Teisipäev, 24. mai 2022

Algajalt algajale

Eestis on investeerimisbuum. Juba päris mitu aastat tuleb täiesti tavalisest, niiöelda "peavoolumeediast" (tegelikult ma vihkan seda sõna) igasugust investeerimisjuttu. Terve Eesti on erinevaid spetsialiste ja nendega seotud edulugusid täis. Vahest viskab sisse ka mõne kainema või isegi negatiivse loo ka, aga üldjuhul antakse mõista, et see on suht lihtne värk ja üleüldse on need lollid, kes ei investeeri. Eks see muidugi viib lõpuks igasuguste pettuste ja muude jamadeni ka. Aga see selleks, see pole otseselt mu tänase mõtiskluse teema.

Minule käib kogu see targutamine natuke isegi närvidele. Eriti sellest vaatenurgast, kuidas räägitakse, et investeerimist saab alustada isegi 10 euroga ja seda kõike lausa müüjatöö kõrvalt. No kurat, ei saa ikka küll. Kui sa oled üksikvanemast müüja ametiga ühetoalise korteri elanik, siis tuled sa napilt ots-otsaga kokku ja mingit investeerimisjuttu ei saa siin ollagi. Pigem peaksid sellises seisus õnnelik olema, et sa endale mingit võlakoormat pole tekitanud. Minu meelest on suht vastutustundetu seda jura ajada, et kõigist võib saada investor. Rääkimata sellest, et mis asja sa selle 10-eurose investeeringuga siis peale hakkad pikas plaanis? Aasta pärast on sul seal veits üle 100 euro, 5 aastaga saad 500 eurot kokku. Ja edasi? Käid korra nädalasel Kanaari saarte reisil või Rakvere spaaas ja oled õnnelik, et küll oli hea investeering? Päris elumuutev kogemus ju ilmselt ei ole.

Investeerimise juures on ju hästi oluline see, et kogu see raha, mille sa kuskile kasvama paned, peaks olema selline raha, mille kaotamist sa saad endale lubada. Ning minu meelest on ilmselge, et oma miinimumpalgaga sul suure tõenäosusega selliseid tagavarasid või vabasid summasid lihtsalt ei ole. Seda enam, et igasugused gaasi, bensiini või elektrihinna tõusud söövad kõik su võimalikud investeeringud niiehknaa ära.

Algaja investor kipub olema ääretult tundlik ja emotsionaalne. Aga tegelikult on ju just need omadused need edukuse tapjad. Rahamaailm on tegelikult üsnagi ratsionaalne, vähemalt nende jaoks, kes seal pikas plaanis tublid on. Mõned kuud tagasi oli ka meie kohalikus televisioonis päris mitu rahatarkuse saatesarja. Meenub, et ühes neist rääkis oma loo ka üks ilutööstuse tegija, kes näitas väga suure õhinaga, kuidas ta oma II pensionisamba raha kõik krüptosse pani. Viskas 12500 eurot bitcoinidesse ja oli väga rõõmus, kui nädal hiljem seal 12600 eurot oli. Eks ta küll tunnistas sinna lisaks, et teab küll, et see võib meeletult kõikuda ja mida kõike veel. Aga kas ta tegelikult ka nendeks langusteks valmis on? Usun, et tänaseks on tal seal ikka mitu tuhat eurot kahjumit. Sellises seisus on ilmselt üsna lihtne igasuguseid valesid otsuseid teha.

Omaette teema on tegelikult lisaks varaklassi valikule ka platvormi valik. Ning ka siin suudavad algajad tegelikult üllatada. Nad suudavad leida selliseid kohti, mille puhul kogenud tegija jaoks juba kaugelt vilgub ohumärk "scam, pettus!" Aga ometigi suudavad kollanokad need valikud teha ja sinna oma raha magama panna. Ning siis minnakse kuskile finantsvabaduse gruppi ja kurdetakse, et panin QuicklyRich portaali oma raha, aga nüüd nad jokutavad ja ei taha mulle väljamakset võimaldada. Ning siis ollakse pettunud ja kurjad, kui selgub, et sellest rahast on nad igaveseks ilma jäänud. Kahtlemata on kogu see maailm meeletu infohulgaga üle kallatud ja seal orienteerumine ongi keeruline. Ning igasuguste kavalate müügijuttude ja petuskeemide ohvriks langemine on täitsa suure tõenäosusega. Sest kes meist ei tahaks võimalikult väikese vaevaga hästi rikkaks saada. Inimlik värk ju.

Kokkuvõttes tahaksin ma öelda, et investeerida lihtsalt investeerimise pärast ei ole mõistlik. Esmalt on tähtis enda jaoks lahti mõtestada oma eesmärgid, võimalused ning seejärel end hoolega harida. Viia end kurssi kõikvõimalike riskidega ning vähemalt alguses piirduda ikkagi ainult turvaliste kanalite ja kauplemisplatvormidega. Kõik, mis tundub liiga hea, et olla tõsi, on suure tõenäosusega pettus või väga suurte ohtudega teekond. Lisaks tasuks endale selgeks teha ka igasugused baasteadmised. Mitte ronida algajana kuskile shortima või krüptorahadega igapäeva kauplemisega tegelema. See oleks juba puhas hasartmäng ja sellest olen ma oma veergudel piisavalt palju rääkinud, kuhu see kõik lõpuks viib.

Algajana olen ka mina siin üritanud oma niiöelda investeerimisblogi pidada. Kuid kuna ma eriti seda matsu siin ei jaga, siis vähemalt siiani pean nentima, et "Miinustest plussi" blogi on oluliselt madalama lugejate arvuga kui olid mu võlablogid. Eks siin ilmselt neid põhjuseid täitsa mitu - esiteks inimestele läheb rohkem hinge see, kuidas kaaskodanik oma pahedega võitleb kui see, kuidas ta edukaks üritab saada. Ning rääkimata muidugi ka taustateadmistest. Võlgade ja hasartmängude maailmast tean ma ilmselgelt oluliselt rohkem  kui investeerimisest. Ning eks paljude vanade kalade jaoks on mu kirjutised ilmselt parajalt naiivsed. Aga selline see seis on. Üritan tasapisi areneda. Ürita sinagi.

13 kommentaari:

  1. See, et alustada saab kasvõi 1 euroga, ei tähenda ju, et peakski nii väikeste summade juurde jääma. Aga see on siiski piisav, et teha reaalselt see kõige esimene sammuke. Samuti see, et keegi on täna miinimumpalgaga hädavaevu toimetulija, ei tähenda, et ta olekski määratud eluks ajaks sellisesse seisu jääma. Minu meelest on mõte muus ja hoopis laiem - investeerimisega alustades on üsna vältimatu, et hakkad rahasse veidi teistmoodi suhtuma ning jõuad varem või hiljem finantstarkuse aluste jm seotud teemadeni nagu eneseareng, oma aja ja töö väärtustamine jne. Nii enda kui teiste kogemustest tundub, et need muutused või arengud on üsna sarnased ja kuna raha puudutab nii paljusid eluvaldkondi, siis oma finantsseisu ülevaatamine ja teadlik haldamine on hästi palju seotud sellega, kuidas täiskasvanuna võtta päriselt vastutus oma elu üle. Kuidas tulla välja vaesus- või ohvrimentaliteedist, sest olukord on nagu on ja elu lihtsalt juhtub.
    Ja vabandan igaks juhuks, kui mu targutamine ka närvi ajab või vanduma paneb, see polnud muidugi eesmärk :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suures plaanis olen selle kommentaariga nõus, aga reaalsuses võiks miinumpalgaga inimene esmajoones pigem leida võimaluse oma sissetulekute suurendamiseks - läbi endasse investeerimise näiteks :)

      Kustuta
  2. "Algajana olen ka mina siin üritanud oma niiöelda investeerimisblogi pidada. Kuid kuna ma eriti seda matsu siin ei jaga, siis vähemalt siiani pean nentima, et "Miinustest plussi" blogi on oluliselt madalama lugejate arvuga kui olid mu võlablogid."

    No vaata, siis on mitu nüanssi.
    Sisulise poole pealt: See pole investori blogi, sorry, olen aus. Need, mida siin kirjeldad, ei ole suuremad asjad strateegiad... Või noh, palju sellest, mille oled investeerinud. Ma saan ambitsioonist aru, lugejad sissetulekuks konverteerida. Selles pole midagi paha ja seda teevad kõik sisukirjutajad. Aga see investeerimine siin... sorry, see pole suurem asi sisu. Võiksid kirjutada ausalt emotsionaalsest poolest, kus praegu oled. Selle asemel, et promoda krüptot, mis Sind edaspidigi pärisrahast vabastab, sest see on selliseks disainitud. Aga see selleks.

    Turundusliku poole pealt: Kui Sa piimakarja peaksid, kas Sa siis võtaksid püssi ja laseksid oma kõige paremini lüpsva lehma maha? Sest täpselt seda Sa tegid "Võlglasega". Killisid tuntud brändi ja loobusid vabatahtlikult auditooriumist. Ma pole kindel, kas oled ikka aru saanud, miks Su võlglase blogi popiks sai? Sellel samal platvormil oleksid pidanud jätkama, veidi visuaale paremaks tegema ajapikku ning korraldama "flashbacke" võlglase maailma. Sina liikusid edasi, aga suur osa Sinu digitaalsest kapitalist lugejaskonna näol jäi maha...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Andre, selle kommentaari eest. Aitäh ka selle ausa ja konstruktiivse kriitika ja tagasiside eest. Tõsi ta on, see asi on mul lappama läinud. Lehvin siin nagu üks tuulelipp siia-sinna ja ei suuda enam aru saada, kuhupoole joosta või mida üldse siin blogimisega saavutada. Sihtmärgid on uduseks muutunud. Aga miks siis võlglase blogi popiks sai? Turundusest ei tea ma halligi, kui nüüd päris aus olla...

      Kustuta
    2. Su võlglase blogi sai popiks, kuna kirjutasid ausalt (nii ausalt, et ilmselt oli teisel võlglasel seda isegi ebamugev lugeda <-- ja see on hea) asjast, millest tegelikult süvitsi tead.

      "Võlglase" nimetus oli hea, arusaadav bränd. Kuna teema oli põletav ja käsitlus haruldaselt aus, jõudsid isegi ajakirjandusse, ehk siis said tasuta turundust. Ületasid uudiskünnise nö. Pakkusid midagi, mida netis juba kuhjaga olemas ei ole.

      Su esimesed postitused olid läbimõeldud ja neid oli OK lugeda, isegi, kui ise pole võlglane:) Siin on aga mingid 10-eurosed kahjumid krüptoplatvormidelt jms. *Haigutab demonstratiivselt*

      Lahjendada oma auditoorium võlglase päeviku, võlglase blogi ja selle ... nikerdise vahel siin, on turunduslik kuritegu. Soovitan mõnel sisuloojal ka lasta üle vaadata oma digitaalsed aarded. Kuidas tehniliselt õigesti viidata erinevaid teemasid, nii et ei peaks igale eraldi uut auditooriumit ehitama. Sest see on üks olulisemaid asju turunduse juures ning võlglase päevikuga said Sa kohe ka jackpoti.

      Kustuta
    3. Püüa leia võimalikke erinevaid vaatenurkasid oma võlglaseminevikust, kõige mustematest aukudest, samuti kuidas lähedased käitusid, kuidas oleks pidanud käituma jne. ning piki neid "flashbacke" oma nüüdsesse ellu. Millist mõju need avaldavad, milliseks on need kujutanud Sind investorina jne.

      Ighatahes, sorry, pole minu õigus nina toppida, blogid kuidas tahad. Lihtsalt mõtlesin, et võib kasu olla.

      Kustuta
    4. Veel üks mõte: kirjuta võlglase päeviku või blogi (kumb Sul tuntum oli) alla ausalt ja otsekoheselt näiteks, kuidas tundsid end kasiinos "jooksvat kahjumit" vs päraegu punaseid aktsiahindasid nähes. Hoia minimaalsena tehnilised detailid, keskendu emotsioonile ja kogemusele.

      Kustuta
    5. Vabandada pole siin absoluutselt vaja. See abi ja need nõuanded on minu jaoks hetkel täiesti hindamatud, suur aitäh. Tõele au andes oleks võinud juba ammu keegi mind natuke parematele radadele juhatada. See ekslemine mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on üsna väsitav olnud. Tõele au andes, kaotasin ma lihtsalt oma mina siia ära. Püüdsin teha suuremaid samme, kui tegelikkuses teadmised ja kogemused lubasid. Jättes seejuures tõepoolest tähelepanuta selle, mida olin juba saavutanud. Siin on nüüd minu jaoks päris palju mõtlemisainet ja küllap ka strateegia sõnastamist, kuidas edasi minna (või siis hoopis tuleks tagasi naasta juurte juurde ja lasta sellel blogil siin ikkagi igavikku vajuda...). AITÄH veelkord kogu selle ausa ja otsekohese tagasiside eest!

      Kustuta
    6. Võlglase blogi läks ühel hetkel kaheks selle tõttu, et mingil x põhjusel blokeeris Facebook selle algse aadressi ära. Seda ei saanud enam jagada. Ning selle tõttu saigi sinna kõrvale loodud koopiana Võlglase Päevik. Kuna Delfisse jõudsid artiklid aga siiski algse aadressiga, siis pidingi ühel hetkel neid blogisid topelt pidama hakkama. Mõlemad elasid oma elu ja levisid oma kanaleid mööda. Ehk siis see kõik oli lihtsalt olude sunnil.

      Kustuta
    7. Ja ka FB konto on Sinu digitaalne vara. Sellest ei peaks ka niisama lihtsalt loobuma. On olemas sots.meedia proffe, kes tegelevad lukustatud kontode lahti aitamisega. Neid võid leida näiteks FB grupist: Internetiturundus ja e-kaubandus. Good luck!

      Kustuta
    8. FB kontoga on kõik hästi. Küsimus oli selles, et Facebooki keskkonnas ei saanud enam volglane.blogspot.com aadressiga linke jagada. Robot teatas lihtsalt, et see ei vasta kogukonna reeglitele. Tookord teadis keegi vihjata, et küllap siis võttis mõni pahatahtlik inimene asja ette ja raporteeris seda aadressi piisavalt palju.

      Kustuta
  3. õige jutt, nagu sõõm värsket õhku siin meediarägastikus, kus paljud teenivad raha investeerimisnõuannetega (müüvad labidaid kullapalaviku ajal).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks neid investeerimisraamatuid tuleb viimasel ajal nagu seeni pärast vihma. Eks omaette küsimus on siin see, kas nende eesmärk on lihtsalt rahvast harida või siiski selle kõige pealt endale väike lisakopikas teenida :)

      Kustuta