Viimase paari aasta jooksul olen ma väga palju muutunud. Kuigi tõele au andes, on kõik need muutused olnud ennekõike sisemised - eks väliselt on ka ilmselt nii mõnigi korts näkku juurde tulnud ja ka kaalunumber on siiasinna kõikunud, aga suures plaanis on just hingelised ja vaimsed arengud olnud need, mis mind viimasel ajal on määratlenud.
Loomulikult on suuremalt jaolt kõik need muutused olnud tingitud mu enda jamadest ning nendega võitlemistest. Inimene on juba kord selline, et suured kriisid panevad tegutsema ja uusi suundi otsima. Sest me ju oleme juba kord sellised üsna head kohanejad ning vähemalt teoorias ka tegelikult alati lahenduste otsijad. Ainus küsimus on siin selles, kas need lahendused, mida leiame, on pikaajalise mõjuga või aitavad meil lihtsalt järgmise päevani ära elada.
Tegelikult ongi just kaotused ja tagasilöögid need, mis meid inimestena arendavad. Vähemalt siis, kui suudame neist õigeid järeldusi teha ning saadud madalseise õppetundidena võtta. Loomulikult ei saa inimene aga alati päris üksinda, väliste abijõududeta hakkama. Vaja on ka mõtteid, ideid, lisatõukeid, mis tulevad mujalt. Vahet pole, kas need on siis head sõbrad, psühholoogid või ka mõned head raamatud. Ning just raamatutest tahaksingi natuke rääkida. Minu viimase aja lektüür on olnud üsna erinev võrreldes sellega, mida varasemalt olen lugema juhtunud. Kui veel kümmekond aastat tagasi olin üsna suur ilukirjanduse sõber - ilma erilise häbitundeta tunnistan, et muu hulgas lugesin näiteks läbi kõik Harry Potteri raamatud. Nüüdseks on aga mu öökapile pigem maandunud erinevad eneseabi ja sellised üldised "paremini elamise õpetust täis" olevad raamatud.
Ilma pikema sissejuhatuseta mainin ära kolm raamatut, mis mind sel aastal kõige rohkem on kujundanud või lihvinud - "Idioodid minu ümber", "Loovusest ja logelemisest" ning "Alustava investori käsiraamat". Esmapilgul võib see valik tunduda kuidagi kaootiline ja täiesti omavahel seosetu. Kuid reaalsuses on need mu mõttemaailma ikka väga palju aidanud korrastada, igaüks oma nurga alt ja minu meelest moodustub neist kolmest raamatust täiesti ideaalne tervik. Kohe selgitan lähemalt.
Ma ei ole mitte kunagi olnud eriline inimeste inimene. Meie ümber on minu hinnangul meeletult palju rumalust ja see paneb mind vägagi tihti inimestest eemale hoidma. Võimalik, et ma olen olnud liiga kriitilise meelega ja teatud mõttes isegi ebaõiglane ja pealiskaudne. Selle kõige osas sain ma aga valgustatud läbi "Idiootide" raamatu. See, kui mõnusalt selle raamatu autor ära kirjeldab igasugused erinevad inimtüübid, kuidas võiks olla võimalik nendega koos asju ajada, nende eripäradega leppida või neid lihtsalt paremini mõista. Seejuures on tegelikult ikkagi paratamatu, et leidub alati ka neid, kellest tasubki eemale hoida. Ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja see aitas mul just hingeliselt saada paremaks inimeseks, empaatilisemaks inimeseks. Selle raames sain ka iseenda kohta mõtted ja emotsioonid kuidagi konkreetsemaks ja selgemaks. Ehk siis, et kuigi meie ümber on palju idioote, siis paratamatult oleme me ju ise ka vähemalt kellegi jaoks idioodid. Nii palju kui palju on inimesi, nii palju on ka arvamusi ja meelsust, maailmapilte. Teatud mööndustega suutsin pärast seda raamatut isegi EKRE-sse kuidagi leplikumalt suhtuda, kuigi varem sisuliselt vihkasin kogu seda kampa ikka täiega. Teine mind lihvinud raamat on Jaan Aru meistriteos. Kuigi võiks ju mõelda, et logelemine ja molutamine peaks olema iseenesest mõistetavad ja selle jaoks ei ole ju ometigi raamatut vaja kirjutada ega lugeda, siis oskas autor siin välja tuua hästi olulisi pisidetaile ja nüansse, mis juhtudel võiks selline lebotamine olla tõeliselt nauditav ja teatud mõttes isegi siis niiöelda "välja teenitud". Eestlane juba paraku on selline rabeleja. Juba väiksena öeldakse meile, et kuule, mis sa passid niisama, tee midagi kasulikku. See vist on meie kultuuri osa. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Aga reaalsus on see, et pikaajalise teovõime säilitamise nimel tuleb aegajalt justnimelt võtta neid puhkehetki. Siit annaksin ka ühe väikse filmisoovituse - vaadake ja nautige Fred Jüssist tehtud filmi "Olemise ilu", mis räägib sellest niisama olemisest, mis on meile tegelikult äärmiselt oluline ja tähtis. Vahepeal lihtsalt peab olema laisk. Kui kaks juba mainitud raamatut on minu jaoks täielikud ahhaa-efektiga ja nad on juba praeguseks täiega mu hinge ja teadvusesse pugenud (ning läbi selle mind ka meeletult muutnud), siis kolmas raamat on oluliselt praktilisem. Ning selle Taavi Pertmani tippteose läbitöötamine ja praktikasse viimine on mul endiselt veel pooleli. Kuigi teatud määral ma juba kompasin kogu selle investeerimismaailma stardiplatvormi, siis ega ma vähemalt esialgu väga kaugele veel jõudnud ei ole. Enne tuli hirm peale ning tänaseks on mu ainsaks rahaliseks investeeringuks III pensionisammas Tuleva fondis. Aga see kõik ei kahanda sugugi selle raamatu väärtust. See on üks väärt teos minusugustele algajatele. See aitab paremini mõista kogu seda maailma läbi praktiliste näpunäidete. Olgem ausad - eks igaüks oskab teoorias tarka juttu rääkida ja erinevaid mõtteviise propageerida. Aga algaja tahaks ikkagi alustuseks näpud mullaseks teha ja asju katsetama hakata. Ning selles osas on Taavi töö täiesti hindamatu.
Kõik need teosed tervikuna on minu jaoks inimeseks olemise märkimisväärsed tahud - mõistmaks ennast, mõistmaks teisi ning arendades enda mõttemaailma, saamaks paremaks ja ka edukamaks inimeseks. Samas, pean ma siiski nentima, et tegelikult on kõik meid ümbritsev maailm üks paras tõenäosusteooria. Sisuliselt iga sündmuse, iga valiku ette saaks panna mingi protsendimärgi - kui suur on võimalus, et selline asi juhtub. Nii on see armastuses, nii on see spordis, nii on see aktsiaturul nii on see kasiinoautomaadi taga. Väga harva on siin elus 100%-lisi võimalusi. Ainus, mida me ise mõjutada saame, on kogu selles tõenäosusteooria-virrvarris leida need õiged hetked ning teha oma sammudega meile soodsad sündmused võimalikult suure protsendiga juhtumisteks. Täielikku kontrolli ei saavuta me aga iialgi, alati jääb meid saatma ka juhuslikkus.
Järgmises postituses aga võtan juba luubi alla peagi lõppeva 2022. aasta. Seniks aga kaunist ja rahulikku pühadeaega! Slava Ukraini!