Kas mäletate veel mu saatusekaaslast, kes hiljuti oma lugu siin üsnagi detailselt jagas? Igal juhul jätkaksin tema lahkel loal selle loo edasist kajastamist. Ja seda kõike tuleb nüüd täitsa mitu postitust. Nimetagem teda näiteks Robiniks, et edaspidi oleks selgem, kellest ma räägin.
Loo algus sai ju ära räägitud ning ehk on ka lihtsalt kogemuslugude pealt olukorra hindamise mõttes huvitav teada, kuidas taolised juhtumid edasi arenevad.
Tegelikult hakkas minu puhul kõik liikuma väga kiiresti peale meie viimast suhtlemist. Oktoobri alguses sai esitatud maksejõuetusavaldus, mis siis nagu sa tead esimese hooga jäeti käiguta, kuna kohtunik avaldas soovi, et varade nimekiri peaks olema täielikum kui ainult minu enda hinnangul realiseeritav vara (auto). Lisasin siis kohusetundlikult veidike kodust väiketehnikat ning muud olmeelektroonikat ja saatsin täiendatud avalduse kohtule tagasi.
Sellele järgnes tagantjärgi öeldes üks pingelisemaid perioode, sest kohtu poolt oli vaikus ligi kaks nädalat ning samal ajal olin ma jätnud tasumata esimest korda enda võlgniku karjääri jooksul arved. Ühest küljest oleks nende tasumine suures pildis olnud tõesti mõttetu, sest päris suures osas koosnesid need kogutud intressidest või pikendamistasudest ja põhivõlg nende arvelt oleks vähenenud minimaalselt. Teisest küljest ei suutnud ma seadust lugedes siiski päris lõpuni aru saada, kas ma üldse tohin peale maksejõuetusavalduse esitamist enam arveid edasi tasuda. Maksejõuetusavalduse esitasin ma iseseisvalt ilma võlanõustaja soovitusteta ja seetõttu puudus ka nii selge info.
Igaljuhul peale avalduse esitamist ma enam arveid ei tasunud võlausaldajatele ja hakkasid saabuma esimesed (küll veel väga leebe sisuga) meeldetuletused. Päris kõikidele võlausaldajatele ma vist ei saatnudki kirja, et olen esitanud maksejõuetusavalduse ja see kuu enam laekumist oodata ei ole. Ühel hetkel lihtsalt jooksis ärevus nii suureks kokku, et ma hindasin selliste kirjade kirjutamise väärtuse piisavalt madalaks lootuses, et ehk nagunii varsti pean neid teavitama sellest, et on alanud pankrotimenetlus. Seda kõike saatis püsiv hirm, et äkki ei võetagi avaldust menetlusse ja võlad lähevad lihtsalt kohtutäituri kätte ning sellega kaasneb töötasu arestimine läbi tööandja jms. Kuna mu elukaaslane oli teadlik mu seisust, siis hirm, et mu olukord tuleb avalikuks tööandjale, oli mu peamiseid hingematvalt suuri muresid. Avaliku häbi saabumise hirm on ikka väga lämmatav.
Peale paarinädalast vaikust saabus aga kiri läbi Ametlike Teadaannete, et kell 12.00 kuulutatakse välja mu pankrot ning algab võlgadest vabastamise menetlus. Ma päriselt mitu korda pidin lugema, et oot...nüüd siis kohe nii? Et kohe pankrot ja kohe algab võlgadest vabastamise menetlus? Ja nii see oligi. Teates oli ära toodud mu pankrotihalduri ja usaldusisiku kontaktid (sama isik) ning esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumise aeg.
Minu puhul rakendus siis seaduse see lõik, mis ütleb, et kui kohtunik hindab, et pankrotimenetlus lõpeb tõenäoliselt nagunii selle raugemisega, siis võib ta pankroti välja kuulutada vähemalt 10 tööpäeva möödumisel maksejõuetusavalduse esitamisest. See on minu hinnangul väga positiivne otsus, sest minu kolm aastat võlgadest vabastamise menetlust sai alata kohe, mitte peale mitut kuud kestvat pankrotimenetlust.
Siiski tähendab see seda, et kõik pankrotimenetlusega seotud toimingu tehakse läbi ikka, aga lihtsalt kohus ei kogune enam uuesti arutamaks mu võlgadest vabastamise menetluse alustamist ja aeg hakkab jooksma kohe. Ja see tähendas ühtlasi ka seda, et mitte ükski võlausaldaja ei saanud enam mind anda üles täitemenetluse alustamiseks ja peatusid ka intresside kogunemised.
Järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar