Kas hasartmängur ja võlglane on automaatselt halb inimene?

Kas inimene, kes on langenud hasartmängude küüsi või jäänud võlgadesse, on iseenesest halb või rumal? Seda küsimust esitatakse sageli vaikides — eelarvamuste, häbi ja ühiskondlike siltide kaudu. Vastus ei ole aga mustvalge, sest inimese teod ei ole alati tema iseloomu üksühene väljendus. Väga sagedasti juhivad sellist inimest jõud, mis ei ole pahatahtlikud, vaid inimlikud: impulsiivsus, kärsitus, stressitaluvuse puudujäägid, lapsepõlve mustrid, vajadus kontrolli või põgenemise järele.

Impulsiivne inimene ei tee ilmtingimata neid "halbu" otsuseid tahtlikult. Impulss käivitub enne, kui ratsionaalne mõtlemine jõuab üldse mingitki reaktsiooni pidurdada. Paljud hasartmängusõltlased kirjeldavad tunnet, nagu nad oleks hetkeks läinud autopiloodile — mitte sellepärast, et nad tahaks oma raha ära anda või kedagi alt vedada, vaid sest aju januneb kiire dopamiinilaksu järele. Kas see teeb inimesest halva? Ei. See teeb ta haavatavaks. Keegi ei pea ju halvaks inimest, kellel on kiire südametöö või kes higistab kergesti — ometi on impulsiivsus ja kärsitus samasugused bioloogilised omadused. Need kujundavad käitumist, aga ei defineeri inimese väärtust.

Rahalised võlad ei teki selliste inimeste puhul mitte luksusejanust, vaid püüdest täita mingit tühimikku. Kärsitus võib tulla lapsepõlvest: vajadusest, et "kõik oleks olemas kohe, sest muidu kaob ära". Kui inimene on harjunud, et ebamugavus on ohtlik või et vajadused ei saa rahuldatud, loob aju mustri: tee midagi kohe, et see ebamugavus kaoks. Sealt tekivad kiirlaenud, tormakad otsused, lootus, et "seekord läheb hästi". Need ei ole halva inimese valikud — need on inimese valikud, kes pole veel õppinud kogu selle pinge sees viibima.

Võlg on ühiskonnas stigmatiseeritud, justkui oleks see märk moraalsest läbikukkumisest. Tegelikult on võlg lihtsalt sümptom. Sümptom sellest, et inimene on teinud otsuseid liiga kiiresti, liiga suure lootusega või liiga vähese teadmisega. Võlg ei kirjelda inimese empaatiat, tema väärtusi, tema võimet armastada või toetada teisi. Võlgades inimene ei ole halb — ta on inimene, kes on sattunud olukorda, kus ressursse (emotsionaalseid, rahalisi, psühholoogilisi) oli vähem kui vajadusi.

Miks siis ühiskond kipub selliseid inimesi sildistama? Sest nii on lihtsam. Sest lihtsam on ju mõelda: "Ta on ise süüdi." Kui otsustada oma hinnangutes, et keegi on lihtsalt "halb", siis ei pea ka mõistma selle inimese lugu ega tunnistama, et sama võiks juhtuda ka teistega. Sildistamine loob mugava distantsi. Aga reaalsus on, et sõltuvused on haigused, mitte iseloomuhälbed. Selle põhjus ei ole kurjus, vaid mehhanism, mis lihtsalt liigub vales suunas.

Hea ja halb ei ole staatilised sildid, vaid hetkeseisud. Hasartmängur võib olla suure südamega, töökas, tark, hooliv — lihtsalt ta peab võitlust oma sisemiste jõududega, mis mõnikord võidavad. Võlglane võib olla aus, vastutustundlik, pühendunud — lihtsalt, ta on teatud hetkel teinud valiku, millel on pikk vari. Ja mis kõige olulisem: inimene, kes üritab välja tulla sõltuvusest ja võlgadest, on juba teel paremuse poole. See on julguse, mitte halvakspanu vääriv märk.

Uudiseid Levila rindelt

Ilmselt ei ole ma ainus, kes on natuke juba kärsituks muutunud seoses Levila artiklitesarjaga. Mäletatavasti andsin ma juba ligikaudu 4 kuud tagasi neile ühe pikema intervjuu. Ning vähemalt algse plaani järgi oleks pidanud märtsikuu jooksul see kõik järgemööda ilmavalgust nägema. Aga tänaseks pole endiselt sellest kõigest ei kippu ega kõppu. Kuid nagu öeldakse - kui tekib küsimusi ja tahaks infot, siis tuleb seda otsida või otsesõnu algallika käest küsida. Nii tegin ka mina. Saatsin sel nädalal Henrile kirja ja küsisingi otse - mis värk on?

Ning mul on hea meel tõdeda, et Henri vastas üsna kiiresti ja põhjalikult. Alustuseks edastas ta mulle väiksed vabandused, et see asi niimoodi venima on jäänud, aga õnneks järgnes sellele ka kindlas kõneviisis teade, et teemat pole maha maetud ja Levila on sellest loost endiselt väga huvitatud. Ehk siis töö endiselt käib. Lisaboonusena sain eksklusiivselt tutvuda ka esimese artikli mustandiga, kus siis ka mulle eraldi peatükk pühendatud.

Edasise plaani kohta sain teada veel nii palju, et kuigi sisulised artiklid on suures osas valmis, siis mõned intervjuud on neil endiselt veel töös (kasvõi näiteks ennustusportaalide esindajatega). Ning kuna Levila plaan on avaldada kogu see kompott tervikuna regulaarsete artiklitena, siis ei soovi nad poolikult seda avapauku veel anda. Suurim murelaps pidi hetkel olema aga hoopis ajakirjanike endi ennustuspäevikuga, sest talvel alustatud graafikus on sees ka igasugused laskesuusavõistlused, millel tänaseks päevaks relevantsus puudub. Aga minul igatahes on pärast seda väikest kirjavahetust taas usku, et küllap need artiklid lõpuks ikka tulevad.

Siia lõppu paneksin aga väikse lõigukese peatükist, mis siis mulle pühendatud (pealkiri on sellel üsna kõnekas: "Level 3 - põrgu"). Selles artiklis nimetatakse mind muideks Andreseks - olgu siis nii :)

Probleemiks osutus psühholoogiline pool. Kihlveoportaalid haarasid Andrese täielikult endasse. Andres kirjeldab oma harilikku päeva panustamisperioodi tippajal nõnda: "Hommikul avasin konto ja võtsin mängud ette. Põhimõtteliselt leiab igal ajahetkel miskit, mille peale panustada. Tegin kuskile panuse ära, näiteks NBA korvpalli peale, mida mängiti tihti varahommikul. Kui esimese panusega võitsin, siis sellest tekkis eufooria, mis pani järgmisi panuseid suvalisemalt loopima. Või vastupidi, kui tuli näiteks viimase sekundi viskest kaotus, siis tekkis tunne, et nüüd tuleb see 100 eurot tagasi teenida, mis minult ebaausalt hetkel ära võeti."

Igal juhul mina ootan neid artikleid väga väga suure huvi ja elevusega. Ootused-lootused on päris kõrgele aetud.

Törts poliitikajuttu

Käes on märtsikuu esimene reede. Kevad hakkab ka loodetavasti peagi siin uksele koputama (kuigi hetkel pigem lubab talve taastulekut) ja päike piilub ka järjest rohkem ja rohkem. Pärast tööpäeva lõppu on isegi valget aega veel mõned tunnid - mõnus värk. Aga tegelikult on veidi ärevad lähipäevad meid ees ootamas. Riigikogu valimised ju.

Üks räuskav seltskond valmistab siin vist oma toetajaid juba ette ja muudkui kuulutab, kuidas niikuinii on valimised võltsitud. Mõistmata, et just selle oma pideva vastandumisega nad ju enda tõsiseltvõetavust vähendavadki. Õnneks on ka ülejäänud poliitikud ja erakonnad mõistma hakanud, et nendega koostööd teha ei maksa, võib ennastki ära selle jamaga määrida. Ühesõnaga, üldiselt on märgid pigem positiivsed, et see neljatäheline ususekt jääb siiski koalitsioonist välja. Aga noh, samas iialgi ei tea, milliseks see kõik päriselt kujuneb. Aga ootame ja loodame parimat. Kellel veel hääletamata, minge aga tehke seda esimesel võimalusel.

Minu üks olemusi või siis juba lapsena kaasa saadud õpetusi on see, et ennekõike peab inimene siiski ise oma asjadega hakkama saama. Selle tõttu olen tegelikult terve oma elu püüdnud elada selliselt, et ma ei sõltuks sellest, mis ilm on väljas või kes parasjagu meie riiki juhib. Peaasi, et igasugused seadused ja reeglid oleksid stabiilsed ja ühiskonna ootustele vastavad. Inimene on oma olemuselt tegelikult päris hea kohaneja. Ning olgem ausad - kokkuvõttes ongi just hea kohanemisvõime ju inimese edupant. Selle juures tuleb muidugi mõista seda maailma ja reaalsust, kuhu me sattunud oleme. Minu jaoks on tegelikult täiesti arusaamatu, kui palju energiat igasugused uhhuud viimastel aastatel on viitsinud kulutada igasuguste vandenõuteooriate otsimisele, nende levitamisele ja siis kogu sellele tigedusele, mis neid tabab, kui selgub, et enamus maailmast ei taha neist asjadest midagi teada. Olgem ausad - ka EKRE on suures osas üles ehitatud just sellisele mõttetu jama sees urgitsemisele, pidevalt kuri olemisele jne. Ma ei tea, mulle tundub, et inimloomus ei pea sellisele pidevale negatiivsele olekule vastu lihtsalt. Et kui jätkusuutlik see kõik saab olla, kui selle pundi jaoks maailmas midagi toredat enam ei toimugi. Selle asemel, et elu nautida ja rõõmustada või siis lihtsalt teha midagigi oma elu parandamiseks (õpiks mingi uue ameti selgeks, kohaneks tänase turusituatsiooniga vms) käib pidevalt üks jauramine ja sõna otseses mõttes rõvetsemine.

Üks asi, millest ma veel aru ei saa, on see pidev edukate inimeste tagakirumine. Et justkui oleks see mingi tabu, kui keegi rikkaks saab. Et kindlasti on see kuidagi pettusega saadud. Mis siis, et ise on vaevu põhikooli suutnud ära lõpetada, aga ikkagi on ebaõiglane, et Harvardi või Oxfordi kraadiga inimene on sinust jõukam ja õnnelikum. Järeldus - Kaja Kallas on süüdi! Sest Martin Helme ju ütles niimoodi.

Samas ei hakka mina loomulikult kellelegi ütlema, keda peaks valima. Kui ikka süda tuksub EKRE-rütmis, siis jumal temaga. Ju siis on teised erakonnad midagi valesti teinud, et selline jama üldse levida saab. Kusjuures, kui enda lähiminevikku vaadata, siis no ma võiks ju ka mingi protestimeelne olla. Kindlasti saaks ma ka kedagi oma jamades ja sõltuvuses süüdistada. Mõni erakond võiks ju välja tulla plaaniga, kuidas võlgades olevaid hasartmängureid aidata. Isamaa siin muidugi oma pensionireformiga midagi üritas ja eks leidus ju ka neid, kes sellest abi said (mina nende hulgas), aga teades, et meie riigis on sisuliselt 10% inimestest kohtutäiturite küüsis, siis potentsiaalseid valijaid selles kontingendis ju jagub.

Aga jah, nii palju siis poliitikast. Vahepeal on igasuguseid muid asju ka juhtunud. Ma sain oma kodulaenu uue intressi teada, lisaks sain täna hommikul juba kätte ka oma tulumaksu tagastuse, aga nendest asjadest räägin peagi juba eraldi postituses. Seniks aga nautigem elu, tigetsegem võimalikult vähe ja üleüldse loodkem parimat. Lõppkokkuvõttes on kindlates kätes Eestis ju kõik võimalik!

Sõltuvuste avalikustamise buum

"Vahest keset ööd ma mõtlen..." laulis Alen Veziko juba üle 10 aastat tagasi. Teate, mul on ka mingi seisund või periood peale tulnud, kus ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ka öösiti, ka enne uinumist. Muudkui käib üks lõputu analüüs selle üle, mis mu ümber ja minu endaga igapäevaselt toimub või mida tulevik tuua võiks. Kusjuures kõige nõmedam on selle juures see, et ega ma hommikuks väga enam ei mäleta, mida sai õhtupimeduses siis ikkagi mõeldud. Kui ma suudaks pooltki sellest sisust meeles hoida, siis oleks mul siin päris palju mõnusaid ja ilmselt ka huvitavaid blogipostitusi veel lisaks praegustele. Vähemalt selline tunne mul pahatihti hommikuti on, et krt, õhtul olid jälle mingid ägedad mõttekäigud ja kaunid laused mu peas, aga näedsa, enam ei mäleta mitte midagi. Samas oleks ilmselt veider õhtul end voodist üles ajada ja neid kuidagi talletama hakata. Ilmselt kaoks see mõttelõng selle käigus kuidagi ära ka.

Aga üks teema, millest ma viimasel ajal olen päris pingsalt mõelnud ja õnneks on need mõtted ka mulle meelde jäänud, on kogu see sõltuvuste virrvarr, mis meie ühiskonnas kuidagi hästi teravalt on üles kerkinud. Põhjuseks siis muidugi see, et paljud tuntud inimesed on järjest oma pahesid, nõrkusi ja muid vaimse tervise probleeme siin üles tunnistama hakanud. Tõelise pommi lõhkas selles osas eelmisel nädalal Märt Avandi. Ma olen tänaseks seda Pealtnägija intervjuud kuulanud-vaadanud vist oma 2-3 korda, täiesti algusest lõpuni ja ise niiöelda täielikult kohal olles, püüdes haaarata sealt iga mõtet, iga lauset. Ja teate, järjest enam on mul tekkinud arvamus, et sisuliselt kõik sõltuvused on oma olemuselt ühesugused. Pole seal mingit vahet, kas tegu on alkoholiga, narkootikumidega, hasartmängudega või kasvõi suhkrusõltuvusega. Need omadused, staadiumid, tekkivad vajadused ja kõik need hetked, mil aju lihtsalt lakkab kaasa mängimast, need on kõik nii sarnased. Märt rääkis küll kokaiinist, aga kogu see lugu alates erinevatest "sööstudest", võimalikust häbist, rahalistest kaotustest jne - millest kõigest veel - kõik need laused kehtivad sama hästi ka mängurluse kohta. Ainus vahe ongi ilmselt kõrvalmõjudes.

Tegelikult on see omamoodi positiivne areng, et sellistest asjadest nii avalikult räägitakse. Sest see annab ka minusugustele kapisõltlastele rohkem julgust varem või hiljem end avada ja ka abi otsida. Mida rohkem sellest räägitakse, seda vastuvõtlikumaks ja tolerantsemaks muutub ka ühiskond. Sest no olgem ausad, võib täiesti julgelt väita, et iseendaga väga suures jamas olevaid sõltlasi on meie ümber tuhandeid ning tegelikult vajavad nad kõik abi. Aga nad ei julge seda küsida, nad ei julge seda otsida. Nad häbenevad ja kardavad. Sest avalikustamine tundub olevat veelgi hullem kui üksinda selles jamas hulpida.

Muidugi on ka teine külg, mis nii positiivne ehk ei ole. Mingid noored võivad sellest hoopis valesid signaale välja lugema hakata. Et näe, edukas ja armastatud näitleja, paneb juba 10 aastat triipu, aga ikka meeldib kõigile ja ühiskond aktsepteerib ka veel. Et noh, järelikult võin ju mina ka seda teha samamoodi ja see ei keera ju mu tulevikku tuksi ometigi. Või siis erinevad poliitikud või muusikud, kes siin oma pahesid on välja toonud. Mängin kasiinodes kõvasti raha maha, petan isegi tuttavatelt raha välja, aga ikkagi olen respekteeritud. Üks poliitik tuli ju samuti oma sõltuvusega välja, anti andeks, töötab kenasti Riigikogus edasi ja kandideerib ka uude. Elu läheb edasi. Sõltuvusprobleemidega väljatulek ei peagi elu hävitama. Aga...

Olgem ausad, plekid siiski jäävad. Andeks antakse tõesti, aga vaevalt, et unustatakse. Juba ongi siin käibele läinud fraas "Märt Avandit tegema" ehk siis kokaiini tarvitama. Varasemast ajast ju mäletame ka viioldamist ja muidki rahva sekka juurdunud termineid. Ühesõnaga, need on tegelikult teemad, kus õige aeg appi karjumiseks on alati eile. Et saaks kuidagigi need asjad päriselt ka kontrolli alla, kus saaks abi ikkagi siis, kui on veel tõesti võimalik ka kiiresti asjad korda saada. Võtame kasvõi minu enda tagasihoidliku isiku, mitte nii tagasihoidliku probleemiga. Ma lasin selle jama ikka väga-väga-väga suureks kasvada. Poleks tohtinud.

Kokkuvõttes on muidugi lihtne öelda, et igast jamaga ei maksa siin elus üldse tegeledagi. Pole mõtet alustadagi. Ei ole vaja neid triipe, ei ole vaja neid slotimasinaid, ei ole vaja neid spordiennustusi. Elus on teisigi põnevusi, mis sind sel moel vaimselt ei tapa. Selles mõttes võiks need sõltuvuslood (kasvõi käesolev blogi) olla ikkagi hoiatusmaterjal, et inimesed suudaksid sellest kõigest eemale hoida. Olgem hoitud, täna on ju ikkagi sõbrapäev!

Põnevad tuuled - andsin Levilale pika intervjuu

Kui viimasel ajal on mu elu üsna üksluiseks ja rutiinseks muutunud, siis eelmine nädal tõi päris palju ootamatut elevust. Mu postkasti potsatas kiri, mille saatjaks Müürilehe toimetaja ja Levila kaastöötaja nimega Henri. Ta tutvustas mulle Levila uue artiklitesarja ideed, millega nad seal hetkel kõvasti pusivad ja erinevat infot ning inimeste kogemusi kokku korjavad. Vahemärkusena siis, et Levila on üks omamoodi portaal, mis püüab maailma kajastada teistmoodi nurkade alt. Minule on nad juba üsna ammu tegelikult silma jäänud ja olen ka oma blogi veergudel aegajalt nende linke jaganud. Seekordseks käsitletavaks teemaks on neil siis spordiennustus. Ning tänu erinevatele otsingumootoritele jäi neile silma ka minu blogi. Kokkuvõttes palus Henri mult selle teema tarbeks üht pikemat intervjuud.

Ütlen ausalt, et olin üsna üllatunud ning pärast väikest taustauuringut olin hea meelega nõus. Seejärel vahetasime veidi kirju, et täpsemalt kokku leppida, millal ja kuidas see vestlus tehnilises mõttes välja võiks näha (sest minu eesmärgiks on endiselt siiski ka anonüümseks jäämine) ja lõpuks jõudsime Skype'i lahenduseni, mille jaoks ma endale lausa eraldi konto tekitasin. Kuna antud hetkel on minuga seotud lugu oluliselt olulisem kui minu tagasihoidlik isik, siis oli kogu see anonüümsuse teema ka Henrile täiesti okei ja arusaadav.

Ning mõned päevad ja tunnid hiljem see vestlus meil siis pihta hakkaski. Tunnistan, et ma olin ikka päris ärevil enne seda jutuajamist - ikkagi esimest korda elus selliselt end üsna avalikult avada. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mida sellest kõigest üldse arvata või mida oodata. Aga põnev oli igal juhul. Eks see kõik teatud mõttes natuke ebaaus oli, sest Henri oli kenasti selles vestluses oma täisnime ja live-kaamerapildiga, mina aga varjatult ja nimetult - lihtsalt vaid audio vahendusel. Aga noh, mis teha, sellises seisus ma vähemalt hetkel olen ja nii on. Kokkuvõttes see meie intervjuu kvaliteeti vähemalt minu hinnangul kuidagi segama ei hakanud.

Nagu ma aja jooksul olen siin blogi veergudel kirjutanud, siis ega mulle rääkimine eriti ei meeldi. Eriti ebameeldiv ja teatud mõttes isegi mõttetu on minu jaoks igasugune small-talk. Antud vestlus aga kujunes tõeliselt nauditavaks. Selles mõttes eriti suured kiitused Henrile, sest oli näha ja kuulda, et tema ettevalmistus oli ikka väga põhjalik. Ta oli üsna hästi endale selgeks teinud põhilised detailid ja nüansid kogu spordiennustusmaailmast ning oli päris hästi kursis ka minu personaalse looga (läbi mu blogi siis). 

Me rääkisime kokku sisuliselt 1,5 tundi. Ja mulle ei meenu, et ma üldse kunagigi oleksin nii palju ja nii ennast unustavalt kellegagi rääkinud. Tundub nagu oleksin kuskilt paisu tagant välja pääsenud. Küllap oli siin oma osa ka just selles intervjueerija ettevalmistuses, mis minus kuidagi selle õige tunde tekitas.

Liiga detailseks ma räägitud teemade osas minema ei hakka, aga suures plaanis katsime ilmselt kõik spordiennustusega seotud asjad ära (eriti siis spordiennustaja poolelt), lisaks siis mingid minu looga seotud nüansid juurde. Eks neid kõiki asju saab juba lugeda märtsis ilmuvatest artiklitest (vähemalt nii mulle Henri hetkel välja lubas). Artiklite sari ise sisaldab siis lisaks spordiennustajapoolsele vaatele ka plaani järgi ajakirjanike enda katsetusi selles maailmas, loomulikult kogu sellist hasartmänguproblemaatikat ja ka spordiennustusportaalide kommentaare. Mina igal juhul ootan neid artikleid suure elevusega. Olen väga tänulik kogu Levila tiimile, kes selle teema ette on võtnud. See vajab kajastamist ning sinna sisemusse kaevamist.

PS. Kui mu lugejate seas on veel inimesi, kes kimpus spordiennustusega seotud sõltuvusega ja valmis sellest rääkima, siis võite mulle kirjutada - viiksin sellisel juhul kontaktid Henrini ning saaks neid artikleid veelgi mõne personaalse looga vürtsitada.

Mängusõltuvuse kajastused meedias

Vahelduva eduga ilmuvad ikka ja jälle meie meedias erinevad lood ja olustikukirjeldused, mis otsesemalt või kaudsemalt seotud erinevate hasartmängusõltuvuse juhtumitega. Kuna ma ise olen ikkagi üsna värskelt sellest maailmast välja astunud, siis hakkavad need paratamatult mulle justkui iseenesest silma ja panevad lugema. No see on umbes samasugune paradoks, et kui ostad endale uue auto, siis hakkad linna peal just seda marki autosid märkama. Ehk siis näide sellest, kuidas alateadvus meie maailmapilti või pisimaid detaile ikkagi mõjutab ja juhib.

Sel nädalavahetusel ilmus "Pere ja Kodu" ajakirja veergudele ja ka Delfisse järjekordne artikkel mängusõltuvusega seotud elu tumedamast poolest. Juba pealkiri on selline dramaatiline klikipüüdja. Ühelt poolt kiidan ma loomulikult heaks, et neist teemadest räägitakse ning et siin-seal ikka need asjad ka kuskile meelelahutuslikku laadi filmidesse või seriaalidesse sisse pikitakse. Neid asju peabki kajastama, seda probleemi ei saa maha salata, see on meie ühiskonna üks pahupooltest. Aga teisalt peaks neid teemasid siiski käsitlema ääretult delikaatselt ja taktitundeliselt. See ei tohi muutuda lihtsalt looks iseenesest, millega lugejaid ligi meelitada. Ma saan aru jah, et tore ja põnev on ju teiste inimeste traagikat lugeda ja sellele kõigele kaasa elada. Aga...

Konkreetse loo puhul häirib mind meeletult see, kuidas seda mängurit kirjeldatakse kui täielikku idiooti ja kaltsu. Antakse mõista, et mängusõltlane on inimene, kellest tuleks kaugele eemale hoida, kellest normaalset inimlooma enam niikuinii mitte kunagi ei saa. Et tõeliselt hea elu algab alles siis, kui sellise inimese oma elust minema saadad.

Loomulikult ei taha ma siin mitte kuidagi õigustada selle loo antikangelase tegusid, aga ilmselge on siin ka see, et just sellised lood ja sellised käsitlused toidavad tavalise mänguri kõige suuremat hirmu - ehk siis oma lähedaste poolt hülgamist. Just see on põhjus, miks on väga keeruline niiöelda kapist välja tulla. Just selle tõttu jäävad paljud mängurid liiga pikaks ajaks sellesse rattasse üksinda keerlema. Isegi, kui nad on enda jaoks selle asja teadvustanud ja on asunud sellega võitlema, siis nad ei julge abi paluda, sest suure tõenäosusega kaotavad nad selle raames kõik, mida nad oma elus head on saavutatud - usalduse, sotsiaalsed suhted ja sinna takkajärgi võibolla ka töökoha ning üleüldse võimaluse kunagigi sellest kõigest välja tulla, sest maine saab rikutud ja seda kõike ikka väga pikkadeks aastateks (kui isegi mitte terveks eluks - kui sa kord juba mänguri templi endale otsaette saad, siis jääb see sulle ilmselt igaveseks).

Õnneks on antud artiklil ka positiivne ja vajalik osa - see on intervjuu Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse tegevjuhiga. Ning see maalib siiski oluliselt neutraalsema ja mõistvama pildi kogu sellest olukorrast. Võibolla ei ole ma siin lõpuni objektiivne ja teatud mõttes olen ehk siis liiga kaitsval positsioonil mängurite osas, aga kokkuvõttes tuleks siiski mõista, et oma olemuselt oleme me ikkagi rohkemal või vähemal määral ohvrid, oma sõltuvuse ohvrid. Kas meiesuguseid peaks tõesti ühiskonnast välja arvama? Või saaks ehk siiski kuidagi aidata, mõista? Nagu siin blogis kunagi ka kirjutasin - eks hukka mõista on alati lihtsam kui mõista, aga proovigem vähemalt! 

Tagasi juurte juurde

Inimesed teevad vigu, inimesed eksivad. Mina olen ka inimene. Ning ma tunnen, et viimasel ajal on mul asjad veidi lappesse läinud. Mitte niivõrd rahaliselt või kuidagi füüsiliselt vaid just ennekõike vaimsel tasandil. Ma ei tunne enam rõõmu nendest asjadest, mis varem üsnagi elevile ajasid. Kõik on kuidagi pilla-palla ja teatud määral olen iseend isegi ära kaotanud. Ma veel ei tea, mida täpsemalt oleks vaja teha, et end taas üles leida, aga õnneks on ees ootamas meie laiuskraadide kõige toredam aeg - 3 kuud suve. Seejuures pole isegi oluline, kas see suvi tuleb seekord soe ja põuane või vihmane ja jahe. Garanteeritud on see, et meie ümber saab olema palju valgust ja palju rohelust. Tegelikult on see ju omamoodi lahe, et isegi kell 10 või 11 õhtul on meil ikka veel valge. Lõunamaalased võivad sellisest asjast ainult und näha!

Mis siis aga mind niimoodi katkiseks viimasel ajal teinud on? Lühidalt vastates - ebakindlus. Ebakindlus kõige suhtes, mis meid ümbritseb. Kõik need erinevad kriisid - sõjalised, meditsiinilised, majanduslikud. Jah, hetkel justkui meil siin kõige hullem ju seis polegi. Aga hirm on ikkagi hinges. Teiseks on minu sees ka ebakindlus oma edasiste sammude osas. Teatud mõttes on võlglase elu selles mõttes palju lihtsam ja konkreetsem - eesmärgid on selged: võlgadest tuleb lahti saada. Minevikus tehtud vead tuleb sirgeks siluda ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Ning olgem ausad, nende paari aasta jooksul, mil ma väga intensiivselt ja suure hasardiga oma võlaprobleemidega võitlesin, andis mulle ikka väga laiapõhjalise teadmistepagasi kõige kohta, mis sel teel juhtuda võib. Alates sellest vaimsest poolest, mil kõik päevad on väga tumehallid või siis lausa mustad. Kuni selleni välja, mida juriidilises mõttes võlgu jäämine tähendada võib. Rääkimata kõigist neist võlausaldajate vastumeetmetest ja kohati ka ebaseaduslikest lüketest. Samuti õppisin ma üsna põhjalikult tundma ka mängusõltlase kõige sügavamaid hingesoppe ja mõttemaailmaid. Teoreetiline baas läbi praktilise elukogemuse on mul selles osas tänaseks kahtlemata päris tugev.

Tänaseks päevaks olen ma siis julgelt üle poole aasta ringi vaadanud ka investeerimismaailmas. Olen tutvunud erinevate kogukondadega, igasuguste Facebooki gruppidega, katsetanud läbi erinevaid varaklasse. Ning selle kõige põhjal julgen anda ühe hinnangu, mis ei pruugi kõigile meeldida - võlglaste kogukond on oluliselt inimlikum, sõbralikum ja üksteist toetavam kui niiöelda finantsvabaduse ihalejate oma. Kohati tahaks isegi öelda, et väga ei soovikski kuuluda kuskile rahatarkuse tagaajajate seltskonda. Seal käib tegelikult ikka üsna küüniline üksteisele ära panemine, teatud mõttes isegi alandamine. Kui oled algaja investorihakatis ja julged mõne natukenegi rumalama küsimuse küsida, siis võid ikka korralikult vastu päid ja jalgu saada. Võlglaste maailmast selliseid hetki väga ei leia - seal üritatakse alati, igal võimalusel teineteisele toeks olla. Eks siin natuke on teemaks ka ilmselt see enesehinnangu ja eneseusu värk. Võlglased on üldjuhul oma vaimse seisundiga madalamad kui muru ning see muudab nagu üldiselt ka oluliselt haavatavamaks ja tegelikult ka inimlikumaks. Sest need on need hetked, mil nad on nõrgad. Ning nõrkus ongi inimlik. Investeerimismaailmas on aga üks pidev "fa-faa" mentaliteet.

Loomulikult on siin ka erandeid ja kahtlemata on ka investeerimismaailmas meeldivaid ja toredaid inimesi. Selliseid, kes on valmis oma kogemusi ja häid mõtteid jagama. Kuid üldpilti see siiski ei muuda. Teatav üleolev suhtumine on paraku üsna valdav. Ning see on kurb. Aga võibolla on see paratamatu - sest hästi suures plaanis on investorid omavahel natuke nagu ka konkurendid, erinevalt võlglastest, kes mitte kuidagi omavahel ei konkureeri. Selline see meie eduühiskond samas ju ongi - kui sa oled edukas, siis oled sa tegija. Ning omad arvamusliidrid on meil ka investeerimismaailmas - teate ju küll neid nimesid: Jaak, Taavi, Kristi ja teised. Kõigil neil oma raamatusarjadki loodud, mis päris häid müügitulemusi näitavad. Kuigi üldjuhul olen ma natuke pettunud selles, et finantstarkuse gruppides jääb inimlikkust ja toetavat soojust vajaka, siis tegelikult pean ma ikkagi ütlema, et neid meie gurusid austan ma üsna sügavalt. Olen kõigi nende raamatuid vähemal või suuremal määral sirvinud ja pean ütlema, et nad jagavad seda matsu. Ning ma saan aru, miks inimestele nende õpetussõnad korda lähevad.

Nagu mu eelmise postituse "Algajalt algajale" kommentaariumist lugeda saate, siis toimus mul seal selline üsna konstruktiivne dialoog ühe blogilugejaga, Andrega. Neid ridu ma siia ümber kopeerima ei hakka, aga ma olen Andrele tegelikult ääretult tänulik. Ta avas mu silmi selliste nurkade alt, mille peale ma ise poleks osanud tullagi. Ning see oli kainestavalt värskendav. Juba ammu oleksin ma vajanud tegelikult sellist kriitikat ja suunamist. Võibolla oleks siis seda vaimusegadust veidikenegi vähem tekkinud. Minu jaoks põhiteema on siin tegelikult see, et ma ei ole veel valmis selleks, et mul investorina üldse blogiveergudel midagi huvitavat pakkuda oleks. Eriti just rahalises või strateegilises mõttes. Sest ega mul mingit konkreetset visiooni veel ei ole. Teatud määral on see loomulikult seotud ka minu minevikuga. Eriti just mingi valmidusega ebareaalselt suuri ja ebaloogilisi riske võtta. Kõik need õppetunnid on mul veel nii valusalt ja vastikult meeles ning need siiani üleval oleval rämpslaenulepingud ei lase neid kuidagi unustada ka. Ning see ongi viinud selleni, et mu vaim ei ole tegelikult valmis neid igasuguseid turukõikumisi taluma. Mis siis, et sellest ei sõltu otseselt mu igapäevane heaolu. Aga ma kardan. Ning hirmul olev investor on juba eos kaotav investor. Parem on hetkel kõik see kõrvale jätta, piirduda III pensionisambaga ja naasta ehk siis, kui võlahunnikud lõplikult sirgeks silutud. Sellest kõigest tulenevalt läheb "Miinustest Plussi" blogi mõneks ajaks pausile ja ma kolin oma mõtete ja postitustega tagasi juurte juurde - Võlglase Blogisse/Võlglase Päevikusse. Sest nagu ka Andre ütles - see on teema, mida ma tunnen ja millest ma ehk oskan ka rääkida. Investeerimisblogisid on meil kõvasti ning vähemalt esialgu ei ole minu jutud selles valdkonnas midagi sellist, mis kellelegi korda läheksid. Sest ma ise ei ole vaimselt ega ka teadmiste poolest valmis midagi köitvat selles osas pakkuma. Aga ma vähemalt proovisin ja küllap proovin kunagi tulevikus veelgi. Seniks aga tere tulemast tagasi sinna, kust see kõik alguse sai!

Tavapärasest sügavam kevadväsimus?

Tunnistan ausalt, et viimastel päevadel või isegi nädalatel on hinge ja pähe tunginud mingi rahutus. Kõik need võitlused, mis ma siin viimase paari aasta jooksul olen maha pidanud, on põhimõtteliselt edukalt lõpuni viidud, aga kogu see meid ümbritsev maailm koos oma erinevate kriiside ja hädadega lihtsalt ei lase justkui enam lõõgastuda. Sõna otseses mõttes on pidevalt mingi ora sealsamuses. Pea valutab, hing kisab. Tahaks taaskord rahu ja vaikust. Et igasugused rõvedad viirused ja hullud vanamehed ei terroriseeriks meid enam. Eks sellised ajad muidugi panevadki eriti kõrgelt hindama seda kõike, mida enne neid kriise nii iseenesest mõistetavaks pidasime. Vabadust, igas mõttes. Ning muidugi on need kriisid siin paika pannud ka teatavad perspektiivid. Ilmselgelt tundub tänaseks mingisugune koroonapass või maskikohustus täiesti lebo võrreldes sellega, kuhu Ukraina rahvas viidud on. Ja isegi, kui see sõda ükskord lõpeb, mis siis edasi saab? Maailm ei ole enam kunagi enam endine. Kõik need linnad saab muidugi taas üles ehitada, aga mis saab edasi? Kuigi tänaseks on paljudest saanud sõjanduseksperdid ja antakse muudkui nõu, mida mingi osapool tegema peaks, siis kas me lihtrahvana ikka adume tegelikku suurt pilti? Samas - nagu ikka ja jälle öeldakse: sõjast ei tohi väsida. Me ei tohi jõuda olukorda, kus sõjauudised vajuvad kuskile Kardashiani, Versace või Cristiano Ronaldo uudiste vahele.

Mu mõtted on viimasel ajal päris palju liikunud sellele, et kui palju siin ikka sõltub sellest, kuidas me meid ümbritsevat näeme, tajume ja mis järeldusi sellest teeme. Ning kui vildakas see teinekord võib olla. Eriti, kui taustainfot ei ole piisavalt. Võtame suvalise näite. Oletame, et mingi Paapua Uus Guinea kodanik saabub kuidagi Eestisse, näiteks keset juulikuud. Ta ei tea meie riigist mitte kui midagi. Aga ta näeb, kuidas meil on täitsa mõnusad ilmad, õhtuti on hästi pikalt valge, ritsikad laulavad, ümberringi rahu ja vaikus. Talle võibki mulje jääda, et näe, selline tore maa, mõnusa kliimaga. Tal pole õrna aimugi, et see periood on meil nii üürike, vaevu mõni nädal. Ning tegelikkus on hoopis midagi muud. Mulle tundub, et kohati tormavad inimesed ka näiteks investeerima just sellise emotsiooni pealt. Nad hüppavad rongile, mis parasjagu kihutab vaid ülesmäge (no nii nagu näiteks aktsiabörsid siin viimastel aastatel on teinud), adumata, et see ei ole ühesuunaline liiklus. See kõik tundub ju nii lihtne. Pane aga raha sisse ja küllap kuu aja pärast saab juba rohkem raha välja võtta. Sest muster ju näitab nii. Eriti, kui see muster sisse zoomida ja suurt pilti mitte vaadata. Ja siis lõpuks ahastatakse ja süüdistatakse kogu maailma, kui selgub, et raha hoopis hakkab kaduma. See on see ootuste, eelduste, teadmiste ja reaalsuse klassikaline vastuolu. Kõik, mis tundub kahtlaselt lihtne ja kiire moodus rikastumiseks, reeglina ongi lihtsalt kahtlane ja suure tõenäosusega lõpeb mingi jamaga. Ehk siis kokkuvõttes ongi vaja ära tunnetada, kas see olukord, kus sa omadega oled, on tavapärasus või hoopis juhuslik kõrvalekalle. Aga see kõik eeldab juba sügavamat valdkonna tundmist ja laiemat silmaringi.

Tegelikult olen ma natuke hädas ka keskendumisega. Mõtted uitavad ja tiirutavad teadmata radadel ringi. Vahel tahaks lihtsalt kuskil Himaalaja mäestikus buda munga moodi mediteerida ja tunda seda hingerahu. Tahaks, et keegi mind teatud määral isegi juhiks natuke ja ütleks, mis oleks õige ja kuidas oma heaolu taastada. Puhtfaktiliselt on mu elus ju kõik suurepärane, ma tean, et ma olen õigel teel ja ajan õiget asja. Aga hinges on koguaeg värin ja ärevus. Hästi lihtne oleks ju öelda, et kõik on Putini süü, aga kas see ikka on nii? Natuke paneb mind muretsema see, et nagu sellised suured eesmärgid on kuidagi kadunud. Käib lihtsalt üks kulgemine läbi päevade, ilma erilise sära või särtsuta. Tik-tak-tik-tak. Elevust ja rõõmu oleks rohkem vaja. Peaks mõne uue hobi vist otsima. Kasvõi kuskile Gruusia mägedesse suusatama minema näiteks. Või siis Dubaisse päikest nautima. Energiasüsti ja päikest oleks vaja. Äkki see kõik ongi lihtsalt üks tavapärasest sügavam kevadväsimus. Eks aeg annab arutust...

Reklaamiklikid tiksuvad

Täna tuleb üks natuke lühem postitus. Annaksin lihtsalt ülevaate sellest, kui palju teie reklaamiklikid potentsiaalselt raha on toonud. Mäletatavasti kilkasin ma siin eelmisel nädalal, et lõpuks on ka antud blogi reklaamikõlbulik ning lisaks andsin lubaduse, et kõik sel moel teenitavad eurod lähevad otse Ukraina heaks. Täna täiendaksin seda lubadust sellega, et lisaks sellele rahale panen enda poolt täpselt sama palju juurde.

Nädalaga on seda reklaamitulu mul kolme erineva saidi peale tiksunud 11,60 EUR. Avalikustasin isegi ka täpsema statistika, mis pärineb siis AdSense'i "iseteenindusest". Siiamaani on muidugi enamus klikke tulnud Eestist, aga mõned klikid on mulle üllatuseks tulnud ka Leedust. Kokkuvõttes siis hetkeseisuga on "soolas" juba 23,20 EUR koos minu lisapanusega. Minu enda meelest täitsa asjalik tempo. Aitäh teile kõigile! Слава Україні!

Ka see blogi näitab nüüd reklaame, aitame Ukrainat!

Ma sain täna ühe töövõidu, seoses käesoleva blogiga siin - see blogi kuulutati reklaamikõlbulikuks. 

Mäletatavasti ilmus selle blogi esimene postitus 01.12.2021. Sisuliselt samal päeval ma selle lehe ka lõin ja asja käima lükkasin. Samal päeval tegin ma ka esimese avalduse Google AdSense'ile, et võiks reklaamid ka siia tekitada. Väike lisakopikas on ju alati abiks, eks ole. Ning sellele esimesele avaldusele järgnes kokku 11 avaldust veel, sest kõik need lükati tagasi lakoonilise teatega "You need to fix some issues before your site is ready for AdSense".

Kui alguses üritasin ma lihtsalt oma blogi kujundusega mängida ja sel moel seda nende jaoks aktsepteerivaks muuta, siis aja jooksul sain aru, et see pole asja point ning sinna see koer siiski maetud ei ole. Lugesin siit ja sealt erinevate inimeste kogemusi ja elutarkusi sel teemal ja tegelikkuses on enamasti suurimaks takistuseks hoopis vähene liiklus blogi veergudel. Et päris nii see ikka ei käi, et teed uue lehe, tekitad paar postitust ja hakkad kohe reklaamiga raha teenima. Google lihtsalt ei ole huvitatud sellest. Täpseid reegleid või nõudeid samas keegi kuskil ei avalda (et mitu külastajat iga päev näiteks olema peab või mitu klikki need tegema peaksid, et see "jah-sõna" kätte saada). Kokkuvõttes siin muud trikki tegelikult samas polegi, kui et muudkui loo aga sisu, meelita inimesi seda lugema, looda, et lugejatele meeldib see, mida neile pakud ning siis jälle uus avaldus Google'i poole  teele. Kuniks lõpuks saadki sellise kirja nagu mina just täna sain!

Seda kõike tahaksin ma aga tähistada. Ning käin siinkohal välja lubaduse. Kõik reklaamirahad, mida ma 2022. aastal teenin, annetan ma Ukraina heaks. Olen selle jaoks juba ka andmed kõik välja otsinud, lehelt ukrainaheaks.ee - MTÜ Eesti Pagulasabi (EE791010220258852223) saab selle raha. Iga klikk loeb! Kui üldjuhul oleks see raha mul läinud isiklike investeeringute katteks, siis hetkel on meid ümbritsev maailm selline, kus tuleks oma väärtushinnanguid ja prioriteete muuta. Слава Україні! Героям Слава!

Infomullid, reaalsustaju ja nende haldamine

Nii investeerimismaailmas kui ka elus üldisemalt on üheks väga oluliseks edukriteeriumiks kätte saadav info ja selle haldamis/menetlemisoskus. Reaalsustaju, prioriteedid. Me kõik elame mingis omas infomullis. Me ise oleme selle endale kujundanud oma valikute baasil. Üks ekstreemsemaid näiteid on loomulikult see Ukraina sõda. Konkreetne sündmus, mida aga erinevad inimesed täiesti erinevalt näevad. Paraku on reaalsus see, et enamus venelasi arvab, et see kõik on täiesti õige ja väärt tegu, nende meelest käib see lahing inimkonna nimel ja ukrainlased tulebki ära tappa, sest nad on ju ühed pahad fašistid. Enamus läänemaailma (kaasa arvatud meie riik) inimesi näeb seda aga brutaalse Putini poolt põhjustatud katastroofina. Käimas on tohutu infosõda. Kõik osapooled otsivad välja just need klipid, mis nende agendat teenivad. Ning kui piisavalt ägedaid klippe pole, siis saab ju neid alati ka lavastada. Sõja lõppu ei paista mitte kusagilt.

Nii nagu selle sõja puhul, on üks omamoodi lahing ju ka investeerimine. Otsida sellest meeletust rägastikust üles õige ja adekvaatne info, mis just mulle võiks edu tuua, mind teenida. Informatsioon on selles mõttes konkreetne asi, et see lihtsalt on. Lõpuks saab määravaks aga hoopis see, kuidas me seda kohtleme, mida oluliseks peame ja mida mitte. Et olla edukas, tuleb kasutada oma kogemusi, teadmisi või siis osata otsida neid mustreid, mis võiks viia rahaliste võitudeni. Oma olemuselt on see nagu pokkerimäng, kus tegelikult väga harva on kõik lõpuni selge. Sa saad panustada vaid tõenäosustele. Sa pead enda jaoks sõnastama eesmärgid, paika panema plaani ning välja mõtlema ka ajalise horisondi, millal vilju lõigata.

Loomulikult olin ma ise samuti väga pikka aega ühes väga kahjulikus ja hävitavas infomullis. See oli see aeg, mil ma end ja oma elu lõhkusin hasartmängudega. Ma kapseldusin, kohe täiega. Ning olgem ausad - see kõik oleks võinud mind ikka sõna otseses mõttes hukutada. Kuid ma suutsin selle mulli lõhkuda...

Minust on viimastel nädalatel saanud taaskord väga intensiivne meediatarbija. Kuigi mõni aeg tagasi lubasin endale, et püüan seda kõike vähendada. Aga eks see sõda on nüüdseks omad korrektiivid teinud. Minu infokanaliks on saanud meie rahvusringhääling, ETV. Kõik need Ukraina stuudiod, Esimesed stuudiod, AK eriprogrammid, tavauudised jne. Ma jälgin neid sisuliselt hommikust õhtuni. Ning seda kõike tegelikult juba ka enese harimise nimel. Ukraina kaart ja tähtsamate linnade asukohad on vaikselt juba pähe kulunud. Ma naudin neid spetsialistide ja kaitseväelaste intervjuusid, kus rahulikult selgitatakse lahti, mis seisus kõik on ning mis võiksid olla tulevikustsenaariumid.

Ning siis on muidugi ka teistsuguseid infoallikaid. Seda igasugust infomüra ja jura on meie ümber ikka meeletult palju. Kohati on muidugi tegemist teadliku trollimisega, mille eesmärk teinekord ongi lihtsalt niiöelda "nalja teha". Vahet isegi pole, mis nende tolguste peades toimub. Siia lõpetuseks tegelikult tahaksin tuua ühe näite reaalsustaju vildakusest, mis mulle kuidagi hinge läks. Kuigi ilmselt peaks sellistest lollustest üle olema. Toon näite sellise inimese nagu Hillar Kohv varasalvest. Kes ei tea, kes on Hillar Kohv, siis tegemist on ühe veidra nartsissistliku klouniga kuskilt Pärnumaa metsade vahelt. Inimene, kes kujutab ette, et Eesti suurimad staarid on DJ Heiki, Arnold Oksmaa ja strippar Marco ning maailma kõige ägedam ja tähtsam meelelahutuspaik on Tartu kohvik-baar "Sodiaak". Tal on ka oma blogi. Mingil X põhjusel usub ta, et seda jälgib 1,2 miljonit inimest (seda uskumust levitab ta üsna hoolega). See on lihtsalt näide sellest, kui vildakas võib ühe inimese infomull olla. Reaalsusega on siin üsna vähe pistmist. Aga olgu, see selleks. Temast kirjutama pani mind hoopis tema üks viimaseid blogipostitusi. Teemaks siis see, et raadio "Elmar" ei loe soovisaates ette Hillari tervitusi. Panen siia lihtsalt ekraanitõmmise sellest. Kommentaarid on ilmselgelt üleliigsed... 

Ma ei suuda mõista

Viimased päevad siin maailmas on ilmselt enamusele andnud märku sellest, kui habras see kõik meie ümber on. See, kuidas mõne hetkega võivad puruneda tuhanded elud, sajad hooned, miljonid hinged. Ja seda kõike selle tõttu, et üks hull vanamees kaotas igasugusegi reaalsustaju. Kuhu see kõik jõuda võib, on tänaseks veel teadmata. Kas ka meie väikene riigike sellest päriselt võiks pihta saada, on veel teadmata. Välistada ei saa enam mitte kui midagi.

Kahtlemata on selle kõige taustal südantsoojendav näha seda inimkonna ühtsust. Me kõik oleme hetkel justkui ukrainlased. See on ju see sama rahvus, mille esindajaid üks parlamendierakond veel aasta tagasi kõntsaks ja meie töötavale rahvale ohuks pidas. Õnneks on ka nende retoorika tänaseks inimlikuks muutunud.

Aga inimlikuks ei ole muutunud meie esipropangandistid, kes endiselt loodavad mingit poliitilist profiiti sellest lõigata. Või noh, mina ei saagi ausalt öeldes aru, mis see nende eesmärk on või kelle huvides nad toimetavad. Pean siis silmas (jah, meelega nimetan täisnimesid, sest nad on minu arvates totaalsed tolgused ja idioodid) - Varro Vooglaid, Daniel Rüütmann, Markus Järvi, Kalle Grünthal, Hillar Kohv, Tarvo Alev, Meeli Lepson jne. Kindlasti on neid nimesid veel, aga nende inimeste rõvedused on lihtsalt minuni jõudnud (ilma, et ma reaalselt selleks midagigi teinud oleksin, peale Facebooki avamise). Samas, kohati on mul tunne, et vähemalt osa neist (eriti Hillar Kohv ja Tarvo Alev) on lihtsalt niiöelda "kasulikud ajudeta idioodid" ja ega nad päris täpselt endale aru ilmselt ei anna, millega nad tegelevad. Võimalik, et neil on küljes ka mingi vaimne puue, sel juhul minu siirad vabandused. Aga igal juhul on nende reaalsustaju ikka korralikult paigast ära.

Öeldakse, et inimesi on raske mõista, aga tunduvalt kergem hukka mõista. Aga kurjasid inimesi ei peagi mõistma. Neid tulebki hukka mõista. On hetki, mil on täiesti mõttetu kellegi mõistmisega üldse vaeva näha. Sõda ei ole võimalik mõista, seda saab ainult hukka mõista. Samamoodi ka nendega, kes selle sõja on püsti pannud. See on üks mõttetu vennatapusõda. Kui tuua üks meelevaldne võrdlus, siis sisuliselt on see praegune asi sama nagu Soome ründaks Eestit, sõjaliselt. Vennasrahvad, kes alati hästi läbi saanud. Kes nii kultuuriliselt kui ka keeleliselt ääretult sarnased. Naaberriigid, sõbrad. Ja siis tuleb üks hull vanamees ja keerab ketta käima. Isegi ta oma rahvas ei suuda seda mõista.

Paar päeva tagasi sain ma väikese šoki osaliseks. Või noh, praeguses seisus on ilmselt peaaegu kõik ühes pidevas stressiseisundis ja ärevuses. Äng igal hommikul ärgates, hirm igal õhtul uinudes. Aga sõites ühistranspordis sattusin kogemata peale ühele vestlusele, mis mind ehmatas. Omavahel vestlesid kolm tüdrukut, no ütleme vanuses 12-14 (ma noorte vanuste määramisel väga osav tegelikult ei ole). Muu hulgas räägiti ka siis Ukraina sõjast. Ning järsku üks küsis teistelt: "Kuulge, kelle poolt teie selles sõjas olete?" Mis iganes mõtteid ma sel hetkel oma peas ka ei mõelnud, siis selle hetkega kadusid need kõik minema. Eks see kõik näitabki seda, kui karm see kõik on. Laste jaoks võib see olla osati justkui mingi mäng, mida oma telefonis või arvutis mängida saab (seal käib ju pidevalt üks tapmine ja sõda). Aga eks see on samuti see hetk, mil tahaks esimese hooga hukka mõista, et mida kuradit... Aga pigem ehk tasuks sügavamalt mõelda ja analüüsida, miks sellised küsimused tekivad? Слава Україні!

Blogiga saab ka raha teenida

Peagi saab poolteist aastat täis sellest hetkest, mil ma kirjutasin oma elu esimesed blogiread. Selle aja jooksul on päris palju muutunud. Minu enda elus on läinud küll asjad oluliselt paremaks, aga samas tuleb nentida, et maailma mastaabis on olukord ikka päris ärev (no kogu see vinduv koroonavärk ja nüüd siis alanud reaalne sõda Ukrainas, meile tegelikult nii lähedal).

Kui ma 2020. aasta septembris oma blogiga alustasin, siis ei mõelnud ma sellele kõigele mitte kuidagi rahalises mõõtmes. Eesmärk oli pigem oma mõtted lihtsalt kirja panna, päevast päeva. Kuid juba paari kuu pärast muutus see kõik minu jaoks ka väikeseks sissetulekuallikaks. Ning see on seda siiani. Loomulikult ei saa tänaseid tulunumbreid enam kuidagi võrrelda "Võlglase Blogi" hiilgeaegadega (mil selle blogi postituste põhjal ilmus iga kuu 1-2 artiklit Delfi ja Ärilehe veergudel). Aga õnneks midagi tiksub siiski endiselt.

Minu "partnerid" selles maailmas on Google oma tootega AdSense ning lisaks siis TV3 gruppi kuuluv, peaaegu kodumaine SmartAd. Nende poliitikad nii reklaamide näitamise kui ka nendega koostöö tegemise osas on kardinaalselt erinevad. Google AdSense peaks olema üldse maailma suurim interneti reklaamivahendaja. Nende bännereid on praktiliselt kõikjal. Selle süsteemiga liitumine on paras kadalipp, nende kriteeriumid on üsna karmid ja nendega mingit nalja pole. Alustuseks peab su lehel olema piisavalt sisu, see peab olema piisavalt unikaalne ja see peab ka piisavalt unikaalseid külastajaid ligi meelitama. Siis lood omale AdSense konto, lisad nende koodi oma lehe õigesse kohta, esitad avalduse liitumiseks ja jääd ootama. Ning suure tõenäosusega lükatakse su avaldus alustuseks tagasi, ilma et nad väga detailselt midagi selgitaks. Kõik käib nende poolt automaatselt, kellegi käest sa abi ega nõu küsida ei saa. Lihtsalt proovid aimata ja tajuda, mis valesti võis olla. Teed vastavad korrektiivid ja uus avaldus teele. Ja jälle võib minna mitu nädalat mööda enne, kui mingi uus vastus tuleb. Mina näiteks antud blogiga olen üritanud AdSense'iga liituda detsembri algusest peale. Neid avaldusi olen ma teinud tänaseks julgelt mingi 4-5. Viimane avaldus läks teele 11. veebruaril. Siiani pole veel asi käima läinud. 

Teine teema on siis see, kui oled juba lõpuks programmi sisse saanud. Ka siin võib ootamatult asi uppi lennata. Nii, kui nende robotid su lehel külastatavuse osas mingi anomaalia avastavad, võivad nad ühepoolselt päeva pealt reklaamid kinni keerata. Ja siis kulub nädalaid ja nädalaid ootamist, et see kõik taastuks. Ning sedagi hea õnne korral. Ega nad väga detailselt ei selgita sulle, mis võis juhtuda. Selline see suurkorporatsioonide värk on. Samas, kui asi toimib, siis tiksub raha suhteliselt hästi. Isegi minu küllaltki tagasihoidlike blogide korral. Siiamaani parimaks kuuks on mul olnud 2020. aasta november, mil reklaamiraha tuli 140 eurot. Tänaseks on see taandunud kuskile 30 euro kanti (ehk siis ca. 1 euro päevas), aga siin tuleb siis endiselt arvestada, et see kõik on selle vana blogi aktiivne tulu (kuigi blogi ise on pigem juba mul riiulile pandud). Olukord kindlasti paraneb, kui uus blogi ka reklaami peale saab.

SmartAd'iga on asjad veidi lihtsamad ja ka inimlikumad. Neile tuleb lihtsalt kirjutada, et näete, mul selline ja selline blogi. Nad vaatavad manuaalselt su blogi ja sisu üle ning otsustavad üsna kiiresti, kas nende meelest on koostööl mõtet või mitte. Siis saadetakse sulle vastav kood ja juhised ning lähebki asi käima. Siiamaani saan neist rääkida sisuliselt ainult ülivõrdes. Kõik on suurepärane. Kõik mured ja probleemid saavad väga kiiresti lahendused. Muidugi rahasummad on võrreldes Google'iga siiski kordades väiksemad, aga abiks ikkagi.

Üks suur erinevus Google'i ja SmartAdi vahel on rahade väljamaksmine ning maksustamine. Kui Google'i puhul käib kõik sisuliselt automaatselt (lihtsalt peab sinu enda poolt määratud summa täis saama, minimaalne ülekanne on 70 eurot), siis SmartAd teeb väljamakse alles siis, kui sa neile ise arve esitad (selle saad genereerida nende süsteemis, kui saadav summa ületab 50 eurot). Maksustamise osas on aga SmartAd siiski oluliselt mugavam variant - nemad arvestavad tulumaksu juba enne makse tegemist maha ja see ilmub kenasti ka tuludeklaratsioonile, selles osas ei pea ise rohkem lillegi liigutama. Google'i puhul aga pead ise selle teema ära lahendama. Kenasti igasugused välismaised tulud kirja panema. Ehk siis, kui Google kannab sulle näiteks 100 eurot, siis pead arvestama, et tegelikult pead sa sellest 20 eurot riigile kandma.

Täna, 22. veebruaril, ongi hea tegelikult reklaamirahadest rääkida. Sest just pool tundi tagasi laekuski mu pangakontole järjekordne Google AdSense ülekanne, sellel aastal esimest korda. Ning kuna ma vaikimisi olin endale lubaduse andnud, et blogiga seotud tulud investeerin ma edasi, siis saigi paar tehingut tehtud - ma ostsin 100 euro eest Coca-Colat (mitte küll jooki, seda ei jõuaks nii palju juua) ja 50 euro eest bitcoine. Eks näis muidugi, mis kogu sellest investeerimismaailmast siin lähiajal saama hakkab. Tundub, et see sõjavärk lööb igasugused börsid ja muud asjad vähemalt ajutiselt korralikult punaseks. See kõik paneb muidugi kõhklema ja kahtlema, kas üldse jätkata nende asjadega. Aga vähemalt esialgu ma oma plaanides midagi muuta ei kavatse. Seda kõike võib ju võtta ka odavmüügina. Küllap kunagi ikka kõik taaskord taastub. Põhiline on see, et lähiajal ilmselt pole väga tervislik sinna turgudele ja oma jooksvale seisule üldse peale vaadata.

Mina ja mu fomod

FOMO - fear of missing out. Ehk siis maakeeli "ilmajäämishirm". See on üks tänapäevane tõeline pandeemia. Mõnes mõttes isegi veel hullem kui covid-19. Inimesed istuvad oma nutiseadmetes ja muudkui skrollivad. Seade on teavitusi täis ja käib üks lõputu piiksumine. Kui öösel magama ei peaks, siis ilmselt jälgiks üks tõeline fomotaja ka sel ajal, mis maailmas toimub (sest tänu ajavöönditele on ju alati kuskil päev ja midagi olulist jääb teadmata või märkad alles hommikul ärgates!). See kõik võib puudutada mida iganes - mõni sporditulemus, suhtedraama, moeröögatus, looduskatastroof, uus viirusepuhang, äge koogiretsept, bitcoini hinnakrahh või coca-cola mainekahju - neist asjadest ju ei saa ometigi ilma jääda! Neid peab teada saama, kohe, kui need juhtuvad. Muidu oled nagu ajast maha jäänud fossiil!

Eks see fomotamine on otsapidi sees ka investeerimismaailmas. Oi, kui palju on neid inimesi, kes kahetsevad, et vot oleks ma vaid õigel hetkel midagi müünud või midagi ostnud, küll nüüd oleks alles mitmekordne miljonär. Ikka tahaks ju olla suunamudija, kes esimesena kuuleb mingist vägevast uudisest ja siis saab seda oma lehel jagada ja jälgijates vaimustust tekitada. See kõik kõlab nagu üks lõputu võidujooks - nagu hamstrid oma jooksuratastes. Aga kas ei tahaks hüüda, et palun peatage see jama, ma tahaks maha astuda?

Loomulikult on ka minul oma fomod. Ning olgem ausad - kogu mu spordiennustuskarjäär oli üks paras fomotamine. Ma ei tohtinud ju ühtegi head võimalust maha magada. Ma jälgisin absoluutselt iga päev sporti! Ning alati oli kõrval lahti ka mõni ennustusportaal, et äkki saab raha teenida ja panuse panna. See oli täiesti haige ja patoloogiline. See oli hirm, mis juhtis mu elu. Sealt puudus absoluutselt igasugunegi nauding või rõõm mängust. Suures plaanis ei huvitanud mind tegelikult ka enam need võidud ja kaotused. Nii kaua, kui raha veel kontol oli, nii kaua tuli iga päev panustada. Kui jälle kõik maha sai mängitud, siis tuli võtta uus laen ja uusi panuseid taga ajama asuda. Sest see ratas ei tohtinud ju ometigi peatuda - muidu oleks võinud heast võimalusest ilma jääda. See oligi mu suurim hirm ilmselt. Ajutist rahulolu pakkuski ilmselt ainult see hetk, kui sai mõne 3,00+ koefitsiendiga panus võiduni viidud. See oli kohutav. Üks suurimaid võite iseenda üle ongi minu elus olnud ilmselt see, kuidas ma järk-järgult sellest fomost jagu sain. Need esimesed päevad, mil ma enam panuseid ei teinud, see kergendustunne, kui neist päevadest sai juba nädal, siis kuu... Kuuldavasti pidavat paika pidama tõdemus, et iga elumuutuse kinnistumiseks on vaja vähemalt 3 kuud ning aegamisi muutuski see minu jaoks uueks normaalsuseks, et ma ei pea enam panuseid tegema, et oma ellu põnevust tuua. Ma ei kartnud enam headest panustest ilma jääda, ma ei kartnud enam mingitest boonuspakkumistest eemale jääda. Mõnus ja kergendav tunne.

Kui spordimaailmas olin ja olen tänaseni üsna pädev, siis õnneks või kahjuks ei tea ma ärimaailmast suurt midagi. Ning juba ainuüksi selle tõttu ma erilist fomotamist investeerimismaailmas endale ohuks ei pea. Sest ma ei oska niikuinii karta millestki ilma jääda. Panen lihtsalt iga kuu palgapäeval mingi summa ära kõrvale ja jumal sellega. 

Aga üks valdkond on siiski veel, mida ilmselt peaksin vähendama. See on sotsiaalmeedia skrollimine. Oleks aeg ärgata ja päriselu elama hakata ka selles osas. Ei juhtu ju mitte midagi, kui ma ei ole esimene, kes saab teada, mitu koroonahaiget täna oli või kes kellest lahku läks või kes kellega lapse sai. Ma olen tegelikult ju pärit veel sellest ajastust, kui Aktuaalne Kaamera oli see koht, kuskohast uudiseid teada saadi. Või teinekord isegi järgmise päeva ajalehest. Miks siis nüüd on vaja koguaeg online'is asjadega kursis olla? Mis siis juhtub, kui ma alles õhtusest uudistesaatest saan teada, mis päeva jooksul juhtunud on? Mitte midagi halba ju. Mitte midagi halba ei juhtu ju ka siis, kui ma ei vasta kellegi Messengeri sõnumile kohe esimesel minutil. Kusjuures ma olengi hakanud järjest rohkem ja rohkem iga otsuse või valiku puhul mõtlema, et aga mis oleks see kõige hullem stsenaarium, kui ma seda teen või tegemata jätan. See on päris hea orientiir, mille järgi toimetada. See aitab elu puhastada ja samas vältida tarbetuid riske. Rämpsmõtted ja ilmajäämishirmud elust välja!

Ahjaa - Võlglase Blogi veergudele ilmus ka üks uus postitus üle pika aja, koos väikse lingiga uuele võlablogile.

Kärsitus ja ahnus

Ma söandan üsna julgelt (oma elukogemusele ja endasse ammutatud välisele infole toetudes) väita, et enamus probleeme siin elus on kuidagigi seotud selliste väga inimlike terminitega nagu kärsitus ja ahnus. Kui ma mõtlen oma seni elatud elule ja tehtud vigadele, siis sisuliselt kõik suuremad ja väiksemad jamad on alguse saanud vähemalt ühest neist omadustest või põhjustest, teinekord on algatajaks olnud isegi mõlemad korraga.

Alustaks tegelikult seda mõtisklust natuke üldisemast teemast ja kohe veel isiklikuks ei lähe. Võtame need tänapäeval vägagi palju kajastust saanud finantspettused. Jah, ohvriks on meil siin küll enamasti vene keelt rääkivad pigem vanemad inimesed, aga see ei muuda asja olemust. Tegelikkuses on ka siin ju petturite loogika ja psühholoogiatundmine üsna konkreetne - mängitakse inimeste kärsituse ja ahnuse peale. Kohe, nüüd kohe, on ju võimalik rikkaks saada. Tunda end hästi, ilma pingutamata. Täiesti inimlik ju - paljud meist tahaks saavutada võimalikult palju, aga selleks võimalikult vähe panustades või pingutades. See on lihtsalt normaalne inimloomus - teha täpselt nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Muidugi on inimeste seas ka erandeid ja tublimaid isendeid, kes suudavad end piitsutada ja distsipliini hoida oma eesmärkide nimel, aga reaalsuses ei ole see enam tegelikult loomulik. Inimene on oma olemuselt laisk, vaielge vastu, kui viitsite :) 

Loomulikult on ahnuse ja kärsitusega seotud ka kogu hasartmängurlus. Samamoodi tahaks ju hästi ruttu rikkaks saada. Teed oma panuse või paned slotimasina keerlema ja rahad hakkavad tulema. Ja kui tulevadki kaotused, siis tuleb need sama ruttu tagasi "teenida". Ning nii see lumepall veerema lähebki. Kuniks ühel hetkel enam oma rahadest ei piisa ja tuleb hakata laenu võtma. See on vurr, mis ei peatu enne, kui lihtsalt pole enam mitte kuskilt raha juurde saada. See on hetk, mil meeleheide ja masendus toovad reaalsuse kohale ja vaigistavad vähemalt korraks kogu selle ahnuse ja kärsituse. Kuid pahatihti on siis juba lootusetult hilja. Sellest kõigest välja tulemine nõuab ikka meeletut tahtejõudu ja elutahet ning tõenäoliselt ka välist abi. Päris üksi selle kõigega ilmselt hakkama ei olegi võimalik saada.

Üks probleem on veel, millega ma tegelikult peaaegu kogu oma täiskasvanuea olen võidelnud. See on ülekaal. Ja ka siin pean ma endale tunnistama just seda ahnust ja kärsitust. Vähest enesekontrolli. Kui ikka tuleb pähe, et ma tahan seda Napoleoni kooki või mõnusat Megaburgerit, siis pean seda ka kohe saama. Loomulikult olen ma elu jooksul selle kõigega ka kõvasti võidelnud, erinevate trenniprogrammide ja dieedipakettide abil. Ning aegajalt see ka aitab. Kuid nii kaua, kui ei muutu harjumused ja mõtteviis, tuleb see kõik ilmselt alati ka tagasi.

Laenud on ka tegelikult tihtipeale kärsituse ja ahnuse vili. Naabrimees ostis ägeda auto, mina tahan ju ka! Mis siis, et tema sissetulekud on oluliselt suuremad kui mul. See kõik on teatud mõttes selline tänapäevase edule suunatud ühiskonna valukoht. Meie ümber käib üks pidev võitlus ja võistlus. Kuid selle asemel, et proovida kellestki teisest parem olla, võiks ju hoopis proovida iseendast parem olla. Tasapisi, klišeelikult väljendades - proovi olla täna natukene parem, kui olid eile. Kui mõelda sellele kaaluteemale näiteks, siis kui oled täna kasvõi 100 grammi kergem kui eile, siis ongi juba eesmärk saavutatud. Või siis iga kuu tasapisi võlavabadusele lähemale. Iga aasta jälle natuke targemaks või mingil alal osavamaks, tublimaks.

Üks tüüpiline motivatsiooni ja mõtteviisi hävitaja on tegelikult stress, depressioon. Need on need eluperioodid, kus inimene tihtipeale kuidagi langeb oma põhiloomuse juurde tagasi. Hakkab uuesti valesti toituma, jätab igasugused trennid tegemata, kaob finantsdistsipliin jne. Ning pahatihti on see taaskord üks paras lumepall. Jamad tekitavad uusi jamasid. Mina tahaksin loota, et mina olen oma kogemustest ja probleemidest nii palju õppinud, et oskan ära tunnetada need hetked oma edasises elus, mil ma jälle kuskile libisema hakkan. Äkki oskan neid ka kuidagi edaspidi ära hoida või õigel hetkel appi karjuda. Ühe olulise võidu ma tegelikult juba enda jaoks saavutanud olengi. Ning see on justnimelt see investeerimisteema. Ennekõike siis just see, et ma pea ees vette ei hüpanud. Et ma suutsin end tagasi hoida ja mõista, et lõppude lõpuks toob edu see, kui ma talitsen oma kärsitust ja ahnust. Tähtis on näha seda pikaajalist visiooni ja tegutseda selle nimel, et kui mu heaolu lõpuks saabub, siis see jääb ka püsima. 

Loojad ja hävitajad

Kui sa tahad, et su blogi või mingi sotsiaalmeedia postitus saaks populaarseks või isegi moodsa sõnaga viraalseks, siis tuleks tekitada mingi konflikt. Rääkida midagi vastuolulist, lõhestavat või isegi sulaselget valet. Teatud mõttes olen ma natuke teist teed siin läinud ja olen püüdnud mingeid teemasid oma juttudes vältida. Aga see kõik ei tähenda muidugi seda, et mul oma arvamust ei oleks. On ja kuidas veel on.

Ma olen mõnes mõttes vana kooli mees, kes käis omal ajal ilusasti kõikvõimalikud kooliastmed läbi, õppisin hoolega ja see kõik kujundas tugevalt ka mu maailmapilti. Mina usun teadust, kainet mõistust ja loogilist mõtlemist. Ma vihkan konflikte ja vastuolusid, mulle ei meeldi provokaatorid - ma lihtsalt ei oskaks nendega kuidagi hakkama saada. Ma olen igasugustele tülinorijatele tegelikult vägagi kerge saak. Hiljuti oli ETV eetris üks üsnagi märkimisväärne intervjuu ("Hommik Anuga" saates, 19.12.2021), kus räpipunt 5MIINUST liige Estoni Kohver avaldas arvamust viimase aja ühe suurima meediakangelase Elvis Braueri kohta - "See, kui mina lähen närvi selle debiiliku peale, siis ega tema sellest ei muutu. Siis ongi, et ma olen oma murega üksi ja ise loll ka veel." Ma tunnen umbes samamoodi. Mind ajab ka selline Brauerite taoline idiootsus närvi, aga reaalselt olen ainus kannataja selles mina ise. Ma pean õppima end paremini talitsema. See on absurd, et ma sellistest inimestest end mõjutada lasen. Ma tegelikult võrdleksin neid täiesti tavapäraste pubekatega. Käib üks pidev jauramine, probleemide ja konfliktide tekitamine. Saaks ainult tähelepanu. Juba kooliajal olin ma tegelikult selle temaatikaga hädas. Mina tahtsin vaikselt oma asja ajada, õppida, rõõmustada saavutuste üle, olla õnnelik ja rahulik. Kuid ikka ja jälle tuli ette mingeid norimisi, teatud mõttes vaimseid rünnakuid. Juba lapsepõlves oli mulle sisendatud, et parim vastus kiusatajatele on neist mitte välja teha. See ajab neid kõige rohkem närvi, kui nende provokatsioonidele ei vastata. Kohati (tegelikult üsnagi tihti) tundub mulle, et kogu EKRE erakond on üks pubekate punt. OK, ilmselt mitte kõik, küllap on ka nende seas toredaid inimesi. Aga suures plaanis on neil koguaeg vaja millegi vastu olla. Tõelised ühiskonna lõhkujad. Ja siis väidavad nad sinisilmselt, et nemad armastavad Eestit. Jajah, muidugi.

Mulle meeldib meie demokraatlik kord. Kogu see raamistik, mis tagab, et enamus otsustab. Kogu see raamistik, mis tagab stabiilsuse. See, mis on hädavajalik ka ühele investorile. Muidugi on teadatuntud ju ka see klišee, et häid kriise ei tohi raisku lasta, aga mina veel niimoodi mõelda ei oska. Mina tahaks rahu ja vaikust. Rohkem mõistuse häält.

Praegune jant on muutunud ususõjaks. Seejuures pole enam sugugi tähtis, mida öeldakse. Oluline on see, kes ütleb. Kas see, kes midagi räägib, kuulub nende inimeste hulka, kelle põhimõtted kattuvad just sinu omadega. Kas sinu iidoliks on William Koval/Varro Vooglaid või siiski mõni targem ja asjalikum inimene? Kas sa usud teadusesse, mille põhjal sulle koolitarkust jagati? Kas sa usud sellesse ühiskonda, milles me elame? Või usud sa hoopis kaosesse?

Loomulikult ei saa ma selle kõige taustal öelda, et meie praegused riigijuhid või teadusnõukogu oleks tegutsenud veatult. Aga uskuda, et nad teeksid meelega mingeid halbu otsuseid? Mina usun neisse ja nende eesmärkidesse, aga tuleb endale aru anda, et see kriis, kus me juba varsti 2 aastat oleme olnud, on kõigi jaoks uus. Kellelgi pole kogemust, kuidas selle olukorras teha lollikindlaid ja veatuid otsuseid. Niiehknaa käib üks pidev katsetamine. Ning sellesse on juba iseenesest sisse kirjutatud paratamatus, et sellega kaasneb vigu.

Ma tõesti loodan, et ühel ilusal päeval saabub taas rahu ja kogu see pandeemia saab otsa. Seniks aga kaunist aasta lõppu!