On lihtne olla üksteise jaoks olemas siis, kui kõik on hästi. Kui elu on stabiilne ja rõõmus, tundub, et sõpru ja toetajaid jagub igale poole. Aga just kriisides, kui kõik on laiali lagunemas ja vajad abi rohkem kui kunagi varem, selgub, kes on tegelikult sinu kõrval. Kriisid on nagu lakmuspaber – need näitavad, millised suhted on päriselt tugevad ja millised ainult pealispinnal. Tõelised suhted ei selgu siis, kui päike paistab – vaid siis, kui vihma sajab ja sa vajad kedagi, kes jääks.
Mõnikord on kõige valusam avastus see, et inimene, kellelt ootad tuge, hoopis eemaldub või paneb sulle veel ühe koorma õlgadele. Samas võib mõni täiesti ootamatu inimene või isegi võõras pakkuda rohkem mõistmist ja abi kui keegi, keda oled terve elu usaldanud.
See on valus, aga samas ka puhastav kogemus. Saad aru, kelle peale saad päriselt loota ja kelle jaoks oled lihtsalt mugavustsoonis olnud. Kriisid õpetavad hindama neid, kes jäävad su kõrvale ka siis, kui sul pole midagi anda peale oma aususe ja haavatavuse.
Mõni aeg tagasi sattusin olukorda, kus isegi kodulaenu maksmiseks vajalik summa jäi puudu. See oli hetk, kus tundsin, et kõik varasemad vead ja valikud on mind nurka surunud. Viimases hädas pöördusin oma ema poole – inimese, kellelt ootad tingimusteta tuge, eriti siis, kui oled iseendaga juba niigi pahuksis.
Rääkisin talle ausalt oma loo. Ta kuulas, küsis täpsemat ülevaadet mu olukorrast. See hetk andis mulle lootust – äkki seekord keegi päriselt hoolib, äkki ma polegi üksi. Panin kõik ausalt kirja, lootes, et see avameelsus toob mõistmist ja tuge.
Kodulaenu maksepäevani oli jäänud kolm päeva. Järgmisel hommikul sain aga sõnumi, mis lõikas sügavamalt kui ükski võlanumber: “Ma olen sinus väga sügavalt pettunud.” Mingist abist polnud enam juttugi. Kaks päeva enne kõige olulisemat makset olin taas lõhkise küna ees – lootus asendus hetkega tühjuse ja häbiga. Mu ema ei ole hiljem kordagi küsinud isegi seda, kuidas ma tookord hakkama sain. Või kas üldse?
Lõpuks viis see mind jälle Facebooki laenugruppidesse, otsima abi võõrastelt, sest lähedaste toetus jäi seekord tulemata. See kogemus õpetas mulle, et võlglase elu suurimad lahingud ei käi alati rahaga, vaid hoopis usalduse, lootuse ja pettumustega – nii enda kui teiste suhtes.
Nagu olen korduvalt ka varem kirjutanud - võlglase elu ei tähenda ainult numbreid Exceli tabelis või igakuiseid maksegraafikuid. See on hoopis midagi sügavamat – pidev emotsionaalne pendel, mis kõigub lootuse ja pettumuse vahel. Sageli on need pettumused kõige valusamad just siis, kui loodad kõige rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar