Valguse poole: kuidas väiksed numbrid toovad suurt kergendust

Räägiks vahelduseks veidi ka lootuskiirtest. Eks me kõik vajame neid hetki, mis meile positiivseid emotsioone toovad ja natukenegi helgemaks seda tumehalli olemist muudaks. Kuigi jah, pigem ju peagi hoopis saabumas selline masendavam aeg looduses, kus päikest ja üldse sellist valget aega üsna vähe. Aga see selleks, ilma või kosmose vastu niikuinii väga raske midagi ette võtta.

Alustuseks vaataksin detailsemalt otsa sellistele kohustustele, mille jäägid on juba meeldivalt väiksed ja mida graafikujärgselt tasuda veel vähem kui aasta. Eks põgusalt sai need välja toodud ka viimases numbripostituses, aga tänaseks on need seisud veelgi paremaks muutunud. 

Esimesena võtaksin vaatluse alla Swedbanki väikelaenu. Selle laenu ajalugu on tegelikult väga pikk. Alguse sai see lausa 2018. aasta septembris, mil võtsin esimese laenu neilt, 7000 EUR. Sel ajal olid laenuandjad minu suhtes ikka uskumatult lahked ja ega mul siis veel mingeid probleeme polnud ka, kuigi jah, sissetulekud olid tänasega võrreldes muidugi täiesti olematud. Aga igal juhul kuu aega hiljem sain ma neilt ka teise laenu, 6000 EUR. Ja nii ma siis muudkui tasusin neile neid, esimese laenu eest 175 EUR ja teise eest 151 EUR iga kuu. 2021. aasta märtsiks olid laenujäägid vastavalt 4562 EUR ja 4159 EUR ning ma tegin taotluse, et need laenud kokku viia ühe laenumakse alla. Ja Swedbank nõustus, lisas sinna veidi lepingu muutmise eest tasusid juurde ning nii saigi neist kahest laenust kokku üks 9083,66 EUR suurune laen, viieaastase maksegraafikuga. Laenumakseks sai 223,94 EUR. Ning tänaseks on sellest alles jäänud vaid 863,40 EUR ning tasuda on veel kõigest 4 osamakset. Ning järgmise aasta veebruaris saab see laen lõplikult makstud! Tegelikult on see uskumatult tore tunne.

Järgmine lootusrikas seis on TF Banki laenuga. See laen sai võetud 10.05.2021, summaks 3000 EUR. Kuumakseks 102 EUR. Algselt sai see võetud 5 aasta peale, kuid paar aastat tagasi võtsin ma maksepuhkuse ja selle tõttu on graafikujärgne lõpp tänase seisuga 10.07.2026. Tänane laenujääk on 883,28 EUR (selle kuu makse on veel maksmata) ehk siis kokkuvõttes on tasumata veel 10 osamakset.

Kolmandaks vaatlen üht omamoodi krediidikontot. Teenusepakkujaks Modena. Kokku sain ma neilt 2020. aasta alguses kahe maksena 1276,58 EUR. Eks omajagu sai neile tagasi makstud ja siis jälle uuesti kasutusele võetud kuniks lõpuks jäin ma tagasimaksetega hätta ja leping(ud) öeldi üles. Mingit pikka venitamist nende poolt polnud, nad andsid seejärel kohe nõude kohtusse. Aga õnneks olid nad lõppude lõpuks mõistlikud ja saime kohtuvälise kokkuleppe sõlmitud. Lõplikult võlasummaks kujunes igasuguste viiviste ja trahvidega koos 1457,81 EUR. Seda hakkasin ma tagasi maksma selle aasta veebruarist. Kuumakseks 80,99 EUR. Tänaseks on kõik kenasti graafikus, olen 8 makset teostanud (oktoober veel maksmata). Ning jäägiks on taaskord selline tore (kõik laenujäägid, mis on maksimaalselt kolmekohalised on minu jaoks toredad) 809,89 EUR. Maksta on veel tänase seisuga kokku 10 osamakset ning 10.07.2026 saab ka selle kohustusega kõik ühele poole.

Ning viimase lootuskiirena on mul esile tuua Kreditex Ühisraha. Eks neist olen ma siin omajagu kirjutanud, aga tundub, et lõpuks on finišisirge näha ja saab ka selle hingelt maha. Algseks laenusummaks oli nende juures 3000 EUR ning see sai võetud 10.03.2020. Ka see on laenuleping, mis ühel hetkel üles öeldi ning kohtusse menetleda anti. Kuid taaskord sai tehtud kohtueelne maksegraafik. Jääk oli selleks hetkeks ca. 1400 EUR ning laenumakseks 150 EUR. Kohtueelne kokkulepe tähendas seda, et kohustuse summaks määrati 1689,15 EUR ning igakuiseks makseks 141 EUR. Tänaseks on jääk 984,15 EUR ja tasuda on jäänud veel 7 osamakset. Ehk siis 10.04.2026 saab sellelegi joone alla tõmmata.

Tegelikult on paar laenu veel, mille jäägid veidi üle 2000 euro, aga tänaseks siiski need veel nii hoomatavad ei ole. Ehk siis praegused põhilised rõõmukiired on just need neli ülalpool välja toodud lepingut. Kui need lõpuks kõik makstud saavad, vabaneb neist kokku ca. 550 eurot raha muude kohustuste katmiseks.

Järgmine tore kingitus tuleb aga hoopis meie väga palju kirutud valitsuse poolt. Kuna uuest aastast kaob maksuküür, aga tulumaksumäär jääb endiseks, siis hakkan ka mina üle pikkade aastate tundma tulumaksuvabamiinimumi võlusid. Ehk siis kokkuvõttes saan alates jaanuarist iga kuu 700*22% = 154 eurot rohkem raha kätte. Teeb meele rõõmsaks küll.

Veebruaris toimub taas järjekordne tuludeklaratsioonideralli, eks midagi tiksub ka sealt mulle (lasteaia kohatasude pealt jne).

Aprillis on muidugi jälle põhjust loota aastaboonust ning kes teab, äkki venitab ka veidi palgatõusu (siiani olen praeguses töökohas igal kevadel seda rõõmu tunda saanud, et teatud mõttes mingi põhjendatud ootus justkui oleks), aga seda viimast ma pean siiski kõige rohkem selliseks ebakindlaks unistuseks pigem. Teised lootused, mida siin postituses sai välja toodud, peaksid aga vägagi reaalsed ja kindlad olema. Ole vaid ise mees ja pea vastu, eks ole!

Niiet kokkuvõttes - kuigi seis on endiselt keeruline, siis on päris palju ka positiivseid märke õhus. On mille nimel edasi pingutada. Ükskord saavad need kõik makstud ju niikuinii!

Numbripostitus, august 2025

Käes on aeg üle pika-pika aja taas oma rahanumbritele otsa vaadata ja neid ka teiega jagada. Tunnistan ausalt, kogu see värk läks mul paar aastat tagasi korralikult lappama. Põhjuseks siis igasugused erinevad krüptokatsetused, kus mul taaskord hasart sisse lõi ning lõpetuseks vürtsitasin seda kõike siis juba varem räägitud Facebooki gruppide eraisikute laenudega. Ühesõnaga jah, tegelikkuses hävitasin ma suure osa oma saavutatud edusammudest. Eks siis selle kõige tõttu ma lõppude lõpuks ei soovinud ise neid numbreid enam piiluda ja ammugi polnud ma valmis seda kellegagi jagama ka. Ning ega ma ju neid Exceleid enam ei täitnud ka eriti. Kõik, mida valesti andis teha, seda ma ka valesti tegin. Aga mis seal ikka, need vead on tehtud, loomulikult pikendasin ma selle kõigega oma piinu veel mitme aasta jagu, aga nüüd tuleb ikkagi kuidagi edasi minna. Vaatamata kõigele olen ma samal ajal suutnud siiski edukalt oma tööalast karjääri edasi arendada ja palka ikka mitmekümne protsendi võrra suurendada. Selles mõttes võiks siiski midagigi lootusrikast ka olla.

Alustaksingi sissetulekutest. Mu tänane brutopalk on 2,23 korda suurem kui selle blogiga alustades (siis olin ma veel eelmises töökohas). Netopalga vahe on siiski veidi väiksem, sest vahepeal on tulumaksumäära tõstetud. Aga ikkagi tundub täiesti ebareaalselt uskumatu, kui naiivne ma 5 aastat tagasi olin, kui uskusin, et tollase sissetulekuga suudan oma jamadest välja ronida. Täpset palganumbrit ma siia kirja panema ei hakka, aga kellele see huvi pakub ja kes arvutada viitsib, siis mõned nädalad tagasi kirjutasin oma Facebooki lehele järgnevalt: "Lasin täna oma sissetulekud läbi palgakalkulaatori ja sain järgmised tulemused: minu pealt makstakse igakuiselt sotsiaalmaksu 1732,50 eur, töötukindlustust 42,00+84,00 eurot ning tulumaksu 1136,52 eurot. Ehk siis kokku 2995,02 EUR. IGA KUU! Ja mida ma õigupoolest selle kõige pealt riigilt või oma koduvallalt tagasi saan? Eriti praegu, kui olen raskustes. Peab ütlema, et päris suured summad ja kohe kuidagi ei saa öelda, et minu panus riigi rahakotti oleks kuidagi väike. See paneb mõtlema, et tegelikult ju riik vajab mind. Aga ometigi on august välja ronimine ikkagi ainuüksi minu enda mure." Aga nii palju siis palganumbrist.

Edasi räägiksin veel ühest sissetulekust, mis tänaseks küll kahjuks ära langenud (ei teagi, kas lõplikult või on kunagi veel lootust, et tuleb tagasi). Selleks on siis blogiga seotud Google reklaamrahad. Need summad ei olnud väiksed - keskeltläbi ikkagi 200 eurot iga kuu. Paraku aga pandi see võimalus 19. mail minu jaoks kinni. Vahepeal küll ilmusid mingiks 3-4 päevaks need reklaamid tagasi ja isegi raha tiksus veidi juurde (ca. 15 eurot), aga nüüd on juba peaaegu kuu aega taas vaikus ja reklaamid on kadunud ning passiivset lisaraha kahjuks ei tiksu enam. Eks näis, mis selle kõigega edasi saab, Google AdSense'i kontol on mul endiselt lihtsalt teade, et reklaamide näitamine on ajutiselt limiteeritud ning mu konto on niiöelda uurimise all. Aga on nagu on, selliste korporatsioonide poliitikate ja otsuste vastu tavainimene niikuinii midagi teha ei saa. Tuleb lihtsalt oodata. Viimane ülekanne, mille Google mulle tegi, oli 24.06.2025 laekunud 381,47 EUR.

Sellega on siis mu sissetulekute osa üle käidud. Aeg piiluda kohustuste manu. Nagu juba eespool mainitud, siis see läks mul vägagi lappama ning ühel hetkel ei suutnud ma seda enam hallata. Aga juulikuus külastasin ma võlanõustajat ja me käisime mu lepingud, graafikud ja muud kokkulepped ükshaaval üle ning kaardistasime need ära, lisades juurde ka prioriteedid.

Kõige tähtsam niiöelda "püha lehm" mu laenude seas on muidugi kodulaen. Tänane jääk on 86700 eurot ning kuumakseks tänu hiljutisele Euribori langusele 575 eurot (siia lisandub ka igakuiselt laenukindlustusmakse ca. 50 eurot ehk siis kokku 625 eurot). Kõige hullemal hetkel oli kodulaenu kuumakseks 663 eurot ning parimal hetkel on see olnud 467 eurot. Ehk siis siin on omajagu ameerika mägesid sees igasuguste globaalsete sündmuste tõttu.

Enne, kui järgmiste kohustusteni liigun, pean tegema paar ülestunnistust. Alustuseks - tänaseks ei ole ma enam seisus, kus kõik mu laenulepingud oleksid niiöelda "elus". Kokku 11 lepingut on tänaseks üles öeldud - neist 6 on jõudnud inkassode lauale. Samas, nende pärast ma liialt hetkel tegelikult ei muretse, kõigile ma jõudumööda mingeid makseid teostan, aga kokkuleppeid kellegagi sõlminud ei ole. Nad küll aegajalt üritavad mind ähvardada igasuguste asjadega, aga üldiselt ega neil liiga palju võimalusi minu vastu praegu pole, kuna kiirmaksekäskude vastuvõtmine on peatatud. Teiseks ülestunnistuseks on fakt, et 5 lepingut on mul siiski jõudnud ka kohtuni. Kuid kõigi nendega olen ma sõlminud kohtueelsed kokkulepped ja maksegraafikud. Ning nende "diilide" suurim pluss on see, et siin enam mingeid intresse või viiviseid ei lisandu. Iga viimnegi sent, mida tasun, läheb 100% põhiosa katteks. Kokkuvõttes on muidugi need kohtueelsed kokkulepped minu jaoks prioriteediga nr. 2, sest siin mänguruumi ei ole. Kui nende osamaksetega hilinen, siis liigub nõue kohe kohtutäituri lauale ja see oleks juba paha-paha (kuni pangakontode ja töötasude arestimiseni jne).

Aga nüüd võtaksingi siis eelpool mainitud nõuded detailideks lahti. Alustame siis tähtsamatest ehk siis nendest kohtueelsetest kokkulepetest. Kokku on nende viie kokkuleppe osamaksete summa igas kuus 691,99 EUR. Ning nende kohustuste kogujääk on tänaseks (11.08.2025 seisuga) 14103,95 EUR. Nende seas on kaks nõuet, mis on tänaseks juba suhteliselt väiksed - üks neist on Modena, mille kuumakse on 80,99 EUR ja jääk 890,88 EUR ning teiseks Kreditex, mille jääk on 1125,15 EUR ja kuumakse 141 EUR. Üldiselt olen ma tänaseks võtnud suuna niiöelda lumepallimeetodi peale ehk siis erilist tähelepanu pööran praegu just sellistele väiksemate jääkidega kohustustele, sest kui need niiöelda "eest ära" saavad, siis vabaneb raha juba ülejäänud kohustuste jaoks ning muidugi ka elamise jaoks üleüldiselt.

Nendest inkassonõuetest ma liiga palju rääkida ei tahagi, sest nagu öeldud ega mul siin kellegagi mingit graafikut või kokkulepet vormistatud pole. Aegajalt lihtsalt teen neile kõigile mingeid kandeid, et maksete intervall liiga pikaks ei veniks. Aga jah, üldiselt on need kõige madalama prioriteediga kohustused minu jaoks.

Viimase "grupi" moodustavad siis need lepingud, mida pole (veel) ennetähtaegselt lõpetatud. Siin on kokku mul 10 ametlikku laenulepingut, 8 laenuandjaga. Kokku igakuine koormus: 1966,32 EUR. Taaskord ma kõiki lepinguid siin ükshaaval välja tooma ei hakka, aga paar väiksemat lumepalli siiski - alustuseks Swedbank, mille laenujääk on 1470,62 EUR (kuumakse 227,50 EUR) ning teisena TF Bank, mille jääk on 1035,29 EUR (kuumakse 103,77 EUR).

Kui võtta need neli väiksemat kohustust (Swedbank, TF Bank, Modena ja Kreditex), siis nende jääkide summa on kokku 4521,94 EUR ja igakuised osamaksed 553,26 EUR. Ehk siis praegune esmane eesmärk ongi nende laenudega ühele poole saada. Siis on juba palju lihtsam.

Lõpetuseks räägiksin ka sõbralaenust. Selle jääk on tänaseks 10800 EUR. Kahjuks on ka selle tagasimaksetega mul omajagu tõrkeid olnud, aga üritan end igati parandada ja ka siia jõudumööda rohkem panustada.

Selline see seis siis tänaseks on. Midagi ilusat siin ei ole. Aga samas tunnetan ise, et ilmselt kõige suurem madalseis on tänaseks siiski pigem möödas (pean silmas ennekõike seda eraisikulaenude tsüklit, millest ma kuidagi välja ei suutnud ronida). Kes soovib, võib neid numbreid siin enda jaoks kokku arvutada ja järeldusi teha, aga ma ise rohkem sellel teemal kirjutada ei soovi. Ahjaa, loomulikult lisanduvad siia kohustuste nimekirja tegelikult ka igasuguseid kommunaalmaksed - elekter, internet, televisioon, vesi, küte jne. Aga jah, neid ka siia liiga detailselt lahti ei hakka harutama. Loodetavasti tuleb järgmine numbripostitus kiiremini kui 3,5 aasta pärast ning ennekõike loodan, et seal on seisud juba palju-palju paremad. Aga nagu ikka - võitlus jätkub.

Numbripostitus - 2023. aasta esimene kvartal

Juba mõnda aega olen ma siin hoogu võtnud, et üks numbripostitus kokku panna. Aga teate - no kohe üldse ei tule inspiratsiooni peale. Eks suurim põhjus on siin ilmselt selles, et iga sendi taga ajamine ei ole tänaseks päevaks minu jaoks enam nii eluliselt oluline. Tegelikult ei pea ma ju juba mõnda aega iga kuu alguses mõtlema, et kuskohast ma küll kõikide oma kohustuste jaoks rahad kokku saan (ning mis seal pattu salata - juhtus ju ka selliseid olukordi, kus alati seda raha 100% kokku ei saanudki).

Niisiis. Numbrid, rahanumbrid. Ega ma siin sendi täpsusega neid ette laduma ei hakka. Ma arvan, et suures plaanis see peale mu enda eriti kedagi ei huvita ka. Aga mingi pildi ma siia siiski üritan kokku maalida. Kui nagu realistlikult asjadele peale vaadata, siis ega see seis ju endiselt midagi väga roosilist ei ole. Mul on endiselt ca. 2000 EUR eest igakuiseid laenukohustusi (siin sees on ka kodulaen). Olgem ausad - see on ikka väga jõhker summa, mida igakuiselt tagasi maksta. Sellest summast moodustab intressikulu tänaseks ca. 750 EUR (juba ainuüksi kodulaenu intress on sellest üle 350 EUR). See igakuine summa võiks tegelikult ka väiksem olla, aga ma olen üritanud oma laenulepingud selliselt ümber optimeerida, et nad vastaksid võimalikult hästi mu tänasele majanduslikule seisule - ehk siis, et ma maksaksin võimalikult suurt põhiosa (ehk siis nii mõnegi lepingu tegin ajalises mõttes lühemaks), aga samal ajal saaksin ma summa-summarum siiski ka igapäevaste argikuludega kenasti hakkama ja saaks paar korda kuus endale ja oma perele ehk ka midagi mõnusat lubada (mõni spa või kasvõi ägedam söögikord). Rääkimata siis ka meelerahufondi rahade tiksutamisest. Eesmärk on siiski ju endine - võimalikult ruttu võlavabaks saada, aga samal ajal olen ma ju tänaseks sellises seisus, et saan lubada olukorda, kus mu argipäev ei pea otseselt mu tehtud vigade pärast enam kannatama. Aga eks see üks selline pidev tasakaalustamine on, sest kõik hinnad ju muudkui tõusevad, rääkimata sellest viimase 12 kuu jõhkrast Euribori rünnakust.

Ning sellest Euriborist ma siis peangi nüüd veidi rääkima. Veel 8 kuud tagasi oli mu kodulaenu makse 465 eurot + kindlustus. See oli veel aeg, mil minu jaoks kehtis 0% Euribor. Esimese laksu sain ma kätte eelmise aasta hilissuvel, mil kuumakse tõusis 0,6% peale tõusnud Euribori tõttu 500 EUR peale. Suures plaanis ei midagi tapvat veel, eks ole. Aga nüüd siin keset talve sain siis järgmise litaka - nüüd on mul pooleks aastaks see näit 3,01% peale tõusnud ja kuumakseks 616 EUR + kindlustus. Ehk siis 150 EUR igakuiselt rohkem. Ning sellel kõigel on oma varjukülg ka veel lisaks: kui eelmisel aastal oli mu kuumaksest põhiosa oluliselt suurem kui intressikulu (sisuliselt 300 vs 165), siis nüüdseks on see seis ikka päris halvasti minu kahjuks (246 vs 370). Kuigi laenujääk on ju selle aja jooksul vahepeal vähenenud. Aga selline see hetke reaalsus on. Ning nagu igasugused analüütikud järjepidevalt räägivad - see ei ole veel kaugeltki mitte tipp. Huvi pärast piilusin ka tänase seisu üle - tänane 6-kuu Euribor on juba üle 3,4%. Ehk siis selle aasta suve lõpus võib järgmist lööki oodata. Esialgu ma selle kõige taustal midagi ette võtta ei kavatse, tuleb lihtsalt maksta. Ja ega mul väga mõtteid polegi, mis selles osas teha annaks.

Vahepeal tuli siis veidike rahalist leevendust ja lisasüsti maksuametist. Siin ma ka liiga detailidesse ei hakka minema. Mu tulumaksutagastuse põhiosa tuli loomulikult III samba ostude pealt, ehk siis maksimaalse 6000 euro eest anti mulle 1200 eurot tagasi. Lisaks sain 300 eurose kodulaenu intresside pealt 60 eurot ning veidi raha ka lasteaia kohatasu ning erinevate annetuste pealt (Ukraina abistamiseks jne). Kokku sain siis tagastuse veidi üle 1400 euro. Abiks ikka. Eelmine aasta oli mu senise elu kõige edukam aasta, rahalise tulu mõttes siis just - kui vanasse vääringusse ümber arvestada, siis esmakordselt ületas mu brutotulu miljoni krooni piiri. Ning tegelikult võib loota, et 2023. aasta lööb selle numbri üle, sest sel aastal töötan ma lisatöökohal arvatavasti kogu aasta (eelmisel aastal alustasin teises firmas keset suve). Lisaks loodan ma endiselt ka veel seda, et ehk toovad lähinädalad ka mingi palgatõusu mu põhitöökohas. Rääkimata siis aastapreemiast. Aga see on juba tulevikumuusika ja sellest hetkel pikemalt veel midagi rääkida ei saa.

Ja ongi kõik. Rohkem ma hetkel rahanumbritest rääkida ei soovi. Kõik muu tiksub vaikselt omasoodu ja olgem ausad - võlgadega võitlus on ikka ääretult pikk protsess, kus kannatlikkus on märksõnaks. Reeglina mingeid kiireid otseteid siin ei eksisteeri.

Ahjaa, vahepeal olid siis meil need Riigikogu valimised ka ära. Ning olgem ausad - mina olen ülimalt rahul nende tulemustega. Siit võib ühtteist head ja toredat veel kooruda. Vahvat kevadeootust kõigile!

Palju õnne! 2 aastat blogimist täis!

Elu muudkui veereb, aeg aina kulgeb, Maa teeb oma tiire. Suures plaanis on tegelikult ju kõik nii nagu peab. Inimkond lihtsalt teeb mingeid veidraid asju viimasel ajal. Paanitseb, sõdib, seab kahtluse alla aastasadade jooksul paika loksunud teooriaid ja praktikaid. Ning selle mäsu sees peab siis iga üksikisik kuidagi hakkama saama. Olgem ausad - viimased paar aastat on ikka päris korralik kammajaa ümberringi olnud. Aga noh, eks seda mõnusam saab see juba nii iseenesest mõistetavaks muutunud rahuaeg olema, kui ükskord see ebastabiilsus otsa saab.

Minul oli eile üks tähtpäev. Või noh, õigemini minu blogikarjääril. Just eile, 2 aastat tagasi, alustasin ma oma esimeste tagasihoidlike postitustega. Ootamatult läks tookord siis pall üsna heas tempos veerema ning koos sellega ka mu meeletu võitlus pahede ja nendest tulenevate märkimisväärsete probleemidega. Mis seal salata, see aeg on tegelikult päris keeruline olnud. Aga kokkuvõttes olen ma endaga rahul. Võibolla mul oligi seda jama vaja, et oma tegelikke võimeid proovile panna. Sest no enne seda kõike oli mu elu ülimalt mugav ja teatud mõttes isegi igav. Mul puudus reaalne põhjus midagigi oma igapäevaelus muuta. Ilmselt poleks ma viitsinud isegi töökohta vahetada. Tänaseks võin ma vist isegi äkki Ansipi kuulsaid sõnu kasutades öelda, et just sellises kriisis ma tahaksingi elada. Seda just personaalsel tasandil - ma ei pea siin loomulikult silmas neid igasuguseid sõdu ja haiguspandeemiaid (kuigi ajaliselt on need minu teemaga kaasas käinud).

Mis siis tegelikult nende kahe aasta jooksul juhtunud on? Igasugused faktipõhised asjad olen ma siin aja jooksul ära rääkinud, neist ei hakka rohkem juttu tegema. Aga hingeliselt on minus toimunud väga mõnus vabanemine. Justkui oleks silmad avanenud. Igasugune taju maailma asjade osas on meeletult paranenud, analüüsivõimest rääkimata. Ja mis põhiline - ma ei tõmble enam nagu mingi lollakas tuulelipp. Mul on omad rahulikud, pikaajalised eesmärgid, mille nimel tegutsen ja teatud mõttes ma isegi lihtsalt tiksun. Siinkohal tahakski natuke isegi kunagist legendaarset Kreisiraadio šketsi parafraseerida - tee, mis sa teed, aga ära tõmble! Vali oma teekond, lahendused, eesmärgid ja hakka liikuma. Võta rahulikult. Ning tegele asjadega, mida sa tõesti muuta saad ning lepi nendega, mille puhul sa niiehknaa mitte midagi muuta ei saa.

Hetkel on siis järjekordne suurem spordivõitlus ka käimas, korvpalli EM. Eesti koondis ka kohal ja puha. Korralik nauding on seda kõike vaadata. Ning teate, ka selles osas on nende paari aastaga meeletu muutus toimunud. Mul on null huvi mingeid panuseid kuskile panna. Pigem mõtlen isegi pärast mõnd ägedat mängu, et näedsa, küll oli hea seda kõike ilma rahalise kaaluta vaadata. Eks ma selle arvelt muidugi olen oluliselt valivamaks ka muutunud. Kui ikka kumbki osapool huvi ei paku, siis mängu ka vaatama ei hakka ning selle arvelt hoian muidugi ka aega kokku, et muude oluliste asjadega tegeleda. Oma ennustajakarjääri tipphetkedel ei olnud enam mul mitte mingit vahet, kes mängib - alati vaatasin. Ning olin lihtsalt selle poolt, kelle peale raha panin, lihtne ja loogiline, eks ole. Ehk siis sisuliselt tegin ma vägisi endale igas spordivõitluses enda jaoks selle lemmiku valmis. Kokkuvõttes üsna mõttetu ja ajuvaba. Aga selline see sõltlase elu on - totaalne ohverdus oma mõnuaine nimel.

Aga ühesõnaga, palju õnne mulle veelkord! Kuigi tuleb tunnistada, et loomulikult ei ole see blogi enam kaugeltki nautimas oma tippaega, siis mina ise naudin oma mõtete kirjutamist ikka täiega. Kuigi ega mu elus enam midagi nii põnevat, traagilist ja kaasaelamisväärset ju ei toimugi. Aga selline see aeg hetkel on. Ma isegi ei tea, kas oodata või karta, et millalgi midagi ägedamaks ja hüplikumaks ka läheb. Pigem vist mitte - parem olgu igav blogi kui tõmblusi täis elu :)

Kurat, tegelikult olen ma tubli!

Me kõik vajame suuremal või vähemal määral kiitust ja tunnustust. Juba lapsepõlves saame me kuulda ilusaid ja häid sõnu, kui midagi hästi teeme. Ning olgem ausad - see tekitab hea tunde, onju. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõne jaoks on kiidusõnad olulisemad kui teisele, aga natukenegi tahame me seda siiski kõik.

Eks elus on igasuguseid etappe. Ning on ka selliseid perioode, kus justkui polegi vaja mingit välist stiimulit, sest kõik sujub niigi mõnusalt ja sujuvalt. Need on need elu laineharjadel surfamise hetked. Aga paratamatult ei ole elu üks lõputu pillerkaar. Aegajalt tuleb ka tumedamaid toone sisse ning siis on vaja ka sõbralikku toetust, tunnustust, et natukenegi leida seda positiivset energiat edasi rühkimiseks.

Kuigi minu teekond viimastel aastatel on vahelduva eduga liikunud üsnagi õiges suunas, siis teatud põhjusel olen ma pidanud seda kõike läbi elama täielikus üksinduses. Minu saatjaks oletegi olnud ainult teie, mu kallid blogilugejad. Loomulikult on see kõik olnud mu enda valik, oma kõige lähedastematele inimestele oma jamadest mitte rääkida, aga samas ma ei kahetse seda otsust. Tegelikult olen ma ikkagi väga tubli olnud. Eks muidugi tahaks, et keegi peale mu enda ka mind kiidaks ja toeks oleks, aga samas tunnen ma ikkagi, et mul on väga palju põhjust iseenda üle uhke olla. Kui ma ühel hetkel selle otsuse tegin, et "nui neljaks" ma rabelen sellel teekonnal omaette, ma ronin sellest üksinda välja, siis mida aeg edasi, seda võimatumaks muutus tegelikult see niiöelda "kapist väljatulek". Ma leppisin sellega, et see on minu üsnagi eraklik teekond ning rakendasin kogu oma energia just sinna, et leida igakuiseid lahendusi, kuidas lõpuks see auk võimalikult kiiresti kinni katta.

Tänaseks olen ma olukorras, kus mu sissetulekud on üle kahe korra suuremad kui mu jamade alguses. Olen endast leidnud selle leidlikkuse, kuidas reaalselt pingutada ja raha teenida. Kui kõik mu igakuised tulud kokku liita (põhitöö, lisatöö, erinevad tõlketööd, lisakopikad blogi reklaamidest jne), siis teenin ma tänaseks rohkem kui Riigikogu lihtliige. Ning selle kõige juures ei pea ma üldsegi kuidagi üleloomulikult end katki rabelema. See elutempo on mulle täiesti jõukohane. Praeguses rütmis liikudes peaks ma järgmise aasta jõuludeks sisuliselt võlavabaks saama (ainult kodulaen peaks üles jääma). Selle juures ei ole ma arvesse võtnud võimalikke erinevaid preemiaid või palgatõuse. Ma võin tõesti lõpuks öelda, et tegelikult hakkab kaugelt kaugelt tunneli lõpust valgust paistma. Ning tegelikult on hästi julgustav mõelda, et kui ühel hetkel kõik need rämpslaenud mul läbi saavad, siis peaks mul olema tõesti võimekust elu nautima hakata. Ning siis saan ka ehk ka lõpuks oma lähedastele lubada sellist elu nagu ma tegelikult olen võimeline pakkuma.

Eks kogu sellel rabelemisel ja ebatavaliselt kõrgel stressitasemel on muidugi ka oma hind. Vähemalt kahel korral on sel aastal juhtunud seda, kus inimesed, keda ma mõned aastad pole näinud, on mulle nentinud, et mind ei tunne enam ära ja olen justkui ootamatult vanemaks jäänud. Seda ennustas mulle tegelikult juba paar aastat tagasi üks kaasteeline, et see pinge teeb juuksed halliks ja toob kortsud näkku. Kindlasti võib öelda, et selle jamaga kaotasin ma potentsiaalseid elupäevi. Aga samas - mis seal ikka parata. Mis tehtud, see tehtud. Ning taaskord pean endale ilmselt sisendama - ma olen tubli olnud, et sellest jamast välja ronisin!

Kuidas mul läheb?

See blogi on viimasel ajal kuidagi liiga filosoofiliseks muutunud. Tõele au andes tuleb nentida, et selline mõtisklemine ja arutlemine annab küll teatavat hingerahu, aga ega ta praktilist väärtust eriti ei oma. Lihtsalt hea enda jaoks mõtteid korrastada ja suuri sihte ehk seada. Kõlab mõnes mõttes natuke sama mõttetult kui "läbi raskuste tähtede poole". On küll tore neid tähti vaadata, aga reaalne elu toimub siiski nüüd ja täna, siin ja praegu.

Räägikski vahelduseks natuke sellest, kuidas mul siis ka läheb ja kas mingeid arenguid ka olnud on. Ning tuleb nentida, et ühtteist on ikka toimunud ka ning suures plaanis summa-summaarum pigem positiivses suunas.

Alustuseks aga pigem negatiivsetest asjadest. Mõni aeg tagasi sain siis teada oma järgmise poole aasta kodulaenu makse. Nagu ühes varasemas postituses märkisin, siis viimati fikseeriti see mul veebruaris, mil Euribori määr oli -0,499%. Nüüdne uus, minu jaoks siis järgneva kuue kuu reaalsus on aga +0,689%. Ehk siis tõus on ikka päris märkimisväärne. Igakuine laenusumma tõusis selle tõttu hoobilt 32,50 EUR. Ei ole mitte väike summa, mida nüüd siis edaspidi rohkem maksta. Aga samas pole midagi eriti parata ka, tuleb hakkama saada.

Järgmine karm reaalsus on siis üleüldine hinnatõus. Vaikselt oleme jõudnud juba sinnapaika, kus uudistest tulev info järjekordse rekordinflatsiooni kohta ei pane enam eriti isegi kulme kergitama. Rekordinflatsioon tuleks siin siiski tegelikult muidugi jutumärkidesse panna. Igasugustest rekorditest oleme me oma 23% inflatsiooniga siiski üsna kaugel. 90ndatel olid need protsendid ikka oluliselt karmimad. Aga kes siis enam neid aegu mäletab, eks ole. Samuti pole vaja rääkida ka tegelikult mingist hüsteeriast ja hüperinflatsioonist. Igaks juhuks siia definitsioon ka - formaalselt defineeritakse hüperinflatsiooni inflatsioonina, mis on suurem kui 50% kuus. Meil aga on see 23% siiski aastane inflatsioon. Niiet, ei midagi erilist, ei midagi superit, ammugi siis mitte hüpervärki. Aga noh, samas tuleb mõista kogu seda ärevust ja kerget paanikat. Olukord ju kuidagi roosiline siiski pole.

Elektri ja gaasihinnad õnneks mind otseselt kuidagi ei mõjuta (eks läbi üldise hinnatõusu muidugi puudutab, aga see selleks). Minu energiaarved on stabiilselt kontrolli all. Praegune elektrileping (fikseeritud hinnaga 10,2 senti kwh) kehtib mul kenasti 2024. aasta septembri lõpuni. Ehk siis see mulle siin mingit lisastressi õnneks ei tekita. Ning gaasiga ei puutu ma otseselt üldse kokku. Kütusehinnad tanklates on ka õnneks vaikselt pigem allapoole tulnud, seega selles osas ka kõik normaalne.

Ning lõpetuseks siis üks väike sammuke mu elus, mis mu olukorda veelgi parandama peaks. Kuidagi iseenesest koperdasin ühe lisatöö otsa. Ning see on oma olemuselt sisuliselt sama töö, mida ka põhikohaga harrastan. Ehk siis IT. Ning kui mulle see pakkumine tehti, siis esitasin neile palgasoovi, mille puhul tunnetasin, et kui nad sellega nõus on, siis olen väga rõõmus (ehk siis tegelikkuses kõrgem palk kui mu põhikohal). Ning nad olidki nõus. Tingimused on ka täpselt sellised, et palka saan täpselt nii palju kui tööd teen - ehk siis tunnitasu alusel. Mingeid alampiire ega ülempiire otseselt ei ole. Esimesed ülesanded on mul tänaseks juba kenasti täidetud, esimesed töötasudki käes ning kõik sujub suurepäraselt. Selle kõige juures austan loomulikult ka oma põhitööandjat ja mingeid järeleandmisi selles osas ei tee. Põhitöö ajal teen siiski ainult põhitööd. Lisatöö tegemise aeg on ikkagi vaba aja arvelt (õhtud, nädalavahetused jne). Ehk siis mingit legaalset või vaimset konflikti selles osas ei ole.

Ning tegelikult tahakski öelda, et kuigi ma armastan rutiini, siis viimaste nädalate kaootiline suvine elutempo (puhkused, väljasõidud jne) on kuidagi märkamatult akud ikkagi täis laadinud. Energia ja tegutsemislust on täiega tagasi. Võibolla on siia kaasa aidanud ka teatav mõtete ja plaanide selginemine. Ma olen hakanud mõistma, et liiga pikalt ei tohiks ka oma samme ette mõelda, sest sellisel moel võibki lõpuks ülemuretsemisest ja ülestressamisest tekkiv depressioon tekkida. Elu tuleb ikkagi nautida ka ja aegajalt lubada endale siiski ka tänases päevas elamist. Suvi kestab veel, nautigem seda! Küll sügisest jõuab jälle täiega rabeleda.

Murelik kooner

Käes on suvi, mõnus puhkuste aeg ja värki. Ka mina olen siin vahelduva eduga puhkuste lainel ja viimastel nädalatel väga tihti enam arvuti taha pole sattunudki. Ja juba ette võin öelda, et sellist natuke kaootilisemat aega tuleb veel vähemalt kuu aega. Võiks ju seda kõike nautida ja akusid laadida, eks ole. Aga no... ma ei tea, mingi jama on minuga. Miski hingeseisund või asi ei lase hinge vabaks. Koguaeg on tunne, et mingi ora oleks kuskil sees, mis muudkui kriibib. Seejuures ei tea ma ise ka täpselt, mis värk on.

Elu on näidanud mulle, et ma vajan rutiini. Ma olen selline üsna klassikaline inimene, kes tahaks pidevalt kahe jalaga maa peal olla. Igasugused riskialtid tegevused ja sarvede mahajooksmised ning muud möllud on mul kõik juba ammu selja taha jäänud. Ma ei vaja seda, ma tahan mõnusat, vaikset kulgemist. Nautida looduse ilu, linnakärast eemalolekut jne. Vabalt võib ka öelda, et kogu see mänguriaeg tõmbas minust välja viimasedki soovid mingeid suuri riske siin elus ette võtta.

Teatud mõttes on minust saanud ka pesuehtne kooner. Eks ma mingeid kulutusi ikka teen ja oma kohustusi täidan eeskujulikult (kõik arved ja maksed tasun alati esimesel võimalusel). Aga näiteks kasvõi toidupoes käies (enamasti mõnes meie suurketi e-toidupoes) kaalun ma tavapärasest oluliselt kauem, otsin muudkui igasuguseid sooduspakkumisi jne. Igasugust kaalumist ja hinnavõrdlust on mu ellu tulnud oluliselt rohkem kui varem. Kuigi mu rahaline seis seda otseselt ei nõua. Ning tegelikult on ka puhkused vähemalt hetkel natuke piinavaks muutunud, sest teadupärast on need just sellised perioodid, mil on eriti palju aega, võimalust ja põhjust raha kulutada, rääkimata igasugustest väljasõitudest ja muudest värkidest. Suures plaanis on selline koonerlik ja säästlik käitumine ilmselt ka õige ja vastutustundlik, sest räägitakse ju ikkagi, kuidas suurem majanduskriis ja rasked ajad on tulekul jne. Aga tegelikkuses on see natuke nagu vastuolus mu enda olemusega. Eks ilmselt see viimaste aastate meeletu rahapõletus spordiennustusportaalides ja hilisem, siiani kestev hingekriipiv intresside tasumine on lihtsalt mu vaimu sisse omad sügavad jäljed jätnud. Need pidurdused, mida suure hirmuga viimasel ajal teinud olen, on mu mootori ilmselt natuke kinni jooksutanud. Lisaks hirmutatakse ka kasvõi Euribori tõusudega ning olgem ausad, see vaikselt hakkab ka minu pangakontole jõudma. Mul on kodulaen selline klassikaline 6-kuulise Euribori fikseeringuga. Ning viimati fikseeriti seda mul veebruaris, mil see oli veel kenasti alla 0, täpsemalt -0,499. Augustis saan siis veel viimast korda seda rõõmu tunda. Septembris tuleb aga Euribor paratamatult ka minu kodulaenu graafikule kallale. Juba praeguseks on see korralikult üle 0 tõusnud - 0,532. Ehk siis mõne kuuga on see üle ühe protsendipunkti võrra tõusnud. Aga samas, ega midagi teha pole ka. Tuleb see kõik üle elada.

Õnneks on mul kuidagi õnnelikult läinud aga elektrilepingu osas. Ma olen algusest peale siin valdkonnas olnud börsivälist usku. Ning eelmise aasta oktoobris sain oma elektripakkujalt järjekordse uue kolmeaastase perioodiga fikseeritud hinnaga lepingu. Maksan 10 senti/kwh. Seega, toogu see sügis elektri osas mida iganes, minu hind peaks paigas olemas. Ei ole vist kuidagi näha, et see börsihind ligilähedanegi oleks sellele, mis hinda mina maksan. Tundub, et vahel võib isegi vedada ka.

Aga suures plaanis jah, ma ei tea, ärevus ja hirm on hinges. Mul on tunne, et praegu vist ei ütleks enam isegi Ansip, et just sellises kriisis ta elada tahakski. Eks ma olen muidugi üks paras ülemõtleja ja ülemuretseja ka. Aju muudkui genereerib igasuguseid mõtteid, mis kõik võiks juhtuda ja mis need kõige hullemad stsenaariumid olla võiksid. Peaks end kuidagi suutma vabaks lasta. Tegelikult on täna, siin ja praegu kõik täitsa hästi. Mingit abi või hingerahu pean ma kuskilt otsima ja leidma. Aga ma veel ei tea lihtsalt, mis see kõik täpsemalt olema peaks. Aga samas, mis mul muud ikka üle jääb, kui edasi kulgeda ning proovida päev päeva järel end taas uuesti korralikult käima saada.

Raputan endale veidi tuhka pähe

Mulle lihtsalt meeldib aegajalt ka ajas tagasi vaadata ning mõtiskleda selle üle, mis siis ka ära tehtud on või kuhu jõutud. Laias laastus olen ma tänaseks oma võitlust oma sõltuvuse ja ennekõike võlgadega pidanud juba kaks ja pool aastat. Selle aja jooksul on üle elatud nii sügavaid mõõnasid kui ka õnneks eufoorilisi tõusuhetki. Kui kogu selle perioodi emotsionaalne pool kuidagi graafikusse panna, siis võib kokkuvõttes ikkagi täheldada päris mõnusat positiivset trendi ning see ongi suures pildis kõige tähtsam. See, kuhu ma tänaseks omadega jõudnud olen, on tegelikult midagi sellist, mille üle tasub täitsa uhke olla. Ning ma olengi. Muidugi pole mäetipp ja hingeline tasakaal üldsegi mitte veel saavutatud, aga õige teeots on vähemalt leitud. Hea rütm on ka käes, tuleb vaid kuuma anda ja edasi rühkida. Ning mis seal salata - samal ajal tuleb loota kõike kõige paremat ka globaalsetelt trendidelt, mida ma samas mitte kuidagi ise mõjutada ei saa. Aga mis varem või hiljem võivad lõpuks meid kõiki mõjutada. Ning on juba praegugi ju mõjutanud.

Viimase nädala jooksul olen ma tegelikult veel ühe võitluse siin maha pidanud. Ning seda siis ühe Delfi ajakirjaniku, Taigar Väärtmaa, abiga. Ning pean tunnistama, et pean endale veidi tuhka pähe raputama. Teemaks siis see kurikuulus Bondora B-Secure lisateenuse hinnatõus. Tänaseks on Ärilehes ja Delfis selle põhjal ka üks artikkel juba ilmunud. Olen selle kõige eest Taigarile väga tänulik, et ta võttis vaevaks seda teemat lahata ja kogu seda seaduslikku ja õiguslikku poolt selle juures uurida. Me vahetasime selle käigus omavahel julgelt kümmekond kirja ning teema sai ikka väga üksipulgi ribadeks hekseldatud. Ning tuleb tõdeda, et kokkuvõttes olen ma ikkagi ise süüdi, et ma nüüd Bondorale iga kuu 4,99 EUR rohkem pean maksma. Iseenda hooletus ja tegutsematus. Kogu asja iva on siin selles, et 2. mail andis Bondora oma ainsas kirjas teada, et selline hinnamuudatus tuleb. Ning nagu ma juba oma eelmises postituses ka nende vastust tsiteerisin, siis andsid nad muu hulgas ka teada, et ma saan sellest lisateenusest loobuda, kui mulle hinnatõus ei sobi. Mina muidugi tol hetkel sisuliselt ignoreerisin seda kirja (ehk siis minu esimene viga). Kui ma juuni keskel teate sain, et olen neile võlgu, tegin ma aga teise vea. See oli sisuliselt mu viimane võimalus neilt uurida, et mis värk on. Ning kuna selleks hetkeks ma polnud veel teenuse hinnatõusu kinni maksnud, siis ei olnud ma veel ka mõista andnud, et lepin sellega. Kuid sel hetkel kui ma puuduolnud raha Bondora kontole kandsin, andsin ma sisuliselt nagu oma allkirja, et jah, ma olen uute tingimustega nõus. Ning nüüd polegi enam mitte midagi parata. Ise loll noh. Kas see kõik ka lõppude lõpuks eetiline on? Kas Bondora poleks pidanud seda eraldi rõhutama, et lisateenusest loobumisel on konkreetne tähtaeg ja tingimused? Raske hinnata ning suures plaanis pole see enam ilmselt oluline ka. See rong on läinud. Ning minu jaoks on see teema suures plaanis sellega ka lõppenud. Kui minu blogi lugejate seas on samasuguseid B-Secure teenuse kasutajaid, siis võiksite te ka oma kogemusi minuga jagada (kas siis kommentaariumis või privaatselt e-maili teel). Täitsa huvitav oleks teada saada, kui palju on selliseid minusuguseid ja kui palju on neid, kes taipasid härjal sarvist haarata ja end sellest teenusest vabastada suutsid.

Aga mis seal ikka. Selline see seis on. Nüüd tuleb need õppetunnid teadmiseks võtta ja eluga edasi minna. Kuumad suveilmad on ees ootamas, pikemad pühad ja vabad päevad samuti. Nautigem seda kõike!