teisipäev, 5. märts 2024

Tasa ja targu - iga päev natuke paremini

"Meie kõigi elus on madalpunktid, mille seedimiseks või ütleme siis nii - talumiseks - on vaja kõrgpunkte. Elu tipphetki, millest teha pilte või jätta mällu magustuline sooritusvalu. Uskudes ja lootes, et see, mis ees ootab, on edasiminekut väärt." Just selliste sõnadega tahan ma tänast mõtisklust alustada. Need ei ole minu enda sõnad, need pärinevad värskest reisisaatest "ehh, uhhuduur 6". See saatesari on minu jaoks kõik need hooajad olnud tõeline nauding, rahuliku kulgemise etalon. Eks nad liiklevad ju jalgratastega, selle tõttu ilmselt ka tempo kohe palju aeglasem kui auto või lennukiga. Aga kõik need valitud riigid, see loodus, vägevalt kirju reisiseltskond, meeldiv kulgemise kiirus ja sinna lisaks kirsina tordil need mõnusad filosoofilised mõtteterad (autoriks Mart Kuusk ja esitlejaks Thea Luik) - lihtsalt ideaalne kooslus, minu tassike teed.

Minu madalseis muidugi kestab veel endiselt. Kahjuks või õnneks olen ma selline tavapärane keskealine Eesti mees, kes elus üsna palju läbi elanud, seega emotsioonid pigem on sellised vaoshoitud. Lisaks puuduvad vähemalt vaimse tervise osas vähimadki naiivsed ootused kiire paranemise suhtes. Ma tean, et see on väga pikk protsess. Ning teatud mõttes on see isegi hea. Aitab küll neist tõmblemistest ja liigoptimistlikest lootustest. Tasa ja targu, päev päeva järel. Iga päev hästi natuke paremini.

Olen siin oma viimaste postitustega oma lugejaid korralikult ehmatanud. Ma olen päris mitmeid murelikke kirju saanud ning eks uuritakse ka seda, et kas saaks mulle kuidagi toeks või abiks olla. Lisaks olen saanud tunnustust selle eest, et julgen ausalt rääkida ka nendest negatiivsetest emotsioonidest. Need tunnustused ja kaasa elamised on tegelikult minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega. Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada. Enamus teist tegelikult ei tea mu nimegi, pole iialgi kohtunud, ma olen teie jaoks ju täiesti suvaline võõras inimene. Aga ometigi te hoolite. See tekitab ebareaalselt häid emotsioone tegelikult ja annab jõudu ning energiat juurde, et selle kõigega edasi pusida.

Nagu mulle siin tegelikult ka mainitud on, siis ega iseenesest need asjad korda ei loksu, need esimesed rasked sammud tuleb ikkagi ise teha. Mis siis, et depressioonis inimene tahaks parima meelega niisama teki all peidus olla. Elu tahab elamist, ka depressioonis. Õnneks on mul ka siin siiski abilisi, kes mulle lisatõukeid annavad. Tööl olen ka taas oma ülesandeid endise tempoga lahendama hakanud ning saan järjest ka neile juurde märkida, et "tehtud". Eks selliste suuremate ülesannetega, mis pikemat püsivust ja keskendumist nõuavad, on veel veidi raske, aga küllap saan ka need taaskord paremaks. Samuti olen juba paaril korral end õue jalutama sundinud. Raske ju on, aga tore on ka. Teatud mõtted on praegu üks olulisemaid asju see, et ma oma taastumise juures siiski tasakaalu säilitaksin ja pingutama hakkamisega üle ei pingutaks.

Tagasi tulles selle postituse alguses oleva mõtte juurde, siis tegelikult on mul lähikuudel siiski ühtteist toredat ka oodata ja loota. Aga neist asjadest juba siis, kui kõik on paika loksunud ja vormistatud.

Ahjaa, ühest teemast veel. See on siis mu koostöökaaslaste lugude kajastamine. Või et kuidas neil üldse läheb? Tegelikult suhtlen ma mõlemaga blogiväliselt ikka edasi. Mariaga on need vestlused üsna põhjalikud, Keniga veidi põgusamad. Nad mõlemad hoiavad mind oma asjadega kursis. Mina ise olen lihtsalt siin veidi möku olnud ja pole suutnud neid asju postituseks kokku kirjutada. Nii palju võin siiski öelda, et üsna keerulised ajad on siiski neil mõlemal. Maria tegeleb suure hooga võlgade ümberkujundamisega (see on juba kohtu poolt menetlusse võetud) ning kindlasti kirjutame sellest ka pikema ja põhjalikuma postituse, kui see ükskord kõik lõpliku lahenduse saab. Ütleme nii, et seal on ikka päris palju nüansse ja detaile, mis meile suure üllatusena tulid.

Niisiis. Mis siis veel? Paar meediauudist ka. Alustuseks siis andsin taaskord oma panuse ka ühe juba ilmunud artikli valmimisele.  Ning, üks veelgi põnevam ja ootamatum uudis laekus eelmisel nädalal mu postkasti. Mäletate veel Levilat ja Henrit? Igal juhul, Henri kirjutas mulle ja kirja alguses olid järgmised laused: "Annan märku, et lõpuks, rohkem kui aasta hiljem see lugu ilmub. Hetkel tundub, et Sina oled selle artikli peategelane, sest Sinu lugu on kahes peatükis kesksel kohal." Ehk siis see ilmubki lõpuks! Tunnistan ausalt, mina enam ei lootnud. Olin selle äragi unustanud. Usun, et on mida oodata. Mõningaid lõike sellest olen juba lugeda saanud ja mina olen isiklikult igal juhul sellega rahul.

Ongi tänaseks kõik. Nautigem kevadeootust. Valget aega ja päikest on juba palju rohkem. Võitlused jätkuvad.

kolmapäev, 21. veebruar 2024

Ma ei meeldi endale praegu

Tunnistan ausalt - ma ei meeldi endale praegu. Kohe üldse ei meeldi. Kõik need pinged, aastate jooksul tehtud suuremad ja väiksemad vead, igasugused sõltuvused, hasartmängud ja muud rõvedused on muutnud mu kellekski, keda ma tavaolukorras põlastaksin. See ei ole mina. Ma olen üks kuri, vastik ja masendav inimene praegu. Aga samas on kogu see kõntsakiht mu peal tänaseks juba nii paks, et ilmselt läheb veel päris palju aega enne, kui ennast uuesti üles leian. Kahtlemata olen ma tänaseks üsna tugevas depressioonis. See pärsib väga tugevalt kogu mu olemust ja käitumist.


Viimastel nädalatel olen ma erinevate inimestega väga pikalt ja põhjalikult igasugustel vaimsetel teemadel asju arutanud. Võibolla on just need vestlused ja kirjavahetused need, mis mind veel mingilgi määral tegusana hoiavad. Võibolla oleksin ilma nendeta juba ammu alla andnud. Mul on omad inimesed, kellele saan oma muresid kurta ja kes mind hinnanguid andmata ära kuulavad. Mul on inimesi, kes mind reaalselt suunavad sinna suunas, et leiaksin end taas üles. Mulle on viimaste nädalate jooksul mitmeid õlekõrsi antud, millega saaksin end pinnale tagasi tirida. Ma ise olen lihtsalt siiani olnud veel väga passiivne ja loid nende kasutusele võtmisel. Kohe kuidagi ei suuda end käima saada. Ootenimekirjas (koos vajaliku rahalise toega) on mul nii psühholoogi teenus, vaimse tervisega seotud koolitus kui ka näiteks lõõgastumiseks mõeldud kinkekaardid. Ma tean, et need võimalused on olemas ja mul on need inimesed, kes hoolivad ja kes tõesti soovivad, et mul läheks hästi.

Mu viimase aja päevad on sellised, kus ma suudan kogu ööpäeva jooksul produktiivne ja asjalik olla maksimaalselt 1 tund. Ülejäänud aja ma lihtsalt loivan ringi või poen teki alla kudema (kodukontori võlud, eks ole). Pea käib ringi, vahel sõna otseses mõttes selline tunne, et kohe hakkan oksele, lisaks on mul energiat sama palju nagu tukkuval laiskloomal. Kui Jaan Aru kirjutas raamatu (väga hea raamatu seejuures) laisklemisest ja logelemisest, siis mina vajaksin nüüd õppetükke sellest, kuidas sellest olekust välja tulla ning kuidas taaskord enda võimeid ja potentsiaali rakendada suudaksin.

Eriti paradoksaalne on see, et mul on süümekad kõigi ja kõige ees, mis mind ümbritseb. Ja see kõik piinab ja pärsib mind veelgi. Ma olen nagu mingi vastikus nõiarattas. Ma ei ela, ma lihtsalt olen. Ja sedagi üsna kehval tasemel. Teatud mõttes on muidugi positiivne see, et ma julgen lõpuks taaskord ausalt oma emotsioone siin kirjutada. Et ma olen minema visanud need võltsid edukuse maskid. Ma ei pea enam teesklema, sest mul on teatud mõttes suva, kui te mind isegi hukka mõistma peaksite. Usun, et ma ise haletsen ja põlastan ennast praegu rohkem kui teie.

Ennast tundes, siis ma tean, et ükskord ronin ma sellest jamast välja ka. Päike tuleb tagasi, ilmad lähevad soojemaks, pearinglus ja iiveldus vähenevad, energiatase normaliseerub ja ma suudan taaskord näha ka kõike seda positiivset, millega ma siin elus hakkama olen saanud. Seniks aga tuleb kasutada ühe mu hea sõbra tõdemust: "ega siin muud üle ei jää, kui tuleb lihtsalt sellest s*tast end välja grindida." Päev päeva järel. Alustuseks võiks tegelikult lihtsalt kasvõi hommikud kuidagi vähem raskemad olla. Juba paar kuud on voodist tõustes selline tunne nagu oleks mingi tuumapohmell, kuigi eelmise päeva joomist pole nagu olnud. Selline see seis praegu on. Aitäh kõigile, kes viitsisid selle hala läbi lugeda.

esmaspäev, 12. veebruar 2024

Tegelikult tahaksin ma vaikida

Ma ei taha kirjutada, ma ei taha rääkida, tegelikult ei taha ma enam mitte midagi teha. Ma olen omadega ikka totaalses ummikus. Eks teatud mõttes olen ma iseenda loodud "positiivsuse mulli" ohver. Olen siin blogis olnud omamoodi sõltuvuses iseenda edusammudest ja kõigest sellest, kuidas te sellele reageerite. Nii ongi tegelikult juhtunud, et ma pole tahtnud enam jagada oma tagasilööke. Ja ega ma ei taha seda praegugi teha.

Eks see kõik on üks segapudru kogu sellest pingest ja stressist, mida siin iseendale loonud olen. Tegelikult olen ma täiesti mõistlik ja normaalne asjalik mees. Aga...

Ma võin siin ju igasuguseid toredaid postitusi teha. Anda asjalikku nõu, kuidas mingites olukordades peaks käituma ja milliseid valikuid langetama. Mida teha ja mida tegemata jätta. Siit võibki justkui mulje jääda, et oh, küll tal on hästi, aga tundub, et see Võlglane küll ei tea, mida tähendab igapäevaselt võlglaseks olemine. Kahjuks tean. Aga eks ma olen siin üritanud olla selline positiivne ja ideaalne võlglase musternäidis. Aga see on vale, võlts.

Kuhugi detailidesse ma laskuma ei hakka. Sest ma ei taha ja suures plaanis hakkaksin ma selle kõigega ka oma identiteeti liiga palju avama.

Seda postitust siin olen ma alustanud vist oma 4-5 korda juba. Muudkui aga kirjutan mingi mustandi oma notepadi valmis, salvestan isegi ära, aga siis annab vaim jälle alla, panen arvuti kinni ja poen teki alla kudema. Ma vihkan seda inimest, kelleks ma tegelikult muutunud olen. Või noh, vihkamine on ehk liiga tugev sõna siinkohal, pigem lihtsalt haletsen. Ma olen sõna otseses mõttes haletsusväärne.

See praegune periood on kahtlemata kogu mu võlglase perioodi kõige keerulisem ja raskem aeg. Sest see on nii pikaajaline ja sügav. Vaimne, rahaline, finantsiline, depressiivne. Tegelikult tundub, et see vist hakkab ka mu lugejatele välja paistma. Sest viimase nädala jooksul olen ma hakanud saama murelikke kirju. Eks osadele teist olen ma veidi ma natuke oma saladusi eraviisiliselt avanud, aga tegelikult ei soovi ma neil teemadel pikemalt peatuda. Nii palju võin siiski siia lisada, et uuesti oma sõltuvuse juurde ma langenud ei ole. Ei ole ma endiselt kuskil kasiinodes käinud panuseid tegemas.

Praegusel hetkel, nüüd ja praegu, ei ole ma kindel, kuidas siit täielikust madalseisust veel välja ronin. Juba eos palun vabandust kõigilt, kelle usalduse olen praegu tugevalt proovile pannud. Mu usk ja lootus on hetkel tugevalt kõikuma löönud, aga mu tahtejõud on tegelikult õnneks siiski veel alles. Muidu poleks ilmselt ka seda postitust siin praegu ilmunud. Ma tahan edasi võidelda, ma tahan edasi elada, ma tahan paremat tulevikku. Aga ma lihtsalt ei tea praegu veel, kuidas selleni jõuda ja milliseid valikuid selleks teha.

teisipäev, 16. jaanuar 2024

Võlglase mõttemaailm abi palumisel

Ma usun, et paljud inimesed, kes pole kunagi ise võlateemadega kokku puutunud, on üsna kindlalt veendunud, et need võlglased on kõik ikka ühed vastutustundetud lollpead, kes oma hädades suuresti ise süüdi. Ning ega neid ju tegelikult mitte keegi justkui aitama ei peakski - et kui sinna auku oled juba roninud, siis vaata ise, kuidas välja saad, mingit kaastunnet või tuge sa ei vääri. Et natuke ju kurb ja kahju on, aga suures plaanis oma viga. Ja noh - ei saa kellelegi seda arvamust või mõtteviisi ju otseselt ette ka heita. Eks see ongi üsna vastuoluline ja raske teema.

Loomulikult on kõigis ühiskonnakihtides nii halbu kui häid näiteid. Nii tuleb ka tõdeda, et küllap on ka võlglaste seas päris palju igasuguseid kaabakaid. Aga samas ütleb minu isiklik kogemus (seda on mul nüüdseks juba üle 3 aasta) erinevate võlglastega suheldes, et tegelikult on meie seas ka päris palju lihtsalt õnnetu saatusega, aga samas vägagi kohusetundlikke inimesi. Need on inimesed, kes elavad seda kõike väga rängalt läbi. See pidev stressiseisund, unehäired, töö- ja teovõimetus koos igasuguste eneseusu ja enesehinnangu probleemidega. Kui seda inimest ei ole igasugused inkassod ja kohtutäiturid maa sisse surunud, siis teeb ilmselt seda see inimene juba ise.

Eks ma muidugi annan endale aru, et minu valim võlglaste hulgast ei pruugi olla kõige adekvaatsem. Sest ennekõike kirjutavad mulle siiski need inimesed, kes oma probleemidega siiski võidelda soovivad. Kahjuks või õnneks igasugused sullerid ja nihverdajad minuga väga ühendust ei võta.

Aga ühest fenomenist tahaksin ma siiski veel rääkida antud teema juures. See on võlglasepoolne abi otsimine, abi palumine. Suures plaanis võib öelda, et kui teie poole pöördub inimene, kes julgeb teile oma rahalised mured ära rääkida, siis tegelikult peaksite te seda komplimendina võtma. Sest neil teemadel hinge avamine on võlglase jaoks ülimalt keeruline ülesanne. Seda näitab kasvõi see, et igasugustes võlglaste/inkassode/kohtutäituritega seotud Facebooki gruppides kirjutavad kõik võlglased oma postitused anonüümsetena. See on meeletult suur tabuteema. Tihtipeale tuleb muidugi arvestada, et alustuseks inimene pigem pisendab oma probleemi suurust - nii võlgade summasid, ajalisi määranguid ja alati ei pruugi ta ka neid põhjuseid päris sügavuti avada. Seda kõike võiks nimetada pinnase kompamiseks. Võlglane lihtsalt vaatab, kuidas välja valitud usaldusisik sellele kõigele üldse reageerib. Ja eks seal on omajagu ka seda lootust, et kui oma mure natuke väiksemaks rääkida, siis ehk on ka suuremad lootused mingit abi saada. Ükskõik, kas siis vaimset või ka rahalist. Julgen ausalt tunnistada - ka mina ei ole neist pattudest prii. Kui ma seal alguses ikka oma murest inimestele rääkima hakkasin, siis korduvalt tegin need summad siiski väiksemaks. Sest noh, mis reaktsiooni sealt ikka oodata, kui minna kellegi juurde jutuga, et kuule, mul 100 000 euro eest tarbimislaenude ja krediidikontode võlgasid. See võtab arvatavasti vestluspartneril hinge nii kinni, et sealt ei pruugi mingeid häid mõtteid enam tullagi. Tõsi on ka see, et tegelikult tihtipeale piirdubki see südamepuistamine üheainsa vestlusega. Sest võlglase enesehinnang on juba nii palju kannatada saanud, et ega ta väga uuesti sel teemal kedagi tülitada ei julgegi. Ei taha ju oma muredega pinda käia. Sel hetkel ootab see võlglane, et inimesed, kellele sai oma murest räägitud, teeksid ise järgmisi samme. Uuriks, kuidas läheb jne. Võlglane pigem jääb sel hetkel oma nurka edasi kannatama.

Toon siia veel ühe elulise näite. Oletame, et sinuga võtab ühendust su hea sõber, kes tunnistab sulle, et tal on suured rahalised raskused. Te räägite oma jutud ära, sa ütled mõned toetavad sõnad talle ja seejärel oma eelarvet vaadates teed talle ka väikse jõukohase ülekande. Ta küll otseselt ei palunud seda, aga sa teed selle siiski. Ta on ülimalt tänulik, ta saab veidi oma olukorda paremaks, aga kuna tegelikult ta ei rääkinud päris lõpuni oma mure suurusest, siis suures plaanis on see vaid piisake meres. Aga vajalikku hingesoojust annab see talle ikkagi. Samas, kui sa nüüd eeldad, et ta ju tuleb uuesti sinu jutule, kui jälle peaks raske olema, siis arvatavasti sa pigem eksid. Ta ei tule, sest ta on alandlik. Üldjuhul keskmine eestlasest võlglane ei käi abi küsimas. Ammugi ei julge ta abi paluda inimeselt, kellelt on ta juba tuge saanud, sest ta ei taha tunda, et ta kasutab kellegi headust ära. Ta kardab rikkuda neid suhteid ja emotsioone, mida see heategu tekitas. Ta ei taha tunnistada, et sa küll aitasid teda, aga näed, ta on ikka veel hädas. Ta võib küll jagada oma muret, aga ta ei palu teeneid. Ta pigem upub. Vaikselt, hääletult. Ta võib küll appi karjuda, aga ta ei ütle sulle, mida tema heaks teha üldse saab, sest tegelikult on tema koorem suurem kui eales üks inimene taluda suudaks. Võlglane on üks eksinud hing, kes tegelikult vajab suunamist ja tuge.

neljapäev, 4. jaanuar 2024

Koostööprojekt: Keni kogemused antidepressantidega (koos praktiliste näpunäidetega)

Tänane postitus tuleb üsna pikk ja põhjalik. Selle autoriks on täies mahus meile juba tuttav Ken. Teades omast kogemusest, kui ränk on lisaks igasugustele rahanumbritele võlglase jaoks kogu see vaimne pool, siis tuleb tunnistada, et äratundmist on siin omajagu. Loodetavasti on see aga kasulik informatsioon.

Esimene kogemus psühhiaatriga oli mul kaitseväe arstlikus komisjonis, kus ei osanud talle midagi kurta. Aasta hiljem pöördusin mustade mõtete ja edasijõudmatusega ülikoolis üliõpilaspsühholoogi poole. See oli vahetult enne kaitseväge, kust mind enneaegselt välja arvati delikaatsete kohanemishäirete tõttu tervislikel põhjustel, mistõttu nädala psühhiaatriakliinikus "puhkasin". Kliinilise psühholoogiga olin juba haiglas hea kontakti saanud ja pärast tsiviili naasmist pöördusin esmalt tema poole. Need vastuvõtud kestsid kokku üle aasta 1-2x kuus.

Esimest korda sain antidepressantravi perearsti juures paar kuud pärast väest tulekut tuttava apteekri julgustusel. Ise kartsin, et muutun teistsuguseks inimeseks, mis ees ootava lavatööga poleks klappinud. Õnneks oli haiglas oleku ajast kaasas soovitus alustada ravi sertraliiniga ja sellega perearsti poole pöördusingi. Mäletan, et kohanemine ravimiga läks suuremate häireteta, pisut suurenes suukuivus, aga rusuvast masendusest väljumise lootuse kergendustundest saabus minusse mingi rahu.

Sealt edasi läks ravi psühhiaatriakliinikusse esmasele ambulatoorsele visiidile registreerumisel esimese vaba ajaga (1,5 kuud ootamist, vedas vist?) psühhiaatri juurde. See ravi kestis 2,5 aastat, kuni elukaaslasega kokku sain, suur osa olmemuredest leevenesid ja suurenenud elurõõm lubas mul ravi katkestada, kui juhuslikult 1 visiidile ilmumata jäin ja ravimivaru tühjenemist avastades uue visiidi ootuses sain teada, et mu psühhiaater on pensionile läinud. Perearstiga konsulteerides lõpetasin sertraliini võtmise.

Edasi siis võitlesin siiski tugevalt oma ärevusega, aga pidasin seda töö kõrvalt õppides normaalseks. Igasugu pingeid kogunes pärast kooli lõpetamist, suitsetamise mahajätmist ning kooli ja töökoha vahetamist juba paari aastaga üle võlli, mis väljendus eelkõige kõige enam suures kehakaalutõusus ja üldiselt ebaregulaarsetes une- ja söömisharjumustes. Vahepeal ei suutnud mõni öö üldse magada ja tundsin ennast paremini, kuid sõin ennast järgmisel päeval oimetuks. Kõige vastikumad olid päevad, kui magasin 4-5h ja rahutus äratas mind varahommikul, aga uuesti magama ei jäänudki.

Sel perioodil väsitasid lõunased suikumajäämised ühistranspordis või loengus mind varasemast veelgi rohkem, kui varases tudengipõlves. Eriti halvaks läks elu siis, kui asi lisaks minule ka elukaaslast väga häirima hakkas, sest tavapärase norskamisega oli ta harjunud, aga ühel hetkel märkas öiseid hingamisseisakuid, kui nende lõpus ise või tema togimise peale asendit vahetasin ning eriti järskude ja valjude häälitsuste saatel teda äratasin. Asjaga eraviisiliselt (päris kulukas lõbu) tegelema hakates lõpuks diagnoositi raske uneapnoe ja lisaks liigsöömishäire, millele määrati CPAP-ravi ja taaskord antidepressandid, seekord emotsionaalse liigsöömise vastu.

Psühhiaater vahetus selles erakliinikus korduvalt, kuid ühelt uuelt arstilt sain eriti hea ülevaate uuematest ravimitest. Jätkasin siiski juba varem proovitud ravimiga, aga suuremas annuses. Uusi retsepte soovides oli see erakliinik oma tegevust ümber korraldamas, arsti uutest vastuvõtuaegadest lubati teada anda, kuid teatati hoopis peatsetest vastuvõttudest uues asutuses ja retseptid väljastas taas uus tohter. Suures segaduses sain järgmise retsepti üheks kuuks perearstilt, kes polnud nõus neid uuesti enne väljastama, kui mul on tehtud visiit kindla raviarsti juures, ja uus retseptiuuendamine toimus seetõttu teise linna psühhiaatriakliiniku erakorralises vastuvõtus. Siis saabus koroona lockdown ja pöördusin uude erakliinikusse vastuvõtule seni parima mulje jätnud psühhiaatri poole. See oli elumuutev otsus, sest ka osalise töövõimega tegelemiseks sain siit tõuke.

Ma olen sellest ajast saati võtnud vortioksetiini ja alguses oli sel oluliselt sobivam efekt kui sertraliinil, kuid 10mg juures juba suurema annuse sertraliiniga sarnane mõju. Kui suurendasime annust 15mg peale ja sain kõrvale bupropiooni, et seksuaalseid kõrvaltoimeid vähendada, suurenes ka keskendumisvõime ja eluenergia. Uuemaid AD kombineeritaksegi nii tugevama efekti saavutamiseks. Nt kaalulangetuse eesmärgil on olemas ka Mysimba (bupropioon+naltreksoon), kuid perearst hoiatas, et see on raskesti talutav. Stressiga seotult kirjutavad meestearstidki bupropiooni suguvõime turgutamiseks. Tasulisel psühhiaatri vastuvõtul käimisel on suur eelis, et arstil on aega neid asju rahulikult selgitada ja variante kaaluda.

Minu kogemus ütleb, et AD tarvitamise algus sõltub toimeainest ja inimesest. Sertraliiniga on tutvusringkonnas kõik meesterahvad ühel hetkel erektsioonihäiretega ning asendanud selle estsitalopraamiga või võtnud juurde bupropiooni, millel ongi aktiveeriv, tähelepanu ja keskendumisvõimet tõstev toime. Tuttava proviisori sõnul arstid ise tarvitavad üldjuhul ärevust vähendava toimega vortioksetiini, aga sellel pole soodustust, kuid see-eest vähem kõrvaltoimeid.

Efekt hakkab vaikselt avalduma 2 nädala kuni kuu aja jooksul ja igasugu emotsioonid ja elamused kaotavad amplituudi ehk väga musta ja väga helget meeleolu jääb vähemaks. Eriti hea kui õnnestub sel perioodil kliinilise psühholoogiga kontaktis olla, et mõtete nõiaringe lõhkuda. Klassikalisest kognitiiv-käitumuslikust teraapiast efektiivsem edasiarendus on minu kogemuse kohaselt metakognitiivne teraapia (raamat “Ela rohkem, mõtle vähem”). Kui AD üldse ei sobi, siis on see nädala-kahega selge, sest neid kõrvaltoimeid pole võimalik lihtsalt “ära kannatada”, nagu söögiisu muutustest või apaatsusest mööda vaadata saab. Annuse suurenedes kõrvaltoimed nagunii võimenduvad, seega esialgset suukuivust, iiveldust, sagenenud urineerimist, löövet või südamekloppimist ei õnnestu ka parema tahtmise korral ignoreerida.

Ei taha küll ravimise radadel ekselda, aga minul on erinevate AD mõju tuntavalt stabiliseerinud, kui praktiseerida järgnevaid punkte:

1) alkoholi vältimine, 

2) aeglaselt imenduvate süsivesikute ja trüptofaani sisaldava toidu (rohelisemapoolsed banaanid! ahvid juba teavad, et see aitab) ning omega-3 rasvhapete rohke toit (enamik AD ehitavad aju ühendusi ümber ja need on suures osas ehituskivid), 

3) mõõdukas füüsiline koormus (minu perearsti soovitusel vähemalt 15 min järjest iga päev või alates 30 min järjest vähemalt 3 korda nädalas),

4) D3-vitamiini (suures vitamiinidefitsiidis on AD toime nõrgem) ja koensüüm Q10 (energiavaeguse vastu) tarbimise suurendamine, vajadusel isegi toidulisandina (mina olen nendega nii palju petta saanud, et ainult Pharma Nord on vereanalüüsides märgatavatele muutustele kaasa aidanud, kuid normis kilpnäärmega inimestel on ilmselt teisiti). 

Pool aastat on AD võtmisel miinimum, aga eks hädaline tunneb ise ka ära, kui neist on saanud "uus normaalsus", sellest kolm kuud tuleb tavaliselt veel edasi võtta. Mõnel juhul hakatakse siis alles annust vähendama.