Head uut aastat!

Tunnistan ausalt - veel aasta tagasi poleks ma ka kõige kaunimas unenäos ette kujutanud, et mu olukord tänaseks nii normaalne on. See ei ole veel hea, aga see on siiski täiesti elamisväärne ja üsna vähese stressiga elu. Ebareaalne. Aga nii see on.

Niisiis. Uus aasta on käes. Kaks-null-kaks-kaks. No ilus, eks ole. Minu aastavahetus möödus ääretult rahulikult. Seltskond oli mõnus, lähikondlased koos, saatjaks teleprogramm (sel aastal pigem üsna kehvakene), aknast natuke ilutulestikku, paar pitsi ürdilikööri ja kella kukkudes ka kaks pokaali šampust ja suures plaanis oligi kõik. Kell 1 sai juba magama mindud.

Nüüd aga siis veidi uue aasta mõtteid. Juba Juhan Liiv teadis öelda, et "Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta". Ma meenutaks ka siin selle aasta avapostituses üht oma vana mõtisklust eelmise aasta veebruarist. Tsiteeriksin: "Loomulikult ei taha ma siinkohal öelda, et rahast raha tegemine on paha. Kaugel sellest. See lihtsalt ei ole mitte kuidagi võlglase teema. See lihtsalt ei oleks mitte kuidagi vastutustundlik laenuandjate suhtes." Paar kuud tagasi oli mõtteviis korraks muutunud. Ma olin oma olukorraga jõudnud sinnamaale, et mul ei olnud enam probleeme igakuiste kohustustega. Seega, tekkis paratamatult ka mingi eufooria, et oh, nüüd hakkan alles investeerima! Samas hoidis mind miski siiski tagasi ja päris pea ees ma tulle ei tormanud. Jah, ma olen tänaseks küll kokku 100 eurot Coca-Cola aktsiatesse paigutanud ning 250 eurot kahte erinevasse krüptovääringusse, aga see on siiski üsna väike osa sellest, milleks rahakott võimeline oleks.

Mis mind siis ikkagi nüüd tagasi hoiab? Kaine mõistus ja "Alustava investori käsiraamat". Just Taavi Pertmani raamatu esimestest peatükkidest olen ma lõpliku kinnituse saanud, et nii kaua kui mul on veel üleval mingidki tarbimislaenud, siis parim investeering on just nendega tegelemine. Tema pani selleks piiriks lausa 7% intressiga laenud. Minu puhul tähendaks see seda, et täie mahuga investeerimisest ei saa ma enne mõtlema hakata, kui mul on alles vaid eluasemelaen. Ainus erand on siis III pensionisammas. See tuleb ikkagi maksimaalselt ära kasutada.

Vaatasin hiljuti üht Eesti filmi, nimega Ulf, Märt Avandiga peosas. Sealt käis läbi üks kuldne lause, mida kohe kindlasti kavatsen oma edasises elus võimalikult palju arvesse võtta. "Eesmärk ilma plaanita on lihtsalt soov". Minu selle aasta eesmärk on anda endast maksimum oma praeguste kohustuste vähendamisel. Ning selle jaoks plaanin ma igal võimalikul võimalusel ka uusi kokkuleppeid sõlmida erinevate laenuandjatega ning kus vähegi võimalik ka laenujääke ennetähtaegselt vähendada, samuti lepinguid lühendada. Selle kõige juures tuleb samas muidugi optimaalsus saavutada, sest iga liigutus on lisakuluga. Seega iga vaba euro pärast päris tõmmelda ei tasu. Ilmselt kavatsen siin kasutada niiöelda "lumepalli meetodit", kus ma lihtsalt võtan asju ette lepingute kaupa. Üks leping eest ära, siis järgmise kallale jne. Eks siis ole näha, kuhu aasta lõpuks jõuan. Investeeringute plaani teen hetkel hästi lihtsa - iga kuu 500 eurot III pensionisambasse. Punkt. Rohkem ei investeeri mitte kuhugi. Kõik, mis juba krüptosse ja aktsiatesse pandud, las tiksub seal edasi. Juurde sel aastal sinna midagi panna ei kavatse.

Sellised plaanid ja eesmärgid siis 2022. aastasse. Jõudu ja jaksu mulle nende täitmisel. Usun, et saan hakkama!