Teisipäev, 29. märts 2022

Vääramatu jõud

Alustuseks väike definitsioon wikipediast: Vääramatu jõud (prantsuse keeles force majeure [/ˌfɔːrs mɑːˈʒɜːr, -məˈʒɜːr/]; ladina keeles vis maior) on ettearvamatu asjaolu, mis ei sõltu kokkulepet sõlmivate poolte tahtest, mida ei saanud pooled mõjutada ega ära hoida ja mis ei võimalda täita kokkuleppejärgseid kohustusi. Vääramatuks jõuks peetakse loodusjõude, mida ei saa ette näha (üleujutused, maavärinad, orkaanid jms), sõjaolukordi, ootamatut karantiini, tööseisakuid, boikotte, streike, seaduslikke ja ebaseaduslikke keelde jms.

Praegusel äreval ajal on inimesed järjest rohkem hakanud mõtlema ka oma varale ja sellele, kui kaitstud see kõik võimaliku sõja olukorra puhul oleks. Ning tuleb tõdeda, et klient ehk tavainimene on nendes oludes üsna kaitsetus seisus. Laias laastus võib asja kokku võtta kahe punktiga:

  • Laenulepingute puhul force majeure ei rakendu ning kõik kohustused jäävad kehtima
  • Kindlustuslepingu puhul force majeure rakendub ja üldjuhul kahjusid ei hüvitata

Ehk siis lihtne ja konkreetne näide: kui venelaste rakett keset sõda su kodu puruks teeb, siis laenukohustust peaksid sa endiselt edasi maksma, aga kindlustus ei maksa sulle suure tõenäosusega mitte sentigi. Üks kurioosum ka siia veel lisaks - kui ainult laenulepingut lugeda, siis võivad need venelaste pommid viia sind isegi olukorrani, kus pank nõuab su kodulaenule lisatagatist, sest katki pommitatud kinnisvara väärtus on kõvasti vähenenud. Siin saavad suures plaanis appi tulla vaid poliitika ja riikide otsused.

Kui natuke detailsemaks minna, siis eks siin saavadki määravaks täpsemad lepingutingimused. Näiteks kindlustuste puhul on reeglina sellised klauslid sisse viidud üldtingimustesse (su enda kindlustuslepingus arvatavasti "force majeure" mõistet sees polegi). Toon siinkohal ka ühe kindlustusseltsi üldtingimuste näite. 

Usun, et eks nad on teiste kindlustusseltside puhul üsna sarnased. Kahjuks või õnneks siin mitmeti mõistmist pole, kindlustusfirmad vabastavad end selle punktiga igasugusest hüvitise maksmise kohustusest. 

Kahjuks või õnneks see päris nii ei käi, et sõja puhkedes saad automaatselt kohe ka oma laenukohustustest vabaks. Kokkuvõttes tuleb lihtsalt loota kõike kõige paremat, et see sõda meie maale mitte kunagi ei jõua. 

Esmaspäev, 28. märts 2022

Teooriad ja praktikad

Kui palju peaks enne teooriat uurima, kui praktiliste sammude kallale asuda? See on küsimus, millele loomulikult mingit ühest vastust pole. Eks see kõik sõltub senistest kogemustest, konkreetsest ülesandest/probleemist, ümbritsevast keskkonnast, riski-tulu suhtest ja millest iganes veel.

Mul on üks sõber, kes juba aastaid teeb erinevaid katsetusi igasuguste väärtpaberite või aktsiatega. Muudkui proovib nii ja proovib naa. Igasugused robotid, graafikud, tehnilised analüüsid. Aga seda kõike puhtalt mängurahaga. Ta pole siiani julgenud sentigi pärisraha sinna panustada. See on näide sellest, kuidas saab igasuguste teooria õppimiste ja uurimistega liiale minna. Sa küll saad oma silmaringi laiendada ja lõpuks tajud seda maailma ilmselt päris hästi, aga reaalset kasu sa sellest ei lõika. Ning mulle tundub, et mida pikemalt seda praktiseerimist peljata, seda raskemaks see esimene samm ka muutub. Sest sa lõpuks oskad näha ka kõiki neid riskikohti, kuhu raha kaotada.

Teoorias on ka näiteks kaalujälgimine ülimalt lihtne. Muudkui aga söö õigeid asju õiges koguses ja liiguta end piisavalt ning ongi kõik hästi, hea tervis tuleb nii, mis mühiseb. Aga, kui seda kõike praktikas proovima hakata, siis tulevad ikkagi igasugused inimlikud soovid ja isud peale, mis panevad vaimu ikka korralikult proovile. Küllap kõik, kes vähegi selle teemaga kokku puutunud, teavad millest ma räägin. Toiduteooria on tegelikult imelihtne. Selle saab üsna lihtsasti selgeks teha, mis toiduained on head ja mis on halvad. Kui vaid suudaks sellest kõigest kinni pidada.

Kuidas üldse leida see kuldne kesktee teooria omandamise ja selle praktiseerimise vahel? See on ilmselt selline teema, mis jääb vist alatiseks ühiskonda saatma. Aga eks selle jaoks ongi igasugused spetsialistid olemas, kes oma nõu ja jõuga (teooriaga!) sind aitama on valmis. Teevad sulle plaani või kava valmis ja sinu asi on sellest lihtsalt kinni pidada, sellesse uskuda ning loota, et ehk tulevad millalgi ka tulemused.

Mina olen pigem selline reaalsete vahenditega katsetaja. Eks ma natuke ikka alguses uurin ja viin end kurssi, aga liiga detailseks ma reeglina ei suuda minna. Tahan asjad läbi proovida ning arvatavasti teen selle käigus ka vigu, mida oleks saanud teooria lugemisega vältida. Aga kui vead tehtud ja õppetunnid käes, siis lähen loen teooriat edasi ja püüan mõista, mida oleks saanud paremini teha. Ilma selle praktikata ja reaalsete katsetusteta oleks kogu see teooria olnud totaalne info üleküllus ja paras hiina keel. Aga nüüd olen ma juba natukenegi kursis sellega, mida raamatud või õpetused räägivad. Eks muidugi saaks alati ka kohe praktikasse hüpata ja kõik eksimused veelgi räigemalt läbi kogeda, aga see tundub vähemalt mulle juba natuke liiga enesetapjalik.

Kusjuures, tegelikult tean ma seda, et teoorias oleksin ma ka oma peaaegu kirstunaelaks osutunud spordiennustusega suutnud edukalt raha teenida. Tegelikult ma ju tean, mida on vaja teha, et selles valdkonnas kasumis olla. Aga samas ma tean praktilise poole pealt seda, et ma ei suudaks talitseda oma emotsioone ja hasarti ning see hävitaks kõik, mille mõistusega teeniksin. Lihtne järeldus: teoorias olen hea, aga praktikas kaotaksin kõik. Sellele teele ei tohi ma iialgi naasta...

Mulle meeldib ikka ja jälle tennisega paralleele tuua. Teeksin seda ka siinkohal taas. Ma usun, et tenniseteoorias olen ma päris tubli. Ma tean, kuidas see mäng käib, olen seda oma elu jooksul ikka reaalselt tuhandeid tunde jälginud, uurinud. Kuid praktikas olen ma seda mängu ise mänginud täpselt ühe korra, ühe seti. Seejuures, selle sama sõbraga, kellest enne juttu tegin. See oli tegelikult juba oma 20 aastat tagasi ja ma kaotasin selle seti. Ühesõnaga, tennises kehtib paraku tõdemus, et sa võid teoorias küll ülihea olla ja asja jagada, aga reaalsuses enne sa mitte ühtegi punkti seal ei võida, kui pole palli üle võrgu löönud.

Kuidas teil näiteks nende asjadega on? Kui reisima lähete, kas panete plaani ja graafikud paika, uurite sihtpunktide tausta, teete kõvad ettevalmistused, vajalikud broneeringud? Või lendate kohale ja vaatate juba kohapeal, mis saama hakkab? Või kuidas näiteks investeerimismaailmas toimetate või millalgi alustasite? Uurite graafikuid, firma tausta, tuleviku eesmärke või teete suure tuhinaga esimese osakuostu ära ja siis hakkate vaatama, mida edasi teha?

Laupäev, 26. märts 2022

Tavapärasest sügavam kevadväsimus?

Tunnistan ausalt, et viimastel päevadel või isegi nädalatel on hinge ja pähe tunginud mingi rahutus. Kõik need võitlused, mis ma siin viimase paari aasta jooksul olen maha pidanud, on põhimõtteliselt edukalt lõpuni viidud, aga kogu see meid ümbritsev maailm koos oma erinevate kriiside ja hädadega lihtsalt ei lase justkui enam lõõgastuda. Sõna otseses mõttes on pidevalt mingi ora sealsamuses. Pea valutab, hing kisab. Tahaks taaskord rahu ja vaikust. Et igasugused rõvedad viirused ja hullud vanamehed ei terroriseeriks meid enam. Eks sellised ajad muidugi panevadki eriti kõrgelt hindama seda kõike, mida enne neid kriise nii iseenesest mõistetavaks pidasime. Vabadust, igas mõttes. Ning muidugi on need kriisid siin paika pannud ka teatavad perspektiivid. Ilmselgelt tundub tänaseks mingisugune koroonapass või maskikohustus täiesti lebo võrreldes sellega, kuhu Ukraina rahvas viidud on. Ja isegi, kui see sõda ükskord lõpeb, mis siis edasi saab? Maailm ei ole enam kunagi enam endine. Kõik need linnad saab muidugi taas üles ehitada, aga mis saab edasi? Kuigi tänaseks on paljudest saanud sõjanduseksperdid ja antakse muudkui nõu, mida mingi osapool tegema peaks, siis kas me lihtrahvana ikka adume tegelikku suurt pilti? Samas - nagu ikka ja jälle öeldakse: sõjast ei tohi väsida. Me ei tohi jõuda olukorda, kus sõjauudised vajuvad kuskile Kardashiani, Versace või Cristiano Ronaldo uudiste vahele.

Mu mõtted on viimasel ajal päris palju liikunud sellele, et kui palju siin ikka sõltub sellest, kuidas me meid ümbritsevat näeme, tajume ja mis järeldusi sellest teeme. Ning kui vildakas see teinekord võib olla. Eriti, kui taustainfot ei ole piisavalt. Võtame suvalise näite. Oletame, et mingi Paapua Uus Guinea kodanik saabub kuidagi Eestisse, näiteks keset juulikuud. Ta ei tea meie riigist mitte kui midagi. Aga ta näeb, kuidas meil on täitsa mõnusad ilmad, õhtuti on hästi pikalt valge, ritsikad laulavad, ümberringi rahu ja vaikus. Talle võibki mulje jääda, et näe, selline tore maa, mõnusa kliimaga. Tal pole õrna aimugi, et see periood on meil nii üürike, vaevu mõni nädal. Ning tegelikkus on hoopis midagi muud. Mulle tundub, et kohati tormavad inimesed ka näiteks investeerima just sellise emotsiooni pealt. Nad hüppavad rongile, mis parasjagu kihutab vaid ülesmäge (no nii nagu näiteks aktsiabörsid siin viimastel aastatel on teinud), adumata, et see ei ole ühesuunaline liiklus. See kõik tundub ju nii lihtne. Pane aga raha sisse ja küllap kuu aja pärast saab juba rohkem raha välja võtta. Sest muster ju näitab nii. Eriti, kui see muster sisse zoomida ja suurt pilti mitte vaadata. Ja siis lõpuks ahastatakse ja süüdistatakse kogu maailma, kui selgub, et raha hoopis hakkab kaduma. See on see ootuste, eelduste, teadmiste ja reaalsuse klassikaline vastuolu. Kõik, mis tundub kahtlaselt lihtne ja kiire moodus rikastumiseks, reeglina ongi lihtsalt kahtlane ja suure tõenäosusega lõpeb mingi jamaga. Ehk siis kokkuvõttes ongi vaja ära tunnetada, kas see olukord, kus sa omadega oled, on tavapärasus või hoopis juhuslik kõrvalekalle. Aga see kõik eeldab juba sügavamat valdkonna tundmist ja laiemat silmaringi.

Tegelikult olen ma natuke hädas ka keskendumisega. Mõtted uitavad ja tiirutavad teadmata radadel ringi. Vahel tahaks lihtsalt kuskil Himaalaja mäestikus buda munga moodi mediteerida ja tunda seda hingerahu. Tahaks, et keegi mind teatud määral isegi juhiks natuke ja ütleks, mis oleks õige ja kuidas oma heaolu taastada. Puhtfaktiliselt on mu elus ju kõik suurepärane, ma tean, et ma olen õigel teel ja ajan õiget asja. Aga hinges on koguaeg värin ja ärevus. Hästi lihtne oleks ju öelda, et kõik on Putini süü, aga kas see ikka on nii? Natuke paneb mind muretsema see, et nagu sellised suured eesmärgid on kuidagi kadunud. Käib lihtsalt üks kulgemine läbi päevade, ilma erilise sära või särtsuta. Tik-tak-tik-tak. Elevust ja rõõmu oleks rohkem vaja. Peaks mõne uue hobi vist otsima. Kasvõi kuskile Gruusia mägedesse suusatama minema näiteks. Või siis Dubaisse päikest nautima. Energiasüsti ja päikest oleks vaja. Äkki see kõik ongi lihtsalt üks tavapärasest sügavam kevadväsimus. Eks aeg annab arutust...

Esmaspäev, 21. märts 2022

Reklaamiklikid tiksuvad

Täna tuleb üks natuke lühem postitus. Annaksin lihtsalt ülevaate sellest, kui palju teie reklaamiklikid potentsiaalselt raha on toonud. Mäletatavasti kilkasin ma siin eelmisel nädalal, et lõpuks on ka antud blogi reklaamikõlbulik ning lisaks andsin lubaduse, et kõik sel moel teenitavad eurod lähevad otse Ukraina heaks. Täna täiendaksin seda lubadust sellega, et lisaks sellele rahale panen enda poolt täpselt sama palju juurde.


Nädalaga on seda reklaamitulu mul kolme erineva saidi peale tiksunud 11,60 EUR. Avalikustasin isegi ka täpsema statistika, mis pärineb siis AdSense'i "iseteenindusest". Siiamaani on muidugi enamus klikke tulnud Eestist, aga mõned klikid on mulle üllatuseks tulnud ka Leedust. Kokkuvõttes siis hetkeseisuga on "soolas" juba 23,20 EUR koos minu lisapanusega. Minu enda meelest täitsa asjalik tempo. Aitäh teile kõigile! Слава Україні!

Neljapäev, 17. märts 2022

Tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine

Täna tahaksin natuke jaurata. No on selline tuju. Püüan selle juures mitte liiga isiklikuks minna ja kedagi personaalselt välja tooma ei hakka. Teema on siis klassikaline võlglaste teema - tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine.

Eks sel teemal olen ma ennegi kirjutanud ja kohati võib jääda ka mulje, et mu teod ja mõtted justkui ei klapi. Aga suures plaanis on tegelikult mul üsna kindel arvamus tänaseks kinnistunud. Eks proovitud on ju nii ja proovitud on naa, omad veadki läbi elatud, aga reaalsuses ei saa siin minu arvates kahtepidi mõtlemist ollagi. Kui sul on ikka keskmisest kallimad laenud või isegi võlad kukil, siis unusta investeerimine ära. Sinu parim investeering ongi nende laenude tagasimaksmine. Loogika on tegelikult nii lihtne kui üldse olla saab - kui sul on kaelas näiteks 30% aastaintressiga väikelaen, siis samaväärset väärtpaberi või kinnisvara garanteeritud tootlusega investeeringut on sul ikka ääretult raske leida (see oleks pigem lihtsalt õnnelik juhus). Ehk siis lihtne ja elementaarne kolmanda klassi matemaatika ütleb üsna konkreetselt siin ära, et laenuorjuses olles investeerimisega tegelemine on üks suur lollus. Teatud määral muidugi olen ma ise ka selle lollusega siin tegelemas ja kiitlen siin aegajalt oma portfelliga. Aga samas, minu vabanduseks on see, et tegelikkuses on peaaegu kogu mu investeeringute maht seotud III pensionisambaga ning eks sellel on omad konkreetsed põhjused. Ühelt poolt muidugi teatavad süümekad selle ees, et oma II samba ära lõhkusin. Ning teisalt siis loomulikult see riigipoolne boonus, 20% võimendus sissemaksete pealt. Ehk siis kui siin detailidesse laskuda, siis siin annab isegi skeemitada - võtad 6000 eurot laenu, 10% intressiga, ühe aastase perioodiga. Ning maksad selle vaikselt III sambasse. Laenutagasimakseid tuleb kokku 6600 euro eest, mille eest saad oma pensionifondi 6000 eurot ning 1200 eurot puhtalt kätte. Ehk siis riigipoolne raha katab su intressikulud ära ja jääb veidi ülegi. Aga see ei olnud siin siiski investeerimissoovitus, see oli lihtsalt suvaline jutuvada, millega natuke demonstreerida, kui hea kullaauk see III sammas oma boonustega on. Samas võrdluseks mingi suvaline dividendiaktsia või indeksfond sulle ikka naljalt seda väikelaenu aastaintressi tasa ei tee. Niiet taaskord tõdemus - üldjuhul on laenude tagasimaksmine kõige parem investeering üldse.

Omaette nähtus on muidugi need inimesed, kes on reaalselt ise võlgades (ehk siis lepingud kuskil inkassos, täiturite käes, pangakontod aresti all), aga ikka kiitlevad, et nemad tegelevad investeerimisega ja ostavad mingeid varasid kokku. Ise veel uhked ka selle üle. No ei suuda mina mõista, mis selliste inimeste peas toimub või kuhu see elementaarne algklassi haridus ja loogika jäänud on. Eks ma muidugi saan aru, et investeerimine on moodne värk ja kõlab ju palju uhkemalt kui lihtsalt võlgade tagastamine. Aga no olgem ausad - see on rumal ja tegelikult ka ääretult vastutustundetu. Vastutustundetu nii enda, oma lähedaste kui ka loomulikult võlausaldajate suhtes.

Nagu olete ilmselt mu postitustest juba välja lugenud, siis mul jääb igal kuul tegelikult suhteliselt palju raha laenukohustustest ja muudest kulutustest üle. Enamus raha läheb mul endiselt igasuguste lepingute ja kokkulepete katteks (nii on see veel päris mitu aastat). Investeeringutesse (III sammas siis) panen ma stabiilselt 500 eurot. Ülejäänud raha eest aga ehitan ma endale üht olulist asja, mille nimi on "meelerahufond". Mul on konkreetne eesmärk, et see saaks ühel hetkel võrdseks mu kolme kuu palgaga. Ma avasin selle jaoks lausa eraldi pangakonto, millele ma isegi pangakaarti ei tellinud. Ma tahan, et see raha lihtsalt oleks mul võtta, kui hädasti vaja oleks. Et ma ei peaks oma III sammast lammutama hakkama või väikelaenu kuskilt võtma, kui pesumasin või auto katki lähevad või kui tekib vajadus mingil põhjusel kiiresti kodumaalt põgeneda. Eks kui see 3-kuuline eesmärk on täis ja see raha rahulikult vedelemas, siis saan edasi vaadata, kas annab oma laenulepinguid veelgi optimeerida ja neid ehk ka ennetähtaegselt tagasi maksta (see ülesanne ei ole praeguse seisuga aga väga lihtne, sest aktiivsed lepingud on mul üsna suured, alla 3000-eurose jäägiga neid polegi). Sellised jutud siis täna. Lähinädalatel peaksin ma teada saama eelmise aasta eest saadava aastapreemia ja siis klatin ühtteist veel oma kohustuste osas. Ning siis teen ka detailse ülevaate, kuhu ma tänaseks jõudnud olen - viimasest ülevaatest on juba päris palju aega möödas (see jäi oktoobrisse).

Ahjaa, üks artiklisoovitus ka siia lõppu. Ärileht kirjutas täna sarnasel teemal.

Esmaspäev, 14. märts 2022

Ka see blogi näitab nüüd reklaame, aitame Ukrainat!

Ma sain täna ühe töövõidu, seoses käesoleva blogiga siin - see blogi kuulutati reklaamikõlbulikuks. 

Mäletatavasti ilmus selle blogi esimene postitus 01.12.2021. Sisuliselt samal päeval ma selle lehe ka lõin ja asja käima lükkasin. Samal päeval tegin ma ka esimese avalduse Google AdSense'ile, et võiks reklaamid ka siia tekitada. Väike lisakopikas on ju alati abiks, eks ole. Ning sellele esimesele avaldusele järgnes kokku 11 avaldust veel, sest kõik need lükati tagasi lakoonilise teatega "You need to fix some issues before your site is ready for AdSense".

Kui alguses üritasin ma lihtsalt oma blogi kujundusega mängida ja sel moel seda nende jaoks aktsepteerivaks muuta, siis aja jooksul sain aru, et see pole asja point ning sinna see koer siiski maetud ei ole. Lugesin siit ja sealt erinevate inimeste kogemusi ja elutarkusi sel teemal ja tegelikkuses on enamasti suurimaks takistuseks hoopis vähene liiklus blogi veergudel. Et päris nii see ikka ei käi, et teed uue lehe, tekitad paar postitust ja hakkad kohe reklaamiga raha teenima. Google lihtsalt ei ole huvitatud sellest. Täpseid reegleid või nõudeid samas keegi kuskil ei avalda (et mitu külastajat iga päev näiteks olema peab või mitu klikki need tegema peaksid, et see "jah-sõna" kätte saada). Kokkuvõttes siin muud trikki tegelikult samas polegi, kui et muudkui loo aga sisu, meelita inimesi seda lugema, looda, et lugejatele meeldib see, mida neile pakud ning siis jälle uus avaldus Google'i poole  teele. Kuniks lõpuks saadki sellise kirja nagu mina just täna sain!

Seda kõike tahaksin ma aga tähistada. Ning käin siinkohal välja lubaduse. Kõik reklaamirahad, mida ma 2022. aastal teenin, annetan ma Ukraina heaks. Olen selle jaoks juba ka andmed kõik välja otsinud, lehelt ukrainaheaks.ee - MTÜ Eesti Pagulasabi (EE791010220258852223) saab selle raha. Iga klikk loeb! Kui üldjuhul oleks see raha mul läinud isiklike investeeringute katteks, siis hetkel on meid ümbritsev maailm selline, kus tuleks oma väärtushinnanguid ja prioriteete muuta. Слава Україні! Героям Слава!

Teisipäev, 8. märts 2022

Kodupangaga uut diili otsimas

Selle blogi pikaajalisemad lugejad mäletavad veel ehk, et ligi aasta tagasi käisin ma suurpankade uksi kraapimas, eesmärgiga oma tarbimislaenulepingud odavamaks ja paremaks saada. Mäletatavasti kaks panka täitsa tulidki mulle vastu ja tegid mu lepingud ümber. Kuid minu oma kodupank tõrjus mind ja arvas, et mu laenukoormus on nende meelest liiga suur, et seda vähendada. Hiljem veidi sellist suhtumist laiemalt uurides ja analüüsides sain tegelikult aru, milles siin see iva oli. Nende jaoks oli minu laenutaotlus nagu iga teine laenutaotlus, mille siis peaks "komisjon" üle vaatama. Ning asja tuum peitus siis selles, et nende meelest ei kvalifitseerunud ma kohe kuidagi oma tollase töötasu ja kohustuste hulgaga selle võetava laenu (tegemist oleks siis olnud refinantseerimislaenuga) saamiseks. Ning eks siin oli oma roll ka selles, et nemad nägid mu pangakontot siiski oluliselt kaugemale kui tavapärane 6 kuud. Seega, pikka viha ma loomulikult nende vastu ei pidanud ja tegin lihtsalt sellest omad järeldused.

Aga nüüd, sellel nädalal, otsustasin ma neile (ja ka endale) uue võimaluse anda. Niisiis, minu kodupank. Eilse seisuga oli mul selles pangas siis kaks eraldi väikelaenu, intressimääradega 12,5% ja 13,5% + laenukaitse kindlustus (selle abil sain siis mingit intressisoodustust). Ma tegin neile avalduse, et sooviksin need laenud kokku viia ja ehk saaks ka intressi väiksemaks. Põhilootus ja -argument oli mul siis minu suhteliselt värske töökoht, koos korralikuma töötasuga. Minu idee oli selles, et kaotada pole mul ju midagi. Kui nad polegi nõus muudatusi tegema, siis jäävad need praegused lepingud igal juhul kehtima. Korraks käis tegelikult peast küll läbi mõte, et eitava vastuse puhul saadan nad pikalt ja valin uue kodupanga.

Menetlus käis väga kiiresti, vähem kui 24 tundi. Ning vastus tuli positiivne, intress langetati 9% peale, laenud viidi kokku ja mu igakuine maksekoormus langes hoobilt 122 eurot. Lisaks vähenes ka kindlustusmakse sisuliselt poole võrra - seniselt 25 eurolt kuus (kahe lepingu peale) ca. 12 euro peale. Seda kõike lihtsalt selle tõttu, et ma julgesin küsida. Ütle veel, et julge hundi rind on haavleid täis - teinekord võib hoopis tõesti täitsa rasvaseks saada.

Sellised uudised siis praegusel äreval ajal. Minu enda jaoks igati toredad ja positiivsed igal juhul. Millalgi ilmselt tulen oma laenukohustuste juurde veel kord tagasi ja annan detailsema ülevaate, kuhu tänaseks nendega jõudnud olen. Areng on olnud järjepidev ja sihikindel. 

Esmaspäev, 7. märts 2022

EMTA tegi ülekande

Oplaa, see nädal algas siis ootamatu üllatusega. Tuludeklaratsiooni raha saabus. Tõele au andes on muidugi postituse pealkiri natuke ebakorrektne, sest puhtfaktiliselt tegi ülekande Rahandusministeerium, aga see selleks. Tundub, et vähemalt kõik esialgsed kontrollid ja ülevaatused läbisin ma siis edukalt. Point siis selles, et seekordne tuludeklaratsioon oli minu jaoks eelmiste aastate variantidega võrreldes oluliselt nüansirohkem ja ka keerukam. Igasugused välismaised tulud ja mingid investeerimistega seotud ülekanded + siis ka see suur II pensionisamba väljamakse.

Kuna minu investeerimiskontod on natuke tavapäratumad (Revolut aktsiate jaoks ja Change Invest krüpto jaoks), siis mitte midagi sellega seonduvat mul automaatselt deklaratsioonile kantud ei olnud. Lisaks olen aru saanud, et ega Revolut ja Change maksuametiga automaatselt andmeid ei vaheta. Nii palju, kui teiste kogemusi olen siit ja sealt (ennekõike FB gruppidest) lugenud, siis meie kohalike pankade (LHV, SEB, Swedbank) investeerimiskontod olid juba deklareerimisdokumenti avades kenasti peale kantud. Kuigi ka seal oli vist mingit väikest segadust ja ühtteist tuli ümber tõsta ja kustutada. Pikemas ajaperspektiivis liigun ka mina arvatavasti kuskile Eesti panka üle oma asjaajamistega. Esialgu ei viitsi ma aga sellega tegeleda. Õnneks III pensionisammas on maksuameti mõttes tehtud nii lollikindlaks, et seal ei saagi midagi valesti teha. Kõik ostud lähevad kenasti ise õigesse kohta ja nende pealt arvestatakse õiged summad tagasi. Ning kui peaks müügitehinguid tegema, siis sealt läheb samamoodi kõik juba enne raha kätte saamist maha. Ei teki võimalustki, et võiks riiki kogemata röövida või petta.

Samamoodi on õnneks kõik üsna lihtne ka nende välismaiste tuludega, minu puhul siis reklaamitulud blogipidamisest. Google AdSense annab vajalikud dokumendid, need tuleb deklaratsiooni juurde üles laadida. Siis summad klappima ja nii see läheb. Nagu juba varasemalt siin olin rääkinud, siis SmartAdiga on asjad veelgi lihtsamad, seal ei pea enda poolt üldse mitte midagi tegema. Nemad võtavad kõik maksud juba enne väljamakset maha ja kätte saan juba summa, mis kuulub täies mahus mulle. Tuludeklaratsioonile on nende summad ka kenasti automaatselt sisse kantud.

Nii see siis läkski. Kodulaenu intressid tuli internetipangast tavapärasel moel ise maksuametile saata (aga see värk vist kaob järgmisel aastal üldse ära, kui asjadest õigesti aru olen saanud - ehk siis edaspidi ei saa kodulaenu intresside pealt enam midagi tagasi). Samuti olid automaatselt deklaratsioonile kantud igasugused lastega seotud kulutused - lasteaiatasud, huviringide ja trennide tasud jne. Eks kogu see protsess minu jaoks natuke ajamahukam seekord oli kui senini, aga ei midagi hullu, 10 minutiga sain ikkagi kõik vormistatud. Tulemus: 400,62 EUR mulle tagasi. Ning täna see siis mu kontole ka ilmus. Ega see muidugi täiesti lõplik ei pruugi olla, sest tagantjärgi kontrolle vist võidakse teha kuni 3 aastat vanade tuludeklaratsioonide suhtes. Aga loodetavasti oli siis ikkagi kõik korrektne ja mingeid üllatusi selles osas tulevikus ei tule.

Pühapäev, 6. märts 2022

Infomullid, reaalsustaju ja nende haldamine

Nii investeerimismaailmas kui ka elus üldisemalt on üheks väga oluliseks edukriteeriumiks kätte saadav info ja selle haldamis/menetlemisoskus. Reaalsustaju, prioriteedid. Me kõik elame mingis omas infomullis. Me ise oleme selle endale kujundanud oma valikute baasil. Üks ekstreemsemaid näiteid on loomulikult see Ukraina sõda. Konkreetne sündmus, mida aga erinevad inimesed täiesti erinevalt näevad. Paraku on reaalsus see, et enamus venelasi arvab, et see kõik on täiesti õige ja väärt tegu, nende meelest käib see lahing inimkonna nimel ja ukrainlased tulebki ära tappa, sest nad on ju ühed pahad fašistid. Enamus läänemaailma (kaasa arvatud meie riik) inimesi näeb seda aga brutaalse Putini poolt põhjustatud katastroofina. Käimas on tohutu infosõda. Kõik osapooled otsivad välja just need klipid, mis nende agendat teenivad. Ning kui piisavalt ägedaid klippe pole, siis saab ju neid alati ka lavastada. Sõja lõppu ei paista mitte kusagilt.

Nii nagu selle sõja puhul, on üks omamoodi lahing ju ka investeerimine. Otsida sellest meeletust rägastikust üles õige ja adekvaatne info, mis just mulle võiks edu tuua, mind teenida. Informatsioon on selles mõttes konkreetne asi, et see lihtsalt on. Lõpuks saab määravaks aga hoopis see, kuidas me seda kohtleme, mida oluliseks peame ja mida mitte. Et olla edukas, tuleb kasutada oma kogemusi, teadmisi või siis osata otsida neid mustreid, mis võiks viia rahaliste võitudeni. Oma olemuselt on see nagu pokkerimäng, kus tegelikult väga harva on kõik lõpuni selge. Sa saad panustada vaid tõenäosustele. Sa pead enda jaoks sõnastama eesmärgid, paika panema plaani ning välja mõtlema ka ajalise horisondi, millal vilju lõigata.

Loomulikult olin ma ise samuti väga pikka aega ühes väga kahjulikus ja hävitavas infomullis. See oli see aeg, mil ma end ja oma elu lõhkusin hasartmängudega. Ma kapseldusin, kohe täiega. Ning olgem ausad - see kõik oleks võinud mind ikka sõna otseses mõttes hukutada. Kuid ma suutsin selle mulli lõhkuda...

Minust on viimastel nädalatel saanud taaskord väga intensiivne meediatarbija. Kuigi mõni aeg tagasi lubasin endale, et püüan seda kõike vähendada. Aga eks see sõda on nüüdseks omad korrektiivid teinud. Minu infokanaliks on saanud meie rahvusringhääling, ETV. Kõik need Ukraina stuudiod, Esimesed stuudiod, AK eriprogrammid, tavauudised jne. Ma jälgin neid sisuliselt hommikust õhtuni. Ning seda kõike tegelikult juba ka enese harimise nimel. Ukraina kaart ja tähtsamate linnade asukohad on vaikselt juba pähe kulunud. Ma naudin neid spetsialistide ja kaitseväelaste intervjuusid, kus rahulikult selgitatakse lahti, mis seisus kõik on ning mis võiksid olla tulevikustsenaariumid.

Ning siis on muidugi ka teistsuguseid infoallikaid. Seda igasugust infomüra ja jura on meie ümber ikka meeletult palju. Kohati on muidugi tegemist teadliku trollimisega, mille eesmärk teinekord ongi lihtsalt niiöelda "nalja teha". Vahet isegi pole, mis nende tolguste peades toimub. Siia lõpetuseks tegelikult tahaksin tuua ühe näite reaalsustaju vildakusest, mis mulle kuidagi hinge läks. Kuigi ilmselt peaks sellistest lollustest üle olema. Toon näite sellise inimese nagu Hillar Kohv varasalvest. Kes ei tea, kes on Hillar Kohv, siis tegemist on ühe veidra nartsissistliku klouniga kuskilt Pärnumaa metsade vahelt. Inimene, kes kujutab ette, et Eesti suurimad staarid on DJ Heiki, Arnold Oksmaa ja strippar Marco ning maailma kõige ägedam ja tähtsam meelelahutuspaik on Tartu kohvik-baar "Sodiaak". Tal on ka oma blogi. Mingil X põhjusel usub ta, et seda jälgib 1,2 miljonit inimest (seda uskumust levitab ta üsna hoolega). See on lihtsalt näide sellest, kui vildakas võib ühe inimese infomull olla. Reaalsusega on siin üsna vähe pistmist. Aga olgu, see selleks. Temast kirjutama pani mind hoopis tema üks viimaseid blogipostitusi. Teemaks siis see, et raadio "Elmar" ei loe soovisaates ette Hillari tervitusi. Panen siia lihtsalt ekraanitõmmise sellest. Kommentaarid on ilmselgelt üleliigsed... 


Kolmapäev, 2. märts 2022

Sõja ajal investeerimine?

Sõda tilgub verd. Õudne, ängistav, hirmutav. Vastik on.

Igasugused investeerimisega seotud ABC-d ütlevad, et investeerimisega alustamiseks on parim päev "eile". No ma siis suures plaanis sisuliselt alustasingi eile, eelmisel sügisel. Hakkasin vaikselt oma eurokesi erinevatesse kohtadesse paigutama. Aga teate, tänaseks on kogu see värk mul juhtme ikka parajalt kokku jooksutanud. Sest olgem ausad, ega investeerimisplaanid üldiselt sõjalist tegevust arvesse ei oska võtta. Ei ole ka raamatutes õpetusi, mida sellistel puhkudel teha. Sest no mida sa siin investeerid, kui on õhus variant, et kõik kukub kokku lõpuks. Perspektiivid ja prioriteedid on ikka korralikult paigast ära. Ei oska isegi igapäevast elu enam väga elada, tööd teha, ammugi siis mingile investeerimisele mõelda, kui pommid ja kuulid meie läheduses linnu ja inimesi hävitavad.

Kaine mõistus muidugi ütleb, et põhiline on see, et paanikat peaks vältima. Et tuleks jääda oma plaanile kindlaks ja eks siis ole näha, kuhu see kõik viib. Samas on ju ilmselge, et praegusel ebakindlal ajal on vaba raha (eriti ka sularaha) tähtsus järjest suurem. Sest kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna. Need hetked, mil on vaja kiireid ja elulisi otsuseid teha. Suure ohkega samas ma eile ikkagi tavapärase 500 eurot oma III sambasse panin. Muidugi oleks võinud ju mõelda, et pärast rubla vabalangusesse lendamist, hakkab väikestviisi krüptoralli pihta. Aga no ei suutnud ma ka sellega kaasa minna ning mingeid tehinguid ma selles osas ei teinud.

Eks seda on ju pikalt räägitud, et meie põlvkond saab (või sai) nautida üht inimkonna kõige rahulikumat ajastut. Viimasest suurest sõjast oli ju möödas peaaegu 80 aastat. Neid, kes tolle aja koledusi veel mäletavad, on üsna vähe tänaseks elus. Ja nüüd on siis suur sõda jälle kohal, meie lähedal. Eks neid erinevaid sõdu ja konflikte on siin ikka ja jälle olnud (Süüria, Jugoslaavia, Afganistan, Aafrika riikide kodusõjad jne), aga midagi nii räiget pole ammu olnud. Eks siin ole natuke seda "mõned riigid ja piirkonnad on tähtsamad kui teised" paradoksi ka, sest olgem ausad - ega siis Süüria kodusõda midagi lihtsat pole olnud. Aga kuidagi nii on see elu meie planeedil, et Euroopa ja Põhja-Ameerika olukorrad lähevad rohkem hinge. Justkui mingi maailma eliit. Aga sel teemal ma siin pikemalt ei arutleks. Sõda imeb, täiega, igal pool. Mine perse, Putin!