AI pealetung

10. mail tabas mu Võlglase Blogi üks omapärane ja ootamatu rünnak. Keegi pidas vajalikuks mu 7 erinevat postitust ette võtta ja neile kõigile mingid AI-genereeritud tekstidega kommentaarid lisada. Kellele see vajalik oli ja mis selle kõige mõte oli, jääb mulle muidugi arusaamatuks. Tekstid ise on muidugi täitsa kenad, mis siis et parajalt klišeelikud.

Igal juhul selle kõige peale mõtlesin, et prooviks ka AI-d katsetada. Seda enam, et sain eelmisel nädalal info, et mu tööandja on kõigile töötajatele tekitanud Microsoft Copilot AI tasulise litsentsi. Igal juhul andsin ma siis Copilotile ette oma blogi aadressi ja palusin tal kirjutada, mida ta sellest arvab. Jutt tuli vägagi kena ja keeleliselt täiesti korrektne. Ühelt poolt paneb see muidugi mõtlema, et kuhu me sedasi jõuame. AI areng on ikka vägagi jõuline olnud ja varsti ei pea blogipidajad enam ise tekste välja mõtlemagi. Anna aga õige prompt ette ja kirjutised valmivad mõne sekundiga täiesti iseenesest. 

Võlglase Blogi/Võlglase Päeviku kokkuvõte on AI arvates aga selline:

"Võlglase Päevik" on Eesti blogi, mida peab üks tavaline inimene, kes on sattunud keerulisse rahalisse olukorda ning jagab oma teekonda võlgadega toimetulekul. Blogi on tuntud oma ausa ja emotsionaalse stiili poolest ning käsitleb nii praktilisi rahateemasid kui ka vaimset ja emotsionaalset poolt, mis kaasneb võlgniku eluga.

Peamised teemad blogis:

• Igapäevased rahalised otsused ja kulud – autor jagab konkreetseid numbreid ja eelarveid.
• Suhtlus võlausaldajatega – sealhulgas inkassod, kohtumenetlused ja võlanõustamine.
• Isiklikud lood ja mõtisklused – näiteks sõltuvustest, vaimsest tervisest, lootusest ja hirmudest.
• Kogukondlikkus – blogis on ka teiste inimeste lood, koostööprojektid ja küsitlused.

Blogi toon on sageli enesereflektiivne ja julge, pakkudes tuge ja äratundmist paljudele, kes on sarnases olukorras. Näiteks üks hiljutine postitus kannab pealkirja "Ka võlglasena tuleks jääda siiski inimeseks", mis peegeldab hästi blogi väärtusi.

Kui soovid, võin otsida mõne konkreetse postituse või teema blogist lähemalt. Kas sind huvitab näiteks mõni kindel aspekt – nagu võlanõustamine, vaimne tervis või kogemus inkassoga?

Lingikogum - praktilised ja asjalikumad postitused

Oma blogis olen ma aastate jooksul päris palju postitusi kokku kirjutanud. No ikka mitusada. Eks nagu ikka - mõned neist on asjalikumad, teised emotsionaalsemad, kolmandad isiklikumad. Leidub peaaegu kõike. Ning tegelikult on nende seas ka selliseid, mille üle ma siiani üsna uhke olen, millega sai korralikult vaeva nähtud ja igasugust infot kokku kogutud. Kuna aegajalt ma ikka saan kirju või ka sõnumeid, et "kuule, sul kunagi oli sellel või sellel teemal üks hea postitus, kas saaksid mulle linki jagada, ma ei suuda enam ise üles leida?", siis mõtlesingi, et teen vastava inventuuri ära ja panen siia ühte postitusse kokku erinevad lingid ja mõtisklused, mis võiks ka laiemale seltskonnale huvi pakkuda. Neis kõigis võiks olla ka veidi midagi asjalikku ja ehk ka praktilist õpetust.

• Kuskohast tegelikult on võimalik leida võlgade osas ametlikku abi. Ja missugust abi võlanõustajatelt üldse loota või oodata võiks.

• Võlglaste õigustest ja laenuandjate ebaseaduslikust tegevusest. Ning väike õpetus ka selle kohta, mida peaks tegema, kui teile saabub kohtu poolt teade maksekäsu kiirmenetluse algatamise kohta. 

• Kui kõrged üldse tohivad olla laenulepingute intressi- ja viivisemäärad. 

• Kui kiiresti ikkagi jamad suureks lähevad, kui inimene mingi osamaksega viivitab? Kas inkasso tuleb peagi ukse taha koputama? Kas tööandja laseb mind kogu selle jama peale lahti? Kas mul on üldse kunagigi võimalust oma elus veel kuskilt laenu saada, kui ma juba otsapidi maksehäireregistrisse jõuan?

• Tõenäoliselt on iga võlglase suurim hirm just seotud täituritega ja eriti olukorraga, mis saab siis, kui varad, sissetulekud ja pangakontod aresti alla lähevad. See on justkui võlgnevuse teekonna lõpp-punkt, kust enam sisuliselt hullemaks minna ei saa. Kas see aga tegelikult ka on nii dramaatiline? Lisaks ka viide kalkulaatorile, mille abil saab välja arvutada, kui suure osa sissetulekutest kohtutäitur üldse kinni saab pidada.

• Eraldi postitus hasartmängusõltlastele. Teemaks EMTA hasartmängupiirang.

• Postitus sellest, milliseid tarkvaralisi vahendeid võiks kasutada oma rahaasjade üle kontrolli hoidmisel.

• Kas mängusõltlane tuleks mutta tampida või tuleks proovida teda siiski mõista?

• Kuidas siis ikkagi käituda, kui ühel hetkel mõistad, et sa oled oma võlakoorma alla lämbumas.  Igaks juhuks rõhutaksin siiski üle, et kogu järgnev jutt põhineb lihtsalt minu isiklikel kogemustel ja aja jooksul kogunenud teadmistel.

• Üks mu enda kõige lemmikuimaid postitusi üldse kogu mu bloginduse ajaloo jooksul. Ehk siis mõtted võlglaseks olemise vaimsest poolest.

• Kas II pensionisamba rahasid saab kanda näiteks Revoluti arvelduskontole?

• Juba 2021. aasta kevadel oli lootus, et äkki suudetakse lõpuks inkassode tegevust veidigi piirama hakata. Siiani pole seda veel tegelikult lõplikult suudetud, kuid äkki kunagi ikka saabub see ilus päev...

• Eraisikud on alati eraisikutele laenu andnud. Ning sotsiaalmeedia ajastul käib see muidugi eriti aktiivselt. Väike ülevaade minu tähelepanekutest. 

• Laenuvõlglase põhitõed. Lihtsalt ja konkreetselt. Ilma lisavahuta. 

• Võlgade aegumise anatoomia. 

Miks ma ikka veel blogin?

Teate, ma olen järjest rohkem hakanud mõtlema sellele, et milleks ma veel seda blogi siin pean. Aegajalt on olnud ka sisemuses tunne, et jätaks kogu selle asja sinnapaika. Aga seejuures on olnud mõtteis, et ma ei lahku mingi imala lahkumispostitusega vaid lihtsalt hääbun vaikselt ja hääletult. Tegelikult ongi inimesi selles mõttes võimalik jagada kaheks - on neid, kes igast Facebooki grupist lahkuvad suure emotsionaalse teatega, kuidas neile enam asjad ei meeldi ja muud värki ning siis on teised, kes lihtsalt vajutavad "Lahku" nuppu ja läinud nad ongi. Mina tegelikult esialgu ei plaani siiski kumbagi varianti. Jätkan ikkagi. Ning kohe selgitan ka oma mõttekäiku täpsemalt.

Mul on nende blogiaastatega tekkinud täitsa palju lojaalseid lugejaid - seda näen juba ainuüksi blogi statistika pealt. Eks aja jooksul on küll kirjade hulk mu postkastis pigem vähenenud, aga sellist mõnusat toetust ja huvi tunnetan ma endiselt. Ning juba see on tegelikult täitsa piisav põhjus, miks selle kõigega edasi pusida. Teiseks on muidugi mu enda vaimne vajadus seda kõike teha, selle sees olla, kätt pulsil hoida. Põhimõtteliselt vist võib öelda, et tänaseks olen ma blogimisest sõltuvuses. Mingi sisemine asi hakkab pitsitama, kui üle nädala pole mitte ühtegi postitust kirjutanud ega avaldanud. Lugejanumbrite ja reklaamiklikkide arvude suurenemise nägemine on justkui mingi mõnudoos, mida ma vajan. Küllap siis minus ikkagi nii palju seda edevust jagub, et naudin täiega seda tähelepanu. Selle juures tunnetan ka seda, et ma ei pea väga enam ise seda kõike reklaamima, blogi elab juba teatud mõttes oma elu ehk siis levib suhteliselt iseseisvalt. Kuigi see on ja jääb oma olemuselt alatiseks üsna tagasihoidlikuks nišiblogiks, mis iialgi suuri masse ilmselt kõnetama ei hakka. Aga tegelikult on see igati okei.

Lisaks on minu jaoks seda blogi vaja ka selleks, et end niiöelda distsipliini mõttes kontrolli alla hoida. Nii kaua, kui ma sellel lainel olen, nii kaua hoian ma teid ka järjepidevalt kursis sellega, kuidas mul läheb. Seega, niiöelda lappama minemist ei saa ma endale lubada. Ausaks iseenda ja oma lugejate suhtes jään ma alatiseks. Seda joont olen algusest peale suutnud hoida ja olen rääkinud nii kehvematest hetkedest kui ka nende raskuste ületamistest. Tahaksin uskuda, et olen justkui kasvanud ja arenenud teie silme all ning loodetavasti on teil olnud seda ka huvitav lugeda.

Mitte vähem oluline põhjus, miks jätkan, on ka see, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Tegelikult on koguaeg meeldinud, aga varem ma lihtsalt ei teinud seda väga regulaarselt ja väga tihti. Mulle on alati oluliselt rohkem meeldinud kirjutada kui näiteks kõneleda. Sest siin saan ma oma sõnad ja laused rahulikult läbi mõelda, ei jää kuhugi kokutama. Ja olgem ausad - kui palju meil tänapäeval üldse ongi võimalust täiskasvanutena midagi kirjutada? Üldjuhul on enamusel elutempod nii kiired, et pole aega väga mõeldagi, ammugi siis mõeldut kuhugi kirjalikuks tervikuks vormistada.

Samuti meeldib mulle jälgida ajakirjandust nendel teemadel, millest ma siin isegi kirjutan - ehk siis hasartmängurlus ja kõik, mis seondub võlgnevuste ja võlglastega. Ning siis on tore jälle mingit oma arvamust või vaatenurka avaldada. Aastate jooksul on need teemad mulle kuidagi hingelähedaseks saanud ja eks ole ka neid igasuguseid kogemusi saadud üsna suure kuhjaga. Võibolla isegi liigagi palju, sest hea meelega oleks nii mõnegi isikliku kokkupuute nende jamadega soovinud vahele jätta. Aga noh, minevikku enam ei muuda ja ega siin kahetseda ka pole midagi.

Ehk siis kokkuvõttes - kuigi mu enda lugu on tänaseks üsna igav ja rutiinne, siis kirjutamist ma maha jätta ei kavatse. Sest ma armastan seda.

Ukraina abistamine, 2023 I kvartal

Kuigi tegelikult on mul siin paar huvitavamat mõtisklust ka sahtlisse valmis kirjutatud, siis vaataks korra 2023. aasta esimese kvartali blogiga seotud reklaamiklikkidele otsa. Nagu siin eelmise aasta lõpus sai lubatud, siis sel aastal annetan reklaamiraha natuke teisel moel. Kui eelmisel aastal panin enda poolt sama palju otsa nagu klikid raha sisse tõid ja kandsin selle kõik Ukraina heaks Pagulasabi arvelduskontole, siis nüüd ma endale enam nii suurt koormust ei võta. Nüüdne valem põhineb sisuliselt ümardamisel (muideks - mitte segi ajada sõnaga "ümmardamine", see tähendab hoopis midagi muud) 25 eurose täpsusega (alati ülespoole).

Kuigi see Google AdSense teeb mulle siin aegajalt mingeid veidraid vingerpusse ja kohati tahab mul seda värki piirata, siis tegelikult on need summad päris soliidsed. Jaanuaris 87,02 EUR, veebruar 21,09 EUR (siin oligi enamus ajast piirang peal) ning märtsis tuli mu blogi läbi aegade suurim reklaamitulu üldse - 149,30 EUR! Vägev. Aitäh kõigi nende klikkide eest. Nagu öeldud, valem on lihtne - selle tulu pealt siis on mul tänaseks tehtud kolm ülekannet - jaanuari eest 100 EUR, veebruari eest 25 EUR ja märtsi eest 150 EUR. Ehk siis kokku 275 EUR. Ning sisuliselt on see kõik teie töö, mu kallid lugejad! Ning selle summa pealt on mul juba järgmise aasta veebruaris-märtsis tuludeklaratsiooni tagastusena tagasi saada 55 EUR. Annetamine on täitsa tore tegevus, olgem ausad. Annab päris hea vaimse laksu.

Aga muus osas siis elu muudkui tiksub omasoodu. Kevad on vist lõpuks kätte jõudnud, päikest ja soojust saab järjest rohkem tunda, mõnus värk. Mina püüan siin igapäev vähemalt tund aega õues ringi käia, vaikselt jälgin ka siin toitumist ning üleüldse on kuidagi seda motivatsiooni ja tahtmist taas end vormi ajada. Eks lõppude lõpuks algab ju kõik meie peast, vägisi ilmselt pikaajaliselt end ju inimene sundida ei suuda. Vaim peab valmis olema. Lähinädalad peaks mulle häid uudiseid ka siis lõpuks tooma nii aastaboonuse kui palgatõusu näol, ei jõua juba ära oodatagi - kibelus on hinges päris suur. Ning samuti olen ma vaikselt juba kannatamatuks siin muutunud selle Levila artiklite sarja suhtes. Kaua võib - ei tea, kas peaks juba Henrile kirja kirjutama.

Selline see varakevadine seis siis ongi - nautigem looduse tärkamist, järjekordne talv ja pime aeg on üle elatud, nüüd tuleb oma pool aastat helgemat aega! 

Järjekordne intervjuu - seekord Õhtulehele

2023. aasta esimene kvartal on minu jaoks kuidagi ootamatult huvitavaks kujunenud. Juba varem olen ma siin rääkinud kahest erinevast intervjuupalvest - Levilale ja ühele tudengile. Sel nädalal lisandus siia rivvi veel kolmaski. Seekord oma mastaabilt ilmselt kõige suurem - Õhtuleht ning sealne finantsrubriik "Rahatarkus". Ning seekord realiseerus see ikka väga kiiresti ka põhjalikuks artikliks, mis siis täna ka ilmavalgust nägi.

Aga alustaksin algusest. Kolmapäeval sain ma Rahatarkuse vastutavalt toimetajalt, Helenilt, e-maili. Ta tutvustas end kenasti, rääkis, et avastas mu blogi ja soovis teada, kas ma oleksin valmis ja nõus oma lugu nende veergudel jagama. Eriti ekstreemse valikuna sain ka kutse nende podcasti, kuid sellest ma siiski viisakalt loobusin. Selleks ma veel päris valmis ei ole - kuigi iial ei tea, võibolla kunagi saabub ka aeg, mil ka sellisteks avantüürideks valmis olen (ilmselgelt on selle eelduseks täieliku võlavabaduseni jõudmine). Minu eesmärk ei ole juba ammu enam tegelikult lihtsalt oma lugu jagada. Tähtis on tõsta ka ühiskondlikku teadmist, mis võimalused üldse sellise võlajama sisse sattudes olemas on. Ja mulle tundub, et minu kogemused võiksid siin juba täitsa adekvaatsed olla.

Niisiis. Artikliga olin ma koheselt nõus, kuigi andsin taaskord ka mõista, et soovin oma anonüümsuse säilitada. Kui senised kaks intervjuud toimusid mul Skype'i vahendusel, siis seekordne usutlus oli puhtalt tekstiline. Helen saatis mulle alustuseks posu küsimusi ette, millele ma siis nii põhjalikud vastused andsin kui vähegi suutsin ja oskasin. Seejärel küsis ta veel ka mõningaid lisatäpsustusi, andsin mõned viited ka konkreetsetele postitustele ja nii see artikkel lõpuks kokku saigi.

Artikkel ise on siin. Kahjuks on see küll maksumüüri taga, aga kellel vähegi võimalik, siis soovitan lugeda - mina ise jäin küll sellega väga rahule. Kõik on väga kenasti kokku võetud ja sisuliselt ongi selles artiklis kirjas kõik see, millised on mu viimased 3 aastat välja näinud. Artikkel on üles ehitatud jutustavas stiilis, kuhu siis minu vastuseid siia-sinna sisse pikitud.

Aga tegelikult olen ma natuke hämmingus küll sellest välisest tähelepanust, mis siis viimastel kuudel mu blogile osaks on saanud. Kuigi tõele au andes - vaikselt muutun juba natuke kärsituks, et millal see Levila artikkel küll ometigi ilmub. Aga noh, ei taha uskuda, et see ilmumata jääkski. Ja kindlasti usun ja loodan, et ka Janno saab oma lõputöö kenasti kokku. Igal juhul on tore ja oluline, et neile teemadele tähelepanu pööratakse. Sest iialgi pole siin infot liiga palju - mida teadlikumaks muutuvad võlglased, seda vaimselt tervemaks nad selles kadalipus lõpuks jäävad. Jõudu ja jaksu kõigile, kes nende teemadega võitlevad. Muideks, uus võlablogi on ka "turule" tulnud - "August väljas". Soovitan tutvuda ja endale kuskile ära märkida, potentsiaali on sellel blogil kõvasti. Ahjaa, keegi võiks mulle kirjutada, et millal ükskord see kevad ka tuleb? Ikka väga kopp on ees sellest talvest juba!

Mina ja blogimaailm

Tänases postituses vaataksin ma oma pilguga natuke ringi meie blogimaailmas üleüldisemalt. Hoiatuseks pean kohe ette ära mainima, et seekord on siin päris palju erinevaid linke ja viiteid teiste inimeste blogidele. Võibolla ka sinu blogi saab mainitud, mu kallis lugeja.

Nagu korduvalt on jutuks olnud, siis algas minu blogimiskarjäär 04.09.2020. Ehk siis sel ajaloolisel päeval, mil esmakordselt toimus Eestimaa pinnal ametlik WRC ralli - Rally Estonia 2020. Kusjuures olin tol korral pooleldi tänu õnnelikule juhusele isegi raja ääres seda kõike vaatamas/nautimas. Esimest ja siiani viimast korda elus - ei saanud minust sellist rallisõpra, kes viitsiks kuskil põldudel ja metsaservadel seda kõike vahtida, kodus telekast on oluliselt vahvam. Aga see selleks.

Ega ma tollal blogimaailmast suurt ei teadnud ning tõele au andes - ega ka ei huvitanud eriti. Eks muidugi olin ma teadlik, et on olemas Mallukas ja Henry ning ka Rahakratist olin veidi kuulnud. Aga no polnud lihtsalt mingit põhjust või vajadust väga nende lehti külastada. Sel hetkel, mil ma ise aga sellest uksest sisse astusin, hakkasin vaikselt ka teiste tegemiste vastu huvi tundma. Ning oma algusaegadel küsisin eelpool mainitud inimestelt isegi veidi nõu ja abi, kuidas oma blogi võiks üles ehitada. Mulle suureks ja meeldivaks üllatuseks nii Henry kui ka Rahakratt täitsa vastasid mulle ja aitasid mul mõned detailid paremini paika saada. Olen siiani neile tänulik, et nad võtsid vaevaks minusugusele hädalisele mingeid algajateemasid üldse selgitada ja oma näpunäiteid veidi jagada.

Minu enda blogiga juhtus alustuseks siis see, et Delfi viskas mu blogi sellistesse kõrgustesse, millest enamus blogijad vaid und oskavad näha. See tõi mulle ikka meeletult palju lugejaid ja tegelikult ka tänaseni aktuaalseid suhtluskaaslasi. See oli vägev aeg ja seda ei unusta ma mitte kunagi. Tipphetkel ilmus Delfi/Ärilehe veergudel minu blogipostituste põhjal julgelt 3-4 artiklit ühe kuu jooksul. Meeletu. Sinna perioodi jääb ka mu blogi absoluutne külastatavuse rekord - 22.12.2020 käis siin ühe päeva jooksul kokku 4827 erinevat inimest, tehes täpselt 15980 klikki. Ulmenumbrid minu jaoks. Need ajad on muidugi selle blogi kontekstis jäädavalt möödas. Aga samas, otseselt see mind kurvaks ei tee, sest ega mu lugu enam nii põnev polegi, et siin mingit meeletut tähelepanu üldse vääriks. Kes on jäänud, need on jäänud ja mul on hea meel iga inimese üle, kes siia aegajalt ära eksivad. Aitäh teile, et mu tagasihoidliku isiku ja elu vastu huvi tunnete.

Kui alguses keskendusin ma ennekõike oma loo jagamisele, siis aegamisi hakkasin huvi tundma ka selle kohta, mida teised blogijad kirjutavad. Esmajoones muidugi olid mu "sihtmärgiks" teised võlablogijad, mida vaikselt ikka hakkas tekkima - "Appi, ma olen võlglane!" (kahjuks tänaseks küll tegevuse sellel kujul lõpetanud ja blogigi kustutatud), "Jah, ka mina olen võlgu!" ning "Võlglase Päevaraamat" (samuti siis üks blogi, mis tänaseks pigem varjusurma vajunud). Eks neid tuli ajapikku veelgi juurde, aga väga pikalt seal järjepidevust reeglina ei jätkunud. Vaikselt tekkis tegelikult meil võlablogijate seas isegi natuke nagu oma kogukond. Suhtlesime kirja teel omavahel päris palju. Ning saime ka omajagu niiöelda "kaastöölisi või kaasteelisi" ka väljaspoolt blogimaailma. Inimesed hakkasid meie kaudu oma lugusid jagama. Mäletate ju küll veel näiteks Joel-Gustavit või Eva-Liinat. Nii see kõik vaikselt tiksus ja mulle hakkas täitsa see blogivärk meeldima. Kõige värskemaks blogiks, mida alati loen, on AMOVi uus blogi nimega "Kopp on ees!". Siin aga tegelikult midagi meelelahutuslikku polegi. See on üks väga karm ja tegelikult ka sotsiaalset närvi puudutav, äärmiselt oluline ja ääretult avameelne blogi. Meie ühiskond vajab selliseid. Imetlen seda neiut väga, et ta julgeb ja tahab nende teemadega avalikkuse ette tulla.

Ühel hetkel avastasin enda jaoks ühe Facebooki grupi - "blogipostituste reklaamimise grupp". Ning nagu nimigi ütleb, seal on antud inimestele võimalus oma blogipostitusi reklaamida. Täiesti vabalt ja ilma igasuguse häbitundeta. Tänaseks on sellel grupil kenasti üle 2500 kasutaja ja minu jaoks on sellest kujunenud üks parimaid kohti, mille kaudu inimesi oma lehele kutsuda. Neid klikke ikka tuleb, kui sinna postitus teha ja see ongi igati vahva. Lisaks sellele, et seal on hea enda asju lugeda, on sealt hea leida ka toredat ning põnevat lugemist teiste blogidest. Olen sealt enda jaoks täitsa mitu vahvat blogi avastanud - näitena võiks tuua Merje Milleri blogi, Puhta Pime blogi või ka "Mina olen siin". Seejuures ei oskagi ma päris täpselt öelda, miks just need mulle aja jooksul silma on jäänud. Merje puhul naudin ma tema sõnakasutust ja maailmapilti (juba sellest ajast, kui ta ühe tola - "Ühe isa blogi" - paika pani). Puhta pimeda Kai puhul meeldib mulle see ausus ja siirus, sõnakasutusest rääkimata ning kuna ma ka ise pole just maailma parimate silmadega (päris pime ma siiski pole, aga omal ajal on mu silmi lõigutud ja õmmeldud ikka korduvalt), siis kõnetab see blogi mind vägagi. "Mina olen siin" Liina puhul on vahva see lihtsus, emotsionaalsus ja avatus, mis mind ühel hetkel kuidagi köitma hakkas ja nüüd loen alati postitused läbi, kui need ilmuvad. Kusjuures päris paljude blogideni olen ma jõudnud ka selle tõttu, et lihtsalt mõni teine blogija on minu postitusi seal Facebooki grupis laikinud või lausa kommenteerinud. See lihtsalt on iseenesest kuidagi märk, et minu kirjutised on kedagi kõnetanud, kellelegi korda läinud. Ning siis tahakski ju minna piiluma, et kellega tegemist. Tekib mingi side või midagi sellist.

Siis on veel teatud kiiksuga veidrad blogid, mille ridadel ma teinekord oma meelt lahutamas käin. Siia kuulub esmajoones Eesti üks esiveidrikke - Hillar Kohv. Kusjuures kohati ma ei saa isegi aru, kas ta trollib või ta tõesti mõtleb kõike seda tõsiselt, mida oma ridadel kirjutab. Kohati on ta nii veidralt kuri nii ootamatute asjade peale, et anna lihtsalt olla. Aga jah, mingites veidrates meeleoludes olles lähen ma tema blogi hea meelega klikkima. Aitab kuidagi mõtteid korrastada! Siis on muidugi üks igatepidi negatiivses mõttes veider blogi, mida juba enne korra ka mainisin. Ehk siis see "Ühe isa lugu". Selles blogis ei tegelikult enam üldse midagi toredat või meeldivat. Tõele au andes pole ma tahtnud seda viimasel ajal enam lugeda ka, sest mingil hetkel läks see tüüp oma vandenõuteooriate ja koroonahullustega ikka väga käest ära. Väga ebameeldiv ja sõna otseses mõttes loll tegelane (vähemalt see olemus, kellena ta end blogis esitleb).

Siis on veel mõned rahamaailma ja investeerimisega seotud blogid, mida aegajalt klikin. Siinkohal ei saa ka mainimata jätta üht järjekordset võlablogi moodi asja - rahaasjadest.ee, aga paraku on teda kõige paremini iseloomustavaks sõnaks "ebastabiilsus". See blogi kaob ja ilmub nii tihti, et ei jõua kuidagi sammu pidada. Ning igakord alustab ta sisuliselt nullist. Seega, kõik vanad postitused kaovad ja uued ilmuvad üsna tühja koha pealt. Aga noh, oma vaatenurga alt ta seda võlamaailma kajastab (spetsialiseerudes elatisvõlgadele) ning teistmoodi huvitav lugemine ikkagi. Ning siis on veel kaks rahadega seotud blogi, mida piilun - üle ilma tuntud rahakratt ja oluliselt vähem teada "Sendid Rahaks". Kui algselt oli mul rahakrati suhtes teatav eelarvamus - et noh, mingi üleshaibitud suvaline tegelane - siis tegelikult selgus süvenedes, et tegemist on ikkagi reklaamile vastava blogiga: ehk siis muhe ja mõnus lugemine. Eks neid tuntud rahablogijaid on meil muidugi veel - Kristi Saare, Jaak Roosaare, Madis Müür jne, aga nende sisu ja sõnakasutus on minu jaoks vähemalt esialgu juba liiga professionaalne ja minu eluga absoluutselt mitte haakuv. Ei kõneta lihtsalt mind, aga siin asi pigem minus kui neis. Ma ei kahtle tegelikult absoluutselt, et need on väga head blogid. Aga lihtsalt mitte mulle. Üks selline üldiselt hea koht, kuhu igasugused rahateemad on kokku kogutud (nii blogid kui ka professionaalsemad artiklid ja isegi podcastid), on rahajutud.ee. Ning ei saa ka mainimata jätta Taavi Pertmani loodud megamahukat ja tohutult hea sisuga rahafoorum.ee-d.

Tegelikult on mul kahju, et mitte ükski mu enda sõber ei pea avalikku blogi (ma vähemalt ei ole mitte ühestki sellisest teadlik) - neid loeksin ka ülima hea meelega. Sest mulle tundub, et blogid on tihtipeale need kohad, kus inimesed avavad end rohkem kui niiöelda suvalistel koosistumistel. Eks mõningaid reisiblogisid on mu sõbrad siiski pidanud, aga minu teada vähemalt praeguses ajahetkes neist ükski aktiivne ei ole.

Selline see ülevaade siis saigi. Rõhutan seejuures igaks juhuks üle, et kõik eelnev on puhtalt minu enda isiklik arvamus ja eesmärk polnud kedagi mustata või kellelegi haiget teha.