Ma ei jaksa, ma ei viitsi, ma ei taha. Ma olen täiesti tühi. Ma jäin siin vahepeal päris tõsiselt haigeks (liiga detailseks ei hakka minema, see reedaks liiga palju). Ilmad ei taha ka kuidagi suviseks muutuda, kuigi juba maikuu selgroogki murtud. Päikest pole ka piisavalt. Õnneks on mul endiselt mu töö, mida ma väga armastan. Ja jumal tänatud, et selle töö eest ka väärilist palka makstakse. Ühelt poolt on mu hinges totaalne pingelangus, sest preemia ju tuli ja päris palju asju sai klaaritud, aga võlakoormad on endiselt suured. Jah, igakuiselt ju saan hakkama, aga vaim on ikkagi väsinud. Eks see on ilmselt selgitatav ka sellega, et ma ootasin seda isiklikku hooandjat nii pikalt. Ja järgmist niiöelda "boosti" silmapiiril hetkel ei ole. Ongi jäänud vaid see meeletu nühkimine ja moodsas keeles väljendudes "grind".
Loomulikult varem või hiljem ma taaskord kohanen ja toibun. Ja muutun taas rõõmsamaks ja elujõulisemaks. Aga praegu on veits raske. Või kui korrektsemalt väljendada - nagu üks blogilugeja mulle mõni kuu tagasi ütles - mul ei ole tegelikult raske, mul on lihtsalt ebamugav ja ebameeldiv. Mul on kodu, pere, töö ja kõik muu eluks vajalik olemas. Kuskil Ukraina kaevikutes või puruks tulistatud linnades on inimestel raske. Minul on kõige sellega võrreldes ikka täiesti lust ja pillerkaar. Aegajalt on vaja lihtsalt suuremat pilti näha. Või siis on vaja kedagi, kes nendele detailidele teise nurga alt tähelepanu pööraks.
Võlglase üks veidramaid kaaslasi on tegelikult aeg. Just igasugune ajaline mõõde on see, mis seda stressi ja pinget tekitab. Palgapäevad on liiga harva ja maksetähtajad on samal ajal liiga tihti. Vastik paradoks. Kuigi eks ole seegi vaid võlglase oma peas kinni. Loomulikult käib ju aeg tegelikult kõigi jaoks reaalsuses ühte moodi. Aga tunnetus on lihtsalt nii erinev. Tegelikult teenin ma ju täitsa piisavalt palka. Võiks öelda isegi väga head palka. Aga ka selle kõige juures vähenevad kohustused liiga aeglaselt. Vähemalt nii ma tunnen. Kohusetunne mu sees pitsitab mind pahatihti. Tegelikult elan ma justkui päev korraga, püüan elus püsida ja igatepidi tubli olla. Ja mida enamat ma üldse saaksingi üldse teha, eks ole? Üle oma varju ju ei hüppa, aega kuidagi teistmoodi kulgema ei pane.
Tean, et kogu see jutt on siin veits masendav. Aga tegelikult olen ma siiski enda üle enamvähem uhke. Lõppude lõpuks liigun ma ikkagi muudkui edasi ja edasi. Mis siis, et kohati üsna aeglaselt, aga siiski. Ning ühel heal päeval saab mu hing vabaks ja kõik võlad saavad klaaritud. Kui ma oma kohustustele siin otsa vaatan (kusjuures vahepeal ma ligikaudu aasta otsa ei suutnud oma Excelit isegi vaadata, uuendamisest rääkimata), siis päris mitmed kohustused on mul seal 1000-1300 euro vahemikus ehk siis peagi saavad need makstud ja siis vabaneb taas raha ka selleks, et ülejäänute laenudega kiiremas korras tegeleda. Ehk siis oma olemuselt on kogu see protsess eksponentsiaalne. Kui vaid tuleks need hetked kiiremini. Aga aeg tiksub ikkagi omasoodu, minu soovidest ja eesmärkidest sõltumata. Aeg ei ole vaenlane, aeg ei ole sõber. Aeg on lihtsalt üks paratamatu kaaslane. Aeg ei halasta, aga mina ei anna alla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar