.

Aga ajapikku hakkas see kõik hääbuma. Mitte järsku – vaikselt, nagu udu, mis hiilib üle välja. Inimesed väsisid. Kommentaarid kadusid. Klõpsud vähenesid. Ning maikuust alates ei ole mu blogis enam ka reklaame, sest Google tegi sellise otsuse.

Tänaseks on tegelikult neid lugejaid alles jäänud vaid käputäis. Tõenäoliselt tean ma teid kõiki. Kui mitte pärisnimede kaudu, siis vähemalt varjunimede poolest küll. Te olete minu jaoks hindamatu väärtusega tugigrupp. Kuid ometigi tekitab see kõik minus tühjust. Mis mõte on rääkida, kui keegi enam ei kuula? Või kas mul ongi enam midagi rääkida?

Aga ilmselgelt kirjutan ma tegelikult veel. Enam mitte raha pärast ega klikkide pärast. Vaid lihtsalt selleks, et keegi, kuskil, ei tunneks end nii üksi. Ja selleks, et ega ma teisiti enam ei oskagi.

Kümme protsenti!

Mõned päevad tagasi tabasin ma end mõttelt, et ma olen selle blogiga siin tegelenud juba rohkem kui kümnendiku oma eluajast. 10% tervest elust! See ei ole üldsegi väike aeg. Ja mida ma siis õigupoolest selle ajaga saavutanud olen? Kahjuks rahulikku elu veel mitte. Isegi sisemist rahu mitte. Ühelt poolt võiksin muidugi ju enda üle uhke olla, et ma omadega endiselt pankrotis pole. Ükskõik kas siis vaimses või majanduslikus mõttes. Kahjuks tean ma liigagi palju neid lugusid, kus võlad lõpuks tapavad inimesi. Mina olen endiselt elus. Ja tegelikult ju endiselt ka täiesti tegus ja töövõimeline. Seda kõike ju lausa nii hästi, et blogi pidamise aja jooksul on mul igakuine sissetulek enam kui 2000 euro võrra suurenenud. Ehk siis ma olen suutnud oma tööandjat veenda selles, et mu oskused ja kogemused ning motivatsioon on vägagi väärtuslikud. Selle kõige tähtsust ja väärtust ei ole mitte kuidagi võimalik alahinnata, see on vägev saavutus. Mis siis, et selle taustal on närvirakke hävinud hoomamatus koguses ja igasugused organismi rahustavad tabletid on minu igapäevaelu osaks saanud.

See blogi siin on saanud mu hingepeegliks. Ikka ja jälle loen ma oma vanu postitusi ning imestan isegi, mis seisundites ma omadega olnud olen. On olnud suurt rõõmu ja on olnud pikaajalist masendust. Ikka ja jälle olen ma olnud lootusetult väsinud. Aga mitte kordagi pole ma päriselt alla andmise peale mõelnud. Ma tahan edasi võidelda, edasi oma unistuse suunas liikuda. Mul on olnud ääretult suur õnn, et mu lugejate sekka on sattunud väga toredad ja abivalmis inimesed. Mulle on väga palju ilusaid ja südamlikke, toetavaid sõnu öeldud. Muidugi olen aja jooksul ka noomida saanud ja eks on mind ka veidi raputatud, kui liiga auku olen hakanud kukkuma. Seda kõike on mulle väga vaja olnud. See kõik siin ongi olnud minu lugu, minu kriis igasuguste maailma kriiside taustal. Mul on ääretult hea meel, et mul on nii lojaalsed lugejad. Minu inimesed, minu tugigrupp. Mis siis, et paljude teie jaoks olen ma täiesti võõras ja tundmatu. Ega ma päris täpselt ei teagi, miks te endiselt veel minuga olete. Aga aitäh, et olete, aitäh, et kaasa mõtlete, aitäh, et aitate.

Hiljuti nimetas üks vahva lugeja mind sisuloojaks või lausa suunamudijaks, influenceriks. Ma ise ei ole enda kohta niimoodi kunagi mõelnudki. Kuigi tõsi ta ju on, et eks ma püüan kaasteelistele siiski pakkuda mõtteid ja ehk ka lohutust, et inimesed näeksid, et võlglasi on meie seas päris palju. Kuigi me tunneme end pahatihti üksinda ja ei julge oma muredest kellelegi rääkida, siis tegelikult ühendab meist enamusi üsnagi sarnane muster. Tahan uskuda, et inimesed, kes on siia veergudele sattunud ja kes ise ka rahaliste murede küüsis, on mu postitustest leidnud palju-palju tuttavat enda elust. Eks iga võlalugu on muidugi omamoodi, aga mingid ühised jooned ja mustrid on neis kõigis arvatavasti. Aga ühte võin ma kohe kindlasti öelda - võlglaseks olemine on väga ränk koorem. Eriti, kui üritada seda lahendada võimalikult korrektselt, mitte põgenedes ega vastutustest eemale hoides. Minu eesmärk pole mitte kunagi olnud võlgade mitte maksmine. Ise ma nad võtsin, ise ma nad maha mängisin, ise ma nad ka ära maksma pean. Kuigi jah, samas püüan siiski iga hinna eest tagada seda, et mind niiöelda üle ei lastaks. Et kõik, mis minult nõutakse, oleks õiglane. Liiga ma endale teha ei lase.

Ma ei tea veel, kuidas mu lugu edasi läheb. Ma ei tea veel, mis minust edasi saab. Lähitulevik tundub õnneks pigem helge. Andsin endale hiljuti ka ühe lubaduse. Tulgu, mis tuleb, mingu minu enda lugu mis suunas iganes, aga see blogi jääb alatiseks. Isegi siis, kui ma seda enam aktiivselt ei pea. Ma usun, et need lood siin on üsnagi ajatud ja ka 10-20 aasta pärast on neil mõte sees. Äkki isegi mõni kasulik nipp, mida järgida. Ma väga loodan seda vähemalt. Ahjaa, reklaamid kaovad siit siiski ära, kui ühel ilusal päeval võlakoorem mind enam ei piina. Aga sinnani lasen ma neil edasi siin rippuda (tean, et see veidi risustab siin seda pilti, aga uskuge mind - mul on neid reklaame väga vaja, kunagi äkki räägin pikemalt sellel teemal).

Sellised meeleolud siis siia aprilli keskpaika, mis ilma poolest oleks justkui varajane talv koos oma lume ja külmaga. Veidi olen minagi praegu tardunud ja mõtlikumas olekus. Aga küllap saabub peagi ka päriselt see ilus kevad ja muidugi ka suvi. Ning küllap hakkavad ka minu suured mured järjest väiksemaks kooruma. Tegelikult on ju elu ikkagi tore. Võitleme edasi!

Kuidas üks õnnetu netipettuse ohver mu blogi külastatavuse lakke viskas

Kuidas teil nädalavahetus läks? Käisite seenel või nautisite niisama kaunist suveilma? Mina tegin mainitud asju, aga lisaks tabas mu blogi üks vägagi ootamatu külastustetulv.

Nagu ma siin juba kirjutanud olen, siis ega ma viimasel ajal enam väga aktiivselt oma blogi statistikat ei jälgi, sest see on muutunud üsna stabiilselt igavaks - paarsada klikki iga päev ning kui mõne uue postituse teen, siis see enamvähem kahekordistub. Aga tore on muidugi näha, et endiselt leiavad lugejad oma tee siia minu postituste virrvarri.

Aga sel nädalavahetusel ma siiski mingil veidral põhjusel või igavusest korraks seda statistika piiluma sattusin. Ning suur oli mu üllatus, kui märkasin, et laupäevane külastuste arv oli peaaegu 1000 peale tiksunud ning iga minutiga tuli neid klikke isegi juurde. Kuna ma mingit uut postitust avaldanud polnud, siis tekitas see minus teatava detektiivigeeni ja asusin siis jälgi ajama, et mis seda menu nüüd põhjustab. Ning ega väga palju aega ei läinudki, kuni leidsin arvatava juurpõhjuse - ühes väga populaarses Facebooki finantsidega seotud grupis oli avaldatud üks postitus. Üks õnnetu inimene oli sattunud netipetturite küüsi ja selle tõttu endale ligikaudu 40000-eurose võlakoorma tekitanud. Ning ta palus inimeste abi. Ja neid nõuandeid seal ikka tuli, nende seas ka soovitused minuga ühendust võtta. Ning niimoodi need inimesed siis mu blogi ja ka mu Facebooki lehele sattusid. Eks ma muidugi avaldasin seal siis ise ka veidi arvamust ning see pall siis kogu nädalavahetuse veeres. Lisaks sellele, et kahel päeval tuli kokku üle 2000 külastuse, avaldas see ka vägagi märkimisväärset mõju eelpool mainitud Facebooki lehe jälgijate arvule. Kui veel eelmisel reedel oli seal numbriks 128, siis tänaseks on see peaaegu kahekordistunud - 212. Ehk siis jah, näide sellest, kuidas mõni asi võib täitsa oma elu elama hakata. Aga suures plaanis olen ma selle kõigega muidugi väga rahul - teades, kui palju on meie seas laenukoormate all ägajaid, siis usun, et neile kõigile tuleb kasuks, kui nad mu blogi avastavad. Usun, et siit võib leida nii mõnegi õpetliku rea ja lisaks ehk annab ka julgust ja jõudu selle kõigega tegeleda, nähes, et nad pole sugugi üksinda ja et tegelikult on ka väga raskestest seisudest võimalik välja tulla. Mäletan lihtsalt omast ajast seda, kui väga ma oma saatusekaaslasi netist taga otsisin, paraku tol hetkel veel ühtegi võlablogi ei eksisteerinud, kuigi oleksin väga soovinud neid lugeda, et tunnetada seda lootust, et minusuguseid on veel.

Selle postituse lõpetuseks, aga räägiksin natuke ka oma viimasest üleskutsest. Ning tuleb nentida, et siin puhub täitsa lootusrikkaid tuuli. Minuga võttis ühendust üks tore inimene, kellega koos nüüd proovime veidi seda raamatumõtet põrgatada. Ning esimesed muljed on täitsa vahvad ja positiivsed. Siit annab kenasti edasi minna küll ja üks väga suur ühine huvi on meil täitsa leitud. Niiet eks ole näha, mis sellest edasi saab. Hoian kindlasti ka teid selle kõigega kursis. Liiga detailselt esialgu siiski veel kaagutada ei taha.

Ka teisel teemal on esimesed kirjad mu postkasti jõudnud ning siit annab järjelugusid kirjutada küll. Üks kiri oli isegi seejuures nii pikk ja põhjalik, et pidin esmajoones kirjutajalt veidi vabandust paluma ja aega varuma, et kõik see materjal enda jaoks läbi töötada. Aga jah, ühtteist kindlasti peagi tiksuma hakkab ja püüan nii palju ka neile toeks olla, kui vähegi oskan ja suudan. Püsige lainel!

Kolm aastat blogimist, palju õnne!

Täna on mu blogil kolmas sünnipäev. Eks teatud mõttes võiks ju isegi nentida, et ka minul on sünnipäev, sest kes teab, mis seisus ma omadega tänaseks oleksin, kui ma poleks neid postitusi siia kirjutama hakanud. Seda kõike on mulle väga vaja olnud ainuüksi selleks, et oma hinge ja mõistust vähegi toimivana hoida neil väga rasketel aegadel, mis mul olnud on. Eks see kõik on olnud justkui mu vaimu ja mõtete puhastaja, talletaja. Et ma saaksin mingid mõtted peast välja ning nendega läbi selle rahu teha. Ning lisaks on see blogi aidanud mul tunda end ka olulisena. Rääkimata sellest, et ma olen nende aastate jooksul aru saanud, kui palju meie väikeses riigis niiöelda minusuguseid inimesi ikkagi on. Kuigi ühelt poolt on see loomulikult olnud masendav teadmine, siis teisalt on see siiski andnud ka vaimujõudu mõistes, et ma pole nendes lahingutes üksinda. See kõik on olnud kahtlemata ääretult silmiavardav periood mu elus. Iseasi, kas ma üldse vabatahtlikult olekski tahtnud neist asjadest nii palju teada saada. Sest olgem ausad - mida sügavamale ma oma teadvuses kogu sellest temaatikaga olen laskunud, seda karmimalt see maailm end näitab. Sõltuvused on sõna otseses mõttes hukatuslikud.

Tegelikult olen ma endiselt väga õnnetu ja kurb. Üks asi on see lõputu võitlus, mis on aja jooksul mult kahtlemata meeletult vaimujõudu söönud, aga teine asi on ikkagi nendes masendushetkedes, mil kahetsen, kui suuri vigu ma teinud olen. Jah, ma võin ju mõistuse tasandil mõista, et seda kõike ei saa enam olematuks muuta, aga samas pean endale aru andma, et on täiesti reaalne, et lõplikult ei anna ma neid asju endale mitte kunagi andeks. Loomulikult on oma suur osa nendes masendushoogudes ka see kaksikelu elamine. Kuigi see otsus sai kunagi vastu võetud ennekõike lähedaste kaitseks, siis eks aeg on näidanud, et selle kõige varjamine on tegelikult meeletult raske taak, mida kanda. Ausõna, ei soovita tegelikult mitte kellelegi. Kui vähegi võimalik, siis rääkige oma jamad esimesel võimalusel siiski välja. Kui muidugi asi juba nii kaugele on jõudnud nagu minu puhul, siis tegelikult väga enam tagasiteed polegi, selle saladusega tuleb nui neljaks elu lõpuni vastu pidada. Loomulikult, kui ühel ilusal päeval need vastikud võlad kaelast ära saavad, siis muutub ehk ka selle saladuse unustamine järjest lihtsamaks. Ma vähemalt tahaks seda uskuda.

Mis aga veel usku puudutab, siis tegelikult pean järjekordselt nentima, kui meeletult ma olen alahinnanud kogu seda paranemisprotsessi, rääkimata ka võlgadest jagu saamise perioodi ning raskust. 3 aastat tagasi uskusin ma, et ma suudan mõne aastaga oma võlad ära klaarida (tookord oli mu ainsaks võimalikuks õlekõrreks veel mitte kinnitatud pensionireform), aga reaalsuses poleks ma tolle hetke võimaluste juures (ennekõike pean siis sissetulekuid silmas) mitte kuidagi inkassodest ja arvatavasti ka kohtutäituritest pääsenud. Tagantjärgi olen mõelnud, et äkki see põhjendamatu naiivsus ja optimism olid lihtsalt minu mõistuse abivahendid, et ma üldse ellu jääksin. Teatud määral ma ju ignoreerisin isegi oma Exceli tabelite karmi seisu, maalisin need enda jaoks oluliselt leebemaks, kui nad olid. Aga ehk andis just see veidi moonutatud pilt mulle seda vaimujõudu ikka edasi pusida ja lahendusi otsida.

Aga siin ma siis nüüd olen, heal juhul pool teed käidud, pool veel minna. Eks need igasugused globaalsed sündmused hetkel loobivad kõigile muidugi takistusi ja tõkkeid juurde, aga suures plaanis tuleb nentida nii nagu ma algusaegadel oma postitusi lõpetasin - võitlus jätkub! Tegelikult ju alternatiivid puuduvad, tuleb hakkama saada! 

Palju õnne! 2 aastat blogimist täis!

Elu muudkui veereb, aeg aina kulgeb, Maa teeb oma tiire. Suures plaanis on tegelikult ju kõik nii nagu peab. Inimkond lihtsalt teeb mingeid veidraid asju viimasel ajal. Paanitseb, sõdib, seab kahtluse alla aastasadade jooksul paika loksunud teooriaid ja praktikaid. Ning selle mäsu sees peab siis iga üksikisik kuidagi hakkama saama. Olgem ausad - viimased paar aastat on ikka päris korralik kammajaa ümberringi olnud. Aga noh, eks seda mõnusam saab see juba nii iseenesest mõistetavaks muutunud rahuaeg olema, kui ükskord see ebastabiilsus otsa saab.

Minul oli eile üks tähtpäev. Või noh, õigemini minu blogikarjääril. Just eile, 2 aastat tagasi, alustasin ma oma esimeste tagasihoidlike postitustega. Ootamatult läks tookord siis pall üsna heas tempos veerema ning koos sellega ka mu meeletu võitlus pahede ja nendest tulenevate märkimisväärsete probleemidega. Mis seal salata, see aeg on tegelikult päris keeruline olnud. Aga kokkuvõttes olen ma endaga rahul. Võibolla mul oligi seda jama vaja, et oma tegelikke võimeid proovile panna. Sest no enne seda kõike oli mu elu ülimalt mugav ja teatud mõttes isegi igav. Mul puudus reaalne põhjus midagigi oma igapäevaelus muuta. Ilmselt poleks ma viitsinud isegi töökohta vahetada. Tänaseks võin ma vist isegi äkki Ansipi kuulsaid sõnu kasutades öelda, et just sellises kriisis ma tahaksingi elada. Seda just personaalsel tasandil - ma ei pea siin loomulikult silmas neid igasuguseid sõdu ja haiguspandeemiaid (kuigi ajaliselt on need minu teemaga kaasas käinud).

Mis siis tegelikult nende kahe aasta jooksul juhtunud on? Igasugused faktipõhised asjad olen ma siin aja jooksul ära rääkinud, neist ei hakka rohkem juttu tegema. Aga hingeliselt on minus toimunud väga mõnus vabanemine. Justkui oleks silmad avanenud. Igasugune taju maailma asjade osas on meeletult paranenud, analüüsivõimest rääkimata. Ja mis põhiline - ma ei tõmble enam nagu mingi lollakas tuulelipp. Mul on omad rahulikud, pikaajalised eesmärgid, mille nimel tegutsen ja teatud mõttes ma isegi lihtsalt tiksun. Siinkohal tahakski natuke isegi kunagist legendaarset Kreisiraadio šketsi parafraseerida - tee, mis sa teed, aga ära tõmble! Vali oma teekond, lahendused, eesmärgid ja hakka liikuma. Võta rahulikult. Ning tegele asjadega, mida sa tõesti muuta saad ning lepi nendega, mille puhul sa niiehknaa mitte midagi muuta ei saa.

Hetkel on siis järjekordne suurem spordivõitlus ka käimas, korvpalli EM. Eesti koondis ka kohal ja puha. Korralik nauding on seda kõike vaadata. Ning teate, ka selles osas on nende paari aastaga meeletu muutus toimunud. Mul on null huvi mingeid panuseid kuskile panna. Pigem mõtlen isegi pärast mõnd ägedat mängu, et näedsa, küll oli hea seda kõike ilma rahalise kaaluta vaadata. Eks ma selle arvelt muidugi olen oluliselt valivamaks ka muutunud. Kui ikka kumbki osapool huvi ei paku, siis mängu ka vaatama ei hakka ning selle arvelt hoian muidugi ka aega kokku, et muude oluliste asjadega tegeleda. Oma ennustajakarjääri tipphetkedel ei olnud enam mul mitte mingit vahet, kes mängib - alati vaatasin. Ning olin lihtsalt selle poolt, kelle peale raha panin, lihtne ja loogiline, eks ole. Ehk siis sisuliselt tegin ma vägisi endale igas spordivõitluses enda jaoks selle lemmiku valmis. Kokkuvõttes üsna mõttetu ja ajuvaba. Aga selline see sõltlase elu on - totaalne ohverdus oma mõnuaine nimel.

Aga ühesõnaga, palju õnne mulle veelkord! Kuigi tuleb tunnistada, et loomulikult ei ole see blogi enam kaugeltki nautimas oma tippaega, siis mina ise naudin oma mõtete kirjutamist ikka täiega. Kuigi ega mu elus enam midagi nii põnevat, traagilist ja kaasaelamisväärset ju ei toimugi. Aga selline see aeg hetkel on. Ma isegi ei tea, kas oodata või karta, et millalgi midagi ägedamaks ja hüplikumaks ka läheb. Pigem vist mitte - parem olgu igav blogi kui tõmblusi täis elu :)