teisipäev, 5. detsember 2023

Koostööprojekt - Maria lugu võttis kiired ja kurvad pöörded

Pärast väikest pausi olen ma tagasi. Ning tänane postitus on sellest, kui kiiresti võivad võlanõuded üsna kehvaks areneda, kui neile õigel hetkel tähelepanu ei pööra ning igasugused tähtajad üle lähevad. Samas on see kõik nii inimlik, sest kui neid nõudeid on juba väga palju, siis lihtsalt ei pruugigi jaksata kõigil neil igapäevaselt enam kätt pulsil hoida. Seda kõike juba ainuüksi selle vaimse raskuse tõttu, mida see kõik põhjustab - ühel hetkel sa enam lihtsalt ei jõua detailidele tähelepanu pöörata. Maria loo eksponentsiaalselt halvenenud seis on nüüd teie ees.

Ma alustan seda kirja äärmiselt raske südamega. 

Minu elu on viimastel kuudel seoses võlgadega pööratud pea peale. Nimelt, kui varasemalt ei olnud ma süvenenud ei võlanõustaja teemasse ega teadnud palju ka kohtuga seonduvast, siis tänaseks on mul juba need kogemused olemas.

Minu olukord konkreetselt eskaleerus 2 kuuga nii üle pea, et mõned minu lepingud sattusid täitemenetlusse ja lisaks kohtusin ka võlanõustajaga. 

Kui sul on kuu ajaga kolm täitemenetlust seljas ja võlanõustaja ütleb, et ainus väljapääs on eraisiku pankrott, siis on hetkeks küll selline tunne, et ma tahaks siit rongilt maha astuda.

Selgitan lähemalt:

- Kuidas ma sain 1,5 kuu jooksul kolm täitemenetlust?

Palun pea Sinagi meeles - maksekäsu kiirmenetluse reageerimise aeg on 14 päeva. Kuna rabasin kolmel kohal tööd-ületunde ja heausklikult arvasin, et menetlusele reageerimise aeg on 30 päeva, siis ma eksisin ja päris kõvasti. Jäin hiljaks õigel ajal dokumendi vastu võtmisega/ graafiku pakkumisega. Kui sa oled selles punktis, et sa oled nii kuradi süsi kõigest ja tekitad puhtalt enda lollusest ning ajatajust endale omakorda probleeme.... võime siin öelda, et kolm on siis kohtu seadus. 

Esimese täitemenetluse osas sain maksegraafiku ja kontole limiidi. Faking naiss! Limiit ja veel omakorda üüratu kuumakse. 

Teise täitemenetluse osas mulle graafikut ei antud. Proovisin nii ja naapidi, nutsin õhtul patja, ei söönud ja ei maganud. Mul oli aega 30 päeva, et midagi välja mõelda. 28 päeval julgesin lähedase käest abi küsida ja tulemuseks, tasus minu lähedane nõude kogusummas, et mind sellest pasast päästa.

Kolmas täitemenetlus - ootan veel seda viimset otsust. Eesmärk on graafik kuid keegi midagi garanteerida ei saa, kuna sissenõudja on see, kes kõikide tingimuste üle otsustab. Ühe korra on mul juba pahasti läinud ja enam ma sellist abi küsida ei saa. See oli esimene ja viimane kord.

Kui mul tekkisid järjest täitemenetlused, teadsin et ei saa enam üksi edasi minna, ma lihtsalt pean abi otsima. Leidsin internetist tasulise nõustaja - võtsin esimese ettejuhtuva, puhtalt nime põhjal. Läksin tasulisele kohtumisele - uhke ärimaja, tunne on hea, samas ka nii sitt. Tuleb välja, et pean vestlema oma niigi privaatsest murest avalikus ruumis - see oli selline avatud work space kus inimesed teevad tööd ja ilmselgelt kuulevad tahtmise korral ka teiste isiklikke jutte.

Jälle, faking naiss! Üli ebamugav, pisar langeb silmanurgast ja nõustaja pööritab silmi, et ma nutta julgen. Saan aru, et tal ei olegi vaja psühholoogi mängida kuid ole inimene ja mõista mind ka, see on minu esimene kord mängida. Kuna olin juba veidi varem ka võlgade ümberkujundamise protsessi kohta uurinud, siis võtsin selle osa teemaks. Nõustaja oli agar mulle soovitama pankrotti ning väitis, et uue lihtsustatud maksejõuetuse seaduse alusel ei lähe enam ümberkujundamised nii lihtsalt läbi. Lisas ka uhkelt juurde, kuidas tema kliendid on kõik võlgadest vabaks saanud! Muidugi pankroti teel. Otsad jäid kohtumise lõpuks lahtiseks. Ütles vaid, et tal on VÄGA palju tööd ja ilmselt kiiresti millegagi valmis ei jõua. 

Sisetunne juba ütleb, et ei ole selle nõustajaga kuidagi õiget tunnet ega klappi... savi! Ma olen nii viimsele piirile viidud ja meeleheitel, et lasen minna. Juba samal päeval saadab ta mulle lepingu ja 3h ettemakse soovi summas 105 eurot. Panen mängu oma viimased rahad ja hakkan siis ootama miskit enda jaoks "maagilist". Et noh, on lõpuks keegi kes viitsib asjaga tegeleda. 

Möödus 3 nädalat - ei mingit vahepealset suhtlust ja 3 nädala lõpuks potsatab mulle e-maili temalt kiri. Kirjas olid kõik minu vastu olevad nõuded ja lause "Suhtlesin pankrotihalduriga ja siin olukorras on ainus väljapääs eraisiku pankrott"

Lugesin tööl kirja läbi ja sel päeval nutsin vahelduva eduga nii töökoha WCs kui autos. Tol hetkel kukkus maailm kokku - minuga on kõik, läbi, finito. Ma olen üks õnnetu värdjas. 

Üks asi, mille eest olen oma emale tänulik - mul on tohutu tahtejõud. Õhtuks pühkisin tati nina alt ära ja hakkasin internetis jälle nõustajate kontakte sõeluma. Seekord tegin valiku juba rohkema info poolest ja helistasin teisele kontaktile. Kui ta kõne vastu võttis, teadsin juba et klapp on teine, tunne oli teine. Kirjeldasin oma olukorda ja tema arvamused olid hoopiski vastupidised eelnevale nõustajale. Milline teadlikkus! Milline abivalmidus! Hetkeks oli juba tunne, et kas siit tõesti on väljapääs olemas. Mingisugunegi.

Tänaseks oleme selles punktis, kus oleme peagi esitamas kohtule võlgade ümberkujundamise kava - see võib küll kõlada optimistlikult kuid minu elurõõm on praeguseks hetkeks läinud. Kogu see töötu periood, võlgade, kohtutäituritega võitlemise periood on mind nii läbi küpsetanud, et ma üks hommik tundsin konkreetselt, esimest korda elus, et ma lihtsalt ei jaksa enam elada. Palun ärge mõelge, et ma siin hakkan endale kätt külge panema, kuid ma täna saan aru, miks inimesed endalt elu võtavad. See on nii kuradi rusuv tunne. Iga päev, iga minut, sekund mõtlen ma ainult oma rahaasjadele, oma võlgadele ja oma tulevikule. Ma olen iga päev nii väsinud, ärkan vaid selleks et tööle minna (mõni päev peale tööd jälle teisele tööle), pärast koju tagasi tulla, siis nutan silmad tühjaks, lähen magama ja hakkab uus ring peale. Vihkan, et jõulud tulevad (samuti 1x elu selline tunne). Ma olen praeguseks hetkeks elav laip. See kõik on minu jaoks lõputu õudus, mis kunagi otsa ei saa. Närvid on püsti, süda peksab.

Ma ei tea veel, mis minust saab kuid seda saan öelda, et olen hetkel oma elu seni sügavaimas augus. Loodetavasti jaksan ka välja ronida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar