Kaks maailma ühel pangakontol: elu täitemenetluse sees

Tegelikult ei tulnud see täiesti ootamatult. Mõte, et arvelduskonto võib ühel hetkel arestitud saada, oli juba mõnda aega mul kuskil kuklas olemas. See ei olnud šokk, vaid pigem midagi, mis oli õhus - ma teadsin, et see võib juhtuda, aga seni polnud veel päriselt kohale jõudnud. Sa võid sellest lugeda, sa võid selle loogikast aru saada. Aga teoreetiline teadmine ja päris kogemus on kaks eri asja. Ja siis ühel hetkel avad internetipanga. –5308,86 EUR ja seda kõikidel su pangakontodel. See ei ole enam hüpoteetiline. See on konkreetne. 

Üks esimesi asju, mida tuleb mõista: see "miinus" ei ole päris miinus. Pank näitab lihtsalt, kui suur on täituri nõue sinu vastu. Samal ajal toimub midagi palju suuremat kulisside taga. Kõik sinu nimele avatud pangakontod Eestis lähevad automaatselt aresti alla. See tähendab, et mitte ainult üks konto ega ka mitte ainult see, mida sa aktiivselt kasutad vaid kõik kontod, mille olemasolu kohta pankadel info on.

Järgmine oluline termin on "kasutuslimiit". Seda ei määrata sulle kui inimesele vaid see määratakse konkreetselt ühele arvelduskontole. Ja see konto tuleb sul ise kohtutäiturile ette anda. See on väga oluline. Sest ainult sellel kontol vabastatakse raha elamiseks, ainult sellel kontol kehtib sinu igakuine limit ja ainult sellelt kontolt saad sa teha igapäevaseid makseid. Kõik teised kontod jäävad lihtsalt täisaresti alla, ilma igasuguse kasutusvõimaluseta.

Minu puhul oli see number selline - Kasutuslimiit: 2204,18 EUR. Ja siit tekib kõige suurem segadus. Kuidas saab olla nii, et sul on lubatud kasutada üle 2200 euro,  aga samal ajal ei saa sa kanda isegi 10 eurot (sest konto on ju miinuses)? Vastus peitub selles, et täitemenetluses ei ole raha enam lihtsalt raha. Tal on seisund, staatus. Ta võib olla kas laekunud, arestitud, broneeritud või vabastatud. Kui raha kontole laekub, ei muutu see kohe "kasutatavaks". See läbib väikese protsessi: esmalt läheb aresti alla, siis vaadatakse, kas see kuulub sinu limiidi sisse ja alles siis võib see muutuda vabaks. Vabaks saab see muutuda muidugi ainult siis, kui sul on veel jooksva kuu kasutuslimiiti alles (kui oled selle juba ära kasutanud, siis läheb kogusumma täiturile, selle tõttu tasub oma sissetulekuid stabiilsena ja regulaarsena hoida). Ning see kõik ei pruugi juhtuda sekunditega. Mõnikord võib selle protsessi läbimiseks ja rahale õige "staatuse" määramiseks kuluda 10-15 minutit ning nädalavahetustel võib kauemgi minna (ei pruugigi enne järgmist tööpäeva juhtuda). Ja tegelikult ei kanta ka limiiti ületavat summat koheselt täiturile. Selleks on ka omad protsessid ja ajalised määrangud, sõltuvalt konkreetsest pangast. Teinekord võib täiturile määratud raha veel paar päeva sinu kontol "istuda".

Üks kummalisemaid, aga täiesti loogilisi nüansse tuleb välja igapäevases kasutuses. Isegi, kui sul on jooksva kuu kasutuslimiiti veel alles, siis telefoniäpis reeglina sa oma makseid sooritada ei saa. Äpp ütleb sulle lihtsalt, et sul pole piisavalt vahendeid. Aga ära muretse, brauseri kaudu internetipanka minnes (nii telefonis kui arvutis) kõik toimib ja siis saab süsteem kenasti aru, et sul on veel limiiti alles. Ehk kui raha on tehniliselt veel aresti all, aga tegelikult limiidi sees lubatud, siis veeb saab sellest aru, aga äpp mitte. See tuleneb äpi loogikast, mis ongi üles ehitatud igapäevamugavusele ning teatud erisusi arvestada ei oska.

Olgem ausad, alguses tundub kogu see asi meeletult segane ja kaootiline. Küsimusi rohkem kui vastuseid. Aga üsna kiiresti tekib muster.

Minu numbrid - brutopalk: 4950 eurot, netopalk 3950 eurot, kasutuslimiit 2204 eurot. Seega, iga kuu jääb mulle 2204 eurot ning 1746 eurot läheb täiturile võla katteks. Ilma, et ma peaksin ise midagigi liigutama või tegema. See ei ole enam "probleem", see on mehhanism. Seejuures on oluline märkus see, et igasugused kodupanga laenumaksed (ehk siis selles pangas, kuhu sa limiidi lasid määrata) lähevad ka kasutuslimiidi arvelt. 5300 eurot tundub alguses suur number. Aga kui sa näed, et iga kuu väheneb see ligi 1700 euro võrra, siis see number kaotab oma kaalu. Temast saab midagi muud, see kõik muutub ajutiseks, vaid umbes kolm kuud ja see kõik on makstud ning kontod ongi taas vabad. Ja see muudab kogu tunnet.

Mis saab aga tööandjast? Üks levinumaid hirme on - kas tööandja saab teada? Vastus on nüansirikas. Kui lisandub töötasu arest, siis jah, saab. Aga see ei ole midagi erakordset. Raamatupidajad puutuvad sellega kokku oluliselt tihedamini kui me endale ettegi oskame kujutada. Ning mis kõige olulisem - töötasu aresti tõttu kedagi vallandada ei tohi, selleks puudub seaduslik alus. Aga, kui töötasu aresti ei rakendata, siis ei saa tööandja mitte kuidagi teada, et sul on arvelduskontod arestitud.

Ühel hetkel võib tekkida järgmine mõte - mis siis, kui tuleb veel üks täitur, veel üks nõue? Hea uudis - kasutuslimiit ei muutu, sulle jääb ikka sama summa elamiseks. Mis muutub - see osa, mis läheb ära, jagatakse nüüd mitme täituri vahel. Tempo aeglustub, loogika jääb samaks. Ning endiselt ei pea sa ise muretsema ega arvutama, kui palju sa kuskile kandma pead. See kõik käib automaatselt.

Ühel hetkel tekib järgmine loogiline mõte - mis siis, kui lepin kokku maksegraafikus ja vabastan konto? Näiteks 300 eurot kuus. Aga täituri vaade on lihtne - praegu saab ta ligikaudu 1700 eurot kuus, graafikuga saaks vaid 300 eurot. See vahe on liiga suur. Ja seetõttu selline kokkulepe tavaliselt ei tööta. Sellega ei olda nõus.

Kõige üllatavam osa kogu selle protsessi juures on see, et tekib mingi rütm. Piirang ei tähenda täielikku kontrolli kaotust. Pigem tekib uus, väga konkreetne struktuur. See 2204 € ei ole lihtsalt number. See on piir, mille ümber sa hakkad teadlikult tegutsema - millal raha tuleb, millal see vabastatakse, millal teha makseid. Alguses tundub täitemenetlus nagu seisak. Aga tegelikult on see liikumine. Raha liigub. Võlg väheneb. Aeg teeb oma tööd. 

Kui sa leiad end sellisest olukorrast, siis see esimene hetk võib olla vägagi ehmatav. See pilk sinna ekraanile. Seda vaikne "okei..." või "mida kuradit" hetk.

Aga kui sa seal juba natuke sees oled olnud, hakkab selguma üks asi- see süsteem ei ole seatud sulle lõksuks, see on loodud midagi järk-järgult ära lahendama. Ja sina liigud sellest läbi. Mitte täiuslikult. Mitte ilma ebamugavuseta. Aga täiesti reaalselt - ikka edasi.

Kuidas ma kohtutäituritega silmitsi seisin (ja mis edasi sai)

Kui veel eelmise aasta lõpus sain ma öelda, et minu võlglaseks olemise saaga ei ole endas sisaldanud kohtutäitureid, siis tänaseks ma enam seda öelda ei saa. Võtaksingi siis täna detailselt ette oma kokkupuuted nendega. Ütlen kohe ette ära, et kui summade puhul jagan andmeid senditäpsusega, siis kuupäevade osas olen siiski veidi ettevaatlikum ja neid olen igaks juhuks veidi muutnud (aga ajavahemikud erinevate kuupäevade vahel on siiski tegelikkusele vastavad).

Tänaseks olen kokku puutunud kahe erineva täituriga, kolme erineva täitemenetluse raames. Neist kaks on lõpetatud ning üks veel kestab. Aga hakkame siis pihta.

Esimene kiri saabus mu postkasti 17. veebruari õhtul ning sisaldas endas nõuet Placet Group OÜ võla osas. Placet on siis see laenuandja, kes tegutseb päris mitme kaubamärgi all. Minu puhul olid nendeks smsraha.ee, laen.ee ja smsmoney.ee. Kokku olin ma neist võtnud 4000 euro eest arvelduskrediiti. Kõigi nende laenulepingute algus läheb üsna kaugesse minevikku, 2018. aastasse. Algsed lepingud olid siis smsraha osas 2000 eurot ning laen ja smsmoney osas 1000 eurot kumbki. Arvelduskrediidi erinevus tavalisest laenust on siis see, et vaba laenujääki sai alati uuesti kasutusele võtta, ilma eraldi taotlust esitamata. Eks ma ketrasin seda kõike päris pikalt. Vahepeal sain need isegi täies mahus ära makstud, aga siis jälle uuesti kasutusele võetud jne jne. Kõik see ketras omasoodu kuni 2024. aasta lõpuni, mil ma lõplikult hätta jäin. 2025. aasta alguses öeldi lepingud üles ja Placet andis mu otse kohtusse. Seejärel võtsin ma nendega ise ühendust ja leppisime kokku kompromissgraafiku. Kohustuste summaks kujunes 4670,69 EUR (siin olid siis sees juba igasugused viivised, trahvid jne). Ning seda ma siis jõudumööda maksma asusin. Algse graafiku järgi oleks pidanud kogusumma makstud saama 10.11.2027. Kuid kahjuks läks teisiti. Selle aasta alguses jäin ma ka selle graafiku täitmisega hätta ning kuu aega hiljem oligi see nõue kohtutäitur AB laual. Selleks hetkeks olin graafikujärgseid tagasimakseid kokku teinud 1550 EUR eest ehk siis põhivõlg oli vähenenud 3120,69 EUR peale. Õnneks ei saabu täituri kirjaga koheselt maailma lõpp. Alustuseks antakse võlglasele 30 päeva aega, et võlgnevus täies mahus vabatahtlikult ära tasuda. Alternatiiviks oleks graafiku sõlmimine, aga paraku on graafikuga kaasnev paratamatus see, et nii varale kui töötasule seatakse ikkagi arest ning sissenõudja määratud arveldusarvete kasutuslimiit. Nii võtsingi ma koheselt vastu otsuse, et ma pean selle nõude 30 päeva jooksul siiski makstud saama. Täituritasudeks kujunes selle nõude puhul kokku 353,40 EUR. Seejuures oli siin klausel juures, et kui 30 päeva jooksul (ehk siis hiljemalt 19. märtsiks) võlgnevus makstud ei ole, siis suureneb täituritasu kahekordseks. Antud täituriga suhtlus kujunes täiesti adekvaatseks ja meeldivaks. Kuigi olin kuulnud jutte, et täituritelt vastuste saamine ja üleüldse igasugused protsessid on üliaeglased. Aga mina sain vastused alati mõne tunniga, reeglina sama päeva sees. Võlgnevuse tasusin ma täies mahus ära 18. märtsil. Selle kõige raames sain ma ka tuttavaks sellise keskkonnaga nagu taitmisregister.ee, kus siis kenasti kõik nõuded detailselt sees. Kui nüüd aga mõtlete, et 18. märtsiks oli mul selle täitementlusega kõik ühel pool, siis päris nii see siiski ei käi. Täituril on makse laekumise järel 10 päeva aega see siis sissenõudjale maksmiseks ning alles siis millalgi tuleb ka teade, et nüüd on menetlus lõpetatud ning seejärel kustutatakse kirje ka täitmisregistrist. Antud menetluse puhul läks selleks aega 6 päeva ning siis saabus ka ametlik teade menetluse lõpetamise kohta.

Teine kiri saabus 21. veebruari hommikul ning seekordseks sisuks oli võlgnevus Modena Estonia OÜ ees. Modenast sain ma kaks erinevat laenu, kogusummaga 1500 eurot. Nendega jäin ma tegelikult üsna kiiresti hätta, aga kuidagi venitasin ka nendega 2025. aasta alguseni välja. Ning siis öeldi need lepingud üles ja minu võlgnevus fikseeriti 1457,81 EUR peal. Ka nemad andsid mu kohtusse ning seejärel sõlmisin kohtulikult kinnitatud graafiku. Sellega tiksusin ma sisuliselt aasta otsa üsna probleemivabalt kuniks taaskord selle aasta alguses lõplikult alla andsin. Võlgnevus oli selleks hetkeks langenud 323,95 EUR peale. Täitur OK pani siia omalt poolt 89,90 EUR otsa ning koguvõlgnevuseks kujunes 413,85 EUR. Taaskord siis sama jutt, et kui ma poleks 30 päeva jooksul seda ära tasunud (ehk siis hiljemalt 23. märtsil) oleks täituritasu kahekordistunud. Aga siin ma loomulikult midagi venitama ei hakanud, summa oli piisavalt väike, et sellega hakkama saada. Makse teostasin juba 15. märtsil. Kuid antud täitur venitas omapoolsete sammudega uskumatult pikalt. Lõplik teade menetluse lõpetamise kohta ning täitmisregistrist eemaldamise kohta saabus alles 30. märtsil. Ehk siis julgelt üle kahe nädala hiljem. Aga noh, nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.

Kolmas menetlus on aga hetkel veel käimas. Seekordseks sissenõudjaks BB Finance ehk siis raha24. Ning täituriks juba tuttav OK. Hetkel mul veel täies mahus vajalikku summat koos ei ole (summa on suurem kui kaks eelmist nõuet kokku), kuid veidi aega mul veel on. Loodetavasti saan siiski ka selle niimoodi ära makstud, et ma ei pea tunda saama seda, mis saab siis, kui vabatahtliku täitmise aeg otsa saab.

Sellised siis ongi minu esimesed ja loodetavasti ka viimased kogemused kohtutäituritega. Nagu siit näidetest näha oli, siis liiga meeletuid summasid tegelikult juurde ei tule. Pigem on suuremaks probleemiks need kõikvõimalikud sanktsioonid, mis järgnevad siis, kui 30 päeva jooksul need summad makstud ei saa. Ning samuti siis see kurb asjaolu, et isegi kui sissenõudjaga graafik sõlmida, siis erinevaid ebameeldivusi tuleb ikkagi kuhjaga.

Ainus vägagi positiivne asjaolu kogu selle loo juures on see, et kui täitemenetlus lõpetatakse, siis on selle hetkega ka järjekordne võlg makstud.

Inkassoterror vs täitemenetlused

Üks klassikaline teema, millega aegajalt minu poole ikka pöördutakse, on see, et kumb olukord siis ikkagi võlglasele kokkuvõttes "parem" on - kas inkassoterror või kohtumenetlused koos vastavate sanktsioonidega. Vastus sellistele küsimustele on samuti üsna konkreetne ja tavaline: "sõltub asjaoludest." Aga no prooviksin siinkohal natuke seda teemat ikkagi veidi lahata. Käesolev postitus on valminud koostöös Mariaga, kellel tänaseks paraku päris sügavaid kogemusi nii inkassodega kui ka kohtumenetlustega.

Alustuseks tuleb muidugi nentida, et ega meil võlglastena mitte mingit valikuvõimalust ei anta, kas meie vastu tekkinud nõue läheb kohtusse või inkassosse. Selle otsustab puhtalt juba laenuandja ise. Oma loogikad ja mustrid siin samas siiski on. Kindlasti leidub ka mingeid väiksemaid erandeid, aga suures plaanis võib öelda, et suurpangad (sh. ka näiteks BigBank) ja Bondora on need, kes inkassoga ei tegele. Nemad annavad asjad otse kohtusse ja võimalusel kasutavad selleks kiirmaksekäsku (märkusena siia juurde, et maksekäsu kiirmenetluses ei tohi esitatav nõue ületada 8000 eurot - sealhulgas kõrvalnõuded, näiteks intressid ja viivised ning lisaks ei tohi kõrvalnõuded ületada põhinõuet). Suurpankade üks eripärasid erinevate krediidilepingute puhul on kahtlemata ka muidugi see, et ega nende vastu kohtus midagi vaielda ei olegi, sest üldjuhul on nende lepingud juriidiliselt täiesti korrektsed.

Kõik kiirlaenufirmad ja igasugused krediidikontosid pakkuvad firmad müüvad üldiselt oma nõuded aga inkassodele maha (seejuures on need tihtipeale tegelikult nende endi tütar- või kõrvalfirmadeks). Siin on see maailm aga paras kaootilisuse paradiis, mille üldnimetajaks on igasugustele pärisseadustele ja reeglitele vilistamine. Kuna nad vähemalt senini mingitele ametiasutustele ei allu, siis ega nad neid asju ausalt ei aja ja nad loodavad väga suurel määral just paljuräägitud psühholoogilisele mõjutamisele (teatud mõttes võib neid võrrelda isegi netipetturitega, kus nad mängivad võlglaste teadmatusele). Aga inkassosse sattumisel on siiski ka üks suur eelis. Kui vaim vähegi vastu peab, siis saab nendega üsna pikaajaliselt mõnusat "kassi ja hiirt" mängida. Põhiline reegel on siin selle juures see, et nendega ei tohi mitte ühtegi kokkulepet allkirjastada. Nii, kui te mingile võlatunnistusele alla kirjutate, muutub algne laenuleping koheselt ebaoluliseks ja sisuliselt muutub see summa, mida inkasso teilt nõuab (koos igasuguste absurdsete lisanõuetega, mida nad suhteliselt juhuslikkuse alusel teile sinna juurde kirjutavad) nüüdseks ametlikuks dokumendiks, millest hiljem juba taganeda on ääretult raske. Ehk siis tegelikult tuleks nende kirju ja kõnesid ignoreerida ning võimalusel igakuiselt lihtsalt neile mingeid makseid teostada vastavalt oma võimalustele. Tõenäoliselt nad teid sel ajal kuskile kohtusse ei anna ning sel ajal saab juba niiöelda tõsisemate laenulepingutega tegeleda.

Tooksin nüüd ühe päriselt juhtunud näite Maria loost, kuidas üks võlgnevus siis aja jooksul kasvab ja kuhu see lõpuks jõuda võib. Laenuandja nime jätan seejuures mainimata. Aga alustan siis algusest. Maria võttis eelmise aasta lõpus selle asutuse käest 2 väikelaenu - 3500 eurot ja 4000 eurot. Maria suutis graafikujärgselt teostada kolme kuu osamaksed. Seejärel jäi ta paraku ilma stabiilse sissetulekuta kokku ligikaudu pooleks aastaks. Muidugi viis see kõik selleni, et laenulepingud läksid hapuks, tulid igasugused maksehäireregistrikirjed ning kolm kuud hiljem öeldigi lepingud üles. Kuna tegemist oli asutusega, mis inkassoteenuseid ei kasuta, siis saabus vaikus (inkassodel on kombeks kohe järgmisel päeval pommitama hakata, kui võlaleping nende lauale jõuab). Ning möödus veel ligikaudu neli kuud ja Maria sai kohtust teate, et nendeni on jõudnud kaks maksekäsku. Nõudesummad olid nüüdseks 4340 eur ja 4788 eur. Ehk siis lisandunud summad olid üsna korralikud. Nüüd algasid siis läbirääkimised. Kahjuks aga on täiturini jõudnud nõuete puhul paramatus, et ega seal väga paindlikke tingimusi enam ei pakuta. Ning lisaks on täituril väga tugevad vahendid olemas, millele on keeruline vastu saada - igasugused pangakontode limiidid, arvelduskontode ja sissetulekute arestid, varade käsutuskeelud jne. Lõpuks pidigi Maria leppima kompromissiga, et töötasu kallale ei minda, tööandjale midagi teada ei anta, aga lisaks maksegraafikule seadistati siiski pangakontole kasutuslimiit (ehk siis kõik summad, mis kuu jooksul sellest üle lähevad, kantakse automaatselt kohtutäituri kaudu sissenõudjale). Ning sellises reaalsuses siis tulebki nüüd Marial edasi hakkama saada.

Ehk siis kokkuvõttes tuleb nentida, et inkasso- ja kohtumaailmad on oma olemuselt ääretult erinevad. Ühega saab oluliselt rohkem mängida ja aega võita. Kohus jahvatab küll samuti aeglaselt, aga seal on lõpp siiski üsna konkreetne ning siis lõpeb ka mäng. Inkassodega saab aga kahtlemata aega võita ning eks see kõik annab juba võimaluse teha kõik endast sõltuv, et suurpankade ja Bondora lepingud ei läheks ülesütlemisele.

Ühe blogilugeja kommentaari alusel aga täiendaksin siinkohal seda postitust. Seda siis ennekõike kohtutäituri kasuks. Kohtutäitur on parem juhul, kui pole vara mida kaotada, täidad ühte asja korraga ning teised täiturid ootavad järjekorras ja ei pea ühele, teisele, kolmandale raha kandma. Ehk siis, et kui kinnisvara pole mida kaotada, siis võib olla mõistlikum asjad täiturini lasta. Jah, see kontode arest ja teatud limiidid on jamad, aga juhul, kui töökoht olemas ja lapsed ka, siis jääb tegelikult normaalne summa elamiseks.

Võlglaste õudusunenägu - kohtutäiturid

Üks teema, millest ma siin blogis üsna vähe rääkinud olen, on kohtutäituritega seonduv. Seda kõike siis ennekõike selle tõttu, et mul endal puudub nendega igasugunegi kogemus. Eks neist räägitakse muidugi igasuguseid lugusid, üsna tihti teevad nad võlglastele liiga, hoiavad raha liiga kaua kinni või arestivad liiga suuri summasid. Aegajalt saab lugeda ka lugusid, kuidas nii mõnigi neist on võimu kuritarvituse tõttu kriminaaluurimise alla sattunud ja oma ametist priiks saanud.

Kuidagi on need teemad samas viimasel ajal veidi aktiivsemalt mu silme ette ilmunud. Olen saanud mitmeid kirju, kus uuritakse asjaolusid ja detaile protsessi kohta. Samuti tean ma inimesi, kelle silmis näiteks võlglane tähendabki ainult sellist inimest, kelle võlad on juba täituri käes. Et enne justkui polegi võlglase nimetust "väärt". Aga see selleks.

Igaks juhuks mainin kohe ära, et mina siin mingeid susserdamisjuhiseid andma ei hakka. Võlad tuleb ära maksta, selles pole küsimustki. Teemaks on pigem õiglus. Et kas need summad, mida igakuiselt kinni peetakse, on ikka õiged ja seaduspärased. Peaasi, et endale liiga ei lase teha ning lisaks tasuks rahulikult need võimalused ja sammud läbi mõelda, mida üldse teha annab, kui juba nõuded täituri lauale on jõudnud. Samuti lisan siia, et kogu see postitus on minu jaoks puhtalt teoreetiline, baseerudes teadmistele, mida ma siit ja sealt olen kokku kogunud. Mitte kuidagi ei kandideeri ma absoluutsele tõele ja kui keegi peab vajalikuks mind parandada, siis kommentaarium ja mu e-mail ootavad teie märkusi. Rõhutan siinkohal üle, et mina räägin ainult krediidivõlgadest. Kui veel detailsemalt määratleda, siis antud postitus käsitleb tegelikult ainult tagatiseta krediidilepinguid. Tagatisega laenude puhul on praktika niikuinii teistsugune. Aga igasugused trahvid ja elatisvõlad, mis samuti kohtutäituriteni jõuda võivad, jätan heaga mängust välja, sest see ei kuulu kohe kuidagi minu kompetentsi.

Tõenäoliselt on iga võlglase suurim hirm just seotud täituritega ja eriti olukorraga, mis saab siis, kui varad, sissetulekud ja pangakontod aresti alla lähevad. See on justkui võlgnevuse teekonna lõpp-punkt, kust enam sisuliselt hullemaks minna ei saa. Kas see aga tegelikult ka on nii dramaatiline?

Muidugi peab ära mainima selle, et arvestades seda, kui pikk teekond on ühest võlast täiturini jõudmine, siis tuleb nentida, et tõenäoliselt on sellel rajal ikka väga palju asju ka inimene ise valesti teinud. Aga kedagi süüdistama ma siin ei hakka ja ammugi kellegi peale näpuga näitama, see ei ole oluline. Iga võlalugu on omaette nüansidega ja kindlasti ka teatava traagikaga, vaevalt keegi vabatahtlikult end võlglaseks on kujundanud. Samuti ei saa ka kõiki võlglasi ühe mütsiga lüüa - kahtlemata on selles seltskonnas nii neid, kes tegelikult väga kohusetundlikud, aga muidugi on siin ka igasuguseid nihverdajaid ja teadlikke pettureid.

Ühe veidra valeinfo tahaks ka ära klaarida. See levib siis ennekõike igasugustes Facebooki laenugruppides, kus laenuandjad tihtipeale ähvardavad võlglasi sellega, et annavad neid kohtutäituri kätte. Nii lihtsalt see ka ei käi, ükski võlausaldaja ei saa võlglast otse täituri kätte anda, see käib siiski ainult läbi kohtu(kiir)menetluse ning see on juba kohtu hinnata, kas on nõudel alust või mitte. Omaette teema on siin muidugi kiirmaksekäsk, aga sellest ma hetkel liiga pikalt rääkima ei hakka. Kunagi ammu kirjutasin sel teemal, kellel huvi saab lugeda. 

Niisiis. Lähme siis aga olukorra juurde, kus täitur on sulle saatnud teate, et nüüd tuleb X EUR ära maksta. Mulle teadaolevalt on seal 30-päevane tähtaeg. Esimese asjana tuleks siis üritada maksegraafikuni jõuda ja proovida siiski vältida sissetulekute arestini jõudmist. Siin on hästi oluline oma võimalusi adekvaatselt hinnata - ei maksa üle oma varju hüpata ja mingeid ulmesummasid igakuisteks makseteks välja pakkuda.  Kui läheb hästi ja sissenõudja nõustub, siis vormistatakse graafik ja edasi jätkub kõik suhteliselt normaalselt.

Kui aga peaks juhtuma olukord, kus ajatamises kokkuleppele ei jõuta (või siis lihtsalt ignoreerid võlgnikuna kogu seda protsessi), siis lõpuks juhtubki see niiöelda "worst-case-csenario" - kontode ja varade arest. Tundub nagu maailmalõpp, eks ole? Aga tegelikult ei ole ka see lootusetu seis.

Oluline on siin mõista, et ega siin midagi nihverdada pole vaja - pikaajalist tulemust ei anna see, kui oma sissetulekud kellegi teise kontole lased kanda või siis üritad süsteemi kavaldada sellega, et kasutad mingeid välismaiseid pangakontosid (Revolut, N26 jne - on teada juhtumeid, kus ka need kontod võivad lõpuks aresti alla minna). Täiturid panevad käpa peale juba su sissetulekule, nad saadavad koheselt su tööandjale kirja, et vot X eurot iga kuu on vaja talle kanda. Täpse summa teadasaamiseks võid kasutada täitsa vabalt leitavat kalkulaatorit. Sisesta aga oma ülalpeetavate arv ja netopalk sisse ja vaata, kui palju sult kinni peetakse. Näiteks 1000 eurose palga ja 0 lapse puhul on selleks summaks 267.66 EUR. Ehk siis oma pangakontole saad 732.34 EUR. Kui sul on aga veel näiteks 2 last ka selle palga juures, siis ära võetakse ainult 42.66 EUR. Tundub ju täitsa õiglane? Lisaks on oluline märkida ka seda, et korraga saab "sul kallal" olla ainult üks kohtutäitur. Kui on erinevad nõuded, siis teised lihtsalt ootavad oma järjekorda kuniks esimesega asjad klaarid. Ning lõpetuseks veel üks tähtis asjaolu - sinu jamad on ikkagi ainult sinu personaalsed jamad. Kui sinu kontod lähevad aresti alla, siis sellega ei kaasne su lähedastele eraldi sanktsioone - su laste, abikaasa või kelle iganes kontod ja sissetulekud jäävad kenasti puutumata.

Ehk siis selle pika jutu kokkuvõte - isegi, kui sa oled omadega lõpuks jõudnud olukorda, kus su varad ja sissetulekud on kohtulikult aresti alla pandud, siis see ei ole veel maailmalõpp. 

Jõudu ja jaksu kõigile, kes nende teemadega igapäevaselt maadlema peavad. Ilmselt mõistavad vaid võlglased seda stressi ja depressiooni, mida nende muredega võitlemine igapäevaselt endaga kaasa toob. See on karm, kahtlemata. Ning tegelikult soovitan siiski teha endast kõik sõltuva, et su rahaseisud ei jõuaks kohtutäituri lauale, sest mõnes mõttes on see nagu loterii, kus iial ei tea, kelle otsa satud ja mis lisajamasid see kõik kaasa võib tuua.