Ma usun, et paljud inimesed, kes pole kunagi ise võlateemadega kokku puutunud, on üsna kindlalt veendunud, et need võlglased on kõik ikka ühed vastutustundetud lollpead, kes oma hädades suuresti ise süüdi. Ning ega neid ju tegelikult mitte keegi justkui aitama ei peakski - et kui sinna auku oled juba roninud, siis vaata ise, kuidas välja saad, mingit kaastunnet või tuge sa ei vääri. Et natuke ju kurb ja kahju on, aga suures plaanis oma viga. Ja noh - ei saa kellelegi seda arvamust või mõtteviisi ju otseselt ette ka heita. Eks see ongi üsna vastuoluline ja raske teema.
Loomulikult on kõigis ühiskonnakihtides nii halbu kui häid näiteid. Nii tuleb ka tõdeda, et küllap on ka võlglaste seas päris palju igasuguseid kaabakaid. Aga samas ütleb minu isiklik kogemus (seda on mul nüüdseks juba üle 3 aasta) erinevate võlglastega suheldes, et tegelikult on meie seas ka päris palju lihtsalt õnnetu saatusega, aga samas vägagi kohusetundlikke inimesi. Need on inimesed, kes elavad seda kõike väga rängalt läbi. See pidev stressiseisund, unehäired, töö- ja teovõimetus koos igasuguste eneseusu ja enesehinnangu probleemidega. Kui seda inimest ei ole igasugused inkassod ja kohtutäiturid maa sisse surunud, siis teeb ilmselt seda see inimene juba ise.
Eks ma muidugi annan endale aru, et minu valim võlglaste hulgast ei pruugi olla kõige adekvaatsem. Sest ennekõike kirjutavad mulle siiski need inimesed, kes oma probleemidega siiski võidelda soovivad. Kahjuks või õnneks igasugused sullerid ja nihverdajad minuga väga ühendust ei võta.
Aga ühest fenomenist tahaksin ma siiski veel rääkida antud teema juures. See on võlglasepoolne abi otsimine, abi palumine. Suures plaanis võib öelda, et kui teie poole pöördub inimene, kes julgeb teile oma rahalised mured ära rääkida, siis tegelikult peaksite te seda komplimendina võtma. Sest neil teemadel hinge avamine on võlglase jaoks ülimalt keeruline ülesanne. Seda näitab kasvõi see, et igasugustes võlglaste/inkassode/kohtutäituritega seotud Facebooki gruppides kirjutavad kõik võlglased oma postitused anonüümsetena. See on meeletult suur tabuteema. Tihtipeale tuleb muidugi arvestada, et alustuseks inimene pigem pisendab oma probleemi suurust - nii võlgade summasid, ajalisi määranguid ja alati ei pruugi ta ka neid põhjuseid päris sügavuti avada. Seda kõike võiks nimetada pinnase kompamiseks. Võlglane lihtsalt vaatab, kuidas välja valitud usaldusisik sellele kõigele üldse reageerib. Ja eks seal on omajagu ka seda lootust, et kui oma mure natuke väiksemaks rääkida, siis ehk on ka suuremad lootused mingit abi saada. Ükskõik, kas siis vaimset või ka rahalist. Julgen ausalt tunnistada - ka mina ei ole neist pattudest prii. Kui ma seal alguses ikka oma murest inimestele rääkima hakkasin, siis korduvalt tegin need summad siiski väiksemaks. Sest noh, mis reaktsiooni sealt ikka oodata, kui minna kellegi juurde jutuga, et kuule, mul 100 000 euro eest tarbimislaenude ja krediidikontode võlgasid. See võtab arvatavasti vestluspartneril hinge nii kinni, et sealt ei pruugi mingeid häid mõtteid enam tullagi. Tõsi on ka see, et tegelikult tihtipeale piirdubki see südamepuistamine üheainsa vestlusega. Sest võlglase enesehinnang on juba nii palju kannatada saanud, et ega ta väga uuesti sel teemal kedagi tülitada ei julgegi. Ei taha ju oma muredega pinda käia. Sel hetkel ootab see võlglane, et inimesed, kellele sai oma murest räägitud, teeksid ise järgmisi samme. Uuriks, kuidas läheb jne. Võlglane pigem jääb sel hetkel oma nurka edasi kannatama.
Toon siia veel ühe elulise näite. Oletame, et sinuga võtab ühendust su hea sõber, kes tunnistab sulle, et tal on suured rahalised raskused. Te räägite oma jutud ära, sa ütled mõned toetavad sõnad talle ja seejärel oma eelarvet vaadates teed talle ka väikse jõukohase ülekande. Ta küll otseselt ei palunud seda, aga sa teed selle siiski. Ta on ülimalt tänulik, ta saab veidi oma olukorda paremaks, aga kuna tegelikult ta ei rääkinud päris lõpuni oma mure suurusest, siis suures plaanis on see vaid piisake meres. Aga vajalikku hingesoojust annab see talle ikkagi. Samas, kui sa nüüd eeldad, et ta ju tuleb uuesti sinu jutule, kui jälle peaks raske olema, siis arvatavasti sa pigem eksid. Ta ei tule, sest ta on alandlik. Üldjuhul keskmine eestlasest võlglane ei käi abi küsimas. Ammugi ei julge ta abi paluda inimeselt, kellelt on ta juba tuge saanud, sest ta ei taha tunda, et ta kasutab kellegi headust ära. Ta kardab rikkuda neid suhteid ja emotsioone, mida see heategu tekitas. Ta ei taha tunnistada, et sa küll aitasid teda, aga näed, ta on ikka veel hädas. Ta võib küll jagada oma muret, aga ta ei palu teeneid. Ta pigem upub. Vaikselt, hääletult. Ta võib küll appi karjuda, aga ta ei ütle sulle, mida tema heaks teha üldse saab, sest tegelikult on tema koorem suurem kui eales üks inimene taluda suudaks. Võlglane on üks eksinud hing, kes tegelikult vajab suunamist ja tuge.