Notariaalsest võlatunnistusest juristide pilgu läbi

Enne, kui siin pikemalt ja põhjalikult kirjutan oma boonuse teemadel, siis veel üks kõrvalepõige eelmises postituses välja toodud notariaalsele võlatunnistusele. Kuna postitasin selle kohta lingi ka paari kohtutäiturite ja inkassodega seotud Facebooki gruppi, siis minu suureks rõõmuks pidasid paar juristi vajalikuks ka omapoolse kommentaari anda. Üks neist siis meile juba tuttav Meelis Jürma ning teine üsnagi tuntud võlamenetlustega seotud jurist Tanel Riivits. Siinkohal avaldaksingi nende mõtted. Usun taaskord, et tegelikult on see kõigile võlglastele (ja ilmselt ka võlausaldajatele) üsnagi kasulik info. Kui peaksin ise sarnasesse olukorda sattuma, siis ilmselt paluksin laenuandjal seda võimalust kaaluda.

Meelis Jürma (telefon: 56860535, email: info@jur.ee): Notariaalsete võlatunnistuste sõlmimisi on ikka ette tulnud, kuid harva. Kui omal ajal ligi 5 aastat Hugo Legalis sai võlgade ja täitemenetlustega tegeletud, siis selle väikese linnatäie abivajajate juures, kellega mul tegeleda tuli meenub, et notariaalse võlatunnistusega oli neid ehk parimal juhul 5-6. Nii et vastab tõele, et seda võimalust eriti aktiivselt ei kasutata. 

Miks seda vähe on? Vähesed võlgnikud on teadlikud ja aktiivsed. Seetõttu julgeks pakkuda, et kui mingi kohtueelne kokkulepe sünnib, siis üldjuhul kirjutab tingimused ette võlausaldaja sh ka mis puutub võlatunnistuse vormi. Lihtsam on see ju ise põlve otsas valmis nikerdada ja sinna igasugu imeasju juurde kirjutada, mida alati notarile või kohtunikule näidata ei tahetakski. Olen seda näinud küll ja küll, kus väikestest võlgadest on inkassotegelaste "loomingulise lähenemise" tagajärjel saanud keskmised ja keskmistest suured. Mis nüüd puutub konkreetselt notariaalsesse võlatunnistusse, siis põhiplussiks võlausaldajale on see, et juhul, kui sellesse võlatunnistusse on sisse kirjutatud nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele, siis pole vaja võlausaldajal juhul, kui võlgnik ei suuda seda kokkulepet täita vaja pöörduda enam kohtusse st saab kohtutäiturile täitedokumendina esitada sellesama notariaalse võlatunnistuse-maksekokkuleppe. Teine asi on muidugi see, et näiteks inkassoettevõte võib olla just pigem huvitatud kohtumenetlusest, sest ka sellega on võimalik mitte ainult kulutada vaid ka teenida. 

Pean siin silmas, et omanikud näiteks asutavad inkassoettevõtte kõrvale eraldi ettevõttena õigusbüroo ja nii siis läheb, et üks nõuab võlgu sisse kohtuväliselt ja teine kohtumenetluses (kui inkassoettevõte saadaks kohtusse oma palgalise juristi, siis ei oleks see tema lepinguline esindaja vaid töötaja. Vahe on selles, et ühele makstakse kuupalka, mida ei saa menetluskuluna hagi rahuldamise korral jätta võlgniku kanda. Küll aga on see mõeldav, kui palgatakse jurist mõnest õigusbüroost konkreetset käsundit täitma. Ja siis nad muidugi kirjutavad selle teenuse eest ka nii suured arved, kui fantaasia lubab (ja kohus neid numbreid tihti kärbib). 

Mis puutub konkreetsesse blogis kirjeldatud juhtumisse, siis siin oli tõenäoliselt tegu võlausaldaja poolt juba üles öeldud laenulepinguga. Seega notariaalse kokkuleppe sõlmimise hetkeks oli leping lõpetatud ja kogu võlgnevuse jääk koos lisadega sissenõutavaks muutunud. Seetõttu nö langeski ära vajadus tasuda edasi intresse. Intresse saab nõuda ainult nii kaua, kui leping kehtib. Kui leping on üles öeldud ja võlausaldajal tekib võlgniku suhtes õigus nõuda kogu laenusumma jäägi kohest tagastamist, siis lõpeb ka intressinõue (saab nõuda ainult seda intressi, mis on lepingu lõppemise päevaks sissenõutavaks muutunud) ja see asendub viivisenõudega. Ja edasi on juba küsimus selles, milles õnnestub pooltel kokku leppida ja kuidas nad seda vormistada soovivad. 

NB!!! samasugust tulemust nagu antud juhul saavutati notariaalse dokumendiga võib põhimõtteliselt saavutada ka tavalise maksekokkuleppega (inkassoettevõtetega võib küll raskeks minna) või kohtuliku kompromissiga st sõltumata dokumendi vormist. Tavaliselt on ikka nii olnud, et põhinõue, lepingu lõpetamise ajaks sissenõutavaks muutunud intress, viivis kuni maksekokkuleppe sõlmimiseni või hagi esitamiseni, sissenõudmiskulud ja mõned pisiasjad veel jäävad, kui need pole just lausa absurdselt suureks aetud või valesti välja arvutatud. Läbirääkimiste teema on tihti ikka olnud tulevikuviivis ja kohtus ka menetluskulud. Nii et tavaliselt ongi hea kokkuleppe puhul nii, et viivised enam ei jookse st hakkavad jooksma jälle siis, kui ka selle kokkuleppe täitmisega toime ei tulda. Inkassod aga määrivad pähe tihti pigem halbu kokkuleppeid (võlgnevusele lisatakse juurde intress kogu maksegraafiku kehtimise aja eest, mis pika graafiku puhul võib summa 2-3 kordistada). Nii et tegelikult on notariaalse kokkuleppe puhul võlausaldajale plussiks see, et nad saavad väiksema vaevaga täitedokumendi ja miinuseks see, et päris kõike, mis pähe turgatab ilmselt notari pilgu all küsida ei julgeta. Võlgniku plussiks on aga see, mis on võlausaldaja miinuseks ehk nõue tuleb tõenäoliselt mõistlikum, kui siis, kui inkasso asjale "loominguliselt lähenema" hakkab. Tegelikult sellest võib olla olulisem on isegi see, millist võlatunnistust sisulises mõttes sõlmitakse (kas deklaratiivset või konstitutiivset).

Tanel Riivits (Facebook): On palju kogemusi. Soovitan õigusliku selguse huvides see teha. Notar ei laseks läbi õigustühist või ebamõistlikes tingimustes võlatunnistust. Sisuliselt on tegemist võla tasumise kokkuleppega ja ka võlgnikul tekib täpseim arusaam, mis tasumisele kuulub ja milliste tingimustega.

Notariaalne võlatunnistus, Peetri näitel

Tänase loo algallikaks on taaskord meile juba tuttav Peeter. Mäletate ju küll tema võitlust Revenseni-nimelise inkassoga ja sellest, kuidas tal õnnestus kiirmaksekäsk edukalt tagasi lükata. Täna aga teeme juttu sellisest mõistest nagu notariaalne võlatunnistus. Ma küll päris kindel ei ole, aga mulle tundub, et see on üsnagi vähelevinud moodus võlgnevuste fikseerimiseks. Aga nagu järgnevast loost selgub, siis ega see väga halb variant ei olegi. Hoiab tegelikult üsna palju aega ja ka raha kokku.

Alustuseks aga võtsin ma appi AI ja küsisin talt notariaalse võlatunnistuse definitsiooni. Ja vastus tuli selline:

Mis on notariaalne võlatunnistus ja miks see on oluline?

Eestis on võimalik võlasuhted kindlustada notariaalse võlatunnistusega – see on ametlik dokument, mille kaudu võlgnik kinnitab oma võlga ja kohustub seda tasuma, ning mis koostatakse notari juures.

Miks kasutada notariaalset võlatunnistust?

• Tõendusjõud – Notariaalne dokument on tugeva tõendusväärtusega. Kui võlgnik oma kohustusi ei täida, saab võlausaldaja pöörduda otse kohtutäituri poole, ilma et oleks vaja eraldi kohtumenetlust. See säästab aega ja raha.
• Täitedokument – Kui võlatunnistus sisaldab täitmisele pööramise kokkulepet, saab selle alusel võlga sissenõuda samamoodi nagu kohtuotsuse puhul.
• Usaldusväärsus – Notariaalne vorm annab õigussuhetele suurema kindluse ja aitab vältida hilisemaid vaidlusi.

Notariaalse võlatunnistuse sõlmimiseks tuleb mõlemal osapoolel pöörduda notari poole. Notar kontrollib isikuid, selgitab lepingu sisu ning vormistab kõik korrektselt ja seaduse järgi.

Aga nüüd siis loo algusesse. Peeter võttis aastaid tagasi BigBankist laenu, 10000 eurot. Laenuperioodiks oli 5 aastat ja igakuine kuumakse oli 220 eurot. Peeter maksis alguses laenu kenasti tagasi nii nagu leping ja graafik ette nägid, kuid ühel hetkel hakkasid tekkima tõrked. Alguses lahendas Peeter seda maksepäeva edasilükkamisega (BigBank pakub tasuta võimalust makse näiteks 10. kuupäeva pealt kuu viimasele päevale lükata ja niimoodi kasvõi iga kuu järjest, lepingus jääb seejuures kõik kehtima ja mingeid eraldi allkirju see protsess ei nõua), kuid lõpuks jäi Peeter juba pikemalt jänni. Leping läks hapuks. Selleks hetkeks oli põhiosa võlgnevuseks 6043,29 eurot. Lisaks oli kogunenud 444,86 EUR eest intressivõlgnevusi, 11,76 euro eest viiviseid ja 7,50 euro eest maksmata haldustasusid. Kokku seega 6507,41 EUR. See leping öeldi üles.

Järgmine loogiline samm oleks olnud kohtu poole pöördumine, mis oleks siia omajagu igasuguseid menetluskulusid juurde toonud. Aga Bigbank tegi ettepaneku antud võlgnevus vormistada notariaalse võlatunnistusena. Kuigi Peeter väga palju sellest ei teadnud, otsustas ta siiski selle ettepaneku vastu võtta. Ning nädal hiljem logiski ta notarite koja iseteenindusse sisse, tegi seal ära isikutuvastuse ja seejärel avaneski virtuaalne uks notari kabinetti, kus lisaks notarile juba ees ootamas ka Bigbanki esindaja. Pärast elementaarsete viisakuste vahetamist, luges notar kõik tingimused ja asjad ette ning seejärel vormistati dokument. Sellele panid Peeter ja Bigbanki esindaja kenasti digiallkirjad alla ja oligi dokument vormistatud. Kokku võttis see protsess aega vähem kui 10 minutit.

Milles siis aga kokkulepe seisnes? Aluseks võeti siis juba eelpool mainitud võlasumma 6507,41 EUR, sellele lisandus isikutuvastamise tasu 26,32 EUR ja notaritasu 85,40 EUR (seda siis kõike sel põhjusel, et Peetril polnud raha neid summasid kohe enda poolt välja maksta ja need kulud kandis Bigbank, kes lisas siis need võlasummale lisaks). Kokku kujunes seega lõplikuks summaks 6619,13 EUR. Nüüd aga kõige olulisema asjaolu juurde - Peeter ja Bigbank leppisid omavahel kokku, et antud võlgnevuse osas moodustatakse maksegraafik, kuumaksega 250 eurot. Seejuures on väga oluline märkida, et graafiku korrektse täitmise korral võlasumma enam ei suurene ning siia ei lisandu ka enam intresse. Iga sent kuumaksest läheb võla vähendamiseks. Ehk siis näiteks 4 osamakse tasumise järel on võla suuruseks juba 5619,13 EUR. Kokkuvõttes muutus see laen Peetri jaoks isegi odavamaks. Algse laenugraafiku järgimisel oleks ta olnud tänaseks seisus, kus 220 eurost umbes pool oleks intresside katteks läinud ja teine pool siis põhiosa katteks.

Ainus riskifaktor (aga samal ajal laenuandjale kindlustunde andja) on siin see, et kui Peeter peaks maksetega hilinema, siis läheb selleks hetkeks üles jäänud laenujääk koheselt kohtutäituri lauale, kes sinna omakorda erinevaid tasusid juurde lisab. Sisuliselt on notariaalse võlatunnistuse puhul tegemist kohtuotsusega samaväärse dokumendiga.

Tegelikult oleks päris tore kuulda ka mu lugejate lugusid notariaalse võlatunnistuse sõlmimise kogemustega. Minu enda hinnangul tundub see täitsa aus ja õiglane meetod mõlemale osapoolele. Ning nagu Peetri näitest näha oli, siis tegelikult võlglase seisukohalt ka rahalises mõttes kasuliku meetodiga.