FOMO - fear of missing out. Ehk siis maakeeli "ilmajäämishirm". See on üks tänapäevane tõeline pandeemia. Mõnes mõttes isegi veel hullem kui covid-19. Inimesed istuvad oma nutiseadmetes ja muudkui skrollivad. Seade on teavitusi täis ja käib üks lõputu piiksumine. Kui öösel magama ei peaks, siis ilmselt jälgiks üks tõeline fomotaja ka sel ajal, mis maailmas toimub (sest tänu ajavöönditele on ju alati kuskil päev ja midagi olulist jääb teadmata või märkad alles hommikul ärgates!). See kõik võib puudutada mida iganes - mõni sporditulemus, suhtedraama, moeröögatus, looduskatastroof, uus viirusepuhang, äge koogiretsept, bitcoini hinnakrahh või coca-cola mainekahju - neist asjadest ju ei saa ometigi ilma jääda! Neid peab teada saama, kohe, kui need juhtuvad. Muidu oled nagu ajast maha jäänud fossiil!
Eks see fomotamine on otsapidi sees ka investeerimismaailmas. Oi, kui palju on neid inimesi, kes kahetsevad, et vot oleks ma vaid õigel hetkel midagi müünud või midagi ostnud, küll nüüd oleks alles mitmekordne miljonär. Ikka tahaks ju olla suunamudija, kes esimesena kuuleb mingist vägevast uudisest ja siis saab seda oma lehel jagada ja jälgijates vaimustust tekitada. See kõik kõlab nagu üks lõputu võidujooks - nagu hamstrid oma jooksuratastes. Aga kas ei tahaks hüüda, et palun peatage see jama, ma tahaks maha astuda?
Loomulikult on ka minul oma fomod. Ning olgem ausad - kogu mu spordiennustuskarjäär oli üks paras fomotamine. Ma ei tohtinud ju ühtegi head võimalust maha magada. Ma jälgisin absoluutselt iga päev sporti! Ning alati oli kõrval lahti ka mõni ennustusportaal, et äkki saab raha teenida ja panuse panna. See oli täiesti haige ja patoloogiline. See oli hirm, mis juhtis mu elu. Sealt puudus absoluutselt igasugunegi nauding või rõõm mängust. Suures plaanis ei huvitanud mind tegelikult ka enam need võidud ja kaotused. Nii kaua, kui raha veel kontol oli, nii kaua tuli iga päev panustada. Kui jälle kõik maha sai mängitud, siis tuli võtta uus laen ja uusi panuseid taga ajama asuda. Sest see ratas ei tohtinud ju ometigi peatuda - muidu oleks võinud heast võimalusest ilma jääda. See oligi mu suurim hirm ilmselt. Ajutist rahulolu pakkuski ilmselt ainult see hetk, kui sai mõne 3,00+ koefitsiendiga panus võiduni viidud. See oli kohutav. Üks suurimaid võite iseenda üle ongi minu elus olnud ilmselt see, kuidas ma järk-järgult sellest fomost jagu sain. Need esimesed päevad, mil ma enam panuseid ei teinud, see kergendustunne, kui neist päevadest sai juba nädal, siis kuu... Kuuldavasti pidavat paika pidama tõdemus, et iga elumuutuse kinnistumiseks on vaja vähemalt 3 kuud ning aegamisi muutuski see minu jaoks uueks normaalsuseks, et ma ei pea enam panuseid tegema, et oma ellu põnevust tuua. Ma ei kartnud enam headest panustest ilma jääda, ma ei kartnud enam mingitest boonuspakkumistest eemale jääda. Mõnus ja kergendav tunne.
Kui spordimaailmas olin ja olen tänaseni üsna pädev, siis õnneks või kahjuks ei tea ma ärimaailmast suurt midagi. Ning juba ainuüksi selle tõttu ma erilist fomotamist investeerimismaailmas endale ohuks ei pea. Sest ma ei oska niikuinii karta millestki ilma jääda. Panen lihtsalt iga kuu palgapäeval mingi summa ära kõrvale ja jumal sellega.
Aga üks valdkond on siiski veel, mida ilmselt peaksin vähendama. See on sotsiaalmeedia skrollimine. Oleks aeg ärgata ja päriselu elama hakata ka selles osas. Ei juhtu ju mitte midagi, kui ma ei ole esimene, kes saab teada, mitu koroonahaiget täna oli või kes kellest lahku läks või kes kellega lapse sai. Ma olen tegelikult ju pärit veel sellest ajastust, kui Aktuaalne Kaamera oli see koht, kuskohast uudiseid teada saadi. Või teinekord isegi järgmise päeva ajalehest. Miks siis nüüd on vaja koguaeg online'is asjadega kursis olla? Mis siis juhtub, kui ma alles õhtusest uudistesaatest saan teada, mis päeva jooksul juhtunud on? Mitte midagi halba ju. Mitte midagi halba ei juhtu ju ka siis, kui ma ei vasta kellegi Messengeri sõnumile kohe esimesel minutil. Kusjuures ma olengi hakanud järjest rohkem ja rohkem iga otsuse või valiku puhul mõtlema, et aga mis oleks see kõige hullem stsenaarium, kui ma seda teen või tegemata jätan. See on päris hea orientiir, mille järgi toimetada. See aitab elu puhastada ja samas vältida tarbetuid riske. Rämpsmõtted ja ilmajäämishirmud elust välja!
Ahjaa - Võlglase Blogi veergudele ilmus ka üks uus postitus üle pika aja, koos väikse lingiga uuele võlablogile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar