Peagi tulekul - ülikooli lõputöö, mis pühendatud krediidivõlglastele

Ma olen jälle ootusärevuses. Seekord küll mitte otseselt iseenda tegemiste tõttu, aga üks põnev verstapost peaks sel nädalal vormistatud ja kaante vahele saama. Või noh, õigupoolest kaante vahel peaks juba olema, aga ametlik kaitsmine peaks aset leidma just käesoleva nädala keskel. Räägin siis muidugi paar kuud tagasi jutuks olnud Janno Rasmus Dregeri lõputööst, kuhu minagi oma tagasihoidliku panuse andsin.

Tegelikult oli mul kohati isegi väike kahtlus ja kärsitus ka selle teema osas tekkima hakanud, sest ma kirjutasin juba aprillis Jannole kirja ja küsisin, kui kaugele asjad arenenud on. Tol korral aga jäi vastus tulemata. Paar nädalat tagasi kirjutasin aga uuesti, lootuses, et äkki on nüüd asjad edasi liikunud. Ning seekord sain ka vastuse.

"Hei! Olen olnud kirjutamise ja tööga väga aktiivses tegevuses ja kahjuks ei ole jõudnud üldse emailidele vastata. Sain just täna (23. mail) enda lõputöö sisse antud ja asun seda kaitsma 30.05. Loodetavasti kõik sobib ja saan selle kaitstud. Saan jagada enda noppeid kohe pärast kaitsmist ja kirjutada sulle ühe blogipostituse. Kas see sobiks?"

Loomulikult rõõmustas see vastus mind väga ja muidugi olin ma kohe ka selle plaaniga nõus. Igal juhul võiks selle kõige alusel peagi loota üht veidi sügavamat analüüsi kogu võlgnevustega seotud temaatikale. Igaks juhuks ma siin mingeid kuupäevalisi lubadusi välja käima ei hakka, sest nagu oli juba näha Levilaga seotud loo pealt, siis ei maksa anda veksleid, mis otseselt minu kontrollile ei allu. Aga sellegi poolest - varsti võiks siia veergudele üks pikem postitus nendel teemadel tulla küll. Seniks aga soovin Jannole kogu südamest edukat kaitsmist!

Surelikkus ja võlakoorem

Tänane mõtisklus saab olema veidi tumedamal teemal. Ning alustuseks tsiteeriksin minu kohta kirjutatud Õhtulehe Rahatarkuse artiklit - (kes veel pole seda lugenud, siis soovitan soojalt). "Oma võlgadega tegelema sunnib Juhanit ka mõte, et ta ei taha neid oma lähedastele pärandada. Sissetulekud on tal võrreldes Eesti keskmisega oluliselt suuremad, mis teeb ka laenujäägi tasumise talutavamaks kui see oleks perekonnale või kõrvalseisjatele." (igaks juhuks märgin selguse eesmärgil ära, et selles artiklis olen ma siis varjunime Juhan all).

Me kõik oleme surelikud. Ning loomulikult on eriti surelikud ka pikaajalised (krediidi)võlglased (sest meie üldine stressitase on ilmselt tavapärasest kõrgem ja seega risk ootamatult mingeid tervisejamasid endale kaela tõmmata oluliselt suurem). Oleks üsna isekas ja lühinägelik mõelda, et ah, suvad need võlad, kui ma juba surnud olen. Sest olgem ausad - loodus tühja kohta ei salli ja paratamatult langevad need võlad siis kellegi teise kohustuseks. Ning enamasti on selleks inimeseks keegi, kes on sulle väga lähedane. Arvatavasti sa tegelikult ei soovi talle  seda jama ju.

Inimeste sissetulekud on ääretult erinevad ning selle kõige tõttu on väga varieeruv ka see laenukohustuste piir, mis elu kuidagi väljakannatamatuks või tülikaks muudab. Ehk siis minu kümned tuhanded eurod miinust on miljonäride jaoks kökimöki, aga samas keskmise Põlvamaa klienditeenindaja jaoks täiesti katastroofiline. Selle kõige tõttu on minu meelest mõttetu rääkida ka mingist üldisest isikliku pankroti summast (sellega vihjan ma siinkohal ühele juristile, kes Facebooki võlagruppides üsna julgelt ja kaootiliselt seda terminit kasutab - pidevalt paneb ta üles postitusi, kus tema hinnangul alates X summast on võlglane ületanud justkui pankroti lävendi; minu laenukohustuste hulk on seejuures olnud alati kordades suurem kui seal jutuks olnud summad, ometigi pole ma kohe kuidagi pankrotis).

Üht mõtet tsiteeriksin eelpool mainitud artiklist veel. "Juhan on otsustanud, et see jääb tema saladuseks. „See otsus kujunes pikema aja jooksul ja selleks kõigeks on mul väga isiklikud põhjused. Suures plaanis säästan ma sellega oma lähedasi. Saan aru neist, kes seda ei mõista, aga nii lihtsalt on,” tõdeb ta, et ega teised teda kuidagi rohkem aidata saakski, kui kursis oleksid." Ehk siis jõuame taas selleni, et mina saan oma laenusummadega hakkama, sest mu sissetulekud katavad need ära. Kahjuks või õnneks on aga enamuse mu lähikondlaste palgasummad oluliselt väiksemad, seega nende jaoks oleksid need igakuised laenumaksed ja ka kogukohuste hulgad arvatavasti parajaks šokiks. Ning kuna ma saan ju nende summadega kenasti hakkama, siis ei näe ma ka põhjust selleks, et panna kedagi minu pärast muretsema. Niigi on see tänapäevaelu üks paras kriiside kaskaad - no ei ole kellelegi mingit lisastressi allikat veel juurde vaja.

Elu on muidugi selles mõttes üsna karm, et iialgi ei tea, millal see lõppeda võib. Mul on tänaseks päevaks seda vanust ka juba nii palju turjal, et igasugused infarkti- ja insuldiohud suurenevad ilmselt iga aastaga. Rääkimata siis meie järjest tihenevast liiklusest, kus auto alla võib juba jääda ka ülekäigurajal. Selle kõige tõttu olen ma tegelikult teinud ühe veidi vastuolulise otsuse. Ma olen oma lisatöö koormuse viinud sisuliselt nulli, sest järjest rohkem hakkasin ma viimastel kuudel tundma seda, et seda kõike on olnud liiga palju. Ning kui see kõik lõpuks mu tervise tuksi keeraks, siis ei oleks minust ka enam väga oma laenude tagasimaksjat. Ehk siis kogu see värk on tegelikult üks suur noateral kõndimine, pidev tasakaalupunktide tunnetamine. Et ühelt poolt saaks võimalikult kiiresti küll neid lepinguid tagasi maksta, aga teisalt et see kõik oleks ikkagi ka pikas plaanis jätkusuutlik ja jätaks mulle mu tervise (ja ehk ka mõistuse ning elu) alles.

Kõik see eelnev on andnud mulle tegelikult ka veel mingi erilise lisatõuke oma tervisliku seisundi nimel pingutamiseks. Kui ikka vähegi võimalik (ja tegelikult on ju peaaegu alati võimalik), siis käin ma nüüd juba iga päev minimaalselt üks tund väljas kõndimas. See klassikaline 10000 sammu on sisuliselt saanud mu igapäevaseks eesmärgiks. Õnneks mu nutikell näitab, et viimasel paaril kuul olen 90% päevadest seda eesmärki ka täita suutnud. Kõndimine on selles mõttes ääretult teraapiline tegevus. Esiteks saab vajaliku füüsilise koormuse, aga teiseks annab see väga hea vaimse väljalülitamise võimaluse. Selle juures on muidugi oluline, et seda kõike tehes ei tohi mingit telefoni endaga kaasa vedada - sa pead saama end viia mingile teisele lainele, eemale internetist, uudistest, sõnumitest, tööst. Oled vaid sina ja sinu mõtted (või kui soov on, siis ehk ka muusika). Soovitan seda kõigile, see on tõesti hea ja vajalik. Ühelt poolt teen ma seda kõike seda selleks, et oma ülekaalu vähendada, aga teiseks siis on see vajalik loomulikult ka selleks, et vähendada neid riske, et ma oma töö- ja laenukohustuste all kokku ei kukuks.

Hoidke ennast ja leidke oma tasakaalupunktid!

Uudiseid Levila rindelt

Ilmselt ei ole ma ainus, kes on natuke juba kärsituks muutunud seoses Levila artiklitesarjaga. Mäletatavasti andsin ma juba ligikaudu 4 kuud tagasi neile ühe pikema intervjuu. Ning vähemalt algse plaani järgi oleks pidanud märtsikuu jooksul see kõik järgemööda ilmavalgust nägema. Aga tänaseks pole endiselt sellest kõigest ei kippu ega kõppu. Kuid nagu öeldakse - kui tekib küsimusi ja tahaks infot, siis tuleb seda otsida või otsesõnu algallika käest küsida. Nii tegin ka mina. Saatsin sel nädalal Henrile kirja ja küsisingi otse - mis värk on?

Ning mul on hea meel tõdeda, et Henri vastas üsna kiiresti ja põhjalikult. Alustuseks edastas ta mulle väiksed vabandused, et see asi niimoodi venima on jäänud, aga õnneks järgnes sellele ka kindlas kõneviisis teade, et teemat pole maha maetud ja Levila on sellest loost endiselt väga huvitatud. Ehk siis töö endiselt käib. Lisaboonusena sain eksklusiivselt tutvuda ka esimese artikli mustandiga, kus siis ka mulle eraldi peatükk pühendatud.

Edasise plaani kohta sain teada veel nii palju, et kuigi sisulised artiklid on suures osas valmis, siis mõned intervjuud on neil endiselt veel töös (kasvõi näiteks ennustusportaalide esindajatega). Ning kuna Levila plaan on avaldada kogu see kompott tervikuna regulaarsete artiklitena, siis ei soovi nad poolikult seda avapauku veel anda. Suurim murelaps pidi hetkel olema aga hoopis ajakirjanike endi ennustuspäevikuga, sest talvel alustatud graafikus on sees ka igasugused laskesuusavõistlused, millel tänaseks päevaks relevantsus puudub. Aga minul igatahes on pärast seda väikest kirjavahetust taas usku, et küllap need artiklid lõpuks ikka tulevad.

Siia lõppu paneksin aga väikse lõigukese peatükist, mis siis mulle pühendatud (pealkiri on sellel üsna kõnekas: "Level 3 - põrgu"). Selles artiklis nimetatakse mind muideks Andreseks - olgu siis nii :)

Probleemiks osutus psühholoogiline pool. Kihlveoportaalid haarasid Andrese täielikult endasse. Andres kirjeldab oma harilikku päeva panustamisperioodi tippajal nõnda: "Hommikul avasin konto ja võtsin mängud ette. Põhimõtteliselt leiab igal ajahetkel miskit, mille peale panustada. Tegin kuskile panuse ära, näiteks NBA korvpalli peale, mida mängiti tihti varahommikul. Kui esimese panusega võitsin, siis sellest tekkis eufooria, mis pani järgmisi panuseid suvalisemalt loopima. Või vastupidi, kui tuli näiteks viimase sekundi viskest kaotus, siis tekkis tunne, et nüüd tuleb see 100 eurot tagasi teenida, mis minult ebaausalt hetkel ära võeti."

Igal juhul mina ootan neid artikleid väga väga suure huvi ja elevusega. Ootused-lootused on päris kõrgele aetud.

Käib kah!

Pärast mõningast eemalolekut olen ma taas tagasi. Ma võtsin kohe täiega aja maha. Ei vaadanud ma mingeid uudiseid, ei surfanud ka väga kuskil sotsiaalmeedias, vaid lihtsalt nautisin Eestimaa kevadet. Lõpuks kujunes sellest kõigest väga mõnus pea 10-päevane vaimne akude laadimine. Selle aja jooksul sai päris palju ka ringi sõidetud - Tallinn, Pärnu, Peipsi rannik, Võru, Tartu, Viljandi. Lisaks sellele olen ma taaskord end taas käsile võtnud ka kaalujälgimise ja üleüldise tervislikuma eluviisi suunas liikumise osas.

Mäletatavasti üritasin ma siin veidi üle aasta tagasi taaskord ühe ekstreemsema dieediprogrammi abil paremasse vormi ajada. Ning lühiajaliselt see toimiski, kilod kadusid nii mis mühiseb. Aga sama kiiresti tulid need tagasi ka. Kokkuvõttes ei midagi üllatavat, kui mitte jätta mainimata seda, et segaseks jääb, miks ma küll taaskord uskusin, et seekord läheb selles osas paremini. Millal ma küll lõplikult õpin, et tegelikult on elus ikka vägagi kehtiv lause, et mis kergelt tulnud (antud juhul siis kaalulangus), see ka üsna tihti kergelt läinud.

Aga seekord üritan ma sellele kõigele läheneda hoopis teistmoodi. Teatud mõttes on see kõik vägagi võrreldav kogu selle võladraamaga. Kõige tähtsam tõdemus siin ongi see, et kiireid lahendusi ei ole. Tähtis on liikuda rahulikult, mõistlikus tempos oma eesmärkide suunas. Juba märtsi alguses panin ma enda jaoks paika väga pikaajalise plaani - ma lihtsalt hakkan käima. Kilomeetrite kaupa, iga päev, sõltumata ilmast (ainsaks takistuseks ehk totaalne paduvihm, sest tund aega kuskil voolava vee käes liguneda ei tundu väga tore). Ma isegi ei unista hetkel sellest, et see kõndimine võiks millalgi ka jooksmiseks muutuda, alustuseks tahan ma lihtsalt 10-15kg alla saada, tekitada endas mõnusa liikumisharjumise ja küll siis keha ise annab millalgi mõista, kas tuleb kõne alla ka sörkimine. Esialgu piirdun järjest kiiremaks muutuva kõnniga. Märtsi alguses oli mul tempoks rahulik 5,8km/h ja distantsiks seal 3-4km korraga, siis nüüdseks olen jõudnud juba 6,2km/h peale ja vahemaa juba 10km kanti, puhkepäevadel isegi veidi rohkem. Eks siin lõpuks seabki see aeg just oma piirid. Sest üle 2h päevas lihtsalt ei ole väga võimalik selleks näpistada, muu elu tahab ka siiski elamist, eks ole. Igal juhul olen ma praegu täiega tahtmist täis ja selle paari kuuga on sellest kõigest saanud minu jaoks juba omamoodi uus sõltuvus. Muudkui aga avastan kodukandi erinevaid kergliiklusteid ja igasuguseid tervise- ja matkaradasid. Enamasti panen juba toast välja astudes marsruudi vähemalt oma peas paika ja hakkan aga minema. Kusjuures selles mõttes on keha vist siiani veidi veel šokis sellest kõigest, et jalad on endiselt igal õhtul ja isegi järgmisel hommikul veidi kanged. Aga see ei takista järgmisel päeval siis uuesti välja minemast. Tuhh on sees ja mulle see asi meeldib. Kahe kuu jooksul on vahele jäänud päevi vast 3-4 kokku olnud. Sügisel ostetud nutikell annab muidugi sellele kõige oma lisavõlu juurde, kõik need graafikud ja arengukõverad on puhas minu teema.

Vahepeal sain siis veel igasuguseid toredaid kauaoodatud uudiseid teada. Esiteks siis aastaboonus, mis osutus veidi isegi loodetust suuremaks. Enamuse sellest rahast kandsin erinevate laenukohustuste katteks ja kiirenduseks, aga omajagu raha jätsin ka endale nii meelerahufondi kui ka veidi enda poputamiseks. Usun, et olin selle ära teeninud. Lisaks sain teada ka uue palganumbri, mis suures plaanis vastas mu ootustele. Eks alati oleks tore veelgi rohkem saada, aga selline peaaegu 10% lisa on ju alati tore.

Ahjaa, olen endast avastanud ühe omaduse, mille üle julgen täitsa uhke olla. Minuealised ja ilmselt ka veidi vanemad inimesed ehk mäletavad sellist Vene multikat nagu "Käib kah!" Teemaks oli seal siis see, kuidas üks jänes suhtus talle osaks langenud ülesannetesse üsna ükskõikselt. Tähtis oli vaid see, et saaks need kuidagi ühele poole, ükskõik kui hästi või halvasti. Lõpptulemusena muidugi väga edukaks see koguvärk ei osutunud. Minust on aga saanud midagi eelnevale vastupidist, sisuliselt olen muutunud perfektsionistiks. Kuigi mu teele satub aegajalt ka võimalusi siit-sealt niiöelda otseteid valida ja erinevaid nurki sirgemaks astuda, siis miski minu sees sunnib mind minema ikkagi mööda õiget teed. Isegi ülekäigurada ületades teen seda viimasel ajal alati sirgjoones, mitte diagonaalis nagu varasemalt. Aga mulle meeldib see. Ja teate, tegelikult olen ma nüüd siis oma viimaste kuude sammudega täitsa 6kg alla võtnud. Mõnes mõttes on see kaalulangus olnud küll pigem aeglane (3kg ühe kuuga), aga selle eest tunnen, et see võiks olla lõpuks ometigi järjepidev ja sihikindel teekond. Midagi, mida suudan ka pikaajaliselt täita (ka aastate lõikes). Muidugi on kevad selliste tervislike elustiilide juurutamiseks parim aeg üldse, sest ilmad lähevad järjest mõnusamaks ja mõnusamaks ning tahaks uskuda ja loota, et sügistuulte ja -vihmade saabudes on see kõik mu igapäevaelu lahutamatu osa, milleta enam ollagi ei oska. Siia lõppu tahakski öelda lihtsalt, et käige teie kah! Jala!

Purustaks mõned slotimängudega seotud müüdid

Kuigi pean tunnistama, et mu peas keerlevad igasugused hasartmängudega seotud mõtted üsna tihti (õnneks juba ammu ei ole nende mõtete seas ise mängima minemise soovi), siis tänase mõtiskluseni jõudsin ma üsna juhuslikult. Teadupärast on Facebooki ja ka teiste sotsiaalmeediaplatvormide põhiliseks eesmärgiks oma kasutajatele igasuguseid reklaame näidata, et saaks siis nende tellijatelt selle läbi kõvasti raha teenida. Nii keris minu uudisvoogu järsku mingi veider kanal, koos veelgi veidramate videodega. Kanali nime ma täpselt ei mäleta, aga selle sisu on laias laastus see, et näidata, kuidas mingid täiskasvanud inimesed mängivad internetis erinevaid kasiino slotimänge, pärisraha peale. Noh, ilmselgelt on tegemist niiöelda sisuturundusega, kus siis online kasiinod annavad seltskonnale mingi kokkulepitud krediidi kätte ja vastutasuks peavad need siis tegema oma mängudest otseülekandeid ja sinna peale midagi vaimukat mölisema. Puhtalt silmaringi laiendamiseks mõtlesin, et vaatan siis mõne video läbi ka (minu voosse jõudsid siis otseülekannete salvestused). Oeh - meeletu, millist kasiinoklišeede jura seal aetakse. Selle kõige tõttu mõtlesin, et koostaks väikse nimekirja slotimängudega seotud müütidest.

• Alustuseks siis teatud mõttes kõiges olulisemast - slotimängud ei ole õiglased, mitte kunagi. Kui keegi ütleb sulle, et vot, kui sa mängid nii palju, oled nii palju kaotanud, siis varsti tuleb sinu kord võita, siis ajab ta sõna otseses mõttes sulle totaalset jama (kuigi ta võibolla ise usub seda juttu). Mitte kunagi pole garanteeritud, et nüüd on sinu kord võita, sest sul on viimased 2 tundi ju nii halvasti läinud. Iga panuse, iga keerutuse taga on võit täpselt samasuguse tõenäosusega.
• Kasiinod ei peta inimesi. Nad ei pea seda tegema, sest pikas plaanis võidavad nad niikuinii. Mängud on lihtsalt selliselt seadistatud. Kasiinode eesmärk on lihtsalt teha kõik endast sõltuv, et sa ei lõpetaks mängimist. Sest mida rohkem sa mängid, seda kindlamalt sa lõpuks kaotad. Selle asja nimi on tõenäosusteooria.
• Panuste suurendamine ei aita sul võita, sest tõenäosusteooria ei hooli su keerutuste rahalisest väärtusest.
• Kui sa oled juba mänguhoos, siis suures plaanis pole vahet, kas su järgmine panus võidab või kaotab. Lõppude lõpuks kaob see raha ikkagi just sinu rahakotist. Sa võid küll täna ja äkki ka homme päris suurelt võita, aga sa tuled tagasi, sest võidutunne oli nii meeldiv. Ning sa tuled ka tagasi siis, kui sa kaotasid, sest sulle meenub, et kunagi sa ju võitsid. Kõige "edukamad" slotimängijad on need, kes kunagi esimesel korral võitsid kohe mingi suurema jackpoti ja nad said aru, et rohkem ei maksa oma õnne proovile panna. Väga edukate slotimängijate hulka kuuluvad ka kõik need, kes pole iialgi mitte ühtegi keerutust teinud.
• Sul ei õnnestu mitte kuidagi slotimasinaid ära trikitada - a'la teed 5 keerutust turbokiirusel, siis 8 keerutust tavakiirusel ja siis lõpuks paned 100 keerutust automaatsel režiimil. Reaalsetel võitudel ja sinu skeemidel pole mitte mingit seost. Kui keegi ütleb, et ta mõtles välja eduka slotimängude võitmise süsteemi, siis sisuliselt ta valetab. See on lihtsalt üks õnnemäng, kus iga keerutus võib sulle küll võidu tuua, aga pikas plaanis oled sa kaotaja.
• Slotimängud on tegelikult lihtsalt üks meelelahutusvorm, kuigi peab mainima, et üks ääretult kallis meelelahutus. Kui sa ei naudi mängimist, siis mine ära - kohe.