Tagasi juurte juurde

Inimesed teevad vigu, inimesed eksivad. Mina olen ka inimene. Ning ma tunnen, et viimasel ajal on mul asjad veidi lappesse läinud. Mitte niivõrd rahaliselt või kuidagi füüsiliselt vaid just ennekõike vaimsel tasandil. Ma ei tunne enam rõõmu nendest asjadest, mis varem üsnagi elevile ajasid. Kõik on kuidagi pilla-palla ja teatud määral olen iseend isegi ära kaotanud. Ma veel ei tea, mida täpsemalt oleks vaja teha, et end taas üles leida, aga õnneks on ees ootamas meie laiuskraadide kõige toredam aeg - 3 kuud suve. Seejuures pole isegi oluline, kas see suvi tuleb seekord soe ja põuane või vihmane ja jahe. Garanteeritud on see, et meie ümber saab olema palju valgust ja palju rohelust. Tegelikult on see ju omamoodi lahe, et isegi kell 10 või 11 õhtul on meil ikka veel valge. Lõunamaalased võivad sellisest asjast ainult und näha!

Mis siis aga mind niimoodi katkiseks viimasel ajal teinud on? Lühidalt vastates - ebakindlus. Ebakindlus kõige suhtes, mis meid ümbritseb. Kõik need erinevad kriisid - sõjalised, meditsiinilised, majanduslikud. Jah, hetkel justkui meil siin kõige hullem ju seis polegi. Aga hirm on ikkagi hinges. Teiseks on minu sees ka ebakindlus oma edasiste sammude osas. Teatud mõttes on võlglase elu selles mõttes palju lihtsam ja konkreetsem - eesmärgid on selged: võlgadest tuleb lahti saada. Minevikus tehtud vead tuleb sirgeks siluda ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Ning olgem ausad, nende paari aasta jooksul, mil ma väga intensiivselt ja suure hasardiga oma võlaprobleemidega võitlesin, andis mulle ikka väga laiapõhjalise teadmistepagasi kõige kohta, mis sel teel juhtuda võib. Alates sellest vaimsest poolest, mil kõik päevad on väga tumehallid või siis lausa mustad. Kuni selleni välja, mida juriidilises mõttes võlgu jäämine tähendada võib. Rääkimata kõigist neist võlausaldajate vastumeetmetest ja kohati ka ebaseaduslikest lüketest. Samuti õppisin ma üsna põhjalikult tundma ka mängusõltlase kõige sügavamaid hingesoppe ja mõttemaailmaid. Teoreetiline baas läbi praktilise elukogemuse on mul selles osas tänaseks kahtlemata päris tugev.

Tänaseks päevaks olen ma siis julgelt üle poole aasta ringi vaadanud ka investeerimismaailmas. Olen tutvunud erinevate kogukondadega, igasuguste Facebooki gruppidega, katsetanud läbi erinevaid varaklasse. Ning selle kõige põhjal julgen anda ühe hinnangu, mis ei pruugi kõigile meeldida - võlglaste kogukond on oluliselt inimlikum, sõbralikum ja üksteist toetavam kui niiöelda finantsvabaduse ihalejate oma. Kohati tahaks isegi öelda, et väga ei soovikski kuuluda kuskile rahatarkuse tagaajajate seltskonda. Seal käib tegelikult ikka üsna küüniline üksteisele ära panemine, teatud mõttes isegi alandamine. Kui oled algaja investorihakatis ja julged mõne natukenegi rumalama küsimuse küsida, siis võid ikka korralikult vastu päid ja jalgu saada. Võlglaste maailmast selliseid hetki väga ei leia - seal üritatakse alati, igal võimalusel teineteisele toeks olla. Eks siin natuke on teemaks ka ilmselt see enesehinnangu ja eneseusu värk. Võlglased on üldjuhul oma vaimse seisundiga madalamad kui muru ning see muudab nagu üldiselt ka oluliselt haavatavamaks ja tegelikult ka inimlikumaks. Sest need on need hetked, mil nad on nõrgad. Ning nõrkus ongi inimlik. Investeerimismaailmas on aga üks pidev "fa-faa" mentaliteet.

Loomulikult on siin ka erandeid ja kahtlemata on ka investeerimismaailmas meeldivaid ja toredaid inimesi. Selliseid, kes on valmis oma kogemusi ja häid mõtteid jagama. Kuid üldpilti see siiski ei muuda. Teatav üleolev suhtumine on paraku üsna valdav. Ning see on kurb. Aga võibolla on see paratamatu - sest hästi suures plaanis on investorid omavahel natuke nagu ka konkurendid, erinevalt võlglastest, kes mitte kuidagi omavahel ei konkureeri. Selline see meie eduühiskond samas ju ongi - kui sa oled edukas, siis oled sa tegija. Ning omad arvamusliidrid on meil ka investeerimismaailmas - teate ju küll neid nimesid: Jaak, Taavi, Kristi ja teised. Kõigil neil oma raamatusarjadki loodud, mis päris häid müügitulemusi näitavad. Kuigi üldjuhul olen ma natuke pettunud selles, et finantstarkuse gruppides jääb inimlikkust ja toetavat soojust vajaka, siis tegelikult pean ma ikkagi ütlema, et neid meie gurusid austan ma üsna sügavalt. Olen kõigi nende raamatuid vähemal või suuremal määral sirvinud ja pean ütlema, et nad jagavad seda matsu. Ning ma saan aru, miks inimestele nende õpetussõnad korda lähevad.

Nagu mu eelmise postituse "Algajalt algajale" kommentaariumist lugeda saate, siis toimus mul seal selline üsna konstruktiivne dialoog ühe blogilugejaga, Andrega. Neid ridu ma siia ümber kopeerima ei hakka, aga ma olen Andrele tegelikult ääretult tänulik. Ta avas mu silmi selliste nurkade alt, mille peale ma ise poleks osanud tullagi. Ning see oli kainestavalt värskendav. Juba ammu oleksin ma vajanud tegelikult sellist kriitikat ja suunamist. Võibolla oleks siis seda vaimusegadust veidikenegi vähem tekkinud. Minu jaoks põhiteema on siin tegelikult see, et ma ei ole veel valmis selleks, et mul investorina üldse blogiveergudel midagi huvitavat pakkuda oleks. Eriti just rahalises või strateegilises mõttes. Sest ega mul mingit konkreetset visiooni veel ei ole. Teatud määral on see loomulikult seotud ka minu minevikuga. Eriti just mingi valmidusega ebareaalselt suuri ja ebaloogilisi riske võtta. Kõik need õppetunnid on mul veel nii valusalt ja vastikult meeles ning need siiani üleval oleval rämpslaenulepingud ei lase neid kuidagi unustada ka. Ning see ongi viinud selleni, et mu vaim ei ole tegelikult valmis neid igasuguseid turukõikumisi taluma. Mis siis, et sellest ei sõltu otseselt mu igapäevane heaolu. Aga ma kardan. Ning hirmul olev investor on juba eos kaotav investor. Parem on hetkel kõik see kõrvale jätta, piirduda III pensionisambaga ja naasta ehk siis, kui võlahunnikud lõplikult sirgeks silutud. Sellest kõigest tulenevalt läheb "Miinustest Plussi" blogi mõneks ajaks pausile ja ma kolin oma mõtete ja postitustega tagasi juurte juurde - Võlglase Blogisse/Võlglase Päevikusse. Sest nagu ka Andre ütles - see on teema, mida ma tunnen ja millest ma ehk oskan ka rääkida. Investeerimisblogisid on meil kõvasti ning vähemalt esialgu ei ole minu jutud selles valdkonnas midagi sellist, mis kellelegi korda läheksid. Sest ma ise ei ole vaimselt ega ka teadmiste poolest valmis midagi köitvat selles osas pakkuma. Aga ma vähemalt proovisin ja küllap proovin kunagi tulevikus veelgi. Seniks aga tere tulemast tagasi sinna, kust see kõik alguse sai!

Algajalt algajale

Eestis on investeerimisbuum. Juba päris mitu aastat tuleb täiesti tavalisest, niiöelda "peavoolumeediast" (tegelikult ma vihkan seda sõna) igasugust investeerimisjuttu. Terve Eesti on erinevaid spetsialiste ja nendega seotud edulugusid täis. Vahest viskab sisse ka mõne kainema või isegi negatiivse loo ka, aga üldjuhul antakse mõista, et see on suht lihtne värk ja üleüldse on need lollid, kes ei investeeri. Eks see muidugi viib lõpuks igasuguste pettuste ja muude jamadeni ka. Aga see selleks, see pole otseselt mu tänase mõtiskluse teema.

Minule käib kogu see targutamine natuke isegi närvidele. Eriti sellest vaatenurgast, kuidas räägitakse, et investeerimist saab alustada isegi 10 euroga ja seda kõike lausa müüjatöö kõrvalt. No kurat, ei saa ikka küll. Kui sa oled üksikvanemast müüja ametiga ühetoalise korteri elanik, siis tuled sa napilt ots-otsaga kokku ja mingit investeerimisjuttu ei saa siin ollagi. Pigem peaksid sellises seisus õnnelik olema, et sa endale mingit võlakoormat pole tekitanud. Minu meelest on suht vastutustundetu seda jura ajada, et kõigist võib saada investor. Rääkimata sellest, et mis asja sa selle 10-eurose investeeringuga siis peale hakkad pikas plaanis? Aasta pärast on sul seal veits üle 100 euro, 5 aastaga saad 500 eurot kokku. Ja edasi? Käid korra nädalasel Kanaari saarte reisil või Rakvere spaaas ja oled õnnelik, et küll oli hea investeering? Päris elumuutev kogemus ju ilmselt ei ole.

Investeerimise juures on ju hästi oluline see, et kogu see raha, mille sa kuskile kasvama paned, peaks olema selline raha, mille kaotamist sa saad endale lubada. Ning minu meelest on ilmselge, et oma miinimumpalgaga sul suure tõenäosusega selliseid tagavarasid või vabasid summasid lihtsalt ei ole. Seda enam, et igasugused gaasi, bensiini või elektrihinna tõusud söövad kõik su võimalikud investeeringud niiehknaa ära.

Algaja investor kipub olema ääretult tundlik ja emotsionaalne. Aga tegelikult on ju just need omadused need edukuse tapjad. Rahamaailm on tegelikult üsnagi ratsionaalne, vähemalt nende jaoks, kes seal pikas plaanis tublid on. Mõned kuud tagasi oli ka meie kohalikus televisioonis päris mitu rahatarkuse saatesarja. Meenub, et ühes neist rääkis oma loo ka üks ilutööstuse tegija, kes näitas väga suure õhinaga, kuidas ta oma II pensionisamba raha kõik krüptosse pani. Viskas 12500 eurot bitcoinidesse ja oli väga rõõmus, kui nädal hiljem seal 12600 eurot oli. Eks ta küll tunnistas sinna lisaks, et teab küll, et see võib meeletult kõikuda ja mida kõike veel. Aga kas ta tegelikult ka nendeks langusteks valmis on? Usun, et tänaseks on tal seal ikka mitu tuhat eurot kahjumit. Sellises seisus on ilmselt üsna lihtne igasuguseid valesid otsuseid teha.

Omaette teema on tegelikult lisaks varaklassi valikule ka platvormi valik. Ning ka siin suudavad algajad tegelikult üllatada. Nad suudavad leida selliseid kohti, mille puhul kogenud tegija jaoks juba kaugelt vilgub ohumärk "scam, pettus!" Aga ometigi suudavad kollanokad need valikud teha ja sinna oma raha magama panna. Ning siis minnakse kuskile finantsvabaduse gruppi ja kurdetakse, et panin QuicklyRich portaali oma raha, aga nüüd nad jokutavad ja ei taha mulle väljamakset võimaldada. Ning siis ollakse pettunud ja kurjad, kui selgub, et sellest rahast on nad igaveseks ilma jäänud. Kahtlemata on kogu see maailm meeletu infohulgaga üle kallatud ja seal orienteerumine ongi keeruline. Ning igasuguste kavalate müügijuttude ja petuskeemide ohvriks langemine on täitsa suure tõenäosusega. Sest kes meist ei tahaks võimalikult väikese vaevaga hästi rikkaks saada. Inimlik värk ju.

Kokkuvõttes tahaksin ma öelda, et investeerida lihtsalt investeerimise pärast ei ole mõistlik. Esmalt on tähtis enda jaoks lahti mõtestada oma eesmärgid, võimalused ning seejärel end hoolega harida. Viia end kurssi kõikvõimalike riskidega ning vähemalt alguses piirduda ikkagi ainult turvaliste kanalite ja kauplemisplatvormidega. Kõik, mis tundub liiga hea, et olla tõsi, on suure tõenäosusega pettus või väga suurte ohtudega teekond. Lisaks tasuks endale selgeks teha ka igasugused baasteadmised. Mitte ronida algajana kuskile shortima või krüptorahadega igapäeva kauplemisega tegelema. See oleks juba puhas hasartmäng ja sellest olen ma oma veergudel piisavalt palju rääkinud, kuhu see kõik lõpuks viib.

Algajana olen ka mina siin üritanud oma niiöelda investeerimisblogi pidada. Kuid kuna ma eriti seda matsu siin ei jaga, siis vähemalt siiani pean nentima, et "Miinustest plussi" blogi on oluliselt madalama lugejate arvuga kui olid mu võlablogid. Eks siin ilmselt neid põhjuseid täitsa mitu - esiteks inimestele läheb rohkem hinge see, kuidas kaaskodanik oma pahedega võitleb kui see, kuidas ta edukaks üritab saada. Ning rääkimata muidugi ka taustateadmistest. Võlgade ja hasartmängude maailmast tean ma ilmselgelt oluliselt rohkem  kui investeerimisest. Ning eks paljude vanade kalade jaoks on mu kirjutised ilmselt parajalt naiivsed. Aga selline see seis on. Üritan tasapisi areneda. Ürita sinagi.

See suvi tuleb teisiti

See suvi tuleb teisiti. Kogu mu ülejäänud elu tuleb teisiti. Ei, keegi ei surnud ning ka mu abieluga on kõik hästi. Ka tervis peab kõigil siiani kenasti vastu. Aga ometigi olen ma leinas. 

Me kõik vajame siin elus turvatunnet. Olgu see siis mingi koht või inimesed meie ümber. Tihtipeale tuleb see kõik meiega juba meie lapsepõlvest kaasa. Need on need meie baasväärtused, need, mis teevadki meist meie. Tõenäoliselt ei mõtle me nendele asjadele kaugeltki mitte igapäevaselt, aga sisimas hinges me teame, et meil on olemas need kohad ja inimesed, kuhu kõige raskematel ja samas ka kõige õnnelikumatel hetkedel maanduda. Nad on ju alati seal olnud...

Aga ühel hetkel võib see kõik puruneda. Ning seejuures pole vaja isegi kedagi süüdistada või veel vähem kuidagi end ise süüdi tunda. Aga ometigi on see kõik nii valus. Mitte ainult enda pärast vaid kõige pärast, mida see puudutab. Ning see valu ei kao, see jääb. Sellega tuleb lihtsalt aja jooksul õppida elama ning kohaneda uue reaalsusega. Üks peatükk siin elus sai läbi.

Ma ei tea, kas mu blogid enam jätkavad, sest hetkel tunduvad mingid rahajutud niivõrd tühised ja ebaolulised. Ma tahan lihtsalt olla. Ma ei ole juba ammu tegelikult nutnud, aga hetkel siin keset ööd neid ridu kirjutades pisarad lihtsalt voolavad. Sest see suvi tuleb teisiti...

Reklaamimäsu kontrolli alla!

Kuna viimastel nädalatel on teatud põhjustel mu blogi veergudele jõudnud päris palju niiöelda uut rahvast, siis olen järjest hakanud saama ka teistsugust tagasisidet ja ka kasulikku konstruktiivset kriitikat. Ühelt poolt siis nii sisu poolest, kuid teisalt ka mu blogi loetavuse suhtes. Hetkel tahaksingi peatuda siis sellel viimasel. Päris mitu inimest on teinud mulle märkuse, et selle meeletu reklaamimäsu keskelt on üsna raske aru saada, kuskohas lõpeb postitus ja kuskohas algab järgmine reklaam.

Tõele au andes olen selles osas ise olnud natuke nagu silmaklapid peas, sest ega ma ise seda blogi ilma adblockerita polegi juba päris pikka aega lugenud (jah, ma loen iseenda blogi - alati vähemalt 2-3 korda pärast uue postituse avaldamist, et parandada kirjavigu ja siin-seal ka sõnastust parandada/parendada). Ning nende märkuste peale siis vaatasin korra sellele otsa ka ilma adblockerita. Oh, issand, see oli ikka päris kole! Imetlen neid, kes sellest rägastikust ikkagi viitsisid iga kord sisu ikka üles otsida. Aga vaevalt selles midagi nauditavat sai olla. Ühelt poolt võiks ju öelda, et pane endale adblocker peale ja mis sa virised, aga teisalt näiteks mõne nutiseadmega lugedes see adblockeri variant vist nii triviaalne ei olegi.

Igal juhul, käisin ma nende soovituste põhjal kõigi oma kolme blogi reklaamiseaded üle. Tuleb nentida, et need olid mul ikka mõnuga maksimumi peale keeratud - reklaamid nii üleval bänneril, küljeribal kui ka postituste vahel ja all. Need olid kõikjal! Aga nüüd ei ole. Nüüd peaks palju parem olema. Vähemalt ma ise jäin küll hetkel üldpildiga rahule. Loodetavasti on ka teie jaoks need külastused edaspidi meeldivamad ja vähem vilkuvamad, ka ilma adblockerita.

Võiks ju ka küsida, et milleks üldse need reklaamid, et võiks ju üldse maha võtta. Aga kuna sellest kõigest tiksub mulle vaatamata kõigele siiski täitsa asjalik tulu (mitte päris 3,50 EUR, eks ole), siis natuke neid ikkagi võiks olla. Loodetavasti on see siiski arusaadav ja mõistetav ning lugejaid see mäsu enam ära ei peleta. Muidugi, kui kellelgi on veel ettepanekuid, kuidas asja paremaks muuta, siis kõik soovitused on teretulnud! 

"Endine" hasartmängur börsitormide kütkeis

Oma eelmise "paanikapostituse" eest sain ma ühe konkreetse märkuse, mis läks mulle hinge ja pani mõtlema. See kommentaar oli midagi sellist: "Minu meelest on suur vahe, kas alustada investeerimisega siis, kui oled just "kuristikust" välja roninud või siis, kui kogu elu on olnud "üks ilus alpiaas". Esimesel juhul on ka väike kalle allapoole ärevusttekitav koht "kas tõesti jälle?"... teisel puhul ei pane ka väiksemat lõhangut nii teravalt tähele." Ehk siis tegelikult pean ma endale aru andma, et oma hinges olen ma tegelikult üks katkise vaimuga hasartmängur. Ma võin seda küll peita mingisuguse muretuse ja teatava enesekindluse maski taha, aga reaalsuses on mul raske oma emotsioone talitseda, kui turud massiivselt kukuvad. Ma loodan, et aja jooksul muidugi harjun sellega, kasvatan endale piisavalt paksu naha, kogen neid languseid ja tõuse nii palju, et ei kipu südameklopsides müügi nuppe vajutama. Eks kogu see strateegiapool tahab veel tohutult õppimist ja harjutamist. Paratamatus on see, et kuna ma olen viimaste aastate jooksul kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud, siis mõjuvad mulle punast värvi börsigraafikud endiselt liiga tugevalt. Tegelikult pean ma lisaks veel nentima ka seda, et mõnes mõttes ei ole "endine hasartmängur" päris korrektne, sest hasartmängur jääb alatiseks hasartmänguriks, isegi, kui ta end talitseda suudab.

Teatud mõttes oli mu postitus samas natuke ka provokatiivne, klikipüüdja. Et tulge nüüd, pahandage kõik ühe algajaga. Samas ei tõmmelnud ma siiski liiga palju. Kokkuvõttes oli selle vara osakaal, mille ruttu maha müüsin, alla 10% kogu mu portfellist. Ning eks neid krüptomänge saab siin teinekordki mängida, see ongi natuke nagu lotomoodi asi. Teisalt aga pean tunnistama oma ülereageerimist Change'i kasvutasku osas. Kuigi jah, siin ei saa mingist kahjust rääkida, sest see on siiski lihtsalt üks hoius. Eks see oli näide sellest, kuidas teadmatusest saab valesid otsuseid teha. Kui nägin, et Terra (UST) ehk siis tollal kõige suurem stablecoin lendas omadega kuristikku, siis kartsin, et avaldab mõju ka kasvutaskule. Sest nii palju ma siiski olin uurinud, et selle toote tagatiseks on ka stablecoinid. Hiljem rahunedes otsustasin asja veidi sügavuti uurida. Ning selgus, et krüptotasku on seotud hoopis USD Coiniga (USDC). Nagu Change ise selle kohta ütles: "USDC on ka täielikult auditeeritud, mis tähendab, et kogu sellega seotud vara on avalikustatud, seega pakub see rohkem turvalisust kui UST." Igaks juhuks muidugi olgu siia endiselt ka lisatud tõdemus, et "krüpto on ikkagi krüpto ning oma olemuselt on see ikkagi kõrge riskiga varaklass, isegi kui USDC on madalama riskiga krüptovarade hulgas." Ehk siis suures plaanis ma ilmselt nii palju ettevaatlik ikkagi nüüd olen, et kogu oma meelerahufondi ma arvatavasti kasvutaskusse ei pane, aga ühe palga jagu raha võiks siiski sinna tiksuma jätta. Nii olengi nüüd vaikselt seda siis sinna tagasi kandmas. 

Sellised lood siis turgude tõmbetuultes, et mitte öelda tormikestes. Võib arvata, et neid raputusi tuleb veel ja veel. Loodetavasti suudan siiski kainet meelt säilitada. Olgem ausad, pikas plaanis on parim aeg investeerimisega alustamiseks just täna (sest eile on juba möödas). Isegi siis, kui see tänane seis on nii ebastabiilne ja ootamatusi täis.

Ahjaa, kes veel lugenud pole, siis Võlglase Päevikusse ilmus ka hiljuti uus postitus - eksklusiivne intervjuu Paul Neitsoviga.

Paanika - kõik põleb!

Kõik põleb. Sellist paanikat mina veel näinud pole, mis siin nüüd viimase paari nädalaga lahti on läinud. Aktsiaturud hävinevad, krüptovarad kukuvad kivina. Katsu sa siis noore investorihakatisena selles rajus tormituules ellu jääda, eks ole. Minul viskas natuke siiski närvi mustaks ja eelmisel nädalal teostasin mõned müügitehingud. Ning vähemalt esialgu tundub, et tegin õigesti. Esmajoones läksin ma krüptovarade kallale. Ma müüsin KÕIK maha. Jah, ma pidin vastu võtma teatavad kahjumid, aga tänases seisus pean tunnistama, et mul vist läks isegi hästi. Kas ma pikas plaanis ka õigesti käitusin, seda ma ei tea. Igal juhul müüsin ma oma 0,006488 BTC maha hinnaga 36850,11 EUR ja sain seega oma 250 EUR investeeringu pealt kahjumiks  10,92 EUR (ehk siis müügist laekus mulle 239,08 EUR). Võrdlusena, et täna (12. mail) oleks mu BTC seis  165,12 EUR (hind on hetkel 25449,80 EUR). Vahe on päris märkimisväärne, eks ole. XRP puhul tegin oma müügi hinnaga 0,5789 EUR ja sain oma 50-eurose investeeringu kahjumiks 9,71 EUR (kätte sain 40,29 EUR). Tänane hind on 0,3370 EUR ehk siis selles võtmes oleks tänane seis mul 23,45 EUR (ehk siis ka siin oleks protsentuaalses mõttes kahjum päris märkimisväärne). Sellised otsused siis selles tõmbetuules.

Lisaks pean rääkima ka sellest kasvutaskust, mida siin alles hiljuti oma postituses suure positiivsusega reklaamisin. Õnneks ei jõudnud ma ka sinna veel oma plaanijärgseid tehinguid tegema asuda ning nüüdseks olen viimasedki eurod sealt (vähemalt ajutiselt) välja võtnud. Kogu mu Change'iga seotud portfell on seega hetkeseisuga täiesti tühi. Eks nüüd tuleb rahulikult ringi vaadata ja uudiseid jälgida ning millalgi siis ehk uuesti paati hüpata. Ning eks elu näitab, kas mu tõmblused osutuvad paratamatuks koolirahaks või tegin poolkogemata õigeid otsuseid. Krüptorahade müügitehingute suur eelis on see, et need toimuvad koheselt. Eks see mind ilmselt tegutsema panigi.

Näiteks III samba puhul või ka Revolutis olevate Coca-Cola aktsiate puhul selliselt tõmmelda ei saa, sest seal on see viiteaeg omajagu pikk. Täna tehingunuppu vajutades jõustuksid need alles mõne päeva pärast ja kes teab, mis seisus need omadega selleks ajaks juba on. Ning, mis eriti huvitav ja veider - Coca-Cola pole selles praeguses möllus üldse pihta saanud. See on mul endiselt päris mõnusas kasumis - 300 EUR investeering on toonud koos väikeste dividendiga tänaseks 344,13 EUR. Aga III sammas paraku põleb üsna korraliku leegiga. Kuid selle kallale ma siiski minna ei kavatse, jätkan siin oma pikaajalist plaani. Aga seisu illustreerimiseks siiski avaldan tänase reaalsuse - sissemakseid 3500 EUR eest, kontol ilutseb aga 3285,59 EUR ning alles kuu aega tagasi oli see mu kenasti rohelises.

Tegelikult on mul endasugustest II samba lõhkujatest investorihakatistest omamoodi kahju isegi. 2021. aasta septembris, kui me oma pensionirahad kätte saime, siis oskasid ilmselt meist vähesed karta, et sellised rajud möllud ja kõikumised meid ees ootavad - igasugused hüperinflatsioonid, sõjad ja mis kõik veel. Juba aastaid räägiti ju ajakirjanduses, kuidas investeerimine on nii lihtne ja peaaegu lollikindel tegevus. Kõik muudkui kasvas ja paisus. Enda puhul tunnetan, et minu kaotused on kõike arvesse võttes veel siiski üsna väikesed, aga kardan, et neid, kes täiega pea ees vette hüppasid ja kõik oma viimsedki sendid kuhugi kasvama panid, on päris palju. Ning nende nahas hetkel ei tahaks küll olla. Selles turude turbulentsis kaineid otsuseid vastu võtta on ikka päris keeruline. Aga, mis seal ikka. Eks igaüks peab oma vitsad ise kätte saama ja loodetavasti sellest ka omad järeldused tegema. Igal juhul minu enda plaan, et "osta ja unusta" on nüüd küll omadega untsu läinud - kui ikka juba Aktuaalse Kaamera esiuudisteks on majandusuudised, siis on raske sellest möllust kuidagi kõrvale jääda. See lihtsalt jõuab paratamatult sinuni, tahad seda või ei. Päris kivi alla peitu pugeda ju ka ei saa. Eks näis, kui kaua need tõmblused veel kestavad ja kas see viib lõpuks ka mingi püsiva majanduslanguseni. Märgid ei pidavat head olema.

Kõik, mis võiks olla...

Mu ellu on saabunud rutiin, rahaline rutiin. Lihtsalt tuim töö suurte eesmärkide nimel - võlad klaariks ja investeerimisportfell kasvama. Ehk siis kõik plaanid, mis siin sai II pensionisamba lammutamise järel paika pandud, on nüüdseks teostamisel. Ja kuna valitud tempos tuleks liikuda oma paar aastat veel kindlasti, siis on mõnes mõttes kadunud ka teatav viitsimine mingeid kokkuvõtteid teha. Ma ei viitsi isegi neid oma Exceli tabeleid enam endise hooga ajakohastena hoida. Graafikud on kenasti tabelites kirjas, aga no ei kibele kohe pärast maksete teostamist neid kollaseks värvida. Progress on järjepidev, rahulik ja jätkusuutlik. Suunad on paigas ja nüüd tulebki lihtsalt kilpkonna moodi edasi mängida. Las kulgeb.

Ka kõik laenulepingud on suht ideaalseks (arvestades nii mu isiklikku olukorda kui ka globaalset värki) optimeeritud ja ega nendega suures plaanis midagi muud teha polegi, kui lihtsalt kuust kuusse muudkui maksta-maksta-maksta... Arvestades, et meil siin riigis on kohati inflatsioon sinna 20% kanti, siis ei tundugi mu laenulepingud enam nii koledad. Isegi täitsa keskpärane 15% KKM-iga tarbimislaen on tänaseks inflatsioonist parem. Täiesti jabur ja uskumatu seis tegelikult. Eks näis, kuhu see värk kõik viia võib. Igasugused kodulaenud ja odavamad väikelaenud on ikka parajalt jackpotiks muutunud.

Aga loomulikult vajun ma ikka ja jälle aegajalt natuke ka masendusse. Seda siis selle kõige tõttu, mida oma hasartmänguhaigusega tegin. Ma võiks praegu täiega elu nautida. Elada kuskil oma majas, mere ääres, keset metsi või mida iganes. Sõita mingi vahva autoga ringi, tunda elust rõõmu, nautida reisimist, lõõgastust, kõike muud, mis käib hea elu juurde. Ka minul on ja olid omad unistused... Juba mõnda aega ei tahaks ma tegelikult kellelegi rääkida, kui palju ma palka saan. Sest see summa ei kajastu mitte kuidagi mu elustiilis. Minu palgaga inimesed teevad teisi asju, omavad ägedamat kinnisvara, uuemat autot. Need on need minu elu karmid õppetunnid, mis mõnes mõttes röövivad mu elust päris palju häid aastaid. Kvaliteetseid aastaid. Aga no mis sa teed, kui sellised rumalused on tehtud. Tuleb see supp ära helpida, kõik need mastaapsed augud kinni katta ja eluga edasi minna. Praeguse suuna ja tempo juures on vähemalt taastunud lootus, et ükskord lõpeb see vindumine ja äng. 

Kohati hämmastab mind loomulikult ka see naiivsus, mis mul oma probleemide adumise alguses oli. See kõik oli enne uut töökohta, suuremat palganumbrit, pensionisamba rahade kiirendust, sõbra toetust - aga ikkagi arvasin juba toona, et mõne aastaga saan oma seisud korda. Uuh, kui vale see arvamus oli. Kui meeletult ma tollal ikka alahindasin oma jamade mastaapsust. Kui lihtne on ikka langeda iseenda mõtete lõksu ja maalida endale reaalsusest väga kaugel olev pilt. Tollase palgaga oleksin ma igal juhul lõpetanud parimal juhul inkassos. Aga kes teab, võibolla see tollane naiivne optimism hoidis mind tegusana ja elusana ilma milleta polekski ma võibolla olnud võimeline jõudma nendele uutele platoodele.

Igal juhul - kui sinagi tunned, et ah, mis see üks panus või üks keerutusring kuskilt slotimasinal su eluga ikka teha võib, siis mõtle hoolega järgi. See on jama. See ei vii sind võitudeni. See ei tee sind rikkaks. See hävitab su. See toob su ellu probleemid ja mured, mida mitte keegi ei peaks kogema. See on üks tohutu ja kohutav elupõletus. Ka ookean koosneb ju väikesest veepiiskadest nagu koosneb üks hasartmängukatastroof just neist väikestest panustest. Äre tee neid, ära mängi. Ning kui sa juba oledki end sellesse jamasse mässinud, siis ära otsi võimalusi uute dooside (loe: võlasummade) hankimiseks vaid otsi abi. Sa pead sellest ringist väljuma. Muud teed sul tegelikult ei ole. Uute mängutiirudega lendad sa veel sügavamale auku. Need on need mõtted, mis tagantjärgi tarkusena mu peas muudkui tiirlevad. Aga samas, eks ma tunnen mänguri hingemaailma siiski piisavalt hästi, et mõista, et teoorias on siin lihtne targutada, aga praktikas on sellest kõigest välja tulemine oi-oi-oi-kui-raske. Enamus sõltlasi tegelikult teab, et see on hävitav teekond, aga ometigi ei suuda nad end tsüklisse langedes mitte kuidagi kontrollida. See vallutab kogu hinge, keha ja vaimu. Ainus eesmärk on mängida, panuseid teha. Olen kuulnud ka väiteid, et kaotusest saadav emotsioon on vähemalt 2 korda tugevam kui võidurõõm. Ehk siis sisuliselt võib öelda, et 10-eurone kaotus on emotsiooni mõttes võrreldav 20-eurose võiduga. See on ka põhjus, miks tihtipeale need panused ajas järjest suurenevad ja suurenevad. Sest 10-eurose kaotuse tasa tegemiseks on nüüd juba vaja 20-eurost võitu. See omakorda viib aga tõenäoliselt juba 30-eurose kaotuseni. Mis omakorda nõuab juba 60-eurost võitu jne. Saate aru küll, kuhu see kõik tüürib, eks ole?

Sellised tõsised mõtted siis siia uue nädala algusesse. Need olid teemad, mis juba mõnda aega mu peas ja südames kripeldasid. Nüüd said need siis kirjalikult ära vormistatud. Pea jälle sellevõrra tühjem ja saab nauditavamad mõtted asemele lasta. Nautigem seda valgust, soojust ja rohelust, mida tärkav kevad meile pakub!

Meelerahufond kasvutaskusse

Nagu ma siin mõni aeg tagasi teada andsin, siis on mul tänaseks välja kujunenud üsna konkreetne prioriteetide järjekord, kuhu ma oma raha igakuiselt paigutan. Esmalt siis loomulikult kõik koduga seotud kulutused + üldine elamisraha, seejärel kõik laenukohustused, siis ehitan ma ka vaikselt oma meelerahufondi ning lõpetuseks siis alles investeeringud (ning siingi on põhirõhk esialgu tegelikult vaid III pensionisambal). Leian lihtsalt, et nii on aus ja õiglane kõigi osapoolte suhtes ja nii taastan ka iseenda hingelist seisundit. Eks ajas loomulikult saab neid prioriteete muuta, aga hetkel on see järjekord just selline.

Täna aga tahaksin rääkida ühest vahendist, mis natuke aitab ühendada meelerahufondi ja investeerimise eesmärke üheaegselt. Kuskil kuu aega tagasi jõudis mingite reklaamide kaudu minuni info Change Investi (see on see sama kodumaine firma, kus mina oma krüptovarasid hoian) uuest tootest nimega Kasvutasku, inglise keeles Growth Pocket. Kuna mu usaldus ja kindlustunne Change'i osas on üsna tugev, siis pälvis see minu jaoks piisavalt tähelepanu, et hakata lähemalt uurima, millega tegu.

Oma olemuselt on see toode üsna lihtne - pane oma raha sinna taskusse ja 7% aastane intress on garanteeritud. Võrreldes tavapäraste praeguse aja hoiustega, mida meie suured pangadki pakuvad, siis on vahe üsna korralik - enamasti on nendel aastaintress praegu julgelt alla 1%. Näiteks, SEB-il on kasvuhoiuse nimeline toode (seotud ka digikassaga), mille intress on 0,10% aastas! Ehk siis sellest on Change kasvutasku lausa 70(!) korda kasulikum. Tegelikkuses on see vahekord isegi veelgi rohkem kasvutasku kasuks, aga sellest natuke lähemalt allpool.

Niisiis. Sai siis siit ja sealt tausta uuritud, tundus hea asi. Nii saigi otsus vastu võetud, et proovin järgi. Ning mitte lihtsalt nii, et panen raha sinna taskusse ja las tiksub. Ma ikka võtsin põhjaliku testimise ette. Proovisin igasugused sissemaksed, väljamaksed, intresside tiksumised ja kõik asjad läbi. Alustuseks panin sinna 100 EUR. Üks selle toote eripärasid on siis see, et intress tiksub iga tund. Saatsin Change tugitoele kirja ka, et nad mulle selle arvestuse täpsemalt lahti kirjutaksid ja seda nad ka hea meelega tegid (seejuures - täitsa eesti keeles saab nendega suhelda). Kokkuvõttes toob 100 EUR iga tund järgmise kasumi: 100*((7/100)/360/24) = 0,08 senti. Ehk siis ööpäevas tiksub 1,92 senti ja ühe kuu jooksul 57,6 senti (30 päeva jooksul siis). Siis makstakse see saadud tulu (iga kuu esimesel kuupäeval kella 13:00 paiku) sulle sinna kasvukontole juurde ja nüüd ongi sul seal siis 100,58 EUR. Ning nüüd rakendub juba selline vahva asi nagu liitintress (koolist äkki isegi mäletad sellist mõistet?).

Kuigi usun, et päris paljud teavad, mis see liitintress on, siis paneks väikse kirjelduse ikkagi kirja siia. Võtame aluseks 1000 EUR. Selle puhul oleks siis antud kasvutasku intressituluks 5,77 EUR iga kuu. Kui aluseks oleks lihtintress, siis oleks valem lihtne: 1000 + 12*5,77 = 1069,12 EUR. Kuid, kuna kasvutasku kasutab liitintressi, siis tegelikkuses oleks selle puhul aastaseks intressituluks hoopis 1072,29 EUR. Asja iva siis selles, et kuna igakuiselt pannakse su taskusse kuuga teenitud intressitulu juurde ja uue kuu intressitulu arvutatakse juba lisatud summat arvesse võttes. Ühe aasta puhul see tuluvahe muidugi eriti tugevalt esile ei tule. Aga võtame näiteks 10 aasta näite. Kui taskus on endiselt 1000 EUR ja sinna aja jooksul sentigi juurde ei lisa, siis laias laastus toob see lihtintressiga igal aastal sulle sisse 70 EUR. Ehk siis 10 aasta pärast oleks summaks 1700 EUR. Kui aga rakendame liitintressi (igakuise intervalliga), siis oleks meil 10 aasta pärast hoopis 2009,66 EUR. Siin on vahe juba täitsa olemas, eks ole. Sellised lood siis nende erinevate intressidega.

Nüüd aga tagasi kasvutasku eripärade juurde. Pean tunnistama, et mina ei ole siiani leidnud mitte ühtegi põhjust, miks seda mitte kasutada. Ning suures plaanis kavatsen ma kogu oma meelerahufondi ilmselt just sellesse taskusse panna. Sest noh, olgem ausad - arvestades seda praegust megainflatsiooni, siis tavalisel pangakontol see raha lihtsalt põleb. Kuigi jah, isegi see 7% aastaintress jääb praegu inflatsioonile alla, siis on see ikkagi parem kui mitte midagi. Ning suures plaanis on see siiski üsna väikese riskiga, aga samas täitsa garanteeritud tulu. Ning seejuures saab väljamakseid ja sissemakseid teha sisuliselt ööpäevaringselt ja need ilmuvad paari minutiga su pangakontole tagasi. Kõik need asjad sai ka reaalselt läbi katsetatud. Võid vabalt teha isegi seda trikki, et paned näiteks kell 10:58 100 EUR korraks kasvutaskusse, see tiksutab sulle 2 minutit hiljem sinna selle 0,08 sendise arvestuse ära ja siis võtad kohe selle 100 eurot oma pangakontole tagasi. Kõik käib siuh-säuh, mingeid lisakontrolle pole. Kas sellel mingit ratsionaalset mõtet on, see on muidugi omaette küsimus, aga igal juhul saab niimoodi täitsa vabalt toimetada. Võimalik, et mingid piirangud sellisel tegevusel ikkagi on ja lõpuks võib kuskile radarile ka sattuda, kui liiga tihedalt ja liiga suuri summasid edasi-tagasi liigutada, seega tasub ikka mõistlikkuse piiridesse sellega jääda ja päris iga tund ilmselt ülekandeid ei maksa teha.

Aprillis teenisin mina selle vahendiga kokku 1,02 EUR. See maksti mulle siis kenasti sinna kasvutaskusse juurde ja nüüd nii ongi. Ka kasumile ei rakendu mitte mingeid piiranguid, selle saab samuti soovi korral välja võtta. Suure tõenäosusega rakendub sellele tulule tegelikult ka tulumaksukohustus, aga kuna mul pole plaanis neid tulusid lähiaastatel välja võtta, siis hetkel ma sellel teemal rohkem ei peatuks.

Aga selline toode see Growth Pocket siis ongi. Suurim ja reaalseim risk seda raha kaotada on ilmselt see, kui Change Invest peaks pankrotti minema või muud taolised sahker-mahkerdused. Sest otsest tagatist neil pole, nagu üldiselt pankadel on (Eesti pankades on sinu varad tagatisfondi poolt tagatud kuni 100 000 EUR ulatuses, seda isegi panga pankroti korral). Samas minu hinges ühtegi kahtlustunnet Change'i osas pole. Aga kokkuvõttes tahaksin siia ikkagi lisada selle klassikalise lause ka, et kogu eelnevat juttu ei tohiks võtta investeerimissoovitusena. See oli lihtsalt minu kogemuse kirjeldus. Igal juhul saab kasvutaskust minu portfelli osa.

Ukraina abistamine, 2. osa

Järjekordne kuu on läbi saanud ja suur kevad lõpuks ka meie õuele jõudnud. Päike paistab, linnud laulavad, ilmad lähevad järjest soojemaks ja helgemaks. Isegi õhtud on aegajalt juba täitsa mõnusad. Ning hommikune karguski on saavutanud teatava taseme, kus see on juba täitsa mõnus ja nauditav. Kahjuks aga on Ukrainas seisud endistviisi stabiilselt õudsad ja koledad. Ei ole vähimatki märki, et seal lähiajal midagi paremaks võiks minna. Viimase nädala üks teatud mõttes isegi ähvardavamaid uudiseid on minu meelest see, et USA otsustas Ukrainale anda 33 miljardi dollari eest igasugust abi (selle sees ca. 20 miljardit sõjalist abi). Ühelt poolt on see loomulikult suurepärane, et selline samm on tehtud, aga samas annab see minusugusele tavakodanikule siiski ka signaali, et pigem oodatakse asjade eskaleerumist ja hullemaks minemist. Sest see mastaap ja osakaal on lihtsalt nii meeletud (siiani vist polnud kõik riigid kogu sõja perioodi jooksul kokkugi nii suuri summasid selleks sõjaks eraldanud). Millest see aga täpsemalt räägib, sellest saame ilmselt alles aastate pärast ajalooõpikutest lugeda. Aga kõnekas märk igal juhul.

Nii. Aga oma kampaaniakest jätkan ka mina. Ehk siis iga reklaamiklikk siin blogis (samuti ka võlglase blogis ja võlglase päevikus) läheb endiselt kahekordselt Ukraina pagulaste heaks MTÜ Eesti Pagulasabi kontole. Aprillis paraku see klikkide arv võrreldes märtsiga vähenes ja summa tuli veidike väiksem kokku. Samas, see vist on kõikjal niimoodi, et tekkimas on teatav sõjaväsimus ka niiöelda "kaasaelajate" leeris. Enam ei loeta nii suure innuga neid uudiseid, ei jälgita enam iga pealkirja. Ning siit ja sealt on kuulda ka, et üleüldises mõttes annetuste hulk ja annetatavad rahasummad on vähenenud. Aga eks seegi ole inimlik värk. Minu blogid tõid siis aprillis reklaamiklikke kokku 138 ja summaks kogunes 22,38 EUR. Siia lisasin siis enda poolt sama palju juurde ja just teostasin ka 44,76 EUR suuruse makse eelpool mainitud heategevusasutuse pangakontole. Eks ole näha, mida maikuu selles osas toob. Kusjuures, kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis järgmise aasta veebruaris peaksin ma nende ülekannete pealt 20% tulumaksu tagasi ka saama. Seega, kutsun siinkohal ka kõiki oma lugejaid kindlasti annetusi tegema ja panustama sellesse kõigesse nii palju kui võimalik. Kogu see Ukraina võitlus on siiski ju võitlus ka meie endi vabaduse ja rahu nimel! Слава Україні! Героям Слава!