Tänane postitus on mu peas keerelnud juba päris pikka aega. Aga lõpliku tõuke selle vormistamisele on andnud paar lugejate kirja, mis justkui ühest suust viitavad minu hinnangul ühele üsna levinud murele. Teemaks siis võlamenetlusprotsesside ajaline määratlus. Kui kiiresti ikkagi jamad suureks lähevad, kui inimene mingi osamaksega viivitab? Kas inkasso tuleb peagi ukse taha koputama? Kas tööandja laseb mind kogu selle jama peale lahti? Kas mul on üldse kunagigi võimalust oma elus veel kuskilt laenu saada, kui ma juba otsapidi maksehäireregistrisse jõuan? Need on küsimused, mis värskelt võlgadesse langenud (või peagi langemas) inimeselt võtavad viimasegi teotahte ja tahavad endaga sügavustesse tirida. Neil hetkedel tahaks lihtsalt pimedas teki all olla ja sealt mitte kunagi enam välja tulla.
Alustuseks pean muidugi ütlema, et kahjuks või õnneks mina kõiki neid protsesse pole pidanud isiklikult läbi elama. Selle tõttu võtsin ühendust meile kõigile juba tuttava Joel-Gustaviga ja me rääkisime neil teemadel ikka päris pikalt. Lisaks muidugi võtsin appi ka kõikvõimsa google'i ja niimoodi komplektina ma oma teadmiste pildi siis valmis maalisingi. Usun, et sain kokkuvõttes üsna adekvaatse info kokku. Ning nüüd jagaksin seda kõike ka teiega. Äkki jäävad tänu sellele mõnelgi inimesel edasised rumalused ehk tegemata, ma vähemalt tahaksin seda kogu südamest loota.
Niisiis. Sa avastad end olukorrast, kus suure tõenäosusega ei ole sul enam raha, et järgmisel kuul kõiki oma laenukohustusi ära katta. Lisaks tahaks ju endiselt süüa ja toasooja ka, rääkimata igasugustest muudest kulutustest, eks ole. Ühesõnaga, sa saad aru, et sa oled omadega korralikus plindris. Tõenäoliselt on esimene mõte, mis sellisel hetkel pähe tuleb see, et kuskohast uut laenuraha peale saada. Aga olgem ausad - tegelikult ei saagi rumalamat ja enesehävitluslikumat mõtet ollagi. Lõpeta oma lumepalli kasvatamine, nüüd ja kohe! Lepi olukorraga ja hakka otsima lahendusi, mis päriselt ka toimivad.
Esimene hea soovitus oleks muidugi võlanõustaja poole pöördumine, aga no, kui vaim pole selleks veel valmis, siis tuleks oma kohustused ära kaardistada ning hakata laenuandjatega suhtlema. Tunnistad ausalt üles, et seis on kehv ja enam sul piisavalt sellist raha pole, et senist kokkulepitud graafikut täita. Arvatavasti nad sulle mitte mingeid häid lahendusi välja ei paku, aga vähemalt on tulevikku silmas pidades kasulik siiski märk maha jätta, et sa olid aktiivne. Kui vaadata meie kiirlaenukontorite kodulehti, siis üldiselt on neid firmasid üsna vähe, kellel oleks välja töötatud konkreetsed meetmed makseraskuste puhuks. Enamasti on neil seal lihtsalt kirjas, et kui satud hätta, siis võta meiega ühendust ja siis vaatame edasi, mida teha annab. Üheks positiivsemaks erandiks on tegelikult siinkohal Bondora oma kurikuulsa B-Secure süsteemiga. Teiste puhul selliseid häid jätkusuutlikke ja pikaajalisi leevenduskäike pigem ei leia.
Üks oluline asi on siinkohal see, et tegelikult ei juhtu suures plaanis mitte midagi üleöö. Nii ei satu sa ka oma laenukohustustega koheselt kuskile kohtusse või inkassosse. See kõik võtab ikka päris mitu pikka kuud aega. Esimesena saab laenuklient tegelikult üldse meeldetuletuskirja, millega ei kaasne veel mitte mingeid sanktsioone. Seejärel tuleb mõne päeva pärast veidi konkreetsem kiri, millega arvatavasti kaasneb ka 5-eurone trahv (iga osamakse viivitusega võib maksimaalselt määrata 5-eurose trahvi). Siis hakkavad jooksma ka viivised (siinjuures on oluline märkida, et viiviseid tohib määrata ainult põhiosa võlgnevusele ning viivis ei tohi ületada 0,066% päevas). Ehk siis kui sa jääd näiteks 150 eurose osamakse võlgu, millest põhiosa on 100 eurot ja intress 50 eurot, siis maksimaalselt saab ühe kuu jooksul sulle sellest lisakulusid tekkida 0,066%*30*100 eur + 5 eur = 6,98 eur. Võrreldes näiteks uue laenulepingu hankimisega on see kulu ikka täiesti olematu suurusega.
Järgmine oluline ajaline sündmus on 45 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest. Ehk siis, kui võlgnevus tekib 10. augustil, siis teatud mõttes kurvemaks lähevad asjad alles 24. septembril. Siis tekib laenuandjal õigus sind maksehäireregistrisse lükata. Aga see on vaid nende õigus, mitte kohustus. Kui nad on otsustanud selle käigu teha, siis saad sa ka kirja Creditinfost (ehk siis maksehäireregistri pidajalt) ning sulle antakse 7 päeva sinu vastu esitatud nõude klaarimiseks. Kui saad selle klaaritud, siis on selleks korraks see murdlaine vaigistatud. Kui aga mitte, siis saad sinna märgi kirja ja elu läheb kenasti edasi. Vähemalt teoorias nüüd sa enam ametlikest kohtadest laenu ei tohiks saada. Aga olgem ausad - see ongi hea. Tegelikult olen ma isegi mõelnud, et jube hea oleks, kui laenude osas oleks ka olemas selline maksuameti piirangu võimalus nagu hasartmängude puhul on. Et oleks kuskil mingi keskkond, kuhu saad linnukese märkida, et ärge mulle 3 aastat laenu andke. Et ei peaks ootama kuniks sind vägisi kuskile musta nimekirja pannakse. Vaid, et sa saaksid seda vabatahtlikult ise teha.
Niisiis. Nüüd oled sa maksehäireregistris. Tegelikult on endiselt kõik täitsa hästi ja elu on ikka elamist väärt. Selles nimekirjas oled sa tegelikult ikkagi täitsa salaja, ei saa sellest su tööandja teada ja ei pea ilmtingimata ka su perekond seda teadma. Ainus, mida see mõjutab, ongi just su laenuvõimekus. Ning olgem ausad - see oli juba enne sinna registrisse sattumist sul tegelikult ju täiesti katastroofiline.
Tõenäoliselt saad sa vahepeal ka igasuguseid kirju ja nõudlikke telefonikõnesid. Võibolla leiate koos laenuandjatega ka mingeid lahendusi, aga isegi, kui ei leia, siis ei kuku ikkagi maailm kokku. Kui võlglane on võlgu jäänud 3 järjestikust osamakset (ehk siis vähemalt 90 kalendripäeva), siis tekib laenuandjal õigus laenuleping üles öelda. Sellest antakse ka kenasti kirja teel teada, et vot maksa nüüd kogu laenujääk ära, muidu anname lepingu edasi inkassosse. Selleks tegevuseks antakse lisaaega 14 päeva. Ehk siis suures plaanis juhtub kõige kehvema stsenaariumi puhul 104 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest see oht, et su laenuandja lõpetab lepingu ja müüb selle inkassole maha. Aga siia võib lohutuseks öelda, et kui sa vähegi koostööd teed ja huvi üles näitad (vastad kirjadele, otsid lahendusi, teed kasvõi osalisi osamakseid), siis arvatavasti ei öelda veel lepingut üles. Aga eks see kõik on juba individuaalne teema ja sõltub nii laenuandja kui laenuvõtja omavahelisest klapist. Kuigi tõsi ta on, et paraku on kiirlaenuandjate endi huvi siiski su võlgnevus inkassole üle anda (reeglina kuuluvad need laenufirmaga samasse gruppi või korporatsiooni).
Tänases seadusandluses inkassodel eriti piiranguid kahjuks pole ja nii nad võivadki sind üsna pahasti muidugi kiusama hakata, seejuures ei vaevu nad sulle eriti nõude sisu detailselt lahti kirjutamagi. Aga eks siin tuleb lihtsalt enda eest piisavalt võidelda ja kokkuleppeid teha vaid sellist kuutasude kohta, mida sa võlglasena tõesti ka tasuda suudad. Üle oma varju ei maksa siin kindlasti hüpata. Inkassode puhul on aga teatud mõttes hea külg see, et siin puudub ajaline määrang. Ehk siis sisuliselt kui sul vähegi ikka sissetulek lubab, siis saad sa minimaalse inkassomakse abil samal ajal tegeleda nende laenulepingutega, mis veel pole üles öeldud. Ning varem või hiljem saavad ju kõik laenud ükskord makstud ka. Ning iga korraga peaks see kõik järjest paremaks minema, kuniks ühel hetkel saad ka päriselt need inkassosse jõudnud lepingud ette võtta ja neid klaarima asuma. Taaskord võib siia ka lisada selle, et kui sa vähegi inkasso kirjadele ja kõnedele vastad, siis ei saa mitte ükski kolmas isik teada, et su seis just selline on. Seega, neid ignoreerida ei tasu - siis võivad nad hakata pöörduma sinna, kuhu sa ei soovi (lähedased, tööandja jne) - kuigi see kõik on natuke hall ala ja suures plaanis neil see vist isegi lubatud ei ole.
Omaette teema on muidugi kohtulikud täitemenetlused. Aga siiani jõudmiseks läheb ikka päris palju aega (kui järjepidevalt kõiki osapooli ignoreerida, siis pakuks, et minimaalselt pool aastat võlgnevuse tekkimisest). Kui aga asi juba siia jõuab, siis tasub taaskord kõik silmad lahti hoida ja reageerida kõigele, mis vähegi su postkasti või telefoni saabub. Kiirmenetlusele tuleb ilmtingimata vastulause esitada, tavamenetluse ja lahendi puhul tuleb ajatamist otsida jne. Kohtutäituri teemadest kirjutasin pikemalt juba siin postituses ja seda juttu siin eraldi kordama ei hakka.
Ja ongi kõik. Selline see võlamenetlusprotsess suures plaanis ongi. Väga pikaajaline ja üldsegi mitte nii hirmus, kui võiks karta. Kui ikka ise piisavalt aktiivne olla, otsida lahendusi ja pakkuda enda poolt realistlikke võimalusi, siis saab ikka üsnagi keerulistest olukordadest lõpuks välja ronida. Ning kui midagi muud üle ei jää, siis alati on võimalik ka võlanõustaja abiga kohtuliku võlgade ümberkujundamise teed proovida. Loomulikult tasub alati ka proovida oma sissetulekuid suurendada, midagi ebavajalikku maha müüa ja üleüldiselt oma kulud üle vaadata. Kokkuvõttes - rohkelt kainet mõistust ja kannatlikku meelt!
