Kuidas Kenil läheb?

Ken räägib oma arengutest ja üldisest hakkama saamisest niimoodi.

Minu elus on sel aastal värskemat hingamist, sest olen saanud mitu uut tööpakkumist ja imekombel on need mu ajagraafikusse mahtunud. 

1) Novembris sain kolleegilt pakkumise, mida jaanuarist mõnenädalase intervalliga täidan. Makstakse tehtud tundide eest.

2) Jaanuari keskel selgus, et mu kunagise õpetaja tervis pole pärast keerulist perioodi taastunud ja tema kollektiivi töö oli seisnud pea 2 kuud, mistõttu nende juhendamine usaldati mulle. Üks õhtu nädalas sai ka töise sisu. Paarist tuhandest maksud maha ja ligi 1200€ liigub suuresti võlausaldajatele.

3) Jaanuari lõpus oli mul esimene pikem praktika praegusel erialal, mis andis julgust plaanitust varem uut erialast tööd alustada. Üks mu põhiõppejõududest soovitas mind ja veebruari keskpaigast praktiseerin oskusi, mida alles õpin. Esimese täispalk (veebruari eest tuli 2 nädala tasu) oli brutos poole võrra suurem sarnase koormusega praeguse põhitöökoha tasust. Leping on tähtajaline, kuid on lootust selle pikendamiseks. Oma praegusest tähtajatu lepinguga põhitööst siiski loobuda ei taha.

Erakorralist kulutuste tõttu on paaril kuul tekkinud defitsiit usaldusisikule loovutatavates summades, kuid uue kuu esimesest laekumisest olen kohe tasaarvestuse teinud ja kulutasin selle võrra vähem ka oma lubatud mittearestitavat summat, kusjuures pole mingit noomitust saanud. Seoses miinimumpalga tõusuga 1. aprillist on minu käsutada ca 80€ rohkem ja umbes 300€ lisasissetulekute pealt.

Edaspidine asjade käik on kohtu poolt määratud nii, et usaldusisikul tuleb esitada kord aastas kohtule aruanne, mis peab sisaldama kuude lõikes teavet vähemalt mu vara, sissetulekute ja mõistlikult tulutoova tegevuse, võlausaldajate nõuete katteks kuude lõikes raha eraldamise ja võlausaldajatele maksete tegemise kohta ja lisada mu kontoväljavõtted, töösuhteid tõendavad dokumendid ning tuludeklaratsioonid ka. Tulumaksutagastus läheb ka usaldusisikule, seega kunagi tulevikus läheb veel ca 1100€ võlausaldajate fondi praegusele ca 8000€ lisaks. Jääk veel umbes 5000€, kuid sellele lisanduvad usaldusisiku tasud, mille maksimummäär – viiendik miinimumpalgast – 1. aprillist suurenes. Jään siis lootma, et kohus loeb mu kohustuslikust suuremate summade arestimisele saatmist võlausadajate fondi kergendavaks asjaoluks ning heaks tahteks ja eksimusi kohustustest vabastamise menetluse pikendamisega ei karista.

Koostööprojekt: kuidas Marial läinud on?

Niisiis, üle pika-pika aja räägime taas Mariast. Nagu te ehk mäletate, siis viimati kajastasin tema tegemisi peaaegu 1,5 aastat tagasi. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg liigub. Tegelikult olen ma vahepeal temaga siiski suhelnud ka, aga ei suutnud ma sellest kõigest postitust kokku panna. Aga loodetavasti saavad nüüd kõik lüngad täidetud ja lugejate uudishimu rahuldatud. Väike eellugu ka siia alustuseks - Maria esitas 2024. aasta alguses kohtule võlgade ümberkujundamiskava ning möödus "vaevalt" 3-4 kuud ja see kava kinnitatigi. Kuid siis läks alles tõeline trall käima. Swedbank teatas paar kuud hiljem, et nemad ikka selle kavaga rahul ei ole ja nende arvates tuleks see uuesti menetlusse võtta. Ning kohus nõustus sellega. Mis aga edasi sai ja kuhu see lugu tänaseks on jõudnud, sellest saab lugeda järgnevast vestlusest.

Hei! Kuidas sul läheb? Tegin hiljuti oma blogisse ühe küsitluse ja sealt koorub välja, et päris paljud küsivad just sinu ja Keni lugude järele.

Tsau! Kuule okeilt, ma arvan. Ikka kestab see värk ja uut kava pole ikka esitatud, kuna usaldusisik venitab. Nii et ma olen samas punktis päris pikalt.

Ehk siis tänu kohtute aeglusele ja bürokraatiale on sinu elu nagu lill?

On nagu lill, aga sisuliselt oleks mul juba aasta tehtud ilmselt, kui see aeg ei veniks. Et see asi lihtsalt lükkab kogu seda maksmist edasi.

Kas see tekitab sulle mingeid lisakulusid ka juurde? Viiviseid või muid asju?

Mitte midagi. Et tegelikult olen ma tühikäigul tiksunud päris pikalt. Aga kogu aeg mõtlen, et selle aja jooksul oleks juba päris palju saanud tagasi maksta. Kui see asi saaks mingigi punkti. Aga usaldusisikul olid mingid isiklikud force majeurid elus ja siis see kõik venib tohutult.

Omamoodi juhtum, huvitav, et siis laenuandjad seda protsessi kuidagi ei survesta omalt poolt, nende rahad istuvad ju kinni.

Me pidime uue kava esitama detsembri lõpuks. Täna on juba märts. Ma olen lihtsalt shokis, et nii lastakse usaldusisikul teha. Aga eks kohtutel on ka nii suur ülekoormus, et nad ei jaksa koguaeg näppu pulsil hoida. Ja nii ma tiksun ja ootan oma saatust. Kellelegi midagi ei maksa ja kõik on lahtine. Pole ju maksnud terve aasta.

Sisuliselt saab siis asja kokku võtta nii, et mingi aasta tagasi kinnitati su algne võlgade ümberkujundamise kava ära, aga enne, kui sa maksma hakkasid, esitas Swedbank (oli vist?) kaebuse, et nemad pole rahul selle kavaga ning kohus nõustus sellega. Ja sa pidid siis uue kava koostama koos usaldusisikuga, aga nüüd on see protsess venima jäänud ning algne tähtaeg detsembri lõpp on juba paar kuud üle läinud usaldusisiku isiklike probleemide tõttu (mis ei puutu üldse antud teemasse)... Ning see kõik on tekitanud olukorra, kus sa pole juba üle aasta sentigi kuhugi maksma pidanud ja samal ajal ei tekita see sulle ka lisakulusid ei viiviste ega võimalike leppetrahvide näol.

Täpselt. Tegelikult oli algne esitamise kuupäev varasem. Ta palus kohtult pikendust, sest ta oli haige. Ja nüüd on see veel veninud.

Aga see Bondora 1500 eurone piirang on sul ikkagi peal?

Jup, saan 1500€ ulatuses oma panka kasutada per 1 kuu.

Aga ülejäänu läheb kuskile täiturile?

Ei, Midagi minu kontolt maha ei võeta. Aint tuludekk läks täiturile ja see hoitakse hoiul seni kuni kava kinnitatakse. Siis peaksin need summad tagasi saama.

Ehk siis sulle on tekitatud kohtulik säästu ja kogumiskonto, teenid küll rohkem, aga üle 1500 kulutada ei lubata ja ülejäänu jääb nagu sul hoiule?

Just nii! Sain boonust aasta lõpus ja see jäi kontole lihtsalt. Ehk siis ma olen kogunud a'la üle 3000 euro. Tuludeki rahasid on tagasi saada 1400 euro kanti. Sain palgatõusu hiljuti, ka see tiksub kontol. Ma elan nagu lihtsalt 1500€ eelarve järgi ja muu jääb tiksuma. Ma vahel mõtlen, et äkki ma olen kogemata kuskile rippuma jäänud.

Mis see esialgne uue kava tähtaeg muidu oli? See, mis usaldusisiku haiguse tõttu detsembri (2024) peale lükati?

Ringkonnakohus tegi otsuse augustis. Maakohus tegi määruse kuu aega hiljem. Siis anti vist aega uue tegemiseks kuu ja sealt edasi hakkasid tulema usaldusisiku probleemid. Ma arvan et see usaldusisik on endale tuugalt võtnud liiga palju kohustusi, pluss mingid isiklikud asjad. Vahepeal surus ikka pankrotti peale, aga olen vankumatult kaitsnud oma arvamust ja soovi. Olgem ausad, pankroti saab teha väga lihtsalt ja kiirelt. Ja minu asjaga tegelev kohtunik lõpetab oma töö septembris. Ja kui need asjad peaksid sinnani venima ja siis antakse üle veel uuele…oeh

Oled sa aegajalt seda teemat ise ka torkinud üldse? Küsinud, et mis värk on ja mis saab? Või tiksud rahulikult?

Helistanud, kirjutanud usaldusisikule… Koguaeg tulevad vabandused.

Nagu tema oleks võlgu, reeglina ju võlglased pigem need, kes asju edasi lükkavad ja vabandusi otsivad ning seejärel igasuguseid katteta lubadusi jagavad

Mina ajaks nagu võlgnikku taga. Aga õnneks olen ma kirjutanud.

Ehk siis sul on märgid maas, et sina oled lahendusi otsinud? Millal siis viimati tema poolt üldse mingi kontakt oli?

Veebruaris helistasin. Siis ta ütles, et tal olid isiklikud teemad ja nüüd on 600 lugemata kirja ja palju istungeid ees. Aga ta tegeleb. Ehk siis paneme lepase reega samamoodi edasi hetkel.

Koostööprojekt: Mis on Kenist saanud?

Ootan veel endiselt oma viimasele küsitlusele vastuseid, aga juba praegu olen ma vägagi rõõmus ja elevil, et teid endiselt nii palju on. Seejuures on tore tõdeda, et lisaks minu loole on paljudele korda läinud ka Maria ja Keni teekonnad. Julgelt iga viies küsitlusele vastanu on küsinud just nende tegemiste kohta. Kahjuks olen ma ise viimasel ajal oma asjadega nii hõivatud olnud, et nad on ka minu poolt tõesti veidi unarusse jäänud. Kuid võtsin teie kommentaaridest kinni ja saatsin nii Kenile kui Mariale lihtsa ja otsekohese küsimuse - "Kuidas läheb?" Ning Keni vastus on nüüd teie ees. Lisakommentaarina saan öelda, et see on ilmselt mu blogi läbi aegade kõige pikem postitus üldse (korra mõtlesin ka seda poolitada, aga siiski loobusin loetavuse huvides sellest).

----------

Võlaratas on seiskunud. Pankrotimenetlusega tegeleb minu eest pankrotihaldur. Detsembris saabusid kohtudokumendid, millega kinnitati võlausaldajate nimekiri ja nõuded. Pankrotihaldur on tohutu töö ära teinud ja nõuete põhjendatust kontrollinud vastutustundliku laenamise seisukohalt. Kui  seda põhimõtet on rikutud ja võlgnikku pole piisavalt kontrollitud, loetakse kõik tasutud maksed põhiosa katteks ja intressiks Euroopa keskpanga põhiliste refinantseerimisoperatsioonide intressimäär (enne Covid-kriisi ja Ukraina sõda 0%).

Kahe võlausaldaja nõue tühistati pankrotihalduri vastuväitega nõustudes kohtu poolt, sest nad ei esitanud piisavalt täpseid ja põhjendatud andmeid, sest kohus ja pankrotihaldur ei pea lisade massist andmeid otsima, kui võlausaldaja neid selgelt ei esita. Isegi sobimatu failivorming võib saatuslikuks osutuda või kui tagasimaksete jaotumine eri lepingute põhiosa ja intressi vahel pole eristatavad. Siin ja edaspidi teistelgi kasutati päris karmi sõnastust: “Kuna ümberarvestus VÕS § 4034 lg 7 alusel puudub, on nõue ebaselge ja seega ei saa kohus nõuet tunnustada.“ Nii loeti mitmel juhul kõik mu tehtud maksed põhiosa katteks.

Ainult 1 võlausaldaja põhjendas oma nõudeid pankrotihalduri vastuväidetele õigesti ja esitas lõpuks ümberarvestuse, milles intressinõue loeti tühiseks, sest krediidivõimelisust on liiga optimistlikult hinnatud ja kogu seni tasutud summa ulatuses tehti põhiosa jäägi ümberarvestus. Siit siis refinantseerimislaenude nõrk koht: nendega tunnistab laenuvõtja kokku koondatavate laenude põhiosad ja intressid enda jaoks sobilikuks ning menetlusprotsessis neid enam ümberarvestamisele kaasata ei saa ehk refinantseerimiseni tasutud intressid ja põhiosad jäävad laenufirma kasumiks ka võimaliku vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral.

Nüüd on pankrotihalduril luba minult arestitud varadest tagasimakseid teha, kusjuures nõuete kogumaht vähenes ca 3 korda:  43000€ pealt lõpuks vähem kui 16000€ ja kui see saab kolmeaastase menetluse käigus märkimisväärses mahus tagastatud, et võlgadest vabastamise menetlus edukalt lõpetada.

Nagu arvata võib, üritavad võlausaldajad kohtumäärusi vaidlustada, kuid sageli on tulemuseks kohtu poolt määruskaebusest keeldumine. Üks laenuandja esitas määruskaebuse oma nõude tunnustamata jäämise kohta. Selle kaebuse käik minule nähtavates kohtudokumentudes ei kajastu. Küll aga esitas sellele määruskaebusele 2-nädalase hilinemisega vastuse teine laenuandja, et ka nende nõuet tunnustataks. Kohus noomis viimast, et vastusena teise võlausaldaja määruskaebusele ei saa oma nõude tunnustamist paluda, jättis vastuse käiguta ja andis juhtnöörid võimalikuks esialgse määruskaebuse tähtaja ennistamiseks koos mõjuva põhjuse, määruskaebuse riigilõivu tasumise tõendi ja täpsustatud vastuväidetega pluss neid kinnitavate tõenditega. Laenuandja oma järgnenud avaldusega riigilõivu ei tasunud, mõjuvaid hilinemispõhjusi ei esitanud ja vastuväiteid ei tõendanud, seega kohus keeldus määruskaebuse menetlemisest. Tundub, et osadel laenuandjatel on viletsad või ülekoormatud juristid.

Vahepeal sain kinnituse miinimumpalga suurenemisega kaasnenud mittearestitava sissetuleku osa suurenemisest 1093€ pealt 1181€ peale (miinimumpalk pluss kolmandik 1 ülalpeetava eest). Sularahaarveldustega kaasnenud ärevus on põhimõtteliselt kadunud ja hädavajalikke ülekandeid aitab teha elukaaslane.

Ma saan seega jätkuvalt kasutada deebetkaarti ainult sularaha väljavõtmiseks, ka kontojääki ja 10 viimast rida konto väljavõtte summasid näen ainult pangaautomaadist. Teisele kontole on ligipääs ainult pankrotihalduril. Kui detsembrini tegi ta iga uue kuu alguses kuhugi ülekande arestitava summaga, siis nüüd seisab mu põhikontol mitmetuhandeeurone jääk, mida ma käsutada ei saa. Kas varasemad ülekanded kogus pankrotihaldur minu kolmandale kontole (tavapraktika) või oma deposiitkontole, seda ma ei tea, igatahes võlanimekirja kinnitamisest alates peaks ta minu poolt loetud seadusest lähtuvalt väljamakseid kohtu poolt tunnustatud võlausaldajatele tegema kord aastas.

Isiklik elu on pingeline, õpingud sujuvad üle ootuste mõõdukalt, praegusel põhitöökohal on mõlemapoolsed tõsised motivatsiooniprobleemid, lisatöö on vahelduva intensiivsusega, võtsin vastu lisatöö ilmselt kolmekohalise tasuga, mis laekub ilmselt mais pärast käsundi täitmist. Viimasel lisatööl oleks potentsiaali kujuneda unistuste põhitööks, aga pereelu ei võimalda seda. Olen saanud 2 tööpakkumist sügisest kodule lähemale, aga nende võimalikkust saan hinnata mais, kui uue semestri tunniplaan avalikustatakse. Praegusel töökohal kärbub koormus sujuvalt kokku, kuid ehk osutub võimalikuks hoopis praegu omandatava erialaga seotud töö. Sel juhul vahetuks praegune tähtajatu tööleping 1…3-aastase tähtajalise töölepinguga. Määramatust ja kahtlusi on palju. Kas kõigutada praegust suhtelise stabiilsuse paati või jätkata harjumuspärasemas rütmis? See on raske küsimus.

Täiendus: maakohtu otsus esialgse määruskaebuse tagasilükkamise kohta jäi ringkonnakohtus jõusse, kuna pankrotihalduri poolt kontrollitud andmetel minu kontole laekunud ca 2400€, mille väljastamist laenuandja omapoolselt ei tõestanud, saaks lugeda ca 3900€ tagasimaksete põhjal ümberarvestatuna tasutuks, jällegi laenuandja ise ümberarvestust ei esitanud.

Robini loo (vahe)kokkuvõte + võimalus talle otse kirjutada

Meile juba tuttav Robin jätkab oma looga. Seekord siis võtame otsad kokku. Lisaks annab ta lahkelt teada, et kõik, kes soovivad detailsemat infot ja kellel on talle küsimusi, siis ta vastab hea meelega. Tema emaili aadress on: rehacare6@gmail.com. Loomulikult võib neid küsimusi ja kommentaare ka siiasamasse, antud postituse alla jätta.

Selle pika heietuse paar kokkuvõtvat vahemärkust on

1. kuidas minema hakkab sõltub täiesti sellest, kes saab su kohtunikuks. Usaldusisiku käest kuulsin, et minu kohtunik on seda tüüpi, kes pikki menetlusi ei armasta ja seepärast ka tuli kohe otsus pankroti osas. 

2. edasises elus sõltub kuidas elu õnnistas sind usaldusisiku/halduriga. Seadus ütleb, et mittearestitav summa on vajalik määrata kas sularahas kasutamiseks, ülekanneteks jne. Samas ei kohusta seda tegema ja annab usaldusisikule õiguse jätta kätte ka selline vabadus arveldamises nagu minule jäi. 

3. Vestluses usaldusisikuga selgus, et tegelikult selleks hetkeks kui mu teenusepakkuja mulle helistas ei olnud veel võlausaldajatele läinud välja teade minu pankroti suhtes. Teenusepakkujal oli endal automaatse teavituse tellimus Ametlikest Teadaannetest.

Üsna varsti saab täis kaks kuud pankrotis olemist ja saabub ka kuupäev, millal kõik, kes soovivad mu vastu nõuet esitada seda ka tegema peavad. Minu kurvastuseks läheb millalgi oksjonile ka mu sõiduk, aga see on see osa, millega ma olen pidanud arvestama. Muus osas tegelikult igapäevaselt ei tunneta enda olukorda. Ilmselt tänu sellele, et arveldamisele ei seatud piiranguid. Raha on palju rohkem käes, isegi kõrvale saab panna. 

Aga....kas pingelangusest või ma ei tea millest, siis tegelikult toimus vaimse tervise mõtteid täielik mental breakdown. Esimese kuu jooksul tuli nutt peaaegu kõige peale, öösiti ma analüüsisin peas kuidas küll teised kõik saavad elatud enda elu nii, et neil selliseid jamasid ei ole jne jne. Tegelikult ma tean ju hästi, et teistel on ka jamad :) aga sellises katastrofiseerimise etapis aju seda lihtsalt kinni ei võta. Kahju on autost kuigi täiesti ratsonaalselt ja rahulikult võttes ma saan aru, et maailmalõpp selle müügiga ei kaasne, aga ikkagi on vastik olla. Ma isegi mõtlen, et äkki peaks psühholoogi juures ära käima...

Ma hindan, et see oli ainuõige otsus see teekond ette võtta ja teha seda just nii, et mitte ühtegi võlga ei olnud üleval. Ära jäi vahepealne piinav ja häbi toov etapp kui kõik tuleb avalikuks ja tulemus oleks tõenäoliselt ikkagi pankrotimenetluse algus. Kui teha seda viisil nagu mina, siis tööandja ei saa teada. Keegi ei saa kui ta just ei tunne su isiku vastu eriti elavat huvi ja ei otsi avalikest andmebaasidest infot. Minu olukord oli eriti nüüd tagasi vaadates ikkagi nii lootusetu ja tulevikuta, et kaua see nii ei oleks saanud enam jätkuda. Usaldusisik on mitu korda öelnud kerge imestusega (aga mitte kunagi mind halvustavalt), et uskumatu, et ma kõike seda nii kaua maksin ja üleval hoidsin. Nagu kaineks oleks saanud :) ja nüüd kaine pilguga vaatan tagasi asjadele.

Edasi siis ootan nüüd enda lõpliku nõuete nimekirja, pankrotivara oksjonit ja ehk millalgi ka pankrotimenetluse lõppu, et jääks aktiivsena toimuma ainult võlgadest vabastamise menetlus. Hea oleks paari kuu pärast kasvõi enda jaoks (ja kui sind huvitab, siis võin sulle ka jagada :)) uus vahekokkuvõte. Ma juba praegu näen, et aju läks mingile veidrale säästurežiimile ja kõike ei salvesta. Nii on hea kui tagantjärgi on mingi kirjalik jälg ka sellest. Julgus sellele teele minna tuli läbi sinu blogi ehk nagu sa näed, siis sellest sünnib ka teiste elusid ja otsuseid positiivselt mõjutavaid asju.

Käin siis aegajalt vaatamas siia kirjakasti. Tegelikult kui su poole peaks pöörduma keegi, kes soovib saada nõu või lihtsalt kellegi kogemust toeks, siis võib jagada talle meili, millelt kirjutan. Ma võin rääkida. Minu enda näitel oli võimalus anonüümselt küsida küsimus selle protsessi kohta väga oluline (nt see dialoog blogi kommentaariumis :)=

Jõudu sulle endale ka! Hoian su tegemistel silma peal!

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: lugu jätkub

Peale segaste tunnete käes veedetud nädalavahetust saabus kõne minu interneti ja televisiooni koduteenuste pakkujalt, kes küsis, et mis nüüd edasi saab. Mul oli läbi nende võetud järelmaks ning selleks, et nad saaksid mu vastu esitada nõuet peaksid nad üles ütlema kõik lepingud ehk mul oleks kodus kaduma läinud vajalikud teenused. Teatavasti pankrotis oleval inimesel on väga keeruline leida uut teenusepakkujat. Teenusepakkuja hakkas vaikselt suunama, et äkki ikka meie asju tasute edasi ja siis nad ei esita mu kohta ka nõuet ning teenused jätkuvad. Kuna ma olin lugenud, et mul puudub pankrotis oleva isikuna otsustusõigus taoliste asjade üle, siis otsustasin kirjutada küsimuse enda haldurist usaldusisikule. See kõne ehmatas tegelikult päris ära ja ma mõtlesin, et selline õudus nüüd alguse saabki, et varsti pole mul enam isegi internetti :)

Kirjas usaldusisikule küsisin veel mõned tekkinud küsimused ja saatsin teele. Olles lugenud ja kuulnud, et usaldusisikud/haldurid ei vasta või vastavad aeglaselt, siis andsin enda teenusepakkujale teada, et minupoolne vastus võib viibida. Suureks üllatuseks reageeris mu usaldusisik sisuliselt kohe ning pakkus välja, et me võiksime teha kohe samal päeval ühe esmase veebikohtumise arutamaks minu küsimusi. Olin sellega nõus. Issand kuidas ma närvitsesin seda kohtumist oodates. Tead seda tunnet kui süda taob kurgus? Vot see tunne oligi. Mingi seletamatu hirm sellise halvaendelise ametitäitjaga rääkimise ees. 

Kohtumine toimus ning meie vestlus kestis üle tunni aja. Ma ei tea kui õnnelik või tänulik sellises olukorras on üldse kohane olla, aga kui normaalne inimene minu usaldusisikuks sattus...teema teema haaval avas ta mulle, mis seis on ja kuidas asjad edaspidi olema hakkavad. Ta aitas mul ilusti ära lahendada teenusepakkujaga ülestõusnud küsimused, rääkis ära üldkoosoleku kogu ülesehituse samm-sammult, selgitas mis mind ootab tulevikus. Leppisime kokku, et kuniks meie vahel püsib usalduslik suhe, siis ta ei rakenda mulle arveldamise maailmas mitte ühtegi piirangut ehk ma saan teha tänaseni ülekandeid, kaardiga maksta jne. Ise kirjutan talle kuu alguses enda laekumiste kohta ja teen talle arestitava summa osas ülekande. Ta saatis mulle vajamineva Exceli, mille abil täpne kalkulatsioon toimub ja tema lihtsalt vaatab üle, kas kõik on korras.

Mulle tundus, et ta äkki isegi päriselt tundis huvi, kui ta küsis kuidas siis kõik nii ikkagi läks ja avaldas toetust, et äkki mõni võlausaldaja vastupidi ei saagi mu vastu nõuet esitada, sest olen neile intresse tasudes maksnud juba rohkem kui saadud põhisumma (Bondora) ja et ma olen noor inimene, kes peale menetluse lõppu saab alustada puhtalt lehelt.

Peale seda esimest vestlust oleme olnud suhtluses üsna tihti. Isegi enne üldkoosolekut ta veel helistas mulle, et kas ma olen valmis ja kas on mul küsimusi, millele ta saab enne vastata. Samuti helistasime, kui kohtuistung oli möödas arutamaks, mida kohtunik rääkis. Istung toimus veebis. Oma küsimustele olen saanud väga kiired vastused. Püüan olla sama kiire ja põhjalik tema küsimustele vastates.

Samuti oli üllatavalt positiivne kohtunik. Kui kohtunik palus usaldusisikul täpsustada mu võlausaldajate arvu ja kogusummat, siis korraks käis läbi, et eraisiku kohta on ikka nii palju erinevaid võlausaldajaid ja summa üsna suur, aga siis võttis ta teema kokku sõnadega, aga selleks, et sellest olukorrast välja tulla ja uuesti alustada, selleks me ju olemegi täna siia kogunenud :)

Järgneb...

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: mis sai edasi?

Kas mäletate veel mu saatusekaaslast, kes hiljuti oma lugu siin üsnagi detailselt jagas? Igal juhul jätkaksin tema lahkel loal selle loo edasist kajastamist. Ja seda kõike tuleb nüüd täitsa mitu postitust. Nimetagem teda näiteks Robiniks, et edaspidi oleks selgem, kellest ma räägin.

Loo algus sai ju ära räägitud ning ehk on ka lihtsalt kogemuslugude pealt olukorra hindamise mõttes huvitav teada, kuidas taolised juhtumid edasi arenevad.

Tegelikult hakkas minu puhul kõik liikuma väga kiiresti peale meie viimast suhtlemist. Oktoobri alguses sai esitatud maksejõuetusavaldus, mis siis nagu sa tead esimese hooga jäeti käiguta, kuna kohtunik avaldas soovi, et varade nimekiri peaks olema täielikum kui ainult minu enda hinnangul realiseeritav vara (auto). Lisasin siis kohusetundlikult veidike kodust väiketehnikat ning muud olmeelektroonikat ja saatsin täiendatud avalduse kohtule tagasi.

Sellele järgnes tagantjärgi öeldes üks pingelisemaid perioode, sest kohtu poolt oli vaikus ligi kaks nädalat ning samal ajal olin ma jätnud tasumata esimest korda enda võlgniku karjääri jooksul arved. Ühest küljest oleks nende tasumine suures pildis olnud tõesti mõttetu, sest päris suures osas koosnesid need kogutud intressidest või pikendamistasudest ja põhivõlg nende arvelt oleks vähenenud minimaalselt. Teisest küljest ei suutnud ma seadust lugedes siiski päris lõpuni aru saada, kas ma üldse tohin peale maksejõuetusavalduse esitamist enam arveid edasi tasuda. Maksejõuetusavalduse esitasin ma iseseisvalt ilma võlanõustaja soovitusteta ja seetõttu puudus ka nii selge info.

Igaljuhul peale avalduse esitamist ma enam arveid ei tasunud võlausaldajatele ja hakkasid saabuma esimesed (küll veel väga leebe sisuga) meeldetuletused. Päris kõikidele võlausaldajatele ma vist ei saatnudki kirja, et olen esitanud maksejõuetusavalduse ja see kuu enam laekumist oodata ei ole. Ühel hetkel lihtsalt jooksis ärevus nii suureks kokku, et ma hindasin selliste kirjade kirjutamise väärtuse piisavalt madalaks lootuses, et ehk nagunii varsti pean neid teavitama sellest, et on alanud pankrotimenetlus. Seda kõike saatis püsiv hirm, et äkki ei võetagi avaldust menetlusse ja võlad lähevad lihtsalt kohtutäituri kätte ning sellega kaasneb töötasu arestimine läbi tööandja jms. Kuna mu elukaaslane oli teadlik mu seisust, siis hirm, et mu olukord tuleb avalikuks tööandjale, oli mu peamiseid hingematvalt suuri muresid. Avaliku häbi saabumise hirm on ikka väga lämmatav. 

Peale paarinädalast vaikust saabus aga kiri läbi Ametlike Teadaannete, et kell 12.00 kuulutatakse välja mu pankrot ning algab võlgadest vabastamise menetlus. Ma päriselt mitu korda pidin lugema, et oot...nüüd siis kohe nii? Et kohe pankrot ja kohe algab võlgadest vabastamise menetlus? Ja nii see oligi. Teates oli ära toodud mu pankrotihalduri ja usaldusisiku kontaktid (sama isik) ning esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumise aeg.  

Minu puhul rakendus siis seaduse see lõik, mis ütleb, et kui kohtunik hindab, et pankrotimenetlus lõpeb tõenäoliselt nagunii selle raugemisega, siis võib ta pankroti välja kuulutada vähemalt 10 tööpäeva möödumisel maksejõuetusavalduse esitamisest. See on minu hinnangul väga positiivne otsus, sest minu kolm aastat võlgadest vabastamise menetlust sai alata kohe, mitte peale mitut kuud kestvat pankrotimenetlust.

Siiski tähendab see seda, et kõik pankrotimenetlusega seotud toimingu tehakse läbi ikka, aga lihtsalt kohus ei kogune enam uuesti arutamaks mu võlgadest vabastamise menetluse alustamist ja aeg hakkab jooksma kohe. Ja see tähendas ühtlasi ka seda, et mitte ükski võlausaldaja ei saanud enam mind anda üles täitemenetluse alustamiseks ja peatusid ka intresside kogunemised.

Järgneb...

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: Epiloog

Täna jätkan meile juba veidi tuttava saatusekaaslase looga. Tema loo esimeste osadega saab tutvuda siin: Algus ja 2. osa.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: 2. osa

Kui asjad hakkasid minema keeruliseks, siis kohtusin mõned korrad võlanõustajaga. Võlanõustajaks oli äärmiselt armas inimene Leili Jõgeva. Koos analüüsisime olukorda ning tegime esmased plaanid. Nüüd küll tagantjärgi vaadates on need soovitused standardsed ning sama infot kuuleb ja saab lugeda kõikidest võlgadega seotud teemadest. St proovi kokku hoida, pea kulude üle kirjalikult ülevaadet, proovi võlausaldajatega teha kokkuleppeid parema graafiku saamiseks. Siiski oli tema emalik ära kuulamine ja hoolimine sellel hetkel väga lohutav. Ma arvan, et juba siis oleks ilmselt enim aidanud psühholoogi nõustamine, kes oleks aidanud jõuda tuumprobleemideni, milleks on siis kaks ülalpool (eelmises postituses, toim.) nimetatud teemat. 

Siiski ma tõesti hakkasin pidama kirjalikku ülevaadet enda kulutustest. Mul on olemas igakuised märkmed alates 2015. aastast :) tõeline kronoloogia võlgade kujunemisest ja süvenemisest. Peamine, mida kirjalik logi pidamine aitas oli see, et ma sain aru juba kuu alguses kui palju ma ilmselt kuu lõpus juurde pean võtma kuskilt. Päris paha. Tõeline pea liiva alla peitmine. Praegu kirja pannes tegelikult nii halb, et ajab juba naerma :)

Enda illusioonis, et ühe laenuga on võimalik teist tasuda (ja tegelikult enda sisimas ikkagi teades, et see lumepall läheb ükskord katki) elasin ma kuni selle aasta alguseni. 2024.a võikski lugeda seda, kus asjad hakkasid muutuma järjest keerulisemaks, st kohad kust on võimalik laenu võtta saavad lihtsalt otsa. Ma siinkohal tahan öelda välja selle, mida enamik võlgnikke ilmselt teeb, aga kardab avalikult öelda - viimased laenud tulid läbi teiste laenude varjamise. Hoiad ühe konto nö näidiskontona, teise pealt teed makseid tagasi võlausaldajatele. Jah see on pettus, jah see on isegi kriminaalne. Aga...see on nii levinud. Ja minu meelest on see üks vaimse tasakaalutuse märke, et tegelikult kaob ära reaalsustaju oma tegude üle. Alati leiab vabanduse, alati leiab viisi, kuidas oma tegutsemist pehmendada. Võlgniku psühholoogia on suunatud alalhoiule. Kui vahet ei ole, mis vahenditega praeguse olukorra ära klaarin, siis saab ju korda. Tegelikult ei saa muidugi mitte midagi korda ja läheb ainult halvemaks. 

Kõik krediidilimiidid kahanesid suure hooga. Nagu me kõik teame, siis iga krediidilimiidi kasutamine tähendab seda, et järgmine kuu on vaja maksta veelgi rohkem tagasi. St olukord halvenes väga väga ruttu, kuna uusi kohtasid, läbi mille oma illusioonimulli üleval hoida lihtsalt ei olnud enam. Selle mõju hakkasid tundma lapsed, kelle jaoks tehtavaid kulutusi olin ma ikkagi sunnitud kärpima või iga tehtavat kulu saatis moraali lugemine, et raha on vähe ja kokku peab hoidma. Samuti märkas muutust praegune kaaslane. Seni polnud sellist kitsikust ju olnud. Kuna lapsed on mul juba üsna suured ja saavad maailmast hästi aru, siis väga valus oli kui üks küsis, et kuidas meil kogu aeg raha otsas on, sa ju töötad heal kohal ja kas sa siis teed midagi valesti. Ilmselgelt muutub inimene selles olukorras teistsuguseks ja kindlasti mitte paremaks kaaslaseks. Magamata ööd ja pidev mõtlemine sellise olukorra üle ei tee kedagi meeldivamaks inimeseks. Ma isegi ei tea päris täpselt mille ajel ma seda tegin, aga ühel hetkel ma lihtsalt rääkisin kõik oma kaaslasele ära. Mul vist on nii, et kui ma enam kuidagi ei oska, siis hakkangi ütlema asju välja nii nagu ma neid päriselt näen või nii nagu on. Ülestunnistus oli ka stiilis, et vot tegelikult on asjad nii. Ma olengi selline, paremaks praegu ei lähe. Võta või jäta. Õnneks jättis :) ja oli seejuures väga mõistev. 

Tegelikult saigi kaaslane selleks jõuks, kes aitas kainestavalt aru saada, et pikk plaan mul puudub ja on vaja seista oma tegude tulemustega silmitsi. See kõik juhtus kevadel. Terve suve võitlesin ma oma hirmudega. Ma tõesti üliväga kardan, et tööandja saab teada ja ma langen avaliku häbisse. Võibolla kaotan isegi töökoha. Ma kartsin seda isegi nii palju, et ma alguses ei suutnud sellel teemal isegi lugeda teiste kogemusi ega seaduseid. Tööl olles saatis õõvastav tunne, et kui te vaid teaks, millise inimesega te praegu asju ajate. Topeltelu elajaga. Näiliselt nii hästi, aga tegelikult on kõik vastupidi. See hirm ei ole kuhugi kadunud. Õnneks võtsin ennast ikkagi nii palju kokku, et hakkasin järjest läbi võtma erinevaid seadusi, lõpuni on loetud "Jurist aitab" leht, olen üles otsinud nii palju kogemuslugusid kui ma vähegi olen saanud. Ma olen siiralt tänulik teisele blogi anonüümsele vastajale kommentaariumis, kes kirjutas, et tööandja ei saa teada ning natuke avas protsessi kulgu. Võiks isegi öelda, et tema kommentaar oli see kaaluhetk kui ma tegin lõpliku otsuse pankrotiavalduse esitamise kohta.

Keegi teine peale kaaslase ei tea mu olukorrast, aga see on kogu selle halva olukorra parim hetk kui ma olin ära rääkinud. Hiljaaegu oli Paul Neitsovi kohta mingi artikkel, kus ta rääkis enda sõltuvusest ja sellega kaasnevast ning sealt jäi samuti mulle kõlama, et tema jaoks oli murdeline see koht, kui ta lõpuks jagas kellegagi oma olukorda. Üksinda selle supi sees olla on vaimselt hävitav.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: Algus

Täna annan ma sõna taaskord ühele kaasteelisele, kes ühtlasi ka mu blogi regulaarne lugeja juba algusest peale. Lisaks kõigele muule on ta olnud viimastel nädalatel ka väga aktiivne kommentaaride kirjutaja, kus on jaganud oma lugu ja kogemusi. See kõik andis mulle mõtte, et ma sooviksin tema lugu detailsemalt teada saada. Ning ta kirjutaski mulle. Tema lahkel loal jagan seda kõike ka nüüd teiega. Seejuures, avaldan talle juba sügavat kiitust ka väga hea kirjaliku väljendusoskuse eest. Kuigi teema ise on keeruline ja raske, on seda ometigi nauditav lugeda (kui üldse sellist sõna siinkohal paslik kasutada on...). Aga ilma pikema lisajututa, siis see lugu on. Kuna see lugu ja see kiri olid üsna pikad, siis loetavuse huvides jagan selle erinevate postituste peale laiali (sest nagu moodsas maailmas öeldakse - TL;DR: ehk siis lahti kirjutatuna "too long, didn't read").

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta.

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta. Taaskord intervjuu vormis.

Alustame kõige tähtsamast - su menetlus on tänaseks lõppenud. Lasen sul selle tulemuse ise välja öelda.
Maksejõuetusavalduse menetlus on lõppenud ja selle tulemusena kuulutati välja mu pankrot. Alustati pankrotimenetlusega ja algatati võlgadest vabastamise menetlus.

Kuidas sa enda jaoks kogu selle protsessi lahti mõtestaksid? Milliste sõnade või emotsioonidega seda kirjeldaksid?
Spetsialistid tegid selgeks, et ma pole oma olukorra tõsidusest aru saanud ja suutsid mind veenda oma olukorda sisuliselt lahendama hakkama. Minu nägemuses makseraskused olid süvenenud püsivaks maksejõuetuseks, ehkki võlausaldajate sanktsioone mulle veel rakendunud polnudki. Sellega kaasnes vastuoluline rada häbist, kergendusest, pettumustest, ootamatustest, eufooriast, tühjusest, pingetest, aukartusest, lohutusest ja halbadest üllatustest. Raske on sellest nüüd kokkuvõtvalt mõelda, sest sündmuste käik oli konarlik ja rohkete pööretega, igaüks neist oma emotsionaalsete varjundite ja tagajärgedega.

Mis sinust nüüd edasi saab? Kui kaua see kõik kestab?
Käin tööl edasi, õpingud lähevad planeeritust pikemale pausile ja elan tagasihoidlikumalt. Pankrotimenetlus kestab umbes aasta, siis mingid piirangud leevenduvad ja jätkub võlgadest vabastamise menetlus. Kõik, mis ületab 1093€ (miinimumpalk ja lisaks kolmandik 1 ülalpeetava eest), arestib pankrotihaldur oma tasudeks ja võlausaldajatele. Nii sujuva koostöö korral 3 aastat, siis otsustab kohus võlgadest vabastamise üle.

Millised piirangud ja igapäevaelu segavad faktorid sulle nüüd osaks saavad? Ja kui pikaks perioodiks?
Olen kaotanud õiguse oma elu varasemas mahus kontrollida. Sellised tavapärased asjad nagu internetipank (arveid ei saa enamasti ise maksta) või kaardimaksed (sh veebiteenused) pole mulle lubatud. Saan deebetkaardiga sularaha automaadist välja võtta. Mingis mõttes on kõik pausil ja elukorraldus ajas mitukümmend aastat tagasi liikunud. Minu argipäevas on varasemast rohkem järjekordades seismist ja selgituste jagamist ootamatutes olukordades. Õppelaenu puhul läksid pangast kirjad käendajatele, kes oleks pidanud laenusumma koos kogunenud intressidega 2 nädala jooksul tasuma ja seejärel pankrotihaldurile tagasinõude esitama. Ajasin pereringis asja korda, et käendajad hätta ei jääks. Telefoniarveid pean esinduses maksmas käima (järjekorrad pangaautomaadi juures ja esinduses). Harjumatu sendi- ja mündimajandus lisaks. Iseteeninduskassades kõigepealt mündid automaati ja siis paberraha otsa. Nii saab osa münte kinnisemaks vahetada. Kontojääki saan kontrollida vaid automaadis. Konto väljavõttes näen automaadis 10 rida selgitusteta summasid. Kui palju raha mul kasutada veel on, pean ise arvet pidama. Muidugi piisava tahtmise korral saab kontakti pangatöötajatega internetis 9-17 (jutule saab siis, kui vestlusrobotile piisavalt täpne küsimus esitada), telefonil (kõige segasem kanal) või kontoris 10-17 (sõltub järjekorrast ja teenindajate hõivatusest). Ebamugavused on kolmeks aastaks, missugused piirangud ja mis mahus leevenduvad pole veel selgeks saanud. Kui palju mu kodust registreerimata vara realiseeritakse, pole selge.

Kas sa julgeksid seda protsessi teistele võlglastele ka soovitada?
Ei soovita, sest see on äärmuslik abimeede ja neil, kellel on kinnisvara või sõidukeid, saab see protsess veel dramaatilisem olema. Soovitan pöörduda võlanõustaja(te) poole, et enda olukorrale adekvaatne hinnang saada.

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 2. osa

Kui võlglane jõuab oma kohustustega sellisesse punkti, kus on üsna suure tõenäosusega ette näha, et arvatavasti jõuavad võlad varem või hiljem igasuguste kohtumenetluste ja täituriteni, siis on tegelikult edasised valikud üsna keeruliste otsuste kadalipp. Ja tegelikult siin justkui lõpuni õiget vastust ei olegi. Seejuures ongi hea siin näidetena ette võtta meie kaasteelised Maria ja Ken. Nagu eelmistes postitustes selgus, siis Ken oli just see, kes võttis ohjad enda kätte ja ei jäänud oma saatust ootama vaid üritas seda ise suunata. Tal ei olnud selleks hetkeks mitte ükski laen veel isegi maksehäireregistris (rääkimata inkassodest ja järgmistest etappidest), aga ometigi pöördus ta ise kohtu poole, et oma seis klaariks saada. Seejuures sai ta üsna kiiresti ka oma justkui korrektse käitumise eest karistada - talle määrati piirangud ja limiidid, mis saavad võlglasele tavaprotsessi puhul osaks alles täiesti viimases etapis, kui kohtutäitur on asjad üle võtnud ja maksegraafiku osas kokkuleppele pole jõutud. Eks see on üsna klassikaline "kas lõputu õudus või õudne lõpp?" dilemma. Üks valik annab rohkem ajalist võitu, teine aga ilmselt lõppude lõpuks närvirakkude säilimise rõõmu.

Tegin nendel teemadel enda mõtete ja ka mõnede blogilugejate kaasabil Keniga väikese usutluse.

Ken: Ärkasin täna taas üha sageneva kombe kohaselt kell 4 ja und ei tulnud, kuigi proovisin seaduste lugemisega vajalikku uinumisigavust saavutada. Läks vastupidi.

Mina: Eks selle kõige ühiseks nimetajaks on hirm ja teadmatus tuleviku ees. Sisuliselt andsid sa end juristide meelevalda. Tahtsid head ja proovisid tekkivaid probleeme õigesti lahendada.

Ken: Hirm ja teadmatus, millega ei oska toime tulla. Juristide ees on tekkinud veel suurem aukartus, sest nende teemade haldamine on paras õudus. Samas keegi ühiskonnas peab ka pahedega tegelema, aga müstika, et see on kellegi vabatahtlikult valitud eriala ja töö.

Mina: Mul tekkis siit aga küsimus - kas sa kahetsed ka, et selle teekonna ette võtsid? Ajaliselt oleksid ilmselt omajagu aega võitnud igasuguste viiviste, trahvide, lepingute ülesütlemiste, inkassode jne asjadega. 

Ken: Pole jõudnud kahetseda, aga sellest olukorrast sisulist pääsemist poleks niikuinii olnud. Kui see teekond poleks praegu maksejõuetusavalduseni jõudnud, siis ilmselt suve lõpuks oleks uued raskused olnud seoses tähtajalise käsunduslepingu lõppemisega lisatöö puhul. Ajavõit poleks ilmselt mind raskest veebruarist-märtsist-aprillist päästnud, aga korraks oleks mais pensionisamba väljamaksetega stabiilsus saabunud. Ma pole kindel, et asi lepingute ülesütlemiste, inkassode või täitemenetlusteni sügisel jõudnuks, aga peresuhted oleksid kindlasti sügavamas kriisis kui praegune vaikiv ajastu.

Mina: Samas jah, lõputu õudus või õudne lõpp, eks ole? Ühelt poolt filosoofilised küsimused, teisalt üks paras katse-eksitusmeetod, kus ilmselt ei selgugi lõplikult kumb valik parem oleks olnud... Iseasi, kas sa ise üldse sellised mõtteid oled mõelnud? Aga mulle kõrvaltvaatajana sellised dilemmad pähe tulid...

Ken: Kui palju ma olen mõelnud, et otsustamine on parem, kui otsustamata jätmine, et oma otsustest õppida, aga seda õppimismomenti enda vigadestki on liiga vähe olnud. Tasakaalukamad inimesed ilmselt oskavad teiste vigadest piisavalt õppida, et enda vigadest õppimise valu ei pea kannatama. Miskipärast on mul tunne, et lapsepõlvetraumade tõttu olen otsinud neid piiripealseid seisundeid, kus ennast “elusana” tunda ja ega see aastakümnetepikkune lõputu õudus enne põhjalikumat pereteraapiat läbi ei saa. Iseendaga katsetada pole kellelgi keelatud, aga mul on tõsiselt piinlik, et laps praegu koduseid pingeid taluma peab ja oma seletamatut ärevust väljakutsuva käitumisega maandada püüab. Küpsuskirjandi teema “Iga valik sulgeb mõne ukse” on minu elus epopöa mõõtmeid omandamas, kuid kardan, et isegi pankrot eraisikuna ja tõenäoliselt algav võlgadest vabastamise menetlus pole võlaloo lõppvaatus. Kõige suurem hirm on jääda oma murekoormaga üksi ja tüli oma päritoluperega, pinged kodus ning ebakindlus tööl pole lihtsalt endast välja kirjutatavad.

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 1. osa

Nagu arvata võis, tõi Keni maksejõuetuse postitus päris palju vastukaja. Oli nii imestamist, kaasa elamist kui ka päris mitmeid lisaküsimusi saatusekaaslastelt. Kõiki kirjavahetusi ei hakka siia välja tooma, aga mõned huvitavamad detailid ja eripärad prooviksin siiski lahti harutada.

Alustuseks Maria reaktsioon.
"Lugesin Keni postitust. Kas ma saan õigesti aru, et ta taotleb võlgade ümberkujundamist ja menetluse ajal ei saa ta internetipanka kasutada? Või soovib ikkagi pankrotti? Ma olen imestunud, et talle see limiit kohe pandi. Väga imestunud! Ma tahaks teada, kuidas usaldusisik seda põhjendab, et ta menetluse ajaks kõik blokki paneb, kui kohus pole veel otsust langetanud."

Edastasin need mõtted ka Kenile.
Tema vastus oli järgmine:
"Mu usaldusisik on pankrotihaldur ja see asi liigubki eraisiku pankroti suunas. Ta järgis ilmselt endale harjumuspärast protsessi. Mulle midagi ei põhjendanud piirangute osas. Ta küsis minu käest asju, mis olid juba maksejõuetusavalduses kirjas. Teabenõudes oleksin pidanud mitut asja kontoväljavõttelt kontrollima, aga pangakontoris öeldi, et neil pole õigust seda mulle väljastada. Kui kohtumine oli, võttis ette valge paberi ja küsis uuesti asju, mille teabenõudega olin talle juba saatnud. Ajasin kellaajad sassi ja ilmusin kohtumisele 2 tundi varem. Tal oli aega minuga pool tundi rääkida, aga kohtule kirjutas aruandes, et vestlesime tund aega. Tema vara- ja võlanimekirja ning seisukohad käskis koheselt allkirjastada, kuigi seal oli palju pisivigu. Põhjalikkusega tema tegevus just silma ei paistnud. Näiteks pangakontoris oli korduvalt segadust sellega, et kõrvuti olid laused lubada 1093€ kasutamine ja siis et deebetkaardiga lubatud sularaha väljavõtmine."

Paslik siinkohal märkida, et Marial endal oli sel kevadel samamoodi sarnane menetlus (tänaseks juba lõppenud, aga sellest pikemalt järgmistes postitustes) ja temal usaldisiku poolt eraldi mingeid piiranguid ei seatud. Tema ainsateks piiranguteks olid 1500-eurone igakuine kasutuspiirang ja isiklikule autole seatud keelumärge kohtutäituri poolt (erinevalt Kenist jõudsid Marial osad nõuded juba kohtusse ja täiturite kätte - Kenil polnud tegelikult mitte ükski laenuleping veel isegi üles öeldud, ta oli ise aktiivne ja püüdis oma probleemide eskaleerumist ennetada). Ei olnud Marial ka mitte mingeid piiranguid internetipanga kasutamisel ja ka pangakaardid kehtisid.

Sisuliselt saab siit järeldada päris mitu asja - esiteks on see natuke nagu loterii, kus võlglasele kohtu poolt määratud usaldusisik on nagu "jumal". Nii nagu tema ütleb, nii on. Kurb on siin muidugi ka see, et ega reeglina võlglane ei tea ega oskagi vastu vaielda. Lepib sellega, mis öeldakse. Ning olgem ausad - tegelikkuses on võlglane selleks hetkeks omadega vaimselt täiesti läbi ka, seega ei jaksagi enam mingite õiguste eest võidelda. Usaldusisiku jaoks on see aga lihtsalt üks rahateenimise viis.

Ken ise võttis olukorra kokku niimoodi:
"Ega mul pole aimugi, mis on lubatud ja mis mitte, sest nii füüsilise isiku maksejõuetuse seadusest kui ka pankrotiseadusest on väga keeruline seda välja lugeda. Üldiselt kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja usaldusisik toimetabki oma suva järgi. Kuna kohtunik manitses usaldusisikuga igakülgset koostööd tegema, siis ei ole endal pädevust millelegi vastu vaielda. Ja seesama hirmunud võlgnik oma allaheitliku meelega käitubki seatud juhiste järgi. Vastu vaidlemine ja rohkete küsimuste esitamine pikendab vaid protsessi. Liiatigi usaldusisiku tasu on ju võlgniku maksta, seega mida rohkem pärin ja nurisen, seda rohkem maksan. Seadusega on neil lubatud küsida tunnitasuks kuni viiendik miinimumpalgast. Minu usaldusisikul oli see niigi “odav” 66€ pluss käibemaks. Lisaks juristi palgata pole raha ja tuttavate juristide poole teema delikaatsuse tõttu ja konfidentsiaalsuse säilitamiseks ei hakka pöörduma. Praegu olen ootel. Kui otsustan tulevasel istungil eraisiku pankroti ja võlgadest vabastamise menetluse kasuks, nagu usaldusisik soovitas, läheb määramatus veel suuremaks. Tulevaseks võimalikuks pankrotihalduri tasuks vahendite jätkumine tehakse esmajoones kindlaks ja kui selleks ei jätku, ei kuulutata pankrotti välja ja menetlus lõppeb raugemisega, mida iganes see tähendab. Siiani ei tea, kas koduelektroonikat, raamatuid ja legosid, mis justkui raskesti realiseeritav vara on, hakataks oksjoni korras maha müüma. Kui jah, siis olen valmis ka 5 aastat (usaldusisik viitas sellele perioodile kui kehtivale kohtupraktikale) 580€ kuus maksma, et minu jaoks kõige armsamatest asjadest, mida raamatud (paljud pühendusega või mingi elusündmuse tähistamist kandva sentimentaalse väärtusega) mulle on. Selliseid asju kohtumäärustest välja ei loe."

Kuigi ma algselt plaanisin siia postitusse lisada veel paar mõttevahetust erinevate osapoolte vahel, siis kuna see postitus siin venis piisavalt pikaks, siis jätkaksin ülejäänud detailidega juba eraldi kirjatükis. Usun, et alustuseks on siingi päris palju mõtteainet.

Koostööprojekt - Keni valikud ja kogemused maksejõuetuse teekonnal

Täna räägiksin ma üle pika aja Kenist. Ilmselt on nii mõnigi lugeja hakanud mõtlema, et mis küll Kenist ja Mariast tänaseks saanud on ja kuidas neil läheb. Suures plaanis läheb neil isegi sarnaselt, sest nad mõlemad on jõudnud samasuguse etapini. Seejuures on see kõik kuidagi üsna kiiresti ja eskaleeruvalt käinud. Aga jah, tänaseks on nad mõlemad suure hooga virtuaalseid kohtuuksi kulutanud ning mõlemad kõlguvad või on kõlkumas, kas lõpptulemuseks kujuneb võlgade ümberkujundamine või eraisiku pankrot. Mariast räägin ma mõne aja pärast pikemalt, aga tänane postitus on pühendatud Kenile. Kuigi ma olen pikemat aega temaga siiski neil teemadel kirju vahetanud ja üleüldiselt iganädalaselt kursis, kuidas asjad on arenenud, siis nende kirjade põhjal kokkuvõtlikku postitust oleks olnud keeruline kokku panna. Nii jõudsimegi kokkuleppele, et vormistame need kogemused ja läbielamised intervjuu vormis. Loodetavasti on siin ka mu lugejate jaoks kasulikke näpunäiteid või praktilisi nippe. Head lugemist!

1. Kuidas sa jõudsid mõtteni, et võiks proovida võlgade ümberkujundamist? 

Sotsiaaltöötaja suunas mind võlanõustamisse. Võlanõustaja soovitas võlgade ümberkujundamist. Ise poleks selleni jõudnud, sest ei arvanud end nii põhjalikult hädas olevat. 

2. Mis olid esimesed sammud, mida selleks ette võtsid?

Mul oli valearusaam, et võlanõustamine on tasuline teenus. Sotsiaaltöötaja, kellega kokku puutusin, selgitas olukorda ja soovitas võlanõustamist kohaliku omavalitsuse poolt. Võlanõustaja võrdles minu tollast reaalsust võlgade ümberkujundamise protsessi reaalsusega ja soovitas kohtule maksejõuetusavaldus esitada võlgade ümberkujundamiseks.

3. Kuidas sa hindad - kui keeruline see protsess tegelikult on?

Maksejõuetusavalduse täitmine nõuab päris korralikku inventuuri oma kohustustes ja avalduses ette tulevate mõistete tundmist. Täitmine pole kindlasti lihtne, kuid seda ei tasu karta, sest kui avaldus on esitatud, vaatab kohtujurist selle üle ja kui avaldus jäetakse käiguta, osutab ta puudustele, mis 2 nädala jooksul likvideerida tuleb. Kui avaldus esitatud, ei tohiks enam tagasimakseid võlausaldajatele teha. Kõnesid ja meeldetuletusi neilt tuleb endiselt, kuid neile andsin teada, et olen esitanud kohtule maksejõuetusavalduse. See suhtlus võib olla emotsionaalselt kurnav ja täis segadust, kuid tuleb ära kannatada. Seejärel otsustab kohtunik, kas avaldus võetakse menetlusse. Siit alates muutub elu keerulisemaks, sest määratakse usaldusisik, kes seab pangakontodele ligipääsupiirangud ja jätab avalduses esitatud kontole kas internetipanga või deebetkaardi kasutamise võimaluse koos sularaha väljavõtmise võimalusega miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summas. Mina ei saa internetipanka kasutada. See võib teha usaldusisikule andmete esitamise keeruliseks, kui arveid ja lepinguid alles pole. Vestlusel usaldusisikuga sai selgeks, et ilma varata (eelkõige kinnisvara, sõidukid) on võlgnikule mõistlikum eraisiku pankrot koos võlgadest vabastamise menetlusega. Võlgade ümberkujundamine on mõistlikum neile, kel on vaja vara säilitada, kuid kui seda kava mitte täita, siis on pankrot vältimatu.

4. Kas sinu jaoks oli/on mingi vaimne erinevus ka, kas lõpptulemuseks on pankrot või ümberkujundamine? Vara sul ju teadupärast ei ole.

Erinevus on eelkõige kaasnevates piirangutes ja ajaperspektiivis. Minu võlgade ümberkujundamine oleks kõigi eelduste kohaselt vähemalt 5-aastane protsess, kuid pankrot ja võlgadest vabastamine võtab 3 (või pikendamisel kuni 4) aastat. On psühholoogiliselt oluline vahe, kas protsess lõpeb enne mu lapse kooliminekut või kestab ka kooli ajal. Kui võlgade ümberkujundamise perioodil peaks võlgnikuga midagi juhtuma, siis varasemad nõuded pisut vähenenud mahus ennistuvad koos intresside ja viivistega ja pankrot on vältimatu. Usaldusisiku tasu oleks siis tühja makstud. Pankrotiga teeb usaldusisik makseid võlausaldajatele miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summasid ületavalt kogunevalt sissetuleku osalt ja kui sissetulek jääb mingil põhjusel mõnel kuul nt haige olles alla selle, ei saa midagi arestida.

5. See protsess ei ole tänaseks sul küll veel lõppenud, aga millised emotsioonid sind tänaseks valdavad - kas selle teekonna ette võtmine oli õige otsus? Sel hetkel ei olnud sul ju veel mitte ükski leping isegi ülesütlemise ohus, rääkimata inkassodest ja muudest etappidest.

Täna esimest lepingu ülesütlemise hoiatust nähes võttis seest kaunis õõnsaks. Kohtusse mind võlgadega praegu anda ei saa, sest maksejõuetusmenetlus on pooleli.

Kui maksejõuetusavaldus käiguta jäeti, oli ärevus päris suur. Ehk vaimselt kõige raskem oli pärast maksejõuetusavalduse paranduste ja selgituste esitamist, kui veel menetlusse võtmise otsust polnud. Kõnesid ja meeldetuletusi sain sellele vaatamata. Usaldusisiku piirangud olid neist ootamatumad mulle kui internetipangaga harjunule. Pangakaardi kaotus oli päris rusuv. Pangakontoris oli korduvalt segadust minu piirangute sõnastusega. Sellele kõigele vaatamata, pole mul rahaliselt aastaid nii suurt summat (1093€) enda käsutusse jäänud. Kergem tunne on, et asjad kuhugi poole liiguvad, aga ootusärevust on omajagu. Kui jõulud poleks rahaliselt nii üle jõu kujunenud, jäänuks teise pensionisamba väljamakse võlanõustaja tühistamissoovituseta avaldus jõusse ja siplenuksin 1145€ asemel ca 1000€ laenumaksetega edasi. Kui ise oled maksete käes pikalt piinelnud, hägustub reaalsustaju oma maksejõulisuse osas. Kui usaldusisik ütles, et olen numbrite põhjal juba aastaid maksejõuetu, siis olen vastutustundliku laenamise põhimõtete eiramise tõttu mitmekordselt ärakasutatud seisus ja kohus on siin võlgniku poolel: võlausaldaja äririsk pole eelistatum kui minu maksejõuetus.

Aitäh nende vastuste eest!

Lisaks siis võiksid ka kirjeldada muidugi täpsemalt oma sõnadega, et mis see seis sul tänaseks on.

Tänaseks on mu sissetulek 1648€, millest minu käsutada on 1093€. Laenumakseid usaldusisik teha ei luba ja internetipanga kasutusvõimaluseta see võimalik polegi. 

Ferrarum andis usaldusisikule teada, et loobus mu pankrotimenetluses osalemisest. 

Bondora suhtleb edasi usaldusisikuga. Smsraha lõpetas lepingu. 

TF Bank käib oma mõnekümneeurose maksmata summaga kõige rohkem pinda, kuigi ütlesin, et minu suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus ja makseid teha ei saa, kusjuures vastati, et nemad jätkavad meeldetuletusmenetlust, kuniks kohus neid muuks ei kohusta. 

LHV esindaja ütles, et mina peaks usaldusisikut veenma neile maksete tegemise lubamiseks, kuigi mul pole internetipanga kasutusõigust, ja õelutses, et kuidas ma siis toidupoes käia saan, ehkki selgitasin, et mul on debeetkaardi piiratud kasutamisvõimalus. Hiljem tegi kande maksehäireregistrisse ning andis teada, et ütleb kuu lõpus lepingu üles. 

Coop Finants läks Coop Panga alla ja nendega suhtlust pole olnud.

Pärast käsutuskeelu jõustamist Ametlikes Teadaannetes, sulgesid nad mu Säästukaart Plussi ja koos LHV konto piirangutega blokeeriti Partner Pangakaart ehk minu jaoks kõige mugavamates poodides ma kliendiallahindlusi ei saa.

Telia järelmaksu maksis elukaaslane kinni, sest tema oma kingiks saadud telefonist loobuda ei soovi. Arveid saan neile õnneks pangakaardiga esinduses maksta.

Partner Kuukaardi osas aitas elukaaslane ülekannetega.

Koostööprojekt: Keni kogemused antidepressantidega (koos praktiliste näpunäidetega)

Tänane postitus tuleb üsna pikk ja põhjalik. Selle autoriks on täies mahus meile juba tuttav Ken. Teades omast kogemusest, kui ränk on lisaks igasugustele rahanumbritele võlglase jaoks kogu see vaimne pool, siis tuleb tunnistada, et äratundmist on siin omajagu. Loodetavasti on see aga kasulik informatsioon.

Esimene kogemus psühhiaatriga oli mul kaitseväe arstlikus komisjonis, kus ei osanud talle midagi kurta. Aasta hiljem pöördusin mustade mõtete ja edasijõudmatusega ülikoolis üliõpilaspsühholoogi poole. See oli vahetult enne kaitseväge, kust mind enneaegselt välja arvati delikaatsete kohanemishäirete tõttu tervislikel põhjustel, mistõttu nädala psühhiaatriakliinikus "puhkasin". Kliinilise psühholoogiga olin juba haiglas hea kontakti saanud ja pärast tsiviili naasmist pöördusin esmalt tema poole. Need vastuvõtud kestsid kokku üle aasta 1-2x kuus.

Esimest korda sain antidepressantravi perearsti juures paar kuud pärast väest tulekut tuttava apteekri julgustusel. Ise kartsin, et muutun teistsuguseks inimeseks, mis ees ootava lavatööga poleks klappinud. Õnneks oli haiglas oleku ajast kaasas soovitus alustada ravi sertraliiniga ja sellega perearsti poole pöördusingi. Mäletan, et kohanemine ravimiga läks suuremate häireteta, pisut suurenes suukuivus, aga rusuvast masendusest väljumise lootuse kergendustundest saabus minusse mingi rahu.

Sealt edasi läks ravi psühhiaatriakliinikusse esmasele ambulatoorsele visiidile registreerumisel esimese vaba ajaga (1,5 kuud ootamist, vedas vist?) psühhiaatri juurde. See ravi kestis 2,5 aastat, kuni elukaaslasega kokku sain, suur osa olmemuredest leevenesid ja suurenenud elurõõm lubas mul ravi katkestada, kui juhuslikult 1 visiidile ilmumata jäin ja ravimivaru tühjenemist avastades uue visiidi ootuses sain teada, et mu psühhiaater on pensionile läinud. Perearstiga konsulteerides lõpetasin sertraliini võtmise.

Edasi siis võitlesin siiski tugevalt oma ärevusega, aga pidasin seda töö kõrvalt õppides normaalseks. Igasugu pingeid kogunes pärast kooli lõpetamist, suitsetamise mahajätmist ning kooli ja töökoha vahetamist juba paari aastaga üle võlli, mis väljendus eelkõige kõige enam suures kehakaalutõusus ja üldiselt ebaregulaarsetes une- ja söömisharjumustes. Vahepeal ei suutnud mõni öö üldse magada ja tundsin ennast paremini, kuid sõin ennast järgmisel päeval oimetuks. Kõige vastikumad olid päevad, kui magasin 4-5h ja rahutus äratas mind varahommikul, aga uuesti magama ei jäänudki.

Sel perioodil väsitasid lõunased suikumajäämised ühistranspordis või loengus mind varasemast veelgi rohkem, kui varases tudengipõlves. Eriti halvaks läks elu siis, kui asi lisaks minule ka elukaaslast väga häirima hakkas, sest tavapärase norskamisega oli ta harjunud, aga ühel hetkel märkas öiseid hingamisseisakuid, kui nende lõpus ise või tema togimise peale asendit vahetasin ning eriti järskude ja valjude häälitsuste saatel teda äratasin. Asjaga eraviisiliselt (päris kulukas lõbu) tegelema hakates lõpuks diagnoositi raske uneapnoe ja lisaks liigsöömishäire, millele määrati CPAP-ravi ja taaskord antidepressandid, seekord emotsionaalse liigsöömise vastu.

Psühhiaater vahetus selles erakliinikus korduvalt, kuid ühelt uuelt arstilt sain eriti hea ülevaate uuematest ravimitest. Jätkasin siiski juba varem proovitud ravimiga, aga suuremas annuses. Uusi retsepte soovides oli see erakliinik oma tegevust ümber korraldamas, arsti uutest vastuvõtuaegadest lubati teada anda, kuid teatati hoopis peatsetest vastuvõttudest uues asutuses ja retseptid väljastas taas uus tohter. Suures segaduses sain järgmise retsepti üheks kuuks perearstilt, kes polnud nõus neid uuesti enne väljastama, kui mul on tehtud visiit kindla raviarsti juures, ja uus retseptiuuendamine toimus seetõttu teise linna psühhiaatriakliiniku erakorralises vastuvõtus. Siis saabus koroona lockdown ja pöördusin uude erakliinikusse vastuvõtule seni parima mulje jätnud psühhiaatri poole. See oli elumuutev otsus, sest ka osalise töövõimega tegelemiseks sain siit tõuke.

Ma olen sellest ajast saati võtnud vortioksetiini ja alguses oli sel oluliselt sobivam efekt kui sertraliinil, kuid 10mg juures juba suurema annuse sertraliiniga sarnane mõju. Kui suurendasime annust 15mg peale ja sain kõrvale bupropiooni, et seksuaalseid kõrvaltoimeid vähendada, suurenes ka keskendumisvõime ja eluenergia. Uuemaid AD kombineeritaksegi nii tugevama efekti saavutamiseks. Nt kaalulangetuse eesmärgil on olemas ka Mysimba (bupropioon+naltreksoon), kuid perearst hoiatas, et see on raskesti talutav. Stressiga seotult kirjutavad meestearstidki bupropiooni suguvõime turgutamiseks. Tasulisel psühhiaatri vastuvõtul käimisel on suur eelis, et arstil on aega neid asju rahulikult selgitada ja variante kaaluda.

Minu kogemus ütleb, et AD tarvitamise algus sõltub toimeainest ja inimesest. Sertraliiniga on tutvusringkonnas kõik meesterahvad ühel hetkel erektsioonihäiretega ning asendanud selle estsitalopraamiga või võtnud juurde bupropiooni, millel ongi aktiveeriv, tähelepanu ja keskendumisvõimet tõstev toime. Tuttava proviisori sõnul arstid ise tarvitavad üldjuhul ärevust vähendava toimega vortioksetiini, aga sellel pole soodustust, kuid see-eest vähem kõrvaltoimeid.

Efekt hakkab vaikselt avalduma 2 nädala kuni kuu aja jooksul ja igasugu emotsioonid ja elamused kaotavad amplituudi ehk väga musta ja väga helget meeleolu jääb vähemaks. Eriti hea kui õnnestub sel perioodil kliinilise psühholoogiga kontaktis olla, et mõtete nõiaringe lõhkuda. Klassikalisest kognitiiv-käitumuslikust teraapiast efektiivsem edasiarendus on minu kogemuse kohaselt metakognitiivne teraapia (raamat “Ela rohkem, mõtle vähem”). Kui AD üldse ei sobi, siis on see nädala-kahega selge, sest neid kõrvaltoimeid pole võimalik lihtsalt “ära kannatada”, nagu söögiisu muutustest või apaatsusest mööda vaadata saab. Annuse suurenedes kõrvaltoimed nagunii võimenduvad, seega esialgset suukuivust, iiveldust, sagenenud urineerimist, löövet või südamekloppimist ei õnnestu ka parema tahtmise korral ignoreerida.

Ei taha küll ravimise radadel ekselda, aga minul on erinevate AD mõju tuntavalt stabiliseerinud, kui praktiseerida järgnevaid punkte:

1) alkoholi vältimine, 

2) aeglaselt imenduvate süsivesikute ja trüptofaani sisaldava toidu (rohelisemapoolsed banaanid! ahvid juba teavad, et see aitab) ning omega-3 rasvhapete rohke toit (enamik AD ehitavad aju ühendusi ümber ja need on suures osas ehituskivid), 

3) mõõdukas füüsiline koormus (minu perearsti soovitusel vähemalt 15 min järjest iga päev või alates 30 min järjest vähemalt 3 korda nädalas),

4) D3-vitamiini (suures vitamiinidefitsiidis on AD toime nõrgem) ja koensüüm Q10 (energiavaeguse vastu) tarbimise suurendamine, vajadusel isegi toidulisandina (mina olen nendega nii palju petta saanud, et ainult Pharma Nord on vereanalüüsides märgatavatele muutustele kaasa aidanud, kuid normis kilpnäärmega inimestel on ilmselt teisiti). 

Pool aastat on AD võtmisel miinimum, aga eks hädaline tunneb ise ka ära, kui neist on saanud "uus normaalsus", sellest kolm kuud tuleb tavaliselt veel edasi võtta. Mõnel juhul hakatakse siis alles annust vähendama.

Koostööprojekt - Maria lugu võttis kiired ja kurvad pöörded

Pärast väikest pausi olen ma tagasi. Ning tänane postitus on sellest, kui kiiresti võivad võlanõuded üsna kehvaks areneda, kui neile õigel hetkel tähelepanu ei pööra ning igasugused tähtajad üle lähevad. Samas on see kõik nii inimlik, sest kui neid nõudeid on juba väga palju, siis lihtsalt ei pruugigi jaksata kõigil neil igapäevaselt enam kätt pulsil hoida. Seda kõike juba ainuüksi selle vaimse raskuse tõttu, mida see kõik põhjustab - ühel hetkel sa enam lihtsalt ei jõua detailidele tähelepanu pöörata. Maria loo eksponentsiaalselt halvenenud seis on nüüd teie ees.

Ma alustan seda kirja äärmiselt raske südamega. 

Minu elu on viimastel kuudel seoses võlgadega pööratud pea peale. Nimelt, kui varasemalt ei olnud ma süvenenud ei võlanõustaja teemasse ega teadnud palju ka kohtuga seonduvast, siis tänaseks on mul juba need kogemused olemas.

Minu olukord konkreetselt eskaleerus 2 kuuga nii üle pea, et mõned minu lepingud sattusid täitemenetlusse ja lisaks kohtusin ka võlanõustajaga. 

Kui sul on kuu ajaga kolm täitemenetlust seljas ja võlanõustaja ütleb, et ainus väljapääs on eraisiku pankrott, siis on hetkeks küll selline tunne, et ma tahaks siit rongilt maha astuda.

Selgitan lähemalt:

- Kuidas ma sain 1,5 kuu jooksul kolm täitemenetlust?

Palun pea Sinagi meeles - maksekäsu kiirmenetluse reageerimise aeg on 14 päeva. Kuna rabasin kolmel kohal tööd-ületunde ja heausklikult arvasin, et menetlusele reageerimise aeg on 30 päeva, siis ma eksisin ja päris kõvasti. Jäin hiljaks õigel ajal dokumendi vastu võtmisega/ graafiku pakkumisega. Kui sa oled selles punktis, et sa oled nii kuradi süsi kõigest ja tekitad puhtalt enda lollusest ning ajatajust endale omakorda probleeme.... võime siin öelda, et kolm on siis kohtu seadus. 

Esimese täitemenetluse osas sain maksegraafiku ja kontole limiidi. Faking naiss! Limiit ja veel omakorda üüratu kuumakse. 

Teise täitemenetluse osas mulle graafikut ei antud. Proovisin nii ja naapidi, nutsin õhtul patja, ei söönud ja ei maganud. Mul oli aega 30 päeva, et midagi välja mõelda. 28 päeval julgesin lähedase käest abi küsida ja tulemuseks, tasus minu lähedane nõude kogusummas, et mind sellest pasast päästa.

Kolmas täitemenetlus - ootan veel seda viimset otsust. Eesmärk on graafik kuid keegi midagi garanteerida ei saa, kuna sissenõudja on see, kes kõikide tingimuste üle otsustab. Ühe korra on mul juba pahasti läinud ja enam ma sellist abi küsida ei saa. See oli esimene ja viimane kord.

Kui mul tekkisid järjest täitemenetlused, teadsin et ei saa enam üksi edasi minna, ma lihtsalt pean abi otsima. Leidsin internetist tasulise nõustaja - võtsin esimese ettejuhtuva, puhtalt nime põhjal. Läksin tasulisele kohtumisele - uhke ärimaja, tunne on hea, samas ka nii sitt. Tuleb välja, et pean vestlema oma niigi privaatsest murest avalikus ruumis - see oli selline avatud work space kus inimesed teevad tööd ja ilmselgelt kuulevad tahtmise korral ka teiste isiklikke jutte.

Jälle, faking naiss! Üli ebamugav, pisar langeb silmanurgast ja nõustaja pööritab silmi, et ma nutta julgen. Saan aru, et tal ei olegi vaja psühholoogi mängida kuid ole inimene ja mõista mind ka, see on minu esimene kord mängida. Kuna olin juba veidi varem ka võlgade ümberkujundamise protsessi kohta uurinud, siis võtsin selle osa teemaks. Nõustaja oli agar mulle soovitama pankrotti ning väitis, et uue lihtsustatud maksejõuetuse seaduse alusel ei lähe enam ümberkujundamised nii lihtsalt läbi. Lisas ka uhkelt juurde, kuidas tema kliendid on kõik võlgadest vabaks saanud! Muidugi pankroti teel. Otsad jäid kohtumise lõpuks lahtiseks. Ütles vaid, et tal on VÄGA palju tööd ja ilmselt kiiresti millegagi valmis ei jõua. 

Sisetunne juba ütleb, et ei ole selle nõustajaga kuidagi õiget tunnet ega klappi... savi! Ma olen nii viimsele piirile viidud ja meeleheitel, et lasen minna. Juba samal päeval saadab ta mulle lepingu ja 3h ettemakse soovi summas 105 eurot. Panen mängu oma viimased rahad ja hakkan siis ootama miskit enda jaoks "maagilist". Et noh, on lõpuks keegi kes viitsib asjaga tegeleda. 

Möödus 3 nädalat - ei mingit vahepealset suhtlust ja 3 nädala lõpuks potsatab mulle e-maili temalt kiri. Kirjas olid kõik minu vastu olevad nõuded ja lause "Suhtlesin pankrotihalduriga ja siin olukorras on ainus väljapääs eraisiku pankrott"

Lugesin tööl kirja läbi ja sel päeval nutsin vahelduva eduga nii töökoha WCs kui autos. Tol hetkel kukkus maailm kokku - minuga on kõik, läbi, finito. Ma olen üks õnnetu värdjas. 

Üks asi, mille eest olen oma emale tänulik - mul on tohutu tahtejõud. Õhtuks pühkisin tati nina alt ära ja hakkasin internetis jälle nõustajate kontakte sõeluma. Seekord tegin valiku juba rohkema info poolest ja helistasin teisele kontaktile. Kui ta kõne vastu võttis, teadsin juba et klapp on teine, tunne oli teine. Kirjeldasin oma olukorda ja tema arvamused olid hoopiski vastupidised eelnevale nõustajale. Milline teadlikkus! Milline abivalmidus! Hetkeks oli juba tunne, et kas siit tõesti on väljapääs olemas. Mingisugunegi.

Tänaseks oleme selles punktis, kus oleme peagi esitamas kohtule võlgade ümberkujundamise kava - see võib küll kõlada optimistlikult kuid minu elurõõm on praeguseks hetkeks läinud. Kogu see töötu periood, võlgade, kohtutäituritega võitlemise periood on mind nii läbi küpsetanud, et ma üks hommik tundsin konkreetselt, esimest korda elus, et ma lihtsalt ei jaksa enam elada. Palun ärge mõelge, et ma siin hakkan endale kätt külge panema, kuid ma täna saan aru, miks inimesed endalt elu võtavad. See on nii kuradi rusuv tunne. Iga päev, iga minut, sekund mõtlen ma ainult oma rahaasjadele, oma võlgadele ja oma tulevikule. Ma olen iga päev nii väsinud, ärkan vaid selleks et tööle minna (mõni päev peale tööd jälle teisele tööle), pärast koju tagasi tulla, siis nutan silmad tühjaks, lähen magama ja hakkab uus ring peale. Vihkan, et jõulud tulevad (samuti 1x elu selline tunne). Ma olen praeguseks hetkeks elav laip. See kõik on minu jaoks lõputu õudus, mis kunagi otsa ei saa. Närvid on püsti, süda peksab.

Ma ei tea veel, mis minust saab kuid seda saan öelda, et olen hetkel oma elu seni sügavaimas augus. Loodetavasti jaksan ka välja ronida.

Inkassoterror vs täitemenetlused

Üks klassikaline teema, millega aegajalt minu poole ikka pöördutakse, on see, et kumb olukord siis ikkagi võlglasele kokkuvõttes "parem" on - kas inkassoterror või kohtumenetlused koos vastavate sanktsioonidega. Vastus sellistele küsimustele on samuti üsna konkreetne ja tavaline: "sõltub asjaoludest." Aga no prooviksin siinkohal natuke seda teemat ikkagi veidi lahata. Käesolev postitus on valminud koostöös Mariaga, kellel tänaseks paraku päris sügavaid kogemusi nii inkassodega kui ka kohtumenetlustega.

Alustuseks tuleb muidugi nentida, et ega meil võlglastena mitte mingit valikuvõimalust ei anta, kas meie vastu tekkinud nõue läheb kohtusse või inkassosse. Selle otsustab puhtalt juba laenuandja ise. Oma loogikad ja mustrid siin samas siiski on. Kindlasti leidub ka mingeid väiksemaid erandeid, aga suures plaanis võib öelda, et suurpangad (sh. ka näiteks BigBank) ja Bondora on need, kes inkassoga ei tegele. Nemad annavad asjad otse kohtusse ja võimalusel kasutavad selleks kiirmaksekäsku (märkusena siia juurde, et maksekäsu kiirmenetluses ei tohi esitatav nõue ületada 8000 eurot - sealhulgas kõrvalnõuded, näiteks intressid ja viivised ning lisaks ei tohi kõrvalnõuded ületada põhinõuet). Suurpankade üks eripärasid erinevate krediidilepingute puhul on kahtlemata ka muidugi see, et ega nende vastu kohtus midagi vaielda ei olegi, sest üldjuhul on nende lepingud juriidiliselt täiesti korrektsed.

Kõik kiirlaenufirmad ja igasugused krediidikontosid pakkuvad firmad müüvad üldiselt oma nõuded aga inkassodele maha (seejuures on need tihtipeale tegelikult nende endi tütar- või kõrvalfirmadeks). Siin on see maailm aga paras kaootilisuse paradiis, mille üldnimetajaks on igasugustele pärisseadustele ja reeglitele vilistamine. Kuna nad vähemalt senini mingitele ametiasutustele ei allu, siis ega nad neid asju ausalt ei aja ja nad loodavad väga suurel määral just paljuräägitud psühholoogilisele mõjutamisele (teatud mõttes võib neid võrrelda isegi netipetturitega, kus nad mängivad võlglaste teadmatusele). Aga inkassosse sattumisel on siiski ka üks suur eelis. Kui vaim vähegi vastu peab, siis saab nendega üsna pikaajaliselt mõnusat "kassi ja hiirt" mängida. Põhiline reegel on siin selle juures see, et nendega ei tohi mitte ühtegi kokkulepet allkirjastada. Nii, kui te mingile võlatunnistusele alla kirjutate, muutub algne laenuleping koheselt ebaoluliseks ja sisuliselt muutub see summa, mida inkasso teilt nõuab (koos igasuguste absurdsete lisanõuetega, mida nad suhteliselt juhuslikkuse alusel teile sinna juurde kirjutavad) nüüdseks ametlikuks dokumendiks, millest hiljem juba taganeda on ääretult raske. Ehk siis tegelikult tuleks nende kirju ja kõnesid ignoreerida ning võimalusel igakuiselt lihtsalt neile mingeid makseid teostada vastavalt oma võimalustele. Tõenäoliselt nad teid sel ajal kuskile kohtusse ei anna ning sel ajal saab juba niiöelda tõsisemate laenulepingutega tegeleda.

Tooksin nüüd ühe päriselt juhtunud näite Maria loost, kuidas üks võlgnevus siis aja jooksul kasvab ja kuhu see lõpuks jõuda võib. Laenuandja nime jätan seejuures mainimata. Aga alustan siis algusest. Maria võttis eelmise aasta lõpus selle asutuse käest 2 väikelaenu - 3500 eurot ja 4000 eurot. Maria suutis graafikujärgselt teostada kolme kuu osamaksed. Seejärel jäi ta paraku ilma stabiilse sissetulekuta kokku ligikaudu pooleks aastaks. Muidugi viis see kõik selleni, et laenulepingud läksid hapuks, tulid igasugused maksehäireregistrikirjed ning kolm kuud hiljem öeldigi lepingud üles. Kuna tegemist oli asutusega, mis inkassoteenuseid ei kasuta, siis saabus vaikus (inkassodel on kombeks kohe järgmisel päeval pommitama hakata, kui võlaleping nende lauale jõuab). Ning möödus veel ligikaudu neli kuud ja Maria sai kohtust teate, et nendeni on jõudnud kaks maksekäsku. Nõudesummad olid nüüdseks 4340 eur ja 4788 eur. Ehk siis lisandunud summad olid üsna korralikud. Nüüd algasid siis läbirääkimised. Kahjuks aga on täiturini jõudnud nõuete puhul paramatus, et ega seal väga paindlikke tingimusi enam ei pakuta. Ning lisaks on täituril väga tugevad vahendid olemas, millele on keeruline vastu saada - igasugused pangakontode limiidid, arvelduskontode ja sissetulekute arestid, varade käsutuskeelud jne. Lõpuks pidigi Maria leppima kompromissiga, et töötasu kallale ei minda, tööandjale midagi teada ei anta, aga lisaks maksegraafikule seadistati siiski pangakontole kasutuslimiit (ehk siis kõik summad, mis kuu jooksul sellest üle lähevad, kantakse automaatselt kohtutäituri kaudu sissenõudjale). Ning sellises reaalsuses siis tulebki nüüd Marial edasi hakkama saada.

Ehk siis kokkuvõttes tuleb nentida, et inkasso- ja kohtumaailmad on oma olemuselt ääretult erinevad. Ühega saab oluliselt rohkem mängida ja aega võita. Kohus jahvatab küll samuti aeglaselt, aga seal on lõpp siiski üsna konkreetne ning siis lõpeb ka mäng. Inkassodega saab aga kahtlemata aega võita ning eks see kõik annab juba võimaluse teha kõik endast sõltuv, et suurpankade ja Bondora lepingud ei läheks ülesütlemisele.

Ühe blogilugeja kommentaari alusel aga täiendaksin siinkohal seda postitust. Seda siis ennekõike kohtutäituri kasuks. Kohtutäitur on parem juhul, kui pole vara mida kaotada, täidad ühte asja korraga ning teised täiturid ootavad järjekorras ja ei pea ühele, teisele, kolmandale raha kandma. Ehk siis, et kui kinnisvara pole mida kaotada, siis võib olla mõistlikum asjad täiturini lasta. Jah, see kontode arest ja teatud limiidid on jamad, aga juhul, kui töökoht olemas ja lapsed ka, siis jääb tegelikult normaalne summa elamiseks.

Koostööprojekt - Keni lapsepõlv ja noorusaeg

Kuna üks tore blogilugeja esitas soovi, et Ken võiks oma sisemist tausta veidi rohkem avada (et miks ikkagi ta selliste valikute ja otsusteni oma täiskasvanueas on jõudnud), siis edastasin selle palve ka meie peategelasele. Ning ta oli nõus end taaskord vägagi siiralt ja avameelselt avama. Muuseas, pole vaja karta, et Maria kuidagi orbiidilt oleks ära kadunud, temast kuuleme me peagi veel. Nüüd aga Keni lapsepõlve ja noorusaja loo juurde.

Olin väga energiline ja uudishimulik laps, samas ülitundlik kriitika ja ebaõnnestumiste suhtes, seepärast üritasin neid tulutult iga hinnaga vältida. Argielus tundsin end saamatuna ja kannatasin (ka rahaga seoses) alaväärsuskompleksi. Millestki materiaalsest tegelikult puudust polnud, kuid emotsionaalselt olin hüljatud, mille sildustasin hiljem raamatupealkirja järgi “emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärandiks”. Kodus tunnetasin pidevat susserdamist, kust saaks aga midagi poolmuidu või töö juurest vahendeid isiklikuks tarbeks ära kasutades.

See susserdamine tekitas kodus pingeid ja pidevalt oli hirm, et luuavarrest võib pauk tulla, mis pani kodus olemise aega ühel hetkel vältima. Pärast põhikooli mind eliitkoolidesse õppima ei lastud, sest pere ehitas maja (ise tehtud - hästi tehtud, valmis pole siiani) ja sugulaste vabatahtlikust abist selles osas keelduti, sest väidetavalt sugulastega asjaajamine tekitavat alati üleliigseid probleeme. Terves suguvõsas on edasipüüdlikel esindajatel rahadega probleeme olnud ja võsukese kaudu nendega liiga seotuks saamist välditi, justkui viidates, et kõrgharidus ja kokkupuude suurte ideedega teeb praktilise taibu osas lolliks ja talupojamõistuse kohaselt elu liiga keeruliseks. Minu lemmikud, raamatud sõimati kodus paberipahnaks. Ehkki rahast räägiti kodus pidevalt negatiivses võtmes, sain kaasa mitmeplaanilise finantsidesse suhtumise, et “raha peab tulema raskelt, mis kergelt tulnud - see kergelt läinud”, “kokkuhoid pole koonerdamine”, “müügitöö ja maksud on ebaõiglased - lollidelt tuleb raha ära võtta”, “raha peab tegema raha - otsi hüvesid, mitte heaolu”, “võlg on võõra oma” ja kõige kroon “me pole nii rikkad, et odavaid asju lubada”. Raha küsida oli alati piinlik ja mind hirmutati töökasvatusega (eakaaslaste nähes lehtede riisumine ja aia taha vedamine oli kõige piinlikum), et need, kes ei õpi, peavad tänavaid koristama, aga kuna olin kõrend vibalik, siis just õppimise ja huvitegevusega ennast oma ebamugavas kehas paremini üritasingi tunda. Mingis mõttes üritasin leida teistsugseid vahendeid, et pälvida vabemate heakskiitu, aga tajusin passiiv-agressiivsust ning pingutust kui karistust, seetõttu oli mu vihatuim õppeaine kehaline kasvatus. Koolieelikuna trenni sundimine ja treeneri ebapiisava juhendamise asemel õelate kommentaaride talumine mu väidetava saamatuse kohta, tekitas vastumeelsust igasuguse kehalise pingutuse suhtes rohkem kui 10 aastaks. Pingutuse märkamise asemel muiati minu jaoks oluliste saavutuste üle, sest päris elus pole koolijütsi “vati sees” saavutatul mingit kaalu. Oma saamatuse peitmine, koduse elu ilusamaks rääkimine, oma kätega tegemine ja vigastusteni enda tagant sundimine oli vanemate jaoks vist nende näitek saavutus. Ükski minu saavutus ei tundunud nii kodustele piisav, sest enamik neist tuli lahtise peaga poisile kergelt ja muuseas (olümpiaadidel oli õnne, susserdasin endale kuidagi viied aastahinneteks) - õnnestumised ei pälvinud eriti tähelepanu, kuid probleemid võimendati üleelusuuruseks ning kui kärkimisest ei piisanud, peksti või ähvardati lastekodussse viia. Kõige suurema peksu osaliseks sain vanaema tagant mõned korrad sajaliste näppamisest, kui tahtsin enda jaoks millegi laheda ostmisega silma paista ja end hästi tunda. “Kiida lolli ja loll teeb tööd” või “mul pole nii suurt peret, et sind ära kiita” kõlas mulle nagu “kodust pole mõtet tunnustust oodata”, kuid minu jaoks arusaamatutel väärilistel puhkudel sain mõne kalli asja, stampväljendi “olid tubli” ja otsisin tunnustust väljaspoolt kodu, mis on ilmselt kõige rohkem mind hädadesse viinud.

Koostööprojekt - Keni võlalugu, 2. osa

Täna jätkan Keni loo kirjeldamisega. Neid ridu lugedes võib ilmselgelt mõista, miks mul veidi aega võttis enne kuniks selle loo endast läbi suutsin lasta. Siin on seda inimlikku draamat tõenäoliselt mitme kurva filmi või raamatu jagu. Olgem ausad - tegelikult on ju kõik see, mis siia postitustesse jõuab, vaid jäämäetipp. Kõik need reaalsed emotsioonid, mis sellistel puhkudel inimesele igapäevaselt (eriti igaöiselt) osaks saavad, on arvatavasti reaalselt tuttavad vaid neile, kes selle kõigega ise kokku on pidanud puutuma. See ei ole lihtne lugu. Aga tegelikult pole mitte ükski võlalugu oma olemuselt lihtne. Võlaorjuses olemine on totaalne ellujäämisvõitlus, kus lõpuks häbi ja läbikukkumistunne võivad osutuda hukatuslikuks. Aga nüüd sõna taaskord Kenile.

2019 vabanesin esimest korda suurematest võlgadest. Elukaaslasel tekkis mõte, kuidas mu olukorda lihtsustada. Ta taotles kodulaenu Kredexi käendusega, kuigi saime mõlemad vanematelt sissemakseks piisavalt rahalist abi. Minu vanemate toetus läks kõige suurema intressiga laenude tagasimakseteks. 3 kuud jäi esimest korda täiskasvanuelu jooksul sissetulekust raha üle. See aitas ka väiksema intressiga kohustusi tasandada, kuni saabus sügis, kus otsustasin Fitlapi koostööpartnerite valmistoitude abil kaalulangetusega tegeleda ja töö kõrvalt õppimiseks tuli teises linnas iga 2 nädala tagant 2 ööd ööbima hakata. Credit24 pakkus mulle nüüd juba 5000€ krediidikonto limiiti. See läks mõne kuuga hotellides, tanklates ja kulinaarialettides kasutusse. Hasart kaotatud kilodest kasvas ja peagi oli vaja uurida, kui palju teised "sõbrad" limiiti pakuvad. Säästukaart Plussi limiit suurenes 600€ ja läks suuresti taipärase kanaroa ja kliipaneeringus kana alla. Pillava elustiili jätkamiseks, kinkideks ja reisideks kulus Raha24 pakutud 3000€ krediidilimiit. Siis kasvas kõik üle pea: suhted elukaaslasega läksid sassi, liigsöömine sai võitu, magamine muutus ebaregulaarseks ja mõtete mujale saamiseks leidsin uue istuva hobi.

Koroonaperioodiks oli kehakaal varasemast rekordist veel 10kg võrra kõrgemale kosunud. Sellega kohanemisele kulus koos kollektsioneerimishobi ja kogu garderoobi väljavahetamisega 6000€ Holmbanki pakutud järelmaksulimiiti ja 800€ krediidikonto limiit SMSrahalt. Suhteid elukaaslasega aitas siluda võlgadest rääkimine, psühhiaatri juurde minek ja korteri renoveerimine. Sisustusele pakkus tuge BestCredit 1000€, mis igakuiste laenumaksete puudujäägist üle jäi. Siis saabus mu ellu teie võlablogi, laenusõltuvuse tunnistamine ja oma olukorra kaardistamine. Kõrgenenud vererõhk, kilpnäärme alatalitlus ja uneapnoe said ravi, hakkasin uuesti kaalu langetama, võtsin ülikoolist akadeemilise puhkuse, suurendasin töökoormust ja läksime elukaaslasega pereteraapiasse.

Enne esimest pereteraapia seanssi saime teada, et ootame last. Tema nimel tuli oma elu veel intensiivsemalt korrastama hakata. Psühhiaatri ja pereterapeudi vastuvõtud olid muidugi tasulised. Neisse panustasid nii mu ema kui ka elukaaslane. Psühhiaater soovitas taotleda vähenenud töövõimet ja tööalase rehabilitatsiooni teenust. Mõlemad määrati kohaseks ja see oli suur leevendus finantsolukorrale. Uurisin refinantseerimisvõimaluste kohta ja Bondora oli abiks 15000€ ulatuses. Laenumaksed vähenesid kolmandiku ja intress üle poole soodsam. Ettevalmistustega lapse tulekuks võtsin krediidikontode limiite väiksemas ulatuses uuesti kasutusele ja käisin regulaarselt psühholoogi juures. Lapse sündides tekkis ellu lootus, sest nüüd on keegi, kes minust sõltub ja kelle nimel oma asjad ära klaarida. Eluohtlikus seisus perearsti residendi juurest haiglasse saatmine, operatsioon ja taastumine oli osa sellest.

Laps, tervis ja rahaasjade kordasaamine olid prioriteedid. Lapsele vajalike asjade jaoks tuli appi 700€ limiidiga Kaup24 Tasku, psühhiaater muutis raviskeemi (paremate, ent soodustuseta ravimite peale kulub ligi 100€ kuus), psühholoog innustas pooleli jäänud õpingutesse täiendkoolitusega vahefiniš tekitada ning otsisin edasi refinantseerimisvõimalusi. TFBank keeldus, Bigbank keeldus, aga LHV pank refinantseeris kõik mu kõrgete intressidega kohustused 23000€ laenuks 10 aastaks 420€ kuumaksuga. Kehakaalu osas tuli Fitlapile lisaks appi moeravim Ozempic, mille abil kaotasin 7 kuuga 20 kg, aga see ravi on olnud väga kallis. 89€ kuus 5 kuud ning siis jõudsid minuni korraga tarneraskused ja kõrvaltoimed. 2 kuud 178€ ja olin sunnitud ravi katkestama.

See aga tuli taas võlaorjusega. SMSraha 800€ kuumaksega 45€ ja Bondora pakutud 12000€ kuumaksega 370€ võimaldas tervisega tegeleda, vahepeal reisida ja puhata, kuid sellega toime tulemiseks kogunes järk-järgult mu ellu Ferratumi 3000€ laen kuumaksega 190€. Ema antud 5000€ maksis üht-teist kinni, kuid siis naases naine tööle ja jäin lapsega koju. Igavuse peletamiseks tulid mu ellu mobiilimängud ja kui kunagi haiglas maksin 50€, et mängus boonuseid hankida, siis hasardist kulus loetud päevadega uues lemmikmängus märkamatult sadades eurodes lisaliigutustele. Ferratumi 3000€ tiksus uuesti täis, Bondora refinantseeris seda 3800€, kuid ikka ei saanud endast võitu. Mu mugavus valmistoitu osta, lollus laenuraha eest sooduskampaaniaid ära kasutada ning lapsele ainult parimat pakkuda lõppes 4000€ Ferratumi limiidi ärakasutamisega. Episoodiliselt kasutuses olnud Partner Kuukaardi kuni 300€ kuumakse lõi ka aeg-ajalt sissetuleku üle. Seega nüüdseks on käes neljas kordus läbikukkumiste rajal finantsasjades.