Robini loo (vahe)kokkuvõte + võimalus talle otse kirjutada

Meile juba tuttav Robin jätkab oma looga. Seekord siis võtame otsad kokku. Lisaks annab ta lahkelt teada, et kõik, kes soovivad detailsemat infot ja kellel on talle küsimusi, siis ta vastab hea meelega. Tema emaili aadress on: rehacare6@gmail.com. Loomulikult võib neid küsimusi ja kommentaare ka siiasamasse, antud postituse alla jätta.

Selle pika heietuse paar kokkuvõtvat vahemärkust on

1. kuidas minema hakkab sõltub täiesti sellest, kes saab su kohtunikuks. Usaldusisiku käest kuulsin, et minu kohtunik on seda tüüpi, kes pikki menetlusi ei armasta ja seepärast ka tuli kohe otsus pankroti osas. 

2. edasises elus sõltub kuidas elu õnnistas sind usaldusisiku/halduriga. Seadus ütleb, et mittearestitav summa on vajalik määrata kas sularahas kasutamiseks, ülekanneteks jne. Samas ei kohusta seda tegema ja annab usaldusisikule õiguse jätta kätte ka selline vabadus arveldamises nagu minule jäi. 

3. Vestluses usaldusisikuga selgus, et tegelikult selleks hetkeks kui mu teenusepakkuja mulle helistas ei olnud veel võlausaldajatele läinud välja teade minu pankroti suhtes. Teenusepakkujal oli endal automaatse teavituse tellimus Ametlikest Teadaannetest.

Üsna varsti saab täis kaks kuud pankrotis olemist ja saabub ka kuupäev, millal kõik, kes soovivad mu vastu nõuet esitada seda ka tegema peavad. Minu kurvastuseks läheb millalgi oksjonile ka mu sõiduk, aga see on see osa, millega ma olen pidanud arvestama. Muus osas tegelikult igapäevaselt ei tunneta enda olukorda. Ilmselt tänu sellele, et arveldamisele ei seatud piiranguid. Raha on palju rohkem käes, isegi kõrvale saab panna. 

Aga....kas pingelangusest või ma ei tea millest, siis tegelikult toimus vaimse tervise mõtteid täielik mental breakdown. Esimese kuu jooksul tuli nutt peaaegu kõige peale, öösiti ma analüüsisin peas kuidas küll teised kõik saavad elatud enda elu nii, et neil selliseid jamasid ei ole jne jne. Tegelikult ma tean ju hästi, et teistel on ka jamad :) aga sellises katastrofiseerimise etapis aju seda lihtsalt kinni ei võta. Kahju on autost kuigi täiesti ratsonaalselt ja rahulikult võttes ma saan aru, et maailmalõpp selle müügiga ei kaasne, aga ikkagi on vastik olla. Ma isegi mõtlen, et äkki peaks psühholoogi juures ära käima...

Ma hindan, et see oli ainuõige otsus see teekond ette võtta ja teha seda just nii, et mitte ühtegi võlga ei olnud üleval. Ära jäi vahepealne piinav ja häbi toov etapp kui kõik tuleb avalikuks ja tulemus oleks tõenäoliselt ikkagi pankrotimenetluse algus. Kui teha seda viisil nagu mina, siis tööandja ei saa teada. Keegi ei saa kui ta just ei tunne su isiku vastu eriti elavat huvi ja ei otsi avalikest andmebaasidest infot. Minu olukord oli eriti nüüd tagasi vaadates ikkagi nii lootusetu ja tulevikuta, et kaua see nii ei oleks saanud enam jätkuda. Usaldusisik on mitu korda öelnud kerge imestusega (aga mitte kunagi mind halvustavalt), et uskumatu, et ma kõike seda nii kaua maksin ja üleval hoidsin. Nagu kaineks oleks saanud :) ja nüüd kaine pilguga vaatan tagasi asjadele.

Edasi siis ootan nüüd enda lõpliku nõuete nimekirja, pankrotivara oksjonit ja ehk millalgi ka pankrotimenetluse lõppu, et jääks aktiivsena toimuma ainult võlgadest vabastamise menetlus. Hea oleks paari kuu pärast kasvõi enda jaoks (ja kui sind huvitab, siis võin sulle ka jagada :)) uus vahekokkuvõte. Ma juba praegu näen, et aju läks mingile veidrale säästurežiimile ja kõike ei salvesta. Nii on hea kui tagantjärgi on mingi kirjalik jälg ka sellest. Julgus sellele teele minna tuli läbi sinu blogi ehk nagu sa näed, siis sellest sünnib ka teiste elusid ja otsuseid positiivselt mõjutavaid asju.

Käin siis aegajalt vaatamas siia kirjakasti. Tegelikult kui su poole peaks pöörduma keegi, kes soovib saada nõu või lihtsalt kellegi kogemust toeks, siis võib jagada talle meili, millelt kirjutan. Ma võin rääkida. Minu enda näitel oli võimalus anonüümselt küsida küsimus selle protsessi kohta väga oluline (nt see dialoog blogi kommentaariumis :)=

Jõudu sulle endale ka! Hoian su tegemistel silma peal!

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: lugu jätkub

Peale segaste tunnete käes veedetud nädalavahetust saabus kõne minu interneti ja televisiooni koduteenuste pakkujalt, kes küsis, et mis nüüd edasi saab. Mul oli läbi nende võetud järelmaks ning selleks, et nad saaksid mu vastu esitada nõuet peaksid nad üles ütlema kõik lepingud ehk mul oleks kodus kaduma läinud vajalikud teenused. Teatavasti pankrotis oleval inimesel on väga keeruline leida uut teenusepakkujat. Teenusepakkuja hakkas vaikselt suunama, et äkki ikka meie asju tasute edasi ja siis nad ei esita mu kohta ka nõuet ning teenused jätkuvad. Kuna ma olin lugenud, et mul puudub pankrotis oleva isikuna otsustusõigus taoliste asjade üle, siis otsustasin kirjutada küsimuse enda haldurist usaldusisikule. See kõne ehmatas tegelikult päris ära ja ma mõtlesin, et selline õudus nüüd alguse saabki, et varsti pole mul enam isegi internetti :)

Kirjas usaldusisikule küsisin veel mõned tekkinud küsimused ja saatsin teele. Olles lugenud ja kuulnud, et usaldusisikud/haldurid ei vasta või vastavad aeglaselt, siis andsin enda teenusepakkujale teada, et minupoolne vastus võib viibida. Suureks üllatuseks reageeris mu usaldusisik sisuliselt kohe ning pakkus välja, et me võiksime teha kohe samal päeval ühe esmase veebikohtumise arutamaks minu küsimusi. Olin sellega nõus. Issand kuidas ma närvitsesin seda kohtumist oodates. Tead seda tunnet kui süda taob kurgus? Vot see tunne oligi. Mingi seletamatu hirm sellise halvaendelise ametitäitjaga rääkimise ees. 

Kohtumine toimus ning meie vestlus kestis üle tunni aja. Ma ei tea kui õnnelik või tänulik sellises olukorras on üldse kohane olla, aga kui normaalne inimene minu usaldusisikuks sattus...teema teema haaval avas ta mulle, mis seis on ja kuidas asjad edaspidi olema hakkavad. Ta aitas mul ilusti ära lahendada teenusepakkujaga ülestõusnud küsimused, rääkis ära üldkoosoleku kogu ülesehituse samm-sammult, selgitas mis mind ootab tulevikus. Leppisime kokku, et kuniks meie vahel püsib usalduslik suhe, siis ta ei rakenda mulle arveldamise maailmas mitte ühtegi piirangut ehk ma saan teha tänaseni ülekandeid, kaardiga maksta jne. Ise kirjutan talle kuu alguses enda laekumiste kohta ja teen talle arestitava summa osas ülekande. Ta saatis mulle vajamineva Exceli, mille abil täpne kalkulatsioon toimub ja tema lihtsalt vaatab üle, kas kõik on korras.

Mulle tundus, et ta äkki isegi päriselt tundis huvi, kui ta küsis kuidas siis kõik nii ikkagi läks ja avaldas toetust, et äkki mõni võlausaldaja vastupidi ei saagi mu vastu nõuet esitada, sest olen neile intresse tasudes maksnud juba rohkem kui saadud põhisumma (Bondora) ja et ma olen noor inimene, kes peale menetluse lõppu saab alustada puhtalt lehelt.

Peale seda esimest vestlust oleme olnud suhtluses üsna tihti. Isegi enne üldkoosolekut ta veel helistas mulle, et kas ma olen valmis ja kas on mul küsimusi, millele ta saab enne vastata. Samuti helistasime, kui kohtuistung oli möödas arutamaks, mida kohtunik rääkis. Istung toimus veebis. Oma küsimustele olen saanud väga kiired vastused. Püüan olla sama kiire ja põhjalik tema küsimustele vastates.

Samuti oli üllatavalt positiivne kohtunik. Kui kohtunik palus usaldusisikul täpsustada mu võlausaldajate arvu ja kogusummat, siis korraks käis läbi, et eraisiku kohta on ikka nii palju erinevaid võlausaldajaid ja summa üsna suur, aga siis võttis ta teema kokku sõnadega, aga selleks, et sellest olukorrast välja tulla ja uuesti alustada, selleks me ju olemegi täna siia kogunenud :)

Järgneb...

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: mis sai edasi?

Kas mäletate veel mu saatusekaaslast, kes hiljuti oma lugu siin üsnagi detailselt jagas? Igal juhul jätkaksin tema lahkel loal selle loo edasist kajastamist. Ja seda kõike tuleb nüüd täitsa mitu postitust. Nimetagem teda näiteks Robiniks, et edaspidi oleks selgem, kellest ma räägin.

Loo algus sai ju ära räägitud ning ehk on ka lihtsalt kogemuslugude pealt olukorra hindamise mõttes huvitav teada, kuidas taolised juhtumid edasi arenevad.

Tegelikult hakkas minu puhul kõik liikuma väga kiiresti peale meie viimast suhtlemist. Oktoobri alguses sai esitatud maksejõuetusavaldus, mis siis nagu sa tead esimese hooga jäeti käiguta, kuna kohtunik avaldas soovi, et varade nimekiri peaks olema täielikum kui ainult minu enda hinnangul realiseeritav vara (auto). Lisasin siis kohusetundlikult veidike kodust väiketehnikat ning muud olmeelektroonikat ja saatsin täiendatud avalduse kohtule tagasi.

Sellele järgnes tagantjärgi öeldes üks pingelisemaid perioode, sest kohtu poolt oli vaikus ligi kaks nädalat ning samal ajal olin ma jätnud tasumata esimest korda enda võlgniku karjääri jooksul arved. Ühest küljest oleks nende tasumine suures pildis olnud tõesti mõttetu, sest päris suures osas koosnesid need kogutud intressidest või pikendamistasudest ja põhivõlg nende arvelt oleks vähenenud minimaalselt. Teisest küljest ei suutnud ma seadust lugedes siiski päris lõpuni aru saada, kas ma üldse tohin peale maksejõuetusavalduse esitamist enam arveid edasi tasuda. Maksejõuetusavalduse esitasin ma iseseisvalt ilma võlanõustaja soovitusteta ja seetõttu puudus ka nii selge info.

Igaljuhul peale avalduse esitamist ma enam arveid ei tasunud võlausaldajatele ja hakkasid saabuma esimesed (küll veel väga leebe sisuga) meeldetuletused. Päris kõikidele võlausaldajatele ma vist ei saatnudki kirja, et olen esitanud maksejõuetusavalduse ja see kuu enam laekumist oodata ei ole. Ühel hetkel lihtsalt jooksis ärevus nii suureks kokku, et ma hindasin selliste kirjade kirjutamise väärtuse piisavalt madalaks lootuses, et ehk nagunii varsti pean neid teavitama sellest, et on alanud pankrotimenetlus. Seda kõike saatis püsiv hirm, et äkki ei võetagi avaldust menetlusse ja võlad lähevad lihtsalt kohtutäituri kätte ning sellega kaasneb töötasu arestimine läbi tööandja jms. Kuna mu elukaaslane oli teadlik mu seisust, siis hirm, et mu olukord tuleb avalikuks tööandjale, oli mu peamiseid hingematvalt suuri muresid. Avaliku häbi saabumise hirm on ikka väga lämmatav. 

Peale paarinädalast vaikust saabus aga kiri läbi Ametlike Teadaannete, et kell 12.00 kuulutatakse välja mu pankrot ning algab võlgadest vabastamise menetlus. Ma päriselt mitu korda pidin lugema, et oot...nüüd siis kohe nii? Et kohe pankrot ja kohe algab võlgadest vabastamise menetlus? Ja nii see oligi. Teates oli ära toodud mu pankrotihalduri ja usaldusisiku kontaktid (sama isik) ning esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumise aeg.  

Minu puhul rakendus siis seaduse see lõik, mis ütleb, et kui kohtunik hindab, et pankrotimenetlus lõpeb tõenäoliselt nagunii selle raugemisega, siis võib ta pankroti välja kuulutada vähemalt 10 tööpäeva möödumisel maksejõuetusavalduse esitamisest. See on minu hinnangul väga positiivne otsus, sest minu kolm aastat võlgadest vabastamise menetlust sai alata kohe, mitte peale mitut kuud kestvat pankrotimenetlust.

Siiski tähendab see seda, et kõik pankrotimenetlusega seotud toimingu tehakse läbi ikka, aga lihtsalt kohus ei kogune enam uuesti arutamaks mu võlgadest vabastamise menetluse alustamist ja aeg hakkab jooksma kohe. Ja see tähendas ühtlasi ka seda, et mitte ükski võlausaldaja ei saanud enam mind anda üles täitemenetluse alustamiseks ja peatusid ka intresside kogunemised.

Järgneb...

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: Epiloog

Täna jätkan meile juba veidi tuttava saatusekaaslase looga. Tema loo esimeste osadega saab tutvuda siin: Algus ja 2. osa.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: 2. osa

Kui asjad hakkasid minema keeruliseks, siis kohtusin mõned korrad võlanõustajaga. Võlanõustajaks oli äärmiselt armas inimene Leili Jõgeva. Koos analüüsisime olukorda ning tegime esmased plaanid. Nüüd küll tagantjärgi vaadates on need soovitused standardsed ning sama infot kuuleb ja saab lugeda kõikidest võlgadega seotud teemadest. St proovi kokku hoida, pea kulude üle kirjalikult ülevaadet, proovi võlausaldajatega teha kokkuleppeid parema graafiku saamiseks. Siiski oli tema emalik ära kuulamine ja hoolimine sellel hetkel väga lohutav. Ma arvan, et juba siis oleks ilmselt enim aidanud psühholoogi nõustamine, kes oleks aidanud jõuda tuumprobleemideni, milleks on siis kaks ülalpool (eelmises postituses, toim.) nimetatud teemat. 

Siiski ma tõesti hakkasin pidama kirjalikku ülevaadet enda kulutustest. Mul on olemas igakuised märkmed alates 2015. aastast :) tõeline kronoloogia võlgade kujunemisest ja süvenemisest. Peamine, mida kirjalik logi pidamine aitas oli see, et ma sain aru juba kuu alguses kui palju ma ilmselt kuu lõpus juurde pean võtma kuskilt. Päris paha. Tõeline pea liiva alla peitmine. Praegu kirja pannes tegelikult nii halb, et ajab juba naerma :)

Enda illusioonis, et ühe laenuga on võimalik teist tasuda (ja tegelikult enda sisimas ikkagi teades, et see lumepall läheb ükskord katki) elasin ma kuni selle aasta alguseni. 2024.a võikski lugeda seda, kus asjad hakkasid muutuma järjest keerulisemaks, st kohad kust on võimalik laenu võtta saavad lihtsalt otsa. Ma siinkohal tahan öelda välja selle, mida enamik võlgnikke ilmselt teeb, aga kardab avalikult öelda - viimased laenud tulid läbi teiste laenude varjamise. Hoiad ühe konto nö näidiskontona, teise pealt teed makseid tagasi võlausaldajatele. Jah see on pettus, jah see on isegi kriminaalne. Aga...see on nii levinud. Ja minu meelest on see üks vaimse tasakaalutuse märke, et tegelikult kaob ära reaalsustaju oma tegude üle. Alati leiab vabanduse, alati leiab viisi, kuidas oma tegutsemist pehmendada. Võlgniku psühholoogia on suunatud alalhoiule. Kui vahet ei ole, mis vahenditega praeguse olukorra ära klaarin, siis saab ju korda. Tegelikult ei saa muidugi mitte midagi korda ja läheb ainult halvemaks. 

Kõik krediidilimiidid kahanesid suure hooga. Nagu me kõik teame, siis iga krediidilimiidi kasutamine tähendab seda, et järgmine kuu on vaja maksta veelgi rohkem tagasi. St olukord halvenes väga väga ruttu, kuna uusi kohtasid, läbi mille oma illusioonimulli üleval hoida lihtsalt ei olnud enam. Selle mõju hakkasid tundma lapsed, kelle jaoks tehtavaid kulutusi olin ma ikkagi sunnitud kärpima või iga tehtavat kulu saatis moraali lugemine, et raha on vähe ja kokku peab hoidma. Samuti märkas muutust praegune kaaslane. Seni polnud sellist kitsikust ju olnud. Kuna lapsed on mul juba üsna suured ja saavad maailmast hästi aru, siis väga valus oli kui üks küsis, et kuidas meil kogu aeg raha otsas on, sa ju töötad heal kohal ja kas sa siis teed midagi valesti. Ilmselgelt muutub inimene selles olukorras teistsuguseks ja kindlasti mitte paremaks kaaslaseks. Magamata ööd ja pidev mõtlemine sellise olukorra üle ei tee kedagi meeldivamaks inimeseks. Ma isegi ei tea päris täpselt mille ajel ma seda tegin, aga ühel hetkel ma lihtsalt rääkisin kõik oma kaaslasele ära. Mul vist on nii, et kui ma enam kuidagi ei oska, siis hakkangi ütlema asju välja nii nagu ma neid päriselt näen või nii nagu on. Ülestunnistus oli ka stiilis, et vot tegelikult on asjad nii. Ma olengi selline, paremaks praegu ei lähe. Võta või jäta. Õnneks jättis :) ja oli seejuures väga mõistev. 

Tegelikult saigi kaaslane selleks jõuks, kes aitas kainestavalt aru saada, et pikk plaan mul puudub ja on vaja seista oma tegude tulemustega silmitsi. See kõik juhtus kevadel. Terve suve võitlesin ma oma hirmudega. Ma tõesti üliväga kardan, et tööandja saab teada ja ma langen avaliku häbisse. Võibolla kaotan isegi töökoha. Ma kartsin seda isegi nii palju, et ma alguses ei suutnud sellel teemal isegi lugeda teiste kogemusi ega seaduseid. Tööl olles saatis õõvastav tunne, et kui te vaid teaks, millise inimesega te praegu asju ajate. Topeltelu elajaga. Näiliselt nii hästi, aga tegelikult on kõik vastupidi. See hirm ei ole kuhugi kadunud. Õnneks võtsin ennast ikkagi nii palju kokku, et hakkasin järjest läbi võtma erinevaid seadusi, lõpuni on loetud "Jurist aitab" leht, olen üles otsinud nii palju kogemuslugusid kui ma vähegi olen saanud. Ma olen siiralt tänulik teisele blogi anonüümsele vastajale kommentaariumis, kes kirjutas, et tööandja ei saa teada ning natuke avas protsessi kulgu. Võiks isegi öelda, et tema kommentaar oli see kaaluhetk kui ma tegin lõpliku otsuse pankrotiavalduse esitamise kohta.

Keegi teine peale kaaslase ei tea mu olukorrast, aga see on kogu selle halva olukorra parim hetk kui ma olin ära rääkinud. Hiljaaegu oli Paul Neitsovi kohta mingi artikkel, kus ta rääkis enda sõltuvusest ja sellega kaasnevast ning sealt jäi samuti mulle kõlama, et tema jaoks oli murdeline see koht, kui ta lõpuks jagas kellegagi oma olukorda. Üksinda selle supi sees olla on vaimselt hävitav.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: Algus

Täna annan ma sõna taaskord ühele kaasteelisele, kes ühtlasi ka mu blogi regulaarne lugeja juba algusest peale. Lisaks kõigele muule on ta olnud viimastel nädalatel ka väga aktiivne kommentaaride kirjutaja, kus on jaganud oma lugu ja kogemusi. See kõik andis mulle mõtte, et ma sooviksin tema lugu detailsemalt teada saada. Ning ta kirjutaski mulle. Tema lahkel loal jagan seda kõike ka nüüd teiega. Seejuures, avaldan talle juba sügavat kiitust ka väga hea kirjaliku väljendusoskuse eest. Kuigi teema ise on keeruline ja raske, on seda ometigi nauditav lugeda (kui üldse sellist sõna siinkohal paslik kasutada on...). Aga ilma pikema lisajututa, siis see lugu on. Kuna see lugu ja see kiri olid üsna pikad, siis loetavuse huvides jagan selle erinevate postituste peale laiali (sest nagu moodsas maailmas öeldakse - TL;DR: ehk siis lahti kirjutatuna "too long, didn't read").