Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: 2. osa

Kui asjad hakkasid minema keeruliseks, siis kohtusin mõned korrad võlanõustajaga. Võlanõustajaks oli äärmiselt armas inimene Leili Jõgeva. Koos analüüsisime olukorda ning tegime esmased plaanid. Nüüd küll tagantjärgi vaadates on need soovitused standardsed ning sama infot kuuleb ja saab lugeda kõikidest võlgadega seotud teemadest. St proovi kokku hoida, pea kulude üle kirjalikult ülevaadet, proovi võlausaldajatega teha kokkuleppeid parema graafiku saamiseks. Siiski oli tema emalik ära kuulamine ja hoolimine sellel hetkel väga lohutav. Ma arvan, et juba siis oleks ilmselt enim aidanud psühholoogi nõustamine, kes oleks aidanud jõuda tuumprobleemideni, milleks on siis kaks ülalpool (eelmises postituses, toim.) nimetatud teemat. 

Siiski ma tõesti hakkasin pidama kirjalikku ülevaadet enda kulutustest. Mul on olemas igakuised märkmed alates 2015. aastast :) tõeline kronoloogia võlgade kujunemisest ja süvenemisest. Peamine, mida kirjalik logi pidamine aitas oli see, et ma sain aru juba kuu alguses kui palju ma ilmselt kuu lõpus juurde pean võtma kuskilt. Päris paha. Tõeline pea liiva alla peitmine. Praegu kirja pannes tegelikult nii halb, et ajab juba naerma :)

Enda illusioonis, et ühe laenuga on võimalik teist tasuda (ja tegelikult enda sisimas ikkagi teades, et see lumepall läheb ükskord katki) elasin ma kuni selle aasta alguseni. 2024.a võikski lugeda seda, kus asjad hakkasid muutuma järjest keerulisemaks, st kohad kust on võimalik laenu võtta saavad lihtsalt otsa. Ma siinkohal tahan öelda välja selle, mida enamik võlgnikke ilmselt teeb, aga kardab avalikult öelda - viimased laenud tulid läbi teiste laenude varjamise. Hoiad ühe konto nö näidiskontona, teise pealt teed makseid tagasi võlausaldajatele. Jah see on pettus, jah see on isegi kriminaalne. Aga...see on nii levinud. Ja minu meelest on see üks vaimse tasakaalutuse märke, et tegelikult kaob ära reaalsustaju oma tegude üle. Alati leiab vabanduse, alati leiab viisi, kuidas oma tegutsemist pehmendada. Võlgniku psühholoogia on suunatud alalhoiule. Kui vahet ei ole, mis vahenditega praeguse olukorra ära klaarin, siis saab ju korda. Tegelikult ei saa muidugi mitte midagi korda ja läheb ainult halvemaks. 

Kõik krediidilimiidid kahanesid suure hooga. Nagu me kõik teame, siis iga krediidilimiidi kasutamine tähendab seda, et järgmine kuu on vaja maksta veelgi rohkem tagasi. St olukord halvenes väga väga ruttu, kuna uusi kohtasid, läbi mille oma illusioonimulli üleval hoida lihtsalt ei olnud enam. Selle mõju hakkasid tundma lapsed, kelle jaoks tehtavaid kulutusi olin ma ikkagi sunnitud kärpima või iga tehtavat kulu saatis moraali lugemine, et raha on vähe ja kokku peab hoidma. Samuti märkas muutust praegune kaaslane. Seni polnud sellist kitsikust ju olnud. Kuna lapsed on mul juba üsna suured ja saavad maailmast hästi aru, siis väga valus oli kui üks küsis, et kuidas meil kogu aeg raha otsas on, sa ju töötad heal kohal ja kas sa siis teed midagi valesti. Ilmselgelt muutub inimene selles olukorras teistsuguseks ja kindlasti mitte paremaks kaaslaseks. Magamata ööd ja pidev mõtlemine sellise olukorra üle ei tee kedagi meeldivamaks inimeseks. Ma isegi ei tea päris täpselt mille ajel ma seda tegin, aga ühel hetkel ma lihtsalt rääkisin kõik oma kaaslasele ära. Mul vist on nii, et kui ma enam kuidagi ei oska, siis hakkangi ütlema asju välja nii nagu ma neid päriselt näen või nii nagu on. Ülestunnistus oli ka stiilis, et vot tegelikult on asjad nii. Ma olengi selline, paremaks praegu ei lähe. Võta või jäta. Õnneks jättis :) ja oli seejuures väga mõistev. 

Tegelikult saigi kaaslane selleks jõuks, kes aitas kainestavalt aru saada, et pikk plaan mul puudub ja on vaja seista oma tegude tulemustega silmitsi. See kõik juhtus kevadel. Terve suve võitlesin ma oma hirmudega. Ma tõesti üliväga kardan, et tööandja saab teada ja ma langen avaliku häbisse. Võibolla kaotan isegi töökoha. Ma kartsin seda isegi nii palju, et ma alguses ei suutnud sellel teemal isegi lugeda teiste kogemusi ega seaduseid. Tööl olles saatis õõvastav tunne, et kui te vaid teaks, millise inimesega te praegu asju ajate. Topeltelu elajaga. Näiliselt nii hästi, aga tegelikult on kõik vastupidi. See hirm ei ole kuhugi kadunud. Õnneks võtsin ennast ikkagi nii palju kokku, et hakkasin järjest läbi võtma erinevaid seadusi, lõpuni on loetud "Jurist aitab" leht, olen üles otsinud nii palju kogemuslugusid kui ma vähegi olen saanud. Ma olen siiralt tänulik teisele blogi anonüümsele vastajale kommentaariumis, kes kirjutas, et tööandja ei saa teada ning natuke avas protsessi kulgu. Võiks isegi öelda, et tema kommentaar oli see kaaluhetk kui ma tegin lõpliku otsuse pankrotiavalduse esitamise kohta.

Keegi teine peale kaaslase ei tea mu olukorrast, aga see on kogu selle halva olukorra parim hetk kui ma olin ära rääkinud. Hiljaaegu oli Paul Neitsovi kohta mingi artikkel, kus ta rääkis enda sõltuvusest ja sellega kaasnevast ning sealt jäi samuti mulle kõlama, et tema jaoks oli murdeline see koht, kui ta lõpuks jagas kellegagi oma olukorda. Üksinda selle supi sees olla on vaimselt hävitav.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: Algus

Täna annan ma sõna taaskord ühele kaasteelisele, kes ühtlasi ka mu blogi regulaarne lugeja juba algusest peale. Lisaks kõigele muule on ta olnud viimastel nädalatel ka väga aktiivne kommentaaride kirjutaja, kus on jaganud oma lugu ja kogemusi. See kõik andis mulle mõtte, et ma sooviksin tema lugu detailsemalt teada saada. Ning ta kirjutaski mulle. Tema lahkel loal jagan seda kõike ka nüüd teiega. Seejuures, avaldan talle juba sügavat kiitust ka väga hea kirjaliku väljendusoskuse eest. Kuigi teema ise on keeruline ja raske, on seda ometigi nauditav lugeda (kui üldse sellist sõna siinkohal paslik kasutada on...). Aga ilma pikema lisajututa, siis see lugu on. Kuna see lugu ja see kiri olid üsna pikad, siis loetavuse huvides jagan selle erinevate postituste peale laiali (sest nagu moodsas maailmas öeldakse - TL;DR: ehk siis lahti kirjutatuna "too long, didn't read").

Ma olen omadega hädas

Ma olen omadega hädas. Päris ausalt kohe. Ja selle tõttu pole ma suutnud viimasel ajal end ka kokku võtta, et mingeid postitusi valmis kirjutada. Kuigi tegelikult on päris palju teemasid ja juhtumisi kuhjunud, mida ehk ka teile rääkida. Aga täna proovin esmalt enda tegemistele keskenduda.

Nagu juba öeldud sai - minuga ei ole praegu hästi. Ma olen küll oma kaitseingli abil alustanud erinevaid kuure/seansse/koolitusi, aga see kõik võtab veel aega kuniks need positiivses mõttes mõju hakkavad avaldama. Praegu on selles mõttes isegi veel raskem kui muidu, sest teatud mõttes kistakse nende protsesside käigus lahti need mullid ja kaitsekihid, mida ma siin oma eitusfaasides olen endale ümber ehitanud. Aga usun ja loodan, et lõppude lõpuks teeb see kõik mu olukorra ikka paremaks. Mulle on siin korduvalt soovitatud ka psühholoogi/psühhiaatri poole pöördumist. Ning võin siinkohal kinnitada, et üks neist pakettidest, mida hetkel läbin, ongi sisuliselt psühholoogiteenus. Võimalik, et millalgi räägin nendest asjadest pikemalt ka, aga hetkel on kindlasti veel liiga vara. Alla ma ei anna ning võitlen enda ja oma lähedaste heaolu nimel muudkui edasi. Mis siis, et kuradima raske on. Isegi koos antidepressantidega on raske. Ei taha enam ettegi kujutada, mida ma ilma nende kollaste pillideta teeksin.

Aga see selleks. Natuke avaksin siis tausta ka selles osas, miks ma ikkagi omadega teatavas madalseisus taaskord olen. Vahepeal läks ju ometigi juba palju paremini ja silmad peaaegu juba särasid. Ma võtaksin selle kokku järgmise lausega: "Kui inimene vireleb mingi jama sees juba pikemat aega, siis ühel hetkel muutub ta paratamatult kärsitumaks ning hakkab otsima kiiremaid ja riskantsemaid lahendusi." Nii juhtus ka minuga. Mäletavasti läksin ma millalgi suure entusiasmiga investeerimismaailma. See tundus nii põnev ja tore. Mingil hetkel muutus see mu jaoks igavaks ning siis lohutasin end mõttega, et edukas investeerimine peabki omamoodi igav ja rahulik olema. Kuid siis järgnes sellele järjekordne kriis (Ukraina sõda), kõik aktsiad hakkasid kiirelt kukkuma ja mina tulin padavai sellest maailmas kahjumiga välja. Närv lihtsalt ei pidanud vastu. Sain õppetunni, millest ma siiski õppust ei võtnud. Hiljem proovisin kätt ka krüptorahadega ning siingi sain ma korralikult vastu vahtimist. Valusamalt isegi kui aktsiaturgudel. Ning loomulikult pani see mind mõneks ajaks nurka haavu lakkuma ja kahetsustundeid tundma. Järjekordsed valusad õppetunnid, mida minu vaimses seisundis tegelikult endale mitte kuidagi lubada ei saanud. Aga et asi veelgi valusam oleks, siis tegin sel kevadel veel paar lollust juurdegi. Mingi emotsiooni ja laste rõõmustamise soovi ajel ronisin ma kurikuulsatesse Facebooki eraisikute laenuandmise gruppidesse. Oeh, kui lihtne sealt ikka neid summasid saada on. Pakkujaid on hulgim (no julgelt 10 vähemalt), võta aga need järjest ette ja kirjuta neile, et oleks soov näiteks 300 eurot saada. Mõni üksik neist soovis mingeid kontrolle ka läbi viia (väljavõte eesti.ee keskkonnast, et mingeid kohtutäitureid või maksehäireid pole, paar tükki soovis ka konto väljavõtet), aga üldiselt ei huvitanud kedagi, mis seisus sa omadega parasjagu oled. Visati aga leping ette (enamasti üsna vigases kirjakeeles ja suhteliselt ebaseaduslike tingimustega), anti teada, mis kõik juhtub, kui raha õigeks ajaks ära ei maksa (ähvardused, et annavad kohe kõigile lähedastele ja tööandjatele teada ja lisaks panevad kuskile Facebooki võlglaste gruppi ka postituse, rääkimata siis otse kohtutäituri poole pöördumisest). Nii saigi siis need allkirjad alla pandud ja peagi oligi piiks-piiks raha kontol. Ja eks siis hiljem oli üsnagi paha tunne, et kui oli vaja selle rumaluse eest 450 eurot tagasi maksta. Kui keegi peaks küsima, et miks inimene selliseid lollusi teeb, siis selgitus on minu puhul ilmselt minu iseloomus. Või siis minu praeguses ebakindluses. Ma ei julgenud lihtsalt sõprade-tuttavate poole pöörduda. See tundus sel hetkel vaimses mõttes veel keerulisem kui see meeletu protsendiga intressi tasumine. Sest need laenuandjad ei muretse su pärast, neil on suva, mille jaoks sa seda raha tahad. Eks hiljem on muidugi mõistus taaskord veidi selginenud ja olen julgenud ka teistsuguseid valikuid ja otsuseid teha, aga sellised teod jätavad paratamatult hinge järjekordsed haavad. Et mis kuradi pärast on vaja selliseid asju endale korraldada. Ma kujutan juba ette, et ma olen tänaseks vist kõik vead ära teinud, mida üks võlgades siplev inimene üldse teha võiks. Nagu mingi näidiseksemplar.

Ehk siis kokkuvõttes - ma olen üks hädapätakas oma hädade otsas. Muudkui tõmblen ja teen vigu. Aga ma üritan tõesti end kokku võtta ja spetsialistide abiga vähemalt end vaimses mõttes elus hoida. Aga jah, jube raske on, kui muudkui pingutad ja pingutad ning siis tulevad mingid impulsiivsed otsused ning mitme kuu vaev lendab üsna kiiresti õhku. Vaimselt on see ülimalt raske. Aga noh, see on minu teekond ja ju siis on neid tagasilööke mul millegi pärast vaja teha ning taluda. Võitleme siis muudkui aga edasi.

Aitäh!

Aitäh teile, kallid lugejad! Eriti suur tänu muidugi teile, kes te mulle mu viimase postituse peale kirju kirjutasite või Facebookis minuga suhtlema hakkasite. Aitäh! Selle kõige taustal anti mulle ka kahes kirjas mõista, et ma võiksin taaskord avada võimaluse mind aidata. No nii nagu aastaid tagasi te aitasite mind läbi Bondora ülekannete. Ma pean tunnistama, et ega see mõte minus vaimustust ei tekita. Aga samas on mu olukord ju endiselt selline, kus iga lisaeuro kulub marjaks ära. Seega, kes tunneb, et see teema kõnetab, siis rekvisiidid on siin.

Saaja: Bondora AS

Kontonr: EE937700771004427510

Viitenumber: 105400

Aitäh veelkord!

Üks nutt ja hala, aga vähemalt ausalt...

Ma olen üks kuradima hädapätakas, ma ütlen. Kuidagi ei suuda enam oma asjadega hakkama saada. Juhe on koguaeg koos, pea valutab, iiveldab, söögiisu pole. Mõtted muudkui ketravad ja ketravad. Miks see kõik mulle kaela ikkagi on lennanud, mida siin juba oma 4 aastat läbi olen pidanud elama. Ma oleks nagu mingis tardunud olekus. Teatud mõttes on elusihid kuidagi ära kadunud. Täielik ebakindlus on mind haaranud. Isegi praegu siin seda postitust kirjutades kardan, et no keda ma enam siin kõnetan. Kellele seda üldse vaja on? Üks vastik halamine ainult. Mu enesehinnang on üsnagi kiires tempos kogu täiega miinustesse kihutanud. Seejuures, kui keegi isegi juhtub küsima, kuidas mul tegelikult läheb, siis ega ei jaksa ega soovigi väga pikalt oma muresid kurta. Energiat ei jagu selleks lihtsalt. Võibolla, kui kellegagi jooma satuksin ja piisavalt palju aega oleks, siis ilmselt plahvataks ja räägiks kõik pisarate saatel välja. Sest noh, olgem ausad, üks paras nutulaul vaikse ja kannatava maski varjus see mu elu ju praegu ongi. Aga eks see kõik ongi üks krediidivõlglase argipäev. See pinge ja stress, mis suuresti depressiooniks välja kasvanud.

See kõik on mu füüsilisele tervisele ka mõjuma hakanud. Ma vähemalt oletan, et see on see juurpõhjus. Juba kuskil maikuu algusest võitlen ma igapäevaselt ja igaöiselt väga tugevate peavaludega. Perearsti kaudu sain siin ka neuroloogi jutule, kes määras mulle MRT uuringud. Aga sellel teenusel on nii pikad järjekorrad, et löögile ma veel sinna pääsenud ei ole, seega mingit ametlikku diagnoosi ega selgust mul veel ei ole. Hetkel olen siin ca. 1,5 kuud elanud järjekordsete antidepressantide abil, mille neuroloog mulle välja kirjutas.

Suure kergendusohkega saan vähemalt nentida, et tööisu ja motivatsioon on mul üsna laes. Sest mu tööandja on mind päris palju toetanud ja aidanud (rääkisin neile mingil määral oma loo ära, detailidesse laskumata ja hasartmänge mainimata). See tänutunne nende sammude eest, mida nad mulle välja pakkusid, on ääretult suur. Ja tööl annan ma endast üle 100% (kuna mul kadus aasta alguses ootamatult lisatööamps ära, siis nüüdseks teen erikokkuleppel oma põhitöökohas veidi ületunde, eraldi töövõtulepingu alusel). Aga isegi kõike seda arvesse võttes vähenevad need laenud ääretult aeglaselt ja see närib mind sisemuses meeletult. Rääkimata igasugustest süümekatest, mis muudkui piinavad mind.

Kokkuvõttes ega ma ei ootagi, et keegi mind lõpuni mõistaks või sellest kadalipust aru saaks. Parafraseeriksin siinkohal üht Õhtulehe artiklit, mis rääkis alkoholisõltuvusest. "Iga sõltuvusega on nii, et reaalsustaju muutub. Juhtub see, et sa ei kujuta enam oma elu ilma mängudeta ettegi. Sa ärkad üles ega tea enam, kuidas olla. Vaatad kõiki teisi inimesi, imetled neid ja mõtled, et kuidas nad suudavad küll elada niimoodi, et nad ei mängi. Sinu jaoks pöördub kõik pahupidi ja mängud ja panustamised muutuvad normaalsuseks, ebanormaalne on ilma nendeta olla. Ja see on sõltuvuse juures ilmselt kõige hirmsam. Sa lõpetad elamise, sest see reaalsustaju kaob koos sinu isiksusega, koos sinu terve eluga ja sa muutud mitte millekski. Samal ajal on see ka tihti põhjus, miks inimesed panustavad ja hasartmänge mängivad – et tunda mitte midagi ja et sellesse ära kaduda. Kõik mõtted muutuvad abstraktseks ja kõigest hakkab lihtsalt suva.  Sa lepid enamiku asjadega. Sul on ükskõik, kas tuba on must, kas sa ei ole mitu päeva ennast pesnud, sul pole tööd või sul on kõik koolitööd tegemata. Sa lepid sellega, sest sa ei ela enam oma elu." Ning loomulikult kaasneb selle kõigega ka aastaid kestev võlaorjus. Sest varem või hiljem hakkavad kõik mängusõltlased mängima selle rahaga, mis ei kuulu enam neile. 

Mina olengi see ülimalt hoiatav ekstreemne näidis, mis võib sellisel juhul lõpuks juhtuda. Jah, väliselt olen ma endiselt funktsioneeriv. Aga sisimas tunnen tegelikult juba väga pikka aega, et ma pole midagi väärt ja ega ma neid asju enam hinnata ei oska, mida saavutanud olen. Sest igasugused rahamured on selle totaalselt ära varjutanud.