Energiast, aga mitte elektrienergiast

Me kõik vajame oma funktsionaalseks toimimiseks (ehk siis teisisõnu elamiseks) energiat. Ning seejuures ei pea ma sugugi silmas seda praegu nii aktuaalset teemat nagu elektrienergia. Kuigi olgem ausad - tänapäeva inimesed on üldjuhul ka ilma elektrita üsna abitud.

Mina räägin antud hetkel ennekõike inimese enda sisemisest energiast. Sisuliselt võiks seda võrrelda ka motivatsiooniga. Kas sul on peal see soov ja tahe midagigi teha, üles ärgata, täita mingit päevakava, teha neid asju, mida ülemus või vastav projekt parasjagu ette näeb jne jne. Mis on see sisemine miski, mis sind tegutsemas hoiab ja mis teinekord lausa naeratamagi paneb. Praegusel pimedal ja masendaval aastaajal on muidugi seda tuhhi tegelikult eriti raske leida. Eriti, kui kõik hinnad kuskil poes või arvetel muudkui rallivad, aga palk seisab paigal. See kõik tekitab paratamatult enamusele meist pigem seda vastikut negatiivset energiat. Ning selle kõigega võitlemine on ikka paras väljakutse. Ega ilmaasjata ei öelda, et inimesed on katki. Sest pidevalt tuleb uksest ja aknast ning igasugustelt ekraanidelt pigem mingi pläusti. Kujutan ette, et selle kõige üle tunneb head meelt ainult üks rühmitus (teate ju küll - see neljatäheline matside kollektiiv).

Meie energia on üsna üksüheses seoses meie emotsioonidega, meie tujudega. Ideaalne oleks olukord, kus me suudame olla õnnelikud ka ainult iseendaga koos olles. Kuid paraku ei ole see sugugi lihtne, sest inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning me kõik oleme suhtes sellega, mis meid ümbritseb - olgu need siis teised inimesed, päikesekogus, temperatuur, naabrite mõistlikkus või mis iganes asjad või olendid veel.

Ilmselt iga hasartmängur teab, kui muutlik võib see energiatase olla. Enamasti on muidugi mängusõltlane lootusetult masenduses ja kui asi on lähedaste eest salajas, siis kulub meeletult energiat ainuüksi sellele, et vähemalt väliselt stabiilne näida. Samas võivad teinekord ootamatud ja suured võidud ebaloomulikku võiduefooriat tekitada, mida siis teatud mõttes samamoodi tuleb kontrolli all hoida. Kui ikka õnnestub näiteks 50 eurost mõne tunniga 1000 eurot kokku kraapida kuskil online kasiinos või ennustusportaalis, siis kaine mõistus võib jalga lasta küll. Mis siis, et tegelikult eelmise 10 päevaga on võibolla sama palju raha maha mängitud ja poleks tahtnud enam hommikul ülessegi ärgata. Täiel määral suudavad seda ebastabiilsust mõista ilmselt ainult teised mängurid. Tavainimese jaoks jääb see tihtipeale täiesti hoomamatuks.

Üks omaette teema on minusuguste introvertide energiatase, sest me olemegi juba oma olemuselt palju loiumad ja teiste jaoks ka täiesti tuimad. Aga loomulikult on meil ka omad emotsioonid ja tujud, aga meie energiahulk sõltub suuresti meist endist. Introverdi parim sõber lihtsalt peab olema tema ise. Teistmoodi see arvatavasti ei toimikski. Minu enda sisemised mõtted ja sügavamad analüüsisessioonid (neid tuleb ikka väga tihti ette) on need, mis mulle seda tahtejõudu annavad. Teinekord annab energiat kasvõi see, kui piilun oma laenukohustuste Excelisse ja näen seda progressi. Introverti peetakse üldjuhul õnnetuks ja igavaks inimeseks, sest väga harva on selline sissepoole elav inimene särav seltskonnatäht.

Ma olen tegelikult ülimalt õnnelik, et ma enda jaoks kogu selle bloginduse leidsin. Sest see on minu moodus oma mõtteid korrastada, saada mingitki peegeldust oma hingesoppides olevatele emotsioonidele ja ajus peituvatele hirmudele-rõõmudele. See kõik annab mulle seda nii vajalikku lisaenergiat. 

Samas olen ma natuke ka oma introvertsuse ohver. Sest on hetki, mil ma sooviksin oma tundeid ka päriselus paremini väljendada. Et suudaksin olla paremini kellelegi toeks, kedagi õpetada või juhendada. Et suudaksin kellelegi enda poolt seda energiat juurde anda. Kuid siin jääb mul paraku oskustest, julgusest ja millest iganes veel puudu. Neid hetki mu elus ikka jagub, kus hiljem kodus olukordi analüüsides mõtlen, et oh - seda oleks pidanud ütlema või toda tegema. Neid kahetsushetki ikka jagub ning eks seegi sööb seda sisemist energiat. Paraku pean ma aga nentima, et kardetavasti selles osas ma enam ei muutu. Ainus küsimus ongi siin, kas ma suudan lõpuni leppida sellega, kes ma siis tegelikult olen.

Loomulikult on kõik need minevikus tehtud suured vead ja kaotatud hiigelsummad mu enesekindlust kõvasti raputanud. Usun, et tegelikult kulub veel aastaid, mil päriselt terveks saan. Tänaseks olen küll kogu sellest jamast suures osas toibunud ja olen taastanud vähemalt eneseusu sellesse, et ma suudan sellest kõigest lõplikult välja tulla. Aga see energiakulu on tohutu. Kusjuures tegelikult olen ma päris palju lisaenergiat ja lisamotivatsiooni saanud ka nendelt inimestelt, kes on mulle väljendanud, et minu olukorrast lihtsalt polegi võimalik välja tulla (eesotsas siin blogiski päris palju mainitud Taaviga). Usun ja loodan, et need hinnangud pole olnud otseselt pahatahtlikud, aga jah, seda tõestamist ja selle nimel tegutsemist on mul ikka omajagu olnud.

Mis sulle energiat annab? Mis sind motiveerib? Mis sind tegutsemas hoiab?

Need "imelised" kasiinode meelituskampaaniad

Kuna viimastel nädalatel on meediaveergudele jõudnud igasugused arutelud kasiinodega seotud reklaamide üle, siis mõtlesin, et jagaksin ka oma mõtteid sel teemal. Nagu on selgunud, siis korraldas üks konkreetne netikasiino üsna piiripealse kampaania. Ning isegi tarbijakaitse sattus segadusse, kas lause stiilis "Kui aega pole, aga tuju on" on siis mängima meelitav kutsung või mitte. Aga reklaaminõukoda tegi siiski lõpliku otsuse ja keelas sellised reklaamid ära, sest mitte ükski kasiinoreklaam ei tohi otsesõnu kedagi mängima meelitada. Vähemalt avalikult mitte.

Ühelt poolt on muidugi hea, et selliste asjadega tegeldakse ja selliseid piiripealseid juhtumeid ikkagi maha võetakse. Teisalt usun, et antud firma käitus ikka üsna teadlikult, sest nagu ikka - ka halb reklaam on ikkagi reklaam. Ning kui su kampaania jõuab isegi Aktuaalse Kaamera uudistesse, siis oled sa võidumees igal juhul. Kardetavasti sattus nii mõnigi inimene selle kampaania tõttu sinna mängima ja arvatavasti see kasumlikult ei lõppenud (vähemalt mitte mängija jaoks).

Mina aga tahaksin tegelikult pikemalt hoopis peatuda erinevatel kasiino ja spordiennustusporaalide boonuspakkumistel. Kes vähegi on nendega kokku puutunud, on ilmselt näinud neid igasuguseid kampaaniaid stiilis "100% sissemakse boonus kuni 100 EUR, tule ja mängi!" Kuna ma ise olen neid boonuseid kümneid ja kümneid kordi oma elu jooksul proovinud, siis oskan neist ilmselt üsna adekvaatselt rääkida.

Selliseid boonuseid pakutakse nii pokkerimänguks, spordiennustuseks kui ka loomulikult kasiinomängude jaoks. Ning mis saaks olla veel vahvam, kui keegi annab sulle tasuta raha, eks ole! Aga no nagu vana kulunud klišee ütleb - kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis reeglina see nii ilus ei olegi. Jah, suures plaanis on loomulikult kõik aus. Sulle tõesti antaksegi see boonusraha. Aga enamasti sõltlane ei viitsi väga täpselt lugeda, mis tingimused ja reeglid sellega kaasnevad.

Kõige räigemad neist on kasiinomängude boonuspakkumised. Reeglina on süsteem siis selline, et sina maksad sisse 100 EUR, sisestad mingi koodi ja saad siis mängutoa poolt 100 EUR lisaks. Nüüd on sul 200 EUR mängimiseks. Aga siit siis tulevadki kaks suurt AGA - esiteks pead sa selle boonusraha pärisrahaks muutmiseks tegema (sissemakse raha + boonusraha)*x EUR käivet. Ning see x on tegelikult ikka päris suur - sõltuvalt kampaaniast ja portaalist kõigub see reeglina seal 30-40 vahel. Ehk siis kokkuvõttes selle 100 EUR sissemakse puhul pead sa tegema mänguautomaatidel käivet 6000-8000 EUR. Ning uskuge mind, seda käivet kokku saada on sisuliselt võimatu, tõenäosusteooria praktiliselt välistab selle. Ning varem või hiljem saab see 200 EUR teil lihtsalt maha mängitud. Ning teine suur aga on see, et enamasti on sellistel kampaaniatel ka ajalised piirangud - a'la selle käibe pead saavutama näiteks 7 päeva jooksul. Ja kui ajaliselt hakkama ei saa, siis tühistatakse lihtsalt kogu see boonus. Ja siin on tegelikult veel üks nüanss - mängutoa reeglite kohaselt mängid sa alustuseks nii öelda oma rahaga. Ehk siis kui sul on 7 päeva järel kontol alles veel 110 eurot, siis sellest moodustab 100 eurot boonus ja 10 eurot sinu enda raha. Siit saate juba edasi mõelda, kui palju boonuse aegumisel raha alles jääb. Kokkuvõttes sisuliselt kõik kampaaniad, kus teile pakutakse tasuta lisaraha kasiinomängude mängimiseks, lõpevad teie jaoks kaotusega. Ütlen ausalt, et mulle ei meenu hetkel mitte ühtegi juhust, kus ma oleksin edukalt selle boonusraha suutnud läbi mängida.

Teine tüüp kampaaniaid on spordiennustuskampaaniad. Ka siin pakutakse sulle tasuta lisaraha. Suures plaanis sama süsteemi järgi - 100% boonust kuni 100 EUR. Eks need summad ja protsendid varieeruvad, aga kõige klassikalisem on just see näide. Siin ma tegelikult nii kriitiline enam ei ole, kui kasiinomängude boonuste puhul. Sest esiteks saab siin veidi rohkem oma õnne mõjutada. Ning teiseks on siin tavapäraseks läbimängimise tingimuseks 5-6 kordne käive. Aga ega needki boonused mingi lihtne raha ei ole. Sest tavapäraselt on siin lisatingimuseks see, et panuste koefitsient peab olema vähemalt 1,8-1,9. Ehk siis suures plaanis ikkagi selline mündiviske sarnane tõenäosus. Muidu oleks jah üsna lihtne raha teenida - paned aga Eesti vs Saksamaa jalgpallimängus sakslaste peale raha mängu 1,1 koefitsiendiga ja käive muudkui tiksub. Aga jah, sellist asja siiski teha ei saa. Mõned korrad on mul tegelikult spordiennustusboonust isegi õnnestunud edukalt läbi mängida. Et selles mõttes neid ma täitsa lootusetuks ei pea. Aga samas pakutakse neid kampaaniaid harvem välja ka.

Sellised need boonuspakkumised siis on. Suured säravad reklaamtekstid, mis lubavad väga mõnusat suurt rahalist süsti, aga täpsemalt reegleid vaatama asudes selgub, et hõlptulust on asi ikka väga kaugel. Aga samas on minu teadmiste kohaselt kogu maailma online kasiinodes need kampaaniad üsna sarnase ülesehitusega, selles mõttes ei ole Eesti siin kuidagi erandlik. Seega, vaevalt siin keegi mingeid seaduseid või reegleid selles osas muutma hakkab. Aga tarbijana või mängijana tuleks lihtsalt paremini teada, mida need boonused endast kujutavad ja mis nendega täpsemalt kaasneb. Siis on lihtsalt hiljem endal lihtsam ja ehk ka pettumust ja kurbust vähem.

Salakavalast hasartmängupiirangust, otse ja keerutamata

Kuna loetud kuude pärast lõpeb mu HAMPI piirang, siis räägiksin üle pika aja taas ka sellest teemast täpsemalt. Teen sellest juttu hästi ausalt ja keerutamata. Alustaksin sellest, et tegelikult ei ole korrektne öelda, et piirang lõpeb. Ise see ei lõpe. Süsteem on üles ehitatud sellele, et lihtsalt sinu poolt määratud aja pärast on sul võimalus see piirang lõpetada - valikus on 6 kuni 36 kuud (kuuajalise sammuga). Ning lisaks on sul võimalus endale piirang seada kolmes erinevad kategoorias - õnnemängud (ehk siis tavalised slotimängud, ruletid, pokker jne), toto mängud (spordiennustus, sõnast totalisaator) ning tavapärane loto (eeldan, et siia alla kuuluvad siis nii igasugused bingo loto, viking loto kui ka ehk kiirloteriid). Minu piirangud on seatud kahele kategooriale - toto ja õnnemängud. Olukorra illustreerimiseks lisan siia ka pildi, mis mulle maksuameti kodulehel avaneb.

Teatud mõttes on mul kahju, et siin ei saa neid piiranguid veelgi pikemaks perioodiks sättida. Aga noh, küllap on sellel mingi konkreetne põhjus, miks just nii on see otsustatud ja seadistatud. Kui inimene aga ennast ei usalda, siis on alati võimalus eelmise perioodi lõppedes endale uus kuni 3-aastane piirang peale panna. Selles mõttes on kõik hästi.

Omaette teema on aga kogu see loogika, millistele kasiino- ja spordiennustusportaalidele see kõik kehtib. Eestis asuvate füüsiliste kasiinodega on lihtne - kuna neis kõigis on ukse peal ID-kaardi kontrollimise kohustus, siis reaalsuses näiteks mina mitte ühessegi neisse sisse ei saa. Uksest sisse saan, aga valvelauast ma kuidagi edasi pääseda ei tohiks. Online portaalidega on aga muidugi asjad segasemad. Eestis ametlikult tegutsevate saitidega on asi taaskord konkreetne - ma ei saa üheski neis mängida ega ka mitte mingeid rahalisi tehinguid teha (ei sissemakseid ega väljamakseid), mõnes ei saa ma isegi sisse logida. Aga nüüd siis asja kurbloolisuse juurde - maailmas on hinnanguliselt üle 2000 online kasiino ja spordiennustusportaali. Eestis ametliku litsentsiga tegutsevaid (ehk siis neid, mis alluvad ka Eesti maksuameti reeglitele ja seadustele) on neid 25-30. Seega, tegelikkuses on umbes 99% maailma netis tegutsevatest mängupõrgutest sellised, mis mitte kuidagi sellele HAMPI piirangule ei allu. Nagu te juba siin erinevatest postitustest olete lugenud, siis tegutsen ja töötan ma igapäevaselt IT-valdkonnas. Ning ilmselgelt ei usuks mitte keegi, kui ma ütleksin, et ma ei tea, kuidas oma nutitelefoni või arvutit seadistada, et saaksin litsentseerimata kohtades panuseid teha või slotimasinaid keerutada. Loomulikult ma tean, kuidas see käib. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et kui millalgi 15 aastat tagasi kogu see litsentsi teema Eesti Vabariigis püsti pandi, siis mängisid alguses sisuliselt kõik eestlased litsentseerimata kohtades (sest litsentside taotlemine oli aeglasem kui vastava seaduse vastuvõtmine) ning põhjalikud õpetused igasugustest EMTA piirangutest (EMTA pani kõigile netipakkujatele peale käsu, et nad peavad mittelitsenteerimata mängutoad ära blokeerima ja näitama seal EMTA hoiatusteadet) mööda pääsemiseks olid väga lihtsasti leitavad.

Mis siis aga üldse takistab mind endiselt mängimast ja panustamast? Tegelikult on vastus lihtne - sisuliselt kõik usaldusväärsed saidid, kuhu ma vähegi oma raha panna julgeksin, on Eestis ametliku litsentsiga ja selle tõttu HAMPI piirang tegelikult ikkagi töötab täitsa adekvaatselt. Mul puudub vähemgi tahtmine kuskile kahtlasesse Kariibi mere saartel registreeritud saidile oma raha kanda. Mitte kuidagi ei ole ma huvitatud lisaks tõenäosusteooriale (ehk siis mängudes võitmise lootusele) hakata võitlema ka potentsiaalsete netipetturitega. Kui Eestis mõni portaal mulle liiga teeks, oleks mul kellelegi kaevata - kasvõi seesama EMTA või tarbijakaitse jne, aga suvalise Barbadose või Bahama netikasiino jamade eest ei kaitseks mind mitte keegi. Loomulikult on tegelikkuses olemas ka siiski selliseid usaldusväärseid portaale, millel pole Eestis tegevusluba ja mis ei allu EMTA kontrollile. Kuid siin on minusuguste jaoks taaskord üks kaitsev nüanss. Enamasti on selliste saitide puhul nende enda sisemised reeglid sellised, kus nad lihtsalt ei lase Eestist kontot teha või siis ei lase sul sinna rahalisi ülekandeid teostada. Loomulikult ma siin mitte ühtegi firmanime välja tooma ei hakka ning ei räägi ma ka teadlikult kõigest sellest, kuidas neid uksi avada.

Ma ei ole isegi kordagi proovinud, kas ma saaksin kuskil kahtlases kohas endale konto teha või sinna raha peale kanda. Ma ei julge, ma ei taha, ma ei tohi. Nii lihtne see kõik ongi. Ehk siis - kes tahab, see leiab enda jaoks alati need võimalused, kes aga ei taha, see leiab põhjendused ja vabandused, miks neid asju mitte teha. Mina aga lähen mõne kuu pärast taas EMTA lehele ja pikendan uuesti oma HAMPI piirangu maksimaalse 3 aasta peale, sest 100%-list usaldust mul iseenda deemonite suhtes endiselt siiski pole.

Pimeda novembrikuu tumehallid mõtted

Käes on november. Kõige klassikalisem Eesti kliimavöötme masenduskuu - kõik on pime, kõle ja hinges on veel viimased mälestused hiljuti lõppenud kaunist suvest. Ei imesta üldse, et paljud eestlased just sel ajal kliimapagulasteks hakkavad. Hea meelega lendaks isegi kuni aprill-maini kuskile soojale maale päikest otsima. Aga no mis sa teed - eks elu teeb omad korrektiivid ja koos koolilastega on selline samm paraku üsna keeruline. Aga noh, lõpuks saab ka see pime aeg otsa ja tulevad uued rõõmsamad hetked. Alati on see ju niimoodi olnud.

Tegelikult on mul lisaks sellele pimedusele veel üks ootamatu tüdimus tekkinud. Tundub, et igasugused võlgadega seotud teemad on minu jaoks lõplikult end ammendanud. Ma ei jaksa, ei viitsi ega taha enam neist asjadest isegi mõelda, veel vähem neid kuidagi analüüsida või neist kirjutada. Mul oli küll siin kuu aega tagasi plaan, et võtaks selle Delfi artiklite sarja nimega "Võla võim" ette ja analüüsiks seda veidi ka enda poolt (praktiseerinud võlglane ju ikkagi), aga vähemalt esialgu ei ole kuidagi seda vaimu peale tulnud. Ning vägisi mingi postituse nimel ei hakka seda endast välja ka pigistama. Eks näis, mis aeg toob, kas see küllastus läheb üle ja viitsin mingi aja pärast uuesti neil teemadel mõelda või ongi nüüd sellega lõplikult finiito.

Kusjuures, kui võlateemadest on mul vähemal või suuremal määral kopp ees, siis näiteks mängurlusest võiksin vist lõputult nämmutada. Seda teemat jaksan ma ikka ja jälle analüüsida ning oma käitumise peale sügavamalt mõelda. Kuigi eks sellegi teema igasugused detailid ja nüansid on siin aja jooksul päris põhjalikult läbi käidud. Aga võlateema tundub mulle lihtsalt selline natuke isegi veel häbiväärsem teema kui mängurlus. Aja jooksul olen hakanud mõtlema, et hasartmängur olla on tegelikult isegi justkui rohkem välja vabandatav kui võlaorjusesse langemine. Mängusõltuvus on ju oma olemuselt haigus, kus mingi sisemine deemon juhib sind. Aga laenude võtmine ja laenuandjate teadlik petmine on ju täitsa mõistusega selgitatav sihipärane tegevus, millel tihtipeale mingeid vabandusi enam polegi. Enese lõhkilaenamine on tegelikult ju lihtsalt finantstarkuse täielik puudumine, sõltumata nendest juurpõhjustest. Puhas lollus lihtsalt. 50-protsendilise KKM-iga laenu võtmisele ei ole mitte kunagi mitte ühtegi normaalset põhjust. Ehk siis teatud mõttes olen ma endale pigem valmis andestama mängurlust kui lõhkilaenamist. Iseasi, kui loogiline see üldse tundub?

Tegelikult tunnen ma kohati ka, et ma olen igasuguse eneseanalüüsiga liiga kaugele ja liiga sügavale läinud. Need suured sisekaemused on minu olemist ja elamist lausa pärssima hakanud. Ikka ja jälle taban ma end mõtlemast sisuliselt iga oma elus tehtud vea ja eksimuse peale. Mis mind viis nende tegudeni, kuidas oleks saanud neid asju ära hoida? Aga võibolla on see kõik vajalik osa minu teekonnast täieliku paranemiseni. Et kõik igasugused suured plahvatused olen ma ära korraldanud, nüüd veel kannatab see maapind igasuguste järeltõugete all ning lõpuks peaks ma ju kogu sellest jamast ka lõplikult taastuma. Õudne, et see kõik ikka nii meeletult palju aega võtab.

Ma olen peaaegu alati olnud ettemuretseja. Ja seda ikka üsnagi pikas ajaperspektiivis. Mitte nii, et vaatan, et oh, novembri arved on makstud, hea olla, hing vaba. Pigem ikka mõtlen alati vähemalt pool aastat ette oma igasuguseid asju. Kuna mul on kõik laenukohustused kenasti Excelis kirjas, siis tean üsna täpselt aimata, mis seisus ma näiteks järgmise aasta aprillis võiksin olla. Aga mulle tundub kohati, aga ma ei tohiks nii pikalt ette neid asju mõelda. Elu jääb niimoodi elamata, rõõmud täiel määral tundmata. Kindlasti ei saa minust samas kunagi ka sellist "päev korraga" elavat inimest, aga veidi tuleks ikkagi neid asju tagasi tõmmata.

Oh, neid mõtteid on ikkagi kuidagi liiga palju. Ma peaksin ilmselt oma psühholoogiga ühendust võtma. Kunagi määrati mulle riigi poolt 10 seanssi, aga reaalsuses kasutasin ma neist ära vaid 3. Sellest on tänaseks küll üle 2 aasta möödas, aga tulekski ilmselt uurida, kas mu diil endiselt veel kehtib. Üks korralik mõttevahetus usaldusisikuga oleks ilmselt täpselt see, mida hetkel vajan. Vot siis - seekord oli vist mu postitusest mulle endale lausa praktiline kasu ka, korrastas mõtteid ja suunab mind konkreetsetele tegudele. Eks siis järgmises postituses annan teada, kuidas mul selles osas läks. Seniks aga kõike kõige paremat ja võitleme edasi! Kui mitte rahamuredega, siis vähemalt oma hingemuredega. Hing vajab ka ikkagi hoolt ja pikka pai.

Mineviku vead minu tänaste teadmiste taustal

Viimasel ajal olen ma ikka ja jälle järjest rohkem hakanud mõtlema oma minevikule. No kogu sellele mängurlusele ja tekkinud võlgadele. Teatud mõttes olen ma ilmselt natuke ebatavaline võlglane. Mul on haridus, mul on koguaeg olnud keskmisest parem töökoht (ja ka palk), omast arust on olnud täitsa ka mõistust ja järjepidevust oma rahaasju kontrolli all hoida, aga ometigi lendasin ma täiega kraavi. Suures plaanis võiks ju isegi öelda, et tegelikult minu elustiil ei tohiks üldse mitte mingeid võlgasid tekitada. Kuid piisab ühest ainsast ajuhälbest nimega hasartmängusõltuvus ja oledki omadega ummikus. Minu ainus õnn selle kõige juures on see, et kui kord oma võlad ületatud saan ning mängudest eemale hoian, siis peaks ma elu lõpuni üsna mõnusasti elatud saama. Tegelikkuses ma ju ei ole kunagi elanud üle oma võimete. Probleem oli milleski muus ja seda saab nii lihtsalt ja konkreetselt identifitseerida ning selle läbi ka sellest jagu saada. Või noh - vähemalt peaks olema võimalik seda kontrolli all hoida.

Teatud mõttes on mul natuke isegi kahju, et ma oma blogi ei alustanud juba siis, kui oma deemonitega võitlesin. Kõik need emotsioonid, mida tõid ägedad võidud või täiesti hoomamatud kaotused - kõik need jäid tollal lootusetult minu enda sisse. Ma ei saanud neid mitte kellegagi jagada. Iseasi, kas ma tollal üldse oleksingi võimeline olnud neid sõnastama. Pigem tahtsin noil hetkedel lihtsalt maa alla vajuda ja ära surra. Kuid ometigi suutsin kogu seda jama enda sees hoida ja vähemalt teadaolevalt keegi mitte millestki aru ei saanud. Kõik, mis aja jooksul siin blogis nendest aegadest meenutanud olen, on tegelikult tulnud siia läbi mingi kaine mõistuse filtri. Neis puudub see traagika-eufooria-masenduse kokteil, mis mind ikka ja jälle pikali tiris. Teisalt on see kõik mulle andnud oma korraliku paksu naha ja ehk ka maailma väärtuste selgema mõistmise.

Ma olin selles perioodis mingis totaalses mugavustsoonis. See kõlab küll absurdselt, et kuidas saab üldse sellise ebastabiilsuse taustal olla mugavustsoonis, aga kohe selgitan. Mul olid tegelikult välja kujunenud omad rutiinid, omad kanalid, kuidas raha juurde saada. Isegi omad süsteemid - kuidas tekitada ilusaid pangakontoseise, et ikka ja jälle oleks võimalus uut raha peale saada. Sellest kõigest kujunes teatud mõttes lausa omaette hasart - kas ma suudan laenuandjad "ära petta"? Kuigi aja jooksul olen ma mõistma hakanud, et tõenäoliselt pingutasin ma selle kõigega kohati isegi üle, sest ega need laenukontorid väga vaeva ei näinud, et mulle tõestada, et ma ei tohiks tegelikult laenu saada. Vastutustundlikust laenuandmisest on kogu see turg ikka lootusetult kaugel, nii laenuandjate kui ka loomulikult laenuvõtjate osas. Ainus jama on siin selles, et tegelikult on kogu selles teemas vaid üks osapool, kes lootusetult kaotab - need on loomulikult laenuvõtjad. Lõpuks on ju just võlglased need, kes tegelikult selle jamaga oma karjääri ja teatud määral isegi elu ära võivad rikkuda. Üks asi on kogu see rahaline kaotus, mis paneb edasi muudkui valesid ja veelgi valemaid otsuseid tegema (teate ju küll seda uute laenudega vanade laenude kinni maksmist, nii kaua kuniks lumepall tapvalt suureks veerleb), aga teine pool on kõik need kaotatud närvirakud, vaimne tervis ning lõpuks ilmselt ka füüsiline tervis (stressiseisund, ebaregulaarne toitumine, kehv uni jne), mis neid potentsiaalseid eluaastaid ikka meeletus koguses vähemaks tõmbab. Jääbki üle vaid ohata ja loota, et äkki tulevik toob vähemalt mulle nii palju rõõmu, et suudan end taastada. Aga kardan, et mõned aastad jäävad mul selle perioodi tõttu ikkagi elamata...

Mu eesmärk ei olnud siin kedagi õpetada või noomida. Ammugi mitte ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, et ärge minu vigu korrake. Ma võin siin igasugust juttu kokku kirjutada, aga reaalsuses ei suuda väljaspoolt mitte keegi tegelikult mitte ühtegi sõltlast maha tõmmata. Kogu see protsess peab algama mängurist endast. Tema ise peab leidma selle miski, mis annaks talle märku, et aitab küll. Muidugi on mul endal kurb meel, et minul läks meeletult palju aega raisku. Muidugi oleksin võinud palju varem oma paranemisteekonda alustada. Aga samas olen ma õnnelik, et ma tegin seda kõike siiski enne, kui oleks võibolla olnud juba lootusetult hilja.