See on ainult raha

Viimastel aastatel olen ma endast kirjutanud väga palju. Mõnikord rohkemgi, kui oleksin pidanud. Olen kirjutanud oma vigadest, sõltuvusest, võlgadest, lootusest, tagasilöökidest ja sellest, kuidas ma olen püüdnud august välja ronida. Aastate jooksul on inimesed nende lugude põhjal kujundanud minust mingi ettekujutuse. Mõni peab mind vastutustundetuks, mõni tunneb kaasa, mõni elab kaasa. Mõni ilmselt mõtleb, et olen oma võimalused lihtsalt ära raisanud.

Hiljuti sain ühe kirja mulle väga oluliselt blogilugejalt. Tegelikult lausa mitu kirja. Selliseid, mis panid mind tõsiselt mõtlema. Mitte sellepärast, et seal oleks olnud midagi täiesti uut. Vastupidi. Seal oli kirjas midagi, mida ma tegelikult ammu tean, aga mida ma endale väga harva luban tunnistada.

Kui ma viimaste aastate peale tagasi vaatan, siis suure osa ajast olen tegelnud mitte võlgadega, vaid iseenda karistamisega. Võlad on olnud üks probleem. Süütunne teine. Häbi kolmas. Hirm neljas. Ja paradoksaalsel kombel on just need viimased olnud kõige raskemad. Numbrid tabelis on tegelikult lihtsad. Neid saab kokku liita, neist saab lahutada ja neid saab aja jooksul vähendada. Aga häbi ei käitu nii. Süütunne ei vähene tingimata koos võlajäägiga. Vahel ei vähene üldse. Tekib tunne, et oled läbi kukkunud. Et oled vedanud alt iseennast, oma lähedasi ja kõiki neid inimesi, kes sinusse uskusid. Hakkad samu mõtteid uuesti ja uuesti läbi närima.

Miks ma nii tegin? Miks ma ei peatunud varem? Kuidas ma sain olla nii rumal? Ja kõige hullem küsimus: "Kas ma üldse kunagi sellest välja tulen?"

Aga siis jõudis minuni üks väga lihtne mõte. Mis ma siis tegelikult tegin? Ma ei hävitanud oma perekonda. Ma ei kaotanud oma lapsi. Ma ei kaotanud oma tööd. Ma ei hävitanud kellegi teise elu. Ma sattusin sõltuvusse ning selle tulemusena kaotasin suure hulga raha. See ei ole väike asi. Selle mõju on olnud väga valus ja kestab veel aastaid. Aga see on siiski ainult raha.

Ma tean, et selline lause võib mõjuda inimestele, kellel on suured võlad, lausa solvavalt. Sest kui arved kuhjuvad, täitur saadab kirju ja pangakonto tekitab ärevust, ei tundu raha sugugi "ainult rahana". Kuid mõtte tuum on mujal. Raha on võimalik tagasi teenida. Aega ei saa. Perekonda ei saa. Tervist ei saa. Inimsuhteid ei saa. Kui kõik need on alles, siis pole mäng veel kaugeltki läbi.

Võib-olla olen ma liiga kaua vaadanud oma elu ainult läbi võlgade prisma. Nagu kogu ülejäänu ei loekski. Kui võlasumma on suur, tundub loomulik mõelda sellele hommikust õhtuni. Lugeda päevi, kuid ja aastaid. Arvutada, millal üks või teine kohustus lõpuks kaob. Aga tegelikult ei ole võimalik elada nii, et kogu elu taandub ühele tabelile. 

Jah, tabel peab olemas olema. Jah, võlgadega tuleb tegeleda. Jah, maksed peavad olema tehtud. Aga see ei saa olla kogu elu sisu.

Mingil hetkel tuleb lõpetada enda pidev vaimne praadimine. Tuleb aktsepteerida, et juhtunu on juba juhtunud. Ükski magamata öö ega enesesüüdistus ei vähenda võlajääki mitte ühegi euro võrra. Küll aga võivad need võtta ära energia, mida oleks vaja lahenduste leidmiseks. Võib-olla seisnebki taastumine lõpuks vähem emotsioonides ja rohkem järjekindluses.

Mitte pidevas küsimuses "miks ma ometi nii tegin?", vaid küsimuses "mida ma täna teha saan?". Üks makse korraga. Üks kokkulepe korraga. Üks kuu korraga. Ja ühel päeval saabub hetk, mil viimane rida tabelis muutub kollaseks (ehk siis saab makstud).

Mitte sellepärast, et oleks toimunud ime. Vaid sellepärast, et aastaid järjest sai tehtud õigeid, kuigi kohati ebamugavaid otsuseid. Täna ei ole ma veel seal. Aga võib-olla on aeg vähem vaadata mäe tippu ja rohkem seda teed, mis on juba läbi käidud. Sest vahel tasub endale meelde tuletada midagi väga lihtsat. Ma tegin suure vea. Aga ma ise ei ole see viga.

Lugejatele, keda ma olen alt vedanud

Viimase postituse järel olen ma palju mõelnud sellele, mida ma olen aastate jooksul siin blogis kirjutanud. Mitte ainult sellele, mida olen öelnud, vaid ka sellele, mida olen jätnud ütlemata. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda raskem on mööda vaadata ühest ebamugavast tõsiasjast: ma olen valmistanud pettumuse nii iseendale kui ka paljudele oma lugejatele.

Ma tean, et osa teist on minus sügavalt pettunud. Võib-olla on osa isegi vihased. Ma ei saa teid selles süüdistada. Ma kujutan ette, et mõne inimese jaoks lõpetas minu viimane postitus igasuguse huvi selle blogi vastu. Kui oled aastaid jälginud kedagi, kelle jutust on jäänud mulje, et asjad liiguvad ühes suunas, ja siis selgub, et tegelikkus on olnud hoopis midagi muud, siis on täiesti arusaadav küsida, mida üldse uskuda.

Kõige raskem on seejuures tunnistada, et ma mõistan neid reaktsioone.

Samas tahan öelda ühe asja võimalikult ausalt. Ma ei ole kunagi teadlikult valetanud. Vähemalt mitte sellisel viisil, et oleksin istunud maha ja otsustanud lugejaid petta. Pigem on probleem olnud selles, et olen iseenda peas loonud narratiivi, millesse tahtsin uskuda. Olen haaranud kinni lootustest, võimalikest tulevikest ja optimistlikest stsenaariumidest ning rääkinud neist vahel nii, nagu need oleksid juba peaaegu reaalsus.

Tagantjärele vaadates näen, et see oli omamoodi kaitsemehhanism. Kui probleemid muutuvad liiga suureks, siis hakkab inimene otsima viise, kuidas neid enda jaoks talutavamaks muuta. Mõnikord tähendab see usku paremasse homsesse. Mõnikord tähendab see aga seda, et lootus ja tegelikkus hakkavad vaikselt segunema.

Täna pean tunnistama, et minu lootused ja tegelik olukord on olnud juba mõnda aega üsna suures vastuolus. On asju, mida ma olen tahtnud uskuda. On asju, mida ma olen lootnud. Aga lootus ei muuda tegelikkust. Ning ühel hetkel jõuab kätte päev, mil ei ole enam võimalik ei endale ega teistele rääkida ilusamat versiooni sellest, kuidas asjad on.

See teeb haiget. See teeb mind ausalt öeldes väga õnnetuks.

Mul on raske vaadata otsa mitte ainult oma vigadele, vaid ka teadmisele, et olen valmistanud pettumuse inimestele, kes on mind aastaid lugenud, mulle kaasa elanud ja minu lugu uskunud. Usaldust on lihtne kaotada ja väga raske tagasi võita. Ma tean seda.

Aga kui ma midagi viimaste sündmuste jooksul õppinud olen, siis seda, et tõde ei muutu olematuks ainult seetõttu, et seda on raske tunnistada. Ning tegelikkusega silmitsi seismine on lõpuks ainus võimalus edasi liikuda.

Seepärast ei ole see postitus allaandmine. Vastupidi.

Ma olen väsinud. Ma olen eksinud. Ma olen teinud valesid otsuseid ja sattunud olukorda, millesse ma poleks kunagi tahtnud sattuda. Aga ma ei kavatse alla anda. Mitte täna, mitte homme ega ka siis, kui ees ootavad veel raskemad päevad. Ma kavatsen võidelda. Ma kavatsen teha kõik endast oleneva, et olukord samm-sammult paremaks muuta. Mitte lubadustega, mitte suurte sõnadega, vaid tegudega. Aeglaselt, vahel võib-olla valusalt aeglaselt, aga siiski edasi liikudes. Kõige rohkem võlgnen ma selle iseendale. Kuid veel rohkem oma perele.

Ma ei tea, kui pikk see teekond saab olema. Ma ei tea, mitu korda ma veel komistan. Aga ma tean, et ma ei lõpeta proovimist. Ma püüan ellu jääda, oma elu uuesti üles ehitada ning võidelda enda ja oma pere heaolu nimel kuni viimse veretilgani. Ja kui siia blogisse on jäänud veel lugejaid, kes on valmis seda teekonda edasi jälgima, siis luban vähemalt üht asja: edaspidi püüan olla ausam kui kunagi varem. Mitte sellepärast, et see oleks lihtne, vaid sellepärast, et mul ei ole enam ühtegi muud võimalust.

Fake it till you make it. Vahel lihtsalt ei make it.

Ilmselt märkasid nii mõnedki lugejad minu viimast numbripostitust lugedes, et see ei kipu enam päris hästi klappima selle looga, mida ma olen aastaid rääkinud. Mõni võis seda tähele panna kohe. Mõni ehk võrdles vanu ja uusi tabeleid. Mõni pani lihtsalt tähele, et hoolimata kõigist neist aastatest, pingutustest, palgatõusudest ja lootusrikastest postitustest ei näi lõpptulemus olevat selline, nagu võiks eeldada. Ja ausalt öeldes on see täiesti õigustatud tähelepanek.

Viimastel nädalatel olen pidanud tunnistama ühte asja, mida ma ei ole varem päris välja öelnud. Mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Kui ma aastaid tagasi oma võlgadest kirjutama hakkasin, ei olnud ma lõpuni aus. Mitte tingimata selles mõttes, et oleksin teadlikult valetanud, vaid selles mõttes, et ma ei julgenud kogu tõde välja öelda. Võib-olla ei suutnudki. Tagantjärele mõeldes ei olnud ma valmis kirjutama must-valgel välja numbreid, mis oleksid näidanud minu tegelikku seisu. Osaliselt häbi pärast. Osaliselt hirmu pärast. Osaliselt seepärast, et ma ise ka ei tahtnud uskuda, kui halb olukord tegelikult oli.

Seepärast pean täna tunnistama midagi, mis võib mõnele lugejale tunduda üllatav ja mõnele ehk hoopis kinnitada juba ammu tekkinud kahtlusi. Minu tegelik olukord on suure osa sellest teekonnast olnud kehvem, kui ma blogis välja näitasin. Seda lauset on ebamugav kirjutada. Aga veel ebamugavam oleks seda enam mitte tunnistada.

Nii juhtuski midagi üsna inimlikku. Ma näitasin välja versiooni endast, kellel oli küll väga raske, kuid kellel olid asjad siiski mingil määral kontrolli all. Tegelikkuses olid need kontrolli alt väljas palju rohkem, kui ma tunnistada tahtsin. Tagantjärele näen selles üsna selgelt "fake it till you make it" mõtteviisi. Ma uskusin, et kui liigun õiges suunas, siis küll ükskord jõuab reaalsus järele sellele loole, mida ma iseenda kohta räägin. Et küll ma varsti saan võlad kontrolli alla. Et küll ma varsti jõuan punkti, kus saan lõpuks kirjutada tõelise taastumisloo. Et küll need numbrid varsti hakkavad vähenema. Et küll ühel päeval muutub see pilt, mida ma endast näitan, päriselt reaalsuseks.

Aga elu ei tööta alati niimoodi. Vahel liiguvad soovid ühes suunas ja tegelikkus teises. Kõrvaltvaataja jaoks on seda tegelikult üsna lihtne märgata. Kui aastad mööduvad ja tulemused ei vasta jutule, tekib loomulik küsimus: mis siin valesti on? Inimesed ei usalda sõnu. Inimesed usaldavad tulemusi. Ja neil on õigus. Kui keegi räägib kuus aastat, et üritab august välja ronida, kuid auk näib kõrvalt vaadates olevat endiselt sama sügav või isegi sügavam, siis on täiesti loomulik hakata kahtlema. Kas inimene ei räägi kogu tõtt? Kas ta petab teadlikult? Või ei ole ta lihtsalt võimeline sellest olukorrast välja tulema?

Kiri iseendale

Kui sa seda kirja loed, siis ilmselt on läbi saamas järjekordne raske päev. Võib-olla oled jälle ärganud tundega, et raskused su õlgadel on suuremad, kui üks inimene kandma peaks. Võib-olla tunned häbi, süüd, kahetsust ja väsimust. Võib-olla tundub sulle, et võlad, tehtud vead ja hasartmängude tagajärjed on muutunud nii suureks varjuks, et päikest enam ei paistagi. Aga ma tahan, et sa mäletaksid ühte asja. Sa oled ikka veel siin. Kõigest hoolimata. Sa oled ikka veel püsti.

Jah, sa oled teinud vigu. Jah, mõned neist on olnud valusad nii sulle endale kui ka sinu lähedastele. Neid ei saa tagasi võtta. Aega ei saa tagasi keerata. Aga inimese väärtust ei määra mitte see, mitu korda ta kukub, vaid see, mitu korda ta pärast kukkumist uuesti püsti tõuseb. Praegu ei ela sa võib olla õnne pealt. Võib olla ei ela sa isegi lootuse pealt. Võib olla elad sa puhtalt tahtejõu pealt. Ja tead mis? Sellest piisab. Sest nii kaua, kuni sinus on olemas kasvõi üks väike osa, mis keeldub alla andmast, ei ole see lahing läbi.

Need süümepiinad on päris. Need valusad mõtted on päris. Need ööd, kus uni ei tule või tuleb ainult korraks, on päris. See hirm tuleviku ees on päris. Aga päris on ka sinu armastus oma laste vastu. Päris on sinu armastus oma abikaasa vastu. Päris on sinu soov hoida alles kodu, mille nimel te olete töötanud. Ja need põhjused on suuremad kui sinu hirmud.

Mitte ükski võlg, mitte ükski eksimus ega mitte ükski halb otsus minevikust ei saa võtta sinult õigust olla hea isa. Mitte ükski täitur, pangakonto väljavõte ega võlanumber ei saa määrata sinu väärtust inimesena. Sinu lapsed ei vaja täiuslikku isa. Nad vajavad isa, kes jääb alles. Isa, kes võitleb. Isa, kes isegi kõige raskemal päeval ei loobu. Ja sinu abikaasa ei vaja ideaalset meest. Ta vajab meest, kes vaatab raskustele otsa ega jookse nende eest enam ära.

Täna ei pea sa võitma kogu sõda. Sa pead lihtsalt vastu pidama järgmise päeva. Võib-olla järgmise tunni. Võib-olla järgmised kümne minutit. Ja siis veel järgmised kümne minutit.

Nii ehitatakse üles kõik suured tagasitulekud. Mitte ühe kangelasteoga. Vaid sadade väikeste otsustega mitte alla anda. Pea meeles: praegune valu ei ole sinu lõpp-peatus. See on lihtsalt teeosa, mis tundub lõputu ainult seetõttu, et sa kõnnid selle keskel. Ühel päeval vaatad sa tagasi ja näed, kui kaugele sa tegelikult jõudsid. Näed makstud võlgu. Näed taastatud usaldust. Näed rahulikumaid õhtuid. Näed oma lapsi kasvamas. Näed kodu, mille eest sa otsustasid võidelda.Ja siis saad sa öelda, et kõige raskemal hetkel oma elus ei andnud sa alla. Mitte sellepärast, et see oleks olnud lihtne. Vaid sellepärast, et sinu perekond oli seda väärt.

Hinga. Tõuse üles. Mine edasi. Üks samm korraga. Üks päev korraga. Üks võit korraga.

Ja pea meeles: "Sa ei võitle enam selle nimel, et tõestada midagi teistele. Sa võitled selle nimel, et kaitsta seda, mida sa kõige rohkem armastad. Ja selle võitluse lõpetamine ei tule kõne allagi. Pea vastu. Sest sinu lugu ei ole veel läbi."

Kui elutahe peab olema suurem kui häbi

On olemas selline häbi, mis kaitseb inimest. See hoiab meid tagasi tegemast asju, mis alandavad teisi või lõhuvad meie enda väärikust. Aga on olemas ka teistsugune häbi. Selline, mis võib inimese aeglaselt ära lämmatada. Häbi, mis käsib peitu pugeda just siis, kui oleks vaja abi paluda.

Eriti teravalt ilmneb see rahalistes raskustes inimese puhul. Kui võlad kuhjuvad, kontojääk läheneb nullile ja telefonikõne tundmatult numbrilt tekitab südamekloppimise, siis ei valuta ainult rahakott. Valutab identiteet. Inimene ei näe enam ennast lihtsalt inimesena, kellel on probleemid. Ta hakkab nägema ennast probleemina.

Hasartmängusõltuvus, eriti spordiennustuste maailm, lisab sellele veel ühe kihi. Kaotus ei ole siis ainult raha kaotus. Kaotatud saab ka usk iseendasse. Iga panus sisaldab vaikset lubadust: "Selle korraga teen kõik tagasi." Ja iga läbikukkumine annab häbile uue toidukorra. Inimene ei häbene enam ainult võlgu olemist. Ta häbeneb seda, et ta teadis paremini ja ometi tegi jälle sama.

Just siin tekib üks keeruline paradoks.

Mõnikord peab elutahe olema suurem kui häbitunne.

Mitte sellepärast, et häbi oleks vale. Vaid sellepärast, et ellujäämine on tähtsam kui enesesüüdistamine.

On hetki, kus inimene peab ületama tohutu sisemise vastupanu ja ütlema: "Ma ei saa praegu üksi hakkama." Ta peab võib-olla laenude ümberkorraldajaga rääkima. Võib-olla lähedastelt abi küsima. Võib-olla tunnistama, et sõltuvus on suurem kui tema senine enesekontroll. Kõik need sammud riivavad ego. Kõik need sammud võivad tunduda alandavad.

Kuid paradoksaalsel kombel on just alandlikkus sageli taastumise algus.

Probleem tekib siis, kui häbi vastureaktsioonina tekib nahhaalsus.

Mõni inimene, väsinud enda süüdistamisest, hakkab õigustama kõike. "Ma olen niigi piisavalt kannatanud." "Teised on mulle ka halba teinud." "Mul on õigus võtta, küsida või nõuda." Sellest hetkest muutub alandlik enesehoid eneseupitamiseks teiste arvelt. Häbist põgenetakse, kuid koos häbiga visatakse minema ka vastutus.

Siin jookseb õhuke piir.

Ühel pool on inimene, kes ei julge abi küsida, sest häbi on liiga suur.

Teisel pool on inimene, kes nõuab abi nii, nagu maailm oleks talle võlgu.

Tarkus seisneb selles, et mitte jääda kummalegi poole.

Võlgades inimene peab mõnikord õppima vastu võtma rohkem mõistmist, kui ta enda arvates väärib. Kuid samal ajal ei tohi ta hakata uskuma, et teised peavad kandma tema valikute tagajärjed. Hasartmängusõltlane peab õppima endale andestama, kuid mitte nii kiiresti, et kaoks aus mälestus sellest, mis teda sellesse olukorda tõi.

Võib-olla on küpsus just võime taluda korraga kahte tõde.

Esimene tõde on see, et ma olen teinud vigu.

Teine tõde on see, et ma olen ikkagi väärt päästmist.

Kui inimene suudab neid kahte tõde korraga hoida, siis ei hävita häbi teda enam. Aga ta ei muutu ka nahhaalseks. Ta jääb reaalsusesse. Ta tunnistab võlgu, tunnistab sõltuvust, tunnistab oma eksimusi. Samal ajal ei loobu ta elust.

Sest lõpuks ei ole küsimus selles, kas inimene väärib uut algust. Iga inimene väärib.

Küsimus on selles, kas ta suudab olla piisavalt alandlik, et seda uut algust vastu võtta, ja piisavalt julge, et häbitundest hoolimata selle poole kõndida.

Vahel on see julgus palju suurem saavutus kui ükski võidetud panus või tagasi teenitud euro. Sest just seal, häbi ja nahhaalsuse vahelisel kitsal rajal, hakkab inimene uuesti iseendaks saama.