Tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine

Täna tahaksin natuke jaurata. No on selline tuju. Püüan selle juures mitte liiga isiklikuks minna ja kedagi personaalselt välja tooma ei hakka. Teema on siis klassikaline võlglaste teema - tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine.

Eks sel teemal olen ma ennegi kirjutanud ja kohati võib jääda ka mulje, et mu teod ja mõtted justkui ei klapi. Aga suures plaanis on tegelikult mul üsna kindel arvamus tänaseks kinnistunud. Eks proovitud on ju nii ja proovitud on naa, omad veadki läbi elatud, aga reaalsuses ei saa siin minu arvates kahtepidi mõtlemist ollagi. Kui sul on ikka keskmisest kallimad laenud või isegi võlad kukil, siis unusta investeerimine ära. Sinu parim investeering ongi nende laenude tagasimaksmine. Loogika on tegelikult nii lihtne kui üldse olla saab - kui sul on kaelas näiteks 30% aastaintressiga väikelaen, siis samaväärset väärtpaberi või kinnisvara garanteeritud tootlusega investeeringut on sul ikka ääretult raske leida (see oleks pigem lihtsalt õnnelik juhus). Ehk siis lihtne ja elementaarne kolmanda klassi matemaatika ütleb üsna konkreetselt siin ära, et laenuorjuses olles investeerimisega tegelemine on üks suur lollus. Teatud määral muidugi olen ma ise ka selle lollusega siin tegelemas ja kiitlen siin aegajalt oma portfelliga. Aga samas, minu vabanduseks on see, et tegelikkuses on peaaegu kogu mu investeeringute maht seotud III pensionisambaga ning eks sellel on omad konkreetsed põhjused. Ühelt poolt muidugi teatavad süümekad selle ees, et oma II samba ära lõhkusin. Ning teisalt siis loomulikult see riigipoolne boonus, 20% võimendus sissemaksete pealt. Ehk siis kui siin detailidesse laskuda, siis siin annab isegi skeemitada - võtad 6000 eurot laenu, 10% intressiga, ühe aastase perioodiga. Ning maksad selle vaikselt III sambasse. Laenutagasimakseid tuleb kokku 6600 euro eest, mille eest saad oma pensionifondi 6000 eurot ning 1200 eurot puhtalt kätte. Ehk siis riigipoolne raha katab su intressikulud ära ja jääb veidi ülegi. Aga see ei olnud siin siiski investeerimissoovitus, see oli lihtsalt suvaline jutuvada, millega natuke demonstreerida, kui hea kullaauk see III sammas oma boonustega on. Samas võrdluseks mingi suvaline dividendiaktsia või indeksfond sulle ikka naljalt seda väikelaenu aastaintressi tasa ei tee. Niiet taaskord tõdemus - üldjuhul on laenude tagasimaksmine kõige parem investeering üldse.

Omaette nähtus on muidugi need inimesed, kes on reaalselt ise võlgades (ehk siis lepingud kuskil inkassos, täiturite käes, pangakontod aresti all), aga ikka kiitlevad, et nemad tegelevad investeerimisega ja ostavad mingeid varasid kokku. Ise veel uhked ka selle üle. No ei suuda mina mõista, mis selliste inimeste peas toimub või kuhu see elementaarne algklassi haridus ja loogika jäänud on. Eks ma muidugi saan aru, et investeerimine on moodne värk ja kõlab ju palju uhkemalt kui lihtsalt võlgade tagastamine. Aga no olgem ausad - see on rumal ja tegelikult ka ääretult vastutustundetu. Vastutustundetu nii enda, oma lähedaste kui ka loomulikult võlausaldajate suhtes.

Nagu olete ilmselt mu postitustest juba välja lugenud, siis mul jääb igal kuul tegelikult suhteliselt palju raha laenukohustustest ja muudest kulutustest üle. Enamus raha läheb mul endiselt igasuguste lepingute ja kokkulepete katteks (nii on see veel päris mitu aastat). Investeeringutesse (III sammas siis) panen ma stabiilselt 500 eurot. Ülejäänud raha eest aga ehitan ma endale üht olulist asja, mille nimi on "meelerahufond". Mul on konkreetne eesmärk, et see saaks ühel hetkel võrdseks mu kolme kuu palgaga. Ma avasin selle jaoks lausa eraldi pangakonto, millele ma isegi pangakaarti ei tellinud. Ma tahan, et see raha lihtsalt oleks mul võtta, kui hädasti vaja oleks. Et ma ei peaks oma III sammast lammutama hakkama või väikelaenu kuskilt võtma, kui pesumasin või auto katki lähevad või kui tekib vajadus mingil põhjusel kiiresti kodumaalt põgeneda. Eks kui see 3-kuuline eesmärk on täis ja see raha rahulikult vedelemas, siis saan edasi vaadata, kas annab oma laenulepinguid veelgi optimeerida ja neid ehk ka ennetähtaegselt tagasi maksta (see ülesanne ei ole praeguse seisuga aga väga lihtne, sest aktiivsed lepingud on mul üsna suured, alla 3000-eurose jäägiga neid polegi). Sellised jutud siis täna. Lähinädalatel peaksin ma teada saama eelmise aasta eest saadava aastapreemia ja siis klatin ühtteist veel oma kohustuste osas. Ning siis teen ka detailse ülevaate, kuhu ma tänaseks jõudnud olen - viimasest ülevaatest on juba päris palju aega möödas (see jäi oktoobrisse).

Ahjaa, üks artiklisoovitus ka siia lõppu. Ärileht kirjutas täna sarnasel teemal.

Head uut aastat!

Tunnistan ausalt - veel aasta tagasi poleks ma ka kõige kaunimas unenäos ette kujutanud, et mu olukord tänaseks nii normaalne on. See ei ole veel hea, aga see on siiski täiesti elamisväärne ja üsna vähese stressiga elu. Ebareaalne. Aga nii see on.

Niisiis. Uus aasta on käes. Kaks-null-kaks-kaks. No ilus, eks ole. Minu aastavahetus möödus ääretult rahulikult. Seltskond oli mõnus, lähikondlased koos, saatjaks teleprogramm (sel aastal pigem üsna kehvakene), aknast natuke ilutulestikku, paar pitsi ürdilikööri ja kella kukkudes ka kaks pokaali šampust ja suures plaanis oligi kõik. Kell 1 sai juba magama mindud.

Nüüd aga siis veidi uue aasta mõtteid. Juba Juhan Liiv teadis öelda, et "Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta". Ma meenutaks ka siin selle aasta avapostituses üht oma vana mõtisklust eelmise aasta veebruarist. Tsiteeriksin: "Loomulikult ei taha ma siinkohal öelda, et rahast raha tegemine on paha. Kaugel sellest. See lihtsalt ei ole mitte kuidagi võlglase teema. See lihtsalt ei oleks mitte kuidagi vastutustundlik laenuandjate suhtes." Paar kuud tagasi oli mõtteviis korraks muutunud. Ma olin oma olukorraga jõudnud sinnamaale, et mul ei olnud enam probleeme igakuiste kohustustega. Seega, tekkis paratamatult ka mingi eufooria, et oh, nüüd hakkan alles investeerima! Samas hoidis mind miski siiski tagasi ja päris pea ees ma tulle ei tormanud. Jah, ma olen tänaseks küll kokku 100 eurot Coca-Cola aktsiatesse paigutanud ning 250 eurot kahte erinevasse krüptovääringusse, aga see on siiski üsna väike osa sellest, milleks rahakott võimeline oleks.

Mis mind siis ikkagi nüüd tagasi hoiab? Kaine mõistus ja "Alustava investori käsiraamat". Just Taavi Pertmani raamatu esimestest peatükkidest olen ma lõpliku kinnituse saanud, et nii kaua kui mul on veel üleval mingidki tarbimislaenud, siis parim investeering on just nendega tegelemine. Tema pani selleks piiriks lausa 7% intressiga laenud. Minu puhul tähendaks see seda, et täie mahuga investeerimisest ei saa ma enne mõtlema hakata, kui mul on alles vaid eluasemelaen. Ainus erand on siis III pensionisammas. See tuleb ikkagi maksimaalselt ära kasutada.

Vaatasin hiljuti üht Eesti filmi, nimega Ulf, Märt Avandiga peosas. Sealt käis läbi üks kuldne lause, mida kohe kindlasti kavatsen oma edasises elus võimalikult palju arvesse võtta. "Eesmärk ilma plaanita on lihtsalt soov". Minu selle aasta eesmärk on anda endast maksimum oma praeguste kohustuste vähendamisel. Ning selle jaoks plaanin ma igal võimalikul võimalusel ka uusi kokkuleppeid sõlmida erinevate laenuandjatega ning kus vähegi võimalik ka laenujääke ennetähtaegselt vähendada, samuti lepinguid lühendada. Selle kõige juures tuleb samas muidugi optimaalsus saavutada, sest iga liigutus on lisakuluga. Seega iga vaba euro pärast päris tõmmelda ei tasu. Ilmselt kavatsen siin kasutada niiöelda "lumepalli meetodit", kus ma lihtsalt võtan asju ette lepingute kaupa. Üks leping eest ära, siis järgmise kallale jne. Eks siis ole näha, kuhu aasta lõpuks jõuan. Investeeringute plaani teen hetkel hästi lihtsa - iga kuu 500 eurot III pensionisambasse. Punkt. Rohkem ei investeeri mitte kuhugi. Kõik, mis juba krüptosse ja aktsiatesse pandud, las tiksub seal edasi. Juurde sel aastal sinna midagi panna ei kavatse.

Sellised plaanid ja eesmärgid siis 2022. aastasse. Jõudu ja jaksu mulle nende täitmisel. Usun, et saan hakkama!

Kahe jalaga maas - kolmas pensionisammas

Ma isegi ei mäleta enam, millal täpsemalt jõudis minu teadvusesse III pensionisammas. Kindlasti oli see enne mu võlaprobleemide algust, ammu siis enne seda pensionireformi. Kahtlustan, et reaalsuses võis see kõik isegi juba krooniajal alguse saada (ehk siis enam kui 10 aastat tagasi).

Eks ma olen sinna vahelduva eduga ikka ja jälle raha koguma asunud, aga vähemalt siiani olen olude sunnil sealt lõpuks alati rahad välja kandnud. See on see värk, et sealt saab 2-3 tööpäeva jooksul suvalisel hetkel raha alati kätte. 

Liiga põhjalikult ma siin seda III samba juriidilist poolt lahkama ei hakka, eks igaüks saab ise endale need detailid ja nüansid selgeks teha, mida see endast kujutab. Aga tegelikult saab ühe konkreetse asja siia ikkagi nentida - kui oled palgatööline, teenid ausalt oma palka ja selle pealt makstakse ka igasugused riiklikud maksud ära ning kui vähegi igakuiselt raha üle jääb, siis ma ütleks, et see on praktiliselt kohustuslik, et III sammas peab su portfellis olema. Täielik no-brainer noh! Sellist 20-protsendilist riskivaba lisaraha ei paku sulle lihtsalt mitte keegi teine, mitte miski. Raha vedeleb maas, korja see üles.

Kuidas see asi siis praktikas toimib? Oletame, et su palk on 1000 eurot bruto. Selline stabiilne palk, ei lange, ei tõuse, lisatasusid/preemiaid ei ole. Laias laastus tähendab see seda, et sul on mõistlik iga kuu 150 eurot oma III sambasse kanda (sest 15% brutopalgast on see summa, mille pealt riik annab sulle 20% tuludeklaratsiooni protsessi käigus tagasi). Reaalsuses on see 15% arvestus küll aastapalga pealt, aga lihtsuse huvides võtsin hetkel just sellise näite. Nii. Lihtne arvestus ütleb, et kokkuvõttes kannad selles tempos aasta jooksul III sambasse 1800 eurot. Päris märkimisväärne summa, kas pole? 1,8 kuupalka. Millalgi siis saabub veebruarikuu ja siis hakatakse tulusid deklareerima. III samba asjad on automaatselt juba sinna üle kantud, neid kuskilt taga otsima ei pea hakkama. Ning pärast seda möödub paar nädalat ja kui su deklaratsioonil on kõik ootuspärane ja lisakontrolli ei vaja, siis nagu naksti saad selle 1800 euro pealt 360 eurot oma pangakontole. Ei mingeid trikke ega lisatingimusi. See on raha, millega võid teha, mida ise soovid. Seejuures elab juba sambasse kantud 1800 eurot seal oma elu edasi, selle summa arvelt see kuidagi ei vähene - spetsialistid investeerivad seda sinu eest (usu mind - nad teevad seda paremini kui sina). Lihtne, loogiline, elementaarne.

Minu viimane III samba sissemaksete tsükkel (nagu eespool mainisin, siis olen varemgi sinna kogumist alustanud, aga paraku alati enneaegselt ära lõpetanud) algas selle aasta septembris. Kahel esimesel kuul kandsin sinna 200 eurot ning nüüd, novembris ja detsembris olen sinna kandnud 300 eurot. Ehk siis kokku 1000 eurot nelja kuu jooksul. Mina kogun oma rahasid Tuleva III samba pensionifondi. Käisin just oma netipangas ja vaatasin ka jooksva seisu üle - kasv on olnud 4,08% ja täna on seal 1040,76 eurot. Lisaks on mulle siis nende sissemaksete pealt juba praegu garanteeritud 200 eurot tulumaksutagastust. Ma veel ei ole otsustanud, kas teen enne aasta lõppu veel mingi lisasissemakse või mitte. Eks see paistab juba jooksvalt.

Nüüd aga üks huvitav nüanss, millele ma ise alles siin paar päeva tagasi pidin mõtlema hakkama. Suure häälega räägitakse jah muudkui sellest 15% brutopalga piirist, millest rohkem siis riik tulumaksu ei tagasta. Aga sellel kõigel on olemas ka siiski lagi. Ning endalegi ootamatult selgus, et minu selleaastane töökohavahetus ja sellega kaasnenud palgatõus on mind viinud olukorda, kus see lagi puudutab ka mind. Kuigi oma selle blogi sissejuhatuses mainisin, et mu järgmise aasta eesmärk on jõuda selleni, et ära kasutada kogu riigipoolne kingitus täies mahus, jõudes 15% osamakseteni oma palgast, siis reaalsuses selgus, et selleni ma jõuda ei saagi. Minu piir saab olema 500 eurot kuus. Riiklik lagi, millelt III samba sissemaksete pealt tulumaksu tagastatakse, on 6000 eurot aastas. Ehk siis brutopalk 40000 eurot aastas. Aga nii see on ja kokkuvõttes olen ma ju selle kõigega ju ometigi rahul ja õnnelik. 

Paar sõna ka siis sellest, kuidas see väljamaksete süsteem töötab. Võtame näiteks siis selle konkreetse minu praeguse seisu. Sissemakseid siis on tänaseks 1000 eurot, konto seis aga 1040,76 eurot. Kui sooviksin selle raha välja võtta, siis peaksin tegema müügiavalduse. See tehakse siis paari päevaga ära, mõnes pangas on see lihtsam ja loogilisem kui teises, aga lõpuks saab see siis tehtud. Seejuures, näiteks SEB võtab selle tehingu eest 3,20 eurot tehingutasu ka. LHV aga liigutab neid rahasid tasuta. Aga ühtne joon on siin ikkagi see, et tulumaks võetakse koheselt maha ning reaalsuses kannab Pensionikeskus AS su pangakontole 1040,76 - 20% = 832,61 eurot (täpne summa võib siiski sõltuda ka väärtuspäevast ja tolle päeva osakute hinnast). Samas, kui võtta arvesse, et tuludeklaratsiooni käigus saad sa 200 eurot tagasi, siis tegelikkuses maksad sa riigile 1040,76 - 832,61 - 200 = 8,15 eurot. Kasumis oled ikkagi :)

Selline värk siis III sambaga, mida ametlikus keeles ka täiendavaks kogumispensioniks nimetatakse. 

Üks aeglane kilpkonn

Niisiis. Investeerimine, kauplemine, spekuleerimine, raha paigutamine. Finantsvabadus, rahatarkus. Kõik need moodsad ja popid märksõnad, eks ole. Ega ma siin liiga palju targutama veel ei hakka. Lihtsalt pole eriti pädevust. Taavi Pertmani raamat on veel endiselt minu poole alles teel, seega selline struktureeritud ja asjalik jutt tuleb ilmselt alles siis, kui olen selle teose läbi lugenud. Kusjuures, tegelikkuses sain ma küll e-raamatu ka tasuta kaasa (lihtsalt üks verioon varasem variant, mille baasilt Taavi selle uue raamatu valmis tegi), aga ma olen selline vanakoolimees ja mulle meeldib pigem diivanil lesides ikka pärisraamatut sirvida ja mõttega lugeda. Pealegi, uue raamatu lõhn on alati ääretult mõnus ja häid emotsioone pakkuv. Ühesõnaga, ma olen küll selle e-raamatu endale arvutisse tõmmanud ja isegi omale pilve salvestanud (soovi korral saaksin seda isegi telefonis lugeda), aga seda ma vähemalt esialgu digitaalselt tarbida ei kavatse.

Oma olemuselt olen ma üks paras kilpkonn. Aeglase tegutsemisega. Juba ainuüksi selle tõttu ei saa minust ilmselt mitte kunagi päevakauplejat. Ma lihtsalt ei viitsi arvatavasti kaasa joosta igasuguste turgude kõikumistega jne. Ma panen lihtsalt vaikselt oma plaani paika, iga kuu mingi konkreetne summa kuskile aktsiatesse, III sambasse või veidi ehk ka krüptosse ja las siis need tiksuvad seal omasoodu. Mina oma kilpkonna-reaktsioonidega jõuaksin ilmselt heal juhul hinnalanguse peale teha "oh" ja kui mõte jõuaks sinna, et "teeks midagi", siis on olukord juba muutunud. Eriti kehtib see muidugi krüptorahade osas. Sel nädalavahetusel lendasidki need päris korraliku hooga kõik mäest alla. Päris huvitav oli selle peale Facebooki finantsgruppe jälgida (nii finantsvabaduse kui ka krüptovarade omasid), kus siis värsked investorihakatised kurtma tõttasid, et mis värk nüüd on. Ega neile armu eriti ei antud, selles osas nendes gruppides väga ei kehti see tõdemus, et "lolle küsimusi pole olemas". Seega, kõige sõbralikumaks ja toetavamaks ma tegelikult neid rühmitusi ei pea. Seal on päris palju selliseid iroonilisi ja elutarku inimesi koos, kellele lihtsalt meeldib inimestele ära panna. Aga see selleks, on nagu on. Eks kogu see ärapanemine ja tigedus, teineteise mitte mõistmine on viimasel ajal kogu maailmas üleüldiseks teemaks. Lõhestumine on päris tugevalt peale tunginud. Eks näis, kuhu see kõik meie maailma, majanduse ja kogu elu ühel hetkel viib. Mul endal liiga häid lootusi kogu selle tuleviku osas kusjuures ei ole. Mingi suurem jama või pauk siit lõpuks ilmselt ikkagi tuleb...

Aga mis see minu masterplan siis siin investeerimismaailmas hetkel ka on? Esimene koht, kuhu ma raha paigutan, on III sammas. Seda ma pean iga palgatöötaja jaoks praktiliselt "must-be" investeeringuks. Ideaalis siis peaks jõudma ühel hetkel selleni, et iga kuu panen 15% oma palgast just sinna. Ehk siis lihtne värk - kui palk tuleb, siis kohe ülekanne III samba peale. Veebruaris, tulu deklareerides siis tuleb mõnus lisaboonus selle pealt (tulumaksu jagu rahast kenasti tagasi). Praegu ma veel seda maksimaalselt ära ei kasuta, olen omadega niiöelda katsetuste faasis, aga järgmise aasta jooksul kavatsen kindlasti sinna välja jõuda, et siin midagi kasutamata ei jääks, mida riik nii lahkelt pakub. Kunagi lähitulevikus pühendan III sambale eraldi postituse ka. Siis avaldan ma oma seisu, sissemaksete praeguse summa ja muid mõtteid ka.

Kuna mul on endiselt siiski kaelas ka märkimisväärne võlakoorem, siis ega ma siin esialgu muudesse kohtadesse liiga aktiivselt ei investeerigi. Mõned-kümned eurod iga kuu panen siiski ka bitcoini ja nagu sissejuhatuses sai mainitud, siis väike osa ka niiöelda väiksemasse krüptorahasse, millel ehk mingigi lootus mitmekordselt kunagi tõusta (ehk siis minu puhul Ripple, XRP, mille taust mulle sümpaatne tundus). Lisaks olen juba oktoobri algusest peale väikest viisi ka Coca-Cola osanik ning lähinädalatel peaks mõni dollar dividende lausa tulema. Eks sellest kirjutan ka täpsemalt siis, kui see aeg käes.

Üleüldises mõttes ma lihtsalt kompan vaikselt pimeduses, püüan väikeste summadega praktikas asju läbi proovida ning peagi kavatsen ka teooriat ja üldse sellist teoreetilist mõtteviisi siia juurde omandada. Annan endale aru, et kindlasti tuleb mul ka siin eksimusi ette ja võimalik, et kaotan ehk ka mingit raha nende tegevuste käigus. Aga loodetavasti kehtib siin ikkagi tõdemus, et tasa sõuan, kaugele jõuan. Kilpkonna värk ikka, eks ole.