Fake it till you make it. Vahel lihtsalt ei make it.

Ilmselt märkasid nii mõnedki lugejad minu viimast numbripostitust lugedes, et see ei kipu enam päris hästi klappima selle looga, mida ma olen aastaid rääkinud. Mõni võis seda tähele panna kohe. Mõni ehk võrdles vanu ja uusi tabeleid. Mõni pani lihtsalt tähele, et hoolimata kõigist neist aastatest, pingutustest, palgatõusudest ja lootusrikastest postitustest ei näi lõpptulemus olevat selline, nagu võiks eeldada. Ja ausalt öeldes on see täiesti õigustatud tähelepanek.

Viimastel nädalatel olen pidanud tunnistama ühte asja, mida ma ei ole varem päris välja öelnud. Mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Kui ma aastaid tagasi oma võlgadest kirjutama hakkasin, ei olnud ma lõpuni aus. Mitte tingimata selles mõttes, et oleksin teadlikult valetanud, vaid selles mõttes, et ma ei julgenud kogu tõde välja öelda. Võib-olla ei suutnudki. Tagantjärele mõeldes ei olnud ma valmis kirjutama must-valgel välja numbreid, mis oleksid näidanud minu tegelikku seisu. Osaliselt häbi pärast. Osaliselt hirmu pärast. Osaliselt seepärast, et ma ise ka ei tahtnud uskuda, kui halb olukord tegelikult oli.

Seepärast pean täna tunnistama midagi, mis võib mõnele lugejale tunduda üllatav ja mõnele ehk hoopis kinnitada juba ammu tekkinud kahtlusi. Minu tegelik olukord on suure osa sellest teekonnast olnud kehvem, kui ma blogis välja näitasin. Seda lauset on ebamugav kirjutada. Aga veel ebamugavam oleks seda enam mitte tunnistada.

Nii juhtuski midagi üsna inimlikku. Ma näitasin välja versiooni endast, kellel oli küll väga raske, kuid kellel olid asjad siiski mingil määral kontrolli all. Tegelikkuses olid need kontrolli alt väljas palju rohkem, kui ma tunnistada tahtsin. Tagantjärele näen selles üsna selgelt "fake it till you make it" mõtteviisi. Ma uskusin, et kui liigun õiges suunas, siis küll ükskord jõuab reaalsus järele sellele loole, mida ma iseenda kohta räägin. Et küll ma varsti saan võlad kontrolli alla. Et küll ma varsti jõuan punkti, kus saan lõpuks kirjutada tõelise taastumisloo. Et küll need numbrid varsti hakkavad vähenema. Et küll ühel päeval muutub see pilt, mida ma endast näitan, päriselt reaalsuseks.

Aga elu ei tööta alati niimoodi. Vahel liiguvad soovid ühes suunas ja tegelikkus teises. Kõrvaltvaataja jaoks on seda tegelikult üsna lihtne märgata. Kui aastaid mööduvad ja tulemused ei vasta jutule, tekib loomulik küsimus: mis siin valesti on? Inimesed ei usalda sõnu. Inimesed usaldavad tulemusi. Ja neil on õigus. Kui keegi räägib kuus aastat, et üritab august välja ronida, kuid auk näib kõrvalt vaadates olevat endiselt sama sügav või isegi sügavam, siis on täiesti loomulik hakata kahtlema. Kas inimene ei räägi kogu tõtt? Kas ta petab teadlikult? Või ei ole ta lihtsalt võimeline sellest olukorrast välja tulema?

Kiri iseendale

Kui sa seda kirja loed, siis ilmselt on läbi saamas järjekordne raske päev. Võib-olla oled jälle ärganud tundega, et raskused su õlgadel on suuremad, kui üks inimene kandma peaks. Võib-olla tunned häbi, süüd, kahetsust ja väsimust. Võib-olla tundub sulle, et võlad, tehtud vead ja hasartmängude tagajärjed on muutunud nii suureks varjuks, et päikest enam ei paistagi. Aga ma tahan, et sa mäletaksid ühte asja. Sa oled ikka veel siin. Kõigest hoolimata. Sa oled ikka veel püsti.

Jah, sa oled teinud vigu. Jah, mõned neist on olnud valusad nii sulle endale kui ka sinu lähedastele. Neid ei saa tagasi võtta. Aega ei saa tagasi keerata. Aga inimese väärtust ei määra mitte see, mitu korda ta kukub, vaid see, mitu korda ta pärast kukkumist uuesti püsti tõuseb. Praegu ei ela sa võib olla õnne pealt. Võib olla ei ela sa isegi lootuse pealt. Võib olla elad sa puhtalt tahtejõu pealt. Ja tead mis? Sellest piisab. Sest nii kaua, kuni sinus on olemas kasvõi üks väike osa, mis keeldub alla andmast, ei ole see lahing läbi.

Need süümepiinad on päris. Need valusad mõtted on päris. Need ööd, kus uni ei tule või tuleb ainult korraks, on päris. See hirm tuleviku ees on päris. Aga päris on ka sinu armastus oma laste vastu. Päris on sinu armastus oma abikaasa vastu. Päris on sinu soov hoida alles kodu, mille nimel te olete töötanud. Ja need põhjused on suuremad kui sinu hirmud.

Mitte ükski võlg, mitte ükski eksimus ega mitte ükski halb otsus minevikust ei saa võtta sinult õigust olla hea isa. Mitte ükski täitur, pangakonto väljavõte ega võlanumber ei saa määrata sinu väärtust inimesena. Sinu lapsed ei vaja täiuslikku isa. Nad vajavad isa, kes jääb alles. Isa, kes võitleb. Isa, kes isegi kõige raskemal päeval ei loobu. Ja sinu abikaasa ei vaja ideaalset meest. Ta vajab meest, kes vaatab raskustele otsa ega jookse nende eest enam ära.

Täna ei pea sa võitma kogu sõda. Sa pead lihtsalt vastu pidama järgmise päeva. Võib-olla järgmise tunni. Võib-olla järgmised kümne minutit. Ja siis veel järgmised kümne minutit.

Nii ehitatakse üles kõik suured tagasitulekud. Mitte ühe kangelasteoga. Vaid sadade väikeste otsustega mitte alla anda. Pea meeles: praegune valu ei ole sinu lõpp-peatus. See on lihtsalt teeosa, mis tundub lõputu ainult seetõttu, et sa kõnnid selle keskel. Ühel päeval vaatad sa tagasi ja näed, kui kaugele sa tegelikult jõudsid. Näed makstud võlgu. Näed taastatud usaldust. Näed rahulikumaid õhtuid. Näed oma lapsi kasvamas. Näed kodu, mille eest sa otsustasid võidelda.Ja siis saad sa öelda, et kõige raskemal hetkel oma elus ei andnud sa alla. Mitte sellepärast, et see oleks olnud lihtne. Vaid sellepärast, et sinu perekond oli seda väärt.

Hinga. Tõuse üles. Mine edasi. Üks samm korraga. Üks päev korraga. Üks võit korraga.

Ja pea meeles: "Sa ei võitle enam selle nimel, et tõestada midagi teistele. Sa võitled selle nimel, et kaitsta seda, mida sa kõige rohkem armastad. Ja selle võitluse lõpetamine ei tule kõne allagi. Pea vastu. Sest sinu lugu ei ole veel läbi."

Kui elutahe peab olema suurem kui häbi

On olemas selline häbi, mis kaitseb inimest. See hoiab meid tagasi tegemast asju, mis alandavad teisi või lõhuvad meie enda väärikust. Aga on olemas ka teistsugune häbi. Selline, mis võib inimese aeglaselt ära lämmatada. Häbi, mis käsib peitu pugeda just siis, kui oleks vaja abi paluda.

Eriti teravalt ilmneb see rahalistes raskustes inimese puhul. Kui võlad kuhjuvad, kontojääk läheneb nullile ja telefonikõne tundmatult numbrilt tekitab südamekloppimise, siis ei valuta ainult rahakott. Valutab identiteet. Inimene ei näe enam ennast lihtsalt inimesena, kellel on probleemid. Ta hakkab nägema ennast probleemina.

Hasartmängusõltuvus, eriti spordiennustuste maailm, lisab sellele veel ühe kihi. Kaotus ei ole siis ainult raha kaotus. Kaotatud saab ka usk iseendasse. Iga panus sisaldab vaikset lubadust: "Selle korraga teen kõik tagasi." Ja iga läbikukkumine annab häbile uue toidukorra. Inimene ei häbene enam ainult võlgu olemist. Ta häbeneb seda, et ta teadis paremini ja ometi tegi jälle sama.

Just siin tekib üks keeruline paradoks.

Mõnikord peab elutahe olema suurem kui häbitunne.

Mitte sellepärast, et häbi oleks vale. Vaid sellepärast, et ellujäämine on tähtsam kui enesesüüdistamine.

On hetki, kus inimene peab ületama tohutu sisemise vastupanu ja ütlema: "Ma ei saa praegu üksi hakkama." Ta peab võib-olla laenude ümberkorraldajaga rääkima. Võib-olla lähedastelt abi küsima. Võib-olla tunnistama, et sõltuvus on suurem kui tema senine enesekontroll. Kõik need sammud riivavad ego. Kõik need sammud võivad tunduda alandavad.

Kuid paradoksaalsel kombel on just alandlikkus sageli taastumise algus.

Probleem tekib siis, kui häbi vastureaktsioonina tekib nahhaalsus.

Mõni inimene, väsinud enda süüdistamisest, hakkab õigustama kõike. "Ma olen niigi piisavalt kannatanud." "Teised on mulle ka halba teinud." "Mul on õigus võtta, küsida või nõuda." Sellest hetkest muutub alandlik enesehoid eneseupitamiseks teiste arvelt. Häbist põgenetakse, kuid koos häbiga visatakse minema ka vastutus.

Siin jookseb õhuke piir.

Ühel pool on inimene, kes ei julge abi küsida, sest häbi on liiga suur.

Teisel pool on inimene, kes nõuab abi nii, nagu maailm oleks talle võlgu.

Tarkus seisneb selles, et mitte jääda kummalegi poole.

Võlgades inimene peab mõnikord õppima vastu võtma rohkem mõistmist, kui ta enda arvates väärib. Kuid samal ajal ei tohi ta hakata uskuma, et teised peavad kandma tema valikute tagajärjed. Hasartmängusõltlane peab õppima endale andestama, kuid mitte nii kiiresti, et kaoks aus mälestus sellest, mis teda sellesse olukorda tõi.

Võib-olla on küpsus just võime taluda korraga kahte tõde.

Esimene tõde on see, et ma olen teinud vigu.

Teine tõde on see, et ma olen ikkagi väärt päästmist.

Kui inimene suudab neid kahte tõde korraga hoida, siis ei hävita häbi teda enam. Aga ta ei muutu ka nahhaalseks. Ta jääb reaalsusesse. Ta tunnistab võlgu, tunnistab sõltuvust, tunnistab oma eksimusi. Samal ajal ei loobu ta elust.

Sest lõpuks ei ole küsimus selles, kas inimene väärib uut algust. Iga inimene väärib.

Küsimus on selles, kas ta suudab olla piisavalt alandlik, et seda uut algust vastu võtta, ja piisavalt julge, et häbitundest hoolimata selle poole kõndida.

Vahel on see julgus palju suurem saavutus kui ükski võidetud panus või tagasi teenitud euro. Sest just seal, häbi ja nahhaalsuse vahelisel kitsal rajal, hakkab inimene uuesti iseendaks saama.

Blogi sai 6 - võlaajaloo detailne kokkuvõte

Täna on mu blogil 6. sünnipäev. Selleks puhuks olen ma end lõpuks kokku võtnud ja kokku pannud detailse tabeli kõikidest ametlikest laenudest, millega olen selle aja jooksul pusinud. See teekond on olnud meeletult keeruline ja ei saa öelda, et see kuidagi lähiajal kergemaks läheks. Kogu seda infot inimkeelde ma panna ei jaksa, seega piirdun puhtalt numbritega. Kokkuvõttes saab öelda ehk seda, et kui niiöelda "tipphetkel" oli mul 25 laenuandja juures kokku 34 krediidilepingut, siis tänaseks olen jõudnud 15 laenuandja ja 18 lepinguni. Ning sellel teekonnal olen tänaseks saanud tunda kõiki etappe - nii korrektseid laenu teenindamisi, inkassosid, notariaalseid võlatunnistusi, kiirmaksekäske, tavalisi kohtumenetlusi, kohtuväliseid kokkuleppeid ja ka kohtutäiturite poolseid töötasu areste ning ka pangakontode areste. See kõik on mind meeletult vintsutanud ning kindlasti poleks ma tänaseks enam elus, kui ma poleks saanud tuge, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt blogilugejatelt. Aitäh kõigile, kes sellel teekonnal minuga on olnud! Hetkel puuduvad sellest tabelist eraisikute laenud, nii sõprade ees kui ka FB laenuhaide omad. Õnneks tänaseks mul neid viimaseid enam ei ole (ja teatud põhjustel ma ka ei saa neid enam kunagi), aga see etapp ise oli meeletult intensiivne ja vaimu tappev. Aga mis seal ikka, sünnipäevaks valminud verivärske laenuajaloo tabel on siin. Kui kellelgi tekib küsimusi või sooviks midagi täpsemalt teada, siis andke aga kommentaariumis või mu postkasti poole tuld! Seniks aga kõike kõige paremat ja et see vaim ikka ei murduks!

Toetus, mis läheb otse minu vaimse ja füüsilise tervise heaks

Vahetevahel kirjutatakse mulle ja küsitakse, kuidas oleks võimalik mind toetada nii, et ei peaks tegema makset Bondorasse või muude laenukohustuste katteks. Seetõttu jagan üht võimalust, mis toetab otseselt minu heaolu, tervist ja taastumist.

Selleks kasutan ma eestimaist Stebby platvormi, mille kaudu saab soetada erinevaid spordi-, liikumis- ja heaoluteenuseid. Teisisõnu täidab selline toetus väga konkreetset eesmärki: minu füüsilise ja vaimse tervise parandamine.

Kui soovid sellisel viisil panustada, saab teha sissemakse minu Stebby kontole kasutades allolevat viitenumbrit:

Saaja: Stebby OÜ

Pank: LHV

Arveldusarve: EE907700771001824666

Viitenumber: 60553804010

Iga panus, olgu see suur või väike (mingeid piiranguid siin pole - summa saad ise valida, kasvõi vaid 1 EUR), aitab mul investeerida tervisesse, liikumisse ja paremasse enesetundesse. Suur aitäh kõigile, kes on kaasa elanud, julgustanud või soovivad omalt poolt toetada. 

PS. Ülekande teostaja nime mina teada ei saa (kui sa just ise seda mulle ei ütle)