Raputan endale veidi tuhka pähe

Mulle lihtsalt meeldib aegajalt ka ajas tagasi vaadata ning mõtiskleda selle üle, mis siis ka ära tehtud on või kuhu jõutud. Laias laastus olen ma tänaseks oma võitlust oma sõltuvuse ja ennekõike võlgadega pidanud juba kaks ja pool aastat. Selle aja jooksul on üle elatud nii sügavaid mõõnasid kui ka õnneks eufoorilisi tõusuhetki. Kui kogu selle perioodi emotsionaalne pool kuidagi graafikusse panna, siis võib kokkuvõttes ikkagi täheldada päris mõnusat positiivset trendi ning see ongi suures pildis kõige tähtsam. See, kuhu ma tänaseks omadega jõudnud olen, on tegelikult midagi sellist, mille üle tasub täitsa uhke olla. Ning ma olengi. Muidugi pole mäetipp ja hingeline tasakaal üldsegi mitte veel saavutatud, aga õige teeots on vähemalt leitud. Hea rütm on ka käes, tuleb vaid kuuma anda ja edasi rühkida. Ning mis seal salata - samal ajal tuleb loota kõike kõige paremat ka globaalsetelt trendidelt, mida ma samas mitte kuidagi ise mõjutada ei saa. Aga mis varem või hiljem võivad lõpuks meid kõiki mõjutada. Ning on juba praegugi ju mõjutanud.

Viimase nädala jooksul olen ma tegelikult veel ühe võitluse siin maha pidanud. Ning seda siis ühe Delfi ajakirjaniku, Taigar Väärtmaa, abiga. Ning pean tunnistama, et pean endale veidi tuhka pähe raputama. Teemaks siis see kurikuulus Bondora B-Secure lisateenuse hinnatõus. Tänaseks on Ärilehes ja Delfis selle põhjal ka üks artikkel juba ilmunud. Olen selle kõige eest Taigarile väga tänulik, et ta võttis vaevaks seda teemat lahata ja kogu seda seaduslikku ja õiguslikku poolt selle juures uurida. Me vahetasime selle käigus omavahel julgelt kümmekond kirja ning teema sai ikka väga üksipulgi ribadeks hekseldatud. Ning tuleb tõdeda, et kokkuvõttes olen ma ikkagi ise süüdi, et ma nüüd Bondorale iga kuu 4,99 EUR rohkem pean maksma. Iseenda hooletus ja tegutsematus. Kogu asja iva on siin selles, et 2. mail andis Bondora oma ainsas kirjas teada, et selline hinnamuudatus tuleb. Ning nagu ma juba oma eelmises postituses ka nende vastust tsiteerisin, siis andsid nad muu hulgas ka teada, et ma saan sellest lisateenusest loobuda, kui mulle hinnatõus ei sobi. Mina muidugi tol hetkel sisuliselt ignoreerisin seda kirja (ehk siis minu esimene viga). Kui ma juuni keskel teate sain, et olen neile võlgu, tegin ma aga teise vea. See oli sisuliselt mu viimane võimalus neilt uurida, et mis värk on. Ning kuna selleks hetkeks ma polnud veel teenuse hinnatõusu kinni maksnud, siis ei olnud ma veel ka mõista andnud, et lepin sellega. Kuid sel hetkel kui ma puuduolnud raha Bondora kontole kandsin, andsin ma sisuliselt nagu oma allkirja, et jah, ma olen uute tingimustega nõus. Ning nüüd polegi enam mitte midagi parata. Ise loll noh. Kas see kõik ka lõppude lõpuks eetiline on? Kas Bondora poleks pidanud seda eraldi rõhutama, et lisateenusest loobumisel on konkreetne tähtaeg ja tingimused? Raske hinnata ning suures plaanis pole see enam ilmselt oluline ka. See rong on läinud. Ning minu jaoks on see teema suures plaanis sellega ka lõppenud. Kui minu blogi lugejate seas on samasuguseid B-Secure teenuse kasutajaid, siis võiksite te ka oma kogemusi minuga jagada (kas siis kommentaariumis või privaatselt e-maili teel). Täitsa huvitav oleks teada saada, kui palju on selliseid minusuguseid ja kui palju on neid, kes taipasid härjal sarvist haarata ja end sellest teenusest vabastada suutsid.

Aga mis seal ikka. Selline see seis on. Nüüd tuleb need õppetunnid teadmiseks võtta ja eluga edasi minna. Kuumad suveilmad on ees ootamas, pikemad pühad ja vabad päevad samuti. Nautigem seda kõike!

Kuidas ma Bondoralt ootamatult võlateate sain

Täna teeksin veidi lühema postituse. Aga selle eest tavapärasest teravama ja kriitilisema. Juttu tuleb Bondorast. 

Usun, et enamus võlakoorma all ägavaid inimesi on ka Bondoraga kokku puutunud. Teame ju küll seda, et sisuliselt neil klienditugi puudub, kuhugi helistada ei saa. Samal ajal on kogu asjaajamine nii automaatseks tehtud kui vähegi võimalik, inimlikkus puudub. Kui ikka oma maksetega hätta satud ja oled juba nende kurikuulsa B-Secure teenuse kasutusele võtnud, siis saad üsna ruttu igasugused viivitustrahvid kirja, rääkimata posti teel saadetavatest paberkirjadest.

Kogu värk on neil ääretult robotlik, nendega midagi läbi rääkida ei anna. Maksa või lepi sellega, mis tuleb. Mingit inkassot nad ei kasuta. Kui oled piisavalt kaua neile juba võlgu olnud, siis lendad otse kohtusse.

Teatud mõttes on see kõik võibolla isegi arusaadav ja loogiline. Äriettevõte ju ikkagi ja eks tööjõukulutused ongi üks väga suur kuluallikas. Lihtsam ja odavam on oma süsteemid automaatseks programmeerida. Mida vähem inimesi tööl, seda vähem peab ju ka palka maksma.

Ühelt poolt panevad nad päris suurt rõhku reklaamikampaaniatele. Olgem ausad, telekast ja raadiost ning internetist ja tänavatelt leiab nende igasuguseid kõlle ja bännereid hoolega. Isegi mingi oma animeeritud neiu on neil valmis joonistatud. Päris kenake teine, kui päris aus olla. Omamoodi nunnu lausa. Lisaks teevad nad pidevalt ka mingeid tarbijamänge ja igast muid trikke. Ühesõnaga, suht aktiivne laenukontor tegelikult.

Aga... Mis mõttes nad tõstsid ilma igasuguse hoiatuseta B-Secure kuutasu üleöö 10 EUR pealt 14,99 peale?! Null kommunikatsiooni. Lihtsalt ühel hetkel oli selle tasu sisuliselt poole kõrgem ja kogu lugu. Ning isegi, kui oleks mingi teavitus olnud, siis kas tõesti on selline hinnatõus kuidagi normaalne? Eriti olukorras, kus tegelikult kõik B-Secure kliendid on sisuliselt sunnismaised - sa ei saa sellest loobuda. Nagu teate, olen minagi endiselt Bondora laenuklient. Võlgnevusi mul seal pole, maksan kenasti igakuiselt ära need summad, mis vaja. Aga eks oma murede tõttu pidin kunagi peaaegu 2 aastat tagasi juba liituma ka selle B-Secure tootega. Sest muud võimalust neilt maksepuhkuse taotlemiseks lihtsalt pole. Kusjuures, nende süsteemid on tegelikult niimoodi üles ehitatud, et isegi maksekuupäeva ei saa sa ilma B-Secure'ita muuta. Et siis, kui sul on vajadus seda muuta, siis maksad kogu ülejäänud laenuperioodi neile kenasti 14,99 EUR. Geniaalne äriplaan. Kõigil, kes samuti Bondora laenukliendid ja see teenus kasutusel, siis soovitan igaks juhuks oma kontoseis üle vaadata.

Niisiis. Mai lõpus logisin ma bondora.ee keskkonda sisse ja vaatasin üle, mis mu juunikuu summa on (kuna aegajalt see graafik neil natuke ujub - seal võivad mõnesendised vahed olla kuude lõikes, et kord on näiteks 80.17 eur ja teine kuu hoopis 80.18 eur jne). Summaks oli siis X eurot. Olgu, tegin ülekande ära ja unustasin teema ära. Kui maksepäevast oli möödunud aga paar päeva, sain oma e-mailile hoiatuse. Et ma olen bondorale võlgu, 4,99 EUR. Kuna tean oma täpsust ja korrektsust kuumaksete teostamisel, siis viskas korraks pulsi üles küll. Et kellele ma nüüd siis kaeban ja mis värk sellega nüüd on. Logisin siis taaskord kontole sisse ja ennäe, ongi võlgnevus. Punaselt hoiatustekst ka juures ja puha. Edasisel uurimisel selguski tõsiasi, et senisest 10 eurosest B-Secure kuumaksest oli saanud 14,99 EUR. Loogika kohaselt julgeks pakkuda, et see muudatus viidi sisse 01.06.2022. Ja nüüd nii lihtsalt ongi. Edaspidi pean oma kuumakseid suurendama 4,99 EUR võrra. Lihtsalt niisama.

Oletame, et Bondoral on neid B-Secure kliente näiteks 20000. Ning igaühelt laekub nüüd 5 eurot iga kuu rohkem. Ehk siis 100 000 eurot puhtalt lisatulu, mida mitte kuidagi investoritega jagama ei pea. Lihtsalt nipsust, ilma lisakulutusi tegemata või lisaväärtust kellelegi andmata.

Ma küll ei tea, kui populaarne see keskkond investorite seas on (ei viitsi sellekohast uurimustööd ka teha), aga no tegelt ka - mina küll investorina sellisesse kohta oma raha ei paneks. Aitäh tähelepanu eest ja mõelge ikka suurelt, eks ole! 

-----------------------------------------------------

Pean siiski siia ühe täpsustuse lisama, tuhlasin natuke oma postkastis ringi ja leidsin 2. maist vastava kirja Bondora poolt. Seega, üks teade siiski tuli. Aga iseasi, kas see antud tegu kuidagi õigustab? Sest B-Secure lõpetamiseks on ainus võimalus laenuleping lõpetada...

Sisuliselt võib kogu teema kokku võtta järgneva võrdlusega: ma ostsin 2 aastat tagasi ühe teenuse, toome näitena näiteks teleteenuse, spordipaketi. Sõlmisin lepingu, et maksan iga kuu 10 eurot. Nüüd aga otsustas teenusepakkuja ühepoolselt, et paneb paketti näiteks mingi golfikanali juurde ja tõstab hinna 14,99 euro peale. Kuigi golf mulle ei meeldi ja see mulle mitte mingit lisaväärtust ei anna, pean ma sellega siiski leppima. Lepingu lõpetamiseks mul reaalseid võimalusi ei ole.

Kui sinust on saanud võlglane...

Tänase postituse alustuseks pean nentima, et kahjuks jäid mu blogid taaskord kuidagi silma Google AdSense tiimile ja nad tõmbasid mu reklaamikonto vähemalt ajutiselt pausile. Ehk siis hetkeseisuga enam siin reklaame ei näe. Võimalik, et oma Ukraina abistamise kampaaniaga rikkusin ma mingeid reegleid, kuigi ma ju otseselt kedagi klikkima ei meelitanud. Aga eks omamoodi mõjutusega ma ilmselgelt ikkagi tegelesin. Aga mis seal ikka - on nagu on, tänasel päeval sellel minu jaoks suures plaanis siiski mingit traagikat ei ole. Sellest paarikümnest reklaamieurost minu heaolu kuidagi õnneks ei sõltu. Eks näis, kas millalgi saan need bännerid siia tagasi või mitte.

Aga täna tahaksin ma natuke mõtiskleda võlglaseks olemise üle. Kuidas siis ikkagi käituda, kui ühel hetkel mõistad, et sa oled oma võlakoorma alla lämbumas. Igaks juhuks rõhutaksin siiski üle, et kogu järgnev jutt põhineb lihtsalt minu isiklikel kogemustel ja aja jooksul kogunenud teadmistel. Kindlasti leidub ka erandeid ja keerulisemaid juhtumeid, mis minu teooria alla ei kohandu.

Suures plaanis jagaksin ma võlglased kolme erinevasse gruppi:

• Võlglane, kelle sissetulekud ületavad kohustusi, aga reaalselt jääb elamiseks väga vähe raha üle.
• Võlglane, kelle sissetulekud on kohustustega sisuliselt võrdsed (ehk siis söögiks, transpordiks enam raha ei jätku).
• Võlglane, kelle kohustused ületavad sissetulekuid.

Kui inimene elab üksinda ja tal kellegagi oma igakuist eelarvet jagada ei õnnestu, siis tegelikult võib otse ja keerutamata öelda, et kahes viimases grupis olevad inimesed on pankrotis. Pole küsimustki. Kui just mingit kiiret olukorra paranemist ei teki või ei paista, siis sellest olukorrast ilma kohtu abita välja ei roni (ehk siis lõpp-punktideks ongi isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine). Esimeses grupis olevad inimesed on samas veel sellises olukorras, kus õigete sammudega (või kui eriti täpne olla, siis valede sammude vältimisega) on võimalik veel iseseisvalt välja tulla. Suures plaanis võivad esimeses grupis olevaid inimesi aidata igasugused lisatööd, lisaampsud (Boltid-Woltid, tõlketööd vms), vähemal määral ka ehk refinantseerimised, maksepuhkused. Samuti ka kodus ringi vaatamised - ehk saab midagi maha müüa.

Võlglaste mõttemaailma kõige suuremaks probleemiks on lühike ajaperspektiiv. Kuna ollakse omadega väga raskes seisus, siis ei tegutseta enam selle nimel, et tulevikus oleks kergem. Ainus eesmärk on tänane ja homne päev üle elada. Ning paratamatult viib see järgmiste halbade sammudeni - ehk siis iga hinna eest uute laenude hankimiseni. Loomulikult ei vaadata sel hetkel enam mingeid intresse, lepingutingimusi, viiviste protsente ega midagi. Tähtis on see laenuraha võimalikult ruttu kätte saada. Ehk siis oma tulekahju üritatakse kustutada sisuliselt kasvõi Venemaa toornaftaga. Ning selle najal meie igasugused kiirlaenufirmad oma 60% KKM-iga lepinguid sõlmivadki. Rääkimata igasugustest Facebooki laenugruppidest, kus need tingimused juba tõeliselt röövellikud.

Tegelikult peaks aga võlglane oma olukorda lahti harutama hakkama hoopis teisest otsast. Kuigi suures plaanis on võlaandjate poole pöördumine üsna tulutu tegevus (ega sealt mingeid häid ettepanekuid reeglina ei tule ja diile ei pakuta), siis tuleks see samm siiski ette võtta. Kasvõi edaspidise kohtumenetluse jaoks näiteks (seal on oluline tõestada, et sa oled enda poolt vähemalt proovinud lahendusi leida). Kirjutadki kõigile juba enne reaalseid makseviivitusi, et selline jama kohe saabub, et sul lihtsalt pole raha oma lepingute täiemahuliseks täitmiseks. Põhjuseid pole seejuures vaja välja tuua (näiteks pole vaja kirjutada, et asi sai alguse hasartmängudest) - piisab, kui kirjutada, et praegu on majanduslikud raskused. Edasi ilmselt hakkavad lepingud järjest hapuks minema - tulevad viivised, leppetrahvid (maksimaalne trahv on 5 eurot iga maksmata jäänud osamakse kohta), hoiatuskõned, meeldetuletuskõned, kurjemad kirjad ja muud värgid. Siis 45 päeva möödudes tekib laenuandjatel õigus sind maksehäireregistrisse lisada (kui võlgnevus ületab 40 eurot). Ning tegelikult on see hea. Sest sellest hetkest alates laenufirmad sulle enam laenu ei anna. Ehk siis ületatud saab esimene oluline verstapost, mis takistab sind end sügavamale auku kaevamast. Sa ei saa enam kuskilt credit24 või smsraha krediidikontolt raha juurde võtta.

Samal ajal tasuks loomulikult juba mõne võlanõustajaga ühendust võtta ja asjad läbi vaadata. Ning suuresti sõltuvalt vara olemasolust (kinnisvara, autod jne) siis valida, kas võtta enne kohtulik võlgade ümberkujundamine või pankroti teekond. Siin ei ole selles mõttes mõtet asju ilustada ja öelda, et äkki saab neid ikka vältida. Saab, aga ilmselt ainult siis, kui sa kohe kohe uue ägeda töökoha saad, mis sulle vähemalt 50% rohkem sisse tooma hakkab. Või no siis ka, kui mingi lotovõidu saad (aga see eeldab juba piletite ostmist ja seda sa tegelikult endale lubada ei saa). Kokkuvõttes parem õudne ja konkreetne lõpp kui lõputu õudus. Sest ilma selleta võitleksid sa aastaid igasuguste inkassode ja igapäevaste sõimavate kõnede ning kirjadega.

Jah, meie riigis on neid igasuguseid laenufirmasid ikka meeletult palju. No julgelt ikka üle 20. Ning üldjuhul, kui sul veel kirjet kuskil maksehäireregistris pole, saab igaühest neist mingi 1000 eurot üsna kerge vaevaga kätte. Teinekord isegi ilma sissetulekut omamata. Seega reaalsuses saaks vähemalt paar aastat kindlasti nende laenurahade peal liugu lasta ja sel kombel lumepalli kasvatada. Kuniks ühel hetkel oledki olukorras, kus sa oled esimesest grupist lootusetult kolmandasse lennanud, koos selle hiiglasliku laenupalliga.

Omaette teema on igasugused refinantseerimised ja laenupuhkused. Iseenesest on need OK variandid (kindlasti paremad kui uue laenu võtmine), aga tegelikkuses aitavad need sul vaid aega võita ning pikemas perspektiivis üldjuhul sind jamast välja ei aita. Jah, kui sul on mingi laenuleping seisus, kus poole aasta pärast saab see otsa, siis tasub ehk mõni teine leping selleks ajaks pausile panna, kui selle arvelt saab selle kohe lõppeva lepingu kiiremini ära lõpetada. Sel juhul oleks tulu juba tõesti rohkem. Aga võtta lihtsalt maksepuhkus niiöelda igaks juhuks, ilma suurema eesmärgita, siis sellel väga suurt mõju ei ole - lisaks teeb see su lepingu veelgi kallimaks. Refinantseerimised teevad samuti su lepinguid kogumahu mõttes kallimaks, aga kui sellega kaasneks märkimisväärne kuumaksete vähenemine (ideaalis äkki isegi intressi langetamine), siis tasub proovida. Eriti, kui see viib sind näiteks elamisväärse eluni (aitab kasvõi palgapäevast palgapäevani kenasti hakkama saada).

Lõpetuseks võiks veel päris pikalt rääkida ka ilmselt eraisikute laenudest, aga kuna mul endal on neid vaid täpselt üks (see sõbralaen, mis sai alguses pensionisamba tagatisel tehtud), siis ega ma siin väga pädevat juttu rääkida ei oskagi. Sõbralaenud on suuresti kinni isiksuses. Kas sa suudad endale need välja rääkida või mitte. Kui ausaks sa selle kõige juures enda ja laenuandja suhtes jääda suudad. Paratamatult on see tegevus teatud mõttes laenuvõtja jaoks alandav ja meeleheitlik. Sest paratamatult küsitakse eraisikutelt laenu siis, kui mujalt enam ei saa ning eks laenuandja jaoks on see ohumärk igal juhul. Üks asi on see, kui sa küsid 25 eurot laenu, et süüa osta. Teine asi aga see, kui sõbralt võtad suurema laenu selleks, et selle abiga oma jooksva kuu kohustusi tasuda. Mõtteainet ja valikuküsimusi on siin teemas ilmselt hulganisti.

Aga selline see tänane postitus siis saigi. Ma loodan, et mõtete korrastamiseks oli sellest vähemalt kellelegi tolku ka. Igal juhul soovin kõigile võlglastele kainet meelt ja tugevat vaimu oma olukorra lahendamisel. Tahan uskuda, et kui sa selle blogini ja nende postitusteni juba jõudnud oled, siis oled sa vähemalt teadvustanud endale, mis seisus sa oled ning selle tõttu ehk on lootust, et teed ka õigemaid otsuseid.