Tänase loo algallikaks on taaskord meile juba tuttav Peeter. Mäletate ju küll tema võitlust Revenseni-nimelise inkassoga ja sellest, kuidas tal õnnestus kiirmaksekäsk edukalt tagasi lükata. Täna aga teeme juttu sellisest mõistest nagu notariaalne võlatunnistus. Ma küll päris kindel ei ole, aga mulle tundub, et see on üsnagi vähelevinud moodus võlgnevuste fikseerimiseks. Aga nagu järgnevast loost selgub, siis ega see väga halb variant ei olegi. Hoiab tegelikult üsna palju aega ja ka raha kokku.
Alustuseks aga võtsin ma appi AI ja küsisin talt notariaalse võlatunnistuse definitsiooni. Ja vastus tuli selline:
Mis on notariaalne võlatunnistus ja miks see on oluline?
Eestis on võimalik võlasuhted kindlustada notariaalse võlatunnistusega – see on ametlik dokument, mille kaudu võlgnik kinnitab oma võlga ja kohustub seda tasuma, ning mis koostatakse notari juures.
Miks kasutada notariaalset võlatunnistust?
- Tõendusjõud – Notariaalne dokument on tugeva tõendusväärtusega. Kui võlgnik oma kohustusi ei täida, saab võlausaldaja pöörduda otse kohtutäituri poole, ilma et oleks vaja eraldi kohtumenetlust. See säästab aega ja raha.
- Täitedokument – Kui võlatunnistus sisaldab täitmisele pööramise kokkulepet, saab selle alusel võlga sissenõuda samamoodi nagu kohtuotsuse puhul.
- Usaldusväärsus – Notariaalne vorm annab õigussuhetele suurema kindluse ja aitab vältida hilisemaid vaidlusi.
Notariaalse võlatunnistuse sõlmimiseks tuleb mõlemal osapoolel pöörduda notari poole. Notar kontrollib isikuid, selgitab lepingu sisu ning vormistab kõik korrektselt ja seaduse järgi.
Aga nüüd siis loo algusesse. Peeter võttis aastaid tagasi BigBankist laenu, 10000 eurot. Laenuperioodiks oli 5 aastat ja igakuine kuumakse oli 220 eurot. Peeter maksis alguses laenu kenasti tagasi nii nagu leping ja graafik ette nägid, kuid ühel hetkel hakkasid tekkima tõrked. Alguses lahendas Peeter seda maksepäeva edasilükkamisega (BigBank pakub tasuta võimalust makse näiteks 10. kuupäeva pealt kuu viimasele päevale lükata ja niimoodi kasvõi iga kuu järjest, lepingus jääb seejuures kõik kehtima ja mingeid eraldi allkirju see protsess ei nõua), kuid lõpuks jäi Peeter juba pikemalt jänni. Leping läks hapuks. Selleks hetkeks oli põhiosa võlgnevuseks 6043,29 eurot. Lisaks oli kogunenud 444,86 EUR eest intressivõlgnevusi, 11,76 euro eest viiviseid ja 7,50 euro eest maksmata haldustasusid. Kokku seega 6507,41 EUR. See leping öeldi üles.
Järgmine loogiline samm oleks olnud kohtu poole pöördumine, mis oleks siia omajagu igasuguseid menetluskulusid juurde toonud. Aga Bigbank tegi ettepaneku antud võlgnevus vormistada notariaalse võlatunnistusena. Kuigi Peeter väga palju sellest ei teadnud, otsustas ta siiski selle ettepaneku vastu võtta. Ning nädal hiljem logiski ta notarite koja iseteenindusse sisse, tegi seal ära isikutuvastuse ja seejärel avaneski virtuaalne uks notari kabinetti, kus lisaks notarile juba ees ootamas ka Bigbanki esindaja. Pärast elementaarsete viisakuste vahetamist, luges notar kõik tingimused ja asjad ette ning seejärel vormistati dokument. Sellele panid Peeter ja Bigbanki esindaja kenasti digiallkirjad alla ja oligi dokument vormistatud. Kokku võttis see protsess aega vähem kui 10 minutit.
Milles siis aga kokkulepe seisnes? Aluseks võeti siis juba eelpool mainitud võlasumma 6507,41 EUR, sellele lisandus isikutuvastamise tasu 26,32 EUR ja notaritasu 85,40 EUR (seda siis kõike sel põhjusel, et Peetril polnud raha neid summasid kohe enda poolt välja maksta ja need kulud kandis Bigbank, kes lisas siis need võlasummale lisaks). Kokku kujunes seega lõplikuks summaks 6619,13 EUR. Nüüd aga kõige olulisema asjaolu juurde - Peeter ja Bigbank leppisid omavahel kokku, et antud võlgnevuse osas moodustatakse maksegraafik, kuumaksega 250 eurot. Seejuures on väga oluline märkida, et graafiku korrektse täitmise korral võlasumma enam ei suurene ning siia ei lisandu ka enam intresse. Iga sent kuumaksest läheb võla vähendamiseks. Ehk siis näiteks 4 osamakse tasumise järel on võla suuruseks juba 5619,13 EUR. Kokkuvõttes muutus see laen Peetri jaoks isegi odavamaks. Algse laenugraafiku järgimisel oleks ta olnud tänaseks seisus, kus 220 eurost umbes pool oleks intresside katteks läinud ja teine pool siis põhiosa katteks.
Ainus riskifaktor (aga samal ajal laenuandjale kindlustunde andja) on siin see, et kui Peeter peaks maksetega hilinema, siis läheb selleks hetkeks üles jäänud laenujääk koheselt kohtutäituri lauale, kes sinna omakorda erinevaid tasusid juurde lisab. Sisuliselt on notariaalse võlatunnistuse puhul tegemist kohtuotsusega samaväärse dokumendiga.
Tegelikult oleks päris tore kuulda ka mu lugejate lugusid notariaalse võlatunnistuse sõlmimise kogemustega. Minu enda hinnangul tundub see täitsa aus ja õiglane meetod mõlemale osapoolele. Ning nagu Peetri näitest näha oli, siis tegelikult võlglase seisukohalt ka rahalises mõttes kasuliku meetodiga.