Levila artiklist tagurpidi tornini

Ilmselt on enamus mu lugejatest tänaseks juba teadlikud (ja küllap ka ehk selle läbi lugenud/kuulanud), et mõned nädalad tagasi ilmus siis kaua-oodatud Levila lugu spordiennustusmaailmast. Sellele loole ilmus ka päris palju vastukaja ja sellist üldist meediakajastust - loo autorid Henri ja Andrei käisid seda isegi ERR Terevisioonis tutvustamas, lisaks tegi omaette artikleid sellest ka näiteks Õhtuleht jne. Ning selle kõige üle on mul ääretult hea meel. Sest see teema peabki saama võimalikult palju tähelepanu. Aga samas on mul ka väga veider tunne. Võib üsna konkreetselt öelda, et selle loo tuumiktegelaseks olen mina, keskealine mängur, võlglane. Kujutan ette, et minust ja sellest loost on analüüsivaid jutte olnud nii mõneski kohvi- või õllelauas, Facebooki/Discordi kinnistest gruppidest rääkimata. Ja tegelikult kardan, et ega minust seal head ei räägita. Ja noh, ilmselgelt ju ka põhjusega.

Selle artiklite kogumiku iseloomustamiseks aga jagub mul ainult kõige suuremaid kiidusõnu. Sisuliselt kõik teemad, mis vähegi kajastamist väärinuks, on ka ette võetud. Ja seda ikka meeletu põhjalikkuse ja detailsusega. Vägev töö on ära tehtud. Ning olles ise aastaid kogu selle asja sees olnud ning näinud selle maailma kõikvõimalikke külgi (eufoorilistest kuni depressiivseteni välja), siis julgen öelda, et kõik ongi täpselt nii nagu sinna kirja on pandud. Sisuliselt on tegemist SPORDIENNUSTUSMAAILMA PIIBLIGA, tõelise ABC-ga. Kellel vähegi huvi selle maailma telgitagustest nii mängija, mängukorraldaja, igasuguste nõustajate või kasvõi poliitikute seisukohalt teada saada, siis soovitan soojalt need lood mõttega läbi lugeda. PS. Neil on ka väga heal tasemel audiovariant kogu kupatusele tehtud, korraliku helitausta ja tipptasemel näitlejaga eesotsas. PPS. Kui ka sul, mu kallis lugeja, on mingeid mõtteid või emotsioone, mida sinus see lugu tekitas, siis võiksid neid ka minuga jagada (ükskõik, kas siis siin kommentaarina või mulle kirjutades). Väga tahaksin teada, mida teemast mitteteadlik inimene sellest kõigest arvab.

Aga sellel Levila lool oli minu jaoks ka üks korralik negatiivne varjukülg. See pani mind oma olukorda ja ajalugu veelgi sügavamalt analüüsima. Ning paraku tõi see taaskord igasugused masenduspilved kohale. Siinkohal teeksin ühe kiire kõrvalpõike filmimaailma. Paar aastat tagasi ilmus üks Eesti film - nimega "Tagurpidi torn". Liiga põhjalikult ei hakka selle sisu ümber jutustama, aga mingid veidrad paralleelid minu looga on siin täiesti olemas. Nii selles filmis kui ka minu spordiennustussaagas (millele järgnes hävitav võlgade kaskaad nii rahalises kui ka vaimses mõttes) on juurpõhjus üks ja seesama - juba tehtud vigu, eksimusi hakatakse klaarima veelgi suuremate vigadega. Inimene hakkab valetama ja varjama. Ning lõpuks ollakse omadega ikka totaalselt tagurpidi torni tipus (kui saate aru, mis kohta ma silmas pean). See on ehmatav tõdemus ja see on tegelikult väga karm reaalsus. Ning ma kardan, et see tipp ei ole minu jaoks tegelikult isegi veel "saavutatud". Ma kõnnin juba mitmeid kuid tegelikult väga õhukesel jääl, kus sisuliselt muudkui aga päästan ennast ja enda ümber olevaid inimesi (seejuures nad ju tegelikult ei teagi, et neid mingi jama üldse ähvardab). Ma ei tea veel, kui sügavale siit langeda saab. Ma oleks nagu mingis insuldijärgses seisundis, kus aju veel töötab, ma suudan täiega tööd teha, aga samas kõik muud reaalsustajud on justkui eitus- ja peitusfaasis. Ma maalin igapäevaselt oma seisust pildi palju paremaks, kui see tegelikult on. Ma ei taha juba ammu oma Exceli tabelitele otsa vaadata, sest see on vaimselt nii tappev. Lihtsam, mõistlikum ja jätkusuutlikum on lihtsalt edasi pusida, anda endast tööl parim ning püüda ka kodus kogu olukorda vähegi talutavana hoida. Aga see kõik on juba mõnda aega üks ebastabiilne kaardimajake, mida kevadtormid uppi üritavad lükata. Hirm on suur. Teadmatus on suur. Ning mul pole õrna aimugi, kui kaua mul seda vaimujõudu veel jätkub. Samal ajal see valede ja varjamiste koorem muudkui ju hinges kasvab, ega see kuidagi vähenema pole hakanud. Ma poleks tegelikult iialgi arvanud, et inimene vaimselt üldse nii palju taluda suudab. Aga eks seegi ole näide sellest tagurpidi tornist, kuhu sa märkamatult samm-sammu haaval muudkui uute tippude suunas liigud.

Uudiseid Levila rindelt

Ilmselt ei ole ma ainus, kes on natuke juba kärsituks muutunud seoses Levila artiklitesarjaga. Mäletatavasti andsin ma juba ligikaudu 4 kuud tagasi neile ühe pikema intervjuu. Ning vähemalt algse plaani järgi oleks pidanud märtsikuu jooksul see kõik järgemööda ilmavalgust nägema. Aga tänaseks pole endiselt sellest kõigest ei kippu ega kõppu. Kuid nagu öeldakse - kui tekib küsimusi ja tahaks infot, siis tuleb seda otsida või otsesõnu algallika käest küsida. Nii tegin ka mina. Saatsin sel nädalal Henrile kirja ja küsisingi otse - mis värk on?

Ning mul on hea meel tõdeda, et Henri vastas üsna kiiresti ja põhjalikult. Alustuseks edastas ta mulle väiksed vabandused, et see asi niimoodi venima on jäänud, aga õnneks järgnes sellele ka kindlas kõneviisis teade, et teemat pole maha maetud ja Levila on sellest loost endiselt väga huvitatud. Ehk siis töö endiselt käib. Lisaboonusena sain eksklusiivselt tutvuda ka esimese artikli mustandiga, kus siis ka mulle eraldi peatükk pühendatud.

Edasise plaani kohta sain teada veel nii palju, et kuigi sisulised artiklid on suures osas valmis, siis mõned intervjuud on neil endiselt veel töös (kasvõi näiteks ennustusportaalide esindajatega). Ning kuna Levila plaan on avaldada kogu see kompott tervikuna regulaarsete artiklitena, siis ei soovi nad poolikult seda avapauku veel anda. Suurim murelaps pidi hetkel olema aga hoopis ajakirjanike endi ennustuspäevikuga, sest talvel alustatud graafikus on sees ka igasugused laskesuusavõistlused, millel tänaseks päevaks relevantsus puudub. Aga minul igatahes on pärast seda väikest kirjavahetust taas usku, et küllap need artiklid lõpuks ikka tulevad.

Siia lõppu paneksin aga väikse lõigukese peatükist, mis siis mulle pühendatud (pealkiri on sellel üsna kõnekas: "Level 3 - põrgu"). Selles artiklis nimetatakse mind muideks Andreseks - olgu siis nii :)

Probleemiks osutus psühholoogiline pool. Kihlveoportaalid haarasid Andrese täielikult endasse. Andres kirjeldab oma harilikku päeva panustamisperioodi tippajal nõnda: "Hommikul avasin konto ja võtsin mängud ette. Põhimõtteliselt leiab igal ajahetkel miskit, mille peale panustada. Tegin kuskile panuse ära, näiteks NBA korvpalli peale, mida mängiti tihti varahommikul. Kui esimese panusega võitsin, siis sellest tekkis eufooria, mis pani järgmisi panuseid suvalisemalt loopima. Või vastupidi, kui tuli näiteks viimase sekundi viskest kaotus, siis tekkis tunne, et nüüd tuleb see 100 eurot tagasi teenida, mis minult ebaausalt hetkel ära võeti."

Igal juhul mina ootan neid artikleid väga väga suure huvi ja elevusega. Ootused-lootused on päris kõrgele aetud.

Järjekordne intervjuu - seekord Õhtulehele

2023. aasta esimene kvartal on minu jaoks kuidagi ootamatult huvitavaks kujunenud. Juba varem olen ma siin rääkinud kahest erinevast intervjuupalvest - Levilale ja ühele tudengile. Sel nädalal lisandus siia rivvi veel kolmaski. Seekord oma mastaabilt ilmselt kõige suurem - Õhtuleht ning sealne finantsrubriik "Rahatarkus". Ning seekord realiseerus see ikka väga kiiresti ka põhjalikuks artikliks, mis siis täna ka ilmavalgust nägi.

Aga alustaksin algusest. Kolmapäeval sain ma Rahatarkuse vastutavalt toimetajalt, Helenilt, e-maili. Ta tutvustas end kenasti, rääkis, et avastas mu blogi ja soovis teada, kas ma oleksin valmis ja nõus oma lugu nende veergudel jagama. Eriti ekstreemse valikuna sain ka kutse nende podcasti, kuid sellest ma siiski viisakalt loobusin. Selleks ma veel päris valmis ei ole - kuigi iial ei tea, võibolla kunagi saabub ka aeg, mil ka sellisteks avantüürideks valmis olen (ilmselgelt on selle eelduseks täieliku võlavabaduseni jõudmine). Minu eesmärk ei ole juba ammu enam tegelikult lihtsalt oma lugu jagada. Tähtis on tõsta ka ühiskondlikku teadmist, mis võimalused üldse sellise võlajama sisse sattudes olemas on. Ja mulle tundub, et minu kogemused võiksid siin juba täitsa adekvaatsed olla.

Niisiis. Artikliga olin ma koheselt nõus, kuigi andsin taaskord ka mõista, et soovin oma anonüümsuse säilitada. Kui senised kaks intervjuud toimusid mul Skype'i vahendusel, siis seekordne usutlus oli puhtalt tekstiline. Helen saatis mulle alustuseks posu küsimusi ette, millele ma siis nii põhjalikud vastused andsin kui vähegi suutsin ja oskasin. Seejärel küsis ta veel ka mõningaid lisatäpsustusi, andsin mõned viited ka konkreetsetele postitustele ja nii see artikkel lõpuks kokku saigi.

Artikkel ise on siin. Kahjuks on see küll maksumüüri taga, aga kellel vähegi võimalik, siis soovitan lugeda - mina ise jäin küll sellega väga rahule. Kõik on väga kenasti kokku võetud ja sisuliselt ongi selles artiklis kirjas kõik see, millised on mu viimased 3 aastat välja näinud. Artikkel on üles ehitatud jutustavas stiilis, kuhu siis minu vastuseid siia-sinna sisse pikitud.

Aga tegelikult olen ma natuke hämmingus küll sellest välisest tähelepanust, mis siis viimastel kuudel mu blogile osaks on saanud. Kuigi tõele au andes - vaikselt muutun juba natuke kärsituks, et millal see Levila artikkel küll ometigi ilmub. Aga noh, ei taha uskuda, et see ilmumata jääkski. Ja kindlasti usun ja loodan, et ka Janno saab oma lõputöö kenasti kokku. Igal juhul on tore ja oluline, et neile teemadele tähelepanu pööratakse. Sest iialgi pole siin infot liiga palju - mida teadlikumaks muutuvad võlglased, seda vaimselt tervemaks nad selles kadalipus lõpuks jäävad. Jõudu ja jaksu kõigile, kes nende teemadega võitlevad. Muideks, uus võlablogi on ka "turule" tulnud - "August väljas". Soovitan tutvuda ja endale kuskile ära märkida, potentsiaali on sellel blogil kõvasti. Ahjaa, keegi võiks mulle kirjutada, et millal ükskord see kevad ka tuleb? Ikka väga kopp on ees sellest talvest juba!

Põnevad tuuled - andsin Levilale pika intervjuu

Kui viimasel ajal on mu elu üsna üksluiseks ja rutiinseks muutunud, siis eelmine nädal tõi päris palju ootamatut elevust. Mu postkasti potsatas kiri, mille saatjaks Müürilehe toimetaja ja Levila kaastöötaja nimega Henri. Ta tutvustas mulle Levila uue artiklitesarja ideed, millega nad seal hetkel kõvasti pusivad ja erinevat infot ning inimeste kogemusi kokku korjavad. Vahemärkusena siis, et Levila on üks omamoodi portaal, mis püüab maailma kajastada teistmoodi nurkade alt. Minule on nad juba üsna ammu tegelikult silma jäänud ja olen ka oma blogi veergudel aegajalt nende linke jaganud. Seekordseks käsitletavaks teemaks on neil siis spordiennustus. Ning tänu erinevatele otsingumootoritele jäi neile silma ka minu blogi. Kokkuvõttes palus Henri mult selle teema tarbeks üht pikemat intervjuud.

Ütlen ausalt, et olin üsna üllatunud ning pärast väikest taustauuringut olin hea meelega nõus. Seejärel vahetasime veidi kirju, et täpsemalt kokku leppida, millal ja kuidas see vestlus tehnilises mõttes välja võiks näha (sest minu eesmärgiks on endiselt siiski ka anonüümseks jäämine) ja lõpuks jõudsime Skype'i lahenduseni, mille jaoks ma endale lausa eraldi konto tekitasin. Kuna antud hetkel on minuga seotud lugu oluliselt olulisem kui minu tagasihoidlik isik, siis oli kogu see anonüümsuse teema ka Henrile täiesti okei ja arusaadav.

Ning mõned päevad ja tunnid hiljem see vestlus meil siis pihta hakkaski. Tunnistan, et ma olin ikka päris ärevil enne seda jutuajamist - ikkagi esimest korda elus selliselt end üsna avalikult avada. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mida sellest kõigest üldse arvata või mida oodata. Aga põnev oli igal juhul. Eks see kõik teatud mõttes natuke ebaaus oli, sest Henri oli kenasti selles vestluses oma täisnime ja live-kaamerapildiga, mina aga varjatult ja nimetult - lihtsalt vaid audio vahendusel. Aga noh, mis teha, sellises seisus ma vähemalt hetkel olen ja nii on. Kokkuvõttes see meie intervjuu kvaliteeti vähemalt minu hinnangul kuidagi segama ei hakanud.

Nagu ma aja jooksul olen siin blogi veergudel kirjutanud, siis ega mulle rääkimine eriti ei meeldi. Eriti ebameeldiv ja teatud mõttes isegi mõttetu on minu jaoks igasugune small-talk. Antud vestlus aga kujunes tõeliselt nauditavaks. Selles mõttes eriti suured kiitused Henrile, sest oli näha ja kuulda, et tema ettevalmistus oli ikka väga põhjalik. Ta oli üsna hästi endale selgeks teinud põhilised detailid ja nüansid kogu spordiennustusmaailmast ning oli päris hästi kursis ka minu personaalse looga (läbi mu blogi siis). 

Me rääkisime kokku sisuliselt 1,5 tundi. Ja mulle ei meenu, et ma üldse kunagigi oleksin nii palju ja nii ennast unustavalt kellegagi rääkinud. Tundub nagu oleksin kuskilt paisu tagant välja pääsenud. Küllap oli siin oma osa ka just selles intervjueerija ettevalmistuses, mis minus kuidagi selle õige tunde tekitas.

Liiga detailseks ma räägitud teemade osas minema ei hakka, aga suures plaanis katsime ilmselt kõik spordiennustusega seotud asjad ära (eriti siis spordiennustaja poolelt), lisaks siis mingid minu looga seotud nüansid juurde. Eks neid kõiki asju saab juba lugeda märtsis ilmuvatest artiklitest (vähemalt nii mulle Henri hetkel välja lubas). Artiklite sari ise sisaldab siis lisaks spordiennustajapoolsele vaatele ka plaani järgi ajakirjanike enda katsetusi selles maailmas, loomulikult kogu sellist hasartmänguproblemaatikat ja ka spordiennustusportaalide kommentaare. Mina igal juhul ootan neid artikleid suure elevusega. Olen väga tänulik kogu Levila tiimile, kes selle teema ette on võtnud. See vajab kajastamist ning sinna sisemusse kaevamist.

PS. Kui mu lugejate seas on veel inimesi, kes kimpus spordiennustusega seotud sõltuvusega ja valmis sellest rääkima, siis võite mulle kirjutada - viiksin sellisel juhul kontaktid Henrini ning saaks neid artikleid veelgi mõne personaalse looga vürtsitada.