Arginormaalsuse hoidmine, kui võlad ei lase lahti

Kui ma kunagi arvasin, et suurim kannatus võlgade juures on raha puudumine, siis tegelikult eksisin. Raha on vaid sümptom. Suurem võitlus käib peas — selles, kuidas säilitada mingigi arginormaalsus olukorras, kus iga arve, iga telefonikõne ja iga ootamatu kulutus võib päeva täielikult ära rikkuda. Arginormaalsus. See kõlab nagu midagi iseenesest mõistetavat. Ärkad, lähed tööle, maksad arveid, teed nädalavahetusel midagi lihtsat, võib-olla lähed jalutama. Aga kui sul on võlad, siis muutub igaüks neist tegevustest väikseks strateegiliseks operatsiooniks.

Võlakoormaga inimene ei alusta päeva kunagi "puhtalt lehelt". Juba silmad lahti tehes on kuskil kuklas teadmine, et keegi ootab raha. Või mitu "kedagit". Või kümme. Arginormaalsuse säilitamine tähendab siin teadlikku otsust mitte lasta igal eurosel mõttel oma päeva üle võtta. Mitte ignoreerides probleemi, vaid hoides selle raamides. Üks kummalisemaid paradokse on see, et väljaspoolt ei pruugi midagi paista. Sa käid tööl, suhtled inimestega, mängid lapsega, võib-olla isegi naeratad. Inimesed eeldavad, et kõik on okei. Ja mingis mõttes ongi see vajalik roll. Mitte teiste pärast, vaid enda pärast.

Kui sa loobuksid täielikult normaalsusest, siis see murendab sind kiiremini kui võlad ise. Kui kõik muutub ainult kriisiks, siis kaob igasugune perspektiiv. Võlgadega käib kaasas pidev süütunne. Isegi siis, kui objektiivselt teed õigeid asju — maksad, vähendad, planeerid. Sinu sisemine süütunne ütleb: "Sa ei tohiks üldse midagi nautida enne, kui kõik on korras." See on väga ohtlik mõte. Kui sa viid selle äärmustesse, siis loobud sa kõigest, mis sind inimesena tasakaalus hoiab. Ja lõpuks ei jaksa sa enam isegi neid "õigeid asju" teha.

Arginormaalsus tähendab siinkohal oskust öelda: "Mul on probleem, suur probleem, aga ma olen siiski midagi palju enamat kui see probleem." Suur plaan — võlad nulli saada — võib tunduda hoomamatu. Aga arginormaalsust hoiavad elus hoopis väikesed süsteemid. Kui süsteemid töötavad, siis ei pea sa iga päev kõike nullist läbi mõtlema. See vähendab otsustusväsimust — mis on võlaga elades täiesti reaalne asi. Üks raskemaid kohti on suhted. Mitte sellepärast, et inimesed oleks halvad, vaid sellepärast, et enamus "normaalsest elust" maksab raha. Siin tuleb teha valik - kas teeselda ja kannatada finantsiliselt või kohandada oma sotsiaalset "normaalsust". Kõik ei pea teadma su olukorra detaile, aga keegi võiks siiski kursis olla. See aitab säilitada reaalsustunnet.

Filmides toimuvad muutused kiiresti. Päriselus tähendab see pigem kuude kaupa aeglast liikumist, väikeseid võite (üks võlg vähem, üks intress väiksem), aga pahatihti ka igasuguseid tagasilööke.

Arginormaalsus tähendab siin ootuste korrigeerimist. Sa ei ela praegu lõppfaasis, vaid protsessis. Ja protsess ei pea olema kogu aeg dramaatiline. Lõppude lõpuks – see pole igavene. See võib kõlada klišeena, aga samas on see oluline meeldetuletus.

Võlad on ajutine seisund, isegi kui see tundub lõputu. Arginormaalsuse hoidmine ei ole probleemi eitamine — see on viis tagada, et sa jõuad sellest läbi katki minemata. Sest kõige hullem stsenaarium ei ole see, et sa maksad kaua. Kõige hullem on see, kui sa kaotad selle käigus iseenda. Kui praegu tundub, et kõike on natuke liiga palju — siis see on normaalne. Küsimus ei ole selles, kuidas olla täiuslikult distsiplineeritud, vaid selles, kuidas olla piisavalt stabiilne, et järgmine samm ära teha. Ja siis järgmine. Ja siis veel üks.

Hommik, mis murdis

Hommik oli sel päeval haruldaselt vaikne. Selline, kus isegi linna kaugem müra tundub summutatud, nagu oleks keegi helitugevuse maha keeranud. Päike alles kogus julgust tõusta, valgus libises üle aknaraami ja peatus korraks köögilaual, kus aurav kohvitass ootas oma esimest lonksu. See oli palgapäev. Kõik oli korras. Või vähemalt näis olevat. Rutiinid kandsid — äratus, kiire pilk telefonile, kohv, hommikupuder. Kell ei olnud isegi veel kaheksa. Ja siis see algas.

Messenger vilksatas. Nimi, mis ei olnud võõras. Laenuandja X (teadagi, FB laenugruppidest). Kolm varasemat diili, kõik korrektselt lõpetatud. Ei mingit draamat, ei mingit survet. Usaldus — või vähemalt selle illusioon.

"Tere," kirjutas ta. Vastasin viisakalt. See tundus loomulik. Järgmine sõnum ei olnud enam sama tooniga. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" Ma vaatasin ekraani ja tundsin, kuidas midagi minus korraks tardus. Siis järgmine. "Kas sa arvad, et ma ootan? Pappi, kohe!" Ja järgmine. Mõne minuti jooksul täitus vestlus millegagi, mis ei kuulunud sellesse hommikusse. Sõnad muutusid teravaks, räigeks. Iga lause oli nagu löök — mitte füüsiline, aga piisavalt tugev, et kehas midagi nihkuma panna. Ma püüdsin vahele kirjutada. Selgitada. Meil oli ju kokkulepe. Kuupäev oli paigas. Ja kuupäev tähendab päeva — mitte kella kaheksat hommikul, mitte keskpäeva, vaid tervet päeva. Kella 23:59ni. Nii see peaks toimima. Nii toimib see igal pool mujal. Aga seal, selle vestluse sees, ei kehtinud enam ükski tavapärane loogika.

Kell 12. See oli tähtaeg, mille ta mulle nüüd seadis. Mitte kokkuleppena, vaid ultimatumina. "Kui kell 12 raha pole, siis läheb asi suureks." Kui raha selleks ajaks üle pole tulnud, helistab ta mu tööandjale. Postitab mu nime ja näo häbigruppidesse. Tuleb ukse taha. "Füüsiline noomitus," nagu ta seda nimetas, jättes detailid õhku rippuma — just piisavalt ähvardavad, et kujutlusvõime ülejäänu täidaks.

Siis tulid häälsõnumid. Neli tükki. Ma ei kuulanud neid kohe. Mõnda asja tunnetad juba enne, kui need päriselt sinuni jõuavad. Aga lõpuks ma siiski need käima panin. Inimese hääl võib olla relv. Mitte ainult see, mida öeldakse, vaid kuidas. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" kostis läbi kõlari, sõnade vahel hingeldus, mis ei tulnud väsimusest, vaid vihast. Need neli sõnumit olid täis midagi toorest, kontrollimatut. Ropendamine ei olnud seal isegi kõige hullem — hullem oli see surve, see tunne, et sind surutakse nurka, kuigi sa tead, et sa ei ole reegleid rikkunud.

Köök tundus äkki väiksem. Õhk raskem. Kell liikus edasi, aga mitte enam loomulikult. Iga minut venis, muutus tajutavaks, justkui peaksin ma seda füüsiliselt läbi suruma.

Ma maksin. Loomulikult ma maksin. Kiiresti, ilma vaidlema hakkamata. Raha kadus kontolt mõne sekundiga, nagu poleks seda kunagi olnudki. Aga midagi jäi. Miski, mis ei läinud koos selle ülekandega ära.

Tööpäev ise algas nagu tavaliselt. Või vähemalt ma püüdsin seda selliseks teha. Kõik oli justkui paigas, aga samas nihkes. Keha ei küsinud luba. Kõigepealt tuli kerge pearinglus. Selline, mida saab ignoreerida. Siis iiveldus — aeglane, hiiliv. Nagu oleks midagi sees paigast ära, aga sa ei saa aru, mis täpselt. Kõndimine muutus ebakindlaks. Sammud ei allunud enam minu kontrollile. Põrand tundus kõikuvat, nagu seisaksin paadis, mitte põrandal. Keegi saatis mulle Teamsi mingi küsimuse. Ma vist vastasin. Või vähemalt arvasin, et vastasin.

Ja siis tuli see hetk, kus keha lihtsalt… lõpetas koostöö. Viimane selge mälestus on tunne, et ma ei suuda enam püsti püsida. Et maailm pöörleb, liiga kiiresti, liiga valesti. Iiveldus, mis ei olnud enam lihtsalt ebamugav, vaid kõikehõlmav. Nagu oleksin korraga midagi väga valesti teinud — füüsiliselt, pöördumatult.

Edasi on lüngad. Valgus, mis on liiga ere. Hääled, mis on liiga kauged. Ja lõpuks haigla. Tilguti. Valged seinad. Vaikus, mis ei rahusta, vaid rõhutab toimunut. Kaks ööd. Aeg seal ei liigu samamoodi. Ta ei veni ega kiirusta — ta lihtsalt on. Ja sina oled koos temaga, sunnitud lõpuks peatuma, sest keha ei anna enam muud valikut. Hiljem tuli diagnoos. Mikroinsult.

Sõna, mis kõlab peaaegu kahjutult, kuni sa mõistad, mida see tegelikult tähendab. Midagi murdus. Midagi, mida ei näe, aga mis muudab sind jäädavalt.

Ma ei kirjuta seda selleks, et keegi mind haletseks või mulle kaasa tunneks. See ei ole see koht. Aga võib-olla on see koht mõistmiseks. Et vahel, kui tundub, et ma halan või virisen liiga palju, siis see ei tule tühjalt kohalt. Mõnel päeval kannad sa endaga midagi sellist kaasas, mida teised ei näe — ja mille mõju ei lõpe sel hetkel, kui raha on üle kantud.

Kui ma hiljem sellele hommikule tagasi mõtlen, ei ole see enam lihtsalt üks halb kogemus. See on nagu lõhe kahes maailmas. Ühel pool on argipäev — kohv, päike, rutiin. Teisel pool on midagi, mida ei näe enne, kui oled juba sisse astunud. Inimesed, kes kasutavad süsteemi, mis peaks olema ajutine abi, aga muutub relvaks. Surve, mis ei ole lihtsalt finantsiline, vaid isiklik, ründav, hävitav.

Ma ei väida, et kõik on sellised. Aga piisab ühest. Ühest hommikust. Ühest inimesest, kes ei tunnista isegi seda lihtsat piiri — et kokkulepitud maksepäev tähendab tervet päeva, kuni viimase minutini, kuni 23:59ni. Ja ühest hetkest, kus piir ületatakse — mitte ainult seaduse, vaid inimlikkuse tasandil. Mõned võlad maksad rahaga. Mõned jäävad kehasse.

On hetki, mil elu ei voola, vaid seisab

On hetki, mil elu ei voola, vaid seisab. Mitte rahulikus järves, vaid pigem nagu sügavas, liikumatuna näivas vees, mille põhja ei näe. Sellises vees kaotavad päevad oma kuju. Hommik ei ole enam algus ja õhtu ei ole lõpp – nad lihtsalt vahetavad üksteist, nagu hingetõmbed, mida sa enam ei märka. Ja ometi, kusagil selle kõige keskel, püsib elu edasi.

Surmast mõtlemine ei ole alati soov surra. Vahel on see lihtsalt ainus keel, milles väsimus oskab ennast väljendada. Sest kui sõnad “ma olen kurnatud” või “ma ei jaksa” jäävad liiga väikeseks, tuleb mõte millestki lõplikust – millestki, mis paneks punkti. Mitte tingimata elule, vaid sellele raskusele, mis elu enda ümber on kasvanud. Elu ja surm ei seisa alati vastamisi nagu kaks vaenlast. Vahel nad on teineteise varjud. Elu sees on alati natuke surma – lõppe, kadumisi, muutumisi. Ja surmamõtte sees on sageli peidus elu – igatsus rahu, vaikuse, kerguse järele. Midagi, mis meenutab rohkem algust kui lõppu.

Võib-olla sellepärast tundubki see paradoksina: mõelda surmast, aga mitte liikuda selle poole. Aga äkki see ei olegi vastuolu. Äkki see on piir. Nagu vaikne joon sinu sees, mida sa ei ületa. Mitte hirmust, vaid mingist sügavamast teadmisest, mida ei pea sõnadesse panema. Teadmisest, et kuigi elu võib muutuda talumatult raskeks, ei ole kadumine siiski vastus, mida sa päriselt otsid. Sest isegi kõige tumedamas väsimuses on inimeses midagi, mis ei taha kustuda. Midagi, mis ei karju, ei nõua, ei sunni – aga jääb. See võib olla väga vaikne. Peaaegu märkamatu.

See võib olla lihtsalt see, et sa jood hommikul vett. Või vastad kellelegi. Või loed ridu, mis ei muuda kõike, aga muudavad korraks midagi. See on elu kõige tagasihoidlikumal kujul. Mitte rõõm, mitte õnn – vaid püsivus. Ja võib-olla ei ole elu alati mõeldud olema suur ja tähenduslik. Vahel on ta lihtsalt see, et sa oled endiselt siin.

Mitte sellepärast, et sa pead. Vaid sellepärast, et mingi osa sinust – isegi kui väga vaikselt – valib ikka veel jäämise. Ja selles ei ole midagi väikest.

Kui keha ja meel on olnud aastaid punases

Vaimne väsimus ei teki üleöö. See on hiiliv protsess — kui elu surub inimese tugevalt vastu seina, siis kuhjuvad pinged, mured ja lahendamata olukorrad ning ühel hetkel on organism lihtsalt läbi. Mõnikord nii läbi, et isegi täiuslik ööuni ei tee enam midagi paremaks. Samas ei ole see nõrkuse märk. See on märk sellest, et keha kaitsesüsteemid on aastaid üritanud sind elus hoida ning nüüd on nad jõudnud punasesse tsooni. Kui inimene elab pikalt stressis — olgu selle taga rahamured, venivad kohustused, võlgnevused, pidev ärevus või depressioon — hakkab keha toimima ellujäämisrežiimis. See tähendab, et aju hakkab säästma energiat, vähendades motivatsiooni, keskendumisvõimet ja õppimisvalmidust. Emotsionaalne läbipõlemine vähendab eneseusku, tekitab süütunnet ja tapab loovuse. Keha töötab autopiloodil — sa saad küll hakkama, aga iga lisakohustus tundub ületamatu. Kõik see on loogiline tagajärg — mitte inimese süü. Närvisüsteem lihtsalt ei pea enam vastu.

Paljud kogevad kevadel väsimust, aga depressioonis või pikaajaliselt läbi põlenud inimese jaoks tuleb see nagu laine, mis lööb niigi kõrge müüri lõpuks ümber. Päike ja valgus küll kiirendavad organismi bioloogilisi protsesse, aga keha energiatagavarad on nullis, mistõttu välise ja sisemise seisundi kontrast süvendab väsimust. Aju, mis on niigi tugeva stressi all, ei suuda piisavalt kiiresti ümber kohaneda ja reageerib selle asemel apaatia või üleväsimusega. Tulemuseks on paradoks: sa küll magad hästi, aga ärgates ei ole puhkamist toimunud. Päeval vajub silm kinni, lõunauinakust saab sügav uni ja isegi pärast seda ei teki värskustunnet. See on organismi viis öelda: "Ma ei jaksa enam niimoodi edasi töötada."

On väga tavaline, et inimene suudab igapäevakohustustest läbi murda üksnes automaatselt toimiva rutiini abil — eriti kui ta on aastaid töötanud samas keskkonnas, sama tehnoloogiaga või samade ülesannetega. Võib öelda, et aju teeb need tegevused musta kastina, ilma suurema pingutuseta. Aga niipea kui tuleb uus projekt, uus vastutus, vajadus õppida midagi uut, siis tekib tugev ülekoormuse tunne, ärevus ja lõpuks vaimne kokkuvarisemine. Ma sain hiljuti ühe lisatöö pakkumise, millega oleks kaasnenud ka rahaline lisaväärtus, mida ma niigi vajan nagu õhku. Ma võtsin pakkumise vastu, hakkasin hooga pihta, jõudsin esimese takistuseni ja ma kukkusin vaimselt täiesti kokku. Justkui oleks aju mulle öelnud: "Mul ei ole enam ressurssi uue koormusega tegelemiseks." Kui inimene ei suuda lubadusi täita, isegi kui ta tahaks, on see peaaegu alati märk sellest, et närvisüsteem on ülekurnatud. Paraku toob iga altvedamine kaasa süütunde, mis süvendab stressi ja kinnitab negatiivset mõttemustrit: "Jälle vedasin ma kedagi alt."

Mis saab edasi? See on küsimus, mis jääbki sageli rippuma. Kui oled aastaid töötanud tühja paagiga, ei ole võimalik end lihtsalt kokku võtta, hinge tõmmata ja uuesti alustada. Vaimne väsimus ei lahene tahtejõuga. Pikaajalise stressi mõju ei lahene motivatsioonikõnedega. See, et ma saan oma praeguse töö tehtud isegi pooleldi automaatselt, on tegelikult tugevus, mitte nõrkus. See tähendab, et mu professionaalne kompetents on nii tugev, et see kannab mind üle väga raskete perioodide. Kindel on samas aga see, et ma ei tohiks praegu vastu võtta mitte ühtegi uut kohustust, isegi kui need potentsiaalselt võiksid mu rahalist seisu parandada. Uued asjad ja nõudmised peaksid mu ellu tulema alles siis, kui mu keha on selleks valmis. Praegu pole see kõik lihtsalt juba puhtbioloogiliselt võimalik, sest uute oskuste omandamine nõuab väga suurt energiakulu. Hästi oluline on selle kõige juures mõista, et ma peaksin endasse leebemalt suhtuma. Ma pean mõistma, et kui närvisüsteem on pidevalt punases, siis ei ole see praegune mina see päris mina. See on ülekurnatud mina. Tegelikult olen ma aastaid kandnud rohkem, kui üks inimene peaks kandma. Vaimne väsimus ei ole iseloomu nõrkus, see on märk sellest, et inimene on liiga kaua olnud üksi liiga suure koormaga. Keegi ei ole loodud igavesti vastu pidama, aga ma olen jätkuvalt siin ja see tähendab, et mu sees on veel mingitki jõudu, isegi kui seda on kohati väga raske tunda ja märgata.

Abiandja vaade: kui headusest üksi ei piisa

Ma olen enamasti oma postitusi kirjutanud iseenda vaatenurgast. Minust kui võlglasest, minust kui inimesest, kes on vajanud abi. Aga täna tahaksin ma mõtiskleda oma loo teisest poolest. Ehk siis inimestest, kes on mulle nende aastate jooksul toeks olnud, nii vaimselt kui ka rahaliselt. Kuidas nemad mind ja minu olukorda on näinud. Loomulikult ei kandideeri see mitte kuidagi mingile absoluutsele tõele, aga ma usun, et äratundmist leiavad siit mitmed mu lugejad. Mina saan siin vaid öelda seda, et ma olen kogu südamest tänulik teile kõigile. Ilma teieta oleksin ma ilmselt juba ammu murdunud. 

Abiandmine algab harva kalkulatsioonist. Enamasti algab see usaldusest, kaastundest ja lootusest. Kui keegi tuleb abi paluma – eriti sõber või lähedane –, siis esmane impulss on aidata, vahel isegi rohkem, kui mõistus lubaks. Usutakse juttu "viimasest korrast", "ajutisest raskusest" ja "kohe-kohe paranevast olukorrast". Abiandja näeb inimest, mitte ainult probleemi, ja annab koos rahaga ka usu, et see abi aitab teisel jalad alla saada.

Alguses see sageli nii ongi. Abi aitab kustutada kõige suurema tulekahju, annab hingamisruumi ja loob tunde, et nüüd saab hakata päriselt edasi liikuma. Kuid abiandja vaatepunktist hakkab ajapikku joonistuma ka teine pilt. Kui hoolimata abist korduvad samad mustrid, samad kiirustavad otsused ja samad rahalised augud, tekib vaikselt väsimus. Mitte pahatahtlikkus, vaid pettumus. Küsimus ei ole enam rahas, vaid vastutuses.

Abi saamine ei ole kunagi neutraalne tehing. See toob endaga kaasa kohustuse. Abiandja ootab – vahel isegi sõnades välja ütlemata – et abi saaja pingutaks, õpiks ja muudaks oma käitumist. Kui abi muutub millekski, millele saab loota ka siis, kui otsused jäävad samaks, tekib ohtlik nihe: abi ei aita enam edasi, vaid hoiab paigal.

Eriti valus on abiandjal näha, kui tema pingutus nullitakse otsustega, mis on vastuolus lubaduste ja kokkulepetega. Kui abi, mis pidi looma stabiilsust, kaob ludinal uutesse laenudesse või vanadesse harjumustesse, tekib küsimus: kas ma toetan inimest või toidan tema sõltuvust? Sellisel hetkel ei tunne abiandja end enam aitajana, vaid vahemehena, kes kannab raha edasi järgmisse auku.

Abisaaja jaoks on suurim oht muutuda abist sõltuvaks. Kui teadmine, et "keegi aitab nagunii" hakkab alateadlikult mõjutama otsuseid, kaob vajadus päriselt vastutada. Kuid abi ei peaks kunagi võtma ära inimese enda pingutust. Vastupidi – hea abi peaks suurendama iseseisvust, mitte vähendama seda. Abiandja ei saa ega tohi olla eluaegne päästerõngas.

Iga kord, kui keegi aitab, paneb ta lauale ka oma usalduse. See ei ole lõputu ressurss. Kui abiandja näeb, et hoolimata toetusest ei kaasne muutust ega õppimist, kulub usaldus kiiremini kui raha. Ja kui usaldus kaob, kaob ka abi. Mitte seepärast, et süda oleks kivinenud, vaid seepärast, et piirid on ületatud.

Aastaid kedagi "kraest kinni hoida" ja vee peal hoida tähendab sageli seda, et abiandja ise hakkab vaikselt uppuma – väsimusse, süütundesse või kibestumisse. Tõeline abi ei ole pidev päästmine, vaid vastutuse järkjärguline tagasiandmine. Mõnikord on kõige hoolivam tegu samm tagasi astuda, isegi kui see on mõlemale poolele valus.

Abiandja vaatenurgast ei ole suurim hirm raha kaotus. Suurim hirm on see, et abi ei muutu kasvuks. Ja kui abi ei too muutust, saavad ka kõige tugevamad ja heldemad aitajad otsa. Abi on võimalus – aga vastutus selle võimaluse kasutamise eest jääb alati abi saajale.

Ma ei ole alati olnud selle abi vääriline, mida te mulle olete andnud. Ma olen teinud meeletult palju vigu. Aga tänaseks olen ma olukorras, kus ma lõpuks ometi mõistan, et edasi pean ma ise tugev olema. Ma ei tohi enam mitte kuskil libastuda, ma teen kõik endast sõltuva, et siit platoolt leida ise see teekond mäkke. Ma võtan vastutuse.

Miks on rahalistes raskustes abi küsimine nii ränk teekond?

Rahaliste raskuste keskel on tihti kõige raskem just see, mida väljastpoolt näha pole: häbi, hirm ja sisemine võitlus, mis muutub mõnikord isegi suuremaks koormaks kui tegelik rahapuudus ise.

Hädaolukorras abi küsimine peaks loogiliselt olema lihtne: kui kukud, sirutad käe ja lased end püsti aidata. Aga rahaliste raskuste puhul muutub see sirutatud käsi justkui tunnistuseks, et "ma ei saanud hakkama".

Ja see mõte on kole valus. Raha on ühiskonnas sidunud end väärtusega — mitte ainult ostujõuga, vaid enesetunde, eneseväärikuse, vastutustunde ja edukusega. Kui hoiad peos mõranevat rahakotti, tundub, et koos sellega puruneb midagi sinust endast. Ja seetõttu tundub abi küsimine justkui katkise koha paljastamine.

Rahal on ebameeldiv omadus suhteid pingestada. Raha ümber tekivad ootused, arusaamatused ja vahel ka solvumine. Kuid enne kui päriselt abi küsida jõuad, loob mõistus juba hulga tumedaid stsenaariume, mis teevad julgustüki peaaegu võimatuks. See kõik tekitab paratamatult küsimuse: "Kas elada häbis, otsida lahendusi, küsida abi või surra ilma proovimata?" See on karm küsimus, milleni jõutakse tavaliselt siis, kui inimese sees on toimunud väga pikk kulumine — mitte ühe kuu, vaid paljude kuude või aastate jooksul. Kui tunned, et sul on valida justkui ainult kolm teeotsa, siis on tavaliselt tõde hoopis sügavam: sa oled juba kandnud liiga kaua, liiga palju, liiga üksinda.

Lahenduste otsimine ja abi küsimiseni jõudmine tähendab võitlust, mis võib tunduda nagu lumes müttamine – iga samm väsitab järjest rohkem. Ja "ilma proovimata" alla andmine pole tegelikult valik, vaid märk sellest, et inimene on jõudnud väga ohtlikult madalasse punkti. Nendes hetkedes on kõige olulisem meeles pidada: kõige raskem ei ole tegelikult raha puudumine, vaid tunne, et sa oled üksinda ja ummikus. Jah, sa oled küll ju siiani suutnud kuidagi vee peal püsida, sa oled korduvalt suutnud kustutada erinevaid tulekahjusid täiesti viimasel hetkel. Aga see kõik tundub kuidagi nii juhuslik, sinus puudub see kindlus, et need pääsemised olid välja teenitud. Ning see kõik lisab seda ebakindlust iga uue takistuse või tõrke ees.

Aga tegelikkuses - abi küsimine ei ole enda alandamine, vaid see on usalduse väljendus. Kui inimene julgeb öelda: "Mul on raske, kas sa saad mind aidata?", siis see pole nõrkus. See on: julgus olla aus, avatus tunnistada oma piire, lootus, et teiste inimeste headus pole illusioon, valmisolek proovida veel kord, kuigi kõik tundub liiga raske. Ühe vaimse tervise terapeudi (tervitused sulle, Reelika!) mõtteid parafraseerides - mõtle hetkeks: kui sinu lähedasel oleks sama raske, kas sa tahaks, et ta räägiks? Enamik meist vastaks "jah, muidugi!". Miks me siis endale seda sama lahkust ei paku?

Miks see kõik siis ikkagi nii raske on? Sest abi küsimine rebib lahti kõik need kihid, mida me endale oleme aastate jooksul ehitanud: iseseisvus, tugevus, kontroll, näiline "korras elu". Abi küsimine tähendab hetkeks kõigest sellest loobumist — ja see nõuab meeletut julgust. Aga vahel on just see julgus otsus elu kasuks. Mitte niivõrd dramaatilises, vaid väga inimlikus, väga reaalses mõttes. Kui seisad tänaseks selle kuristiku serval, kus kõike tundub liiga palju, siis võib abi küsimine olla esimene samm tagasi valguse suunas — isegi kui see samm tundub värisev, pisarane ja ebakindel.

Võlglase tee: sotsiaalne projekt, mis paljastab rohkem kui arvata oskad

Võlgades olemine ei ole pelgalt numbrite ja tähtaegade mäng. See on justkui sotsiaalne projekt, kus iga samm toob esile midagi uut – nii suhetes, iseloomus kui ka oskustes, mida varem ei pidanud oluliseks. Kui satud olukorda, kus pead hakkama otsima lahendusi, avastad end testimas oma vastupidavust, ausust ja isegi müügioskust. Jah, müügioskust – sest oma olukorra selgitamine ja abi küsimine on sisuliselt enese "müümine": pead veenma, et oled usaldusväärne, et sinu plaan on realistlik ja et sinu lubadused peavad.

See protsess näitab, kes on su ümber tegelikult valmis sind toetama. Mõni suhe tugevneb, mõni kaob. Ja see on loomulik – kriisid on filtrid, mis jätavad alles need, kes päriselt hoolivad.

Kui jõuad punkti, kus otsustad abi paluda, avanevad silmad mitmel tasandil. Sa mõistad, et reaalne abi ei sõltu ainult sinu vajadusest, vaid kolmest kriitilisest tegurist:

1. Soov – kas inimene üldse tahab aidata? Empaatia ja valmisolek on esimene eeldus.
2. Võimalus – isegi kui ta tahab, kas tal on vahendeid või ressurssi, et seda teha?
3. Põhimõtted – siin tuleb mängu väärtuste maailm. Kui kellegi põhimõte on "ma ei laena raha", siis pole vahet, kui lähedane sa oled – abi ei tule.

Need kolm kriteeriumi moodustavad reaalsuse, milles liigume. Ja kui mõistad seda, muutub pettumus väiksemaks, sest näed, et asi pole alati sinus – see on süsteem, kus igaühel on oma piirid.

On veel üks huvitav nähtus, mida võlglase tee paljastab: mõned inimesed, kes saaksid ja võiksid sind aidata, otsustavad seda mitte teha justkui sinu enda "hüvanguks". Loogika on lihtne: "Kui ma sind nüüd aitan, siis sa ei õpi oma vigadest piisavalt." See on paradoksaalne, sest abi andmata jätmine võib küll sundida sind leidma uusi lahendusi, aga samas võib see süvendada kriisi ja pikendada taastumist. Kas see on karm armastus või mugav ettekääne? Vastus sõltub vaatenurgast. Mõni tõesti usub, et raskused kasvatavad iseloomu. Teine aga kasutab seda põhjendust, et vältida ebamugavat olukorda. Igal juhul on see nähtus osa suuremast pildist – abi ei ole kunagi ainult rahaline tehing, vaid psühholoogiline ja moraalne mänguväli.

Võlg ei ole ainult rahaline koorem, vaid peegel, mis näitab, kes sa oled ja kes on su kõrval. See õpetab suhtlemist, strateegiat ja isegi psühholoogiat. Ning kui õpid abi küsimise kunsti, õpid ka mõistma, miks mõni uks avaneb ja mõni jääb igaveseks suletuks.

Hoidkem end

Tänane postitus on tegelikult üks laul, mis minuga viimased paar aastat kaasas käinud. See on laul, mille sõnad on justkui leevendus. Midagi, mida me kõik endale aegajalt meelde peaksime tuletama, eriti siis, kui on väga raske.

Mõni päev tundub kogu maailm pea peal.
Kõik, mis tuttav laiali.
Otsid segadusest end. 

Sa tead, sa pole alati tundnud nii.
Leia üles aeg, mil tundsid sa rahu.
Jäta see, kes sa enam pole.

Ole päris, ole aus.
Ole. Ole olemas.   

Hoia, hoia, hoia, hoia end.
Oled kellelegi maailm, sa kellegi kuld. 

Hoia, hoia, hoia, hoia end
Veel enne, kui kaob maapind või kustutad tuld. 
Oled iseenda maailma, oled iseenda kuld.

Ära tee end mõtetes väikeseks.
Sul on suured sammud teha. 
Oma väärtust mõõda vaid tähtedes, 
mille valgust on kaugelt näha. 
Ütle aina: olen tugev, olen piisav. 
Tee kõik, mis aitab sul end edasi viia. 
Sest endaga võistlus on kõige raskem võitlus.  

Greip - Hoia end

Kui sina ei juhi raha, siis juhib see sind

Kui sa ei kontrolli oma raha, siis varem või hiljem hakkab raha sind kontrollima. See ei ole lihtsalt kõlav ütlus – see on reaalsus, millega paljud inimesed silmitsi seisavad. Raha on nagu tööriist: kui oskad seda kasutada, ehitad stabiilse ja turvalise elu. Kui aga lased sellel oma elu dikteerida, muutub see sinu peremeheks.

Mina võin täiesti kindlalt ja keerutamata öelda, et juba vähemalt 5 viimast aastat olen ma olnud täielik rahaori. Juba ammu ei tee ma oma rahalisi otsuseid mingite soovide või väärtuste järgi, vaid ennekõike hirmust ja teatud mõttes isegi paanikast. See ei ole vabadus, milles ma elan - see on täielik vangistus. Ning ma usun, et tegelikult on minusuguseid terve maailm täis ning ka Eestis on selliseid inimesi tuhandeid. 

Raha peaks olema vahend, millega ehitada elu, mida sa soovid – mitte takistus, mis dikteerib, mida sa tohid või ei tohi teha. Raha ei ole hea ega halb – see on lihtsalt üks neutraalne jõud, mis võimendab meie otsuseid. Minu elus on hetkel justkui nagu kaks poolust, kaks ekstreemsust - mul on väga korralik sissetulek (no vähemalt Eesti keskmisi sissetulekuid arvestades), aga samas on mul väga suured võlad. Ehk siis, ma teenin küll korralikult, aga juba aastaid ei ole ma oma heaolusse saanud sisuliselt sentigi panustada. See tekitab meeletult ängi ja trotsi. See on minu igapäevane reaalsus.

Ma olen pidanud korduvalt erinevalt inimestelt rahalist abi küsima (nii oma pärisnime kui ka bloginime alt) ning ma olen ka seda omajagu saanud. Tegelikult teeb see haiget. Mu kuulõpud või ka suvalised ootamatud kulutused sõltuvad liigagi tihti sellest, kas ma saan selle lisasüsti kuskilt niiöelda "küla pealt" või mitte. Selle kõigega pole ma siiani suutnud ka nende pikkade aastate jooksul ei kohaneda ega ka harjuda. Kuigi samas annan ma endale aru, et see ei saa ega tohi lõputult kesta, sest ka aitajad väsivad ja tüdinevad - sest kui kaua sa ikka jaksad samasse auku seda lisamulda visata, kui progress on niivõrd aeglane ning ikka ja jälle kordub see vajadus taas.

Loomulikult on selline abitus minu jaoks meeletult kurnav. Loomulikult saab mõelda, et tegelikult on meie ümber palju inimesi, kes minust veelgi raskemas seisus, aga igapäevaselt selle koorma all lisahapnikku otsides tuleb seda lämbumistunnet omajagu tihti peale. Ning neil hetkedel ei lohuta mind kuidagi teadmine, et kellelgi on veel hullem. Teatud mõttes võiks öelda, et võlglane muutub oma olemuselt küllaltki isekaks. Ei saa küll öelda, et ma läheksin oma eesmärkide nimel üle laipade, aga mul puudub energia selle kõige taustal teiste muresid lahendada või kellelegi kogu hingest kaasa elada. Samas, ei tähenda see absoluutselt seda, et ma oleksin kuidagi ükskõikseks muutunud. Ma lihtsalt ei jaksa, kuigi neid kirju ja sõnumeid tuleb mulle endiselt üsna palju. Meiesuguseid inimesi, kelle peremeheks on raha, on kahjuks meeletult palju.

Täna, 5 päeva enne uut palgapäeva, on mu pangakonto täiesti nullis. Ning millegi pärast arvan, et minusuguseid on päris palju. See ongi reaalsus. Selline ma olengi, kõrgepalgaline kerjus, rahaori. Aga seejuures tuleks rõhutada, et kindlasti pole ma kuidagi ohver. Ise olen süüdi, et see seis selline on. 

Aga teatud mõttes on mul natuke ka juba suva ning ma ei pelga absoluutselt enam abi küsida. Ning nii on ka praegu - kui sul, mu kallis lugeja, on võimalik mind aidata, siis palun aita mind. Igasugused võimalused selleks on siin blogis erinevates kohtades välja toodud. Aga samas tahaksin ikkagi rõhutada - kõige suuremat tuge pakub mulle see, kui sa lihtsalt endiselt käid siin neid ridu lugemas ja elad mulle kaasa, kasvõi ainult oma mõtetes. Aitäh, et minuga olete, võitleme edasi ja küllap kunagi tuleb ka seda päikest rohkem!

Kriisid paljastavad tõelised suhted

On lihtne olla üksteise jaoks olemas siis, kui kõik on hästi. Kui elu on stabiilne ja rõõmus, tundub, et sõpru ja toetajaid jagub igale poole. Aga just kriisides, kui kõik on laiali lagunemas ja vajad abi rohkem kui kunagi varem, selgub, kes on tegelikult sinu kõrval. Kriisid on nagu lakmuspaber – need näitavad, millised suhted on päriselt tugevad ja millised ainult pealispinnal. Tõelised suhted ei selgu siis, kui päike paistab – vaid siis, kui vihma sajab ja sa vajad kedagi, kes jääks.

Mõnikord on kõige valusam avastus see, et inimene, kellelt ootad tuge, hoopis eemaldub või paneb sulle veel ühe koorma õlgadele. Samas võib mõni täiesti ootamatu inimene või isegi võõras pakkuda rohkem mõistmist ja abi kui keegi, keda oled terve elu usaldanud.

See on valus, aga samas ka puhastav kogemus. Saad aru, kelle peale saad päriselt loota ja kelle jaoks oled lihtsalt mugavustsoonis olnud. Kriisid õpetavad hindama neid, kes jäävad su kõrvale ka siis, kui sul pole midagi anda peale oma aususe ja haavatavuse.

Mõni aeg tagasi sattusin olukorda, kus isegi kodulaenu maksmiseks vajalik summa jäi puudu. See oli hetk, kus tundsin, et kõik varasemad vead ja valikud on mind nurka surunud. Viimases hädas pöördusin oma ema poole – inimese, kellelt ootad tingimusteta tuge, eriti siis, kui oled iseendaga juba niigi pahuksis.

Rääkisin talle ausalt oma loo. Ta kuulas, küsis täpsemat ülevaadet mu olukorrast. See hetk andis mulle lootust – äkki seekord keegi päriselt hoolib, äkki ma polegi üksi. Panin kõik ausalt kirja, lootes, et see avameelsus toob mõistmist ja tuge.

Kodulaenu maksepäevani oli jäänud kolm päeva. Järgmisel hommikul sain aga sõnumi, mis lõikas sügavamalt kui ükski võlanumber: “Ma olen sinus väga sügavalt pettunud.” Mingist abist polnud enam juttugi. Kaks päeva enne kõige olulisemat makset olin taas lõhkise küna ees – lootus asendus hetkega tühjuse ja häbiga. Mu ema ei ole hiljem kordagi küsinud isegi seda, kuidas ma tookord hakkama sain. Või kas üldse?

Lõpuks viis see mind jälle Facebooki laenugruppidesse, otsima abi võõrastelt, sest lähedaste toetus jäi seekord tulemata. See kogemus õpetas mulle, et võlglase elu suurimad lahingud ei käi alati rahaga, vaid hoopis usalduse, lootuse ja pettumustega – nii enda kui teiste suhtes.

Nagu olen korduvalt ka varem kirjutanud - võlglase elu ei tähenda ainult numbreid Exceli tabelis või igakuiseid maksegraafikuid. See on hoopis midagi sügavamat – pidev emotsionaalne pendel, mis kõigub lootuse ja pettumuse vahel. Sageli on need pettumused kõige valusamad just siis, kui loodad kõige rohkem.

Võlglase vaimne lahing pragmaatiliste otsuste nimel

Võlgades elamine ei ole pelgalt finantsiline seisund – see on sügavalt vaimne kogemus. Paljude jaoks tähendab see pidevat sisemist võitlust: kuidas teha ratsionaalseid, pragmaatilisi otsuseid, kui iga valik tundub emotsionaalselt laetud ja eksistentsiaalselt määrav?

Võlgadega kaasnev stress ei ole ainult hetkeline – see on krooniline. See väsitab, muudab inimese reaktiivseks, mitte proaktiivseks. Kui aju on pidevalt ellujäämisrežiimis, siis ei tööta see optimaalselt. Pragmaatilised otsused nõuavad rahu, selgust ja perspektiivi – ressursse, mida võlglane tihti ei oma.

Paljud võlglased kannavad endas sügavat süütunnet. Nad tunnevad, et on ise oma olukorra põhjustanud, ja see sisemine kriitik võib muutuda destruktiivseks. Selle asemel, et otsida lahendusi, võib inimene hakata ennast karistama – näiteks vältides arveid, ignoreerides pangateateid või isegi saboteerides oma taastumisplaani.

Neile, kes ei ole ise kunagi võlgades olnud, võib pragmaatiline tegutsemine tunduda ääretult lihtne: "Tee eelarve, maksa võlad, ära kuluta üle." Samuti võib tunduda loogiline, et olukorra paranemine on lihtsalt rutiinne kulgemine – nagu treeningplaan või dieedi järgimine. Kuid see vaade ignoreerib võlglase sisemist maastikku: emotsionaalset väsimust, enesehinnangu langust ja pidevat hirmu. Ratsionaalsus ei ole alati kättesaadav, kui inimene elab pidevas kriisis.

Pragmaatiline otsus ei ole ainult kalkulatsioon – see on uskumine, et see otsus viib parema tulevikuni. Kui lootus puudub, muutub ka pragmaatika mõttetuks. Seetõttu on oluline, et võlglane leiaks viise, kuidas taastada usku endasse ja oma võimesse olukorda muuta. Olgu selleks terapeudi tugi, kogemusnõustaja või lihtsalt sõber, kes kuulab ilma hinnanguteta.

Võlglase jaoks ei ole pragmaatiline otsus pelgalt Exceli tabeli tulemus. See on vaimne pingutus, mis nõuab enesehalastust, julgust ja tuge. Me ei saa eeldada, et inimene, kes elab pidevas rahalises kriisis, suudab alati käituda ideaalselt ratsionaalselt. Aga me saame aidata tal luua keskkonna, kus pragmaatika ei ole vaimse lahingu ohver, vaid selle liitlane.

Vaiksed klõpsud

Ma olen nagu üks tühjaks pigistatud sidrun. Ja teate, üks asi on mulle viimasel ajal üsna tugevalt hinge pugenud. Võimalik, et see kõik on veidi isegi isekas mõtlemine, aga selline see seis on, mis parata. Oma tunnete eest on üsna raske põgeneda. Aga kohe siis kõigest täpsemalt.

Ma olen seda blogi siin pidanud juba varsti viis pikka aastat. Eks on olnud igasuguseid aegu nii minu enda elus, minu võitlustes kui ka blogi loetavuses ja otse öelduna ka klikkide arvus. Kui ma seda kõike kirjutama hakkasin, siis ei hoolinud ma absoluutselt sellest, kui palju siia lugejaid satub. Ma tahtsin lihtsalt end tühjemaks kirjutada. Aeg läks edasi, mina muudkui kirjutasin ja see kõik pälvis ka teiste tähelepanu. Nii kaasaelajate kui ka saatusekaaslaste poolt. Nii palju minus seda inimlikku edevust siiski on, et võin väikse häbitundega täitsa ausalt öelda - mulle meeldis see kõik. Ma jälgisin sisuliselt igapäevaselt oma blogi statistikat ja nautisin seda, kuidas iga kuu järjest uued külastavusrekordid muudkui langesid.

Ning kui ma mingil hetkel siia juurde sain ka Google poolt reklaami näitamise võimekuse, siis hakkasin märkama, et selle kõigega saab ju lausa rahagi teenida. Ehk siis teatud mõttes muutus mu lugu mulle lausa sissetulekuallikaks.

Ma alustasin seda blogi siis, kui kõik hakkas koost lagunema. Kui laenud olid vaikselt juba hapuks minemas ja Exceli tabel enam ei aidanud. Ma mõtlesin, et kui ma kirjutan ausalt – täiesti ausalt – siis see aitab. Aitab mul endal mõista, aitab teisi samas olukorras, ja võib-olla... võib-olla toob ka raha. Reklaamid, koostööd, annetused. Ma ei ole sellega muidugi kunagi tahtnud rikkaks saada. Ma tahtsin lihtsalt ellu jääda.

Mu esimesed postitused olid toored ja valusad. Seal oli emotsiooni kahtlemata rohkem kui sõnaosavust. Aga ikkagi. Inimesed lugesid. Jagasid. Kommenteerisid. Ja ma tundsin, et ma pole üksi.

Sel hetkel oli see kahtlemata tähtsam kui ükskõik kui suur Google reklaamiarve.

Aga ajapikku hakkas see kõik hääbuma. Mitte järsku – vaikselt, nagu udu, mis hiilib üle välja. Inimesed väsisid. Kommentaarid kadusid. Klõpsud vähenesid. Ning maikuust alates ei ole mu blogis enam ka reklaame, sest Google tegi sellise otsuse.

Tänaseks on tegelikult neid lugejaid alles jäänud vaid käputäis. Tõenäoliselt tean ma teid kõiki. Kui mitte pärisnimede kaudu, siis vähemalt varjunimede poolest küll. Te olete minu jaoks hindamatu väärtusega tugigrupp. Kuid ometigi tekitab see kõik minus tühjust. Mis mõte on rääkida, kui keegi enam ei kuula? Või kas mul ongi enam midagi rääkida?

Aga ilmselgelt kirjutan ma tegelikult veel. Enam mitte raha pärast ega klikkide pärast. Vaid lihtsalt selleks, et keegi, kuskil, ei tunneks end nii üksi. Ja selleks, et ega ma teisiti enam ei oskagi.

Elutahe võlgade varjus

Täna kirjutan ma elust. Ja surmast. Need mõtted siin ei ole kõik minu enda mõtted. Need laused ja mõtisklused on kogum sellest, mida olen ma ise viimase 5 aasta jooksul läbi elanud ja kogenud ning samuti on siin palju ka teiste inimeste lugusid ja kogemusi. Kuna mul puudub endal igasugunegi psühholoogia-alane taust ja vastavad teadmised, siis loomulikult ei pretendeeri ma siin mingile üldisele tõele. Samuti ei soovi ma kellelegi nõu anda, kui inimene mõtleb enesetapust. Need on ränkrasked teemad, mille lahendustele mina kindlasti vastutust ei julge võtta. Aga kuna need teemad järjest rohkem ja rohkem minuni jõuavad (tundub, et meid ümbritsev maailm on järjest katkisem), siis tahaksin siiski selle postituse siinkohal avaldada.

Päevad lähevad mööda, aga lootust jääb aina vähemaks. Laenuvõlad, mis kunagi tundusid lihtsalt ajutise lahendusena, on nüüd muutunud ahelateks, mis kisuvad mu põhja. Ma ei oska enam mõelda tulevikule. Mõtted keerlevad ainult selle ümber, kuidas kõike kinni maksta, kuidas ellu jääda – ja vahel, ausalt öeldes, ka selle ümber, kuidas mitte enam olla.

Raha võib inimese elus mängida mitut rolli – see võib pakkuda kindlustunnet ja võimalusi, aga samas ka põhjustada sügavat stressi ja meeleheidet. Eriti siis, kui rahalised kohustused kasvavad üle pea, muutuvad laenud ja võlad koormaks, mida inimene enam ei jaksa kanda. Laenuvõlgadesse sattunud inimene võib jõuda punkti, kus elu tundub lootusetu – kuid samal ajal ei ole tal ka soovi surra. See sisemine vastuolu – soov mitte elada, kuid ka mitte surra – on valus ja vaikiv tragöödia, mida ühiskond tihti ei märka ega mõista.

Olen hakanud mõistma, kui habras võib olla inimese vaim. Kui pank nõuab raha, mida sul pole, ja inkassofirmad saadavad ähvardavaid kirju, siis ei jää ruumi muule kui hirmule ja häbile. Kõige hullem ei ole isegi see, et raha pole – vaid see tunne, et sa oled oma lähedastele koormaks, ühiskonnas väärtusetu. Sa tahaksid lihtsalt kaduda, haihtuda, olla keegi teine või mitte keegi.

Tänapäeva maailmas on lihtne sattuda võlaringi. Tarbimisühiskond, kergesti kättesaadavad laenud ja pidev surve omada, saavutada ja esindada loovad illusiooni, et kõik on võimalik – kuni hetkeni, mil tegelikkus inimese jalust niidab. Kui sissetulekud kahanevad või töökohad kaovad, aga kohustused jäävad, tekib ummikseis. Just sellises olukorras leiab end inimene, kes pole oma olemuselt halb või laisk, vaid lihtsalt väsinud ja lootust kaotamas.

Aga paradoksaalsel kombel ei taha ma tegelikult surra. Ma kardan surma. Ja veel rohkem kardan ma valu, mida minu lahkumine teistele tekitaks. Minu perel on küllalt koormat ka ilma selleta. Seega elan edasi – mitte sellepärast, et mul oleks lootust, vaid sellepärast, et ma ei suuda teha lõppu. Olen justkui vaimne pantvang kahe maailma vahel: ühe jalaga elus, teisega juba haua äärel.

Laenuvõlad ei piira ainult rahalist vabadust – need tungivad ka vaimsesse ruumi. Iga meeldetuletuskiri, iga telefonikõne muutub meeldetuletuseks ebaõnnestumisest. Häbi ja hirm sulgevad inimese endasse, lõigates ta ära sõpradest, perest ja iseendastki. Selline isolatsioon võib viia enesetapumõteteni. Ometi ei tähenda see alati, et inimene päriselt sooviks surra – tihti on see lihtsalt soov põgeneda olukorrast, mis näib lahendamatu.

See paradoksaalne seisund – elu, mida ei suudeta enam kanda, ja surm, mida kardetakse või moraalselt välditakse – tekitab vaimse vaakumi. Inimene elab edasi mitte sellepärast, et ta näeks lootust, vaid kuna ta ei näe ka muud väljapääsu. Sellises olukorras ei vaja inimene hukkamõistu ega moraalilugusid, vaid tuge, mõistmist ja konkreetseid lahendusi.

Mõtlen tihti, miks ühiskond ei räägi rohkem vaimsest tervisest, eriti seoses rahaliste raskustega. Kui keegi murdub vähi või raske haiguse all, on see mõistetav ja kurb. Aga kui inimene murdub võlgade ja stressi tõttu, siis nähakse temas sageli laiska või läbikukkunut. Ometi on valu sama päris, sama lämmatav.

Ma kirjutan seda mitte selleks, et keegi mind haletseks, vaid et keegi – võib-olla keegi sarnases olukorras – tunneks end vähem üksi. Ma ei tea veel, kuidas sellest välja tulla. Võib-olla aitab aeg, võib-olla aitab abi otsimine. Aga seni, kuni ma veel hingan, seni on veel mingi võimalus. Isegi kui see lootus on hämar ja kauge.

Elada ei pruugi alati tähendada valgust ja rõõmu, mõnikord tähendab see lihtsalt vastu pidamist. Ja võib-olla, ühel päeval, tuleb ka valgus tagasi.

Laenuvõlgade tõttu eluisu kaotanud inimene ei ole halb ega nõrk – ta on lihtsalt murdunud. Kuid niikaua kui temas eksisteerib kasvõi pisike soov mitte surra, on lootust, et ta leiab tee tagasi elu juurde. Ühiskond peaks rohkem tähelepanu pöörama nendele vaiksetele hädadele, mille all kannatavad paljud – vahel meie enda peres, sõprade seas või meist mööduvas inimeses tänaval. Abi otsimine ei ole allaandmine, vaid julguse märk. Ning isegi kui elu tundub hetkel ainult ellujäämine, võib sellest ühel päeval taas saada elamine.

Mõtisklus minevikust

Mu tänane postitus ei ole tegelikult tänane. See on mõtisklus, mille korjasin üles niiöelda sahtlipõhjast. Tegelikult vedeleb mul seal sahtlis neid vägagi isiklikke kirjutisi omajagu. Võimalik, et suur osa neist jääbki sinna. Aga aegajalt ma siiski loen neid ja viin end oma mõtetega tagasi neisse hetkedesse. Ma saan endiselt päris palju kirju erinevatelt saatusekaaslastelt. Iga lugu on omamoodi, igas loos on oma traagika, omad nüansid. Aga teatud mõttes oleme me kõik siiski sarnased. Aga ka need kirjad tuletavad mulle aegajalt meelde mu enda süngemaid hetki.

"Ma olen väsinud olemast väsinud. Ma olen väsinud olemast võlglane. Ma tahan oma tavalist elu tagasi." Need sõnad kõlavad nagu sosin pimeduses, nagu karje, mida keegi ei kuule. Need on sõnad, mis ei vaja tõlget – need räägivad kurnatusest, lootusest ja igatsusest elu järele, mis kunagi tundus lihtne, rahulik ja oma. See pole lihtsalt füüsiline väsimus. See on sügavam – see on vaimne ja emotsionaalne kurnatus, mis koguneb ajapikku, kui elu viskab ette rohkem, kui suudad kanda. Kui iga päev algab võitlusega ja lõpeb süütundega, et sa ei jõudnud jälle kõike tehtud. Kui võlad ei ole enam lihtsalt numbrid paberil, vaid varjud, mis järgivad sind igale poole. Võlg ei ole ainult rahaline kohustus. See on ka emotsionaalne surve, mis sööb eneseväärikust ja tekitab tunde, et oled läbi kukkunud. Iga arve, iga meeldetuletus, iga kõne tundmatult numbrilt võib olla uus piisk karikasse. Ja kui see karikas juba ammu üle ajab, siis on raske näha valgust tunneli lõpus. See soov – saada tagasi oma "tavaline elu" – ei ole luksus. See on inimlik vajadus. Soov ärgata hommikul ilma ärevuseta, minna tööle ilma hirmuta, naerda ilma süütundeta. See on igatsus rahu, stabiilsuse ja kontrolli järele oma elu üle. Kui sa loed seda ja tunned, et see räägib sinust – tea, et sa ei ole üksi. On palju inimesi, kes on olnud seal, kus sina praegu oled. Ja paljud neist on leidnud tee tagasi. Mitte korraga, mitte kiiresti, aga samm-sammult.

Sinu elu ei ole läbi. See on lihtsalt üks keeruline peatükk. Ja iga peatükk saab kord läbi.

Dialoog iseendaga, vaikuses...

Kas sa oled märganud, et kui inimesed enam oma muredest ei räägi, siis me eeldame, et neil on kõik korras?

Jah. Või et nad on leidnud lahenduse. Aga vahel… vahel tähendab see hoopis, et nad on alla andnud.

Just. Vaikus ei ole alati rahu. Mõnikord on see lihtsalt väsimus. Või tunne, et keegi ei kuula enam.

Ma tean seda tunnet. Kui sa räägid ja räägid, aga sõnad kukuvad nagu kivid vette — ilma igasuguse kajata. Siis hakkad mõtlema, et äkki ongi parem vaikida.

Aga kas see ongi allaandmine? Või lihtsalt… ellujäämine?

Võib-olla mõlemat. Mõnikord on vaikus viis, kuidas inimene end kaitseb. Mitte sest ta ei hooli, vaid sest ta ei jaksa enam.

Ja mõnikord on see ka märk, et ta on leidnud teise tee. Mitte rääkida, vaid kirjutada. Või maalida. Või lihtsalt olla.

Oluline on, et keegi oleks olemas. Mitte selleks, et kohe vastata, vaid lihtsalt kuulata. Isegi siis, kui teine vaikib.

Vahel ongi kõige suurem toetus see, kui keegi istub su kõrval ja ei küsi midagi.

Aga mida teised arvavad?

Inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning tahame me seda või mitte, aga enamasti läheb meile väga korda, mida teised meist arvavad. Teate ju küll seda väljendit "huntidega koos ulguma". Pahatihti teeme me midagi ainuüksi selle nimel, et paremini oma karja kuuluda, isegi kui tegelikult see läheb meie enda olemuse või reaalse olukorraga vastuollu.

Võlglase mõttemaailm on loomulikult samasse auku, isegi võimendatud kujul. "Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen võlglane?" "Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen mängur?" See häbitunne on ääretult suur. Ning siis hakkabki inimene kuidagi alateadlikult seda koormat peitma, varjama. Et jumala eest keegi teada ei saaks, sest iialgi ju ei tea, mida nad küll arvata võivad.

Paar kuud tagasi osalesin ma ühel kursusel või koolitusel, kus üheks suureks teemaks oli inimese ärevus ja üldine energia. Seal ma kirjeldasin enda kohta seda, kuidas ma mitu aastat ei suutnud ühistransporti kasutada, sest mul oli koguaeg tunne, et minuga juhtub midagi ja siis ma olen tähelepanu keskpunktis ning mul on jube piinlik ja häbitunne. Ühesõnaga, sõna otseses mõttes kruttisin end oma mõtetega nii kaugele, et mul hakkas füüsiliselt paha, iiveldushood, õhupuudus ning ma pidin esimesel võimalusel bussist lihtsalt välja jooksma. Oeh, kui hädas ma sellega olin. Paar korda jäigi mul õigeaegselt selle tõttu vajalikesse kohtadesse jõudmata. Lihtsalt mõttejõul - äkki ma hakkan oksele ja mida küll siis teised minust arvavad. See kõik oli muidugi juba sel perioodil, mil ma siin oma võlgadega võitlesin. Ehk siis organismi üldine ärevustase oli niikuinii ülikõrgel. Tundub absurdne, onju? Ilmselt kaine mõistusega tundubki ja seda tunnet või emotsiooni arvatavasti suudavadki mõista ainult need, kes seda ise tunda saanud. Või mida teie arvate?

Aga see teiste inimeste võimalik pahakspanu on mõnes mõttes ju ka põhjuseks sellele, miks ma oma sõltuvus- ja võlamuredega end nii sügavale üldse kaevasin. Ma kartsin teiste arvamusi ja hinnanguid minu kohta. Ma kartsin, et mind jäädaksegi siis selle järgi hindama. Et näe - võlglane ja mängur. Aga sellel eelpool mainitud kursusel õppisin ma midagi väga olulist, mis tasa ja targu on hakanud mu mõttemaailma muutma. Asi siis seisneb selles, et tegelikult on enamus inimesi oma asjadega nii jännis või ametis, et neil lihtsalt pole aega mingi võõra inimese asjade peale mõeldagi. Kõigil on oma mured ja rõõmud. Ja kui ma olen seal bussis, siis tegelikult ma ju reeglina ka ei jälgi mõnda võõrast inimest mõttega, et äkki tal juhtub midagi. Ning samamoodi on ka igasuguste eluliste muredega. Kui mõni lähedane tuleks mulle rääkima neid asju, mis mind siin viimased aastad on saatnud (võlad ja sõltuvused), siis ma ei muudaks ju selle fakti põhjal oma arvamust temast. Pigem ju prooviks hoopis teda aidata või abi poole suunata. Aga ometigi kujutasin ma koguaeg ette, kuidas mind hukka mõistetakse ja võibolla isegi hüljatakse. Korralik pereisa ju...ja nüüd siis järsku niiviisi.

Kahtlemata olen ma oma psüühikale viimaste aastate jooksul väga palju halba teinud. Kindlasti olen ma väga palju taastamatuid närvirakke kulutanud. Ja teatud mõttes seda kõike selle pärast, et ma ei uskunud enam endasse. Ma tegin oma mõtetega oma olukorra nii hulluks, et sellest väljatulek on võtnud aastaid ja võtab ilmselt mitu head aastat veel. Eks järjest ju läheb paremaks ja kunagi olen ehk taas terve, aga see kõik jätab eluks ajaks jälje. Onju nii? Või mida teie arvate?

Ära unusta ka iseenda eest hoolt kanda

Minu selle aasta hilistalve-varakevade kõige suurem hirm on olnud seotud ajaga. Ning tegelikult võin üsna suure tõenäosusega tänaseks kergemalt hingata. On üsna kindel, et ma saan oma aastaboonuse enne kätte, kui siin kõige hullemad stsenaariumid hakkaksid teostuma. Ehk siis juba kuskil jaanuari keskpaigast kartsin ma tõsimeeli, et ma võin korralikult orki lennata ja lõpuks "röövivad" igasugused kohtutäiturid mult suure osa boonusest endale. Aga täna, imeilusa ilmaga naistepäeval, seda ohtu enam olla ei tohiks. Eks ma olen ise ka tubli olnud ja igasuguste laenufirmadega väga aktiivselt suhelnud ning niiöelda murdlainet kenasti tagasi hoidnud, aga kahtlemata on minu edus suur roll olnud ka mind ümbritsevatel inimestel. Sealhulgas loomulikult ka teil, mu kallid lugejad. Igasugused suuremad ja väiksemad rahasüstid siit-sealt on mind vee peal hoidnud. Ühtegi reaalset kohtumenetlust pole minu suhtes isegi veel mitte alustatud ning kõik on selles mõttes kontrolli all. Jah, ma olen küll päris mitmesse kohta võlgu jäänud ning igasuguseid viiviseid ja leppetrahve on mu suunas loobitud küll, aga ikkagi, kaitsemüür püsib ning päästev aprill on vaid loetud nädalate kaugusel. Ja siis saan ma ka kõik hõõguvad tulekolded kenasti kustutatud. Aitäh teile kõigile, kes te olete sel teekonnal mind toetanud ja ka kõigile teile, kes te olete mu suhtes kannatlikkust üles näidanud. Ma ei unusta neid hetki mitte kunagi.

Muidugi tõsi on samal ajal ka see, et lõplikust pääsemisest olen ma endiselt veel väga kaugel. Kuigi ma olen koguaeg justkui niiöelda kätt pulsil hoidnud ja püüdnud oma seisu igakuiselt ajakohasena hoida, siis tegelikult ei ole juba viimased pool aastat see enam hästi õnnestunud, vaim lihtsalt on väsinud. Eks see pinge ja meeletu grindimine lihtsalt tapab. Eriti kui iga kuuga need asjad nii vähe paremuse poole liiguvad. Ning eks siis ongi taas ka igasugused kärsituse vead ja eksimused sisse tulnud. Mõned suuremad, mõned väiksemad. Tagantjärgi tarkusena võiks ju loomulikult öelda, et ma olen ju alati tegutsenud parima teadmise ja parimate eesmärkide nimel, aga paraku pole see alati lihtsalt õnnestunud. Vahet ju kokkuvõttes polegi, kas põhjuseks oli lõpuks ebaõnn või iseenda rumalus. Fakt on see, et see, kus ma hetkel omadega olen, ongi mu tänane reaalsus.

Oma Facebooki kontole kirjutasin hiljuti mõned laused, mida siinkohal veidi rohkem lahata sooviksin. Seejuures, soovitan kõigile, kes mu veidi vahetumaid emotsioone lugeda soovivad, mu konto jälgijaks hakata. Aegajalt postitan sinna asju, mis blogisse isegi ei jõua. Aga kirjutasin ma sinna siis järgmist: "Viimasel ajal on mind tabanud üks veider tendents. Inimesed kirjutavad mulle (nii emaile kui ka siinsamas messengeri chatis), kurdavad oma võlgadega seonduvat muret, mida siis kuulan ja aitan nii palju kui oskan ja tean (enamasti siis näitan inimestele kätte suuna, kelle poole pöörduda). Aga seejärel see kõik justkui katkeb. Kui mõne aja pärast küsin, kas inimene otsis ja sai abi, siis mulle enam ei vastata. Ma saan aru, et võlglase elu ongi raske, aga ma ei tea, see kõik tundub nii veider. Ma võtan kõiki neid lugusid hinge ja püüan oma parima arusaamise järgi nõu anda, aga lõpuks mind sisuliselt ignoreeritakse. Minu pea seda väga hästi ei võta - miks ometigi? Mis sellise käitumise eesmärk võiks olla? Mind teeb see kõik igal juhul ääretult kurvaks. Loomulikult on ka teistsuguseid näiteid, kus tõesti ollakse tänulik, et ma ära kuulasin ja oma nõu andsin. Et nii lootusetu see pilt siiski pole. Kuna ma ise tunnetan seda võlglase hingeelu ilmselt iga külje pealt üsnagi hästi, siis eks ma tean, et see kõik ongi vaimselt paras piin ja selle tõttu tahaksingi toeks olla neile, kes minu poole pöörduvad. Mis siis, et olen ju isegi parajalt katki." Selle postituse peale võtsid päris mitmed kaasaelajad minuga ühendust ja võtsid vaevaks mind paari hea sõnaga toetada. Kõige põhjalikult arutlesime seda kõike ühe armsa inimesega, kes ütles mulle järgmist: "See postitus näitab, et inimesed kellel on mure enda võlgadega, pole veel valmis abi vastu võtma või ei saa isegi aru mida teha, nad vajavad aega. Ma saan aru, et sa tahad aidata, kuid mulle tundub, et sa annad endast liiga palju teistele, seades enda heaolu tahaplaanile. Parem aita ennast ja need, kes pöörduvad sinu poole, pane nad fakti ette, et nad ise ka aru saaks mida või keda nad vajavad/soovivad. Eesmärk on üllas ja mõnikord vajavad inimesed kedagi kellega rääkida murest, saan väga hästi aru ja seda ongi vaja, rääkida. Kuid ära rebi end 100 tükiks. Kui teed kõike, siis tegelikult ei jõua teha midagi. Aidata ongi vaja, kuid teatud piirini, et sa ennast ei koormaks. Leian, et aidata saab neid kes päriselt ennast aidata tahavad. Sa anna inimestele õng, mitte kala. See paneb pingutama ja leidma abi ka mujalt, mitte jääda ainult sulle lootma."

Lihtsad sõnad, lihtsad mõtted. Aga nii õiged. Vahepeal ongi hea, kui keegi neid tõdesid meelde tuletab. Nagu ka lennukis kästakse: "Esmalt pane hapnikumask endale peale ja siis alles hakka ringi vaatama, keda veel aidata saaksid." Nii kehtib see ka päriselus. Veidi ehk isegi isekas, aga samas vägagi oluline tõde. Ma olen tõesti ääretult tänulik (ta teab, et olen), et see inimene mind sedasi mõistlikumale teele suunab, selle mulli sees olles kipub see reaalsus ja enesealahoiuinstikt kaduma. Aidakem teineteist, aga ärgem jätkem ennast unarusse.

Segased emotsioonid, keerulised ajad

Üks asi, millega ma oma hinges kuidagi leppida ei suuda, on mu vajadus abi järele. See kõik paneb mind kuidagi nii madalana tundma. Kas selle jaoks ma käisingi omal ajal korralikult koolis, omandasin kvaliteetse hariduse, ehitasin üles märkimisväärse karjääri? Ma peaksin tänasel päeval nautima oma (elu)töö vilju, mitte virelema, pidevalt oma võimalusi kalkuleerima ja abi kerjama. See kõik on mu jaoks täiesti talumatult valus ja pettumust valmistav. Teatud mõttes võib ju keerutamata öelda, et ma olen läbi kukkunud. Jah, ma siin ju siplen ja tõmblen ning otsin igasuguseid õlekõrsi (aegajalt neid leides ka), kuid suures plaanis on seis halb.

Jah, mingid lahendusteed on veel mul endiselt läbi proovimata. Aga ka seal on erinevaid konkse ja takistusi. Sisuliselt oleks mul vaja kuidagi jõuda olukorrani, kus hundid on söönud (ehk siis kõik laenuandjad) ja lambad terved (ehk siis mu vaimne tervis, karjäär ja muidugi ka pereelu). Neid muutujaid on selles mängus nii palju, et seda kõike ma ei jaksa vähemalt praegusel eluperioodil siin kuidagi avalikult lahatagi.

Üks hea uudis on mul siiski ka. Selle lepingu, mis siin eelmisel nädalal ohtu sattus, suutsin ma siiski vähemalt ajutiselt ära päästa. Sõber sattus mu eelmist postitust lugema ja pakkus oma abi. Ja see on nüüd makstud ja vähemalt 2-3 kuud selle katkestamise ohtu ei ole. Ning siis peaks olema ju käes kauaoodatud aprillikuu ja 2024. aasta boonuste jagamise aeg. Ehk siis selle pärast ma enam ei muretse. Aga ma vist olen tänaseks end nii ära väntsutanud nii vaimselt kui läbi selle vaimsuse ka füüsiliselt, et ma ei jaksanud sel hetkel oma hinges muud teha, kui panin korra käe rusikasse ja sosistasin omaette: "Jee".

Kusjuures, ma olen päris palju hakanud mõtlema sellele, et kui kunagi peakski minu loost raamat ilmuma (hetkel on kogu see idee tegelikult soiku jäänud ja ma ise ei jaksa seda edasi torkida ka), siis kindlasti oleks see veelgi avameelsem kui blogi ealeski olnud on. Sest igasuguseid kõige tumedamaid mõtteid ja emotsioone ei ole ma suutnud ega soovinud siia blogisse kirja pannagi. Ja neid pole ma siiani kellegagi jaganud, isegi mitte privaatselt. Aga vaikselt mu pilves nad mustanditena ripuvad (ma pole neid hiljem tegelikult isegi üle lugeda tahtnud). Nii palju võin siiski öelda, et oma elu kallale ma kippuda ei kavatse, mitte mingil juhul. Neid ehmatusi olen ma nooruses endale paaril korral tekitanud ja tuleb tunnistada, et see oli liiga ebameeldiv, et seda kõike uuesti proovida. Pealegi, ma armastan elu. Mis siis, et viimasel ajal tundub, et see armastus justkui on ühepoolne. Aga küll läheb paremaks. Peab lihtsalt minema.

Praegu lohutan ja innustan ma end kõige rohkem sellega, et tegelikult on mul veel vastu vaja pidada ainult paar kuud. Siis läheb sisuliselt üleöö palju paremaks. Loomulikult ei saa ma siis kõike korda, aga ma saan vähemalt tagasi joonele, tagasi sinna, kus ma saan oma kohustustega kenasti hakkama. Siis jääbki vaid uskuda, et enam mingeid vigu sisse ei lipsa, asjatuid riske ei võta ja saan lihtsalt rutiinse töö ja vaevaga tõotatud maale ehk siis võlavabadusse. See sõna ise kõlab minu jaoks nii ebareaalselt, et selle mõtte ja unistusega olekski hea see postitus praegu lõpetada.

Hing ja vaim ei suuda loobuda, isegi kui mõistus seda aegajalt teeb

Niisiis. Järjekordne aasta on läbi saanud ja uus alanud. Peagi saab 5 aastat sellest hetkest, mil ma endale lõplikult tunnistasin, et ma olen omadega tuksis. Ja oi, kuidas ma tol hetkel alahindasin selle paranemise teekonna raskust ja pikkust. Võibolla oleksin kohe alla andnud, kui siis oleksin teadnud, kui vaevaline ja raske see kõik saab olema. Kuigi ega ma täpselt ei tea, mida see alla andmine sellises olukorras üldse tähendanud olekski. Sest noh, kokkuvõttes tahab ju elu elamist, lapsed kasvatamist, pere hoolitsemist ja kodu säilitamist. Isegi siis, kui tegelikult on väga raske kainet mõistust säilitada.

Kas ma oleks üldse saanud midagigi teisiti teha nende aastate jooksul? Loomulikult oleksin, aga kuna eelnev kogemus puudus, siis lõppude lõpuks on see kõik olnud üks paras katse-eksitus meetodi rakendamine. Seega igasugused eksimused on juba eos sellesse sisse kirjutatud. Ning muidugi ei osanud või ei julenud ma õigetel hetkedel ka abi otsida. Sest koguaeg on häbitunne kuklas tiksumas. Kahtlemata olen ma selle aja jooksul bioloogilises mõttes oluliselt rohkem vananenud kui need 5 aastat. Kahtlemata olen ma end ja oma elu tohutult palju läbi põletanud. Mitte ükski inimene ei tohiks selliseid asju endale teha. Ka praegu, siin neid ridu kirjutades, mul käed värisevad ja silmad kisuvad niiskeks. Kuradima raske on.

Päris tihti küsin ma endalt, et kas see kõik on kuidagi õiglane, et ma oma elu niimoodi ära rikkusin. Ning lõpuks pean ikkagi tõdema, et küllap on. Sest selle jama keetsin ma ju ikkagi endale ise kokku. Me võime siin ju targutada, et see kõik on haigus ja see ei allu sõltlase kontrollile ning mida kõike veel. Aga lõppude lõpuks tegin ma ju ise need valikud, kui otsustasin sellest kõigest vaikida ja ise sellega hakkama saada. Kuskilt artiklist jäi silma päris kuldne lause: "Vaimse tervise mured on samasugused tervisemured nagu luumurrud või infarktid, aga ometigi ei proovi me luumurdu kuidagi ise ravida. Miks siis ometigi väga tihti üritame seda vaimse tervise probleemidega?" Kahjuks mina neid vastuseid ei tea. Tundub, et meisse (vähemalt minusse) on sisse kodeeritud, et abi otsimine on kuidagi nõrkuse tunnus. Lõppude lõpuks ma muidugi ju abi otsisin, aga ilmselgelt liiga hilja. Sellele kõigele mõtlemine teeb mind ääretult kurvaks ja nukraks.

Mu viimase postituse alla kirjutas üks lugeja päris mõtlema panevad read: "Minu arust on raske võlgadega inimestel kellel on kaotada auto või maja/korter." Tuleb tunnistada, et siin kehtib ilmselt see vana tõde, et kõige rohkem saab haiget teha neile, kellel on mida kaotada. Kui inimene on juba niigi kõik kaotanud või pole tal olnudki midagi või kedagi kaotada, siis on see olukord vaimselt ka ilmselt lihtsam. Minu hing ja vaim ei suuda loobuda, alla anda, isegi kui mõistus seda aegajalt teeb. Ning nii ma siis tõmblengi lootusetuse ja (vale)lootuste keeristes.

Minu loo puhul ei ole juba ammu enam küsimus hasartmängudes. Küsimus on tagajärgedes. Aga samas olen ma aru saanud, et kuigi mu ümber on mõned inimesed, kes kogu hingest tunnevad mulle kaasa, siis ega sellist täielikku mõistmist on pigem vähe (paar inimest mul siiski virtuaalmaailmas on, kes ise ka mängurlusega kokku puutunud), sest kogu see temaatika on nii spetsiifiline ja tavainimesele adumatu. Ma käisin küll kunagi psühholoogi juures nendel teemadel rääkimas ja see kindlasti oligi vajalik ning oluline, aga paraku oli tegemist siiski inimesega, kes ise sellest teemast palju ei teadnud. Ilmselt tunnen ma puudust näost näkku suhtlusest kogu sellel mängurluse teemal. Et saaksin ilma piirideta kõik hingelt ära rääkida ja et mu vestluspartner oskaks õigeid küsimusi küsida, mis mind avaks. Võibolla oleks see midagi sellist, mis mind hingeliselt parandaks. Selle kõige juures on ääretult oluline, et see kõik toimuks hinnangutevabalt.

Üks omaette fenomen on tegelikult inimese võimekus olukordadega kohaneda ja seda kõike enda jaoks oluliselt ilusamaks mõelda. Ja kui keegi ei küsi ka, kuidas siis päriselt läheb, siis jäädki oma mulli kinni ja usudki lõpuks seda. Tsiteerin siinkohal kunagist menuseriaali "Chernobyl": "What is the cost of lies? It's not that we'll mistake them for the truth. The real danger is that if we hear enough lies, then we no longer recognize the truth at all." Kusjuures, tihtipeale räägin ma oma asjaolud ilusamaks ka neile inimestele, kes mind aitavad või on aidanud. Sest tahaksin vastu anda seda positiivset energiat, et sellest abist on tõesti kasu olnud. See kõik on nii veider inimloomuse eripära, et mu mõistus sellest väga hästi enam aru ei saa.

Ma olen omadega hädas

Ma olen omadega hädas. Päris ausalt kohe. Ja selle tõttu pole ma suutnud viimasel ajal end ka kokku võtta, et mingeid postitusi valmis kirjutada. Kuigi tegelikult on päris palju teemasid ja juhtumisi kuhjunud, mida ehk ka teile rääkida. Aga täna proovin esmalt enda tegemistele keskenduda.

Nagu juba öeldud sai - minuga ei ole praegu hästi. Ma olen küll oma kaitseingli abil alustanud erinevaid kuure/seansse/koolitusi, aga see kõik võtab veel aega kuniks need positiivses mõttes mõju hakkavad avaldama. Praegu on selles mõttes isegi veel raskem kui muidu, sest teatud mõttes kistakse nende protsesside käigus lahti need mullid ja kaitsekihid, mida ma siin oma eitusfaasides olen endale ümber ehitanud. Aga usun ja loodan, et lõppude lõpuks teeb see kõik mu olukorra ikka paremaks. Mulle on siin korduvalt soovitatud ka psühholoogi/psühhiaatri poole pöördumist. Ning võin siinkohal kinnitada, et üks neist pakettidest, mida hetkel läbin, ongi sisuliselt psühholoogiteenus. Võimalik, et millalgi räägin nendest asjadest pikemalt ka, aga hetkel on kindlasti veel liiga vara. Alla ma ei anna ning võitlen enda ja oma lähedaste heaolu nimel muudkui edasi. Mis siis, et kuradima raske on. Isegi koos antidepressantidega on raske. Ei taha enam ettegi kujutada, mida ma ilma nende kollaste pillideta teeksin.

Aga see selleks. Natuke avaksin siis tausta ka selles osas, miks ma ikkagi omadega teatavas madalseisus taaskord olen. Vahepeal läks ju ometigi juba palju paremini ja silmad peaaegu juba särasid. Ma võtaksin selle kokku järgmise lausega: "Kui inimene vireleb mingi jama sees juba pikemat aega, siis ühel hetkel muutub ta paratamatult kärsitumaks ning hakkab otsima kiiremaid ja riskantsemaid lahendusi." Nii juhtus ka minuga. Mäletavasti läksin ma millalgi suure entusiasmiga investeerimismaailma. See tundus nii põnev ja tore. Mingil hetkel muutus see mu jaoks igavaks ning siis lohutasin end mõttega, et edukas investeerimine peabki omamoodi igav ja rahulik olema. Kuid siis järgnes sellele järjekordne kriis (Ukraina sõda), kõik aktsiad hakkasid kiirelt kukkuma ja mina tulin padavai sellest maailmas kahjumiga välja. Närv lihtsalt ei pidanud vastu. Sain õppetunni, millest ma siiski õppust ei võtnud. Hiljem proovisin kätt ka krüptorahadega ning siingi sain ma korralikult vastu vahtimist. Valusamalt isegi kui aktsiaturgudel. Ning loomulikult pani see mind mõneks ajaks nurka haavu lakkuma ja kahetsustundeid tundma. Järjekordsed valusad õppetunnid, mida minu vaimses seisundis tegelikult endale mitte kuidagi lubada ei saanud. Aga et asi veelgi valusam oleks, siis tegin sel kevadel veel paar lollust juurdegi. Mingi emotsiooni ja laste rõõmustamise soovi ajel ronisin ma kurikuulsatesse Facebooki eraisikute laenuandmise gruppidesse. Oeh, kui lihtne sealt ikka neid summasid saada on. Pakkujaid on hulgim (no julgelt 10 vähemalt), võta aga need järjest ette ja kirjuta neile, et oleks soov näiteks 300 eurot saada. Mõni üksik neist soovis mingeid kontrolle ka läbi viia (väljavõte eesti.ee keskkonnast, et mingeid kohtutäitureid või maksehäireid pole, paar tükki soovis ka konto väljavõtet), aga üldiselt ei huvitanud kedagi, mis seisus sa omadega parasjagu oled. Visati aga leping ette (enamasti üsna vigases kirjakeeles ja suhteliselt ebaseaduslike tingimustega), anti teada, mis kõik juhtub, kui raha õigeks ajaks ära ei maksa (ähvardused, et annavad kohe kõigile lähedastele ja tööandjatele teada ja lisaks panevad kuskile Facebooki võlglaste gruppi ka postituse, rääkimata siis otse kohtutäituri poole pöördumisest). Nii saigi siis need allkirjad alla pandud ja peagi oligi piiks-piiks raha kontol. Ja eks siis hiljem oli üsnagi paha tunne, et kui oli vaja selle rumaluse eest 450 eurot tagasi maksta. Kui keegi peaks küsima, et miks inimene selliseid lollusi teeb, siis selgitus on minu puhul ilmselt minu iseloomus. Või siis minu praeguses ebakindluses. Ma ei julgenud lihtsalt sõprade-tuttavate poole pöörduda. See tundus sel hetkel vaimses mõttes veel keerulisem kui see meeletu protsendiga intressi tasumine. Sest need laenuandjad ei muretse su pärast, neil on suva, mille jaoks sa seda raha tahad. Eks hiljem on muidugi mõistus taaskord veidi selginenud ja olen julgenud ka teistsuguseid valikuid ja otsuseid teha, aga sellised teod jätavad paratamatult hinge järjekordsed haavad. Et mis kuradi pärast on vaja selliseid asju endale korraldada. Ma kujutan juba ette, et ma olen tänaseks vist kõik vead ära teinud, mida üks võlgades siplev inimene üldse teha võiks. Nagu mingi näidiseksemplar.

Ehk siis kokkuvõttes - ma olen üks hädapätakas oma hädade otsas. Muudkui tõmblen ja teen vigu. Aga ma üritan tõesti end kokku võtta ja spetsialistide abiga vähemalt end vaimses mõttes elus hoida. Aga jah, jube raske on, kui muudkui pingutad ja pingutad ning siis tulevad mingid impulsiivsed otsused ning mitme kuu vaev lendab üsna kiiresti õhku. Vaimselt on see ülimalt raske. Aga noh, see on minu teekond ja ju siis on neid tagasilööke mul millegi pärast vaja teha ning taluda. Võitleme siis muudkui aga edasi.