"Meie kõigi elus on madalpunktid, mille seedimiseks või ütleme siis nii - talumiseks - on vaja kõrgpunkte. Elu tipphetki, millest teha pilte või jätta mällu magustuline sooritusvalu. Uskudes ja lootes, et see, mis ees ootab, on edasiminekut väärt." Just selliste sõnadega tahan ma tänast mõtisklust alustada. Need ei ole minu enda sõnad, need pärinevad värskest reisisaatest "ehh, uhhuduur 6". See saatesari on minu jaoks kõik need hooajad olnud tõeline nauding, rahuliku kulgemise etalon. Eks nad liiklevad ju jalgratastega, selle tõttu ilmselt ka tempo kohe palju aeglasem kui auto või lennukiga. Aga kõik need valitud riigid, see loodus, vägevalt kirju reisiseltskond, meeldiv kulgemise kiirus ja sinna lisaks kirsina tordil need mõnusad filosoofilised mõtteterad (autoriks Mart Kuusk ja esitlejaks Thea Luik) - lihtsalt ideaalne kooslus, minu tassike teed.
Minu madalseis muidugi kestab veel endiselt. Kahjuks või õnneks olen ma selline tavapärane keskealine Eesti mees, kes elus üsna palju läbi elanud, seega emotsioonid pigem on sellised vaoshoitud. Lisaks puuduvad vähemalt vaimse tervise osas vähimadki naiivsed ootused kiire paranemise suhtes. Ma tean, et see on väga pikk protsess. Ning teatud mõttes on see isegi hea. Aitab küll neist tõmblemistest ja liigoptimistlikest lootustest. Tasa ja targu, päev päeva järel. Iga päev hästi natuke paremini.
Olen siin oma viimaste postitustega oma lugejaid korralikult ehmatanud. Ma olen päris mitmeid murelikke kirju saanud ning eks uuritakse ka seda, et kas saaks mulle kuidagi toeks või abiks olla. Lisaks olen saanud tunnustust selle eest, et julgen ausalt rääkida ka nendest negatiivsetest emotsioonidest. Need tunnustused ja kaasa elamised on tegelikult minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega. Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada. Enamus teist tegelikult ei tea mu nimegi, pole iialgi kohtunud, ma olen teie jaoks ju täiesti suvaline võõras inimene. Aga ometigi te hoolite. See tekitab ebareaalselt häid emotsioone tegelikult ja annab jõudu ning energiat juurde, et selle kõigega edasi pusida.
Nagu mulle siin tegelikult ka mainitud on, siis ega iseenesest need asjad korda ei loksu, need esimesed rasked sammud tuleb ikkagi ise teha. Mis siis, et depressioonis inimene tahaks parima meelega niisama teki all peidus olla. Elu tahab elamist, ka depressioonis. Õnneks on mul ka siin siiski abilisi, kes mulle lisatõukeid annavad. Tööl olen ka taas oma ülesandeid endise tempoga lahendama hakanud ning saan järjest ka neile juurde märkida, et "tehtud". Eks selliste suuremate ülesannetega, mis pikemat püsivust ja keskendumist nõuavad, on veel veidi raske, aga küllap saan ka need taaskord paremaks. Samuti olen juba paaril korral end õue jalutama sundinud. Raske ju on, aga tore on ka. Teatud mõtted on praegu üks olulisemaid asju see, et ma oma taastumise juures siiski tasakaalu säilitaksin ja pingutama hakkamisega üle ei pingutaks.
Tagasi tulles selle postituse alguses oleva mõtte juurde, siis tegelikult on mul lähikuudel siiski ühtteist toredat ka oodata ja loota. Aga neist asjadest juba siis, kui kõik on paika loksunud ja vormistatud.
Ahjaa, ühest teemast veel. See on siis mu koostöökaaslaste lugude kajastamine. Või et kuidas neil üldse läheb? Tegelikult suhtlen ma mõlemaga blogiväliselt ikka edasi. Mariaga on need vestlused üsna põhjalikud, Keniga veidi põgusamad. Nad mõlemad hoiavad mind oma asjadega kursis. Mina ise olen lihtsalt siin veidi möku olnud ja pole suutnud neid asju postituseks kokku kirjutada. Nii palju võin siiski öelda, et üsna keerulised ajad on siiski neil mõlemal. Maria tegeleb suure hooga võlgade ümberkujundamisega (see on juba kohtu poolt menetlusse võetud) ning kindlasti kirjutame sellest ka pikema ja põhjalikuma postituse, kui see ükskord kõik lõpliku lahenduse saab. Ütleme nii, et seal on ikka päris palju nüansse ja detaile, mis meile suure üllatusena tulid.
Niisiis. Mis siis veel? Paar meediauudist ka. Alustuseks siis andsin taaskord oma panuse ka ühe juba ilmunud artikli valmimisele. Ning, üks veelgi põnevam ja ootamatum uudis laekus eelmisel nädalal mu postkasti. Mäletate veel Levilat ja Henrit? Igal juhul, Henri kirjutas mulle ja kirja alguses olid järgmised laused: "Annan märku, et lõpuks, rohkem kui aasta hiljem see lugu ilmub. Hetkel tundub, et Sina oled selle artikli peategelane, sest Sinu lugu on kahes peatükis kesksel kohal." Ehk siis see ilmubki lõpuks! Tunnistan ausalt, mina enam ei lootnud. Olin selle äragi unustanud. Usun, et on mida oodata. Mõningaid lõike sellest olen juba lugeda saanud ja mina olen isiklikult igal juhul sellega rahul.
Ongi tänaseks kõik. Nautigem kevadeootust. Valget aega ja päikest on juba palju rohkem. Võitlused jätkuvad.