Arginormaalsuse hoidmine, kui võlad ei lase lahti

Kui ma kunagi arvasin, et suurim kannatus võlgade juures on raha puudumine, siis tegelikult eksisin. Raha on vaid sümptom. Suurem võitlus käib peas — selles, kuidas säilitada mingigi arginormaalsus olukorras, kus iga arve, iga telefonikõne ja iga ootamatu kulutus võib päeva täielikult ära rikkuda. Arginormaalsus. See kõlab nagu midagi iseenesest mõistetavat. Ärkad, lähed tööle, maksad arveid, teed nädalavahetusel midagi lihtsat, võib-olla lähed jalutama. Aga kui sul on võlad, siis muutub igaüks neist tegevustest väikseks strateegiliseks operatsiooniks.

Võlakoormaga inimene ei alusta päeva kunagi "puhtalt lehelt". Juba silmad lahti tehes on kuskil kuklas teadmine, et keegi ootab raha. Või mitu "kedagit". Või kümme. Arginormaalsuse säilitamine tähendab siin teadlikku otsust mitte lasta igal eurosel mõttel oma päeva üle võtta. Mitte ignoreerides probleemi, vaid hoides selle raamides. Üks kummalisemaid paradokse on see, et väljaspoolt ei pruugi midagi paista. Sa käid tööl, suhtled inimestega, mängid lapsega, võib-olla isegi naeratad. Inimesed eeldavad, et kõik on okei. Ja mingis mõttes ongi see vajalik roll. Mitte teiste pärast, vaid enda pärast.

Kui sa loobuksid täielikult normaalsusest, siis see murendab sind kiiremini kui võlad ise. Kui kõik muutub ainult kriisiks, siis kaob igasugune perspektiiv. Võlgadega käib kaasas pidev süütunne. Isegi siis, kui objektiivselt teed õigeid asju — maksad, vähendad, planeerid. Sinu sisemine süütunne ütleb: "Sa ei tohiks üldse midagi nautida enne, kui kõik on korras." See on väga ohtlik mõte. Kui sa viid selle äärmustesse, siis loobud sa kõigest, mis sind inimesena tasakaalus hoiab. Ja lõpuks ei jaksa sa enam isegi neid "õigeid asju" teha.

Arginormaalsus tähendab siinkohal oskust öelda: "Mul on probleem, suur probleem, aga ma olen siiski midagi palju enamat kui see probleem." Suur plaan — võlad nulli saada — võib tunduda hoomamatu. Aga arginormaalsust hoiavad elus hoopis väikesed süsteemid. Kui süsteemid töötavad, siis ei pea sa iga päev kõike nullist läbi mõtlema. See vähendab otsustusväsimust — mis on võlaga elades täiesti reaalne asi. Üks raskemaid kohti on suhted. Mitte sellepärast, et inimesed oleks halvad, vaid sellepärast, et enamus "normaalsest elust" maksab raha. Siin tuleb teha valik - kas teeselda ja kannatada finantsiliselt või kohandada oma sotsiaalset "normaalsust". Kõik ei pea teadma su olukorra detaile, aga keegi võiks siiski kursis olla. See aitab säilitada reaalsustunnet.

Filmides toimuvad muutused kiiresti. Päriselus tähendab see pigem kuude kaupa aeglast liikumist, väikeseid võite (üks võlg vähem, üks intress väiksem), aga pahatihti ka igasuguseid tagasilööke.

Arginormaalsus tähendab siin ootuste korrigeerimist. Sa ei ela praegu lõppfaasis, vaid protsessis. Ja protsess ei pea olema kogu aeg dramaatiline. Lõppude lõpuks – see pole igavene. See võib kõlada klišeena, aga samas on see oluline meeldetuletus.

Võlad on ajutine seisund, isegi kui see tundub lõputu. Arginormaalsuse hoidmine ei ole probleemi eitamine — see on viis tagada, et sa jõuad sellest läbi katki minemata. Sest kõige hullem stsenaarium ei ole see, et sa maksad kaua. Kõige hullem on see, kui sa kaotad selle käigus iseenda. Kui praegu tundub, et kõike on natuke liiga palju — siis see on normaalne. Küsimus ei ole selles, kuidas olla täiuslikult distsiplineeritud, vaid selles, kuidas olla piisavalt stabiilne, et järgmine samm ära teha. Ja siis järgmine. Ja siis veel üks.

On hetki, mil elu ei voola, vaid seisab

On hetki, mil elu ei voola, vaid seisab. Mitte rahulikus järves, vaid pigem nagu sügavas, liikumatuna näivas vees, mille põhja ei näe. Sellises vees kaotavad päevad oma kuju. Hommik ei ole enam algus ja õhtu ei ole lõpp – nad lihtsalt vahetavad üksteist, nagu hingetõmbed, mida sa enam ei märka. Ja ometi, kusagil selle kõige keskel, püsib elu edasi.

Surmast mõtlemine ei ole alati soov surra. Vahel on see lihtsalt ainus keel, milles väsimus oskab ennast väljendada. Sest kui sõnad “ma olen kurnatud” või “ma ei jaksa” jäävad liiga väikeseks, tuleb mõte millestki lõplikust – millestki, mis paneks punkti. Mitte tingimata elule, vaid sellele raskusele, mis elu enda ümber on kasvanud. Elu ja surm ei seisa alati vastamisi nagu kaks vaenlast. Vahel nad on teineteise varjud. Elu sees on alati natuke surma – lõppe, kadumisi, muutumisi. Ja surmamõtte sees on sageli peidus elu – igatsus rahu, vaikuse, kerguse järele. Midagi, mis meenutab rohkem algust kui lõppu.

Võib-olla sellepärast tundubki see paradoksina: mõelda surmast, aga mitte liikuda selle poole. Aga äkki see ei olegi vastuolu. Äkki see on piir. Nagu vaikne joon sinu sees, mida sa ei ületa. Mitte hirmust, vaid mingist sügavamast teadmisest, mida ei pea sõnadesse panema. Teadmisest, et kuigi elu võib muutuda talumatult raskeks, ei ole kadumine siiski vastus, mida sa päriselt otsid. Sest isegi kõige tumedamas väsimuses on inimeses midagi, mis ei taha kustuda. Midagi, mis ei karju, ei nõua, ei sunni – aga jääb. See võib olla väga vaikne. Peaaegu märkamatu.

See võib olla lihtsalt see, et sa jood hommikul vett. Või vastad kellelegi. Või loed ridu, mis ei muuda kõike, aga muudavad korraks midagi. See on elu kõige tagasihoidlikumal kujul. Mitte rõõm, mitte õnn – vaid püsivus. Ja võib-olla ei ole elu alati mõeldud olema suur ja tähenduslik. Vahel on ta lihtsalt see, et sa oled endiselt siin.

Mitte sellepärast, et sa pead. Vaid sellepärast, et mingi osa sinust – isegi kui väga vaikselt – valib ikka veel jäämise. Ja selles ei ole midagi väikest.

Kui palju tõde suudab inimene korraga kanda?

Meil kõigil on olnud hetki, mil elu kisub keerulisemaks, kui tahaks endalegi tunnistada. Minul oli. Ja päris kaua. Ja siis see kõik kuhjus. Nagu lumepall, aga mitte see ilus jõulude lumepall.

See, mis tuleb mäest alla ja matab su vaikselt enda alla.

Kõige veidram osa? Mingil hetkel hakkasin ma teistele oma olukorrast natuke… ilusamini rääkima. Ja vahel isegi endale. Mitte sellepärast, et mul oleks mingi soov olnud teisi petta. Lihtsalt kogu tõde tundus ühel hetkel liiga raske.

Sa ei taha ju igal pool kõndida ringi sildiga "jah, ma olen oma eluga sassi läinud." Nii räägidki veidi leebemalt. "On keeruline, aga saan hakkama." Jah, muidugi saan. Aga tegelikult ei saanud.

Pikka aega arvasin, et kui rääkida, siis tuleb kõik välja laduda. Kõik summad, kõik kuupäevad, kõik rumalad otsused. Nagu pihil – paned kõik lauale ja siis oled puhas. Aga tegelikult on aususel kaks täiesti eri nägu: tõene ja täielik.

Ma ei ole kunagi tahtnud valetada. Mu jutt siin blogis on alati olnud tõene. Aga see pole kunagi olnud täielik — ja see pole pidanudki olema.

Ma võin seda nüüd ausalt öelda: võlad tekitavad häbi. Pole mõtet sõnu ilustada. Häbi on see tunne, mis istub su kuklas ja sosistab: "Kui teised näeksid neid päris numbreid, siis nad mõtleksid sinust palju halvemini." Nii juhtuski, et ma ei suutnud mitu aastat ühtegi numbripostitust enam teha. Mis siis, et ometigi ma teadsin, et lugejad tahavad neid näha ja need toovad alati kõige rohkem klikke.

Ja nii ma hakkasingi natuke leebemalt ja positiivsemalt rääkima. Endale, teistele. Nagu väike filter, mis laseb tõel välja tulla ainult sellisel vastuvõetaval kujul. Aga häbil on üks väga halb omadus: kui seda liiga kaua kanda, siis hakkab ta sind isoleerima. Sa hoiad vaikust, sest kardad hinnanguid. Ja mida vaiksem oled, seda suuremaks kasvab tunne, et oled üksi.

On veel midagi, millest ma pole varem rääkinud. Kui olukord läheb tõesti raskeks – nii raskeks, et sa ei näe isegi kuu lõppu – teeb aju midagi kummalist. Ta hakkab sind kaitsma optimismiga, mida tegelikult kuskilt võtta pole. Natuke enesepettust. Natuke suhtumist, et "küll kuidagi laheneb." See on nagu psühholoogiline valuvaigisti. Ta aitab sul natuke edasi elada, natuke hingata. Aga valuvaigisti ei ravi murdunud vaimu. Ja optimism ei maksa arveid. Ühel hetkel lõpeb see kõik väga reaalse kohaga: päriseluliste kohtumenetlustega, postkasti saabuvate hoiatuskirjadega, e-kirjadega, mida sa enam ei taha avada ja muidugi kõnedega, millele sa juba ammu ei vasta (mu telefon on täis blokeeritud numbreid).

See on hetk, kus ei ole enam midagi ilustada. Aga just selle hetke juurde tuleb kuidagi kohale jõuda. Mina jõudsin. Mitte täna, vaid juba ligikaudu aasta tagasi. Siis, kui need reaalsuse koputused kohale hakkasid jõudma. Alles siis hakkasin ma sihipäraselt tegutsema ja lõpetasin igasuguse ilustamise. Esialgu küll ainult enda jaoks.

See, et sa oled eksinud – või et su rahaline olukord on sassis – ei tähenda, et sa oleksid kehvem või rumalam. See tähendab ainult üht - sa oled inimene, kes üritab hakkama saada olukorras, milleks keegi meist ei ole tegelikult valmis. Ma jagan seda kõike, sest nii kaua kui ma vaikisin, tundsin ma ainult pingeid ja üksindust. Nüüd, kui ma räägin – päriselt ja õiges mahus – on tunne, et midagi minu sees liigub. See liigub, aeglaselt, aga ikkagi liigub. Nagu oleks järjekordne karm talv üle elatud ja nüüd on tunda juba kevade lõhna.

Abiandja vaade: kui headusest üksi ei piisa

Ma olen enamasti oma postitusi kirjutanud iseenda vaatenurgast. Minust kui võlglasest, minust kui inimesest, kes on vajanud abi. Aga täna tahaksin ma mõtiskleda oma loo teisest poolest. Ehk siis inimestest, kes on mulle nende aastate jooksul toeks olnud, nii vaimselt kui ka rahaliselt. Kuidas nemad mind ja minu olukorda on näinud. Loomulikult ei kandideeri see mitte kuidagi mingile absoluutsele tõele, aga ma usun, et äratundmist leiavad siit mitmed mu lugejad. Mina saan siin vaid öelda seda, et ma olen kogu südamest tänulik teile kõigile. Ilma teieta oleksin ma ilmselt juba ammu murdunud. 

Abiandmine algab harva kalkulatsioonist. Enamasti algab see usaldusest, kaastundest ja lootusest. Kui keegi tuleb abi paluma – eriti sõber või lähedane –, siis esmane impulss on aidata, vahel isegi rohkem, kui mõistus lubaks. Usutakse juttu "viimasest korrast", "ajutisest raskusest" ja "kohe-kohe paranevast olukorrast". Abiandja näeb inimest, mitte ainult probleemi, ja annab koos rahaga ka usu, et see abi aitab teisel jalad alla saada.

Alguses see sageli nii ongi. Abi aitab kustutada kõige suurema tulekahju, annab hingamisruumi ja loob tunde, et nüüd saab hakata päriselt edasi liikuma. Kuid abiandja vaatepunktist hakkab ajapikku joonistuma ka teine pilt. Kui hoolimata abist korduvad samad mustrid, samad kiirustavad otsused ja samad rahalised augud, tekib vaikselt väsimus. Mitte pahatahtlikkus, vaid pettumus. Küsimus ei ole enam rahas, vaid vastutuses.

Abi saamine ei ole kunagi neutraalne tehing. See toob endaga kaasa kohustuse. Abiandja ootab – vahel isegi sõnades välja ütlemata – et abi saaja pingutaks, õpiks ja muudaks oma käitumist. Kui abi muutub millekski, millele saab loota ka siis, kui otsused jäävad samaks, tekib ohtlik nihe: abi ei aita enam edasi, vaid hoiab paigal.

Eriti valus on abiandjal näha, kui tema pingutus nullitakse otsustega, mis on vastuolus lubaduste ja kokkulepetega. Kui abi, mis pidi looma stabiilsust, kaob ludinal uutesse laenudesse või vanadesse harjumustesse, tekib küsimus: kas ma toetan inimest või toidan tema sõltuvust? Sellisel hetkel ei tunne abiandja end enam aitajana, vaid vahemehena, kes kannab raha edasi järgmisse auku.

Abisaaja jaoks on suurim oht muutuda abist sõltuvaks. Kui teadmine, et "keegi aitab nagunii" hakkab alateadlikult mõjutama otsuseid, kaob vajadus päriselt vastutada. Kuid abi ei peaks kunagi võtma ära inimese enda pingutust. Vastupidi – hea abi peaks suurendama iseseisvust, mitte vähendama seda. Abiandja ei saa ega tohi olla eluaegne päästerõngas.

Iga kord, kui keegi aitab, paneb ta lauale ka oma usalduse. See ei ole lõputu ressurss. Kui abiandja näeb, et hoolimata toetusest ei kaasne muutust ega õppimist, kulub usaldus kiiremini kui raha. Ja kui usaldus kaob, kaob ka abi. Mitte seepärast, et süda oleks kivinenud, vaid seepärast, et piirid on ületatud.

Aastaid kedagi "kraest kinni hoida" ja vee peal hoida tähendab sageli seda, et abiandja ise hakkab vaikselt uppuma – väsimusse, süütundesse või kibestumisse. Tõeline abi ei ole pidev päästmine, vaid vastutuse järkjärguline tagasiandmine. Mõnikord on kõige hoolivam tegu samm tagasi astuda, isegi kui see on mõlemale poolele valus.

Abiandja vaatenurgast ei ole suurim hirm raha kaotus. Suurim hirm on see, et abi ei muutu kasvuks. Ja kui abi ei too muutust, saavad ka kõige tugevamad ja heldemad aitajad otsa. Abi on võimalus – aga vastutus selle võimaluse kasutamise eest jääb alati abi saajale.

Ma ei ole alati olnud selle abi vääriline, mida te mulle olete andnud. Ma olen teinud meeletult palju vigu. Aga tänaseks olen ma olukorras, kus ma lõpuks ometi mõistan, et edasi pean ma ise tugev olema. Ma ei tohi enam mitte kuskil libastuda, ma teen kõik endast sõltuva, et siit platoolt leida ise see teekond mäkke. Ma võtan vastutuse.

Miks on rahalistes raskustes abi küsimine nii ränk teekond?

Rahaliste raskuste keskel on tihti kõige raskem just see, mida väljastpoolt näha pole: häbi, hirm ja sisemine võitlus, mis muutub mõnikord isegi suuremaks koormaks kui tegelik rahapuudus ise.

Hädaolukorras abi küsimine peaks loogiliselt olema lihtne: kui kukud, sirutad käe ja lased end püsti aidata. Aga rahaliste raskuste puhul muutub see sirutatud käsi justkui tunnistuseks, et "ma ei saanud hakkama".

Ja see mõte on kole valus. Raha on ühiskonnas sidunud end väärtusega — mitte ainult ostujõuga, vaid enesetunde, eneseväärikuse, vastutustunde ja edukusega. Kui hoiad peos mõranevat rahakotti, tundub, et koos sellega puruneb midagi sinust endast. Ja seetõttu tundub abi küsimine justkui katkise koha paljastamine.

Rahal on ebameeldiv omadus suhteid pingestada. Raha ümber tekivad ootused, arusaamatused ja vahel ka solvumine. Kuid enne kui päriselt abi küsida jõuad, loob mõistus juba hulga tumedaid stsenaariume, mis teevad julgustüki peaaegu võimatuks. See kõik tekitab paratamatult küsimuse: "Kas elada häbis, otsida lahendusi, küsida abi või surra ilma proovimata?" See on karm küsimus, milleni jõutakse tavaliselt siis, kui inimese sees on toimunud väga pikk kulumine — mitte ühe kuu, vaid paljude kuude või aastate jooksul. Kui tunned, et sul on valida justkui ainult kolm teeotsa, siis on tavaliselt tõde hoopis sügavam: sa oled juba kandnud liiga kaua, liiga palju, liiga üksinda.

Lahenduste otsimine ja abi küsimiseni jõudmine tähendab võitlust, mis võib tunduda nagu lumes müttamine – iga samm väsitab järjest rohkem. Ja "ilma proovimata" alla andmine pole tegelikult valik, vaid märk sellest, et inimene on jõudnud väga ohtlikult madalasse punkti. Nendes hetkedes on kõige olulisem meeles pidada: kõige raskem ei ole tegelikult raha puudumine, vaid tunne, et sa oled üksinda ja ummikus. Jah, sa oled küll ju siiani suutnud kuidagi vee peal püsida, sa oled korduvalt suutnud kustutada erinevaid tulekahjusid täiesti viimasel hetkel. Aga see kõik tundub kuidagi nii juhuslik, sinus puudub see kindlus, et need pääsemised olid välja teenitud. Ning see kõik lisab seda ebakindlust iga uue takistuse või tõrke ees.

Aga tegelikkuses - abi küsimine ei ole enda alandamine, vaid see on usalduse väljendus. Kui inimene julgeb öelda: "Mul on raske, kas sa saad mind aidata?", siis see pole nõrkus. See on: julgus olla aus, avatus tunnistada oma piire, lootus, et teiste inimeste headus pole illusioon, valmisolek proovida veel kord, kuigi kõik tundub liiga raske. Ühe vaimse tervise terapeudi (tervitused sulle, Reelika!) mõtteid parafraseerides - mõtle hetkeks: kui sinu lähedasel oleks sama raske, kas sa tahaks, et ta räägiks? Enamik meist vastaks "jah, muidugi!". Miks me siis endale seda sama lahkust ei paku?

Miks see kõik siis ikkagi nii raske on? Sest abi küsimine rebib lahti kõik need kihid, mida me endale oleme aastate jooksul ehitanud: iseseisvus, tugevus, kontroll, näiline "korras elu". Abi küsimine tähendab hetkeks kõigest sellest loobumist — ja see nõuab meeletut julgust. Aga vahel on just see julgus otsus elu kasuks. Mitte niivõrd dramaatilises, vaid väga inimlikus, väga reaalses mõttes. Kui seisad tänaseks selle kuristiku serval, kus kõike tundub liiga palju, siis võib abi küsimine olla esimene samm tagasi valguse suunas — isegi kui see samm tundub värisev, pisarane ja ebakindel.

Elu statistika: kuidas iga päev nihutab meie saatuse protsente

Elu võib vaadata kui lõputut tõenäosuste jada – mitte külma matemaatikana, vaid pideva võimaluste voona, kus iga meie mõte, otsus ja tegu nihutab nähtamatut kaalukausi ühele või teisele poole. Me ei saa kunagi täielikult kontrollida tulemusi, kuid saame mõjutada protsente. Iga päev on justkui väike eksperiment: panustame oma aega, energiat ja tähelepanu ning loodame, et positiivsete sündmuste tõenäosus suureneb kasvõi mõne protsendipunkti võrra.

Kui mõelda elu peale kui tõenäosusteooriale, muutuvad ka ebaõnnestumised mõistetavamaks. Mitte iga negatiivne tulemus ei ole läbikukkumine või halb iseloomujoon – mõnikord lihtsalt juhtus nii, sest elu statistika pole kunagi 100% meie kasuks. See arusaam võib tuua kummalist lohutust. Me ei pea olema täiuslikud; piisab sellest, kui teeme järjepidevalt otsuseid, mis kallutavad pikas perspektiivis kaalukaussi paremuse poole. Väikesed harjumused – aus suhtlemine, enese eest hoolitsemine, tööle keskendumine – on nagu korduvad katsed, mis kasvatavad positiivse tulemuse tõenäosust.

Samas nõuab selline vaade vastutust. Kui elu on tõenäosuste mäng, siis meie roll on olla teadlikud mängijad, mitte juhuse ohvrid. Me ei saa valida kõiki kaarte, mis meile kätte jagatakse, kuid saame valida, kuidas neid mängime. Mõnikord tähendab see ebamugavaid otsuseid: loobuda hetkekasust pikaajalise stabiilsuse nimel, seada piire, võtta vastu tagasilööke kui õppetunde. Nii muutub ka kannatlikkus väärtuslikuks strateegiaks – sest tõenäosused töötavad enamasti nende kasuks, kes suudavad pikemas plaanis järjekindlad olla.

Rahaasjad ja laenuvõlgadega toimetulek on üks selgemaid näiteid, kus elu kui tõenäosusteooria tuleb eriti teravalt esile. Iga makstud arve, iga tehtud eelarve, iga päev, mil inimene otsustab oma kohustustega silmitsi seista, suurendab tõenäosust, et olukord ei lähe hullemaks. Samamoodi suurendab vältimine ja lootmine, et “küll kuidagi läheb”, negatiivsete sündmuste tõenäosust. Laenulepingud ei jõua kohtutäiturite lauale tavaliselt ühe suure otsuse tõttu, vaid paljude väikeste sammude tagajärjel – ja samamoodi saab neid vältida paljude väikeste, järjekindlate tegudega.

Oluline on mõista, et tõenäosuste muutmine ei tähenda ainult raha. See on ka suhtumine. Kui inimene suhtub oma olukorda kui protsessi, mitte kui lõplikku hinnangut enda väärtusele, tekib rohkem ruumi tegutsemiseks. Iga uus päev on uus katse, uus võimalus teha vähemalt üks samm parema statistika poole: helistada võlausaldajale, teha realistlik makseplaan, otsida lisasissetulekut, õppida paremini oma kulutusi jälgima. Need on väikesed sammud, kuid just väikesed sammud muudavad pikaajalist tõenäosusjaotust.

Elu ei ole kunagi täiesti õiglane ega etteaimatav. Mõnikord annab inimene endast kõik ja siiski juhtub midagi halba. Kuid isegi siis ei kao võimalus mõjutada järgmisi protsente. Võib-olla on elu suurim tarkus mõista, et kontroll ei seisne tulemuste garanteerimises, vaid protsessis osalemises. Meie ülesanne pole muuta maailma täielikult ohutuks, vaid teha iga päev neid valikuid, mis suurendavad võimalust, et homme on veidi stabiilsem, veidi rahulikum ja veidi helgem.

Nii muutub elu kui tõenäosusteooria vaade mitte hirmutavaks, vaid vabastavaks. See tuletab meelde, et me ei pea olema kõikvõimsad. Piisab, kui oleme kohal, püüame järjepidevalt ja teeme oma parima, et positiivsete sündmuste protsent kasvaks. Ja kuigi me ei saa kunagi nullida negatiivsete sündmuste võimalust, saame muuta nende mõju väiksemaks – samm-sammult, päev-päevalt, teadlike otsuste kaudu. Just selles pidevas pingutuses peitub elu tõeline matemaatika: mitte täiuslikkus, vaid järjepidev liikumine parema tõenäosuse suunas.

Muutused ei juhtu üleöö: minu tõusud, langused ja tagasitulek

Viimastel aastatel olen ma järjest enam mõistnud, et suured asjad – nii head kui halvad – ei juhtu kunagi üleöö. Need tekivad tasa ja targu. Sammudest, kordustest, väikestest valikutest. Ja teinekord ka väikestest libastumistest, mis lõpuks kuhjuvad millekski palju suuremaks, kui me oleksime tahtnud.

Kui mu võlakoorem kunagi üle pea kasvas, tundus selle lammutamine alguses peaaegu võimatu. Aga samm-sammult, kuu-kuult, järjepidevate otsustega suutsin ma siiski seda paari aastaga oluliselt vähendada. Ning loomulikult oli siin suur osa ka sellel, et ma sain väga palju välist abi. Aga siiski, see ei olnud mingi imehetk – see oli töö. Vaikselt, ilma vaatajate aplausita.

Sellesse perioodi mahtus palju enesedistsipliini, ratsionaalseid valikuid ja sisemist kasvu. Ja ma jõudsingi punkti, kus tundus, et kõik on lõpuks kontrolli all. Et olen läbi teinud "oma suure muutuse".

Aga paradoksaalselt ei võta langus sugugi nii kaua aega kui tõus. Mõnikord piisab vaid mõnest valest otsusest, mõnest liiga emotsionaalsest hetkest… või minu puhul – krüptovarade maailmast.

Ma astusin uuesti mängu, kus mu nõrgim koht – impulsiivsus ja hasart – said kohe võimaluse kaasa tantsida. Ja nad tantsisid. Kiirelt. Rahaliselt katastroofiliste otsusteni. Ning kui asjad halvenesid, pöördusin ma lahenduste poole, mis ei olnud tegelikult mitte ühestki otsast mõistlikud lahendused – Facebooki eraisikulaenud, kiired süstid, valed valikud.

See kõik hävitas mõne kuuga praktiliselt selle, mille olin aastate jooksul ehitanud. Ja see oli valus. Mitte ainult rahaliselt, vaid tunnetuslikult – justkui oleksin reetnud inimese, kelleks olin vahepeal muutumas.

Huvitav tähelepanek, mida paar inimest on mulle viimasel ajal välja öelnud, oli see, et nad lõpetasid mu blogi lugemise sel ajal, kui mul hästi läks. Mitte pahatahtlikkusest, vaid sest kõik paistis juba nii stabiilne ja korras. Justkui oleks lugu lõppenud ja midagi enam juurde lugeda polnudki. Hiljem juhuslikult tagasi tulles avastasid nad, et asjad polnud sugugi üldse nii roosilised kui oleks võinud eeldada. Mõne jaoks oli see lausa šokk – kuidas nii? Kuidas pärast edukat perioodi on üldse võimalik nii kiiresti tagasi kukkuda?

Aga elu ei ole sirgjooneline. Me ei liigu ainult üles. Vahel liigume küljele. Vahel alla. Ja vahel õpime valusalt, et oleme ikkagi inimesed.

Täna olen ma aga taas enam-vähem seal, kus mu parim periood kunagi oli. Mitte täpselt samas kohas, sest see tagasitee on olnud täis närvikulu, reaalsuskontrolli ja edaspidiseks vajalikku ettevaatlikkust. Aga ma olen püsti. Ja mis kõige olulisem – ma tean nüüd, et tagasilöök ei nulli kõike. Ta lihtsalt tuletab meelde, et muutused ei ole kunagi ühe hetke sündmus. Need on protsessid. Esimene tõus oli usk. Teine on teadmine.

Midagi tõeliselt olulist ei juhtu ühe päevaga. Ei edu, ei langus, ei taastumine. Kõik need on ajas kujunevad protsessid. Ja kuigi ma tegin vigu ning kaotasin teel oluliselt rohkem, kui tahtnuks, siis see, et ma täna saan sellest kirjutada, näitab ainult üht - ma tulin tagasi. Ja vahel pole tähtis kui kiiresti – oluline on, et üldse tulin. Parem hilja kui mitte kunagi.

Asi pole kunagi ainult rahas

Ma tahaksin, et te mõistaksite midagi olulist — enamasti pole asi ainult rahas. Kui ma küsin lähedastelt abi või laenu, siis see ei tähenda, et ma eeldan või nõuan seda. Ma saan aru, et igal inimesel on omad piirid, omad kohustused, omad põhjused. On täiesti okei öelda "ei". Aga mis teeb haiget, on midagi muud.

Hiljutine olukord emaga pani mind sügavalt järele mõtlema. Mind ei murdnud mitte see, et ta ei aidanud mind rahaliselt, vaid see, kuidas ta ei tundnud huvi. Ta teadis, et mul oli aega vaid kaks päeva, et lahendada see vägagi keeruline olukord. Ja pärast seda — vaikus. Mitte ühtegi küsimust, mitte ühtegi sõna. Justkui see polekski oluline. Justkui mina polekski oluline.

See ei olnud esimene kord, kui tundsin end tema poolt hüljatuna. Ja nüüd, täiskasvanuna, kui ma pöördun tema poole mitte lootuses, vaid usalduses, siis kohtan taas seda sama külmust.

Ma tean, et tal ei ole rahalisi raskusi. Ma ei ütle seda kadedusest, vaid lihtsalt selleks, et rõhutada: küsimus ei olnud kunagi rahas. Ma ei oota, et mind alati aidatakse. Aga ma loodan, et mind ei alandata. Et mind ei kohelda nagu tüli või koormat. Et minu haavatavust ei kasutata vaikimise või ükskõiksuse relvana.

Kui keegi ütleb mulle "ei", aga teeb seda empaatiaga, siis see ei tee haiget. Aga kui keegi ei küsi isegi, kuidas mul läks — see teeb. Sest see ütleb mulle, et ma ei ole väärt isegi huvi.

Ma ei jaga seda selleks, et kedagi süüdistada. Ma jagan seda, sest ma tean, et ma ei ole ainus, kes on tundnud end nähtamatuna just siis, kui oleks kõige rohkem vajanud lihtsalt... inimlikkust.

Kriisid paljastavad tõelised suhted

On lihtne olla üksteise jaoks olemas siis, kui kõik on hästi. Kui elu on stabiilne ja rõõmus, tundub, et sõpru ja toetajaid jagub igale poole. Aga just kriisides, kui kõik on laiali lagunemas ja vajad abi rohkem kui kunagi varem, selgub, kes on tegelikult sinu kõrval. Kriisid on nagu lakmuspaber – need näitavad, millised suhted on päriselt tugevad ja millised ainult pealispinnal. Tõelised suhted ei selgu siis, kui päike paistab – vaid siis, kui vihma sajab ja sa vajad kedagi, kes jääks.

Mõnikord on kõige valusam avastus see, et inimene, kellelt ootad tuge, hoopis eemaldub või paneb sulle veel ühe koorma õlgadele. Samas võib mõni täiesti ootamatu inimene või isegi võõras pakkuda rohkem mõistmist ja abi kui keegi, keda oled terve elu usaldanud.

See on valus, aga samas ka puhastav kogemus. Saad aru, kelle peale saad päriselt loota ja kelle jaoks oled lihtsalt mugavustsoonis olnud. Kriisid õpetavad hindama neid, kes jäävad su kõrvale ka siis, kui sul pole midagi anda peale oma aususe ja haavatavuse.

Mõni aeg tagasi sattusin olukorda, kus isegi kodulaenu maksmiseks vajalik summa jäi puudu. See oli hetk, kus tundsin, et kõik varasemad vead ja valikud on mind nurka surunud. Viimases hädas pöördusin oma ema poole – inimese, kellelt ootad tingimusteta tuge, eriti siis, kui oled iseendaga juba niigi pahuksis.

Rääkisin talle ausalt oma loo. Ta kuulas, küsis täpsemat ülevaadet mu olukorrast. See hetk andis mulle lootust – äkki seekord keegi päriselt hoolib, äkki ma polegi üksi. Panin kõik ausalt kirja, lootes, et see avameelsus toob mõistmist ja tuge.

Kodulaenu maksepäevani oli jäänud kolm päeva. Järgmisel hommikul sain aga sõnumi, mis lõikas sügavamalt kui ükski võlanumber: “Ma olen sinus väga sügavalt pettunud.” Mingist abist polnud enam juttugi. Kaks päeva enne kõige olulisemat makset olin taas lõhkise küna ees – lootus asendus hetkega tühjuse ja häbiga. Mu ema ei ole hiljem kordagi küsinud isegi seda, kuidas ma tookord hakkama sain. Või kas üldse?

Lõpuks viis see mind jälle Facebooki laenugruppidesse, otsima abi võõrastelt, sest lähedaste toetus jäi seekord tulemata. See kogemus õpetas mulle, et võlglase elu suurimad lahingud ei käi alati rahaga, vaid hoopis usalduse, lootuse ja pettumustega – nii enda kui teiste suhtes.

Nagu olen korduvalt ka varem kirjutanud - võlglase elu ei tähenda ainult numbreid Exceli tabelis või igakuiseid maksegraafikuid. See on hoopis midagi sügavamat – pidev emotsionaalne pendel, mis kõigub lootuse ja pettumuse vahel. Sageli on need pettumused kõige valusamad just siis, kui loodad kõige rohkem.

Võlglase vaimne lahing pragmaatiliste otsuste nimel

Võlgades elamine ei ole pelgalt finantsiline seisund – see on sügavalt vaimne kogemus. Paljude jaoks tähendab see pidevat sisemist võitlust: kuidas teha ratsionaalseid, pragmaatilisi otsuseid, kui iga valik tundub emotsionaalselt laetud ja eksistentsiaalselt määrav?

Võlgadega kaasnev stress ei ole ainult hetkeline – see on krooniline. See väsitab, muudab inimese reaktiivseks, mitte proaktiivseks. Kui aju on pidevalt ellujäämisrežiimis, siis ei tööta see optimaalselt. Pragmaatilised otsused nõuavad rahu, selgust ja perspektiivi – ressursse, mida võlglane tihti ei oma.

Paljud võlglased kannavad endas sügavat süütunnet. Nad tunnevad, et on ise oma olukorra põhjustanud, ja see sisemine kriitik võib muutuda destruktiivseks. Selle asemel, et otsida lahendusi, võib inimene hakata ennast karistama – näiteks vältides arveid, ignoreerides pangateateid või isegi saboteerides oma taastumisplaani.

Neile, kes ei ole ise kunagi võlgades olnud, võib pragmaatiline tegutsemine tunduda ääretult lihtne: "Tee eelarve, maksa võlad, ära kuluta üle." Samuti võib tunduda loogiline, et olukorra paranemine on lihtsalt rutiinne kulgemine – nagu treeningplaan või dieedi järgimine. Kuid see vaade ignoreerib võlglase sisemist maastikku: emotsionaalset väsimust, enesehinnangu langust ja pidevat hirmu. Ratsionaalsus ei ole alati kättesaadav, kui inimene elab pidevas kriisis.

Pragmaatiline otsus ei ole ainult kalkulatsioon – see on uskumine, et see otsus viib parema tulevikuni. Kui lootus puudub, muutub ka pragmaatika mõttetuks. Seetõttu on oluline, et võlglane leiaks viise, kuidas taastada usku endasse ja oma võimesse olukorda muuta. Olgu selleks terapeudi tugi, kogemusnõustaja või lihtsalt sõber, kes kuulab ilma hinnanguteta.

Võlglase jaoks ei ole pragmaatiline otsus pelgalt Exceli tabeli tulemus. See on vaimne pingutus, mis nõuab enesehalastust, julgust ja tuge. Me ei saa eeldada, et inimene, kes elab pidevas rahalises kriisis, suudab alati käituda ideaalselt ratsionaalselt. Aga me saame aidata tal luua keskkonna, kus pragmaatika ei ole vaimse lahingu ohver, vaid selle liitlane.

Üksikute sõdalaste lahing: mõtisklus võlgadest, identiteedist, häbist ja ühtsuse jõust

Eestis elab tuhandeid inimesi, kelle igapäevaelu varjutab võlgade koorem. Krediidivõlad, elatisvõlad, eraisikulaenud — need ei ole pelgalt numbrid Exceli tabelis, vaid inimeste lood, täis hirmu, häbi ja vaikust. Võlgadest rääkimine on justkui ühiskondlik tabu, mis sunnib kannatajaid vaikima. Nii sünnibki vaikiv armee — üksikud sõdalased, kes võitlevad oma lahinguid liivaväljal, kus puudub toetus, mõistmine ja ühtsustunne.

Filosoof Michel Foucault on kirjutanud, et "ühiskondlikud institutsioonid loovad nähtamatuid vanglaid, kus indiviidid elavad oma elu, teadmata, et nad on kinni." Võlg on üks selline vangla. See ei ole ainult majanduslik seisund, vaid ka sotsiaalne identiteet. Võlglane ei ole enam lihtsalt inimene, vaid "võlglane" — silt, mis määratleb ja eraldab. Häbi, mis sellega kaasneb, on sageli suurem kui rahaline koorem ise.

Võlg võib olla ahastus, mis takistab inimest nägemast oma potentsiaali ja vabadust. Kui ühiskond vaatab võlglasi kui moraalselt läbikukkunuid, mitte kui inimesi, kes on sattunud keerulisse olukorda, siis süveneb isolatsioon ja eneseväärtuse langus.

Aga kas see peab nii olema?

Kui me suudaksime murda vaikuse müüri ja näha võlglasi mitte kui ebaõnnestujaid, vaid kui inimesi, kes vajavad tuge, siis võiks pilt olla hoopis teistsugune. Ühtsuses peitub jõud — see vana tõde kehtib ka siin. Kui üksikud sõdalased leiaksid tee üksteiseni, tekiks kogukond, kus jagatud koorem muutub kergemaks. Võlgadega toimetulek ei pea olema individuaalne piin, vaid ühine teekond taastumise ja väärikuse suunas.

Viimasel ajal olen üha sagedamini tabanud end mõttelt: kes ma siis õigupoolest olen? Milline osa minust on see päris mina ja milline osa on ainult mineviku varjud, mida ma endaga kaasas tassin?

Ühelt poolt on mu elu täis rolle, millega tunnen end hästi – ma olen isa, abikaasa, korralik ja seadusekuulekas kodanik. Ma püüan oma pere eest hoolitseda, teha tööd, olla kohal ja vastutada. Need on väärtused ja rollid, mida ma pean väga oluliseks ja millesse ma panustan iga päev.

Aga teisalt on olemas ka teine pool, mida ma ei saa eitada. Olen olnud spordiennustusega seotud hasartmängur, krediidivõlglane, inimene, kes tegi otsuseid, mille tagajärgi kannan veel praegugi. Need kogemused on jätnud jälje – mitte ainult mu rahakotile, vaid ka minu enesetundele ja sellele, kuidas ma end ise defineerin.

Mõnikord tunnen, et ühiskond ja võib-olla ka mina ise panen end liiga kitsasse kasti – nagu oleksin ma igavesti ainult “endine mängur” või “võlglane”. Jah, see on osa minu loost, aga see ei ole kogu lugu. Ma ei taha, et mu mineviku eksimused oleksid need, mis mind täielikult määratlevad.

Ma usun, et identiteet ei ole kunagi kivisse raiutud. See, kes me oleme, kujuneb pidevalt – iga päev, iga valiku, iga sammu kaudu. Jah, mu teekonnal on olnud tumedaid peatükke, aga täna tahan ma keskenduda rohkem sellele, kelleks ma saan kasvada. Inimeseks, kes on õppinud, kes oskab väärtustada vastutust ja ausust. Inimeseks, kes ei põgene mineviku eest, aga ei lase ka sel end igaveseks aheldada.

Kirjutades seda, mõistan, et see ongi vist minu identiteedi süda – ma olen tervik, milles on nii head kui halba, nii õppetunde kui ka saavutusi. Ja kui ma midagi tahan, siis seda, et mind nähakse eelkõige inimesena, kes liigub edasi, mitte ainult kui kedagi, kes kord eksis.

Sest lõppkokkuvõttes ei defineeri mind mitte ainult mu vead, vaid ka see, kuidas ma nendega ümber käin.

Albert Camus on öelnud: "Keset talve avastasin ma endas võitmatu suve." See tähendab, et ka kõige raskemates olukordades peitub lootus ja võimalus muutuseks. Võlg ei pea olema elu lõpp, vaid võib olla algus uuele arusaamale — sellest, mis on tõeline väärtus, mis on kogukond, ja mis on inimlikkus.

Me ei pea enam vaikima. Me ei pea enam häbenema. Me võime rääkida, jagada, toetada. Sest ainult nii saab üksikute sõdalaste lahingust sündida midagi suuremat — liikumine, mis toob tagasi inimväärikuse, lootuse ja jõu.

Vaiksed klõpsud

Ma olen nagu üks tühjaks pigistatud sidrun. Ja teate, üks asi on mulle viimasel ajal üsna tugevalt hinge pugenud. Võimalik, et see kõik on veidi isegi isekas mõtlemine, aga selline see seis on, mis parata. Oma tunnete eest on üsna raske põgeneda. Aga kohe siis kõigest täpsemalt.

Ma olen seda blogi siin pidanud juba varsti viis pikka aastat. Eks on olnud igasuguseid aegu nii minu enda elus, minu võitlustes kui ka blogi loetavuses ja otse öelduna ka klikkide arvus. Kui ma seda kõike kirjutama hakkasin, siis ei hoolinud ma absoluutselt sellest, kui palju siia lugejaid satub. Ma tahtsin lihtsalt end tühjemaks kirjutada. Aeg läks edasi, mina muudkui kirjutasin ja see kõik pälvis ka teiste tähelepanu. Nii kaasaelajate kui ka saatusekaaslaste poolt. Nii palju minus seda inimlikku edevust siiski on, et võin väikse häbitundega täitsa ausalt öelda - mulle meeldis see kõik. Ma jälgisin sisuliselt igapäevaselt oma blogi statistikat ja nautisin seda, kuidas iga kuu järjest uued külastavusrekordid muudkui langesid.

Ning kui ma mingil hetkel siia juurde sain ka Google poolt reklaami näitamise võimekuse, siis hakkasin märkama, et selle kõigega saab ju lausa rahagi teenida. Ehk siis teatud mõttes muutus mu lugu mulle lausa sissetulekuallikaks.

Ma alustasin seda blogi siis, kui kõik hakkas koost lagunema. Kui laenud olid vaikselt juba hapuks minemas ja Exceli tabel enam ei aidanud. Ma mõtlesin, et kui ma kirjutan ausalt – täiesti ausalt – siis see aitab. Aitab mul endal mõista, aitab teisi samas olukorras, ja võib-olla... võib-olla toob ka raha. Reklaamid, koostööd, annetused. Ma ei ole sellega muidugi kunagi tahtnud rikkaks saada. Ma tahtsin lihtsalt ellu jääda.

Mu esimesed postitused olid toored ja valusad. Seal oli emotsiooni kahtlemata rohkem kui sõnaosavust. Aga ikkagi. Inimesed lugesid. Jagasid. Kommenteerisid. Ja ma tundsin, et ma pole üksi.

Sel hetkel oli see kahtlemata tähtsam kui ükskõik kui suur Google reklaamiarve.

Aga ajapikku hakkas see kõik hääbuma. Mitte järsku – vaikselt, nagu udu, mis hiilib üle välja. Inimesed väsisid. Kommentaarid kadusid. Klõpsud vähenesid. Ning maikuust alates ei ole mu blogis enam ka reklaame, sest Google tegi sellise otsuse.

Tänaseks on tegelikult neid lugejaid alles jäänud vaid käputäis. Tõenäoliselt tean ma teid kõiki. Kui mitte pärisnimede kaudu, siis vähemalt varjunimede poolest küll. Te olete minu jaoks hindamatu väärtusega tugigrupp. Kuid ometigi tekitab see kõik minus tühjust. Mis mõte on rääkida, kui keegi enam ei kuula? Või kas mul ongi enam midagi rääkida?

Aga ilmselgelt kirjutan ma tegelikult veel. Enam mitte raha pärast ega klikkide pärast. Vaid lihtsalt selleks, et keegi, kuskil, ei tunneks end nii üksi. Ja selleks, et ega ma teisiti enam ei oskagi.

Elutahe võlgade varjus

Täna kirjutan ma elust. Ja surmast. Need mõtted siin ei ole kõik minu enda mõtted. Need laused ja mõtisklused on kogum sellest, mida olen ma ise viimase 5 aasta jooksul läbi elanud ja kogenud ning samuti on siin palju ka teiste inimeste lugusid ja kogemusi. Kuna mul puudub endal igasugunegi psühholoogia-alane taust ja vastavad teadmised, siis loomulikult ei pretendeeri ma siin mingile üldisele tõele. Samuti ei soovi ma kellelegi nõu anda, kui inimene mõtleb enesetapust. Need on ränkrasked teemad, mille lahendustele mina kindlasti vastutust ei julge võtta. Aga kuna need teemad järjest rohkem ja rohkem minuni jõuavad (tundub, et meid ümbritsev maailm on järjest katkisem), siis tahaksin siiski selle postituse siinkohal avaldada.

Päevad lähevad mööda, aga lootust jääb aina vähemaks. Laenuvõlad, mis kunagi tundusid lihtsalt ajutise lahendusena, on nüüd muutunud ahelateks, mis kisuvad mu põhja. Ma ei oska enam mõelda tulevikule. Mõtted keerlevad ainult selle ümber, kuidas kõike kinni maksta, kuidas ellu jääda – ja vahel, ausalt öeldes, ka selle ümber, kuidas mitte enam olla.

Raha võib inimese elus mängida mitut rolli – see võib pakkuda kindlustunnet ja võimalusi, aga samas ka põhjustada sügavat stressi ja meeleheidet. Eriti siis, kui rahalised kohustused kasvavad üle pea, muutuvad laenud ja võlad koormaks, mida inimene enam ei jaksa kanda. Laenuvõlgadesse sattunud inimene võib jõuda punkti, kus elu tundub lootusetu – kuid samal ajal ei ole tal ka soovi surra. See sisemine vastuolu – soov mitte elada, kuid ka mitte surra – on valus ja vaikiv tragöödia, mida ühiskond tihti ei märka ega mõista.

Olen hakanud mõistma, kui habras võib olla inimese vaim. Kui pank nõuab raha, mida sul pole, ja inkassofirmad saadavad ähvardavaid kirju, siis ei jää ruumi muule kui hirmule ja häbile. Kõige hullem ei ole isegi see, et raha pole – vaid see tunne, et sa oled oma lähedastele koormaks, ühiskonnas väärtusetu. Sa tahaksid lihtsalt kaduda, haihtuda, olla keegi teine või mitte keegi.

Tänapäeva maailmas on lihtne sattuda võlaringi. Tarbimisühiskond, kergesti kättesaadavad laenud ja pidev surve omada, saavutada ja esindada loovad illusiooni, et kõik on võimalik – kuni hetkeni, mil tegelikkus inimese jalust niidab. Kui sissetulekud kahanevad või töökohad kaovad, aga kohustused jäävad, tekib ummikseis. Just sellises olukorras leiab end inimene, kes pole oma olemuselt halb või laisk, vaid lihtsalt väsinud ja lootust kaotamas.

Aga paradoksaalsel kombel ei taha ma tegelikult surra. Ma kardan surma. Ja veel rohkem kardan ma valu, mida minu lahkumine teistele tekitaks. Minu perel on küllalt koormat ka ilma selleta. Seega elan edasi – mitte sellepärast, et mul oleks lootust, vaid sellepärast, et ma ei suuda teha lõppu. Olen justkui vaimne pantvang kahe maailma vahel: ühe jalaga elus, teisega juba haua äärel.

Laenuvõlad ei piira ainult rahalist vabadust – need tungivad ka vaimsesse ruumi. Iga meeldetuletuskiri, iga telefonikõne muutub meeldetuletuseks ebaõnnestumisest. Häbi ja hirm sulgevad inimese endasse, lõigates ta ära sõpradest, perest ja iseendastki. Selline isolatsioon võib viia enesetapumõteteni. Ometi ei tähenda see alati, et inimene päriselt sooviks surra – tihti on see lihtsalt soov põgeneda olukorrast, mis näib lahendamatu.

See paradoksaalne seisund – elu, mida ei suudeta enam kanda, ja surm, mida kardetakse või moraalselt välditakse – tekitab vaimse vaakumi. Inimene elab edasi mitte sellepärast, et ta näeks lootust, vaid kuna ta ei näe ka muud väljapääsu. Sellises olukorras ei vaja inimene hukkamõistu ega moraalilugusid, vaid tuge, mõistmist ja konkreetseid lahendusi.

Mõtlen tihti, miks ühiskond ei räägi rohkem vaimsest tervisest, eriti seoses rahaliste raskustega. Kui keegi murdub vähi või raske haiguse all, on see mõistetav ja kurb. Aga kui inimene murdub võlgade ja stressi tõttu, siis nähakse temas sageli laiska või läbikukkunut. Ometi on valu sama päris, sama lämmatav.

Ma kirjutan seda mitte selleks, et keegi mind haletseks, vaid et keegi – võib-olla keegi sarnases olukorras – tunneks end vähem üksi. Ma ei tea veel, kuidas sellest välja tulla. Võib-olla aitab aeg, võib-olla aitab abi otsimine. Aga seni, kuni ma veel hingan, seni on veel mingi võimalus. Isegi kui see lootus on hämar ja kauge.

Elada ei pruugi alati tähendada valgust ja rõõmu, mõnikord tähendab see lihtsalt vastu pidamist. Ja võib-olla, ühel päeval, tuleb ka valgus tagasi.

Laenuvõlgade tõttu eluisu kaotanud inimene ei ole halb ega nõrk – ta on lihtsalt murdunud. Kuid niikaua kui temas eksisteerib kasvõi pisike soov mitte surra, on lootust, et ta leiab tee tagasi elu juurde. Ühiskond peaks rohkem tähelepanu pöörama nendele vaiksetele hädadele, mille all kannatavad paljud – vahel meie enda peres, sõprade seas või meist mööduvas inimeses tänaval. Abi otsimine ei ole allaandmine, vaid julguse märk. Ning isegi kui elu tundub hetkel ainult ellujäämine, võib sellest ühel päeval taas saada elamine.

Mõtisklus minevikust

Mu tänane postitus ei ole tegelikult tänane. See on mõtisklus, mille korjasin üles niiöelda sahtlipõhjast. Tegelikult vedeleb mul seal sahtlis neid vägagi isiklikke kirjutisi omajagu. Võimalik, et suur osa neist jääbki sinna. Aga aegajalt ma siiski loen neid ja viin end oma mõtetega tagasi neisse hetkedesse. Ma saan endiselt päris palju kirju erinevatelt saatusekaaslastelt. Iga lugu on omamoodi, igas loos on oma traagika, omad nüansid. Aga teatud mõttes oleme me kõik siiski sarnased. Aga ka need kirjad tuletavad mulle aegajalt meelde mu enda süngemaid hetki.

"Ma olen väsinud olemast väsinud. Ma olen väsinud olemast võlglane. Ma tahan oma tavalist elu tagasi." Need sõnad kõlavad nagu sosin pimeduses, nagu karje, mida keegi ei kuule. Need on sõnad, mis ei vaja tõlget – need räägivad kurnatusest, lootusest ja igatsusest elu järele, mis kunagi tundus lihtne, rahulik ja oma. See pole lihtsalt füüsiline väsimus. See on sügavam – see on vaimne ja emotsionaalne kurnatus, mis koguneb ajapikku, kui elu viskab ette rohkem, kui suudad kanda. Kui iga päev algab võitlusega ja lõpeb süütundega, et sa ei jõudnud jälle kõike tehtud. Kui võlad ei ole enam lihtsalt numbrid paberil, vaid varjud, mis järgivad sind igale poole. Võlg ei ole ainult rahaline kohustus. See on ka emotsionaalne surve, mis sööb eneseväärikust ja tekitab tunde, et oled läbi kukkunud. Iga arve, iga meeldetuletus, iga kõne tundmatult numbrilt võib olla uus piisk karikasse. Ja kui see karikas juba ammu üle ajab, siis on raske näha valgust tunneli lõpus. See soov – saada tagasi oma "tavaline elu" – ei ole luksus. See on inimlik vajadus. Soov ärgata hommikul ilma ärevuseta, minna tööle ilma hirmuta, naerda ilma süütundeta. See on igatsus rahu, stabiilsuse ja kontrolli järele oma elu üle. Kui sa loed seda ja tunned, et see räägib sinust – tea, et sa ei ole üksi. On palju inimesi, kes on olnud seal, kus sina praegu oled. Ja paljud neist on leidnud tee tagasi. Mitte korraga, mitte kiiresti, aga samm-sammult.

Sinu elu ei ole läbi. See on lihtsalt üks keeruline peatükk. Ja iga peatükk saab kord läbi.

Vaikuse tarkus: kui mitte-tegemine on parim tegu

Me elame ajastul, kus tegutsemine on saanud vooruseks. Kiirus, produktiivsus ja pidev lahenduste otsimine on justkui edu mõõdupuud. Kuid vahel on olukordi, kus mitte midagi tegemine ei ole mitte passiivsus, vaid sügavalt teadlik valik. See on oskus kuulata, oodata ja usaldada, et kõik ei vaja kohest parandamist.

Mõnikord, kui me tõmbleme lahenduste otsingul, loome me rohkem segadust kui selgust. Me reageerime, mitte ei lahenda. Me parandame, enne kui mõistame. Kuid elu ei ole alati probleem, mida tuleb lahendada – see on ka protsess, mida tuleb kogeda.

Mitte midagi tegemine ei tähenda ükskõiksust. See võib olla aktiivne kohalolu, kus inimene lubab endal tunda, mõelda ja lihtsalt olla. See on ruumi andmine – nii iseendale kui olukorrale. Sageli sünnivad just vaikuses kõige selgemad taipamised.

Mitte-tegemine ei ole laiskus. See on vaikne tarkus, mis ütleb: "Ma ei pea kohe kõike parandama. Ma võin lihtsalt olla." Ja mõnikord, just siis, kui me lõpetame tõmblemise, hakkavad asjad ise paika loksuma.

Ma saan täiesti veendunult öelda, et ma olen teinekord teinud liiga palju. Üritanud liiga tihti, liiga kiireid lahendusi leida. Ma olen liiga palju tõmmelnud. Kunagi ühed targad inimesed ütlesid: "Anna aega atra seada". Ka mina peaksin just seda mantrat rohkem oma ellu rakendama. Ma elan justkui päev korraga, aga selle käigus olen ma ära unustanud suurema pildi.

Ma olen ära unustanud selle, mida ma oma elus saavutanud olen. Ma olen ära unustanud, et mu ümber on siiski inimesed, kes minust hoolivad, kes mind armastavad. Kes soovivad, et mul läheks hästi. Mul on fookus täiesti paigast ära läinud. Ma põen asjade pärast, mida ma niikuinii kohe homme parandada ei saaks.

Ma pean leppima sellega, et on nagu on. Ma annan endast parima niikuinii. Iga päev. Ma ei peaks muudkui muretsema, et mis saab edasi või kuidas kõiki neid asju korda saada. Teinekord ongi kõige kasulikum lasta asjadel omasoodu minna ja keskenduda sellele, mis elus tähtis - lapsed, pere, kodu, olla päriselt kohal seal, kus mind vajatakse.

Jah, ma olen väga palju raha kaotanud. Aga kõige olulisem on mul siiski endiselt alles - minu inimesed. Neid ei ole palju, aga nad on siiski alles. Ma palun vabandust kõigi käest, kelle suhtes ma olen olnud justkui hoolimatu või eemale hoidev. See ei ole tegelikult päris mina. Ma pean end taaskord üles leidma, ma pean taaskord päriselt elama hakkama. Enne, kui on juba liiga hilja.

Ausalt ja keerutamata - eraisikute laenude hukutavast spiraalist

Täna räägin ma teile ausalt ja ilma keerutamata asjaolust, mis kõige rohkem mu viimase aasta tegemisi on pärssinud. Ehk siis juurpõhjus, miks ma endiselt omadega mäele pole jõudnud vaid hoopis pigem allapoole olen kukkunud. 

Ma isegi ei mäleta enam, millest see kõik algas - küllap oli seal oma süü sellel, et ma polnud kodus endiselt mitte midagi välja rääkinud ja järsku oli vaja mingeid ootamatuid kulutusi teha. Kuna abikaasa eeldas, et raha mul ju on, siis tuligi ruttu midagi välja mõelda. Nii sattusingi ma Facebooki eraisikute laenugruppidesse. Ühelt poolt oli muidugi omamoodi põnev, et kuidas see kõik toimib ja mis siis saama hakkab. Ning kui lihtne või keeruline siis ikkagi laenu saada on. Selgus paraku, et liigagi lihtne oli see kõik.

Võtsin seal grupis siis 4-5 kuulutust ette, kus inimesed laenu pakkusid (enamasti olid need küll paar aastat vanad postitused, aga kõigil oli juures tekst, et "kuulutus ei aegu"). Kirjutasin neile, et mis tingimustel laenu saab, mis dokumente oleks vaja esitada jne. Sisuliselt tahtsid nad ennekõike siis näha pangakonto väljavõtet, 2-3 viimase kuu kohta. Paar tükki neist tahtis ka kinnitust selle kohta, kuidas mul maksehäiretega seisud ja ega mul täitureid kukil pole. Pidin selle jaoks siis saatma ekraanipildid krediidiinfost ja eesti.ee portaalist. Kuna mingeid probleeme seal ei esinenud, siis saingi juba tunni aja pärast raha kätte. Esimene kord võtsin ühe laenu, 300 eurot ja paari nädala pärast pidin tagasi maksma 420 eurot. Selle abil sain siis kodus jätta mulje, et kõik on hästi ja saime vajalikud kulutused tehtud. Paraku oli see aga ühe väga kiire allakäigutrepi algus.

Ühele laenule järgnes teine, siis juba ka kolmas. Ja nii hakkaski see kuust-kuusse kruttima. Ühel hetkel oligi see juba minu jaoks uus "normaalsus" - iga kuu võtsin kolm laenu (alates teisest korrast enam ükski laenuandja mingeid lisadokumente ei küsinud), tavataks oli siis kokku 1400 eurot iga kuu, mille tagasimakseteks kulus kokku 1940 eurot. Ehk siis iga kuu viskasin ma tuimalt 540 eurot lihtsalt minema. Ja kuna ma olin nii tugevalt selle tsükli sees, siis väljumine oli praktiliselt võimatu, sest ilma selle 1400 eurota ma poleks oma kohustustega lihtsalt mitte kuidagi enam hakkama saanud. See kõik kestis 11 kuud. Ehk siis praktiliselt 6000 eurot kaotasin ma selle tegevuse käigus. See oli sisuliselt minu uus sõltuvus, sellest nõiaringist väljumine oli meeletult keeruline.

Eks ma olen jah siin tagantjärgi mõelnud, et ma olen vist oma võlglase perioodi jooksul kõik lollused ikka omal käel järgi proovinud. Et jah, justkui selline tubli ja kõrgelt haritud oma ala tippspetsialist, aga samal ajal ääretult rumal. See oli auk, kuhu ma iialgi poleks tohtinud kukkuda. Aga ometigi ma tegin seda.

Ma olen viimaste aastatega endale tegelikult nii palju haiget teinud, et sellist jama ei suudaks ma ka oma suurimatele vaenlastele (kuigi tegelikult mul peale enda ühtegi vaenlast polegi) korraldada. See on lihtsalt nii julm ja jõhker. Kus küll on see mu kaine mõistus, mida ma oma töös nii efektiivselt kasutan, siis kui teda ka eluliste otsuste jaoks vaja on? Ma tõesti ei tea. Eks selle loo moraal on see, et ärge teie küll niimoodi tehke. Ärge võtke isegi seda esimest laenu. Selle hind võib olla väga karm.

Minu viie viimase aasta kokkuvõte

Mu elus on olnud palju väga kriitilisi hetki, mil tundub, et kõik ongi läbi. Aga miski minu sees on alati mulle uue jõu andnud.

Mõnikord ei kuku elu korraga kokku. Ta vajub. Vaikselt. Nagu vesi, mis imbub läbi pragude, kuni ühel hetkel avastad, et oled uppumas.

Alguses oli see lihtsalt mäng. Võimalus võita. Põnevus, mis andis elule värvi. Võib-olla isegi lootus – et äkki seekord pöördub õnn. Aga õnn ei ole ustav kaaslane. Ta tuleb ja läheb, jättes maha tühjuse, mis vajab täitmist. Ja nii panustad uuesti. Ja uuesti. Kuni enam ei mängi sa raha pärast, vaid selle pärast, et sa ei oska enam teisiti olla. Võlad kogunevad. Telefonihelinad muutuvad ähvardavaks. Postkast täitub meeldetuletustega. Sõbrad hakkavad kaugemale hoidma. Häbi kasvab. Ja koos sellega ka üksindus.

Depressioon ei hüüa tulles. Ta hiilib ligi, kui sa enam ei jaksa. Kui sa vaatad peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kui sa mõtled, et maailm oleks parem paik ilma sinuta. Kui sa tunned, et oled läbi kukkunud – mitte ainult rahaliselt, vaid inimesena. Aga see ei ole tõde.

Sõltuvus ei ole iseloomuviga. See on haigus. Võlad ei ole häbimärk. Need on tagajärg. Ja depressioon – see ei ole nõrkus, vaid märk sellest, et sa oled liiga kaua pidanud tugev olema.

Abi on olemas. Isegi kui sa ei usu enam endasse, on keegi, kes usub. Isegi kui sa ei näe enam väljapääsu, on keegi, kes aitab sul selle leida. Elu ei ole läbi. See on lihtsalt murdunud. Ja murdunud asju saab parandada. Sa ei ole üksi.

Kui oled jõudnud punkti, kus kõik tundub kaotatud – tea, et see ei ole lõpp. See on murdepunkt. Just seal, kus valu on kõige suurem, võib sündida ka muutus. Mitte kiiresti, mitte kergelt, aga samm-sammult.

Esimene samm võib olla lihtne: rääkida kellelegi. Mitte tingimata spetsialistile – võib-olla lihtsalt sõbrale, kellele sa usaldad oma vaikuse. Või kirjutada üles, mida sa tunned. Sest sõnadel on jõud. Nad aitavad sul näha, et sa oled ikka veel siin. Et sa oled elus.

Teine samm võib olla abi otsimine. Eestis on olemas tugiteenused, mis ei küsi, miks sa sinna sattusid, vaid kuidas sind aidata. Võlanõustajad, kes aitavad sul teha plaani. Psühholoogid, kes aitavad sul mõista, miks sa mängid. Tugigrupid, kus teised inimesed ütlevad: "Ma tean, mida sa tunned." 

Ja kolmas samm – võib-olla kõige raskem – on andestamine iseendale. Mitte õigustamine, vaid mõistmine. Et sa oled inimene. Et sa oled eksinud, aga sa ei ole eksimus. Et sa väärid uut võimalust.

On lihtne öelda: "Otsi abi." Aga kui oled kaotanud usu endasse, kui häbi on muutunud igapäevaseks kaaslaseks, siis tundub abi küsimine nagu mägi, mille otsa ei jaksa enam ronida. Ja ometi – iga mägi algab esimesest sammust. Isegi kui see samm on lihtsalt see, et sa loed neid ridu ja mõtled: "Äkki veel saab..." Sa ei pea kõike korraga lahendama. Sa ei pea kohe kõiki võlgu ära tasuma, kõiki suhteid parandama, kõiki haavu ravima. Piisab, kui sa otsustad mitte alla anda. Piisab, kui sa ütled endale: "Ma proovin veel ühe päeva."

Sest iga päev, mil sa valid elu, on võit. Iga päev, mil sa ei mängi, on samm vabaduse poole. Iga päev, mil sa räägid oma valust, on päev, mil sa ei kanna seda enam üksi.

Aeg ei halasta, aga mina ei anna alla

Ma ei jaksa, ma ei viitsi, ma ei taha. Ma olen täiesti tühi. Ma jäin siin vahepeal päris tõsiselt haigeks (liiga detailseks ei hakka minema, see reedaks liiga palju). Ilmad ei taha ka kuidagi suviseks muutuda, kuigi juba maikuu selgroogki murtud. Päikest pole ka piisavalt. Õnneks on mul endiselt mu töö, mida ma väga armastan. Ja jumal tänatud, et selle töö eest ka väärilist palka makstakse. Ühelt poolt on mu hinges totaalne pingelangus, sest preemia ju tuli ja päris palju asju sai klaaritud, aga võlakoormad on endiselt suured. Jah, igakuiselt ju saan hakkama, aga vaim on ikkagi väsinud. Eks see on ilmselt selgitatav ka sellega, et ma ootasin seda isiklikku hooandjat nii pikalt. Ja järgmist niiöelda "boosti" silmapiiril hetkel ei ole. Ongi jäänud vaid see meeletu nühkimine ja moodsas keeles väljendudes "grind".

Loomulikult varem või hiljem ma taaskord kohanen ja toibun. Ja muutun taas rõõmsamaks ja elujõulisemaks. Aga praegu on veits raske. Või kui korrektsemalt väljendada - nagu üks blogilugeja mulle mõni kuu tagasi ütles - mul ei ole tegelikult raske, mul on lihtsalt ebamugav ja ebameeldiv. Mul on kodu, pere, töö ja kõik muu eluks vajalik olemas. Kuskil Ukraina kaevikutes või puruks tulistatud linnades on inimestel raske. Minul on kõige sellega võrreldes ikka täiesti lust ja pillerkaar. Aegajalt on vaja lihtsalt suuremat pilti näha. Või siis on vaja kedagi, kes nendele detailidele teise nurga alt tähelepanu pööraks.

Võlglase üks veidramaid kaaslasi on tegelikult aeg. Just igasugune ajaline mõõde on see, mis seda stressi ja pinget tekitab. Palgapäevad on liiga harva ja maksetähtajad on samal ajal liiga tihti. Vastik paradoks. Kuigi eks ole seegi vaid võlglase oma peas kinni. Loomulikult käib ju aeg tegelikult kõigi jaoks reaalsuses ühte moodi. Aga tunnetus on lihtsalt nii erinev. Tegelikult teenin ma ju täitsa piisavalt palka. Võiks öelda isegi väga head palka. Aga ka selle kõige juures vähenevad kohustused liiga aeglaselt. Vähemalt nii ma tunnen. Kohusetunne mu sees pitsitab mind pahatihti. Tegelikult elan ma justkui päev korraga, püüan elus püsida ja igatepidi tubli olla. Ja mida enamat ma üldse saaksingi üldse teha, eks ole? Üle oma varju ju ei hüppa, aega kuidagi teistmoodi kulgema ei pane.

Tean, et kogu see jutt on siin veits masendav. Aga tegelikult olen ma siiski enda üle enamvähem uhke. Lõppude lõpuks liigun ma ikkagi muudkui edasi ja edasi. Mis siis, et kohati üsna aeglaselt, aga siiski. Ning ühel heal päeval saab mu hing vabaks ja kõik võlad saavad klaaritud. Kui ma oma kohustustele siin otsa vaatan (kusjuures vahepeal ma ligikaudu aasta otsa ei suutnud oma Excelit isegi vaadata, uuendamisest rääkimata), siis päris mitmed kohustused on mul seal 1000-1300 euro vahemikus ehk siis peagi saavad need makstud ja siis vabaneb taas raha ka selleks, et ülejäänute laenudega kiiremas korras tegeleda. Ehk siis oma olemuselt on kogu see protsess eksponentsiaalne. Kui vaid tuleks need hetked kiiremini. Aga aeg tiksub ikkagi omasoodu, minu soovidest ja eesmärkidest sõltumata. Aeg ei ole vaenlane, aeg ei ole sõber. Aeg on lihtsalt üks paratamatu kaaslane. Aeg ei halasta, aga mina ei anna alla.

Kümme protsenti!

Mõned päevad tagasi tabasin ma end mõttelt, et ma olen selle blogiga siin tegelenud juba rohkem kui kümnendiku oma eluajast. 10% tervest elust! See ei ole üldsegi väike aeg. Ja mida ma siis õigupoolest selle ajaga saavutanud olen? Kahjuks rahulikku elu veel mitte. Isegi sisemist rahu mitte. Ühelt poolt võiksin muidugi ju enda üle uhke olla, et ma omadega endiselt pankrotis pole. Ükskõik kas siis vaimses või majanduslikus mõttes. Kahjuks tean ma liigagi palju neid lugusid, kus võlad lõpuks tapavad inimesi. Mina olen endiselt elus. Ja tegelikult ju endiselt ka täiesti tegus ja töövõimeline. Seda kõike ju lausa nii hästi, et blogi pidamise aja jooksul on mul igakuine sissetulek enam kui 2000 euro võrra suurenenud. Ehk siis ma olen suutnud oma tööandjat veenda selles, et mu oskused ja kogemused ning motivatsioon on vägagi väärtuslikud. Selle kõige tähtsust ja väärtust ei ole mitte kuidagi võimalik alahinnata, see on vägev saavutus. Mis siis, et selle taustal on närvirakke hävinud hoomamatus koguses ja igasugused organismi rahustavad tabletid on minu igapäevaelu osaks saanud.

See blogi siin on saanud mu hingepeegliks. Ikka ja jälle loen ma oma vanu postitusi ning imestan isegi, mis seisundites ma omadega olnud olen. On olnud suurt rõõmu ja on olnud pikaajalist masendust. Ikka ja jälle olen ma olnud lootusetult väsinud. Aga mitte kordagi pole ma päriselt alla andmise peale mõelnud. Ma tahan edasi võidelda, edasi oma unistuse suunas liikuda. Mul on olnud ääretult suur õnn, et mu lugejate sekka on sattunud väga toredad ja abivalmis inimesed. Mulle on väga palju ilusaid ja südamlikke, toetavaid sõnu öeldud. Muidugi olen aja jooksul ka noomida saanud ja eks on mind ka veidi raputatud, kui liiga auku olen hakanud kukkuma. Seda kõike on mulle väga vaja olnud. See kõik siin ongi olnud minu lugu, minu kriis igasuguste maailma kriiside taustal. Mul on ääretult hea meel, et mul on nii lojaalsed lugejad. Minu inimesed, minu tugigrupp. Mis siis, et paljude teie jaoks olen ma täiesti võõras ja tundmatu. Ega ma päris täpselt ei teagi, miks te endiselt veel minuga olete. Aga aitäh, et olete, aitäh, et kaasa mõtlete, aitäh, et aitate.

Hiljuti nimetas üks vahva lugeja mind sisuloojaks või lausa suunamudijaks, influenceriks. Ma ise ei ole enda kohta niimoodi kunagi mõelnudki. Kuigi tõsi ta ju on, et eks ma püüan kaasteelistele siiski pakkuda mõtteid ja ehk ka lohutust, et inimesed näeksid, et võlglasi on meie seas päris palju. Kuigi me tunneme end pahatihti üksinda ja ei julge oma muredest kellelegi rääkida, siis tegelikult ühendab meist enamusi üsnagi sarnane muster. Tahan uskuda, et inimesed, kes on siia veergudele sattunud ja kes ise ka rahaliste murede küüsis, on mu postitustest leidnud palju-palju tuttavat enda elust. Eks iga võlalugu on muidugi omamoodi, aga mingid ühised jooned ja mustrid on neis kõigis arvatavasti. Aga ühte võin ma kohe kindlasti öelda - võlglaseks olemine on väga ränk koorem. Eriti, kui üritada seda lahendada võimalikult korrektselt, mitte põgenedes ega vastutustest eemale hoides. Minu eesmärk pole mitte kunagi olnud võlgade mitte maksmine. Ise ma nad võtsin, ise ma nad maha mängisin, ise ma nad ka ära maksma pean. Kuigi jah, samas püüan siiski iga hinna eest tagada seda, et mind niiöelda üle ei lastaks. Et kõik, mis minult nõutakse, oleks õiglane. Liiga ma endale teha ei lase.

Ma ei tea veel, kuidas mu lugu edasi läheb. Ma ei tea veel, mis minust edasi saab. Lähitulevik tundub õnneks pigem helge. Andsin endale hiljuti ka ühe lubaduse. Tulgu, mis tuleb, mingu minu enda lugu mis suunas iganes, aga see blogi jääb alatiseks. Isegi siis, kui ma seda enam aktiivselt ei pea. Ma usun, et need lood siin on üsnagi ajatud ja ka 10-20 aasta pärast on neil mõte sees. Äkki isegi mõni kasulik nipp, mida järgida. Ma väga loodan seda vähemalt. Ahjaa, reklaamid kaovad siit siiski ära, kui ühel ilusal päeval võlakoorem mind enam ei piina. Aga sinnani lasen ma neil edasi siin rippuda (tean, et see veidi risustab siin seda pilti, aga uskuge mind - mul on neid reklaame väga vaja, kunagi äkki räägin pikemalt sellel teemal).

Sellised meeleolud siis siia aprilli keskpaika, mis ilma poolest oleks justkui varajane talv koos oma lume ja külmaga. Veidi olen minagi praegu tardunud ja mõtlikumas olekus. Aga küllap saabub peagi ka päriselt see ilus kevad ja muidugi ka suvi. Ning küllap hakkavad ka minu suured mured järjest väiksemaks kooruma. Tegelikult on ju elu ikkagi tore. Võitleme edasi!

Ma loodan, on homseks kõik OK

Tegelikult pean ma üsna ausalt tunnistama, et kogu see praegune ootamine siin päästva lõpusirge alguses on ülimalt ränk. Kogu sisemus on viimse piirini pinges. Argised mured ärritavad, väga vastik on olla. Paraku tuleb aga veel ca. 2 nädalat kuidagi vastu pidada. Lõpuks on mu organism hakanud ka unehäireid põhjustama. Siiani suutsin kuidagi sellest murest prii olla, kuigi tean, et paljusid võlglasi tabab just unejama. Ma olen nagu täiesti tardunud olekus. Iga minut, iga tund, iga päev tundub nii lõputult pikk. Kuigi kokkuvõttes pean ikkagi ühe toreda kaasaelaja sõnu kasutama - tegelikult ei ole mul raske, mul on lihtsalt ääretult ebamugav. Aga ega ma viriseda või vinguda küll ei soovi, tahtsin lihtsalt veidi oma mõtteid ja tundeid jagada...

Muideks, see on esimene postitus, mida kirjutan telefonis ning keset ööd. Tegelikult on see veidi ehk isegi eelmise postituse jätk, kus rääkisin sellest, kui väga meid mõjutab see, mida meist arvatakse.

Inimene reeglina hoolib väga oma väärikusest ja mainest. Ning olgem ausad, just need omadused on need, mis võlglaseks olemise ajal väga suurde ohtu satuvad. Seejuures on minuni jõudnud ka lugusid, kus inimesed lõpuks ohverdasid oma elu, et jääda lõpuni väärikaks, ka võlglasena. Nad lahkusid siit elust. Loomulikult olen ka mina nende asjade peale mõelnud, aga see ei ole minu jaoks mitte kunagi tõsiselt mõeldav võimalus olnud. Kuigi ka mina sooviksin lõpuni säilitada oma au ja väärikuse, siis oma elu on mulle siiski väärtuslikum. Kaotades elu, kaotame me kõik. Aga samas ei suuda ma hukka mõista mitte ühtegi inimest, kes nende kannatuste tõttu lõpuks teevad siiski otsuse väärikuse kasuks. Ma tean selle koorma suurust, ma tean neid igapäevaseid (ja ka igaöiseid) võitlusi. Ma tean, mida see kõik tähendab. Ka minul on olnud hetki, mil ma pole enam elada tahtnud, aga samas, ma pole kunagi olnud valmis ka surema. Aga valus on ikkagi.

Ma küsisin paar päeva tagasi taaskord abi, oma Facebooki kontol siis. Seda kõike oma väärikust alla surudes. Need ei ole lihtsad sammud, aga vahel tundub mulle, et mitte midagi muud lihtsalt ei jää ka üle. Seejuures olin ma valmis ka astuma ühe julgema sammu. Inimene, kes proovis mulle ülekannet teha, ei saanud seda LHV kontolt teha. Aga ta andis mulle sellest teada ja me leidsime teistsuguse lahenduse. Ma avalikustasin talle oma identiteedi. Teatud mõttes oli see isegi omamoodi vabastav tunne. Loomulikult ei plaani ma siiski täiesti avalikult oma nimega "kapist välja tulla," aga mulle meeldib, kui ma saan siiski mõnegi blogilugeja ees olla ilma igasuguse maskita. Neid inimesi ei ole palju, kellele olen 5 aasta jooksul oma nime avaldanud, aga seda erilisemad nad kõik minu jaoks on. Igasugune abi ja tugi on mulle praegu väga olulised, mingu või praegu mu maine ja ka väärikus. Neid saab tagasi võita, aga kaotades elu, ei ole võimalik enam midagi taastada. Siis jäävad alles vaid mälestused.

Siia lõppu aga lauluread Pearu Pauluse sulest, mis iseloomustavad vägagi täpselt ja kaunilt minu viimaseid aastaid. Minu aastaid sõltlasena, võlglasena.

Ma tugevam võin olla ju endas 
Ööpimedus nii lõputuna näib
Veel poripritsmeid lompidest lendab
Nii lonkides vihmgi üle jäi
Ma tugevam võin olla ju endas
On uued reeglid, mängust lahku lõin
Ma lähen tundeid trotsides endas
Ja loodan, on homseks kõik OK