Küsitluse tulemused

Üheksa päeva tagasi, 12. märtsil, avaldasin ma ühe küsitluse, milles siis soovisin veidi tagasisidet saada, mida teie minuga seotud asjadest õigupoolest arvate. Mul on ülimalt hea meel tõdeda, et teid oli palju-palju rohkem, kui ma eales oleksin uskunud. Kui neid küsimusi koostasin, siis peast käis läbi, et oleks tore, kui 25-30 inimest võtab vaevaks oma mõtteid jagada. Aga teid tuli lausa 68. Suur-suur aitäh kõigile! Minu jaoks on iga selline tegu justkui nagu kingitus, hingepalsam. See annab teadmise, et ma tõesti olen aastatega kokku pannud midagi sellist, mis inimesi kõnetab. Eks kogu selline võlgadega seonduv maailm on vähemalt meie riigis üsnagi tabuteema. Ega keegi neid asju avalikult rääkida ei soovi ning kohati tundub, et ega inimesed ei taha isegi näidata seda, et nad selliste teemade vastu huvi tunnevad. Aga paraku on see kõik tänapäevase maailma järjest süvenev probleem. Aga mis seal ikka, on nagu on, võibolla aitab ka see blogi siin ühiskondlikult ja kollektiivselt natuke neid teemasid paremini mõista. Aga nüüd siis küsitluse vastuste kallale.

Kas sinu jaoks muudaks midagi, kui sa teaksid, kes ma olen (nimi, taust jne)? 

Siin oli väga suure ülekaaluga kõik levinum vastus "Ei muudaks, see anonüümsus on täiesti OK". Lausa 72% inimesi on arvamusel, et nii nagu ma seda asja siin juba peaaegu 5 aastat ajanud olen, ongi kõige õigem. Lisaks vastas üks inimene ka vabas vormis sisuliselt samamoodi - "Ei muudaks, anonüümsus on täiesti OK. Avalikult võlglase kapist väljatulek on ikka suur eneseületus. Mind ainult huvitaks, mis erialal sa tegev oled". Vastus sellele küsimusele - IT erialal toimetan juba päris palju aastaid ja olen selle valikuga väga rahul. Kui veidi veel vastuseid vaadata, siis 12% arvas, et "Jah, tekitaks ehk tugevama side" ning 8% teatas, et nad teavad, kes ma olen.

Mis ajast mu blogi lugeja oled?

Sellele küsimusele vastasid peaaegu pooled inimesed (47,1%), et nad on minuga olnud blogi algusest peale. See teadmine on minu jaoks sisuliselt hindamatu väärtusega ja teeb südame alt soojaks. Teie oletegi tegelikult ju minu tugigrupp, kes juba mitu pikka aastat minu tegemisi jälginud. Aitäh! 32,4% on minuga olnud paar aastat ning 11,8% on selle blogi lugejaks alles hiljuti hakanud. Selle kõige juures on oluline ka see, et ühelt poolt annab see kõik mulle vaimujõudu, aga teisalt olen ma rõõmus iga inimese üle, kes tänu sellele blogile hakkab oma võlakoormale leevendusi otsima. Selle kõige tõttu tegelikult püüan igas oma postituses olla võimalikult faktitruu. Et inimesed leiaksid siit ka praktilisi nippe, kuidas oma võlgadega hakkama saada nii vaimselt, juriidiliselt kui ka loomulikult rahalises mõttes.

Mis teemad sind rohkem kõnetavad? (siin sai valida mitu vastust)

Praktiliselt kõiki vastajaid kõnetavad psühholoogilised väljakutsed (85,3%). Eks see ole ka loogiline, sest praegusel ajal lihtsalt ongi vaimsed teemad kahjuks paljude jaoks vägagi aktuaalsed. Ja noh, motivatsioon ning töö- ja teotahe on lõppude lõpuks need, mis meid tegusana hoiavad. Ilma nendeta ei saaks ükski võlglane oma teekonda edukalt lõpuni viia. Pooltele inimestele pakuvad huvi ka kõikvõimalikud juriidilised nüansid. Ning veidi ehk isegi ootamatult on minu murede juurpõhjus enamusele siiski pigem selline "meh" värk - vaid 17,6% soovib spordiennustuse teemasid lugeda ning 26,5% huvitub üleüldisemas mõttes hasartmängudega seotud postitustest.

Kas sinu meelest on OK, kui blogija oma lugejatelt rahalist abi küsib?

Teatud mõttes on see küsimus minu jaoks ehk isegi kõige delikaatsem. Aga teie vastused annavad mulle enesekindlust ja usku juurde. Ehk siis kokkuvõttes ei olegi see asi nii dramaatiline või halb. Kõige populaarsem vastus siin oli "Jah, aitasin ka ise hea meelega" (39,4% vastanutest). 27,3% vastas "Jah, aga ise ei annaks". Ning teised vastused olid juba oluliselt väiksema osakaaluga. Vabas vormis vastuste seas oli näiteks "Jah, aga ei ole veel aidanud, aga ei välista seda tulevikus", või ka näiteks "Raskes olukorras on täiesti ok abi küsida, pole vahet kes oled" ja ka näiteks "On küll hea toon, kui seda ei juhtu liiga sageli". Seejuures, mitte keegi ei valinud vastust "Ei, minu meelest ei ole see hea toon".

Kui sellest blogist ilmuks raamat, kas sa ostaksid selle?

Siin tuleb tõdeda, et raamatu vastu on huvi pigem leige. Kõige populaarsem vastus oli "Ei, mulle piisab blogist ka" (41,2%). 38,2% arvas, et siis ostaks "kui sisaldaks ka materjali, mida blogis pole" ning 20,6% oli siis neid, kes ostaksid igal juhul. Eks ole näha, kas selle teemaga kunagi üldse jõuan kuhugi või mitte. Hetkel on igasuguseid kiiremaid ja kriitilisemaid teemasid mu elus nii palju, et raamat on praegu kuskil kaheksandas reas tagaplaanil.

Kas sooviksid midagi mult küsida või midagi kommenteerida? Huvitavamad küsimused saavad ka blogis vastatud.

Tegemist oli siis vabatahtliku punktiga ning mul on väga hea meel, et peaaegu pooled vastanutest seda võimalust ka kasutasid. Proovin siis järjest neid kommentaare/küsimusi siit üles noppida ja neile midagi asjalikku vastata. Maria ja Keni teemasid puudutavad kommentaarid jätan siinkohal käsitlemata, sest nende viimaste kuude tegemised said juba eraldi postitustena ära kajastatud (lausa 7 inimest küsis nende kohta).

"Tean, et koduste/abikaasa eest oma tegelike emotsioonide ja rahalise seisu varjamine on väga raske, aga kuidas on võimalik, et lähedased aru ei saa, et tegelikult on Sul väga keeruline, et oled mõtetega tihti kuskil mujal, et Sul on depressioon, et Sa pole päris Sina ise? Kas see hirm on ka pidev, et Su "tegelik elu" tuleb päevavalgele?" Jah, see on olnud kogu selle katsumuse üks keerulisemaid asju. Ega ma ju teiste tunnetusi liiga hästi kirjeldada ei oska, et kuidas nemad mind kogu selle aja näinud on. Aga eks siin kokkuvõttes oligi määravaks minu introvertsus, ma olengi suhteliselt tuim. Selle kõigega seoses on tänane reaalsus siiski see, et mu lähedased on kursis mu rahaprobleemidest. Üks südantlõhestavamaid hetki oli see, kui väike poeg vaatas mulle otse silma sisse ja küsis: "Issi, kuhu sa oma raha panid?" See oli karm kohtumine reaalsusega ja andis mu eksimustele hoopis teistsuguse dimensiooni.

"Millist raha majandamise programmi sa kasutad või vana hea vihik/exel?" Vihikut kui sellist mul otseselt ei ole, mulle meeldivad digilahendused rohkem. Aga suures plaanis võlgade haldamiseks on mul jah Excel ning kulutuste jälgimiseks kasutan sellist äppi nagu Toshl Finance, kuhu siis kannan kõik sissetulekud ja väljaminekud sisse. Kunagi isegi kirjutasin sellest pikemalt ka - siin.

"Milline on olnud kogu selle teekonna kõige raskem osa?" Vastus lihtne ja konkreetne - kaksikelu. See pidev varjamine ja valetamine on ääretult ränk. Kõik oleks oluliselt lihtsam olnud, kui ma oleksin juba 5 aastat tagasi appi karjunud ja oma mured ära rääkinud. Aga kahjuks seda kõike enam muuta ei saa. Tol hetkel sai need valikud ja otsused tehtud ning eks kõik röövis mult kahtlemata väga väärtuslikke eluaastaid. Ega ilmaasjata ei öelda, et stress tapab.

"Milline on olnud kogu selle teekonna kõige meeldivam osa?" Meeldivaid hetki ja tõdemusi on olnud tegelikult päris palju. Üks olulisemaid on ehk isegi see blogi siin. See on mind meeletult aidanud, parandanud mu väljendusoskust ja andnud mulle võimaluse oma mured justkui peast eemale saada (läbi selle, et olen need kirjalikult lauseteks vormistanud ja justkui kõrvale tõstnud). Lisaks panevad sellised kriisid tegelikult inimese loovuse ja ellujäämisinstinktid täie hooga tööle. Nii olen ju minagi tänaseks olukorras, kus mu sissetulekud on selle blogi pidamise ajal rohkem kui kahekordistunud. See kõik annab juurde vaimujõudu ja usku, et kui kõik kord ületatud saab, saan ma elada vägagi toredat elu.

"Mida sa soovitaksid teistele?" Ärge tehke nii nagu mina alguses tegin. Rääkige oma inimestele, kuidas asjad on. Mu mured oleksid võinud olla palju väiksemad, kui oleksin õigel hetkel aus olnud.

"Kas uus seaduse muudatus, mida kavandatakse luues register teeks inimeste elu paremaks?" Jah, loomulikult teeks. Päris paljud minu jamad oleksid olemata olnud. Ma oleksin palju varem enda teekonnal stopp-märki näinud, sest läbi selle positiivse krediidiregistri oleksid mu rahakraanid kinni keeratud ja ma ei oleks oma sõltuvust enam toita saanud. See kõik oleks palju varem ja palju väiksemate armidega lõppenud.

"Seda on vist küsitud tegelikult ja tundub, et Sa millegipärast ei taha vastata, mis on ka okei. Lihtsalt lugejana ei ole juba ammu ettekujutust, mis seisus tänaseks reaalselt oled, rahanumbrites ja aastates, kas nt poolel teel või kui suur osa algsest võlast on praeguseks tasutud. Soovin igal juhul südamest jõudu ja vastupidamist!" Jah, tõsi ta on, numbripostitused on tõesti unarusse jäänud. Aga luban selle vea parandada ja teen ülevaate siis, kui olen oma aastaboonuse kätte saanud ja kõik tulekahjud ära klaarinud. Praegu on seda igasugust võlaudu liiga palju.

"Kuidas perele seletad, et korraliku palga juures, mitte midagi endale lubada ei saa? Ühised väljasõidud, kinod, teatrid, puhkusereisid?" Eks siin on kaks asjaolu - esiteks varjasin ma päris tükk aega oma palga suurust (rääkisin selle ca kolmandiku võrra väiksemaks) ja eks sai ka vabandada igasuguse maailmamajanduse ebastabiilsuse või kasvõi kõrge Euribori taha neid asju. See kõik on olnud tegelikult väga raske ja ebameeldiv aeg. Sisuliselt elasin ma aastaid lõhestunud isikuna, mängisin justkui mingit veidrat rolli. Ma ei tahaks enam mitte kunagi midagi sellist üle elada.

"Miks sa ei ole võlgade ümberkujundamiskava proovinud? Sellel on kindlasti erinevaid põhjuseid, sest lõpuks ju kohtunik otsustab, kas alustada kavaga või kuulutada hoopis välja eraisiku pankrott." See teadmine, et selline variant on olemas, on mul sisuliselt blogi pidamise algusest olemas olnud. Aga ma olen alati (teinekord ka muidugi alusetult) uskunud, et ma saan ise kõik probleemid lahendatud. Ise võtsin laenu, ise mängisin kõik maha, ise klaarin ära ka. Ning eks üks põhjusi oli loomulikult ka see, et ma ei olnud selliseks "elu inventuuriks" valmis (sisuliselt tähendab see protsess seda, et iga rida pangakonto väljavõttel võetakse pulkadeks lahti ning see kõik oleks laviinina ka abikaasale kaela lennanud). Tänaseks aga olen jõudnud juba olukorda, kus ma suure tõenäosusega ei vaja seda õlekõrt enam.

"Kas sa oled teinud omale tagasihoidliku eelarve ning pead sellest kinni ja elad võimalikult minimalistlikku elu, et võlast vabaneda? Vaatan Youtubest Caleb Hammeri finantsauditeid ja see on olnud vägagi silmiavardav minu jaoks erinevate kulutuste ja eelarve tegemise osas, ja pani mõistma, et ma ostan tegelikult palju asju, mida päriselt ei vaja ja ma kahtlustan, et sa teed sama, et pärast niimitut aastat endiselt võlgadega maadled. Ma arvan lugejatele oleks huvitav ausalt teada saada, kuidas rahaga ümber käid ja kui suur osa palgast läheb väljasõitudele, väljas söömisele, kingitustele, brändikaupadele, snäkkidele jms ebavajalikele asjadele, selle asemel et selle raha abil aktiivselt võlgu "rünnata"." Minu eelarve on ääretult tagasihoidlik. Sisuliselt 80% mu sissetulekutest läheb võlgade katteks. Tänu sellele, et olen kodus siiski omad asjad ära rääkinud, võttis abikaasa näiteks oma kanda kommunaalmaksed ja enamus poes käike teeb samuti tema. Minu kanda on lisaks laenudele hetkel internetitasu, elekter. Õnneks tänu kodukontoris töötamisele on mu transpordikulud praktilised olematud. Et see säästurežiim on mul tänasel päeval üsnagi maksimaalne (jah, eks alati saaks ju ka koduvahetuse peale mõelda, aga õnneks seda siiski ilmselt tegema ei pea, lahendused tulevad varem). Mingeid niiöelda ebavajalikke asju ei osta ma juba aastaid, väljas söömisega samamoodi. 

Ning siia lõppu siis ka mõned julgustavad ja toetavad laused. 

• "Põnevat elu!" 
• "Soovin parimat tulemust sulle ja asjad lahenevad alati!" 
• "Aitäh, et lugu jagad" 
• "Sa kirjutad väga avameelselt ja kaasahaaravalt. Ma arvan, et oma nime alt kirjutades ei saaks Sa nii avameelne olla. Seega, täiesti ok ja mõistetav on, et jagad oma teekonda varjunime alt. Elan Sulle kaasa ja loodan, et saavutad peagi olukorra, kus saad pingevaba elu nautida." 
• "Pea vastu!" 
• "Küsida ei taha, lihtsalt öelda, et ära piitsuta end nii palju. Sa oled ka inimene, ei peagi koguaeg eeskujuks olema ja üli tubli, ja küll asjad ajapikku kergemaks lähevad." 
• "PS! kirjuta raamat valmis ja ma tulen esitlusele, siis saame päriselt ka tuttavaks ;)" 
• "Ja lõpetuseks! Kõike head sulle, sa oled äge inimene ja jätka samas vaimus ;)" 
• "Mina seda raamatut ei ostaks, aga usun, et paljudel võiks siiski sellest kasu olla."

AITÄH TEILE KÕIGILE!

Koostööprojekt: kuidas Marial läinud on?

Niisiis, üle pika-pika aja räägime taas Mariast. Nagu te ehk mäletate, siis viimati kajastasin tema tegemisi peaaegu 1,5 aastat tagasi. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg liigub. Tegelikult olen ma vahepeal temaga siiski suhelnud ka, aga ei suutnud ma sellest kõigest postitust kokku panna. Aga loodetavasti saavad nüüd kõik lüngad täidetud ja lugejate uudishimu rahuldatud. Väike eellugu ka siia alustuseks - Maria esitas 2024. aasta alguses kohtule võlgade ümberkujundamiskava ning möödus "vaevalt" 3-4 kuud ja see kava kinnitatigi. Kuid siis läks alles tõeline trall käima. Swedbank teatas paar kuud hiljem, et nemad ikka selle kavaga rahul ei ole ja nende arvates tuleks see uuesti menetlusse võtta. Ning kohus nõustus sellega. Mis aga edasi sai ja kuhu see lugu tänaseks on jõudnud, sellest saab lugeda järgnevast vestlusest.

Hei! Kuidas sul läheb? Tegin hiljuti oma blogisse ühe küsitluse ja sealt koorub välja, et päris paljud küsivad just sinu ja Keni lugude järele.

Tsau! Kuule okeilt, ma arvan. Ikka kestab see värk ja uut kava pole ikka esitatud, kuna usaldusisik venitab. Nii et ma olen samas punktis päris pikalt.

Ehk siis tänu kohtute aeglusele ja bürokraatiale on sinu elu nagu lill?

On nagu lill, aga sisuliselt oleks mul juba aasta tehtud ilmselt, kui see aeg ei veniks. Et see asi lihtsalt lükkab kogu seda maksmist edasi.

Kas see tekitab sulle mingeid lisakulusid ka juurde? Viiviseid või muid asju?

Mitte midagi. Et tegelikult olen ma tühikäigul tiksunud päris pikalt. Aga kogu aeg mõtlen, et selle aja jooksul oleks juba päris palju saanud tagasi maksta. Kui see asi saaks mingigi punkti. Aga usaldusisikul olid mingid isiklikud force majeurid elus ja siis see kõik venib tohutult.

Omamoodi juhtum, huvitav, et siis laenuandjad seda protsessi kuidagi ei survesta omalt poolt, nende rahad istuvad ju kinni.

Me pidime uue kava esitama detsembri lõpuks. Täna on juba märts. Ma olen lihtsalt shokis, et nii lastakse usaldusisikul teha. Aga eks kohtutel on ka nii suur ülekoormus, et nad ei jaksa koguaeg näppu pulsil hoida. Ja nii ma tiksun ja ootan oma saatust. Kellelegi midagi ei maksa ja kõik on lahtine. Pole ju maksnud terve aasta.

Sisuliselt saab siis asja kokku võtta nii, et mingi aasta tagasi kinnitati su algne võlgade ümberkujundamise kava ära, aga enne, kui sa maksma hakkasid, esitas Swedbank (oli vist?) kaebuse, et nemad pole rahul selle kavaga ning kohus nõustus sellega. Ja sa pidid siis uue kava koostama koos usaldusisikuga, aga nüüd on see protsess venima jäänud ning algne tähtaeg detsembri lõpp on juba paar kuud üle läinud usaldusisiku isiklike probleemide tõttu (mis ei puutu üldse antud teemasse)... Ning see kõik on tekitanud olukorra, kus sa pole juba üle aasta sentigi kuhugi maksma pidanud ja samal ajal ei tekita see sulle ka lisakulusid ei viiviste ega võimalike leppetrahvide näol.

Täpselt. Tegelikult oli algne esitamise kuupäev varasem. Ta palus kohtult pikendust, sest ta oli haige. Ja nüüd on see veel veninud.

Aga see Bondora 1500 eurone piirang on sul ikkagi peal?

Jup, saan 1500€ ulatuses oma panka kasutada per 1 kuu.

Aga ülejäänu läheb kuskile täiturile?

Ei, Midagi minu kontolt maha ei võeta. Aint tuludekk läks täiturile ja see hoitakse hoiul seni kuni kava kinnitatakse. Siis peaksin need summad tagasi saama.

Ehk siis sulle on tekitatud kohtulik säästu ja kogumiskonto, teenid küll rohkem, aga üle 1500 kulutada ei lubata ja ülejäänu jääb nagu sul hoiule?

Just nii! Sain boonust aasta lõpus ja see jäi kontole lihtsalt. Ehk siis ma olen kogunud a'la üle 3000 euro. Tuludeki rahasid on tagasi saada 1400 euro kanti. Sain palgatõusu hiljuti, ka see tiksub kontol. Ma elan nagu lihtsalt 1500€ eelarve järgi ja muu jääb tiksuma. Ma vahel mõtlen, et äkki ma olen kogemata kuskile rippuma jäänud.

Mis see esialgne uue kava tähtaeg muidu oli? See, mis usaldusisiku haiguse tõttu detsembri (2024) peale lükati?

Ringkonnakohus tegi otsuse augustis. Maakohus tegi määruse kuu aega hiljem. Siis anti vist aega uue tegemiseks kuu ja sealt edasi hakkasid tulema usaldusisiku probleemid. Ma arvan et see usaldusisik on endale tuugalt võtnud liiga palju kohustusi, pluss mingid isiklikud asjad. Vahepeal surus ikka pankrotti peale, aga olen vankumatult kaitsnud oma arvamust ja soovi. Olgem ausad, pankroti saab teha väga lihtsalt ja kiirelt. Ja minu asjaga tegelev kohtunik lõpetab oma töö septembris. Ja kui need asjad peaksid sinnani venima ja siis antakse üle veel uuele…oeh

Oled sa aegajalt seda teemat ise ka torkinud üldse? Küsinud, et mis värk on ja mis saab? Või tiksud rahulikult?

Helistanud, kirjutanud usaldusisikule… Koguaeg tulevad vabandused.

Nagu tema oleks võlgu, reeglina ju võlglased pigem need, kes asju edasi lükkavad ja vabandusi otsivad ning seejärel igasuguseid katteta lubadusi jagavad

Mina ajaks nagu võlgnikku taga. Aga õnneks olen ma kirjutanud.

Ehk siis sul on märgid maas, et sina oled lahendusi otsinud? Millal siis viimati tema poolt üldse mingi kontakt oli?

Veebruaris helistasin. Siis ta ütles, et tal olid isiklikud teemad ja nüüd on 600 lugemata kirja ja palju istungeid ees. Aga ta tegeleb. Ehk siis paneme lepase reega samamoodi edasi hetkel.

Koostööprojekt: Mis on Kenist saanud?

Ootan veel endiselt oma viimasele küsitlusele vastuseid, aga juba praegu olen ma vägagi rõõmus ja elevil, et teid endiselt nii palju on. Seejuures on tore tõdeda, et lisaks minu loole on paljudele korda läinud ka Maria ja Keni teekonnad. Julgelt iga viies küsitlusele vastanu on küsinud just nende tegemiste kohta. Kahjuks olen ma ise viimasel ajal oma asjadega nii hõivatud olnud, et nad on ka minu poolt tõesti veidi unarusse jäänud. Kuid võtsin teie kommentaaridest kinni ja saatsin nii Kenile kui Mariale lihtsa ja otsekohese küsimuse - "Kuidas läheb?" Ning Keni vastus on nüüd teie ees. Lisakommentaarina saan öelda, et see on ilmselt mu blogi läbi aegade kõige pikem postitus üldse (korra mõtlesin ka seda poolitada, aga siiski loobusin loetavuse huvides sellest).

----------

Võlaratas on seiskunud. Pankrotimenetlusega tegeleb minu eest pankrotihaldur. Detsembris saabusid kohtudokumendid, millega kinnitati võlausaldajate nimekiri ja nõuded. Pankrotihaldur on tohutu töö ära teinud ja nõuete põhjendatust kontrollinud vastutustundliku laenamise seisukohalt. Kui  seda põhimõtet on rikutud ja võlgnikku pole piisavalt kontrollitud, loetakse kõik tasutud maksed põhiosa katteks ja intressiks Euroopa keskpanga põhiliste refinantseerimisoperatsioonide intressimäär (enne Covid-kriisi ja Ukraina sõda 0%).

Kahe võlausaldaja nõue tühistati pankrotihalduri vastuväitega nõustudes kohtu poolt, sest nad ei esitanud piisavalt täpseid ja põhjendatud andmeid, sest kohus ja pankrotihaldur ei pea lisade massist andmeid otsima, kui võlausaldaja neid selgelt ei esita. Isegi sobimatu failivorming võib saatuslikuks osutuda või kui tagasimaksete jaotumine eri lepingute põhiosa ja intressi vahel pole eristatavad. Siin ja edaspidi teistelgi kasutati päris karmi sõnastust: “Kuna ümberarvestus VÕS § 4034 lg 7 alusel puudub, on nõue ebaselge ja seega ei saa kohus nõuet tunnustada.“ Nii loeti mitmel juhul kõik mu tehtud maksed põhiosa katteks.

Ainult 1 võlausaldaja põhjendas oma nõudeid pankrotihalduri vastuväidetele õigesti ja esitas lõpuks ümberarvestuse, milles intressinõue loeti tühiseks, sest krediidivõimelisust on liiga optimistlikult hinnatud ja kogu seni tasutud summa ulatuses tehti põhiosa jäägi ümberarvestus. Siit siis refinantseerimislaenude nõrk koht: nendega tunnistab laenuvõtja kokku koondatavate laenude põhiosad ja intressid enda jaoks sobilikuks ning menetlusprotsessis neid enam ümberarvestamisele kaasata ei saa ehk refinantseerimiseni tasutud intressid ja põhiosad jäävad laenufirma kasumiks ka võimaliku vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral.

Nüüd on pankrotihalduril luba minult arestitud varadest tagasimakseid teha, kusjuures nõuete kogumaht vähenes ca 3 korda:  43000€ pealt lõpuks vähem kui 16000€ ja kui see saab kolmeaastase menetluse käigus märkimisväärses mahus tagastatud, et võlgadest vabastamise menetlus edukalt lõpetada.

Nagu arvata võib, üritavad võlausaldajad kohtumäärusi vaidlustada, kuid sageli on tulemuseks kohtu poolt määruskaebusest keeldumine. Üks laenuandja esitas määruskaebuse oma nõude tunnustamata jäämise kohta. Selle kaebuse käik minule nähtavates kohtudokumentudes ei kajastu. Küll aga esitas sellele määruskaebusele 2-nädalase hilinemisega vastuse teine laenuandja, et ka nende nõuet tunnustataks. Kohus noomis viimast, et vastusena teise võlausaldaja määruskaebusele ei saa oma nõude tunnustamist paluda, jättis vastuse käiguta ja andis juhtnöörid võimalikuks esialgse määruskaebuse tähtaja ennistamiseks koos mõjuva põhjuse, määruskaebuse riigilõivu tasumise tõendi ja täpsustatud vastuväidetega pluss neid kinnitavate tõenditega. Laenuandja oma järgnenud avaldusega riigilõivu ei tasunud, mõjuvaid hilinemispõhjusi ei esitanud ja vastuväiteid ei tõendanud, seega kohus keeldus määruskaebuse menetlemisest. Tundub, et osadel laenuandjatel on viletsad või ülekoormatud juristid.

Vahepeal sain kinnituse miinimumpalga suurenemisega kaasnenud mittearestitava sissetuleku osa suurenemisest 1093€ pealt 1181€ peale (miinimumpalk pluss kolmandik 1 ülalpeetava eest). Sularahaarveldustega kaasnenud ärevus on põhimõtteliselt kadunud ja hädavajalikke ülekandeid aitab teha elukaaslane.

Ma saan seega jätkuvalt kasutada deebetkaarti ainult sularaha väljavõtmiseks, ka kontojääki ja 10 viimast rida konto väljavõtte summasid näen ainult pangaautomaadist. Teisele kontole on ligipääs ainult pankrotihalduril. Kui detsembrini tegi ta iga uue kuu alguses kuhugi ülekande arestitava summaga, siis nüüd seisab mu põhikontol mitmetuhandeeurone jääk, mida ma käsutada ei saa. Kas varasemad ülekanded kogus pankrotihaldur minu kolmandale kontole (tavapraktika) või oma deposiitkontole, seda ma ei tea, igatahes võlanimekirja kinnitamisest alates peaks ta minu poolt loetud seadusest lähtuvalt väljamakseid kohtu poolt tunnustatud võlausaldajatele tegema kord aastas.

Isiklik elu on pingeline, õpingud sujuvad üle ootuste mõõdukalt, praegusel põhitöökohal on mõlemapoolsed tõsised motivatsiooniprobleemid, lisatöö on vahelduva intensiivsusega, võtsin vastu lisatöö ilmselt kolmekohalise tasuga, mis laekub ilmselt mais pärast käsundi täitmist. Viimasel lisatööl oleks potentsiaali kujuneda unistuste põhitööks, aga pereelu ei võimalda seda. Olen saanud 2 tööpakkumist sügisest kodule lähemale, aga nende võimalikkust saan hinnata mais, kui uue semestri tunniplaan avalikustatakse. Praegusel töökohal kärbub koormus sujuvalt kokku, kuid ehk osutub võimalikuks hoopis praegu omandatava erialaga seotud töö. Sel juhul vahetuks praegune tähtajatu tööleping 1…3-aastase tähtajalise töölepinguga. Määramatust ja kahtlusi on palju. Kas kõigutada praegust suhtelise stabiilsuse paati või jätkata harjumuspärasemas rütmis? See on raske küsimus.

Täiendus: maakohtu otsus esialgse määruskaebuse tagasilükkamise kohta jäi ringkonnakohtus jõusse, kuna pankrotihalduri poolt kontrollitud andmetel minu kontole laekunud ca 2400€, mille väljastamist laenuandja omapoolselt ei tõestanud, saaks lugeda ca 3900€ tagasimaksete põhjal ümberarvestatuna tasutuks, jällegi laenuandja ise ümberarvestust ei esitanud.

Üle pika aja üks küsimustik

Täna ma siia pikka juttu kirjutama ei hakka. Täna paluksin ma teilt hoopis veidi tagasisidet. Kuidas te kõigesse sellesse suhtunud olete, mida siin viimasel ajal kajastanud olen ning mis teid rohkem huvitaks. Ning muidugi saab ka igasuguseid küsimusi küsida. Kõik huvitavamad küsimused ja kommentaarid plaanin ka mõnes järgnevas postituses lahti harutada ja neile vastuseid anda. 

Küsimustik ise on siin - https://forms.gle/Fu4KpZE9kJXZP2oC7

Teie vastused ja arvamused on mulle väga tähtsad!

Ära unusta ka iseenda eest hoolt kanda

Minu selle aasta hilistalve-varakevade kõige suurem hirm on olnud seotud ajaga. Ning tegelikult võin üsna suure tõenäosusega tänaseks kergemalt hingata. On üsna kindel, et ma saan oma aastaboonuse enne kätte, kui siin kõige hullemad stsenaariumid hakkaksid teostuma. Ehk siis juba kuskil jaanuari keskpaigast kartsin ma tõsimeeli, et ma võin korralikult orki lennata ja lõpuks "röövivad" igasugused kohtutäiturid mult suure osa boonusest endale. Aga täna, imeilusa ilmaga naistepäeval, seda ohtu enam olla ei tohiks. Eks ma olen ise ka tubli olnud ja igasuguste laenufirmadega väga aktiivselt suhelnud ning niiöelda murdlainet kenasti tagasi hoidnud, aga kahtlemata on minu edus suur roll olnud ka mind ümbritsevatel inimestel. Sealhulgas loomulikult ka teil, mu kallid lugejad. Igasugused suuremad ja väiksemad rahasüstid siit-sealt on mind vee peal hoidnud. Ühtegi reaalset kohtumenetlust pole minu suhtes isegi veel mitte alustatud ning kõik on selles mõttes kontrolli all. Jah, ma olen küll päris mitmesse kohta võlgu jäänud ning igasuguseid viiviseid ja leppetrahve on mu suunas loobitud küll, aga ikkagi, kaitsemüür püsib ning päästev aprill on vaid loetud nädalate kaugusel. Ja siis saan ma ka kõik hõõguvad tulekolded kenasti kustutatud. Aitäh teile kõigile, kes te olete sel teekonnal mind toetanud ja ka kõigile teile, kes te olete mu suhtes kannatlikkust üles näidanud. Ma ei unusta neid hetki mitte kunagi.

Muidugi tõsi on samal ajal ka see, et lõplikust pääsemisest olen ma endiselt veel väga kaugel. Kuigi ma olen koguaeg justkui niiöelda kätt pulsil hoidnud ja püüdnud oma seisu igakuiselt ajakohasena hoida, siis tegelikult ei ole juba viimased pool aastat see enam hästi õnnestunud, vaim lihtsalt on väsinud. Eks see pinge ja meeletu grindimine lihtsalt tapab. Eriti kui iga kuuga need asjad nii vähe paremuse poole liiguvad. Ning eks siis ongi taas ka igasugused kärsituse vead ja eksimused sisse tulnud. Mõned suuremad, mõned väiksemad. Tagantjärgi tarkusena võiks ju loomulikult öelda, et ma olen ju alati tegutsenud parima teadmise ja parimate eesmärkide nimel, aga paraku pole see alati lihtsalt õnnestunud. Vahet ju kokkuvõttes polegi, kas põhjuseks oli lõpuks ebaõnn või iseenda rumalus. Fakt on see, et see, kus ma hetkel omadega olen, ongi mu tänane reaalsus.

Oma Facebooki kontole kirjutasin hiljuti mõned laused, mida siinkohal veidi rohkem lahata sooviksin. Seejuures, soovitan kõigile, kes mu veidi vahetumaid emotsioone lugeda soovivad, mu konto jälgijaks hakata. Aegajalt postitan sinna asju, mis blogisse isegi ei jõua. Aga kirjutasin ma sinna siis järgmist: "Viimasel ajal on mind tabanud üks veider tendents. Inimesed kirjutavad mulle (nii emaile kui ka siinsamas messengeri chatis), kurdavad oma võlgadega seonduvat muret, mida siis kuulan ja aitan nii palju kui oskan ja tean (enamasti siis näitan inimestele kätte suuna, kelle poole pöörduda). Aga seejärel see kõik justkui katkeb. Kui mõne aja pärast küsin, kas inimene otsis ja sai abi, siis mulle enam ei vastata. Ma saan aru, et võlglase elu ongi raske, aga ma ei tea, see kõik tundub nii veider. Ma võtan kõiki neid lugusid hinge ja püüan oma parima arusaamise järgi nõu anda, aga lõpuks mind sisuliselt ignoreeritakse. Minu pea seda väga hästi ei võta - miks ometigi? Mis sellise käitumise eesmärk võiks olla? Mind teeb see kõik igal juhul ääretult kurvaks. Loomulikult on ka teistsuguseid näiteid, kus tõesti ollakse tänulik, et ma ära kuulasin ja oma nõu andsin. Et nii lootusetu see pilt siiski pole. Kuna ma ise tunnetan seda võlglase hingeelu ilmselt iga külje pealt üsnagi hästi, siis eks ma tean, et see kõik ongi vaimselt paras piin ja selle tõttu tahaksingi toeks olla neile, kes minu poole pöörduvad. Mis siis, et olen ju isegi parajalt katki." Selle postituse peale võtsid päris mitmed kaasaelajad minuga ühendust ja võtsid vaevaks mind paari hea sõnaga toetada. Kõige põhjalikult arutlesime seda kõike ühe armsa inimesega, kes ütles mulle järgmist: "See postitus näitab, et inimesed kellel on mure enda võlgadega, pole veel valmis abi vastu võtma või ei saa isegi aru mida teha, nad vajavad aega. Ma saan aru, et sa tahad aidata, kuid mulle tundub, et sa annad endast liiga palju teistele, seades enda heaolu tahaplaanile. Parem aita ennast ja need, kes pöörduvad sinu poole, pane nad fakti ette, et nad ise ka aru saaks mida või keda nad vajavad/soovivad. Eesmärk on üllas ja mõnikord vajavad inimesed kedagi kellega rääkida murest, saan väga hästi aru ja seda ongi vaja, rääkida. Kuid ära rebi end 100 tükiks. Kui teed kõike, siis tegelikult ei jõua teha midagi. Aidata ongi vaja, kuid teatud piirini, et sa ennast ei koormaks. Leian, et aidata saab neid kes päriselt ennast aidata tahavad. Sa anna inimestele õng, mitte kala. See paneb pingutama ja leidma abi ka mujalt, mitte jääda ainult sulle lootma."

Lihtsad sõnad, lihtsad mõtted. Aga nii õiged. Vahepeal ongi hea, kui keegi neid tõdesid meelde tuletab. Nagu ka lennukis kästakse: "Esmalt pane hapnikumask endale peale ja siis alles hakka ringi vaatama, keda veel aidata saaksid." Nii kehtib see ka päriselus. Veidi ehk isegi isekas, aga samas vägagi oluline tõde. Ma olen tõesti ääretult tänulik (ta teab, et olen), et see inimene mind sedasi mõistlikumale teele suunab, selle mulli sees olles kipub see reaalsus ja enesealahoiuinstikt kaduma. Aidakem teineteist, aga ärgem jätkem ennast unarusse.