Kui keha ja meel on olnud aastaid punases

Vaimne väsimus ei teki üleöö. See on hiiliv protsess — kui elu surub inimese tugevalt vastu seina, siis kuhjuvad pinged, mured ja lahendamata olukorrad ning ühel hetkel on organism lihtsalt läbi. Mõnikord nii läbi, et isegi täiuslik ööuni ei tee enam midagi paremaks. Samas ei ole see nõrkuse märk. See on märk sellest, et keha kaitsesüsteemid on aastaid üritanud sind elus hoida ning nüüd on nad jõudnud punasesse tsooni. Kui inimene elab pikalt stressis — olgu selle taga rahamured, venivad kohustused, võlgnevused, pidev ärevus või depressioon — hakkab keha toimima ellujäämisrežiimis. See tähendab, et aju hakkab säästma energiat, vähendades motivatsiooni, keskendumisvõimet ja õppimisvalmidust. Emotsionaalne läbipõlemine vähendab eneseusku, tekitab süütunnet ja tapab loovuse. Keha töötab autopiloodil — sa saad küll hakkama, aga iga lisakohustus tundub ületamatu. Kõik see on loogiline tagajärg — mitte inimese süü. Närvisüsteem lihtsalt ei pea enam vastu.

Paljud kogevad kevadel väsimust, aga depressioonis või pikaajaliselt läbi põlenud inimese jaoks tuleb see nagu laine, mis lööb niigi kõrge müüri lõpuks ümber. Päike ja valgus küll kiirendavad organismi bioloogilisi protsesse, aga keha energiatagavarad on nullis, mistõttu välise ja sisemise seisundi kontrast süvendab väsimust. Aju, mis on niigi tugeva stressi all, ei suuda piisavalt kiiresti ümber kohaneda ja reageerib selle asemel apaatia või üleväsimusega. Tulemuseks on paradoks: sa küll magad hästi, aga ärgates ei ole puhkamist toimunud. Päeval vajub silm kinni, lõunauinakust saab sügav uni ja isegi pärast seda ei teki värskustunnet. See on organismi viis öelda: "Ma ei jaksa enam niimoodi edasi töötada."

On väga tavaline, et inimene suudab igapäevakohustustest läbi murda üksnes automaatselt toimiva rutiini abil — eriti kui ta on aastaid töötanud samas keskkonnas, sama tehnoloogiaga või samade ülesannetega. Võib öelda, et aju teeb need tegevused musta kastina, ilma suurema pingutuseta. Aga niipea kui tuleb uus projekt, uus vastutus, vajadus õppida midagi uut, siis tekib tugev ülekoormuse tunne, ärevus ja lõpuks vaimne kokkuvarisemine. Ma sain hiljuti ühe lisatöö pakkumise, millega oleks kaasnenud ka rahaline lisaväärtus, mida ma niigi vajan nagu õhku. Ma võtsin pakkumise vastu, hakkasin hooga pihta, jõudsin esimese takistuseni ja ma kukkusin vaimselt täiesti kokku. Justkui oleks aju mulle öelnud: "Mul ei ole enam ressurssi uue koormusega tegelemiseks." Kui inimene ei suuda lubadusi täita, isegi kui ta tahaks, on see peaaegu alati märk sellest, et närvisüsteem on ülekurnatud. Paraku toob iga altvedamine kaasa süütunde, mis süvendab stressi ja kinnitab negatiivset mõttemustrit: "Jälle vedasin ma kedagi alt."

Mis saab edasi? See on küsimus, mis jääbki sageli rippuma. Kui oled aastaid töötanud tühja paagiga, ei ole võimalik end lihtsalt kokku võtta, hinge tõmmata ja uuesti alustada. Vaimne väsimus ei lahene tahtejõuga. Pikaajalise stressi mõju ei lahene motivatsioonikõnedega. See, et ma saan oma praeguse töö tehtud isegi pooleldi automaatselt, on tegelikult tugevus, mitte nõrkus. See tähendab, et mu professionaalne kompetents on nii tugev, et see kannab mind üle väga raskete perioodide. Kindel on samas aga see, et ma ei tohiks praegu vastu võtta mitte ühtegi uut kohustust, isegi kui need potentsiaalselt võiksid mu rahalist seisu parandada. Uued asjad ja nõudmised peaksid mu ellu tulema alles siis, kui mu keha on selleks valmis. Praegu pole see kõik lihtsalt juba puhtbioloogiliselt võimalik, sest uute oskuste omandamine nõuab väga suurt energiakulu. Hästi oluline on selle kõige juures mõista, et ma peaksin endasse leebemalt suhtuma. Ma pean mõistma, et kui närvisüsteem on pidevalt punases, siis ei ole see praegune mina see päris mina. See on ülekurnatud mina. Tegelikult olen ma aastaid kandnud rohkem, kui üks inimene peaks kandma. Vaimne väsimus ei ole iseloomu nõrkus, see on märk sellest, et inimene on liiga kaua olnud üksi liiga suure koormaga. Keegi ei ole loodud igavesti vastu pidama, aga ma olen jätkuvalt siin ja see tähendab, et mu sees on veel mingitki jõudu, isegi kui seda on kohati väga raske tunda ja märgata.

Minu elu lihtsustamise järgmine samm

Tähelepanelikumad lugejad on ilmselt juba märganud, et mu Võlglase Päeviku blogi Facebooki lehte ei ole enam. Mingit draamat või millegi ohvriks langemist selle tagant otsida ei tasu, see oli minu enda teadlik otsus ja samm. Tänaseks on see blogi koos kõige kaasnevaga olnud mu elu saatjaks juba viis ja pool aastat. See on väga pikk aeg. Ning see pole olnud niisama lihtne kuskil taustal olev tiksumine, ma olen siia pannud kogu oma hinge. Aga viimasel ajal olen ma tundma hakanud, et mul oleks aeg selle kupatuse osakaalu oma elus vähendama hakata. Blogi kui sellist ei kustuta ma arvatavasti mitte kunagi (las olla ja jääda see saatuskaaslastele mingikski majakaks). Aga Facebooki konto võttis mu elust juba liiga suure tüki, ma olin üsna pidevalt online ja suhtlesin Messengeris päris mitmete inimestega. Ja ühel hetkel tundsin, et seda kõike on liiga palju, see ei lase mul vaimselt kogu seda teemat lahti lasta. Ja see röövis liiga palju mu energiat. Ühesõnaga, pikk jutt kokkuvõttes - Facebookis mu blogi enam ei ole, aga päriselt jääb see endiselt siia keskkonda alles. Ning üsna tõenäoliselt jään ma aegajalt ikkagi siia oma tegemistest kirjutama, sest mu lugu ei ole kaugeltki veel läbi. Ja oma lugejatega suhtlen ma ka edaspidi - ehk siis, kui on soovi midagi küsida, millestki rääkida või arvamust avaldada, siis minu email on endine - volglasepaevik@gmail.com

AI arvas, et sellele postitusele sobilik pilt on just selline

Aprillis on mul plaanis vähemalt kaks pikemat postitust teha. Alustuseks siis kõigest, mis puudutab peagi laekuvat boonust ning samuti annan ka ülevaate oma numbrite seisust. Ning tegelikult on oma lõpu leidnud ka Mariaga seonduv lugu, ka sellest on üks postitus kindlasti lähitulevikus tulemas. Seniks aga nautigem kohe-kohe algavat kevadet ja võitleme aga edasi parema rahalise seisu nimel!

Vaikne laps, kes tahtis võita: minu sõltuvuse juured

Täna lähen ma üle pika aja taas oma lapsepõlve. Selle postituse ajendiks on mulle väga olulise inimese vastukaja mu raamatust unistavale postitusele.

Lugesin Su postitust võimaliku raamatu struktuurist ja mul tekkis idee, et huvitav oleks jälgida sõltuvuse arengut nö "ajajoonel". Ehk, kasvamine koos paljude nooremate õdede-vendadega, kus vanimalt lapselt võibolla ei küsitud, kuidas tal päriselt läheb, kas sport oli alul lihtsalt huvitav või tekkis soov saavutusi kunagi ise korrata või sai temast võimalus "põgeneda" olemasolevast keskkonnast kuhugi teise maailma? Millal arenes selle taustal välja sõltuvus?

Minu sõltuvus ja hasardivajadus tekkisid ilmselt juba teismeeas (või isegi veidi varem) tegelikult.

Ning seal oli hästi palju tunnustusevajadust sees. Kuna mulle kodus väga palju tähelepanu ei pööratud ja minu "neljade-viitega" tunnistus oli kõigi jaoks iseenesest mõistetav, siis oli sinna juba eos sisse kirjutatud soov teha midagi erilist, et mind üldse keegi märkaks. Ühesõnaga, ma olin küll igatepidi tubli nii koolis kui ka trennis (jalgpallis käisin vanuses 9-14), siis tegelikult ei läinud see väga kellelegi korda. Kui õigesti mäletan, siis mu pere ei käinud mitte kunagi ühtegi mu jalgpallimängu või ammugi mitte trenni vaatamas. Ja noh, ega mind sinna keegi ei suunanud ka, kõik oli minu enda kanda, trennikuulutuse peale esimesse trenni minek kui ka hiljem igasugune muu logistika. Ehk siis juba kuskil 10-aastasena olin selles osas üsna iseseisev, elu sunnil.

Minu sees oli koguaeg (on tegelikult siiani ilmselt) arusaam, et sõnaosav ma ei ole (vähemalt mitte suulises mõttes) ning ennast ma teistele oma jutuga "maha müüa" ei suuda. Ma teadsin koguaeg, et ma pean oma tegudega end tõestama. Ma pean tegema midagi erilist, et oleksin tunnustuse välja teeninud ja et mind üldse märgataks.

Lapsepõlves või teismeeas muidugi mingeid hasartmänge mu elus ei olnud. Aga ometigi otsisin ma juba siis teatavat põnevust igasugustest teadmismängudest (lahendasin meeletult palju ristsõnu ja saatsin need alati ka vastustena ära, lootuses midagi võita). Samuti olin alati elevuses, kui kuskil üritustel (klassiõhtud, suuremad sugulaste sünnipäevad jne) toimusid mingid viktoriinid. Võtsin neid alati meeletult tõsiselt ja tahtsin alati võita. Ehk siis selliseid näiteid oli omajagu.

Minu esmased kokkupuuted spordiennustusega aga pärinevad kuskilt 90ndate keskpaigast (ehk siis ma ei olnud veel täisealinegi). Siis ilmus selline ristsõnasari nagu "Onu Uno ristsõnad" (avastasin just, et need ilmuvad siiamaani), millega aegajalt tuli kaasa ka "Onu Uno ennustusvõistlus". Kus siis tuli enne mingit suurvõistlus (jalgpall, kergejõustik, suusatamine jms) täita ära tabel oma ennustustega ning siis parimad said auhindu. Ma küll ei võitnud seal mitte kunagi mitte midagi, aga pisik jäi ikkagi sisse. See oli nii põnev ja ma nii igatsesin võita. Ning mitte ainult iseenda jaoks vaid ka just selle pärast, et saaksin lähedastelt tunnustust ja tähelepanu. Nii see seeme vaikselt idanema pandigi.

Vahepeal küll tuli ülikooliaeg vahele ja tuleb tunnistada, et sel ajal ma eriti enam spordiennustuse peale ei mõelnud, muid tudengihulluseid oli piisavalt palju. Aga kui internet ja muu maailm muudkui arenes ja spordiennustus muutus järjest kättesaadavamaks ja minule tekkisid ka esimesed omad ametlikud sissetulekud, siis tuli see mu ellu tagasi. Alguses vaikselt, aga mida aeg edasi, seda julmemalt ja sügavamalt ma sinna sisse kukkusin.

Kui palju tõde suudab inimene korraga kanda?

Meil kõigil on olnud hetki, mil elu kisub keerulisemaks, kui tahaks endalegi tunnistada. Minul oli. Ja päris kaua. Ja siis see kõik kuhjus. Nagu lumepall, aga mitte see ilus jõulude lumepall.

See, mis tuleb mäest alla ja matab su vaikselt enda alla.

Kõige veidram osa? Mingil hetkel hakkasin ma teistele oma olukorrast natuke… ilusamini rääkima. Ja vahel isegi endale. Mitte sellepärast, et mul oleks mingi soov olnud teisi petta. Lihtsalt kogu tõde tundus ühel hetkel liiga raske.

Sa ei taha ju igal pool kõndida ringi sildiga "jah, ma olen oma eluga sassi läinud." Nii räägidki veidi leebemalt. "On keeruline, aga saan hakkama." Jah, muidugi saan. Aga tegelikult ei saanud.

Pikka aega arvasin, et kui rääkida, siis tuleb kõik välja laduda. Kõik summad, kõik kuupäevad, kõik rumalad otsused. Nagu pihil – paned kõik lauale ja siis oled puhas. Aga tegelikult on aususel kaks täiesti eri nägu: tõene ja täielik.

Ma ei ole kunagi tahtnud valetada. Mu jutt siin blogis on alati olnud tõene. Aga see pole kunagi olnud täielik — ja see pole pidanudki olema.

Ma võin seda nüüd ausalt öelda: võlad tekitavad häbi. Pole mõtet sõnu ilustada. Häbi on see tunne, mis istub su kuklas ja sosistab: "Kui teised näeksid neid päris numbreid, siis nad mõtleksid sinust palju halvemini." Nii juhtuski, et ma ei suutnud mitu aastat ühtegi numbripostitust enam teha. Mis siis, et ometigi ma teadsin, et lugejad tahavad neid näha ja need toovad alati kõige rohkem klikke.

Ja nii ma hakkasingi natuke leebemalt ja positiivsemalt rääkima. Endale, teistele. Nagu väike filter, mis laseb tõel välja tulla ainult sellisel vastuvõetaval kujul. Aga häbil on üks väga halb omadus: kui seda liiga kaua kanda, siis hakkab ta sind isoleerima. Sa hoiad vaikust, sest kardad hinnanguid. Ja mida vaiksem oled, seda suuremaks kasvab tunne, et oled üksi.

On veel midagi, millest ma pole varem rääkinud. Kui olukord läheb tõesti raskeks – nii raskeks, et sa ei näe isegi kuu lõppu – teeb aju midagi kummalist. Ta hakkab sind kaitsma optimismiga, mida tegelikult kuskilt võtta pole. Natuke enesepettust. Natuke suhtumist, et "küll kuidagi laheneb." See on nagu psühholoogiline valuvaigisti. Ta aitab sul natuke edasi elada, natuke hingata. Aga valuvaigisti ei ravi murdunud vaimu. Ja optimism ei maksa arveid. Ühel hetkel lõpeb see kõik väga reaalse kohaga: päriseluliste kohtumenetlustega, postkasti saabuvate hoiatuskirjadega, e-kirjadega, mida sa enam ei taha avada ja muidugi kõnedega, millele sa juba ammu ei vasta (mu telefon on täis blokeeritud numbreid).

See on hetk, kus ei ole enam midagi ilustada. Aga just selle hetke juurde tuleb kuidagi kohale jõuda. Mina jõudsin. Mitte täna, vaid juba ligikaudu aasta tagasi. Siis, kui need reaalsuse koputused kohale hakkasid jõudma. Alles siis hakkasin ma sihipäraselt tegutsema ja lõpetasin igasuguse ilustamise. Esialgu küll ainult enda jaoks.

See, et sa oled eksinud – või et su rahaline olukord on sassis – ei tähenda, et sa oleksid kehvem või rumalam. See tähendab ainult üht - sa oled inimene, kes üritab hakkama saada olukorras, milleks keegi meist ei ole tegelikult valmis. Ma jagan seda kõike, sest nii kaua kui ma vaikisin, tundsin ma ainult pingeid ja üksindust. Nüüd, kui ma räägin – päriselt ja õiges mahus – on tunne, et midagi minu sees liigub. See liigub, aeglaselt, aga ikkagi liigub. Nagu oleks järjekordne karm talv üle elatud ja nüüd on tunda juba kevade lõhna.

Unistus oma raamatust

Kui ma kunagi ammu (tänaseks juba üle 5 aasta tagasi) seda blogi pidama hakkasin, siis üsna kiiresti jõudis minuni arusaam, et huvi selle blogi temaatika vastu on suurem, kui oleksin eales arvanud. Tol hetkel ei olnud mul muidugi veel mingitki aimu, kuhu see teekond mind üldse viia võiks. Aga peagi täitis mu südame unistus, et sellest kõigest võiks raamat valmida. Kui olin ca. kaks kuud seda blogi pidanud ja omajagu postitusi valmis treinud (tol ajal oli see produktiivsus täiesti jabur - sisuliselt iga päev kirjutasin midagi), siis julgesin isegi selle unistuse avalikult välja öelda - siin. Aga ilmselgelt oli see soov ja unistus enneaegne ja blogi lugejad tõid mu vägagi kiiresti maa peale tagasi. Mõned avalikud kommentaarid ka siia.

Aga tänaseks päevaks on seda sisu vist juba liigagi palju ja ega siit kogu selle materjali sujuvaks lugemiseks kokku sobitamine on kindlasti hoomamatult massiivne töö. Aga kuskilt tuleb ikkagi peale hakata, eks ole. Igal juhul on mul kondikava valmis. Siia tuleks vaid nüüd liha ja muu mass juurde tekitada ja olekski valmis! Kas keegi sooviks appi tulla? Kas mu lugejate seas on inimesi, kes raamatute ja käsikirjadega kokku puutunud?