Nii investeerimismaailmas kui ka elus üldisemalt on üheks väga oluliseks edukriteeriumiks kätte saadav info ja selle haldamis/menetlemisoskus. Reaalsustaju, prioriteedid. Me kõik elame mingis omas infomullis. Me ise oleme selle endale kujundanud oma valikute baasil. Üks ekstreemsemaid näiteid on loomulikult see Ukraina sõda. Konkreetne sündmus, mida aga erinevad inimesed täiesti erinevalt näevad. Paraku on reaalsus see, et enamus venelasi arvab, et see kõik on täiesti õige ja väärt tegu, nende meelest käib see lahing inimkonna nimel ja ukrainlased tulebki ära tappa, sest nad on ju ühed pahad fašistid. Enamus läänemaailma (kaasa arvatud meie riik) inimesi näeb seda aga brutaalse Putini poolt põhjustatud katastroofina. Käimas on tohutu infosõda. Kõik osapooled otsivad välja just need klipid, mis nende agendat teenivad. Ning kui piisavalt ägedaid klippe pole, siis saab ju neid alati ka lavastada. Sõja lõppu ei paista mitte kusagilt.
Nii nagu selle sõja puhul, on üks omamoodi lahing ju ka investeerimine. Otsida sellest meeletust rägastikust üles õige ja adekvaatne info, mis just mulle võiks edu tuua, mind teenida. Informatsioon on selles mõttes konkreetne asi, et see lihtsalt on. Lõpuks saab määravaks aga hoopis see, kuidas me seda kohtleme, mida oluliseks peame ja mida mitte. Et olla edukas, tuleb kasutada oma kogemusi, teadmisi või siis osata otsida neid mustreid, mis võiks viia rahaliste võitudeni. Oma olemuselt on see nagu pokkerimäng, kus tegelikult väga harva on kõik lõpuni selge. Sa saad panustada vaid tõenäosustele. Sa pead enda jaoks sõnastama eesmärgid, paika panema plaani ning välja mõtlema ka ajalise horisondi, millal vilju lõigata.
Loomulikult olin ma ise samuti väga pikka aega ühes väga kahjulikus ja hävitavas infomullis. See oli see aeg, mil ma end ja oma elu lõhkusin hasartmängudega. Ma kapseldusin, kohe täiega. Ning olgem ausad - see kõik oleks võinud mind ikka sõna otseses mõttes hukutada. Kuid ma suutsin selle mulli lõhkuda...
Minust on viimastel nädalatel saanud taaskord väga intensiivne meediatarbija. Kuigi mõni aeg tagasi lubasin endale, et püüan seda kõike vähendada. Aga eks see sõda on nüüdseks omad korrektiivid teinud. Minu infokanaliks on saanud meie rahvusringhääling, ETV. Kõik need Ukraina stuudiod, Esimesed stuudiod, AK eriprogrammid, tavauudised jne. Ma jälgin neid sisuliselt hommikust õhtuni. Ning seda kõike tegelikult juba ka enese harimise nimel. Ukraina kaart ja tähtsamate linnade asukohad on vaikselt juba pähe kulunud. Ma naudin neid spetsialistide ja kaitseväelaste intervjuusid, kus rahulikult selgitatakse lahti, mis seisus kõik on ning mis võiksid olla tulevikustsenaariumid.
Ning siis on muidugi ka teistsuguseid infoallikaid. Seda igasugust infomüra ja jura on meie ümber ikka meeletult palju. Kohati on muidugi tegemist teadliku trollimisega, mille eesmärk teinekord ongi lihtsalt niiöelda "nalja teha". Vahet isegi pole, mis nende tolguste peades toimub. Siia lõpetuseks tegelikult tahaksin tuua ühe näite reaalsustaju vildakusest, mis mulle kuidagi hinge läks. Kuigi ilmselt peaks sellistest lollustest üle olema. Toon näite sellise inimese nagu Hillar Kohv varasalvest. Kes ei tea, kes on Hillar Kohv, siis tegemist on ühe veidra nartsissistliku klouniga kuskilt Pärnumaa metsade vahelt. Inimene, kes kujutab ette, et Eesti suurimad staarid on DJ Heiki, Arnold Oksmaa ja strippar Marco ning maailma kõige ägedam ja tähtsam meelelahutuspaik on Tartu kohvik-baar "Sodiaak". Tal on ka oma blogi. Mingil X põhjusel usub ta, et seda jälgib 1,2 miljonit inimest (seda uskumust levitab ta üsna hoolega). See on lihtsalt näide sellest, kui vildakas võib ühe inimese infomull olla. Reaalsusega on siin üsna vähe pistmist. Aga olgu, see selleks. Temast kirjutama pani mind hoopis tema üks viimaseid blogipostitusi. Teemaks siis see, et raadio "Elmar" ei loe soovisaates ette Hillari tervitusi. Panen siia lihtsalt ekraanitõmmise sellest. Kommentaarid on ilmselgelt üleliigsed...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar