Vaikus enne selginemist: kuidas ma oma elu tagasi sain

Peale küllaltki pikka pausi olen ma taas tagasi oma tegemisi kajastamas. Ma olen ennegi mõelnud, et kui on sellised ülitihedad ajad, kus iga päev juhtub sisuliselt midagi pöördelist, siis peaks ju ometigi olema päris palju millest kirjutada. Aga ometigi on see kõik hoopis vastupidi. Sellise mäsu sees olles ning pidevalt olulisi otsuseid langetades on postituste kirjutamine kuidagi täiesti viimane asi, mida jaksaks teha. Nii kipuvadki sellised lood tulema tagantjärgi, kui on olnud veidi aega kõike seda seedida ja enda jaoks lahti mõtestada. Aga tegelikult on tore, et nii mõnigi inimene on minu lugudest puudust tundnud ja sellest mulle kirja teel ka teada andnud.

Aga hakkaks siis kuidagi pihta. Nagu mu viimasest postitusest lugeda võisite, siis selle talve-kevade suurim murelaps oli minu jaoks Facebooki laenugruppidega seonduv. See kõik tahtis mu kohe täiega ära lämmatada ja sõna otseses mõttes põhja tirida. Õnneks saan aga tänaseks kogu südamest rõõmustada ja nentida, et see etapp mu elus on arvatavasti igaveseks lõppenud ja see ei tule enam iialgi tagasi. Arvatavasti tekib nüüd küsimus, et millest selline kindlus, aga kohe selgitan. Alustuseks nendin, et ma võtsin appi ühe pädeva juristi, kes mul kogu selle teema läbi närida aitas. Kuna nende laenuandjate tavapärane hirmutamistaktika sisaldab endas ka FB häbigruppidesse üles riputamisega ähvardamist, siis minu teema algaski tegelikult sellest pihta. Ning selgus, et see tegevus on üdini ebaseaduslik ja tegelikult on täiesti adekvaatsed meetodid enda kaitsmiseks olemas. Tsiteeriksin siinkohal lauseid, mida sellise ohu korral tasub laenuandjatele saata: "Andmekaitse Inspektsioon on enda kodulehel (https://www.aki.ee/isikuandmed/kkk/maksehaired#maksehired-7) avaldanud, et Alternatiivselt on võimalik avalikustada võlgnevuste andmed inimese nõusolekul. Sellisel juhul peab nõusolek olema vabatahtlik, selgesti mõistetav ning ühemõtteline. Sõna „vabatahtlik“ tähendab, et inimesel on tõeliselt vaba valik ja kontroll nõusoleku üle ning nõusoleku mitte andmine ei tohiks inimesele kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Lisaks on võimalik nõusolekut igal ajal ka tagasi võtta. Nõusoleku tagasivõtmisel tuleb avaldamine lõpetada. Inimese võlaandmete avalikustamine lepingu täitmise eesmärgil ei ole lubatud. Kokkuvõtlikult ei tohi võlaandmete avaldamise eesmärk olla kättemaks või häbistamine. Selliste andmete avaldaja vastutab andmete ebaseadusliku töötlemise ehk avalikustamise eest. Isikuandmete kaitse reeglite rikkumine võib kaasa tuua väärteokaristuse ja juhul kui andmete avalikustamisega tekitakse võlgnikule kahju siis on tal õigus avalikustaja vastu pöörduda tsiviilkohtusse." Eks seda juriidilist juttu tuli juristilt omajagu ning kui keegi soovib detailsemat infot selle kohta (võin ka vajalikke kirjamalle jagada), siis andke aga julgelt märku. Kogu selle protsessi tulemus oli see, et kuigi olin mingil hetkel nende laenudega väga suures hädas, siis tänu juristi abile sain kõik need summad lõpuks selliseks, et maksin tagasi vaid täpselt selle summa, mis mulle välja laenati (laenuandjad leppisid selliste tugevate kirjade peale selle kõigega vabatahtlikult ja mingeid pretensioone üldjuhul ei tulnudki, vaid üks laenuandja pidas vajalikuks mulle tagantjärgi nähvata, et ma ei saa enam mitte kunagi nendest gruppidest laenu). Kuigi, mis seal salata, ka need summad olid mulle algselt ülejõu käivad, aga sain piisavalt abi, et kõik need asjad ära klaarida. Ehk siis kokkuvõttes, see nimekiri on mul nüüdseks täiesti klaar ja kogu see maailm minu eest suure tabaluku taga. Õnneks jäin ellu.

Järgnevalt räägiks natuke üleüldisest seisust. Kahjuks jäi mu boonus väga pikalt venima ning see tekitas mulle omajagu lisaprobleeme, sest olin julgelt paljudele välja lubanud, et hiljemalt 30. aprilliks saan oma olukorrad kontrolli alla ning tekkinud võlgnevused makstud. Aga sellel kõigel oli ka oma hea külg, mida ma praegu teatud põhjustel liiga täpselt kirjeldada ei saa. Aga ühesõnaga, käivitus "plaan b". Ning kuigi kolm mu võlga jõudsid ka kohtutäiturite lauale, siis tänaseks on olukord igas mõttes sisuliselt kontrolli all. Kaks täituri nõuet (Placet Group ja Modena) on kenasti tasutud ning kolmas ootab veel oma aega ning vajalikke summasid. Aga jah, paraku jõudsin ka mina siis tõesti täituriteni välja. Õnneks oli mul selleks hetkeks aga piisavalt raha, et need esimesed ära tasuda vabatahtliku maksmise perioodi jooksul (ehk siis 30 päeva jooksul alates täitemenetluse alustamisest ning minu teavitusest, et olen kirjad ning dokumendid kätte saanud). Kuigi jah, see omakorda tekitas lisaprobleeme, sest minu jaoks tulid need täiturid siiski pigem ootamatult ja olin arvestanud selle raha mujale, ennekõike siis sõpradele-tuttavatele võlgade tasumiseks.

Aga siin ma siis nüüd olen, suures plaanis on seis lõpuks ometi selline, kus mul pole enam hingel neid FB laenuahelaid, mis igas mõttes mu elu mürgitasid, nii vaimselt kui rahaliselt. Ning tänaseks on seis taas selline, kus mu igakuised sissetulekud ületavad mu kohustusi. Mul on hetkel koostamisel ka täpne numbriline ülevaade sellest, kus ma omadega olen ja mis lepingud mul veel üleval on, aga see võtab veel aega ning lisaks loodan ma lähinädalatel siiski veel mõningad laenusummad lõplikult ära tasuda. Arvatavasti juuni alguseks on mul pilt ka enda jaoks vähe selgem, kus ma omadega olen ja mis edasi saab.

Seniks aga soovin kõigile kannatlikku meelt ja nautigem saabunud suveaega.

Ma olen kõrgepalgaline kerjus

Ma olen tarkvaraarendaja. Mitte lihtsalt arendaja, vaid oma ala tippspetsialist. Üle poole oma elust olen ehitanud süsteeme, lahendanud keerukaid algoritme, osalenud projektides, mille keerukus paneks paljudel pea ringi käima. Mul on kõrgharidus, mul on kogemus, mul on oskused, mida hinnatakse tööturul väga kõrgelt. Minu palk on numbriliselt muljetavaldav – Exceli tabelites näen justkui edu kehastust.

Aga see on ainult üks pool loost.

Teine pool on see, et ma olen kerjus. Mitte selle sõna klassikalises tähenduses, vaid vaimses ja finantsilises mõttes. Minu rahaline olukord ei peegelda mu professionaalset taset. Olen elanud läbi perioode, kus kontojääk on olnud miinuses, kus laenud on kuhjunud, kus iga järgmine palgapäev on olnud justkui hapnikumask, mis lubab veel natuke hingata.

Selle kõige juur ulatub sügavale. Minu sees elas aastaid sõltuvus – hasart, mis kannustas mind panustama, riskima, lootma. Spordiennustused olid mu põgenemistee, mu adrenaliin, mu illusioon kontrollist. Iga panus oli justkui koodirida, mille lõpus ootas kas „true“ või „false“. Aga erinevalt tarkvarast, kus vead saab parandada, jätsid need rahalised eksimused minusse sügavad armid.

Ma ei tee enam panuseid. Juba mitu aastat. See ei ole olnud lihtne tee, aga ma olen selle tee valinud ja sellel püsinud. Ma olen õppinud oma mustreid tundma, õppinud end peatama enne, kui tekib kiusatus. Olen otsinud tuge, rääkinud ausalt, teinud tööd iseendaga. Ma ei eita oma minevikku, aga ma ei lase sel määrata oma tulevikku.

Ma ei ole rumal. Ma tean, kuidas raha toimib. Olen lugenud rahatarkuse raamatuid, kuulanud podcaste, teinud eelarveid. Aga teadmine ei tähenda alati oskust. Minu probleem ei olnud teadmiste puuduses, vaid impulsikontrollis, emotsionaalses näljas, mis otsis kiiret rahuldust.

Ja ometi – ma ei ole alla andnud.

Minus on tahtejõud. On hommikuid, kus ma ärkan ja tunnen, et täna ma liigun edasi. On õhtuid, kus ma loen oma kulusid ja tunnen, et ma liigun edasi. Ma olen alustanud võlgade lumepallimeetodiga, ma olen rääkinud oma lähedastega, ma olen otsinud abi. Ma ei eita oma minevikku, aga ma ei lase sel määrata oma tulevikku.

"Kõrgepalgaline kerjus" ei ole lugu ainult rahast. See on lugu inimesest, kelle sees käib pidev võitlus. See on lugu mehest, kes on oma karjääris tipus, aga isiklikus elus alles ronib välja sügavast august. See on lugu lootusest, et ükskord – mitte panuse kaudu, vaid töö, aususe ja järjepidevuse kaudu – ma võidan niikuinii.

Mida teha, kui su laenulepinguid ähvardab ühepoolne üles ütlemine

Kuna ma aegajalt sellel teemal kirju saan, siis mõtlesin, et vormistaks selle vastuse üheks kokkuvõtlikuks postituseks. Loomulikult see kuidagi täielikule tõele ei pretendeeri, sest reaalsuses mul puudub siiski igasugunegi juriidiline haridus. Aga enda ja ka teiste võlglaste reaalsete kogemusteste põhjal julgen väita, et umbestäpselt nii see kõik käibki. Aga muidugi tasub oma konkreetseid juhtumeid siiski ka võlanõustajaga läbi arutada.

Püüan siis natuke oma mõtteid jagada sellel teemal, kui lepinguid ähvardab ühepoolne üles ütlemine.

Suures plaanis sõltub see alati muidugi ka konkreetsest laenuandjast, sest eks kõigil on omad nüansid sees.

Aga üldistatult alustaks sellest, et seda protsessi ei tohiks karta, aga samas tuleb olla tähelepanelik ja oma kirju ning emaile jälgida (ning samuti tasuks aeg ajalt piiluda e-toimikusse, et ega keegi juba mingit menetlust pole algatanud).

Praegu (2025. aasta lõpusirgel) on tegelikult võlglaste jaoks üsnagi hea aeg, sest võlglasi on hästi palju ja kohtud jahvatavad ääretult aeglaselt. Ning lisaks on tänaseks loodud kohtupraktika, kus ilma tõenditeta ei saa isegi kiirmaksekäsku algatada, seega laenuandjate või inkassode jaoks on see samuti väga pikk ning tüütu protsess. Seega, pigem on võlanõudjate huvi võlglasega kohtuväline kokkulepe saavutada. See aga omakorda annab võlglasele teatud eelised kätte.

Mina lähtun üldiselt oma võlgade puhul sellest, et kui ikka rahaline seis kuidagi lepingu "päästmist" ei võimalda, siis ma võtan hästi vabalt ja lasen sellel protsessil omasoodu kulgeda. Igasuguse tõmblemisega teeksid endale ainult halba. Sellest kirjutasin veidi pikemalt ka siin.

Aga millised kokkulepped siis üldse võimalikud on? Esiteks tulebki ära oodata reaalne lepingu ülesütlemine ehk siis tuleks kõik need hoiatused ja muud kirjad üle lugeda ja jälgida kuupäevi (reeglina tuleb neid ikka päris mitu enne kui laenuandjad lõpuks teatavad, et nüüd on leping üles öeldud) ning kui lõpuks leping üles öeldakse, siis võib juba ise laenudandjaga ühendust võtta ja kirjeldada, millised võimalused sul on (kui suurt kuumakset saaksid reaalselt neile maksta). Ning siis tuleb loota, et nad on pakutuga nõus ja saabki niiöelda uue graafikuga restardi sellele lepingule.

Järgmine võimalus on siis juba see, kui võlanõudja (vahet pole, kas inkasso või algne laenuandja) annab su kohtusse. Siis tasub ka kohe nendega ühendust võtta ja omad variandid välja pakkuda. Siin tuleb aga siis arvestada sellega, et kui kokkulepe saavutatakse, siis siin enam taganemisteed pole - kui jääd kasvõi ühe osamaksega hiljaks, tekib neil kohe õigus see nõue kohtutäiturile saata.

Kolmas levinud võimalus on notariaalne võlatunnistus (kindlasti Bigbank kasutab seda) - ehk siis vormistatakse notariaalne leping ning koos laenuandjaga lepite kokku maksegraafiku. Ning samamoodi nagu ka kohtueelse kokkuleppe puhul, kehtib ka siin sama reegel - eksida ega hilineda enam ei tohi, vastasel juhul läheb see kohe täiturile ("kohe" on siinkohal vist siiski väike liialdus, sest täiturile saadab nõude siiski inimene, seega võimalik, et seal mingi võimalus siiski antakse, aga kursis pole, sest ma ise nii kaugele jõudnud ei ole). Sellest kirjutasin pikemalt siin.

Sellised need variandid ja võimalused suures pildis on. Üldiselt kehtib ka nende uute kokkulepete puhul ka see, et seal enam mingeid viiviseid või intresse juurde ei teki (need on juba arvestatud graafikusse) - seega iga euro, mida maksad, läheb otse võla katteks.

Jõudu ja jaksu kõigile, kes omadega sellisesse staadiumisse on jõudnud! Muidugi kõigile teistele ka!

Kui sina ei juhi raha, siis juhib see sind

Kui sa ei kontrolli oma raha, siis varem või hiljem hakkab raha sind kontrollima. See ei ole lihtsalt kõlav ütlus – see on reaalsus, millega paljud inimesed silmitsi seisavad. Raha on nagu tööriist: kui oskad seda kasutada, ehitad stabiilse ja turvalise elu. Kui aga lased sellel oma elu dikteerida, muutub see sinu peremeheks.

Mina võin täiesti kindlalt ja keerutamata öelda, et juba vähemalt 5 viimast aastat olen ma olnud täielik rahaori. Juba ammu ei tee ma oma rahalisi otsuseid mingite soovide või väärtuste järgi, vaid ennekõike hirmust ja teatud mõttes isegi paanikast. See ei ole vabadus, milles ma elan - see on täielik vangistus. Ning ma usun, et tegelikult on minusuguseid terve maailm täis ning ka Eestis on selliseid inimesi tuhandeid. 

Raha peaks olema vahend, millega ehitada elu, mida sa soovid – mitte takistus, mis dikteerib, mida sa tohid või ei tohi teha. Raha ei ole hea ega halb – see on lihtsalt üks neutraalne jõud, mis võimendab meie otsuseid. Minu elus on hetkel justkui nagu kaks poolust, kaks ekstreemsust - mul on väga korralik sissetulek (no vähemalt Eesti keskmisi sissetulekuid arvestades), aga samas on mul väga suured võlad. Ehk siis, ma teenin küll korralikult, aga juba aastaid ei ole ma oma heaolusse saanud sisuliselt sentigi panustada. See tekitab meeletult ängi ja trotsi. See on minu igapäevane reaalsus.

Ma olen pidanud korduvalt erinevalt inimestelt rahalist abi küsima (nii oma pärisnime kui ka bloginime alt) ning ma olen ka seda omajagu saanud. Tegelikult teeb see haiget. Mu kuulõpud või ka suvalised ootamatud kulutused sõltuvad liigagi tihti sellest, kas ma saan selle lisasüsti kuskilt niiöelda "küla pealt" või mitte. Selle kõigega pole ma siiani suutnud ka nende pikkade aastate jooksul ei kohaneda ega ka harjuda. Kuigi samas annan ma endale aru, et see ei saa ega tohi lõputult kesta, sest ka aitajad väsivad ja tüdinevad - sest kui kaua sa ikka jaksad samasse auku seda lisamulda visata, kui progress on niivõrd aeglane ning ikka ja jälle kordub see vajadus taas.

Loomulikult on selline abitus minu jaoks meeletult kurnav. Loomulikult saab mõelda, et tegelikult on meie ümber palju inimesi, kes minust veelgi raskemas seisus, aga igapäevaselt selle koorma all lisahapnikku otsides tuleb seda lämbumistunnet omajagu tihti peale. Ning neil hetkedel ei lohuta mind kuidagi teadmine, et kellelgi on veel hullem. Teatud mõttes võiks öelda, et võlglane muutub oma olemuselt küllaltki isekaks. Ei saa küll öelda, et ma läheksin oma eesmärkide nimel üle laipade, aga mul puudub energia selle kõige taustal teiste muresid lahendada või kellelegi kogu hingest kaasa elada. Samas, ei tähenda see absoluutselt seda, et ma oleksin kuidagi ükskõikseks muutunud. Ma lihtsalt ei jaksa, kuigi neid kirju ja sõnumeid tuleb mulle endiselt üsna palju. Meiesuguseid inimesi, kelle peremeheks on raha, on kahjuks meeletult palju.

Täna, 5 päeva enne uut palgapäeva, on mu pangakonto täiesti nullis. Ning millegi pärast arvan, et minusuguseid on päris palju. See ongi reaalsus. Selline ma olengi, kõrgepalgaline kerjus, rahaori. Aga seejuures tuleks rõhutada, et kindlasti pole ma kuidagi ohver. Ise olen süüdi, et see seis selline on. 

Aga teatud mõttes on mul natuke ka juba suva ning ma ei pelga absoluutselt enam abi küsida. Ning nii on ka praegu - kui sul, mu kallis lugeja, on võimalik mind aidata, siis palun aita mind. Igasugused võimalused selleks on siin blogis erinevates kohtades välja toodud. Aga samas tahaksin ikkagi rõhutada - kõige suuremat tuge pakub mulle see, kui sa lihtsalt endiselt käid siin neid ridu lugemas ja elad mulle kaasa, kasvõi ainult oma mõtetes. Aitäh, et minuga olete, võitleme edasi ja küllap kunagi tuleb ka seda päikest rohkem!

Valguse poole: kuidas väiksed numbrid toovad suurt kergendust

Räägiks vahelduseks veidi ka lootuskiirtest. Eks me kõik vajame neid hetki, mis meile positiivseid emotsioone toovad ja natukenegi helgemaks seda tumehalli olemist muudaks. Kuigi jah, pigem ju peagi hoopis saabumas selline masendavam aeg looduses, kus päikest ja üldse sellist valget aega üsna vähe. Aga see selleks, ilma või kosmose vastu niikuinii väga raske midagi ette võtta.

Alustuseks vaataksin detailsemalt otsa sellistele kohustustele, mille jäägid on juba meeldivalt väiksed ja mida graafikujärgselt tasuda veel vähem kui aasta. Eks põgusalt sai need välja toodud ka viimases numbripostituses, aga tänaseks on need seisud veelgi paremaks muutunud. 

Esimesena võtaksin vaatluse alla Swedbanki väikelaenu. Selle laenu ajalugu on tegelikult väga pikk. Alguse sai see lausa 2018. aasta septembris, mil võtsin esimese laenu neilt, 7000 EUR. Sel ajal olid laenuandjad minu suhtes ikka uskumatult lahked ja ega mul siis veel mingeid probleeme polnud ka, kuigi jah, sissetulekud olid tänasega võrreldes muidugi täiesti olematud. Aga igal juhul kuu aega hiljem sain ma neilt ka teise laenu, 6000 EUR. Ja nii ma siis muudkui tasusin neile neid, esimese laenu eest 175 EUR ja teise eest 151 EUR iga kuu. 2021. aasta märtsiks olid laenujäägid vastavalt 4562 EUR ja 4159 EUR ning ma tegin taotluse, et need laenud kokku viia ühe laenumakse alla. Ja Swedbank nõustus, lisas sinna veidi lepingu muutmise eest tasusid juurde ning nii saigi neist kahest laenust kokku üks 9083,66 EUR suurune laen, viieaastase maksegraafikuga. Laenumakseks sai 223,94 EUR. Ning tänaseks on sellest alles jäänud vaid 863,40 EUR ning tasuda on veel kõigest 4 osamakset. Ning järgmise aasta veebruaris saab see laen lõplikult makstud! Tegelikult on see uskumatult tore tunne.

Järgmine lootusrikas seis on TF Banki laenuga. See laen sai võetud 10.05.2021, summaks 3000 EUR. Kuumakseks 102 EUR. Algselt sai see võetud 5 aasta peale, kuid paar aastat tagasi võtsin ma maksepuhkuse ja selle tõttu on graafikujärgne lõpp tänase seisuga 10.07.2026. Tänane laenujääk on 883,28 EUR (selle kuu makse on veel maksmata) ehk siis kokkuvõttes on tasumata veel 10 osamakset.

Kolmandaks vaatlen üht omamoodi krediidikontot. Teenusepakkujaks Modena. Kokku sain ma neilt 2020. aasta alguses kahe maksena 1276,58 EUR. Eks omajagu sai neile tagasi makstud ja siis jälle uuesti kasutusele võetud kuniks lõpuks jäin ma tagasimaksetega hätta ja leping(ud) öeldi üles. Mingit pikka venitamist nende poolt polnud, nad andsid seejärel kohe nõude kohtusse. Aga õnneks olid nad lõppude lõpuks mõistlikud ja saime kohtuvälise kokkuleppe sõlmitud. Lõplikult võlasummaks kujunes igasuguste viiviste ja trahvidega koos 1457,81 EUR. Seda hakkasin ma tagasi maksma selle aasta veebruarist. Kuumakseks 80,99 EUR. Tänaseks on kõik kenasti graafikus, olen 8 makset teostanud (oktoober veel maksmata). Ning jäägiks on taaskord selline tore (kõik laenujäägid, mis on maksimaalselt kolmekohalised on minu jaoks toredad) 809,89 EUR. Maksta on veel tänase seisuga kokku 10 osamakset ning 10.07.2026 saab ka selle kohustusega kõik ühele poole.

Ning viimase lootuskiirena on mul esile tuua Kreditex Ühisraha. Eks neist olen ma siin omajagu kirjutanud, aga tundub, et lõpuks on finišisirge näha ja saab ka selle hingelt maha. Algseks laenusummaks oli nende juures 3000 EUR ning see sai võetud 10.03.2020. Ka see on laenuleping, mis ühel hetkel üles öeldi ning kohtusse menetleda anti. Kuid taaskord sai tehtud kohtueelne maksegraafik. Jääk oli selleks hetkeks ca. 1400 EUR ning laenumakseks 150 EUR. Kohtueelne kokkulepe tähendas seda, et kohustuse summaks määrati 1689,15 EUR ning igakuiseks makseks 141 EUR. Tänaseks on jääk 984,15 EUR ja tasuda on jäänud veel 7 osamakset. Ehk siis 10.04.2026 saab sellelegi joone alla tõmmata.

Tegelikult on paar laenu veel, mille jäägid veidi üle 2000 euro, aga tänaseks siiski need veel nii hoomatavad ei ole. Ehk siis praegused põhilised rõõmukiired on just need neli ülalpool välja toodud lepingut. Kui need lõpuks kõik makstud saavad, vabaneb neist kokku ca. 550 eurot raha muude kohustuste katmiseks.

Järgmine tore kingitus tuleb aga hoopis meie väga palju kirutud valitsuse poolt. Kuna uuest aastast kaob maksuküür, aga tulumaksumäär jääb endiseks, siis hakkan ka mina üle pikkade aastate tundma tulumaksuvabamiinimumi võlusid. Ehk siis kokkuvõttes saan alates jaanuarist iga kuu 700*22% = 154 eurot rohkem raha kätte. Teeb meele rõõmsaks küll.

Veebruaris toimub taas järjekordne tuludeklaratsioonideralli, eks midagi tiksub ka sealt mulle (lasteaia kohatasude pealt jne).

Aprillis on muidugi jälle põhjust loota aastaboonust ning kes teab, äkki venitab ka veidi palgatõusu (siiani olen praeguses töökohas igal kevadel seda rõõmu tunda saanud, et teatud mõttes mingi põhjendatud ootus justkui oleks), aga seda viimast ma pean siiski kõige rohkem selliseks ebakindlaks unistuseks pigem. Teised lootused, mida siin postituses sai välja toodud, peaksid aga vägagi reaalsed ja kindlad olema. Ole vaid ise mees ja pea vastu, eks ole!

Niiet kokkuvõttes - kuigi seis on endiselt keeruline, siis on päris palju ka positiivseid märke õhus. On mille nimel edasi pingutada. Ükskord saavad need kõik makstud ju niikuinii!

Numbripostitus, august 2025

Käes on aeg üle pika-pika aja taas oma rahanumbritele otsa vaadata ja neid ka teiega jagada. Tunnistan ausalt, kogu see värk läks mul paar aastat tagasi korralikult lappama. Põhjuseks siis igasugused erinevad krüptokatsetused, kus mul taaskord hasart sisse lõi ning lõpetuseks vürtsitasin seda kõike siis juba varem räägitud Facebooki gruppide eraisikute laenudega. Ühesõnaga jah, tegelikkuses hävitasin ma suure osa oma saavutatud edusammudest. Eks siis selle kõige tõttu ma lõppude lõpuks ei soovinud ise neid numbreid enam piiluda ja ammugi polnud ma valmis seda kellegagi jagama ka. Ning ega ma ju neid Exceleid enam ei täitnud ka eriti. Kõik, mida valesti andis teha, seda ma ka valesti tegin. Aga mis seal ikka, need vead on tehtud, loomulikult pikendasin ma selle kõigega oma piinu veel mitme aasta jagu, aga nüüd tuleb ikkagi kuidagi edasi minna. Vaatamata kõigele olen ma samal ajal suutnud siiski edukalt oma tööalast karjääri edasi arendada ja palka ikka mitmekümne protsendi võrra suurendada. Selles mõttes võiks siiski midagigi lootusrikast ka olla.

Alustaksingi sissetulekutest. Mu tänane brutopalk on 2,23 korda suurem kui selle blogiga alustades (siis olin ma veel eelmises töökohas). Netopalga vahe on siiski veidi väiksem, sest vahepeal on tulumaksumäära tõstetud. Aga ikkagi tundub täiesti ebareaalselt uskumatu, kui naiivne ma 5 aastat tagasi olin, kui uskusin, et tollase sissetulekuga suudan oma jamadest välja ronida. Täpset palganumbrit ma siia kirja panema ei hakka, aga kellele see huvi pakub ja kes arvutada viitsib, siis mõned nädalad tagasi kirjutasin oma Facebooki lehele järgnevalt: "Lasin täna oma sissetulekud läbi palgakalkulaatori ja sain järgmised tulemused: minu pealt makstakse igakuiselt sotsiaalmaksu 1732,50 eur, töötukindlustust 42,00+84,00 eurot ning tulumaksu 1136,52 eurot. Ehk siis kokku 2995,02 EUR. IGA KUU! Ja mida ma õigupoolest selle kõige pealt riigilt või oma koduvallalt tagasi saan? Eriti praegu, kui olen raskustes. Peab ütlema, et päris suured summad ja kohe kuidagi ei saa öelda, et minu panus riigi rahakotti oleks kuidagi väike. See paneb mõtlema, et tegelikult ju riik vajab mind. Aga ometigi on august välja ronimine ikkagi ainuüksi minu enda mure." Aga nii palju siis palganumbrist.

Edasi räägiksin veel ühest sissetulekust, mis tänaseks küll kahjuks ära langenud (ei teagi, kas lõplikult või on kunagi veel lootust, et tuleb tagasi). Selleks on siis blogiga seotud Google reklaamrahad. Need summad ei olnud väiksed - keskeltläbi ikkagi 200 eurot iga kuu. Paraku aga pandi see võimalus 19. mail minu jaoks kinni. Vahepeal küll ilmusid mingiks 3-4 päevaks need reklaamid tagasi ja isegi raha tiksus veidi juurde (ca. 15 eurot), aga nüüd on juba peaaegu kuu aega taas vaikus ja reklaamid on kadunud ning passiivset lisaraha kahjuks ei tiksu enam. Eks näis, mis selle kõigega edasi saab, Google AdSense'i kontol on mul endiselt lihtsalt teade, et reklaamide näitamine on ajutiselt limiteeritud ning mu konto on niiöelda uurimise all. Aga on nagu on, selliste korporatsioonide poliitikate ja otsuste vastu tavainimene niikuinii midagi teha ei saa. Tuleb lihtsalt oodata. Viimane ülekanne, mille Google mulle tegi, oli 24.06.2025 laekunud 381,47 EUR.

Sellega on siis mu sissetulekute osa üle käidud. Aeg piiluda kohustuste manu. Nagu juba eespool mainitud, siis see läks mul vägagi lappama ning ühel hetkel ei suutnud ma seda enam hallata. Aga juulikuus külastasin ma võlanõustajat ja me käisime mu lepingud, graafikud ja muud kokkulepped ükshaaval üle ning kaardistasime need ära, lisades juurde ka prioriteedid.

Kõige tähtsam niiöelda "püha lehm" mu laenude seas on muidugi kodulaen. Tänane jääk on 86700 eurot ning kuumakseks tänu hiljutisele Euribori langusele 575 eurot (siia lisandub ka igakuiselt laenukindlustusmakse ca. 50 eurot ehk siis kokku 625 eurot). Kõige hullemal hetkel oli kodulaenu kuumakseks 663 eurot ning parimal hetkel on see olnud 467 eurot. Ehk siis siin on omajagu ameerika mägesid sees igasuguste globaalsete sündmuste tõttu.

Enne, kui järgmiste kohustusteni liigun, pean tegema paar ülestunnistust. Alustuseks - tänaseks ei ole ma enam seisus, kus kõik mu laenulepingud oleksid niiöelda "elus". Kokku 11 lepingut on tänaseks üles öeldud - neist 6 on jõudnud inkassode lauale. Samas, nende pärast ma liialt hetkel tegelikult ei muretse, kõigile ma jõudumööda mingeid makseid teostan, aga kokkuleppeid kellegagi sõlminud ei ole. Nad küll aegajalt üritavad mind ähvardada igasuguste asjadega, aga üldiselt ega neil liiga palju võimalusi minu vastu praegu pole, kuna kiirmaksekäskude vastuvõtmine on peatatud. Teiseks ülestunnistuseks on fakt, et 5 lepingut on mul siiski jõudnud ka kohtuni. Kuid kõigi nendega olen ma sõlminud kohtueelsed kokkulepped ja maksegraafikud. Ning nende "diilide" suurim pluss on see, et siin enam mingeid intresse või viiviseid ei lisandu. Iga viimnegi sent, mida tasun, läheb 100% põhiosa katteks. Kokkuvõttes on muidugi need kohtueelsed kokkulepped minu jaoks prioriteediga nr. 2, sest siin mänguruumi ei ole. Kui nende osamaksetega hilinen, siis liigub nõue kohe kohtutäituri lauale ja see oleks juba paha-paha (kuni pangakontode ja töötasude arestimiseni jne).

Aga nüüd võtaksingi siis eelpool mainitud nõuded detailideks lahti. Alustame siis tähtsamatest ehk siis nendest kohtueelsetest kokkulepetest. Kokku on nende viie kokkuleppe osamaksete summa igas kuus 691,99 EUR. Ning nende kohustuste kogujääk on tänaseks (11.08.2025 seisuga) 14103,95 EUR. Nende seas on kaks nõuet, mis on tänaseks juba suhteliselt väiksed - üks neist on Modena, mille kuumakse on 80,99 EUR ja jääk 890,88 EUR ning teiseks Kreditex, mille jääk on 1125,15 EUR ja kuumakse 141 EUR. Üldiselt olen ma tänaseks võtnud suuna niiöelda lumepallimeetodi peale ehk siis erilist tähelepanu pööran praegu just sellistele väiksemate jääkidega kohustustele, sest kui need niiöelda "eest ära" saavad, siis vabaneb raha juba ülejäänud kohustuste jaoks ning muidugi ka elamise jaoks üleüldiselt.

Nendest inkassonõuetest ma liiga palju rääkida ei tahagi, sest nagu öeldud ega mul siin kellegagi mingit graafikut või kokkulepet vormistatud pole. Aegajalt lihtsalt teen neile kõigile mingeid kandeid, et maksete intervall liiga pikaks ei veniks. Aga jah, üldiselt on need kõige madalama prioriteediga kohustused minu jaoks.

Viimase "grupi" moodustavad siis need lepingud, mida pole (veel) ennetähtaegselt lõpetatud. Siin on kokku mul 10 ametlikku laenulepingut, 8 laenuandjaga. Kokku igakuine koormus: 1966,32 EUR. Taaskord ma kõiki lepinguid siin ükshaaval välja tooma ei hakka, aga paar väiksemat lumepalli siiski - alustuseks Swedbank, mille laenujääk on 1470,62 EUR (kuumakse 227,50 EUR) ning teisena TF Bank, mille jääk on 1035,29 EUR (kuumakse 103,77 EUR).

Kui võtta need neli väiksemat kohustust (Swedbank, TF Bank, Modena ja Kreditex), siis nende jääkide summa on kokku 4521,94 EUR ja igakuised osamaksed 553,26 EUR. Ehk siis praegune esmane eesmärk ongi nende laenudega ühele poole saada. Siis on juba palju lihtsam.

Lõpetuseks räägiksin ka sõbralaenust. Selle jääk on tänaseks 10800 EUR. Kahjuks on ka selle tagasimaksetega mul omajagu tõrkeid olnud, aga üritan end igati parandada ja ka siia jõudumööda rohkem panustada.

Selline see seis siis tänaseks on. Midagi ilusat siin ei ole. Aga samas tunnetan ise, et ilmselt kõige suurem madalseis on tänaseks siiski pigem möödas (pean silmas ennekõike seda eraisikulaenude tsüklit, millest ma kuidagi välja ei suutnud ronida). Kes soovib, võib neid numbreid siin enda jaoks kokku arvutada ja järeldusi teha, aga ma ise rohkem sellel teemal kirjutada ei soovi. Ahjaa, loomulikult lisanduvad siia kohustuste nimekirja tegelikult ka igasuguseid kommunaalmaksed - elekter, internet, televisioon, vesi, küte jne. Aga jah, neid ka siia liiga detailselt lahti ei hakka harutama. Loodetavasti tuleb järgmine numbripostitus kiiremini kui 3,5 aasta pärast ning ennekõike loodan, et seal on seisud juba palju-palju paremad. Aga nagu ikka - võitlus jätkub.

Selle kevade pommuudis: kohtud keelduvad maksekäsu kiirmenetlustest

Vahelduseks igasugustele psühholoogilistele postitustele, räägiks veidi ka viimase aja juriidilistest uudistest. Kõige suurem ja tähtsam otsus, mis hiljuti on tehtud, on seotud võlglaste jaoks omamoodi kurikuulsa kiirmaksekäsuga.

Esimene info jõudis avalikkuseni mai alguses. Sellest saab täpsemalt lugeda siit.

Olgem ausad - sisuliselt on tegemist on revolutsioonilise otsusega, mis raputas kogu Eesti (kiir)laenumaastikku. Tean tänaseks päris mitmeid inimesi, kes on käinud e-toimikus oma olukorda piilumas ja avastanud sealt, kuidas nii mõnigi laenufirma või inkasso on üritanud kiirmaksekäsku algatada, kuid kohus on selle juba samal päeval tuimalt tagasi lükanud. Ehk siis laenuandjatele tähendab see seda, et nad peavad iga sendi oma nõudes ära põhjendama ja ka tõestama. Ehk siis kõik käib nüüd läbi tavapärase hagimenetluse. Siia ka üks väike ülevaade, mida üldse see kiirmaksekäsk (ametlikus keeles nimetatakse seda ka Maksekäsu kiirmenetluseks) endast kujutab.

ekraanitõmmis EE artiklist

Loomulikult on laenuandjad selle kõige peale tagajalgadele aetud, sest nende hõlptulu teenimise võimalus (milles oli suur osa ka võlglaste teadmatusel) lõigati päeva pealt konkreetselt läbi. On teada, et paljud kiirlaenufirmad oma äri justnimelt sellele meetodile üles ehitasidki. Mäletate ka ehk Peetri lugu, kuidas sarnasel moel Revensen inkasso tal nahka üle kõrvade üritas tõmmata.

Täna avaldas Eesti Ekspress huvitava loo sellest, kuidas siis laenuandjad oma õiguste eest võitlema on asunud. Artikkel ise asub siin. Kuna tegemist on tasulise artikliga, siis võtan endale siinkohal julguse seda veidi lahata ja tsiteerida. Artikli algus ise on juba selline kurjakuulutav - "Rahandustegelased peavad täna Tallinnas kinnise kriisikohtumise riigiametnikega, kus kurdavad tarbijakrediidi võlgade väljanõudmisel tekkinud raskuste üle. Arutelu põhjuseks on kohtute jõulised sammud võlglaste õiguste kaitsmisel." Tundub, et teatud kontingendile ei mahu kuidagi pähe, et nõrgemat osapoolt on asutud kaitsma. Olgem ausad, siiamaani oli kogu see turg ikka üsna lootusetult laenuandjate poole kaldu. Loomulikult ei õigusta ma siin kuidagi võlglasi ja üleüldse võlgu jäämist, aga nii julma ülesõitu ei tohikski seadused lubada, kus võlausaldajad saavad nõudesse kirjutada mida iganes ja kui võlglane teadmatusest või julguse puudumisest midagi vastu ei vaidle, siis lähebki see tuimalt kohtutäituri lauale.

"Kuni 8000 euroste tarbijakrediidi võlgade väljanõudmine käis Eestis aastaid väga lihtsalt. Võlanõue tuli saata Pärnu maakohtu maksekäsuosakonnale, mis võttis ühendust võlgnikuga. Kui too teate kätte sai ja midagi vastu ei öelnud, siis mõisteti võlg automaatselt välja. Viimastel nädalatel töötab maksekäsuosakond teisiti. Tänaseks on rohkem kui sajal juhul keeldutud tarbijakrediidi võlgade lahendamisest maksekäsu kiirmenetluses."

"Tänasel konfliktil on pikk eellugu. Juba 2020 otsustas Euroopa Kohus, et kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas inimesele anti laenu vastutustundlikult. Eestis kasutatavas maksekäsu kiirmenetluses sellist kontrolli ei tehtud. 2023. aastal asus ka riigikohus seisukohale, et tarbijakrediidi sissenõudmisel tuleb alati tuvastada vastutustundlikust laenuandmisest kinnipidamine. Eesmärk on vältida inimeste sattumist „laenuorjusesse“, kus võlgade kustutamiseks võetakse uut laenu juurde. Eestis on praegu umbes 100 000 võlgnikku."

"Riigikohtunik Vahur-Peeter Liin selgitas Ekspressile: "Kohtu omal algatusel kontrolli nõuet ei saa pidada ka mingiks ebamõistlikuks Euroopa nõudeks. Viimase paari aasta jooksul on selgunud, et laenuandmisel eriti nö kiirlaenufirmad rikuvad massiliselt seaduses laenusaaja kaitseks kehtestatud sätteid, sh vastutustundliku laenamise põhimõtet. Näiteks tahtis Bigbank saada ühelt kõrvuni võlgades napsivennalt ja lotomängijalt kätte 10 126 eurot. Harju maakohus mõistis seadust järgides võlglaselt välja vaid laenu tasumata põhiosa ja väikese osa menetluskuludest - kokku 764 eurot. Intressid, viivised ja lepingu haldustasu langesid ära."

"Äraütlevaid otsuseid tarbijakrediidi võlgade osas on saanud ka SEB. Pank pole veel otsustanud, mida nendega edasi teha. Lisaks on maksekäsuosakonnas ootel kümned SEB poolt esitatud tarbijakrediidi võlgade avaldused, mille osas ei ole veel seisukohta võetud. SEB jaepanganduse valdkonna juhti Monika Kallas-Antonit ei vaimusta osade kohtunike plaan lahendada edaspidi tarbijakrediidi võlgnevusi tavalises hagimenetluses. Kallas-Anton muretseb, et võlgade kättesaamiseks kuluks oluliselt rohkem aega. "Täna võib maksekäsumenetluses otsus saabuda juba paari kuuga." Hagimenetluses pikeneks see kindlasti ligi aasta või enamani."

Olgem ausad - omamoodi põnev on näha, kuhu see kõik lõpuks välja viib. Ja väga meeldiv on näha, et riik on siiski hakanud ka võlglaste heaolu nimel võitlema.

Ausalt ja keerutamata - eraisikute laenude hukutavast spiraalist

Täna räägin ma teile ausalt ja ilma keerutamata asjaolust, mis kõige rohkem mu viimase aasta tegemisi on pärssinud. Ehk siis juurpõhjus, miks ma endiselt omadega mäele pole jõudnud vaid hoopis pigem allapoole olen kukkunud. 

Ma isegi ei mäleta enam, millest see kõik algas - küllap oli seal oma süü sellel, et ma polnud kodus endiselt mitte midagi välja rääkinud ja järsku oli vaja mingeid ootamatuid kulutusi teha. Kuna abikaasa eeldas, et raha mul ju on, siis tuligi ruttu midagi välja mõelda. Nii sattusingi ma Facebooki eraisikute laenugruppidesse. Ühelt poolt oli muidugi omamoodi põnev, et kuidas see kõik toimib ja mis siis saama hakkab. Ning kui lihtne või keeruline siis ikkagi laenu saada on. Selgus paraku, et liigagi lihtne oli see kõik.

Võtsin seal grupis siis 4-5 kuulutust ette, kus inimesed laenu pakkusid (enamasti olid need küll paar aastat vanad postitused, aga kõigil oli juures tekst, et "kuulutus ei aegu"). Kirjutasin neile, et mis tingimustel laenu saab, mis dokumente oleks vaja esitada jne. Sisuliselt tahtsid nad ennekõike siis näha pangakonto väljavõtet, 2-3 viimase kuu kohta. Paar tükki neist tahtis ka kinnitust selle kohta, kuidas mul maksehäiretega seisud ja ega mul täitureid kukil pole. Pidin selle jaoks siis saatma ekraanipildid krediidiinfost ja eesti.ee portaalist. Kuna mingeid probleeme seal ei esinenud, siis saingi juba tunni aja pärast raha kätte. Esimene kord võtsin ühe laenu, 300 eurot ja paari nädala pärast pidin tagasi maksma 420 eurot. Selle abil sain siis kodus jätta mulje, et kõik on hästi ja saime vajalikud kulutused tehtud. Paraku oli see aga ühe väga kiire allakäigutrepi algus.

Ühele laenule järgnes teine, siis juba ka kolmas. Ja nii hakkaski see kuust-kuusse kruttima. Ühel hetkel oligi see juba minu jaoks uus "normaalsus" - iga kuu võtsin kolm laenu (alates teisest korrast enam ükski laenuandja mingeid lisadokumente ei küsinud), tavataks oli siis kokku 1400 eurot iga kuu, mille tagasimakseteks kulus kokku 1940 eurot. Ehk siis iga kuu viskasin ma tuimalt 540 eurot lihtsalt minema. Ja kuna ma olin nii tugevalt selle tsükli sees, siis väljumine oli praktiliselt võimatu, sest ilma selle 1400 eurota ma poleks oma kohustustega lihtsalt mitte kuidagi enam hakkama saanud. See kõik kestis 11 kuud. Ehk siis praktiliselt 6000 eurot kaotasin ma selle tegevuse käigus. See oli sisuliselt minu uus sõltuvus, sellest nõiaringist väljumine oli meeletult keeruline.

Eks ma olen jah siin tagantjärgi mõelnud, et ma olen vist oma võlglase perioodi jooksul kõik lollused ikka omal käel järgi proovinud. Et jah, justkui selline tubli ja kõrgelt haritud oma ala tippspetsialist, aga samal ajal ääretult rumal. See oli auk, kuhu ma iialgi poleks tohtinud kukkuda. Aga ometigi ma tegin seda.

Ma olen viimaste aastatega endale tegelikult nii palju haiget teinud, et sellist jama ei suudaks ma ka oma suurimatele vaenlastele (kuigi tegelikult mul peale enda ühtegi vaenlast polegi) korraldada. See on lihtsalt nii julm ja jõhker. Kus küll on see mu kaine mõistus, mida ma oma töös nii efektiivselt kasutan, siis kui teda ka eluliste otsuste jaoks vaja on? Ma tõesti ei tea. Eks selle loo moraal on see, et ärge teie küll niimoodi tehke. Ärge võtke isegi seda esimest laenu. Selle hind võib olla väga karm.

Võlamenetlusprotsesside ajaline kulg

Tänane postitus on mu peas keerelnud juba päris pikka aega. Aga lõpliku tõuke selle vormistamisele on andnud paar lugejate kirja, mis justkui ühest suust viitavad minu hinnangul ühele üsna levinud murele. Teemaks siis võlamenetlusprotsesside ajaline määratlus. Kui kiiresti ikkagi jamad suureks lähevad, kui inimene mingi osamaksega viivitab? Kas inkasso tuleb peagi ukse taha koputama? Kas tööandja laseb mind kogu selle jama peale lahti? Kas mul on üldse kunagigi võimalust oma elus veel kuskilt laenu saada, kui ma juba otsapidi maksehäireregistrisse jõuan? Need on küsimused, mis värskelt võlgadesse langenud (või peagi langemas) inimeselt võtavad viimasegi teotahte ja tahavad endaga sügavustesse tirida. Neil hetkedel tahaks lihtsalt pimedas teki all olla ja sealt mitte kunagi enam välja tulla.

Alustuseks pean muidugi ütlema, et kahjuks või õnneks mina kõiki neid protsesse pole pidanud isiklikult läbi elama. Selle tõttu võtsin ühendust meile kõigile juba tuttava Joel-Gustaviga ja me rääkisime neil teemadel ikka päris pikalt. Lisaks muidugi võtsin appi ka kõikvõimsa google'i ja niimoodi komplektina ma oma teadmiste pildi siis valmis maalisingi. Usun, et sain kokkuvõttes üsna adekvaatse info kokku. Ning nüüd jagaksin seda kõike ka teiega. Äkki jäävad tänu sellele mõnelgi inimesel edasised rumalused ehk tegemata, ma vähemalt tahaksin seda kogu südamest loota.

Niisiis. Sa avastad end olukorrast, kus suure tõenäosusega ei ole sul enam raha, et järgmisel kuul kõiki oma laenukohustusi ära katta. Lisaks tahaks ju endiselt süüa ja toasooja ka, rääkimata igasugustest muudest kulutustest, eks ole. Ühesõnaga, sa saad aru, et sa oled omadega korralikus plindris. Tõenäoliselt on esimene mõte, mis sellisel hetkel pähe tuleb see, et kuskohast uut laenuraha peale saada. Aga olgem ausad - tegelikult ei saagi rumalamat ja enesehävitluslikumat mõtet ollagi. Lõpeta oma lumepalli kasvatamine, nüüd ja kohe! Lepi olukorraga ja hakka otsima lahendusi, mis päriselt ka toimivad.

Esimene hea soovitus oleks muidugi võlanõustaja poole pöördumine, aga no, kui vaim pole selleks veel valmis, siis tuleks oma kohustused ära kaardistada ning hakata laenuandjatega suhtlema. Tunnistad ausalt üles, et seis on kehv ja enam sul piisavalt sellist raha pole, et senist kokkulepitud graafikut täita. Arvatavasti nad sulle mitte mingeid häid lahendusi välja ei paku, aga vähemalt on tulevikku silmas pidades kasulik siiski märk maha jätta, et sa olid aktiivne. Kui vaadata meie kiirlaenukontorite kodulehti, siis üldiselt on neid firmasid üsna vähe, kellel oleks välja töötatud konkreetsed meetmed makseraskuste puhuks. Enamasti on neil seal lihtsalt kirjas, et kui satud hätta, siis võta meiega ühendust ja siis vaatame edasi, mida teha annab. Üheks positiivsemaks erandiks on tegelikult siinkohal Bondora oma kurikuulsa B-Secure süsteemiga. Teiste puhul selliseid häid jätkusuutlikke ja pikaajalisi leevenduskäike pigem ei leia.

Üks oluline asi on siinkohal see, et tegelikult ei juhtu suures plaanis mitte midagi üleöö. Nii ei satu sa ka oma laenukohustustega koheselt kuskile kohtusse või inkassosse. See kõik võtab ikka päris mitu pikka kuud aega. Esimesena saab laenuklient tegelikult üldse meeldetuletuskirja, millega ei kaasne veel mitte mingeid sanktsioone. Seejärel tuleb mõne päeva pärast veidi konkreetsem kiri, millega arvatavasti kaasneb ka 5-eurone trahv (iga osamakse viivitusega võib maksimaalselt määrata 5-eurose trahvi). Siis hakkavad jooksma ka viivised (siinjuures on oluline märkida, et viiviseid tohib määrata ainult põhiosa võlgnevusele ning viivis ei tohi ületada 0,066% päevas). Ehk siis kui sa jääd näiteks 150 eurose osamakse võlgu, millest põhiosa on 100 eurot ja intress 50 eurot, siis maksimaalselt saab ühe kuu jooksul sulle sellest lisakulusid tekkida 0,066%*30*100 eur + 5 eur = 6,98 eur. Võrreldes näiteks uue laenulepingu hankimisega on see kulu ikka täiesti olematu suurusega.

Järgmine oluline ajaline sündmus on 45 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest. Ehk siis, kui võlgnevus tekib 10. augustil, siis teatud mõttes kurvemaks lähevad asjad alles 24. septembril. Siis tekib laenuandjal õigus sind maksehäireregistrisse lükata. Aga see on vaid nende õigus, mitte kohustus. Kui nad on otsustanud selle käigu teha, siis saad sa ka kirja Creditinfost (ehk siis maksehäireregistri pidajalt) ning sulle antakse 7 päeva sinu vastu esitatud nõude klaarimiseks. Kui saad selle klaaritud, siis on selleks korraks see murdlaine vaigistatud. Kui aga mitte, siis saad sinna märgi kirja ja elu läheb kenasti edasi. Vähemalt teoorias nüüd sa enam ametlikest kohtadest laenu ei tohiks saada. Aga olgem ausad - see ongi hea. Tegelikult olen ma isegi mõelnud, et jube hea oleks, kui laenude osas oleks ka olemas selline maksuameti piirangu võimalus nagu hasartmängude puhul on. Et oleks kuskil mingi keskkond, kuhu saad linnukese märkida, et ärge mulle 3 aastat laenu andke. Et ei peaks ootama kuniks sind vägisi kuskile musta nimekirja pannakse. Vaid, et sa saaksid seda vabatahtlikult ise teha.

Niisiis. Nüüd oled sa maksehäireregistris. Tegelikult on endiselt kõik täitsa hästi ja elu on ikka elamist väärt. Selles nimekirjas oled sa tegelikult ikkagi täitsa salaja, ei saa sellest su tööandja teada ja ei pea ilmtingimata ka su perekond seda teadma. Ainus, mida see mõjutab, ongi just su laenuvõimekus. Ning olgem ausad - see oli juba enne sinna registrisse sattumist sul tegelikult ju täiesti katastroofiline.

Tõenäoliselt saad sa vahepeal ka igasuguseid kirju ja nõudlikke telefonikõnesid. Võibolla leiate koos laenuandjatega ka mingeid lahendusi, aga isegi, kui ei leia, siis ei kuku ikkagi maailm kokku. Kui võlglane on võlgu jäänud 3 järjestikust osamakset (ehk siis vähemalt 90 kalendripäeva), siis tekib laenuandjal õigus laenuleping üles öelda. Sellest antakse ka kenasti kirja teel teada, et vot maksa nüüd kogu jooksev võlgnevus ära, muidu alustame lepingu üles ütlemise menetlust. Selleks tegevuseks antakse lisaaega 14 päeva. Kui endiselt ei suuda võlgnevust ära tasuda, tuleb järgmine kiri. Siin juba nõutakse kogu laenujääk koos lisakuludega välja, taaskord tähtaeg 14 päeva. Ehk siis suures plaanis juhtub kõige kehvema stsenaariumi puhul 118 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest see oht, et su laenuandja lõpetab lepingu ja müüb selle inkassole maha (või annab kohtusse). Aga siia võib lohutuseks öelda, et kui sa vähegi koostööd teed ja huvi üles näitad (vastad kirjadele, otsid lahendusi, teed kasvõi osalisi osamakseid), siis arvatavasti ei öelda veel lepingut üles. Aga eks see kõik on juba individuaalne teema ja sõltub nii laenuandja kui laenuvõtja omavahelisest klapist. Kuigi tõsi ta on, et paraku on kiirlaenuandjate endi huvi siiski su võlgnevus inkassole üle anda (reeglina kuuluvad need laenufirmaga samasse gruppi või korporatsiooni).

Tänases seadusandluses inkassodel eriti piiranguid kahjuks pole ja nii nad võivadki sind üsna pahasti muidugi kiusama hakata, seejuures ei vaevu nad sulle eriti nõude sisu detailselt lahti kirjutamagi. Aga eks siin tuleb lihtsalt enda eest piisavalt võidelda ja kokkuleppeid teha vaid sellist kuutasude kohta, mida sa võlglasena tõesti ka tasuda suudad. Üle oma varju ei maksa siin kindlasti hüpata. Inkassode puhul on aga teatud mõttes hea külg see, et siin puudub ajaline määrang. Ehk siis sisuliselt kui sul vähegi ikka sissetulek lubab, siis saad sa minimaalse inkassomakse abil samal ajal tegeleda nende laenulepingutega, mis veel pole üles öeldud. Ning varem või hiljem saavad ju kõik laenud ükskord makstud ka. Ning iga korraga peaks see kõik järjest paremaks minema, kuniks ühel hetkel saad ka päriselt need inkassosse jõudnud lepingud ette võtta ja neid klaarima asuma. Taaskord võib siia ka lisada selle, et kui sa vähegi inkasso kirjadele ja kõnedele vastad, siis ei saa mitte ükski kolmas isik teada, et su seis just selline on. Seega, neid ignoreerida ei tasu - siis võivad nad hakata pöörduma sinna, kuhu sa ei soovi (lähedased, tööandja jne) - kuigi see kõik on natuke hall ala ja suures plaanis neil see vist isegi lubatud ei ole.

Omaette teema on muidugi kohtulikud täitemenetlused. Aga siiani jõudmiseks läheb ikka päris palju aega (kui järjepidevalt kõiki osapooli ignoreerida, siis pakuks, et minimaalselt pool aastat võlgnevuse tekkimisest). Kui aga asi juba siia jõuab, siis tasub taaskord kõik silmad lahti hoida ja reageerida kõigele, mis vähegi su postkasti või telefoni saabub. Kiirmenetlusele tuleb ilmtingimata vastulause esitada, tavamenetluse ja lahendi puhul tuleb ajatamist otsida jne. Kohtutäituri teemadest kirjutasin pikemalt juba siin postituses ja seda juttu siin eraldi kordama ei hakka.

Ja ongi kõik. Selline see võlamenetlusprotsess suures plaanis ongi. Väga pikaajaline ja üldsegi mitte nii hirmus, kui võiks karta. Kui ikka ise piisavalt aktiivne olla, otsida lahendusi ja pakkuda enda poolt realistlikke võimalusi, siis saab ikka üsnagi keerulistest olukordadest lõpuks välja ronida. Ning kui midagi muud üle ei jää, siis alati on võimalik ka võlanõustaja abiga kohtuliku võlgade ümberkujundamise teed proovida. Loomulikult tasub alati ka proovida oma sissetulekuid suurendada, midagi ebavajalikku maha müüa ja üleüldiselt oma kulud üle vaadata. Kokkuvõttes - rohkelt kainet mõistust ja kannatlikku meelt!

Inimlik nõrkus, mis viib inimesed võlaorjusesse

Ma usun, et tänase mõtisklusega suudavad samastuda väga paljud võlglased. See on kuidagi nii inimlik, et inimene käitub võlgnevuste tekkides just nii nagu ma allpool kirjeldama asun. Aga olgem ausad - just selline muster ongi reeglina see, mis inimesed lõpuks lootusetult sügavale jamadesse viib.

Iga kord, kui me endale midagi uut soetame, siis me hoiame seda. Iga kriim või kahjustus tundub neil hetkedel justkui südamesse haava kriipimine. Midagi sarnast on ka võlgadega. Pole vahet, miks see esimene laenuleping saab sõlmitud või miks esimesed raskused tekivad. On see siis mingi sõltuvus, ostuhullus, liiklustrahv või kasvõi elatisvõlg. Selles protsessis on justkui paratamatu ja üldlevinud seis, kus inimene asub tekkinud raskusi korrastama uute laenulepingutega. Ning nii see lumepall siis veerema lähebki. Ja oi kuidas veel läheb - see kõik viib väga eksponentsiaalsel moel lõpuks sisuliselt pankrotini.

Inimese jaoks on reeglina tema maine ääretult oluline. Ning just see on tihtipeale tuumpõhjuseks, miks võlaringi langenud inimene hakkab valesid otsuseid tegema. Eks seda kõike muidugi toetab hästi tugevalt ka meie riigis vohav meeletu (kiir)laenuturg. Igasuguseid laenupakkumisi tuleb igast uksest ja aknast sisse, ole vaid mees ja võta need vastu.

Kui esimesed lepingud sõlmitud ja järgmisel kuul avastad, et kõigi kohustuste katmiseks senise elustiili juures enam raha ei jätku, siis on ju ääretult loomulik/inimlik uus kohustus peale võtta. Sest alternatiivideks on sel hetkel kas elukvaliteedi langus või probleemid laenulepingute täitmisel. Ei tahaks ju nagu kumbagi. Seda enam, et peas on ju mõte, et ah, mis see paarkümmend eurot igakuist lisakulu mulle ikka teeb - vähemalt saan kenasti laenumaksed makstud.

Kui inimene end esmakordselt võlamurede algusest avastab, siis on ta pea täis igasuguseid hirme. Sest siit-sealt on ju ikka kuulda olnud, kuidas ühel hetkel võivad inkassod ja kohtutäiturid kallale tulla ja siis võetakse lõpuks varad ära ja arestitakse sissetulekud. On ju teada fakt, et kõik, mis on teadmata, see hirmutab. Ning nii jõuabki värske potentsiaalne võlglane olukorrani, kus ta teeb oma arusaamise järgi kõikvõimaliku, et see lumepall mäe otsas veel paigal püsiks. Ehk siis võtab järjest uusi laene juurde, sest nende abil saab ju järjekordse kuu üle elada, ilma, et keegi pahandama hakkaks. Ja nii see muudkui siis ketrama hakkabki. Ja see lumepall küll tõepoolest veel ei veere, kuid see paisumistempo muudkui kasvab ja kasvab. Kuniks ühel hetkel selgub, et enam uusi laene peale võtta ei saa.

Ning siis saabub paratamatus - tulevad esimesed hilinemised maksetega (ehk siis tekivad esimesed kriimustused laitmatusse mainesse). Lumepall hakkab veerema. Ning olgem ausad - nüüdseks on see juba kordades suurem probleem kui oleks esimeste tõrgete puhul eales olnud. Kardetavasti ongi nüüd juba lootusetult hilja tegelikult midagigi päästa. Heade valikute aeg on otsa saanud - nüüd tuleb paratamatult arvestada sellega, et hakkab tulema üsna ebameeldivaid kõnesid-kirju laenuandjatelt, tuleb vastu võtta esimesed kirjed maksehäireregistris, tuleb leppida esimeste laenulepingute ülesütlemistega ning varem või hiljem jõuavad esimesed lepingud ka inkassodeni, kes siis omakorda omapoolse terrori püsti panevad. See kõik muutub täiesti hoomamatuks ning mõnes mõttes isegi šokeerivaks. Sel hetkel mõtleb inimene suure kahetsusega, et kui oleks vaid juba selle esimese raskuse peale muudatusi suutnud teha ning mõistlikke lahendusi otsida või kasvõi leppida selle väikse võlgnevusega ning ehk otsida uusi kokkuleppeid laenufirmaga. See kõik oleks võinud viia oluliselt paremate võimalusteni see olukord veel suhteliselt kiiresti ära lahendada. Nüüd paraku enam mingeid kiirlahendusi enam pole.

Eks sel hetkel tunneb inimene end kahtlemata kõige läbikukkunuma inimesena kogu maailmas. Kõik on justkui kokku varisenud. Aga olgem ausad - ega siin ju samas mingit valikut ei ole, parem hilja kui mitte kunagi - nüüd tuleb endale see jama üles tunnistada ning abi otsida. Otsida mõni hea mainega võlanõustaja, kaardistada oma seisud ning seejärel asuda oma kokkuvarisenud elukest kokku lappima. Küllap siis juba spetsialist nõu annab, mida üldse teha saab - õnneks on meil mitmesuguseid meetmeid olemas, millega olukord mingilgi määral normaalseks muuta: alates kohtulikust võlgade ümberkujundamisest kuni pankrotini välja.

Lihtne on muidugi öelda, et oleks vaid see esimene laen võtmata jäänud, eks ole. Aga no, mis teha, tegu on tehtud. Pigem on oluline võimalikult kiiresti aru saada, et valitud teekond on vale. Mina mõistsin oma vigu ääretult hilja, ole sina targem. Ära tee minu vigu. Otsi abi nii pea, kui sa esimest korda hakkad tundma, et sa käitud valesti. Ära eita endale probleemi, ära peida oma rahamuresid uute laenude taha. Varem või hiljem lõpeb see kõik katastroofiga, mis võib su elust 5-10 kvaliteetset aastat röövida, rääkimata läbi elatud stressist, depressioonist ja igaveseks kaotatud närvirakkudest.

Jah, kunagi tulevikus võib selliste inimeste kaitseks tekkida niiöelda positiivne krediidiregister, mis loodetavasti välistab edaspidi selliste lõhkilaenavate inimeste massilise juurdekasvu, aga kokkuvõttes võiks ja peaks see arusaam tulema siiski ka inimese enda seest. Seda teadlikkust on vaja inimeste seas kindlasti tõsta.

Numbripostitus - 2023. aasta esimene kvartal

Juba mõnda aega olen ma siin hoogu võtnud, et üks numbripostitus kokku panna. Aga teate - no kohe üldse ei tule inspiratsiooni peale. Eks suurim põhjus on siin ilmselt selles, et iga sendi taga ajamine ei ole tänaseks päevaks minu jaoks enam nii eluliselt oluline. Tegelikult ei pea ma ju juba mõnda aega iga kuu alguses mõtlema, et kuskohast ma küll kõikide oma kohustuste jaoks rahad kokku saan (ning mis seal pattu salata - juhtus ju ka selliseid olukordi, kus alati seda raha 100% kokku ei saanudki).

Niisiis. Numbrid, rahanumbrid. Ega ma siin sendi täpsusega neid ette laduma ei hakka. Ma arvan, et suures plaanis see peale mu enda eriti kedagi ei huvita ka. Aga mingi pildi ma siia siiski üritan kokku maalida. Kui nagu realistlikult asjadele peale vaadata, siis ega see seis ju endiselt midagi väga roosilist ei ole. Mul on endiselt ca. 2000 EUR eest igakuiseid laenukohustusi (siin sees on ka kodulaen). Olgem ausad - see on ikka väga jõhker summa, mida igakuiselt tagasi maksta. Sellest summast moodustab intressikulu tänaseks ca. 750 EUR (juba ainuüksi kodulaenu intress on sellest üle 350 EUR). See igakuine summa võiks tegelikult ka väiksem olla, aga ma olen üritanud oma laenulepingud selliselt ümber optimeerida, et nad vastaksid võimalikult hästi mu tänasele majanduslikule seisule - ehk siis, et ma maksaksin võimalikult suurt põhiosa (ehk siis nii mõnegi lepingu tegin ajalises mõttes lühemaks), aga samal ajal saaksin ma summa-summarum siiski ka igapäevaste argikuludega kenasti hakkama ja saaks paar korda kuus endale ja oma perele ehk ka midagi mõnusat lubada (mõni spa või kasvõi ägedam söögikord). Rääkimata siis ka meelerahufondi rahade tiksutamisest. Eesmärk on siiski ju endine - võimalikult ruttu võlavabaks saada, aga samal ajal olen ma ju tänaseks sellises seisus, et saan lubada olukorda, kus mu argipäev ei pea otseselt mu tehtud vigade pärast enam kannatama. Aga eks see üks selline pidev tasakaalustamine on, sest kõik hinnad ju muudkui tõusevad, rääkimata sellest viimase 12 kuu jõhkrast Euribori rünnakust.

Ning sellest Euriborist ma siis peangi nüüd veidi rääkima. Veel 8 kuud tagasi oli mu kodulaenu makse 465 eurot + kindlustus. See oli veel aeg, mil minu jaoks kehtis 0% Euribor. Esimese laksu sain ma kätte eelmise aasta hilissuvel, mil kuumakse tõusis 0,6% peale tõusnud Euribori tõttu 500 EUR peale. Suures plaanis ei midagi tapvat veel, eks ole. Aga nüüd siin keset talve sain siis järgmise litaka - nüüd on mul pooleks aastaks see näit 3,01% peale tõusnud ja kuumakseks 616 EUR + kindlustus. Ehk siis 150 EUR igakuiselt rohkem. Ning sellel kõigel on oma varjukülg ka veel lisaks: kui eelmisel aastal oli mu kuumaksest põhiosa oluliselt suurem kui intressikulu (sisuliselt 300 vs 165), siis nüüdseks on see seis ikka päris halvasti minu kahjuks (246 vs 370). Kuigi laenujääk on ju selle aja jooksul vahepeal vähenenud. Aga selline see hetke reaalsus on. Ning nagu igasugused analüütikud järjepidevalt räägivad - see ei ole veel kaugeltki mitte tipp. Huvi pärast piilusin ka tänase seisu üle - tänane 6-kuu Euribor on juba üle 3,4%. Ehk siis selle aasta suve lõpus võib järgmist lööki oodata. Esialgu ma selle kõige taustal midagi ette võtta ei kavatse, tuleb lihtsalt maksta. Ja ega mul väga mõtteid polegi, mis selles osas teha annaks.

Vahepeal tuli siis veidike rahalist leevendust ja lisasüsti maksuametist. Siin ma ka liiga detailidesse ei hakka minema. Mu tulumaksutagastuse põhiosa tuli loomulikult III samba ostude pealt, ehk siis maksimaalse 6000 euro eest anti mulle 1200 eurot tagasi. Lisaks sain 300 eurose kodulaenu intresside pealt 60 eurot ning veidi raha ka lasteaia kohatasu ning erinevate annetuste pealt (Ukraina abistamiseks jne). Kokku sain siis tagastuse veidi üle 1400 euro. Abiks ikka. Eelmine aasta oli mu senise elu kõige edukam aasta, rahalise tulu mõttes siis just - kui vanasse vääringusse ümber arvestada, siis esmakordselt ületas mu brutotulu miljoni krooni piiri. Ning tegelikult võib loota, et 2023. aasta lööb selle numbri üle, sest sel aastal töötan ma lisatöökohal arvatavasti kogu aasta (eelmisel aastal alustasin teises firmas keset suve). Lisaks loodan ma endiselt ka veel seda, et ehk toovad lähinädalad ka mingi palgatõusu mu põhitöökohas. Rääkimata siis aastapreemiast. Aga see on juba tulevikumuusika ja sellest hetkel pikemalt veel midagi rääkida ei saa.

Ja ongi kõik. Rohkem ma hetkel rahanumbritest rääkida ei soovi. Kõik muu tiksub vaikselt omasoodu ja olgem ausad - võlgadega võitlus on ikka ääretult pikk protsess, kus kannatlikkus on märksõnaks. Reeglina mingeid kiireid otseteid siin ei eksisteeri.

Ahjaa, vahepeal olid siis meil need Riigikogu valimised ka ära. Ning olgem ausad - mina olen ülimalt rahul nende tulemustega. Siit võib ühtteist head ja toredat veel kooruda. Vahvat kevadeootust kõigile!

Kas võlg ikka on alati võõra oma?

Ma olen seda praegust postitust vist oma 5-6 korda ikka ja jälle alustanud, siis uuesti ära kustutanud ning arvutigi kinni pannud. Mõtteid justkui oleks, mida jagada või jäädvustada, aga samas ei tule nagu seda tuhhi peale, et see kõik ära vormistada. On selline veider aeg. Natuke isegi liiga pingevaba aeg. Ukraina sõda liigub lõpuks positiivses suunas, koroonapaanikat sel sügisel polegi tekkinud, elektriturg siluti ka veidi ära selle universaalteenusega. Aga noh, ikka kurdetakse ja kardetakse, et karm talv on tulekul.

Ma ei tea, mul nagu enam mingeid hirme polegi. Pigem on sellist tööd ja rabelemist nii palju peale tulnud, et polegi aega enam muretseda. Laenujäägid vähenevad nii mis mühiseb, aga hingerahust on veel asi kaugel - tuleb samas vaimus edasi pusida.

Kuigi üks mu mõte oli siin ette võtta Delfi artiklitesari "Võla võim", siis sellega pean oma mõtteid veel natuke korrastama. Igal juhul soovitan kõigil, kel vähegi võimalik sellega tutvuda. Megatöö on ära tehtud. Kogu meie laenuturg alates kahtlastest laenukontoritest kuni kohtunike isiklike eelistusteni välja on ikka väga korralikult lahti hekseldatud. 

Täna tahtsin tegelikult rääkida hoopis ühest omamoodi paradoksist. See on laenude tagasimaksmise tempo ja laenude võtmise maine üleüldiselt. Teame ju kõik seda lapsepõlvest sisse söödetud mantrat, et võlg on võõra oma. Paljud meist on sündinud ja elanud Nõukaajal, mil sisuliselt mingit laenuturgu ei eksisteerinudki. Laenud oli häbiasi, kapitalistlik värdmoodustis. 

Olles tänaseks sisuliselt kõikvõimalikud laenudega seotud protsessid läbi elanud, pean aga tunnistama, et nii mustvalge see maailm ikka ei ole. Headel tingimustel asjalikel eesmärkidel saadud jõukohane laenuleping on täiesti OK asi. Ning lisaks olen täheldanud, et iga hinna eest võimalikult ruttu laenude tagasimaksmine võib pigem isegi negatiivsete tagajärgedega olla. Nii olengi ma tänaseks kuidagi enda jaoks mingi hingerahu saavutanud - kui mu sissetulekud on piisavad, et rahulikult ära teenindada kõik võetud kohustused ja seejuures säilitada elamisväärne elu, siis ongi kõik hästi. Muidugi, kui näiteks palk või muud püsitulud järsku tõusevad, siis ehk tasub mõelda laenude kiirema tagasimaksmise peale, aga niisama uisapäisa iga vaba sent kuskile kiirendisse visata pole ka nagu eriti mõtet. Nagu olen varemgi öelnud - tegemist on maratoniga, kus tõmmeldes kaugele ei jõua. Tähtis on saavutada stabiilne tempo ning elamisväärne elu. Olen tegelikult siin minevikus korduvalt seda viga teinud, et olen iga hinna eest üritanud laene ennetähtaegselt tagasi maksta. Kuid sellejuures olen ma peaaegu alati lõpetanud olukorras, kus kuu lõpus tuli siis uus laen appi võtta või siis krediidikontole tagasimakstud summa uuesti kasutusele võtta. Sest lihtsalt ei jätkunud enam söögiraha. Loomulikult tuleb siin mõista, et eks kogu mu ebastabiilne hasartmänguperiood lõi need head mõtted pidevalt uppi niiehknaa.

Eks ma saaks praegugi oma lepinguid siin aegajalt kiiremini klaaritud, aga omaette teema on lõpuks ka see, et kas praeguses meeletus inflatsioonitempos on sellel üldse mingitki mõtet? Mul on ju tegelikult konkreetsed lepingud ja kokkulepped kõigi võlausaldajatega. Ning nii kaua, kui ma neid täita suudan, siis milleks üldse neid torkida? Võlg ei ole tegelikult alati võõra oma...

Tere tulemast tagasi argipäeva! (alampealkiri - Toshl Finance ja MS Excel)

Hakkabki vaikselt läbi saama see 2022. aasta suvine periood. Lõppevad ka igasugused puhkusteajad ja saabub taas omamoodi ilmselt oodatud rutiin ja asjalikkus. Inimesed tõmbavad piltlikult öeldes taaskord lipsud sirgeks, viisakamad riided selga ja läheb jälle töörügamiseks. Vahet pole, kas siis päriselt kuskil tööpostil, koolipingis või lasteaias. Üks väga vinge ja erakordne suvi on lõppemas. Täiesti ebareaalne meie kliimavöötmes, et veel 28. augustil on sisuliselt +30. Mina sellist suve ei mäleta ja no arvestades mu peaaegu juba soliidset vanust, siis neid suvesid on mu elus ikka päris palju juba olnud. Oli see suvi siis kuidagi pöördeline ja nüüd saavadki need sellised olema? Või oli see siiski haruldus? Eks aeg näitab.

Teatud mõttes on mul tegelikult hea meel, et see suvi otsa saab. Ma küll naudin täiega mõnusat soojust ja puhkust, aga samas kaifin ma täiega ka rutiini. Ning olgem ausad - suvine aeg lööb igasugused rutiinid ikka täiega kaosesse. Kui ma vaatan oma rahalisi raporteid, siis vaikselt kippus seegi käest ära. Ei oska ma veel kaoses oma rahaasju lõpuni kontrolli all hoida. Erinevad väljasõidud ja ringreisid (sel suvel 100% Eestimaal) löövad need eelarved paratamatult siiski veidike uppi. Aga no pole hullu, lööme uuesti korra majja ja küll järgmine suvi tuleb veelgi parem (enne ma uut puhkust ei võta - mul kombeks võtta korraga pikem puhkus, mitte neid eriti aasta peale laiali laotada, saab korralikuma laksu).

Aga täna kirjeldaksingi natuke neid vahendeid, millega oma rahaasjadel silma peal hoian. Laias laastus on neid tegelikult kaks - eraldi äpp nimega Toshl Finance (mul on tellitud Toshl Finance Pro, mille eest ma maksan 2,89 EUR iga kuu) ning loomulikult vana hea Microsoft Excel. Kindlasti on neid vahendeid maailmas veelgi ja arvatavasti ka minu valikutest paremaid, aga kui kõik toimib, siis milleks enam vahetada. Kasutusmugavus ja -harjumus maksab ka ju ikkagi midagi.

Väga detailselt ei hakka ma siin Toshli funktsionaalsust kirjeldama, aga suures plaanis on asi lihtne - muudkui aga kannad igapäevaselt kõik oma tulud ja kulud sisse. Ning Toshl siis teeb sinu eest igasugused graafikud ja kokkuvõtted. Annab sulle üsna hea pildi sellest, kuhu siis raha õigupoolest kulub. Tegelikkuses saab selle ühendada ka oma pangakontodega, aga see on juba veidi kallima paketi sees ning mina seda vähemalt esialgu pole vajalikuks pidanud (seal siis teeb Toshl ka selle sisestamise poole sinu eest ära - vähemalt sellel määral, mis kuskil pangakontodel toimub). Aga asja iva siis ongi siin selles, et kõik tehingud tuleb sisse kanda (isegi, kui tegeled hasartmänguga, siis kanna need ka sisse) - ainult niimoodi on asjal mõte sees. Ehk siis nii, kui kuskil poes mingi ostu teed, siis mõistlik see üsna kohe ka oma äppi sisse kanda (kuupäev, poe nimi, arve suurus, mingid sildid-asjad ka külge ja läheb). Ning kokkuvõttes on see ju su enda isiklik aruandlus, seega petmine või varjamine oleks üsna mõttetu. 

Exceli tabelites on mul kirjas kõik kohustused. Sellest olen ma tegelikult kunagi ammu-ammu kirjutanud ka. Selles osas mul tänaseks struktuuri osas midagi muutunud ei ole. Ikka need samad tabelid, ikka need samad sheedid. Lihtsalt numbrid on tänaseks oluliselt väiksemad kui 2 aastat tagasi. Ning juba ainuüksi selles mõttes on hea neid tabeleid pidada, et annab ka hea ülevaate selle kohta, kuidas ajas asjad liiguvad. Ning kui ikka näha seda mõnusat positiivset progressi, siis seegi annab korralikult vaimset energiat ja motivatsiooni juurde.

Lisaks sellele, et need äpid ja tabelid hoiavad rahaasjad kontrolli all, kasvatab see ka võimalikult meeldival moel rahalist distsipliini. Liiga kergelt need asjad ikka lappama ei lähe (vähemalt mitte lootusetult lappama). Eks minu üks eripärasid on muidugi ka see, et ma sisuliselt vihkan sularaha ning selle tõttu on praktiliselt kõik mu rahalised tehingud arvelduskontodel kirjas. Selliste asjadega läbisin mina üsna klassikalise arengutsükli - alguses oli see kõik uus ja huvitav, siis vahepeal tundus veidi isegi tüütu, aga nüüdseks on täiesti iseenesest mõistetav harjumus. Ning see ongi ilmselt suures plaanis eesmärk. Kokkuvõttes käib asi parema finantsilise tuleviku nimel (igaks juhuks väldin siiski sõna finantsvabadus,  sest see pole siiani veel mu reaalseks eesmärgiks koorunud).

Aga selline see värk siis ongi. Tegusat argipäeva kõigile! Lõpetuseks ka üks põnev uudis - mäletate ju veel AMOVit, onju? Ta on tagasi, oma uue blogiga. Seekord on aga temaatika teatud mõttes isegi veelgi karmim - ehk siis juttu tuleb vaimsest ja füüsilisest vägivallast - millest vaimsel kujul ei ole tänase päevani saabunud ei otsa ega äärt.

Positiivne krediidiregister tulekul

Viimastel nädalatel on hakanud keerlema üks huvitav potentsiaalne seadusemuudatus või isegi uus seadus. Pean siis silmas loomulikult juba päris mitu aastat valitsuskihtides arutlusel olnud positiivse krediidiregistri seadust. Täiesti julgelt võib öelda, et kui see tõesti teoks saab ja ka reaalselt rakendub, siis on see ikka korralik mängumuutja kogu meie laenuturul.

Ühelt poolt hakkab see loomulikult meie metsikut läänt päris märkimisväärselt korrastama, muudab (loodetavasti) ametlikud laenud odavamaks ja no üleüldse ehk kasvatab ka veidi finantsteadlikkust meie kodanike seas. Ning kahtlemata peaks kogu see asi ka kogu laenutaotluste protsessi oluliselt kiiremaks muutma (sest kohustuste nimekirja ei pea enam ise kokku panema ning lõpuks võibolla ei pea ka enam neid kontoväljavõtteid laenuandjatele saatma). Teisalt võib see muidugi ka päris palju segadust tekitada ning võimalik, et ehk ka veelgi suuremaks muuta ebaseaduslikku laenuturgu (igasugused eraisikute laenude teemad jne).

Juba ette julgen aimata, et alustuseks toob see pigem isegi võlaorjusesse langevate inimeste kasvu. Sest reaalsuses on ilmselt Eesti täis inimesi, kes elavadki praeguses ajahetkes laenulepingust laenulepinguni. Ehk siis neid hetkel hoiabki vee peal puhtalt see, et neil on võimalik erinevaid varjamistehnikaid ja isegi pettuseid kasutades uusi laene hankida. Kunagi oma blogikarjääri alguses natuke kirjeldasin ka seda värki, kui lihtne on neid asju ikka korraldada ja selle käigus tegelikkuses oma juba kaevatud auku veelgi sügavamaks muuta. Ning ühel hetkel pannakse sellele kõigele nüüd punkt, sest kõik ametlikult võetud laenulepingud lähevad ühtsesse andmebaasi kirja ja seda enam potentsiaalne laenuklient laenuandjate eest mitte kuidagi peita ega varjata ei saa. Ning kui juba võetud laenude register ületab kogusumma osas sissetulekute koguse, siis lihtsalt ei saagi uut laenu ja ongi kõik. Sisuliselt võetakse narkomaanidelt uue doosi saamiseks ametlikud kanalid ära.

Paratamatult toob see kõik veidrad seisud ka minusuguste klientide jaoks. Ehk siis kuigi otseselt ei ole mul plaanis ega vajadust uut laenu peale võtta, siis tegelikkuses võib siit välja ujuda asjaolu, et praegused lepingud on ju ka pettusega saadud. Õnneks aga päästab meid see detail, et päris niisama uudishimust keegi sinna registrisse päringuid teha ei tohi. Piilumise lubamise või keelamise õigus jääb siiski inimese enda kätte. Lihtsalt põhitingimus on siin see, et kui uut laenu tahad kuskilt, siis pead igal juhul selle loa andma.

Siiamaani veel kuupäevadest juttu pole olnud, aga pakun, et järgmisel aastal on see uus reaalsus meil kohal. Suures plaanis see seadus mulle muidugi meeldib, sest see peaks tõepoolest korra majja lööma. Aga jah, see niiöelda üleminekuaeg saab üsna kaootiline ilmselt olema. Ning kes teab - võibolla leidub laenuandjate seas neidki, kes nüüd siis viimasel hetkel hakkavad ruttu-ruttu hoopis laenulepinguid andma, et oma praegust ärimudelit toita (olgem ausad - kõik laenufirmad pole kaugeltki mitte vastutustundlikud laenuandjad ja annavad üsna teadlikult raha neile, kellele nad seda anda ei tohiks). Oskaksin oma kogemuse pealt tegelikult päris hea nimekirja kokku panna, millised firmad tõesti teevad taustauuringut ja millised ilmselt elavadki sellest, et kliendid neile pikaajaliselt võlgu jäävad. Aga kuna see on siiski mu enda personaalne kogemus ning lisaks on viimasest laenuvõtmisest mul mõned aastad juba mööda läinud, siis ei võta ma siiski endale seda julgust kedagi avalikult maha tegema hakata.

Sellised põnevad ajad siis ka sellel turul siis tulekul. Eks ma võin siin vaid kahetsusega mõelda, et kui oleks see seadus näiteks juba 5 aastat tagasi olemas olnud, siis poleks mina ka ilmselt võlglaseks end kaevanud. Aga on nagu on, midagi selles osas parata enam ei saa. Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole!

Kuidas ma Bondoralt ootamatult võlateate sain

Täna teeksin veidi lühema postituse. Aga selle eest tavapärasest teravama ja kriitilisema. Juttu tuleb Bondorast. 

Usun, et enamus võlakoorma all ägavaid inimesi on ka Bondoraga kokku puutunud. Teame ju küll seda, et sisuliselt neil klienditugi puudub, kuhugi helistada ei saa. Samal ajal on kogu asjaajamine nii automaatseks tehtud kui vähegi võimalik, inimlikkus puudub. Kui ikka oma maksetega hätta satud ja oled juba nende kurikuulsa B-Secure teenuse kasutusele võtnud, siis saad üsna ruttu igasugused viivitustrahvid kirja, rääkimata posti teel saadetavatest paberkirjadest.

Kogu värk on neil ääretult robotlik, nendega midagi läbi rääkida ei anna. Maksa või lepi sellega, mis tuleb. Mingit inkassot nad ei kasuta. Kui oled piisavalt kaua neile juba võlgu olnud, siis lendad otse kohtusse.

Teatud mõttes on see kõik võibolla isegi arusaadav ja loogiline. Äriettevõte ju ikkagi ja eks tööjõukulutused ongi üks väga suur kuluallikas. Lihtsam ja odavam on oma süsteemid automaatseks programmeerida. Mida vähem inimesi tööl, seda vähem peab ju ka palka maksma.

Ühelt poolt panevad nad päris suurt rõhku reklaamikampaaniatele. Olgem ausad, telekast ja raadiost ning internetist ja tänavatelt leiab nende igasuguseid kõlle ja bännereid hoolega. Isegi mingi oma animeeritud neiu on neil valmis joonistatud. Päris kenake teine, kui päris aus olla. Omamoodi nunnu lausa. Lisaks teevad nad pidevalt ka mingeid tarbijamänge ja igast muid trikke. Ühesõnaga, suht aktiivne laenukontor tegelikult.

Aga... Mis mõttes nad tõstsid ilma igasuguse hoiatuseta B-Secure kuutasu üleöö 10 EUR pealt 14,99 peale?! Null kommunikatsiooni. Lihtsalt ühel hetkel oli selle tasu sisuliselt poole kõrgem ja kogu lugu. Ning isegi, kui oleks mingi teavitus olnud, siis kas tõesti on selline hinnatõus kuidagi normaalne? Eriti olukorras, kus tegelikult kõik B-Secure kliendid on sisuliselt sunnismaised - sa ei saa sellest loobuda. Nagu teate, olen minagi endiselt Bondora laenuklient. Võlgnevusi mul seal pole, maksan kenasti igakuiselt ära need summad, mis vaja. Aga eks oma murede tõttu pidin kunagi peaaegu 2 aastat tagasi juba liituma ka selle B-Secure tootega. Sest muud võimalust neilt maksepuhkuse taotlemiseks lihtsalt pole. Kusjuures, nende süsteemid on tegelikult niimoodi üles ehitatud, et isegi maksekuupäeva ei saa sa ilma B-Secure'ita muuta. Et siis, kui sul on vajadus seda muuta, siis maksad kogu ülejäänud laenuperioodi neile kenasti 14,99 EUR. Geniaalne äriplaan. Kõigil, kes samuti Bondora laenukliendid ja see teenus kasutusel, siis soovitan igaks juhuks oma kontoseis üle vaadata.

Niisiis. Mai lõpus logisin ma bondora.ee keskkonda sisse ja vaatasin üle, mis mu juunikuu summa on (kuna aegajalt see graafik neil natuke ujub - seal võivad mõnesendised vahed olla kuude lõikes, et kord on näiteks 80.17 eur ja teine kuu hoopis 80.18 eur jne). Summaks oli siis X eurot. Olgu, tegin ülekande ära ja unustasin teema ära. Kui maksepäevast oli möödunud aga paar päeva, sain oma e-mailile hoiatuse. Et ma olen bondorale võlgu, 4,99 EUR. Kuna tean oma täpsust ja korrektsust kuumaksete teostamisel, siis viskas korraks pulsi üles küll. Et kellele ma nüüd siis kaeban ja mis värk sellega nüüd on. Logisin siis taaskord kontole sisse ja ennäe, ongi võlgnevus. Punaselt hoiatustekst ka juures ja puha. Edasisel uurimisel selguski tõsiasi, et senisest 10 eurosest B-Secure kuumaksest oli saanud 14,99 EUR. Loogika kohaselt julgeks pakkuda, et see muudatus viidi sisse 01.06.2022. Ja nüüd nii lihtsalt ongi. Edaspidi pean oma kuumakseid suurendama 4,99 EUR võrra. Lihtsalt niisama.

Oletame, et Bondoral on neid B-Secure kliente näiteks 20000. Ning igaühelt laekub nüüd 5 eurot iga kuu rohkem. Ehk siis 100 000 eurot puhtalt lisatulu, mida mitte kuidagi investoritega jagama ei pea. Lihtsalt nipsust, ilma lisakulutusi tegemata või lisaväärtust kellelegi andmata.

Ma küll ei tea, kui populaarne see keskkond investorite seas on (ei viitsi sellekohast uurimustööd ka teha), aga no tegelt ka - mina küll investorina sellisesse kohta oma raha ei paneks. Aitäh tähelepanu eest ja mõelge ikka suurelt, eks ole! 

-----------------------------------------------------

Pean siiski siia ühe täpsustuse lisama, tuhlasin natuke oma postkastis ringi ja leidsin 2. maist vastava kirja Bondora poolt. Seega, üks teade siiski tuli. Aga iseasi, kas see antud tegu kuidagi õigustab? Sest B-Secure lõpetamiseks on ainus võimalus laenuleping lõpetada...

Sisuliselt võib kogu teema kokku võtta järgneva võrdlusega: ma ostsin 2 aastat tagasi ühe teenuse, toome näitena näiteks teleteenuse, spordipaketi. Sõlmisin lepingu, et maksan iga kuu 10 eurot. Nüüd aga otsustas teenusepakkuja ühepoolselt, et paneb paketti näiteks mingi golfikanali juurde ja tõstab hinna 14,99 euro peale. Kuigi golf mulle ei meeldi ja see mulle mitte mingit lisaväärtust ei anna, pean ma sellega siiski leppima. Lepingu lõpetamiseks mul reaalseid võimalusi ei ole.

Kui sinust on saanud võlglane...

Tänase postituse alustuseks pean nentima, et kahjuks jäid mu blogid taaskord kuidagi silma Google AdSense tiimile ja nad tõmbasid mu reklaamikonto vähemalt ajutiselt pausile. Ehk siis hetkeseisuga enam siin reklaame ei näe. Võimalik, et oma Ukraina abistamise kampaaniaga rikkusin ma mingeid reegleid, kuigi ma ju otseselt kedagi klikkima ei meelitanud. Aga eks omamoodi mõjutusega ma ilmselgelt ikkagi tegelesin. Aga mis seal ikka - on nagu on, tänasel päeval sellel minu jaoks suures plaanis siiski mingit traagikat ei ole. Sellest paarikümnest reklaamieurost minu heaolu kuidagi õnneks ei sõltu. Eks näis, kas millalgi saan need bännerid siia tagasi või mitte.

Aga täna tahaksin ma natuke mõtiskleda võlglaseks olemise üle. Kuidas siis ikkagi käituda, kui ühel hetkel mõistad, et sa oled oma võlakoorma alla lämbumas. Igaks juhuks rõhutaksin siiski üle, et kogu järgnev jutt põhineb lihtsalt minu isiklikel kogemustel ja aja jooksul kogunenud teadmistel. Kindlasti leidub ka erandeid ja keerulisemaid juhtumeid, mis minu teooria alla ei kohandu.

Suures plaanis jagaksin ma võlglased kolme erinevasse gruppi:

• Võlglane, kelle sissetulekud ületavad kohustusi, aga reaalselt jääb elamiseks väga vähe raha üle.
• Võlglane, kelle sissetulekud on kohustustega sisuliselt võrdsed (ehk siis söögiks, transpordiks enam raha ei jätku).
• Võlglane, kelle kohustused ületavad sissetulekuid.

Kui inimene elab üksinda ja tal kellegagi oma igakuist eelarvet jagada ei õnnestu, siis tegelikult võib otse ja keerutamata öelda, et kahes viimases grupis olevad inimesed on pankrotis. Pole küsimustki. Kui just mingit kiiret olukorra paranemist ei teki või ei paista, siis sellest olukorrast ilma kohtu abita välja ei roni (ehk siis lõpp-punktideks ongi isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine). Esimeses grupis olevad inimesed on samas veel sellises olukorras, kus õigete sammudega (või kui eriti täpne olla, siis valede sammude vältimisega) on võimalik veel iseseisvalt välja tulla. Suures plaanis võivad esimeses grupis olevaid inimesi aidata igasugused lisatööd, lisaampsud (Boltid-Woltid, tõlketööd vms), vähemal määral ka ehk refinantseerimised, maksepuhkused. Samuti ka kodus ringi vaatamised - ehk saab midagi maha müüa.

Võlglaste mõttemaailma kõige suuremaks probleemiks on lühike ajaperspektiiv. Kuna ollakse omadega väga raskes seisus, siis ei tegutseta enam selle nimel, et tulevikus oleks kergem. Ainus eesmärk on tänane ja homne päev üle elada. Ning paratamatult viib see järgmiste halbade sammudeni - ehk siis iga hinna eest uute laenude hankimiseni. Loomulikult ei vaadata sel hetkel enam mingeid intresse, lepingutingimusi, viiviste protsente ega midagi. Tähtis on see laenuraha võimalikult ruttu kätte saada. Ehk siis oma tulekahju üritatakse kustutada sisuliselt kasvõi Venemaa toornaftaga. Ning selle najal meie igasugused kiirlaenufirmad oma 60% KKM-iga lepinguid sõlmivadki. Rääkimata igasugustest Facebooki laenugruppidest, kus need tingimused juba tõeliselt röövellikud.

Tegelikult peaks aga võlglane oma olukorda lahti harutama hakkama hoopis teisest otsast. Kuigi suures plaanis on võlaandjate poole pöördumine üsna tulutu tegevus (ega sealt mingeid häid ettepanekuid reeglina ei tule ja diile ei pakuta), siis tuleks see samm siiski ette võtta. Kasvõi edaspidise kohtumenetluse jaoks näiteks (seal on oluline tõestada, et sa oled enda poolt vähemalt proovinud lahendusi leida). Kirjutadki kõigile juba enne reaalseid makseviivitusi, et selline jama kohe saabub, et sul lihtsalt pole raha oma lepingute täiemahuliseks täitmiseks. Põhjuseid pole seejuures vaja välja tuua (näiteks pole vaja kirjutada, et asi sai alguse hasartmängudest) - piisab, kui kirjutada, et praegu on majanduslikud raskused. Edasi ilmselt hakkavad lepingud järjest hapuks minema - tulevad viivised, leppetrahvid (maksimaalne trahv on 5 eurot iga maksmata jäänud osamakse kohta), hoiatuskõned, meeldetuletuskõned, kurjemad kirjad ja muud värgid. Siis 45 päeva möödudes tekib laenuandjatel õigus sind maksehäireregistrisse lisada (kui võlgnevus ületab 40 eurot). Ning tegelikult on see hea. Sest sellest hetkest alates laenufirmad sulle enam laenu ei anna. Ehk siis ületatud saab esimene oluline verstapost, mis takistab sind end sügavamale auku kaevamast. Sa ei saa enam kuskilt credit24 või smsraha krediidikontolt raha juurde võtta.

Samal ajal tasuks loomulikult juba mõne võlanõustajaga ühendust võtta ja asjad läbi vaadata. Ning suuresti sõltuvalt vara olemasolust (kinnisvara, autod jne) siis valida, kas võtta enne kohtulik võlgade ümberkujundamine või pankroti teekond. Siin ei ole selles mõttes mõtet asju ilustada ja öelda, et äkki saab neid ikka vältida. Saab, aga ilmselt ainult siis, kui sa kohe kohe uue ägeda töökoha saad, mis sulle vähemalt 50% rohkem sisse tooma hakkab. Või no siis ka, kui mingi lotovõidu saad (aga see eeldab juba piletite ostmist ja seda sa tegelikult endale lubada ei saa). Kokkuvõttes parem õudne ja konkreetne lõpp kui lõputu õudus. Sest ilma selleta võitleksid sa aastaid igasuguste inkassode ja igapäevaste sõimavate kõnede ning kirjadega.

Jah, meie riigis on neid igasuguseid laenufirmasid ikka meeletult palju. No julgelt ikka üle 20. Ning üldjuhul, kui sul veel kirjet kuskil maksehäireregistris pole, saab igaühest neist mingi 1000 eurot üsna kerge vaevaga kätte. Teinekord isegi ilma sissetulekut omamata. Seega reaalsuses saaks vähemalt paar aastat kindlasti nende laenurahade peal liugu lasta ja sel kombel lumepalli kasvatada. Kuniks ühel hetkel oledki olukorras, kus sa oled esimesest grupist lootusetult kolmandasse lennanud, koos selle hiiglasliku laenupalliga.

Omaette teema on igasugused refinantseerimised ja laenupuhkused. Iseenesest on need OK variandid (kindlasti paremad kui uue laenu võtmine), aga tegelikkuses aitavad need sul vaid aega võita ning pikemas perspektiivis üldjuhul sind jamast välja ei aita. Jah, kui sul on mingi laenuleping seisus, kus poole aasta pärast saab see otsa, siis tasub ehk mõni teine leping selleks ajaks pausile panna, kui selle arvelt saab selle kohe lõppeva lepingu kiiremini ära lõpetada. Sel juhul oleks tulu juba tõesti rohkem. Aga võtta lihtsalt maksepuhkus niiöelda igaks juhuks, ilma suurema eesmärgita, siis sellel väga suurt mõju ei ole - lisaks teeb see su lepingu veelgi kallimaks. Refinantseerimised teevad samuti su lepinguid kogumahu mõttes kallimaks, aga kui sellega kaasneks märkimisväärne kuumaksete vähenemine (ideaalis äkki isegi intressi langetamine), siis tasub proovida. Eriti, kui see viib sind näiteks elamisväärse eluni (aitab kasvõi palgapäevast palgapäevani kenasti hakkama saada).

Lõpetuseks võiks veel päris pikalt rääkida ka ilmselt eraisikute laenudest, aga kuna mul endal on neid vaid täpselt üks (see sõbralaen, mis sai alguses pensionisamba tagatisel tehtud), siis ega ma siin väga pädevat juttu rääkida ei oskagi. Sõbralaenud on suuresti kinni isiksuses. Kas sa suudad endale need välja rääkida või mitte. Kui ausaks sa selle kõige juures enda ja laenuandja suhtes jääda suudad. Paratamatult on see tegevus teatud mõttes laenuvõtja jaoks alandav ja meeleheitlik. Sest paratamatult küsitakse eraisikutelt laenu siis, kui mujalt enam ei saa ning eks laenuandja jaoks on see ohumärk igal juhul. Üks asi on see, kui sa küsid 25 eurot laenu, et süüa osta. Teine asi aga see, kui sõbralt võtad suurema laenu selleks, et selle abiga oma jooksva kuu kohustusi tasuda. Mõtteainet ja valikuküsimusi on siin teemas ilmselt hulganisti.

Aga selline see tänane postitus siis saigi. Ma loodan, et mõtete korrastamiseks oli sellest vähemalt kellelegi tolku ka. Igal juhul soovin kõigile võlglastele kainet meelt ja tugevat vaimu oma olukorra lahendamisel. Tahan uskuda, et kui sa selle blogini ja nende postitusteni juba jõudnud oled, siis oled sa vähemalt teadvustanud endale, mis seisus sa oled ning selle tõttu ehk on lootust, et teed ka õigemaid otsuseid.