Esmaspäev, 25. aprill 2022

Maksevalmidus toob hingerahu, aga mitte kohe

Kuigi ma olen viimastel kuudel siin blogi veergudel ilmselt jätnud mulje nagu oleks rahalises mõttes mul tänaseks saabunud mõnus hingerahu, siis tegelikkuses see ikkagi niimoodi ei ole. Mõnes mõttes võiks seda kõike kirjeldada ka sõnaga "posttraumaatiline sündroom". See, mida ma selle hasartmängusõltuvusega oma elu ja vaimuga tegin, on üsna pika vinnaga. Tegelikult rikkusin ma ju lisaks oma rahalisele seisule väga kõvasti ka oma vaimset seisundit. Sest see kõik on omavahel nii suures seoses. Rahalises mõttes helbin ma seda jama veel ilmselt oma paar aastat (enamus suuremaid laenulepinguid on mul sõlmitud 2019. aastal ja enamik neist on 5-aastase perioodiga, seega 2024. aastal peaksid need lõpuks oma lõpu leidma). Aga vaimses mõttes ei oska ma üldse ennustada, millal kõik need saadud armid kinni kasvavad.

See ärevustunne iga kuu alguses, millal ma jälle avastasin, et mul on mitusada eurot (hullemal juhul isegi ca. 1000 eurot) puudu, et kõiki oma kohustusi täita. See muudkui kinnistus ja kinnistus. Eks ma teadsin muidugi tollal pikalt ette, et see periood ei lõppe niipea ja igakuine küsimus on vaid selles, kui suur see puudujääk siis seekord on ja mismoodi küll see auk ära täita. See lõputu tõmblemine, kõik need unetud ööd ja sõna otseses mõttes närvivärinad. Ehk siis suures plaanis saabki öelda, et likviidsuse puudumine tekitab ikka väga suuri jamasid.

Seejuures pean muidugi nentima, et teatud mõttes olen ma siiski natuke eelisseisus oma keskmisest suurema sissetuleku tõttu. Sest ilmselgelt on näiteks 2000-eurose palgaga 2400-eurost igakuist kohustuste koormat lihtsam teenindada kui 500-eurosega 600-eurost hunnikut. Suurem palk annab lihtsalt selles olukorras rohkem mänguruumi ja annab mingigi hoova, millega võlausaldajatega uusi diile sõlmida. Aga noh, eks sellel kõigel on muidugi oma varjukülg ka. See on koguvõla suurus, mis ilmselt seda vaimu veelgi rohkem tapab. Kui meediast võib aegajalt lugeda, kuidas võlanõustajad ahhetavad ja räägivad oma klientide 40000-50000 eurostest võlakoormatest, siis neil hetkedel olen mina pigem vait. Mina oleksin olnud väga õnnelik, kui mu võlad "nii väikseks" oleksid jäänud. Sel juhul oleksin täna ilmselt juba kõik oma rämpslaenulepingud ära klaarinud. Aga reaalsuses on mul sinna ikkagi veel üsna pikk tee.

Ühesõnaga jah, mu hetkeolukord on päris hea - raha muudkui tiksub peale ja lepingud vähenevad üsna heas tempos. Aga ärevus on ikkagi sees. Sest kohustused on ju ikkagi alles ja nende teenindamisvõime sõltub mu töökohast, mu tervisest ja igasugustest muudest pisidetailidest. Ning niikaua kui need üsnagi korralikud laenujäägid endiselt veel üleval on, siis ei suuda ma ka lõpuni hingerahu saavutada. See kõik tekitab omajagu lisastressi, mis pikemas plaanis võib ju ka tervist rikkuma hakata. Likviidsus ehk maksevalmidus on seega mul justkui kenasti olemas, aga tekitatud hingehaavad ei ole ikkagi veel kinni kasvanud. Sest ikka lähevad mõtted sellele, et mis kõik võib juhtuda ja mida see kõik endaga kaasa võib tuua.

Loomulikult on siin suureks mureks ka see kaksikelu elamine ja võlakoorma varjamine lähedaste eest. See kõik tekitab ka muidugi kärsitust juurde, et saaks ometigi võimalikult kiiresti need võlad kaelast ja saaks sellele peatükile punkti panna. See kõik on muidugi konkreetne näide sellest, kui suure skaalaga kogu see sõltuvuse ja sellest tekitatud võlgade teema võib olla. See paranemine võtab ikka meeletult palju aega. Ehk siis, kui sinagi oled selle jama võrku langenud, siis tee kõik endast sõltuv, et sellele punkt panna. Sest mida varem sa lõpetad, seda suurem on lootus, et sa saad omadega taas likviidseks ja siis saabub kunagi ehk taas ka hingerahu. Minul on tänaseks oma jamade tunnistamise algusest möödas juba üle kahe aasta, mu igapäevaelu on läinud palju stabiilsemaks ja likviidsemaks, aga nagu näha, siis terveks pole ma endiselt saanud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar