Ma olen seda praegust postitust vist oma 5-6 korda ikka ja jälle alustanud, siis uuesti ära kustutanud ning arvutigi kinni pannud. Mõtteid justkui oleks, mida jagada või jäädvustada, aga samas ei tule nagu seda tuhhi peale, et see kõik ära vormistada. On selline veider aeg. Natuke isegi liiga pingevaba aeg. Ukraina sõda liigub lõpuks positiivses suunas, koroonapaanikat sel sügisel polegi tekkinud, elektriturg siluti ka veidi ära selle universaalteenusega. Aga noh, ikka kurdetakse ja kardetakse, et karm talv on tulekul.
Ma ei tea, mul nagu enam mingeid hirme polegi. Pigem on sellist tööd ja rabelemist nii palju peale tulnud, et polegi aega enam muretseda. Laenujäägid vähenevad nii mis mühiseb, aga hingerahust on veel asi kaugel - tuleb samas vaimus edasi pusida.
Kuigi üks mu mõte oli siin ette võtta Delfi artiklitesari "Võla võim", siis sellega pean oma mõtteid veel natuke korrastama. Igal juhul soovitan kõigil, kel vähegi võimalik sellega tutvuda. Megatöö on ära tehtud. Kogu meie laenuturg alates kahtlastest laenukontoritest kuni kohtunike isiklike eelistusteni välja on ikka väga korralikult lahti hekseldatud.
Täna tahtsin tegelikult rääkida hoopis ühest omamoodi paradoksist. See on laenude tagasimaksmise tempo ja laenude võtmise maine üleüldiselt. Teame ju kõik seda lapsepõlvest sisse söödetud mantrat, et võlg on võõra oma. Paljud meist on sündinud ja elanud Nõukaajal, mil sisuliselt mingit laenuturgu ei eksisteerinudki. Laenud oli häbiasi, kapitalistlik värdmoodustis.
Olles tänaseks sisuliselt kõikvõimalikud laenudega seotud protsessid läbi elanud, pean aga tunnistama, et nii mustvalge see maailm ikka ei ole. Headel tingimustel asjalikel eesmärkidel saadud jõukohane laenuleping on täiesti OK asi. Ning lisaks olen täheldanud, et iga hinna eest võimalikult ruttu laenude tagasimaksmine võib pigem isegi negatiivsete tagajärgedega olla. Nii olengi ma tänaseks kuidagi enda jaoks mingi hingerahu saavutanud - kui mu sissetulekud on piisavad, et rahulikult ära teenindada kõik võetud kohustused ja seejuures säilitada elamisväärne elu, siis ongi kõik hästi. Muidugi, kui näiteks palk või muud püsitulud järsku tõusevad, siis ehk tasub mõelda laenude kiirema tagasimaksmise peale, aga niisama uisapäisa iga vaba sent kuskile kiirendisse visata pole ka nagu eriti mõtet. Nagu olen varemgi öelnud - tegemist on maratoniga, kus tõmmeldes kaugele ei jõua. Tähtis on saavutada stabiilne tempo ning elamisväärne elu. Olen tegelikult siin minevikus korduvalt seda viga teinud, et olen iga hinna eest üritanud laene ennetähtaegselt tagasi maksta. Kuid sellejuures olen ma peaaegu alati lõpetanud olukorras, kus kuu lõpus tuli siis uus laen appi võtta või siis krediidikontole tagasimakstud summa uuesti kasutusele võtta. Sest lihtsalt ei jätkunud enam söögiraha. Loomulikult tuleb siin mõista, et eks kogu mu ebastabiilne hasartmänguperiood lõi need head mõtted pidevalt uppi niiehknaa.
Eks ma saaks praegugi oma lepinguid siin aegajalt kiiremini klaaritud, aga omaette teema on lõpuks ka see, et kas praeguses meeletus inflatsioonitempos on sellel üldse mingitki mõtet? Mul on ju tegelikult konkreetsed lepingud ja kokkulepped kõigi võlausaldajatega. Ning nii kaua, kui ma neid täita suudan, siis milleks üldse neid torkida? Võlg ei ole tegelikult alati võõra oma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar