Esmaspäev, 25. aprill 2022

Maksevalmidus toob hingerahu, aga mitte kohe

Kuigi ma olen viimastel kuudel siin blogi veergudel ilmselt jätnud mulje nagu oleks rahalises mõttes mul tänaseks saabunud mõnus hingerahu, siis tegelikkuses see ikkagi niimoodi ei ole. Mõnes mõttes võiks seda kõike kirjeldada ka sõnaga "posttraumaatiline sündroom". See, mida ma selle hasartmängusõltuvusega oma elu ja vaimuga tegin, on üsna pika vinnaga. Tegelikult rikkusin ma ju lisaks oma rahalisele seisule väga kõvasti ka oma vaimset seisundit. Sest see kõik on omavahel nii suures seoses. Rahalises mõttes helbin ma seda jama veel ilmselt oma paar aastat (enamus suuremaid laenulepinguid on mul sõlmitud 2019. aastal ja enamik neist on 5-aastase perioodiga, seega 2024. aastal peaksid need lõpuks oma lõpu leidma). Aga vaimses mõttes ei oska ma üldse ennustada, millal kõik need saadud armid kinni kasvavad.

See ärevustunne iga kuu alguses, millal ma jälle avastasin, et mul on mitusada eurot (hullemal juhul isegi ca. 1000 eurot) puudu, et kõiki oma kohustusi täita. See muudkui kinnistus ja kinnistus. Eks ma teadsin muidugi tollal pikalt ette, et see periood ei lõppe niipea ja igakuine küsimus on vaid selles, kui suur see puudujääk siis seekord on ja mismoodi küll see auk ära täita. See lõputu tõmblemine, kõik need unetud ööd ja sõna otseses mõttes närvivärinad. Ehk siis suures plaanis saabki öelda, et likviidsuse puudumine tekitab ikka väga suuri jamasid.

Seejuures pean muidugi nentima, et teatud mõttes olen ma siiski natuke eelisseisus oma keskmisest suurema sissetuleku tõttu. Sest ilmselgelt on näiteks 2000-eurose palgaga 2400-eurost igakuist kohustuste koormat lihtsam teenindada kui 500-eurosega 600-eurost hunnikut. Suurem palk annab lihtsalt selles olukorras rohkem mänguruumi ja annab mingigi hoova, millega võlausaldajatega uusi diile sõlmida. Aga noh, eks sellel kõigel on muidugi oma varjukülg ka. See on koguvõla suurus, mis ilmselt seda vaimu veelgi rohkem tapab. Kui meediast võib aegajalt lugeda, kuidas võlanõustajad ahhetavad ja räägivad oma klientide 40000-50000 eurostest võlakoormatest, siis neil hetkedel olen mina pigem vait. Mina oleksin olnud väga õnnelik, kui mu võlad "nii väikseks" oleksid jäänud. Sel juhul oleksin täna ilmselt juba kõik oma rämpslaenulepingud ära klaarinud. Aga reaalsuses on mul sinna ikkagi veel üsna pikk tee.

Ühesõnaga jah, mu hetkeolukord on päris hea - raha muudkui tiksub peale ja lepingud vähenevad üsna heas tempos. Aga ärevus on ikkagi sees. Sest kohustused on ju ikkagi alles ja nende teenindamisvõime sõltub mu töökohast, mu tervisest ja igasugustest muudest pisidetailidest. Ning niikaua kui need üsnagi korralikud laenujäägid endiselt veel üleval on, siis ei suuda ma ka lõpuni hingerahu saavutada. See kõik tekitab omajagu lisastressi, mis pikemas plaanis võib ju ka tervist rikkuma hakata. Likviidsus ehk maksevalmidus on seega mul justkui kenasti olemas, aga tekitatud hingehaavad ei ole ikkagi veel kinni kasvanud. Sest ikka lähevad mõtted sellele, et mis kõik võib juhtuda ja mida see kõik endaga kaasa võib tuua.

Loomulikult on siin suureks mureks ka see kaksikelu elamine ja võlakoorma varjamine lähedaste eest. See kõik tekitab ka muidugi kärsitust juurde, et saaks ometigi võimalikult kiiresti need võlad kaelast ja saaks sellele peatükile punkti panna. See kõik on muidugi konkreetne näide sellest, kui suure skaalaga kogu see sõltuvuse ja sellest tekitatud võlgade teema võib olla. See paranemine võtab ikka meeletult palju aega. Ehk siis, kui sinagi oled selle jama võrku langenud, siis tee kõik endast sõltuv, et sellele punkt panna. Sest mida varem sa lõpetad, seda suurem on lootus, et sa saad omadega taas likviidseks ja siis saabub kunagi ehk taas ka hingerahu. Minul on tänaseks oma jamade tunnistamise algusest möödas juba üle kahe aasta, mu igapäevaelu on läinud palju stabiilsemaks ja likviidsemaks, aga nagu näha, siis terveks pole ma endiselt saanud...

Pühapäev, 17. aprill 2022

Investeerimine on täiega igav!

Ma olen tänaseks siis teadlikult ja järjepidevalt kogu selle investeerimisvärgiga tegelenud veidi üle 7 kuu. Ning teate, ma pean ütlema üsna otse ja keerutamata, et see on üks üsna igav värk. No ei pane silmi särama ja südant põksuma, mingitele graafikutele kaasa elama ja erutuma, kui miski üles-alla lendab. Alguses oli see kõik muidugi põnev, sest avastamisrõõmu jagus päris palju ja üleüldiselt ongi iga uus asi ju huvitav, aga see õhin taandus ajapikku ja saabus rutiin. Ma teadsin, kuhu on vaja ülekandeid teha, et mingeid osakuid või münte hankida ja nii see kulgema hakkas. Ning siis saabuski igavus.

Aga tegelikult on see kõik jumalasta okei, et see mulle igav on. Sest minu iseloomu ja inimlike omadustega lähebki kõige paremini kokku just see emotsioonivaba ja rutiinne tegevus. Panen siia ühe George Sorose tsitaadi ka: "Kui investeerimine on meelelahutus, kui sul on sellega tegelemisel lõbus, siis sa tõenäoliselt ei teeni sellega raha. Hea investeering on igav." Ma ei taha olla igapäevaselt kuskil majandusuudistes sees ja jälgida, kuidas mingitel organisatsioonidel läheb ning kuidas sellele kõigele reageerima peaks. Ma ei taha olla mingi spekulant või päevakaupleja. Ma tahan olla minaise. Mulle meeldibki, kui kogu see investeerimisvärk on kuskil täiega taustal, natuke isegi minust sõltumatult. Viskan igakuiselt oma summad kuskile valitud kohtadesse ja seejuures ei huvita mind, mis see ühiku hind parasjagu on. Sest ma niikuinii ei saa lõpuni aru, millest see kõik sõltub. Ma olen täiega rahul oma valitud varaklasside ja investeerimiskeskkondadega. 

Ühesõnaga, investeerimine on üks väga oluline ja tähtis tegevus ning seda isegi siis, kui see nagu üldse pinget ei paku. Sest niimoodi rahulikult ja pikaajaliselt tiksudes ongi mõnus ühel hetkel avastada, et ennäe, mul on ju tegelikult päris palju vaba raha. See on nagu maratonijooks, sa valid endale jõukohase tempo ja lihtsalt kulged. Iga samm või iga kilomeeter ei tohiks su jaoks olla piin ega meeletu eneseületus.

Kui ma tahaksin aga mingit pingelist ja adrenaliinirohket investeerimist kogeda, siis roniksin ma hoopis spordiennustusmaailma tagasi. See oleks vähemalt teema, mida valdan. Aga ei, ma ei vaja seda. Oma põnevuse ja rutiinitapjad leian ma mujalt - perega koos olemisest, ägedate asjade tegemisest, trennis enda ületamisest või muudest õnnestumistest. Mu sisemine sõltuvus viis mind mu minevikus kuristiku äärele ja sinna ei taha ma enam iialgi naasta.

Ehk siis kokkuvõttes - investeerimine on minu jaoks täiega igav, aga nii ongi hea ja mõnus. Mul on olemas küll omad unistused ja eesmärgid, kuhu tahaksin kunagi jõuda, aga ma ei ole nendele asjadele ajalist määrangut pannud. Sest tegelikult naudin ma täiega ka oma tööd ning kuna see toob mulle igakuiselt ja stabiilselt päris korraliku kopika sisse, siis ei ole ma enda jaoks sõnastanud eesmärke stiilis "aastaga 30000 eurot või 5 aastaga finantsvabaduseni". Kõik tuleb siis, kui on õige aeg, sest ka tänases seisus on asjad päris hästi. Nautigem ka lihtsalt protsessi!

Esmaspäev, 11. aprill 2022

Televisiooni võlud ja valud

Niisiis. Artur käis telekas. Rääkis oma loo. Aga tegelikult jäid tema loo mitmedki peatükid kajastamata. Ning sellest on vähemalt minul küll ääretult kurb meel. Aga selline see televisioon on - nemad teevad ise oma valiku, mida ligi tunniajasest vestlusest 10-minutilisse lõiku sättida. Kuna olen Arturiga tänaseks suhelnud juba üle 1,5 aasta, siis tean tema lugu päris hästi - meie pikad vestlused on mulle üsna põhjaliku pildi ette andnud. Tean ka, et tegelikult avas ta end selles intervjuus palju rohkem kui eetrisse jõudis. Saate toimetus otsustas, et nemad keskenduvad just sellele tööampsude võtmisele ja vaba hinge moodi mööda metsi rändamisele (oli ju ka tema nime all kirjelduseks "rändur"). Samas jäi selle tõttu välja kõik see mängusõltuvuste ja muude mõnuainete teema, millega Artur võidelnud on ning millega tänaseks edukalt vaherahu on sõlminud (korraks üks lause isegi sisse lipsas, kus neid mõnuaineid mainiti, aga sellest vähemalt eetrisse jõudnud lõigus Anu kuidagi kinni ei haaranud...). Samuti jäid välja ka kõik need vägagi suured võlasummad. Selle kõige tõttu olen mina natukene pettunud selles saates, aga kui rahulikult asjale järele mõelda, siis küllap olid neil omad põhjused, miks just selline valik pikast intervjuust välja lõigata. Kahjuks selline niiöelda "must" materjal lihtsalt ei mahuks eetrisse. Äkki nad kunagi avaldavad kuskilgi ka täispikkuses selle vestluse. Loota ju võiks.

Aga kui oma emotsioonid maha suruda ja keskenduda sellele, mis siis ikkagi teleekraanile jõudis, siis see kõik oli täpselt selline, kellena ma enda jaoks Arturit olin ette kujutanud. Siiras, aus ja otsekohene. Kui alguses oli tunda väikest häälevärinat, siis ajapikku kohanes ka Artur ise oma rolliga ja oli näha, et naudib vestlust ja Anu seltskonda. Ning mis seal salata - Anu ongi äge ja kujutan ette, et temaga tahaks isegi kunagi kohtuda ja suhelda. Ta lihtsalt oskab jätta mulje, et ta hoolib (ning ma usun, et ta ilmselt tegelikult ka tõesti hoolib igast oma saatekülalisest ja oskab nende hinge pugeda oma headuse ja südamlikkusega).

Eetrisse jõudnud intervjuulõiku on võimalik ERR-i lehelt ka järele vaadata. Vaatamata kõigele, julgen ikkagi soovitada. Ning ei saa jätta siia lõppu ka lisamata üht põhilist mõtet, mille ka Artur välja käis: palun otsige oma muredele abi - enne, kui need teid põhja viivad...

Reede, 8. aprill 2022

Artur läheb telekasse

Tänase postituse tahaksin ma pühendada Arturile, kellest olen tegelikult kunagi kirjutanud ka ning lisaks olen tema lahkel loal ka ühe ta luuletuse siin avaldanud. Ma olen siin omaette üritanud lahti mõtestada, kes ta minu jaoks üldse on, aga ega siin sellist lihtsat ja ühest vastust ei olegi. 

Meil on üsna sarnane minevik, me oleme mõlemad üsna lootusetult sõltuvuse kütkeisse jäänud inimesed. Aga me oleme sellest välja ronimas. Selle kõige kõrvalnähuks on muidugi suured võlad, millega me siin ajapikku üritame mõlemad hakkama saada. Kes ühel viisil, kes teisel. Minu võitlusi olete te siin blogi(de) veergudel juba 1,5 aastat lugeda saanud, kuid Arturi võitlused on tegelikult minu asjadega võrreldes ikka hoopis karmimad. Minu lugu on üks paras helge muinasjutt selle kõige taustal, mida temale see elu takistustena ette on toonud. Aga selle kõige juures on ta säilitanud siiski kaine mõistuse ja selge sihi. Kuigi sellel teekonnal on ka takistusi ja libastumisi, isegi kukkumisi, siis tegelikult ta teab, kuhu ta tahab jõuda. Ma imetlen teda meeletult, sest neil hetkedel alla andmine tunduks kuidagi nii inimlik ja loomulik. Selle kõige juures näha, milliseid järeleandmisi ja mööndusi oma elukvaliteedis on üks inimene valmis tegema selleks, et taaskord jalad alla saada. Selle kõige juures on ta säilitanud oma kunstnikuhinge, oma vaimu ja paradoksaalsel moel isegi oma väärikuse. 

Ma ei ole teda mitte kunagi silmast silma näinud ja pole sugugi kindel, et kunagi üldse näengi, aga ometigi on ta justkui pidevalt minuga kaasas. Ta on oma mõtetega mind aidanud, kui mul on olnud tõeliselt raske ning ta on mulle kaasa elanud siis, kui mul on juba hakanud paremini minema. See kõik on olnud hindamatu. Ilma oma sõltuvuseta poleks ma iialgi hakanud oma blogisid pidama ja ilma nende blogideta poleks me Arturiga mitte kunagi ühtegi sõna vahetanud. See justkui liitis need saatused kokku ja sellega kaasnenud mentaalne klapp tekkis koheselt. Ning see püsib siiani.

Ning mul on au kuulutada, et juba ülehomme, pühapäeval, 10. aprillil, näeb Arturit "Hommik Anuga" saates. Tegelikult oleks see intervjuu minu andmetel pidanud eetrisse minema juba veidi rohkem kui kuu aega tagasi, aga paraku on ka telemaailmas Ukraina sõda oma korrektiivid teinud. Aga nüüd see siis lõpuks eetrisse läheb. Ega ma ei tea täpselt, mida ta seal räägib, ma olen teadlikult need küsimused küsimata jätnud (kuigi me suhtleme iganädalaselt), aga ma olen elevil - ma ootan väga seda saadet. Vaadake teiegi. Ehk saame teada, kes siis Artur tegelikult on. Või siis nagu ta end ise nimetab - Nipernaadi.

Teisipäev, 5. aprill 2022

Minu portfell, 3. osa

Hurraa, ma sain oma elus teist korda dividende! Ja see tuletas mulle meelde, et oleks aeg taaskord oma portfell üle vaadata. Ja alustuseks saan hõisata, et ma olen täiega rohelises. Ega ma täpselt ei tea, mis seda siin põhjustanud on, aga no kurtmiseks põhjust pole, eks ole. Ja ma ei viitsi ka kuidagi vaeva näha, et aru saada, miks mu investeeringud järsku kõik plussi on lennanud. Kui nii, siis nii. Suures plaanis sellel kõigel praegu endiselt veel tähendust või tähtsust ei ole.

Alustuseks siis räägikski natuke nendest dividendidest. Coca-Cola maksis mulle seekord siis 2,08 USD. Eelmine dividendimakse toimus detsembris, tookord sain 0,80 USD. Kuna see eelmine summa oli niivõrd väike, siis siiani seisis see mul niisama Revoluti investeerimiskontol. Nüüd aga tuli siis piisavalt "suur" summa juurde, et ostsin nende eest aktsiaid juurde. Ehk siis nüüd kajastuvad Coca-Cola kasumis mul ka edasi investeeritud dividendid (sisse pandud summat see seejuures siis ei mõjuta). Vahepealse aja jooksul olen ma siin ka ise natuke juurde lisanud ja tänane seis on siis selline, et kokku olen Coca-Colat ostnud 300 EUR eest ja reaalsuses vaatab vastu mulle 319,82 EUR (ehk siis +6,61%).

Ka krüptovaradesse olen veidike juurde pannud (50 EUR BTC katteks) ja ka need on vahepeal kenasti plussi ujunud. On see siis olnud sõja tõttu või mingitel muudel põhjustel, seda ma väga täpselt ei tea. Aga nagu allpool toodud pildilt näha, siis 300 EUR krüptorahakott on tänaseks muutunud 328,58 EUR suuruseks. See teeb täitsa tubli 9,52%.

Tuleva III samba osas olen siis kenasti jätkanud oma tavapärast rutiini ja juba neljandat kuud järjest kandsin sinna 500 EUR juurde. Ehk siis võrreldes eelmise portfelli ülevaatega on sinna vahepeal lisandunud 1000 eurot. Ning tookordsest 60,62 EUR kahjumist on tänaseks saanud hoopis 32,40 EUR kasum (+1,08%). Ehk siis nagu sai juba mainitud, kogu portfell on täiega rohelises. On see siis mingi uue pullituru algus või ajutine hüpe, seda ma ei tea. Aga tore ikkagi.



Laupäev, 2. aprill 2022

Ukraina abistamine, 1. osa

Niisiis, järjekordne kuu on läbi saanud. Sellega koos ka esimene sõjakuu, mille lõppu vähemalt esialgu mitte kuskilt ei paista. Aga nagu ehk mäletate, siis mõned nädalad tagasi panin ka mina enda poolt ühe pisikese heategevuskampaania käima. 14. märtsil siis sai see blogi ka lõpuks reklaamikõlbulikuks ning andsin välja lubaduse, et kõik sel aastal reklaamist saadavad eurod (+ lisan enda poolt sama palju juurde) lähevad Ukraina heaks - MTÜ Eesti Pagulasabi kontole. 

Miks ma seda üldse teen? Aga selle pärast, et ma kuulasin siin märtsi alguses üht podcasti, kus öeldi, et oma ärevustunde ja abituse leevendamiseks võiks olla see annetamine just üks hinge rahustav tegevus. Ning kuna muus osas ma eriti asjalik pole, sõjategevuses ma näiteks jääksin pigem jalgu kui oleksin kasulik (ma pole isegi sõjaväes käinud), siis tundub, et see võiks olla minu moodus midagigi teha. Loomulikult ei ole see panus kuidagi suur, aga midagi ikka, eks ole. Iga panus loeb.

Nüüd siis olekski aeg piiluda, mis summa Google mulle märtsikuu eest kokku arvestas. Summa tuli päris korralik. Te tegite ikka päris palju klikke, võrreldes eelnevate kuudega - kokku lausa 274. Summas teeb see pärast Google poolseid täpsustusi ja väikeseid korrektsioone 42,54 EUR. Siia lisasin siis enda poolt sama suure summa juurde ja tegingi just selle ülekande ära - 85,08 EUR (arusaadavatel põhjustel eemaldasin maksekorralduse ekraanipildilt muidugi oma andmed). Aitäh kõigile, kes sellele kaasa aitasid ja jätkame samas vaimus! Слава Україні! Героям Слава!