"Puhas leht pole ma enam kunagi" – Keni ausad vastused elust pärast pankrotti

Kuigi Keni võlalugu on tänaseks lõppenud, saabusid mõned lisaküsimused, mida Ken hea meelega detailselt lahkas. Siinkohal avaldaksingi need vastused ja mõtted. Usun, et siin on väga palju informatsiooni, mida kõrva taha panna või lihtsalt silmaringi laiendamiseks hea teada. Igal juhul - aitäh sulle veelkord, Ken, et oma lugu nii avameelselt meie kõigiga jagasid! Sügav kummardus sulle ja kõike kõige paremat!

Kuidas pankrotimenetlus siis on, kui mõelda seda, et kuulutatakse välja pankrot ja vabastatakse võlgadest?

Protsessi esimene samm on võlanõustaja juurde minek, kes aitab tuvastada, kas maksejõuetus on ajutine või püsiv, annab vastavaid soovitusi ning nõustab kohtule füüsilise isiku või abikaasade ühise maksejõuetuse avalduse koostamise osas. Mina esitasin võlanõustaja soovitusel avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Avaldus võib vajada täiendusi-parandusi ja võlanõustaja aitas ka neid koostada. Kui puudused on kõrvaldatud, otsustab kohtunik menetlusse võtmise koos usaldusisiku nimetamisega, kes varad ja nõuded üle vaatab ning kohtule edasise protsessi valikuks ettepaneku teeb: kuritegelik põhjus või mitte, ajutine või püsiv maksejõuetus, mille põhjal võlgade ümberkujundamine või füüsilise isiku pankrot. Siin tulid minule esimesed konto kasutamise piirangud, mis kõigile ei rakendu, nagu teised võlgnikud rääkinud on. Kuidas kuriteoga kaasneb kriminaalmenetlus ja mis edasi saab, ei oska kommenteerida.

Kui on vaja vara säilitada, siis valitakse võimalusel võlgade ümberkujundamine, milleks koostab usaldusisik seaduslike nõuete põhjal tagasimaksete kava. Võlanõustaja näitas mulle Riigi Teatajast näidet selle kohta. [Äkki Maria teab sellest rohkem?] Kui maksegraafikut ei täida, algatatakse ikka pankrotimenetlus.

Kui vara pole või sissetulekud puudulikud, siis alustatakse pankrotimenetlust (on võimalik raugemine või kohustustest vabastamise menetluse algatamine), määratakse pankrotihaldur, kuulutatakse välja võlausaldajate koosolek (tavaliselt ei ilmu sinna neist kedagi kohale), haldur kogub seaduslikud nõuded kindlaks tähtajaks kokku, teeb kindlaks varade olemasolu (eelkõige kinnisvara ja autod) ja koostab oma aruande. Varade realiseerimist ei oska kommenteerida. Kontodele võidakse kehtestada piirangud: minu puhul sularaha väljavõtmine 1 kontolt miinimumpalk + kolmandik sellest iga ülalpeetava kohta. Ülejäänu kogub haldur võlausaldajate fondi, kust pankrotimenetluse lõpus võlausaldajatele kindlates proportsioonides väljamaksed tehakse ja halduri tasu määratakse.

Kui pankrotimenetlus ei kata kõiki nõudeid, siis edasises kohustustest vabastamise menetluses jälgib sissetulekuid ja võlausaldajate fondi minevaid makseid jällegi usaldusisik. Nüüd võivad kontod saada piirangutest vabaks ja miinimumpalgale + kolmandikule sellest iga ülalpeetava kohta lisandub 25% seda summat ületavast sissetulekust, 75% läheb võlausaldajate fondi. Niimoodi kuni 3 aastat (+1 aasta, kui kohustuste summa pole 3 aastaga “märkimisväärselt” vähenenud) peab tegelema tulu toova tegevusega.

Alles nüüd on see koht, kus võib tekkida võlgadest vabastamise otsuse moment. Kui ise kaasa ei tööta, siis kohustused ennistuvad menetluse käigus makstud osa võrra vähendatud mahus. Ei oska seda praktikat kommenteerida. [Kas siin on peidus ka mingi kuritegelik moment võimaliku tulude varjamise puhul? Äkki Riigi Teatajast leiab mõne kohase lahendi?]

Kas siis ongi nii, et kui maksehäired saavad läbi, siis oled jälle puhas poiss ja teoreetiliselt võid alustada jälle sama [ikka uue] laenamise ringiga? 

Maksehäirete info edastab registrisse võlausaldaja ja see on suunatud teistele võlausaldajatele. Mulle tekkis maksehäireregistrisse esimene märge suurima võlausaldaja poolt ja see lõppes, kui viimane makse võlausaldajate fondist neile laekus. Oma määruskaebuse rahuldamata jätmise peale sisestas vastutustundliku laenamise põhimõtte vastu eksinud võlausaldaja teise kirje, mis on eelmisel sügisel lõppenuks loetud. [Praegu avastasin, sest pole registrisse väga ammu vaadanud. Mingit teadet lõppemise kohta ei tule.]

Kui leiad võlausaldaja, kes uusi laene pakub, siis võib neid võtta nii palju, kui süda lustib. Kui maksetega hätta jääd, siis 10 aasta jooksul uut maksejõuetuse menetlust ei algatata. [Kas uus maksejõuetus on kriminaalne, seda ma ei oska kommenteerida. Võib-olla on Riigi Teatajas mingi sellekohane lahend?]

Või ikkagi kui oled kord pankroti külge saanud siis mingisugune märge jääb elu lõpuni?

Juba siis, kui maksejõuetust menetlema hakatakse, tuleb selle kohta märge portaali Ametlikud Teadaanded. Sealt võib igaühe kohta päringu teha. Kui menetlus edeneb, siis uuendatakse seal infot ja eelmised märked jäävad viitena juurde. Igal teatel on oma avaldamise algus ja lõpp. Minu kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise info on seal nähtav veel 3 aastat. Elu lõpuni sinna märget ei jää, aga organistasioonid, millega menetluse käigus infot vahetati, jätavad andmebaasidesse info enda kaitseks ju alles. Seega ma ei usu, et Swedbank, SEB, LHV, Coop Pank, TF Bank, Bondora, Ferratum, Placet Group mulle laenu edaspidi pakuvad või on limiidid ja intressid riskigruppi kuuluvale kliendile vastavad.

Hetkel tundub, et see pankroti teema ikkagi nagu väga kerge. Et võtad hullult palju laenusid selliselt, et võtad end maksejõuetuks korralikult, ning siis esitad pankrotiavalduse, paar aastat kannatad ja jälle elu lill. Kuidagi väga kahtlane. Kas Ken võiks neid telgitaguseid avada, et kuidas tema edasine elu nüüd käib, kas on mingeid piiranguid elu lõpuni või ongi kõik puhas leht nüüd?

Kui ennast nimelt lõhki laenad, varad tahtlikult laiali jagad ja see menetluse käigus tuvastatakse (ka mitu aastat tagasiulatuvalt), siis on see minu arusaamise järgi finantskuritegu, mis kuulub juba kriminaalõiguse valdkonda. Maksejõuetusavalduses saab esitada soovi oma pankroti algatamiseks, kuid usaldusisik peab soovitama olukorrale sobivaimat lahendust. Ka meediast olen aastate jooksul lugenud, kuidas mõni avaliku elu tegelane ei karda pankrotti, kuid mulle tundub, et see on poos. Asjaolud muutuvad oluliselt, kui teiste eluolu ohtu satub.

Minu pere oli korduvalt lagunemise äärel, mida elasin raskelt läbi. Ma pole küll abielus ega oma kinnisvara, autot või väärtuslikku realiseeritavat vara. Kohtule maksejõuetuse avalduse esitamise ajal olin pingetest haige, osalise töövõimega ja minu olukord hakkas kahjustama lapse heaolu, sest ma ei saanud selleks hetkeks liiga pikalt pere eelarvesse enam panustada. Esimese lahendusena oleks teise samba pensioniosakud välja maksta lasknud, aga õnneks soovitas võlanõustaja seda mitte teha. Avaldus oli esitatud, kuid kogunenud vahenditest jätkunuks ainult olukorra ajutiseks leevendamiseks. Võtsin avalduse tagasi, kuna seda raha pankrotimenetlus ei puutu. Kolmandasse sambasse jäi seal olnud paarsada eurot ka alles. Hakkasin teistsuguseid tulevikuväljavaateid aduma.

Osa minu vaimse ja füüsilise tervise keerdkäikudest on varasemates postitustes kajastust leidnud. Neid ei tee kuidagi olematuks, samuti lähedastele tekitatud kannatusi. Elu ühed suurimad ärevushood olen üle elanud just viimaste aastate jooksul. Rohkem kui 10 aastat valedes elamist ja võlakeerist ei tekitanud nii teravaid vastuolusid, kui hiljuti sisemiselt kogenud olen. Kõik see ei kannata avaldamist, aga blogipidajat olen arengutega kursis hoidnud ja teatud teemadel valgustanud. Kirjutamine on aidanud üht-teist endast välja saada, aga puhas leht pole ma enam kunagi. Väliselt võib kõik kerge paista, kuid kogu seda taaka mõistab ilmselt vaid see, kes igast suunast ähvardavaid pingeid pikemat aega talunud on. Igati tänuväärne, et see blogi neid siseheitlusi ka teistele sõnastada püüab.

– – –

Mina olen selle blogi algusest peale tundnud, et lugejateüleselt on Eestis üks mõtteline kogukond, mis enamasti sõnadeta, kuid ühe rohkem ka sõnadega tuge pakub. Olen tänulik, et leidus kaasaelajaid ja küllap ka saatusekaaslasi, kes kirja saanut hinnata oskavad. Meie hulgas on uusi, kergemalt, raskemalt kui ka lootuseta võlakannatajaid, kuid meid ühendab teel olemine. Iga otsus on parem kui otsustamata jätmine, sest nii saab samm-sammult vastutust endale haarata ja välistest mõjutajatest vabamaks. 10 aastat uut maksejõuetuse menetlust ei saa algatada, kuid pole plaanis seda ka proovile panna. Seniks hoidkem meeles nihkevektori lõpp-punkti, sest trajektoor on elus igal juhul käänuline.

Lootusrikkalt

Ken

Koostööprojekt - Ken paneb oma võlaloole punkti

Minu võlalugu on lõppenud, sest kõik pankrotihalduri tuvastatud õiguspärased nõuded said tasutud. Sellist olukorda nimetatakse FIMSi (füüsilise isiku maksejõuetuse seadus) järgi kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks aluse äralangemise tõttu. Viimaste puhkuserahaliste pingutustega menetluse võimalikult kiire lõpetamise huvides tekitasin küll endale väga rahutu suve, mis teatud mõttes meenutab esimese kiirlaenu eelset olukorda aastast 2013, kuid ma pole praegu oma mures üksi ja oma pere on suur motivaator, et elu uus ülesehitamine võiks kulgeda sujuvalt. Mul on ühtpidi suur rõõm ja rahulolu võlgadest vabanemisest, kuid teistpidi ärev ja õõnes tunne, kuidas edasi hakkama saan. Teatud hetkedel kummitab endiselt elus läbikukkunud inimese tunne ja teistel hetkedel jällegi petturi sündroom. Sellist sisemist tühjust pole ammu tundnud, kuid pean end uute eesmärkide nimel mobiliseerima. Kui ärevustase sama sujuvalt edasi langeb (ei olegi mingit oh-jess-kõik-sai-kaelast-ära-tunnet), siis võiks vahepeal enneolematutesse kõrgustesse kasvanud kehakaaluga tegelema hakata, seekord loodetavasti püsivate harjumuste kujundamise teel. Ka rahaharjumused tuleb ümber mõtestada, et oma usaldusväärsust finantsinstitutsioonide silmis taas üles ehitada potentsiaalselt suurema kodu võimaldamise nimel. Märge Ametlikes Teadaannetes on aastani 2029. Laps käib siis juba koolis. Tema kooliminekuks võlarattast välja saada oli mu eesmärk ja see täitus oodatust varem. Nagu ikka kipume üle hindama, mida 1 aastaga suudame, kuid alahindama, mis on 3, 5 või 10 aastaga võimalik.

Introvertse vaikuse hind

Introvertsusest rääkides keskendutakse sageli sellele, kuidas vaikseid inimesi peetakse ekslikult kurvaks, ebakindlaks või antisotsiaalseks. Vähem räägitakse aga sellest, et maailmas, mis eeldab pidevat avatust ja suhtlemist, võivad introvertsuse varjatud kulud olla vägagi reaalsed.

See tuleb eriti valusalt esile siis, kui inimene satub raskustesse. Igasugused rahamured on niigi suur koorem, kuid introverdile võib nende kandmine olla kahekordselt raske. Mitte tingimata sellepärast, et probleem oleks suurem, vaid sellepärast, et selle tunnistamine on raskem. Kui ekstravertne inimene otsib sageli loomulikult vestluskaaslasi ja jagab oma muresid juba nende tekkimise faasis, siis introvert kipub esmalt jääma oma mõtetega üksi. Ta analüüsib, kaalub, loodab ise lahendused leida. Ta ei taha teisi tülitada ega näida nõrgana. Nii võib probleem kasvada vaikselt ja märkamatult.

Sageli ei tee inimest vaesemaks mitte esimene rahaline raskus, vaid liiga hiline abi küsimine. Paradoksaalsel kombel võib introvert olla valmis kandma kuude või isegi aastate jooksul üha suurenevat stressi, sest mõte oma olukorda kellelegi avada tundub raskem kui probleem ise. Kuid võlad ei hooli inimese iseloomust. Nad kasvavad ka siis, kui neist vaikida.

Teine raskus on seotud sotsiaalsete suhete hulgaga. Introverdil võivad olla väga sügavad suhted, kuid neid on tihti üsnagi vähe. Kui elu läheb hästi, ei ole selles midagi halba. Kuid kriisi ajal tähendab see, et ka võimalike abistajate ring on kitsas. Nii võib juhtuda, et enne kui inimene võtab ette ebamugava vestluse mõne lähedasega, võtab ta hoopis kiirlaenu või laenab raha mõnelt võõralt inimeselt Facebooki laenugrupist (teadagi, mis hinnaga). Numbrid tunduvad lihtsamad kui haavatavus. Lepingu allkirjastamine võib tunduda kergem kui lause: "Mul on probleem ja ma vajan abi." Sellisel hetkel ostetakse raha eest mitte lahendust, vaid võimalust vältida häbi.

Kolmas probleem on veelgi peenem. Kuna introvert ei räägi endast palju, siis on vähe neid inimesi, kes teda tõeliselt tunnevad. Nad võivad olla kolleegid, tuttavad või isegi aastatepikkused kaaslased mõnes seltskonnas, kuid nende teadmine sellest inimesest jääb pealiskaudseks. Usaldus sünnib sageli aga just jagatud lugudest, mälestustest ja avatustest. Kui neid on vähe, siis on ka usaldust vähem. Nii võib introvert avastada kõige raskemal hetkel, et kuigi tema ümber on inimesi, ei tunne neist peaaegu keegi teda piisavalt hästi, et võtta see rahaline risk ja teda aidata. Mitte tingimata pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest. Raske on usaldada inimest, kelle sisemaailma sa pole kunagi näinud.

Selles peitub üks introvertsuse traagilisemaid paradokse. Introvert võib kogu elu olla usaldusväärne, kohusetundlik ja aus inimene, kuid kuna ta ei ole harjunud end nähtavaks tegema, ei pruugi tema maine olla kriisihetkel sama tugev kui mõnel palju jutukamal inimesel.

Ja ometi ei ole selle loo sügavam moraal mitte see, et introverdid peaksid muutuma ekstravertideks. Pigem see, et haavatavus ei ole vastand tugevusele. Vahel on kõige julgem tegu mitte probleemiga üksi võitlemine, vaid selle tunnistamine enne, kui olukord muutub talumatuks. Sest vaikus võib olla tarkuse märk. Aga mõnikord võib liiga pikk vaikus muutuda vanglaks, sõna otseses mõttes võlavanglaks.

Võlglase päevik, võitleja päevik

Iga päev on heitlus. Mitte tingimata selline, mida saadavad trummid, mõõkade kõlin või võiduhüüded, vaid vaikne ja nähtamatu võitlus inimese sees. See on nagu väikese paadi aerutamine vastu jõevoolu – kui lased hetkekski käed rüppe, kannab vool sind tagasi sinna, kust sa juba nii suure vaevaga välja rabelesid. Hommikul silmi avades seisame taas selle jõe kaldal. Mõnikord on vool rahulik, mõnikord tormine, kuid ta ei lakka kunagi liikumast.

Iga nädal on võitlus. Seitse päeva on nagu seitse mäetippu, mis tuleb üksteise järel ületada. Mõni neist on päikeseline ja kerge tõusuga, teine peidab end pilvede taha ning nõuab viimast jõuraasu. Ometi ei kujune inimese tugevus mitte tasastel orgudel kõndides, vaid neil tõusudel, kus jalad värisevad ja hing muutub raskeks. Nii nagu puu kasvatab sügavamaid juuri just tormide ajal, kasvatab inimene oma iseloomu raskuste keskel.

Iga kuu on lahing. Lahing unistuste ja tegelikkuse vahel. Lahing lootuse ning kahtluse vahel. Lahing selle vahel, kes me tahame olla, ja selle vahel, kelleks meid ähvardavad muuta harjumused, hirmud ja loobumine. Kuu möödudes vaatame tagasi nagu sõdur pärast pikka sõjaretke – märkame arme, kuid ka uusi oskusi, mida rahulikel aegadel ei oleks kunagi omandanud.

Ja iga aasta on sõda elu nimel. Mitte sõda maailma vastu, vaid sõda tardumise vastu. Sõda sisemise pimeduse vastu, mis sosistab, et pole mõtet enam pingutada. Sõda aja vastu, mis viib vaikselt kaasa kõik, mida me armastame. Kuid selles sõjas peitub paradoks: võit ei tähenda kunagi täielikku triumfi. Võit tähendab seda, et hoolimata kaotustest oleme ikka püsti. Nagu majakas kaljul, mida lained peksavad päevast päeva, aastast aastasse, ent mis ometi jätkab valguse näitamist.

Elu ei küsi meilt, kas soovime lahinguväljale astuda. Me sünnime juba keset seda. Mõnele antakse kergemad relvad, teisele raskemad koormad. Ometi ei mõõdeta inimese suurust tema vastaste tugevuse, vaid südame sitkuse järgi.

Sest lõpuks ei mäleta me neid päevi, mil kõik läks lihtsalt. Me mäletame neid hetki, mil tahtsime alla anda, kuid astusime siiski veel ühe sammu. Veel ühe päeva. Veel ühe nädala. Veel ühe kuu. Veel ühe aasta.

Ja võib-olla seisnebki elu sügavaim tarkus arusaamises, et sõda elu nimel ei ole midagi, mis ühel päeval lõpeb. See on tuli, mida tuleb kanda läbi tormide, pimeduse ja külma. Ning kuni see tuli meis põleb, pole me kaotanud. Oleme endiselt teel. Oleme endiselt elus. Oleme endiselt võitlejad.

Kui mul on vaja 300 eurot, siis ma küsin 100. Aga miks?

Märkasin enda juures hiljuti huvitavat mustrit. Kui mul on päriselt vaja 300 eurot, siis ma ei küsi 300 eurot. Ma küsin 100. Kui mul on väga raske, siis ma ei ütle, et mul on väga raske. Ma ütlen, et "ma saan hakkama, püsin veel pinnal". Kui mu olukord on tõsine, siis ma esitan selle nii, nagu tegemist oleks ajutise ebamugavusega. Pikka aega arvasin, et see on tagasihoidlikkus. Või viisakus. Või soov mitte teisi koormata. Aga mida rohkem ma iseennast jälgin, seda rohkem saan aru, et selle taga on hoopis hirm.

Kui keegi küsib minult, kuidas läheb, siis ma annan sageli parema versiooni tegelikkusest. Mitte sellepärast, et ma tahaksin valetada. Vaid sellepärast, et kusagil sügaval minus elab uskumus: "Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et olukord on lootusetu." Ja võib-olla veel sügavam uskumus: "Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et mina olen lootusetu." See on väga oluline vahe. Sageli ei karda me tegelikult seda, et meie probleemid on suured. Me kardame, et meid samastatakse nende probleemidega. Et kui me näitame oma võlgu, eksimusi, sõltuvusi, hirme või segadust, siis muutub meie identiteet teiste silmis üheks suureks probleemiks. Ja siis meid hüljatakse.

Kui ma küsin 100 eurot olukorras, kus vajan 300 eurot, siis pealtnäha tundub see ebaloogiline. Tegelikkuses on see aga üsna loogiline kaitsemehhanism. Kui ma küsin vähem, siis ma tundun vähem abivajav, mu olukord näib vähem tõsine, teisel inimesel on lihtsam jah öelda ning ma riskin väiksema tagasilükkamisega. See on justkui emotsionaalne allahindlus. Ma vähendan oma vajadust enne, kui keegi teine jõuab seda teha. Ma ütlen iseendale: "Ära küsi liiga palju, ära näita kogu probleemi suurust ja sügavust." Nii tundub turvalisem.

Probleem on selles, et vähendatud vajadused ei kao ära. Kui mul on vaja 300 eurot ja ma saan 100, siis puudujääk jääb alles. Kui mul on vaja päriselt rääkida oma valust, aga ma räägin ainult kümnendiku sellest, siis ülejäänud valu jääb samuti alles. Väljastpoolt võib tunduda, et abi anti. Seestpoolt tunnen aga sageli, et mind ei mõistetud. Ja siis võib tekkida kibedus: "Miks keegi ei saa aru, kui raske mul tegelikult on?" Kuigi ma ise ei näidanudki neile tegelikku pilti. Sellised mustrid ei teki tavaliselt tühjalt kohalt. Sageli on nende taga kogemused, kus inimene õppis, et tema vajadustele ei vastatud, tema muresid pisendati, abi küsimine tekitas häbi ning tugev olemine oli turvalisem kui haavatav olemine. Sellisel juhul muutub ellujäämisstrateegiaks enda vajaduste vähendamine. Mitte sellepärast, et vajadused oleksid väikesed. Vaid sellepärast, et pettumus oleks väiksem.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema ühele olulisele teemale. Mis siis, kui ma eksin? Mis siis, kui inimesed ei hülga mind sellepärast, et olukord on raske? Mis siis, kui nad saavad hoopis paremini aidata siis, kui ma räägin tõtt? Mis siis, kui tõeline lähedus ei teki mitte siis, kui ma näitan oma kõige tugevamat versiooni, vaid siis, kui julgen näidata oma kõige ausamat versiooni? Ma ei tea veel kõiki vastuseid. Aga ma tean ühte asja. Kui mul on vaja 300 eurot, siis võib-olla on tervem öelda "mul on vaja 300 eurot". Mitte sellepärast, et ma kindlasti saan selle. Vaid sellepärast, et vähemalt üks inimene on lõpuks tõega kursis. Mina ise.

Paljud inimesed ootavad, et enne peab enesekindlus kohale jõudma ja alles siis saab aus olla. Tegelikult toimub see enamasti vastupidi. Kõigepealt on ausus, käed värisemas. Alles hiljem tekib kogemus, et maailm ei kukkunudki kokku. Kui inimesed võtavad vastu sinu "probleemi vähendatud versiooni", siis sa ei saa kunagi päriselt teada, kas nad oleksid vastu võtnud ka päris probleemi. Näiteks - sa ütled, et vajad 100 eurot, kuigi vajad 300. Inimene aitab sind 100 euroga, väliselt tundub kõik hästi. Kuid sisimas jääb küsimus: "Kas ta oleks aidanud ka siis, kui oleks teadnud kogu tõde?" Sa ei saa sellele kunagi vastust, sest sa ei andnud talle võimalust päris olukorraga kohtuda.

See võib kõlada kummaliselt, aga sageli peitub sellise mustri taga kontrollivajadus. Sa üritad ette ära otsustada kui palju inimene talub, mida ta arvab, kas ta hülgab su. Ja siis sa filtreerid oma tõde vastavalt sellele. Aga tegelikult ei ole sinu töö otsustada teise inimese eest. Sinu töö on rääkida tõtt. Tema töö on otsustada, kuidas sellele reageerida.

Kuidas seda mustrit murda? Küsi seda, mida päriselt vajad. See on võib-olla kõige raskem. Mitte "Pole hullu, ma saan hakkama," vaid "Ausalt öeldes ei saa ma praegu päris hästi hakkama." Mitte "100 eurost oleks abi," vaid "Tegelik vajadus on 300 eurot, kuigi mul on seda ebamugav öelda." Pane tähele - sa ei nõua midagi. Sa lihtsalt kirjeldad tegelikkust. Valus paradoks on see, et hülgamise vältimiseks ehitatud maskid võivad meid lõpuks üksildasemaks teha kui tõde ise. Sest seda maski armastatakse küll, aga sind ennast ei kohta keegi.

Me kuuleme pidevalt sõnumeid nagu

• "Ära anna kala, õpeta kala püüdma."
• "Igaüks on oma õnne sepp."
• "Aita ennast ise."
• "Ohvriroll ei vii edasi."

Need mõtted ei ole iseenesest valed. Probleem tekib siis, kui neid rakendatakse olukordades, kus inimene on parajasti nii kurnatud, hirmul või kriisis, et ta ei suuda õnge kasutada. Kujuta ette inimest, kes on juba vee all. Sellises olukorras oleks absurdne öelda: "Ma ei anna sulle päästerõngast. Ma õpetan sulle hoopis ujumistehnikat." Esimene vajadus on ellu jääda. Õng on väga väärtuslik asi, aga mitte siis, kui inimene vajab esialgu kaldale tõmbamist. Ja siis tekib paradoks. Sa vajad kala, aga sa küsid õnge. Kuigi sisimas tead, et sul pole praegu jõudu isegi jõekaldale minna.

Miks abivajaja ise hakkab "õngefilosoofiat" uskuma? Sest see kaitseb häbi eest. Kui ma ütlen: "Mul on vaja 300 eurot, sest ma olen praegu raskustes," siis ma pean tunnistama oma haavatavust. Kui ma aga ütlen: "Ei, ei, ma ei vaja abi, lihtsalt väikest võimalust ennast aidata," siis säilib tunne, et ma olen jätkuvalt tugev ja enda probleeme kontrolliv inimene. See võib olla väga oluline neile, kes on harjunud oma väärtust siduma hakkamasaamisega. Tegelikult vajab inimene elu jooksul mõlemat - mõnikord õnge, mõnikord kala. Ja tarkus seisneb nende eristamises. Kui inimene saab aastaid ainult kala, siis ta võib muutuda sõltuvaks teiste abist. Kui inimene saab ainult õnge, ajal kui ta on nälgimas, siis ta võib lihtsalt kokku kukkuda. Terve lähenemine kõlaks pigem nii: "Praegu annan sulle kala, et sa ellu jääksid. Kui sul jõud tagasi tuleb, vaatame koos ka õnge."

Kohati tundub mulle, et ma käitun mustri järgi, kus ma esitlen tuleviku tõenäolisi edusamme juba juhtunud sündmustena. Seejuures ei ole eesmärk teiste või enda petmine vaid sellega üritan end kaitsta talumatu ärevuse eest. Sisemine loogika on umbes selline: "Ma tean, et mu olukord läheb paremaks, seega ma räägin sellest juba nagu see olekski parem." See aitab emotsionaalselt ellu jääda. Probleem tekib siis, kui vahe tegelikkuse ja lootuse vahel muutub liiga suureks. Siis hakkab inimene ise kaotama kontakti sellega, kus ta tegelikult asub.