Ausalt ja keerutamata - eraisikute laenude hukutavast spiraalist

Täna räägin ma teile ausalt ja ilma keerutamata asjaolust, mis kõige rohkem mu viimase aasta tegemisi on pärssinud. Ehk siis juurpõhjus, miks ma endiselt omadega mäele pole jõudnud vaid hoopis pigem allapoole olen kukkunud. 

Ma isegi ei mäleta enam, millest see kõik algas - küllap oli seal oma süü sellel, et ma polnud kodus endiselt mitte midagi välja rääkinud ja järsku oli vaja mingeid ootamatuid kulutusi teha. Kuna abikaasa eeldas, et raha mul ju on, siis tuligi ruttu midagi välja mõelda. Nii sattusingi ma Facebooki eraisikute laenugruppidesse. Ühelt poolt oli muidugi omamoodi põnev, et kuidas see kõik toimib ja mis siis saama hakkab. Ning kui lihtne või keeruline siis ikkagi laenu saada on. Selgus paraku, et liigagi lihtne oli see kõik.

Võtsin seal grupis siis 4-5 kuulutust ette, kus inimesed laenu pakkusid (enamasti olid need küll paar aastat vanad postitused, aga kõigil oli juures tekst, et "kuulutus ei aegu"). Kirjutasin neile, et mis tingimustel laenu saab, mis dokumente oleks vaja esitada jne. Sisuliselt tahtsid nad ennekõike siis näha pangakonto väljavõtet, 2-3 viimase kuu kohta. Paar tükki neist tahtis ka kinnitust selle kohta, kuidas mul maksehäiretega seisud ja ega mul täitureid kukil pole. Pidin selle jaoks siis saatma ekraanipildid krediidiinfost ja eesti.ee portaalist. Kuna mingeid probleeme seal ei esinenud, siis saingi juba tunni aja pärast raha kätte. Esimene kord võtsin ühe laenu, 300 eurot ja paari nädala pärast pidin tagasi maksma 420 eurot. Selle abil sain siis kodus jätta mulje, et kõik on hästi ja saime vajalikud kulutused tehtud. Paraku oli see aga ühe väga kiire allakäigutrepi algus.

Ühele laenule järgnes teine, siis juba ka kolmas. Ja nii hakkaski see kuust-kuusse kruttima. Ühel hetkel oligi see juba minu jaoks uus "normaalsus" - iga kuu võtsin kolm laenu (alates teisest korrast enam ükski laenuandja mingeid lisadokumente ei küsinud), tavataks oli siis kokku 1400 eurot iga kuu, mille tagasimakseteks kulus kokku 1940 eurot. Ehk siis iga kuu viskasin ma tuimalt 540 eurot lihtsalt minema. Ja kuna ma olin nii tugevalt selle tsükli sees, siis väljumine oli praktiliselt võimatu, sest ilma selle 1400 eurota ma poleks oma kohustustega lihtsalt mitte kuidagi enam hakkama saanud. See kõik kestis 11 kuud. Ehk siis praktiliselt 6000 eurot kaotasin ma selle tegevuse käigus. See oli sisuliselt minu uus sõltuvus, sellest nõiaringist väljumine oli meeletult keeruline.

Eks ma olen jah siin tagantjärgi mõelnud, et ma olen vist oma võlglase perioodi jooksul kõik lollused ikka omal käel järgi proovinud. Et jah, justkui selline tubli ja kõrgelt haritud oma ala tippspetsialist, aga samal ajal ääretult rumal. See oli auk, kuhu ma iialgi poleks tohtinud kukkuda. Aga ometigi ma tegin seda.

Ma olen viimaste aastatega endale tegelikult nii palju haiget teinud, et sellist jama ei suudaks ma ka oma suurimatele vaenlastele (kuigi tegelikult mul peale enda ühtegi vaenlast polegi) korraldada. See on lihtsalt nii julm ja jõhker. Kus küll on see mu kaine mõistus, mida ma oma töös nii efektiivselt kasutan, siis kui teda ka eluliste otsuste jaoks vaja on? Ma tõesti ei tea. Eks selle loo moraal on see, et ärge teie küll niimoodi tehke. Ärge võtke isegi seda esimest laenu. Selle hind võib olla väga karm.

Abist ja tänust

Aitäh kõigile, kes viimastel päevadel mulle appi on tõtanud ning mind rahaliselt ja moraalselt aidanud on. See tugi on olnud uskumatult suur. Ma poleks iialgi arvanud, et see postitus nii palju vastukaja ja tähelepanu saab. Kartsin väga, et saan pigem teie kõigi käest pahandada, et kuidas üldse julgesin midagi sellist üldse paluda. Õnneks leidus inimesi, kellega seda kõike enne arutasin ja sain neilt julgustust, et see postitus üles panna. 

Nüüd tahaksin teiega aga olla nii aus kui võimalik ning ka selle kõige suhtes nii läbipaistev kui võimalik. Tahaksin rääkida sellest, kui palju ja mis kuupäevaks ma siis õigupoolest lisaraha vajaksin, et end kindlasti aprillini vee peal hoida. Alustuseks aga hoopis sellest, kui palju praeguseks hetkeks seda abi on tulnud ja mida sellega ära klaarida olen saanud. Kokku on tehtud 10 ülekannet - 8 LHV-sse kogusummaga 158,43 EUR ja 2 ülekannet Bondora kontole, kokku 60 EUR. Te olete imelised, ma olen selle kõige eest teile väga tänulik. Nende rahadega päästsin pikemas plaanis ära kaks lepingut, pool raha läks Raha24 katteks ja pool sellest TF Bank laenu katteks. Nendega on nüüd rahu majas ja isegi kui peaksin uuesti hätta jääma, siis enne saabub päästev aprill, kui need lepingud hapuks hakkaksid minema.

Lähinädalatel on aga neid uusi ohte veelgi tulemas. Ning olen nüüd detailideni läbipaistev - 3. veebruari seisuga on mu puudujääk 594,89 EUR. Sellest siis 129,89 EUR Inbankile, 150 EUR BigBankile, 110 EUR Holmile, 105 EUR omarahale ja 100 EUR moneyzenile. Selline see hetkereaalsus on. Loomulikult ei istu ma siin käed rüpes ja ei oota lihtsalt heade inimeste abi, vaid tegutsen ka ise aktiivselt mitmel rindel - lisaks erinevatele lisaraha teenimise võimalustele otsin ka erinevaid kompromissvõimalusi kõigi laenuandjatega. Aga need ülesanded ei ole lihtsad, sest ega laenuandjaid reeglina ei kõneta lubadus, et andke armu, ma 3 kuu pärast maksan. Aga ma tõesti üritan ja loodan kogu südamest parimat. Üks blogilugeja kirjutas mulle kunagi, et "aga sa proovi endale tiim kokku ajada ja üheskoos on kindlasti kergem". Teie oletegi mu tiim.

Ma olen valmis loomulikult ka sõlmima eraldi kokkuleppeid (ka sümboolne intress on OK), see abi ei pea olema midagi sellist, mida ma tagasi ei maksa. Tegelikkuses olen ma ikkagi pigem maksujõuline inimene, lihtsalt praegu on üliraske.

LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400

Ma sain oma esimese laenulepingu ülesütlemise avalduse...

Kui pikalt mingi teema sees pusida, siis võib juhtuda igasuguseid asju. Võib minna paremini ja võib minna halvemini. Mina olen tänaseks oma muredehunnikuga üritanud üle 5 aasta võidelda. Ning eile saabus siis lõpuks see päev, mil mu postkasti tuli esimene kiri, mille sisu oli "laenulepingu ülesütlemise avaldus". Selle kirja sisu on üsna karm ja lakooniline. Kui 5. veebruariks kogu laenusummat neile tagasi ei maksa, siis lubavad nad mu anda nii kohtusse, inkassosse kui ka üldse minu suhtes pankrotiavalduse esitada. See kiri tõi mind hetkega maa peale ja ilmselt veidi ka otsapidi maa alla. Nüüd olen siis mina ka tõeliseks võlglaseks saamas. Ausalt öeldes oli šokk üsna suur ja tegelikult pole see ärevus siiani kuskile läinud. Eks ole näha, kas nüüd järgneb sellele kõigele eksponentsiaalselt kiirenev allakäik või suudan mingit viisi ikkagi veel olukorral sarvist kinni haarata.

Nii palju kui ma erinevate inimestega suhelnud olen, siis suures plaanis on ilmselt tegemist siiski osalise blufiga. Eeldatavasti antakse mu nõue koos igasuguste lisakuludega lihtsalt inkassole üle. Ning eks siis ole näha, mis edasi saab.

Selle kõige peale võib muidugi tekkida küsimus, et kuidas selline asi üldse lõpuks juhtuda sai? Kahjuks on põhjus üsna proosaline. Ma olin lihtsalt piisavalt lohakas ja ei suutnud enam täie keskendumisega oma Exceli tabelit täita. Ise süüdi loomulikult. Väga tõsine ja korralik õppetund. Seejuures on olukord hetkel selline, et kui ma hakkaksin praegu iga hinna eest seda lepingut siiski päästma (sest noh, aega on ju peaaegu terve kuu veel), siis ilmselt satuksid ohtu ka teisedki lepingud, sest igasugune tasakaal läheks paigast ära. Kuna aga kõik see info on minu jaoks veel väga värske, siis ega ma ei tea, mida edasi teha. Ma küll suhtlesin selle laenuandjaga eile ja sain niiöelda lisatähtaja, aga selleks peaksin kõik 3 osamakset homseks ära maksma. Ning seda raha mul kahjuks ei ole ja pole ka kuskilt võtta.

Praegu ei tahagi ausalt öeldes rohkem mitte midagi siia kirjutada.

Ebamugavalt raske on, aga tuleb hakkama saada...

Juba pikemat aega pole ma enam suutnud oma lugu edasi jutustada. Asi pole kaugeltki selles, et mul poleks enam midagi rääkida, vaid pigem on asi masenduses, kurbuses, jõuetuses. Ei jaksa lihtsalt. Nii ongi olnud "toredaks" kattevarjuks, kui saatusekaaslased soovivad omi lugusid minu blogi kaudu jutustada. Eks kokkuvõttes ongi mul ju vabadus siia kirjutada täpselt seda, mida ise õigeks pean. Aga praegu tunnen, et pean end natuke siiski ka oma loo osas tühjemaks kirjutama.

Muidugi on taaskord käes ka see tumemust novembrikuu oma vähese päikesenergia ja pidevate hallide toonidega. Aga noh, küllap ma ei halaks siin seda novembrit taga, kui mu enda vaimne seisund oleks veidigi parem. Mis ma siis kokkuvõttes üldse öelda tahan? Ilmselt ennekõike seda, et pikaajaline võlglase periood on ülimalt kurnav. Sisuliselt on tegemist ellujäämiskursusega, millel mõnes mõttes puuduvad juhendajad. Selle sees olles pean ma ise kõik otsused tegema. Proovima päevast-päeva, kuust-kuusse lihtsalt ellu jääda. Kuna ma selline paras introvert olen ja häid sõpru on mul pigem vähe, siis on ka see inimeste hulk, kellelt abi saada, mul vägagi piiritletud. Ning eks ma aja jooksul olen need suhted natuke ka selles mõttes proovile pannud. Kui ikka iga kuu või kasvõi iga paari kuu tagant pean jälle kelleltki paarsada eurot küsima järgmise palgapäevani, siis lõpuks tunnen ma end selle kõige tõttu nii halvasti, et pigem lasen asjadel omasoodu minna. Kui ikka kodus mingid veetorud lekkima hakkavad või suudan mõne laenulepingu unarusse jätta ja ära unustada (ning sellest tekivad jälle ootamatud lisakulutused), siis juhtubki see, et olen omadega parajas puntras. Ning siis lõpuks lähen ja küsin jälle mõnest FB laenugrupist rämeda intressiga laenu, sest noh, nii on vaimselt kergem. Teoorias ma muidugi tean, kui valed need otsused on, aga samal ajal ei suuda ma neil hetkedel ka midagi paremat välja mõelda. Kuigi jah, eks see üks paras püksi pissimise värk ole. Alguses on soe ja hea, hiljem aga tagajärjed üsna ebameeldivad ja vastikud. Ma pean ausalt tunnistama, et veel mingi pool aastat tagasi ei suutnud ma mõista inimesi, kes nendest laenugruppidest laenu võtsid. Ja noh, veel mingi 5 aastat tagasi ei saanud ma ka neist aru, kes kiirlaene võtsid. See kõik tundus mulle absurdne. Et kus küll ometigi selliste inimeste mõistus on. Aga olles ise nüüd kogu selle supi sees ja ilmselt kõikvõimalikud etapid läbi proovinud ja elanud, siis mõistan seda kõike vägagi hästi. See ongi üks suur paanika, suur meeleheide.

Nagu mainisin, on mu lähikondlaste ringkond vägagi väike. Ning iga kord, kui abi küsin, tunnen end äärmiselt halvasti. Jah, ma olen alati kõik summad tagasi maksnud ja selles mõttes justkui probleeme ju pole. Aga see küsimine ise ja siis see ebamugavustunne inimeste ees - need on ääretult ebameeldivad hetked mu jaoks. Aga no, mis sa teed, kui valede otsuste tõttu on juba poole kuu pealt rahad kulutatud ja poleks raha enam söögigi jaoks. Meeleheites saabki siis süda külmaks aetud ja need küsimused ära küsitud. Aga pikas plaanis pole see kõik muidugi jätkusuutlik lähenemine. Ma ei saa niimoodi jäädagi lootma sellele, et keegi mind turgutab või aitab kuust kuusse. Jah, eks see kogu protsess on tohutult pikk ja vastik, aga lõppude lõpuks peavad asjad ikkagi paremuse poole ka liikuma hakkama.

Aga selle kõige taustal olen ma muidugi hakanud järjest enam mõistma inimsuhete tähtsust ja ka inimlikkuse ning hoolivuse väärtust. Olen saanud abi ka inimes(t)elt, kelle puhul olen tunnetanud, et ilmselt nad tegelikult ei saanud seda minu aitamist endale lubadagi. Muidugi loodan ma, et peagi saabub aeg, mil mul on jälle parem ja ka rahalises mõttes toredam olla. Ning siis tahan ma olla olemas kõigi inimeste jaoks, kes mind on toetanud hetkedel, mil mul oli tõeliselt raske. Selles mõttes on kogu see protsess mind kindlasti pigem paremaks inimeseks muutnud. See tunne, et isegi kui sul on raske, ulatad sa ikkagi oma abikäe inimesele, kellel on veelgi raskem.

Ma veel ei tea, millal mul kergemaks läheb. Igakuiselt need võlasummad ju loomulikult muudkui vähenevad ning siiani püsin veel pinnal. Endiselt on kõik lepingud kehtivad ning inkassod või kohtutäiturid mind veel ei ähvarda. Vahepeal tegelen ma seejuures parajalt enesepettusega ja mõtlen olukorra enda jaoks kergemaks kui see ehk tegelikult on. Aga see annab omamoodi vaimujõudu juurde. Ning lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam see, et tööalaselt olen ma viimastel kuudel elu parimas vormis. Ma tõesti suudan seda kõike nautida ja olen meeletult motiveeritud oma ülesandeid täites. Igasugused kõrvalised tegevused on kuidagi eemaldunud mu tööpäevadest. Vahepeal pole aega lõunatki süüa. Produktiivsus on üsnagi kõrge ja ülemus on rahul. Ning mina ise ka.

Eks ma ootan muidugi hilistalve ja kevadet. Siis peaks taas olema lootust suuremale aastapreemiale ja äkki isegi ka palgatõusule. Kahjuks veebruaris tulevast tuludeklaratsioonist enam midagi head oodata ei ole, sest igasugused seadusemuudatused on võimalikud tagastused ära lõpetanud. Aga tuleb vastu pidada ja edasi rühkida. Muud ei jää üle lihtsalt.

Siia lõppu ehk veel nii palju, et õnneks mu peavalude põhjus on olnud puhtalt vaimne. Mingeid ajukasvajaid või muid anomaaliaid ei leitud. Neelan aga muudkui oma kollaseid tabletikesi edasi ja annan endast parima. Iga päev.

Kuidas üks õnnetu netipettuse ohver mu blogi külastatavuse lakke viskas

Kuidas teil nädalavahetus läks? Käisite seenel või nautisite niisama kaunist suveilma? Mina tegin mainitud asju, aga lisaks tabas mu blogi üks vägagi ootamatu külastustetulv.

Nagu ma siin juba kirjutanud olen, siis ega ma viimasel ajal enam väga aktiivselt oma blogi statistikat ei jälgi, sest see on muutunud üsna stabiilselt igavaks - paarsada klikki iga päev ning kui mõne uue postituse teen, siis see enamvähem kahekordistub. Aga tore on muidugi näha, et endiselt leiavad lugejad oma tee siia minu postituste virrvarri.

Aga sel nädalavahetusel ma siiski mingil veidral põhjusel või igavusest korraks seda statistika piiluma sattusin. Ning suur oli mu üllatus, kui märkasin, et laupäevane külastuste arv oli peaaegu 1000 peale tiksunud ning iga minutiga tuli neid klikke isegi juurde. Kuna ma mingit uut postitust avaldanud polnud, siis tekitas see minus teatava detektiivigeeni ja asusin siis jälgi ajama, et mis seda menu nüüd põhjustab. Ning ega väga palju aega ei läinudki, kuni leidsin arvatava juurpõhjuse - ühes väga populaarses Facebooki finantsidega seotud grupis oli avaldatud üks postitus. Üks õnnetu inimene oli sattunud netipetturite küüsi ja selle tõttu endale ligikaudu 40000-eurose võlakoorma tekitanud. Ning ta palus inimeste abi. Ja neid nõuandeid seal ikka tuli, nende seas ka soovitused minuga ühendust võtta. Ning niimoodi need inimesed siis mu blogi ja ka mu Facebooki lehele sattusid. Eks ma muidugi avaldasin seal siis ise ka veidi arvamust ning see pall siis kogu nädalavahetuse veeres. Lisaks sellele, et kahel päeval tuli kokku üle 2000 külastuse, avaldas see ka vägagi märkimisväärset mõju eelpool mainitud Facebooki lehe jälgijate arvule. Kui veel eelmisel reedel oli seal numbriks 128, siis tänaseks on see peaaegu kahekordistunud - 212. Ehk siis jah, näide sellest, kuidas mõni asi võib täitsa oma elu elama hakata. Aga suures plaanis olen ma selle kõigega muidugi väga rahul - teades, kui palju on meie seas laenukoormate all ägajaid, siis usun, et neile kõigile tuleb kasuks, kui nad mu blogi avastavad. Usun, et siit võib leida nii mõnegi õpetliku rea ja lisaks ehk annab ka julgust ja jõudu selle kõigega tegeleda, nähes, et nad pole sugugi üksinda ja et tegelikult on ka väga raskestest seisudest võimalik välja tulla. Mäletan lihtsalt omast ajast seda, kui väga ma oma saatusekaaslasi netist taga otsisin, paraku tol hetkel veel ühtegi võlablogi ei eksisteerinud, kuigi oleksin väga soovinud neid lugeda, et tunnetada seda lootust, et minusuguseid on veel.

Selle postituse lõpetuseks, aga räägiksin natuke ka oma viimasest üleskutsest. Ning tuleb nentida, et siin puhub täitsa lootusrikkaid tuuli. Minuga võttis ühendust üks tore inimene, kellega koos nüüd proovime veidi seda raamatumõtet põrgatada. Ning esimesed muljed on täitsa vahvad ja positiivsed. Siit annab kenasti edasi minna küll ja üks väga suur ühine huvi on meil täitsa leitud. Niiet eks ole näha, mis sellest edasi saab. Hoian kindlasti ka teid selle kõigega kursis. Liiga detailselt esialgu siiski veel kaagutada ei taha.

Ka teisel teemal on esimesed kirjad mu postkasti jõudnud ning siit annab järjelugusid kirjutada küll. Üks kiri oli isegi seejuures nii pikk ja põhjalik, et pidin esmajoones kirjutajalt veidi vabandust paluma ja aega varuma, et kõik see materjal enda jaoks läbi töötada. Aga jah, ühtteist kindlasti peagi tiksuma hakkab ja püüan nii palju ka neile toeks olla, kui vähegi oskan ja suudan. Püsige lainel!

Peagi tulekul - ülikooli lõputöö, mis pühendatud krediidivõlglastele

Ma olen jälle ootusärevuses. Seekord küll mitte otseselt iseenda tegemiste tõttu, aga üks põnev verstapost peaks sel nädalal vormistatud ja kaante vahele saama. Või noh, õigupoolest kaante vahel peaks juba olema, aga ametlik kaitsmine peaks aset leidma just käesoleva nädala keskel. Räägin siis muidugi paar kuud tagasi jutuks olnud Janno Rasmus Dregeri lõputööst, kuhu minagi oma tagasihoidliku panuse andsin.

Tegelikult oli mul kohati isegi väike kahtlus ja kärsitus ka selle teema osas tekkima hakanud, sest ma kirjutasin juba aprillis Jannole kirja ja küsisin, kui kaugele asjad arenenud on. Tol korral aga jäi vastus tulemata. Paar nädalat tagasi kirjutasin aga uuesti, lootuses, et äkki on nüüd asjad edasi liikunud. Ning seekord sain ka vastuse.

"Hei! Olen olnud kirjutamise ja tööga väga aktiivses tegevuses ja kahjuks ei ole jõudnud üldse emailidele vastata. Sain just täna (23. mail) enda lõputöö sisse antud ja asun seda kaitsma 30.05. Loodetavasti kõik sobib ja saan selle kaitstud. Saan jagada enda noppeid kohe pärast kaitsmist ja kirjutada sulle ühe blogipostituse. Kas see sobiks?"

Loomulikult rõõmustas see vastus mind väga ja muidugi olin ma kohe ka selle plaaniga nõus. Igal juhul võiks selle kõige alusel peagi loota üht veidi sügavamat analüüsi kogu võlgnevustega seotud temaatikale. Igaks juhuks ma siin mingeid kuupäevalisi lubadusi välja käima ei hakka, sest nagu oli juba näha Levilaga seotud loo pealt, siis ei maksa anda veksleid, mis otseselt minu kontrollile ei allu. Aga sellegi poolest - varsti võiks siia veergudele üks pikem postitus nendel teemadel tulla küll. Seniks aga soovin Jannole kogu südamest edukat kaitsmist!

Andsin oma panuse ühe lõputöö valmimisele

Eelmisel nädalal kirjutas mulle Janno Rasmus Dreger (täisnime avaldan siinkohal tema enda palvel). Janno on tudeng. Ning ta on hetkel TalTechis oma lõputööd kokku panemas. Teemaks võlglaste igapäevane elu ja see, kuidas sellises seisus oma eluga toime tulla. Selle juures on oluline märkida, et kuigi see teema üleüldiselt puudutab sisuliselt kogu Eestit ja on muutumas järjest progresseeruvaks vähk-kasvajaks, siis on selle kohta akadeemilisi analüüse ja lõputöid tehtud ääretult vähe.

Janno oli oma erinevate otsingute ja uurimistega jõudnud ka minu blogini. Tema eesmärk on kokku saada u. 15 inimest, keda sel teemal põhjalikumalt usutleda. Minu lugu oli talle piisavalt huvitav ja mitmekesine, et ka minu poole vastava palvega pöörduda. Pärast väikest kirjavahetust ja ka teatavat taustauuringut olin hea meelega nõus selles "projektis" osalema.

Käiku läks siis taaskord mu juba varasemalt Levila intervjuu jaoks loodud Skype'i konto ja mõned päevad hiljem me selle vestluse käima lükkasimegi. Kuigi plaani järgi pidime umbes poole tunniga hakkama saama, siis reaalsuses kujunes sellest 53-minutiline meeldiv vestlus (kuigi mitte just kõige meeldivamal teemal, eks ole).

Kuigi Janno oli alguses veidi mures, kas suudab selle jutuajamise minu jaoks samale tasandile viia nagu oli Levilaga intervjuu, siis tegelikult oli see kartus täiesti asjatu. Tema ettevalmistus selleks vestluseks oli tegelikult isegi grammikese võrra veelgi sügavam kui Levila ajakirjaniku oma. See detailsus, millega Janno mind üllatas minu looga tutvumisel, oli täiesti hämmastav. Oli näha, et ta oli põhjalikult märkmeid teinud ja mu mõttekäikudega vägagi hästi kursis. Ning loomulikult pani see mind end veelgi rohkem avama, justkui tänutäheks või nii. Loomulikult oli siin minu jaoks ka tore see, et õnneks Levila ja Janno teemakäsitlus läks teineteisest piisavalt palju siiski erinevaid teid mööda, et mul ei tekkinud ka seda enese kordamise tunnet. Levila keskendus siiski ennekõike spordiennustusele ehk siis minu jamade algallikale ning Janno soovis rääkida rohkem võlgadest. Kuigi ei saa siinkohal salata - eks need teemad siiski on omavahel ristirästi seotud, seega lõpuks ei saa ühest teemast rääkida ilma teist mängu toomata ja vastupidi. Aga erineva perspektiivi saab võtta sellegi poolest.

Liiga detailseks ma selle intervjuu edasiandmisel ei soovi minna, aga mul oli kokkuvõttes ääretult hea meel, et sain sellele lõputööle oma panuse anda. Ning soovin Jannole kogu südamest edu selle kokkupanekul, vormistamisel ja kaitsmisel.

Siia lõpetuseks aga paar näidisküsimust, milliseid teemasid me käsitlesime.

Janno: Kas sinu hinnangul on Eestis piisavalt hea tugisüsteem ehitatud üles inimestele, kes soovivad laene/võlge tagasi maksma hakata?

Mina:Tegelikult on süsteem olemas. Meil on päris adekvaatne võlanõustajate võrgustik, mille puhul on oluline, et see on üles ehitatud kohaliku omavalitsuse rahastusele. Lisaks on meil seadusandlikus mõttes päris head meetmed nii kohtuliku võlgade ümberkujundamise kui ka isikliku pankroti näol. Jah, need ei ole mingid lihtsad "homme olen võlgadest vaba" vahendid, aga need on tegelikult päris asjalikud õlekõrred, mida kasutada, kui on näha, et enam tõesti muud üle ei jää (ehk siis, kui ei paista kuskilt mingit lisasissetulekut või võimalust ka igakuiseid kulutusi piisaval määral vähendada). Reaalsuses ei peaks tegelikult mitte ükski võlglane inkassodega tegelema. Kui juba sinna lauale on laenuleping jõudnud, siis tuleks ruttu juba kohtu kaudu abi otsida, et ei laseks end niiöelda igavesti "peedistada." Ehk siis kokkuvõttes - süsteem on, aga seda on avalikkusele liiga vähe tutvustatud. Ainus, mida riiklikult veel ehk teha annaks, on kogu see inkassode maailm - sinna tuleb päitsed peale panna, et lõpetada see metsik lääs, kus inkassod justkui ei allu mitte millelegi ega mitte kellelegi.

Janno: Mis oli sinu jaoks kõige efektiivsem lahendus, kuidas saada võlad kontrolli alla? Eelarvestamine, palga juurde saamine, lisa töökoht või midagi neljandat?

Mina: Siin ei saagi ilmselt võtta asju kuidagi eraldi. See lahendus ongi üks tervik, mis algab loomulikult Exceli tabelitega - kuhu siis tuleb 100% aususega kõik jamad kirja panna. See võib alguses emotsionaalselt küll üliraske olla, sest tihtipeale inimesed alahindavad oma seisu ja loodavad pealiskaudselt, et seis on parem kui tegelikult need numbrid näitavad. Kui ise seda kokku panna ei suuda või ei oska, siis tuleb võlanõustaja appi paluda, kõik lepingud ja seisud ette laduda ja küll siis spetsialist juba Exceli tabeli valmis teeb. Lõpuks oli minu jaoks muidugi oluline see palgatõus, ilma selleta ilmselt ma pikaajaliselt poleks sellest jamast välja ehk pääsenudki, vähemalt mitte nii väikeste armidega. Ehk siis kokkuvõttes aitas mind esmalt kohustuste kaardistamine, seejärel II pensionisammas, siis sõbra laenuabi, mis kõik aitas mul vee peal püsida kuniks saabus lõplik ja järjepidev lahendus suurema palga näol.

Positiivne krediidiregister tulekul

Viimastel nädalatel on hakanud keerlema üks huvitav potentsiaalne seadusemuudatus või isegi uus seadus. Pean siis silmas loomulikult juba päris mitu aastat valitsuskihtides arutlusel olnud positiivse krediidiregistri seadust. Täiesti julgelt võib öelda, et kui see tõesti teoks saab ja ka reaalselt rakendub, siis on see ikka korralik mängumuutja kogu meie laenuturul.

Ühelt poolt hakkab see loomulikult meie metsikut läänt päris märkimisväärselt korrastama, muudab (loodetavasti) ametlikud laenud odavamaks ja no üleüldse ehk kasvatab ka veidi finantsteadlikkust meie kodanike seas. Ning kahtlemata peaks kogu see asi ka kogu laenutaotluste protsessi oluliselt kiiremaks muutma (sest kohustuste nimekirja ei pea enam ise kokku panema ning lõpuks võibolla ei pea ka enam neid kontoväljavõtteid laenuandjatele saatma). Teisalt võib see muidugi ka päris palju segadust tekitada ning võimalik, et ehk ka veelgi suuremaks muuta ebaseaduslikku laenuturgu (igasugused eraisikute laenude teemad jne).

Juba ette julgen aimata, et alustuseks toob see pigem isegi võlaorjusesse langevate inimeste kasvu. Sest reaalsuses on ilmselt Eesti täis inimesi, kes elavadki praeguses ajahetkes laenulepingust laenulepinguni. Ehk siis neid hetkel hoiabki vee peal puhtalt see, et neil on võimalik erinevaid varjamistehnikaid ja isegi pettuseid kasutades uusi laene hankida. Kunagi oma blogikarjääri alguses natuke kirjeldasin ka seda värki, kui lihtne on neid asju ikka korraldada ja selle käigus tegelikkuses oma juba kaevatud auku veelgi sügavamaks muuta. Ning ühel hetkel pannakse sellele kõigele nüüd punkt, sest kõik ametlikult võetud laenulepingud lähevad ühtsesse andmebaasi kirja ja seda enam potentsiaalne laenuklient laenuandjate eest mitte kuidagi peita ega varjata ei saa. Ning kui juba võetud laenude register ületab kogusumma osas sissetulekute koguse, siis lihtsalt ei saagi uut laenu ja ongi kõik. Sisuliselt võetakse narkomaanidelt uue doosi saamiseks ametlikud kanalid ära.

Paratamatult toob see kõik veidrad seisud ka minusuguste klientide jaoks. Ehk siis kuigi otseselt ei ole mul plaanis ega vajadust uut laenu peale võtta, siis tegelikkuses võib siit välja ujuda asjaolu, et praegused lepingud on ju ka pettusega saadud. Õnneks aga päästab meid see detail, et päris niisama uudishimust keegi sinna registrisse päringuid teha ei tohi. Piilumise lubamise või keelamise õigus jääb siiski inimese enda kätte. Lihtsalt põhitingimus on siin see, et kui uut laenu tahad kuskilt, siis pead igal juhul selle loa andma.

Siiamaani veel kuupäevadest juttu pole olnud, aga pakun, et järgmisel aastal on see uus reaalsus meil kohal. Suures plaanis see seadus mulle muidugi meeldib, sest see peaks tõepoolest korra majja lööma. Aga jah, see niiöelda üleminekuaeg saab üsna kaootiline ilmselt olema. Ning kes teab - võibolla leidub laenuandjate seas neidki, kes nüüd siis viimasel hetkel hakkavad ruttu-ruttu hoopis laenulepinguid andma, et oma praegust ärimudelit toita (olgem ausad - kõik laenufirmad pole kaugeltki mitte vastutustundlikud laenuandjad ja annavad üsna teadlikult raha neile, kellele nad seda anda ei tohiks). Oskaksin oma kogemuse pealt tegelikult päris hea nimekirja kokku panna, millised firmad tõesti teevad taustauuringut ja millised ilmselt elavadki sellest, et kliendid neile pikaajaliselt võlgu jäävad. Aga kuna see on siiski mu enda personaalne kogemus ning lisaks on viimasest laenuvõtmisest mul mõned aastad juba mööda läinud, siis ei võta ma siiski endale seda julgust kedagi avalikult maha tegema hakata.

Sellised põnevad ajad siis ka sellel turul siis tulekul. Eks ma võin siin vaid kahetsusega mõelda, et kui oleks see seadus näiteks juba 5 aastat tagasi olemas olnud, siis poleks mina ka ilmselt võlglaseks end kaevanud. Aga on nagu on, midagi selles osas parata enam ei saa. Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole!

Kuidas ma Bondoralt ootamatult võlateate sain

Täna teeksin veidi lühema postituse. Aga selle eest tavapärasest teravama ja kriitilisema. Juttu tuleb Bondorast. 

Usun, et enamus võlakoorma all ägavaid inimesi on ka Bondoraga kokku puutunud. Teame ju küll seda, et sisuliselt neil klienditugi puudub, kuhugi helistada ei saa. Samal ajal on kogu asjaajamine nii automaatseks tehtud kui vähegi võimalik, inimlikkus puudub. Kui ikka oma maksetega hätta satud ja oled juba nende kurikuulsa B-Secure teenuse kasutusele võtnud, siis saad üsna ruttu igasugused viivitustrahvid kirja, rääkimata posti teel saadetavatest paberkirjadest.

Kogu värk on neil ääretult robotlik, nendega midagi läbi rääkida ei anna. Maksa või lepi sellega, mis tuleb. Mingit inkassot nad ei kasuta. Kui oled piisavalt kaua neile juba võlgu olnud, siis lendad otse kohtusse.

Teatud mõttes on see kõik võibolla isegi arusaadav ja loogiline. Äriettevõte ju ikkagi ja eks tööjõukulutused ongi üks väga suur kuluallikas. Lihtsam ja odavam on oma süsteemid automaatseks programmeerida. Mida vähem inimesi tööl, seda vähem peab ju ka palka maksma.

Ühelt poolt panevad nad päris suurt rõhku reklaamikampaaniatele. Olgem ausad, telekast ja raadiost ning internetist ja tänavatelt leiab nende igasuguseid kõlle ja bännereid hoolega. Isegi mingi oma animeeritud neiu on neil valmis joonistatud. Päris kenake teine, kui päris aus olla. Omamoodi nunnu lausa. Lisaks teevad nad pidevalt ka mingeid tarbijamänge ja igast muid trikke. Ühesõnaga, suht aktiivne laenukontor tegelikult.

Aga... Mis mõttes nad tõstsid ilma igasuguse hoiatuseta B-Secure kuutasu üleöö 10 EUR pealt 14,99 peale?! Null kommunikatsiooni. Lihtsalt ühel hetkel oli selle tasu sisuliselt poole kõrgem ja kogu lugu. Ning isegi, kui oleks mingi teavitus olnud, siis kas tõesti on selline hinnatõus kuidagi normaalne? Eriti olukorras, kus tegelikult kõik B-Secure kliendid on sisuliselt sunnismaised - sa ei saa sellest loobuda. Nagu teate, olen minagi endiselt Bondora laenuklient. Võlgnevusi mul seal pole, maksan kenasti igakuiselt ära need summad, mis vaja. Aga eks oma murede tõttu pidin kunagi peaaegu 2 aastat tagasi juba liituma ka selle B-Secure tootega. Sest muud võimalust neilt maksepuhkuse taotlemiseks lihtsalt pole. Kusjuures, nende süsteemid on tegelikult niimoodi üles ehitatud, et isegi maksekuupäeva ei saa sa ilma B-Secure'ita muuta. Et siis, kui sul on vajadus seda muuta, siis maksad kogu ülejäänud laenuperioodi neile kenasti 14,99 EUR. Geniaalne äriplaan. Kõigil, kes samuti Bondora laenukliendid ja see teenus kasutusel, siis soovitan igaks juhuks oma kontoseis üle vaadata.

Niisiis. Mai lõpus logisin ma bondora.ee keskkonda sisse ja vaatasin üle, mis mu juunikuu summa on (kuna aegajalt see graafik neil natuke ujub - seal võivad mõnesendised vahed olla kuude lõikes, et kord on näiteks 80.17 eur ja teine kuu hoopis 80.18 eur jne). Summaks oli siis X eurot. Olgu, tegin ülekande ära ja unustasin teema ära. Kui maksepäevast oli möödunud aga paar päeva, sain oma e-mailile hoiatuse. Et ma olen bondorale võlgu, 4,99 EUR. Kuna tean oma täpsust ja korrektsust kuumaksete teostamisel, siis viskas korraks pulsi üles küll. Et kellele ma nüüd siis kaeban ja mis värk sellega nüüd on. Logisin siis taaskord kontole sisse ja ennäe, ongi võlgnevus. Punaselt hoiatustekst ka juures ja puha. Edasisel uurimisel selguski tõsiasi, et senisest 10 eurosest B-Secure kuumaksest oli saanud 14,99 EUR. Loogika kohaselt julgeks pakkuda, et see muudatus viidi sisse 01.06.2022. Ja nüüd nii lihtsalt ongi. Edaspidi pean oma kuumakseid suurendama 4,99 EUR võrra. Lihtsalt niisama.

Oletame, et Bondoral on neid B-Secure kliente näiteks 20000. Ning igaühelt laekub nüüd 5 eurot iga kuu rohkem. Ehk siis 100 000 eurot puhtalt lisatulu, mida mitte kuidagi investoritega jagama ei pea. Lihtsalt nipsust, ilma lisakulutusi tegemata või lisaväärtust kellelegi andmata.

Ma küll ei tea, kui populaarne see keskkond investorite seas on (ei viitsi sellekohast uurimustööd ka teha), aga no tegelt ka - mina küll investorina sellisesse kohta oma raha ei paneks. Aitäh tähelepanu eest ja mõelge ikka suurelt, eks ole! 

-----------------------------------------------------

Pean siiski siia ühe täpsustuse lisama, tuhlasin natuke oma postkastis ringi ja leidsin 2. maist vastava kirja Bondora poolt. Seega, üks teade siiski tuli. Aga iseasi, kas see antud tegu kuidagi õigustab? Sest B-Secure lõpetamiseks on ainus võimalus laenuleping lõpetada...

Sisuliselt võib kogu teema kokku võtta järgneva võrdlusega: ma ostsin 2 aastat tagasi ühe teenuse, toome näitena näiteks teleteenuse, spordipaketi. Sõlmisin lepingu, et maksan iga kuu 10 eurot. Nüüd aga otsustas teenusepakkuja ühepoolselt, et paneb paketti näiteks mingi golfikanali juurde ja tõstab hinna 14,99 euro peale. Kuigi golf mulle ei meeldi ja see mulle mitte mingit lisaväärtust ei anna, pean ma sellega siiski leppima. Lepingu lõpetamiseks mul reaalseid võimalusi ei ole.

Maksevalmidus toob hingerahu, aga mitte kohe

Kuigi ma olen viimastel kuudel siin blogi veergudel ilmselt jätnud mulje nagu oleks rahalises mõttes mul tänaseks saabunud mõnus hingerahu, siis tegelikkuses see ikkagi niimoodi ei ole. Mõnes mõttes võiks seda kõike kirjeldada ka sõnaga "posttraumaatiline sündroom". See, mida ma selle hasartmängusõltuvusega oma elu ja vaimuga tegin, on üsna pika vinnaga. Tegelikult rikkusin ma ju lisaks oma rahalisele seisule väga kõvasti ka oma vaimset seisundit. Sest see kõik on omavahel nii suures seoses. Rahalises mõttes helbin ma seda jama veel ilmselt oma paar aastat (enamus suuremaid laenulepinguid on mul sõlmitud 2019. aastal ja enamik neist on 5-aastase perioodiga, seega 2024. aastal peaksid need lõpuks oma lõpu leidma). Aga vaimses mõttes ei oska ma üldse ennustada, millal kõik need saadud armid kinni kasvavad.

See ärevustunne iga kuu alguses, millal ma jälle avastasin, et mul on mitusada eurot (hullemal juhul isegi ca. 1000 eurot) puudu, et kõiki oma kohustusi täita. See muudkui kinnistus ja kinnistus. Eks ma teadsin muidugi tollal pikalt ette, et see periood ei lõppe niipea ja igakuine küsimus on vaid selles, kui suur see puudujääk siis seekord on ja mismoodi küll see auk ära täita. See lõputu tõmblemine, kõik need unetud ööd ja sõna otseses mõttes närvivärinad. Ehk siis suures plaanis saabki öelda, et likviidsuse puudumine tekitab ikka väga suuri jamasid.

Seejuures pean muidugi nentima, et teatud mõttes olen ma siiski natuke eelisseisus oma keskmisest suurema sissetuleku tõttu. Sest ilmselgelt on näiteks 2000-eurose palgaga 2400-eurost igakuist kohustuste koormat lihtsam teenindada kui 500-eurosega 600-eurost hunnikut. Suurem palk annab lihtsalt selles olukorras rohkem mänguruumi ja annab mingigi hoova, millega võlausaldajatega uusi diile sõlmida. Aga noh, eks sellel kõigel on muidugi oma varjukülg ka. See on koguvõla suurus, mis ilmselt seda vaimu veelgi rohkem tapab. Kui meediast võib aegajalt lugeda, kuidas võlanõustajad ahhetavad ja räägivad oma klientide 40000-50000 eurostest võlakoormatest, siis neil hetkedel olen mina pigem vait. Mina oleksin olnud väga õnnelik, kui mu võlad "nii väikseks" oleksid jäänud. Sel juhul oleksin täna ilmselt juba kõik oma rämpslaenulepingud ära klaarinud. Aga reaalsuses on mul sinna ikkagi veel üsna pikk tee.

Ühesõnaga jah, mu hetkeolukord on päris hea - raha muudkui tiksub peale ja lepingud vähenevad üsna heas tempos. Aga ärevus on ikkagi sees. Sest kohustused on ju ikkagi alles ja nende teenindamisvõime sõltub mu töökohast, mu tervisest ja igasugustest muudest pisidetailidest. Ning niikaua kui need üsnagi korralikud laenujäägid endiselt veel üleval on, siis ei suuda ma ka lõpuni hingerahu saavutada. See kõik tekitab omajagu lisastressi, mis pikemas plaanis võib ju ka tervist rikkuma hakata. Likviidsus ehk maksevalmidus on seega mul justkui kenasti olemas, aga tekitatud hingehaavad ei ole ikkagi veel kinni kasvanud. Sest ikka lähevad mõtted sellele, et mis kõik võib juhtuda ja mida see kõik endaga kaasa võib tuua.

Loomulikult on siin suureks mureks ka see kaksikelu elamine ja võlakoorma varjamine lähedaste eest. See kõik tekitab ka muidugi kärsitust juurde, et saaks ometigi võimalikult kiiresti need võlad kaelast ja saaks sellele peatükile punkti panna. See kõik on muidugi konkreetne näide sellest, kui suure skaalaga kogu see sõltuvuse ja sellest tekitatud võlgade teema võib olla. See paranemine võtab ikka meeletult palju aega. Ehk siis, kui sinagi oled selle jama võrku langenud, siis tee kõik endast sõltuv, et sellele punkt panna. Sest mida varem sa lõpetad, seda suurem on lootus, et sa saad omadega taas likviidseks ja siis saabub kunagi ehk taas ka hingerahu. Minul on tänaseks oma jamade tunnistamise algusest möödas juba üle kahe aasta, mu igapäevaelu on läinud palju stabiilsemaks ja likviidsemaks, aga nagu näha, siis terveks pole ma endiselt saanud...

Vääramatu jõud

Alustuseks väike definitsioon wikipediast: Vääramatu jõud (prantsuse keeles force majeure [/ˌfɔːrs mɑːˈʒɜːr, -məˈʒɜːr/]; ladina keeles vis maior) on ettearvamatu asjaolu, mis ei sõltu kokkulepet sõlmivate poolte tahtest, mida ei saanud pooled mõjutada ega ära hoida ja mis ei võimalda täita kokkuleppejärgseid kohustusi. Vääramatuks jõuks peetakse loodusjõude, mida ei saa ette näha (üleujutused, maavärinad, orkaanid jms), sõjaolukordi, ootamatut karantiini, tööseisakuid, boikotte, streike, seaduslikke ja ebaseaduslikke keelde jms.

Praegusel äreval ajal on inimesed järjest rohkem hakanud mõtlema ka oma varale ja sellele, kui kaitstud see kõik võimaliku sõja olukorra puhul oleks. Ning tuleb tõdeda, et klient ehk tavainimene on nendes oludes üsna kaitsetus seisus. Laias laastus võib asja kokku võtta kahe punktiga:

• Laenulepingute puhul force majeure ei rakendu ning kõik kohustused jäävad kehtima
• Kindlustuslepingu puhul force majeure rakendub ja üldjuhul kahjusid ei hüvitata

Ehk siis lihtne ja konkreetne näide: kui venelaste rakett keset sõda su kodu puruks teeb, siis laenukohustust peaksid sa endiselt edasi maksma, aga kindlustus ei maksa sulle suure tõenäosusega mitte sentigi. Üks kurioosum ka siia veel lisaks - kui ainult laenulepingut lugeda, siis võivad need venelaste pommid viia sind isegi olukorrani, kus pank nõuab su kodulaenule lisatagatist, sest katki pommitatud kinnisvara väärtus on kõvasti vähenenud. Siin saavad suures plaanis appi tulla vaid poliitika ja riikide otsused.

Kui natuke detailsemaks minna, siis eks siin saavadki määravaks täpsemad lepingutingimused. Näiteks kindlustuste puhul on reeglina sellised klauslid sisse viidud üldtingimustesse (su enda kindlustuslepingus arvatavasti "force majeure" mõistet sees polegi). Toon siinkohal ka ühe kindlustusseltsi üldtingimuste näite. 

Usun, et eks nad on teiste kindlustusseltside puhul üsna sarnased. Kahjuks või õnneks siin mitmeti mõistmist pole, kindlustusfirmad vabastavad end selle punktiga igasugusest hüvitise maksmise kohustusest. 

Kahjuks või õnneks see päris nii ei käi, et sõja puhkedes saad automaatselt kohe ka oma laenukohustustest vabaks. Kokkuvõttes tuleb lihtsalt loota kõike kõige paremat, et see sõda meie maale mitte kunagi ei jõua. 

Tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine

Täna tahaksin natuke jaurata. No on selline tuju. Püüan selle juures mitte liiga isiklikuks minna ja kedagi personaalselt välja tooma ei hakka. Teema on siis klassikaline võlglaste teema - tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine.

Eks sel teemal olen ma ennegi kirjutanud ja kohati võib jääda ka mulje, et mu teod ja mõtted justkui ei klapi. Aga suures plaanis on tegelikult mul üsna kindel arvamus tänaseks kinnistunud. Eks proovitud on ju nii ja proovitud on naa, omad veadki läbi elatud, aga reaalsuses ei saa siin minu arvates kahtepidi mõtlemist ollagi. Kui sul on ikka keskmisest kallimad laenud või isegi võlad kukil, siis unusta investeerimine ära. Sinu parim investeering ongi nende laenude tagasimaksmine. Loogika on tegelikult nii lihtne kui üldse olla saab - kui sul on kaelas näiteks 30% aastaintressiga väikelaen, siis samaväärset väärtpaberi või kinnisvara garanteeritud tootlusega investeeringut on sul ikka ääretult raske leida (see oleks pigem lihtsalt õnnelik juhus). Ehk siis lihtne ja elementaarne kolmanda klassi matemaatika ütleb üsna konkreetselt siin ära, et laenuorjuses olles investeerimisega tegelemine on üks suur lollus. Teatud määral muidugi olen ma ise ka selle lollusega siin tegelemas ja kiitlen siin aegajalt oma portfelliga. Aga samas, minu vabanduseks on see, et tegelikkuses on peaaegu kogu mu investeeringute maht seotud III pensionisambaga ning eks sellel on omad konkreetsed põhjused. Ühelt poolt muidugi teatavad süümekad selle ees, et oma II samba ära lõhkusin. Ning teisalt siis loomulikult see riigipoolne boonus, 20% võimendus sissemaksete pealt. Ehk siis kui siin detailidesse laskuda, siis siin annab isegi skeemitada - võtad 6000 eurot laenu, 10% intressiga, ühe aastase perioodiga. Ning maksad selle vaikselt III sambasse. Laenutagasimakseid tuleb kokku 6600 euro eest, mille eest saad oma pensionifondi 6000 eurot ning 1200 eurot puhtalt kätte. Ehk siis riigipoolne raha katab su intressikulud ära ja jääb veidi ülegi. Aga see ei olnud siin siiski investeerimissoovitus, see oli lihtsalt suvaline jutuvada, millega natuke demonstreerida, kui hea kullaauk see III sammas oma boonustega on. Samas võrdluseks mingi suvaline dividendiaktsia või indeksfond sulle ikka naljalt seda väikelaenu aastaintressi tasa ei tee. Niiet taaskord tõdemus - üldjuhul on laenude tagasimaksmine kõige parem investeering üldse.

Omaette nähtus on muidugi need inimesed, kes on reaalselt ise võlgades (ehk siis lepingud kuskil inkassos, täiturite käes, pangakontod aresti all), aga ikka kiitlevad, et nemad tegelevad investeerimisega ja ostavad mingeid varasid kokku. Ise veel uhked ka selle üle. No ei suuda mina mõista, mis selliste inimeste peas toimub või kuhu see elementaarne algklassi haridus ja loogika jäänud on. Eks ma muidugi saan aru, et investeerimine on moodne värk ja kõlab ju palju uhkemalt kui lihtsalt võlgade tagastamine. Aga no olgem ausad - see on rumal ja tegelikult ka ääretult vastutustundetu. Vastutustundetu nii enda, oma lähedaste kui ka loomulikult võlausaldajate suhtes.

Nagu olete ilmselt mu postitustest juba välja lugenud, siis mul jääb igal kuul tegelikult suhteliselt palju raha laenukohustustest ja muudest kulutustest üle. Enamus raha läheb mul endiselt igasuguste lepingute ja kokkulepete katteks (nii on see veel päris mitu aastat). Investeeringutesse (III sammas siis) panen ma stabiilselt 500 eurot. Ülejäänud raha eest aga ehitan ma endale üht olulist asja, mille nimi on "meelerahufond". Mul on konkreetne eesmärk, et see saaks ühel hetkel võrdseks mu kolme kuu palgaga. Ma avasin selle jaoks lausa eraldi pangakonto, millele ma isegi pangakaarti ei tellinud. Ma tahan, et see raha lihtsalt oleks mul võtta, kui hädasti vaja oleks. Et ma ei peaks oma III sammast lammutama hakkama või väikelaenu kuskilt võtma, kui pesumasin või auto katki lähevad või kui tekib vajadus mingil põhjusel kiiresti kodumaalt põgeneda. Eks kui see 3-kuuline eesmärk on täis ja see raha rahulikult vedelemas, siis saan edasi vaadata, kas annab oma laenulepinguid veelgi optimeerida ja neid ehk ka ennetähtaegselt tagasi maksta (see ülesanne ei ole praeguse seisuga aga väga lihtne, sest aktiivsed lepingud on mul üsna suured, alla 3000-eurose jäägiga neid polegi). Sellised jutud siis täna. Lähinädalatel peaksin ma teada saama eelmise aasta eest saadava aastapreemia ja siis klatin ühtteist veel oma kohustuste osas. Ning siis teen ka detailse ülevaate, kuhu ma tänaseks jõudnud olen - viimasest ülevaatest on juba päris palju aega möödas (see jäi oktoobrisse).

Ahjaa, üks artiklisoovitus ka siia lõppu. Ärileht kirjutas täna sarnasel teemal.

Kodupangaga uut diili otsimas

Selle blogi pikaajalisemad lugejad mäletavad veel ehk, et ligi aasta tagasi käisin ma suurpankade uksi kraapimas, eesmärgiga oma tarbimislaenulepingud odavamaks ja paremaks saada. Mäletatavasti kaks panka täitsa tulidki mulle vastu ja tegid mu lepingud ümber. Kuid minu oma kodupank tõrjus mind ja arvas, et mu laenukoormus on nende meelest liiga suur, et seda vähendada. Hiljem veidi sellist suhtumist laiemalt uurides ja analüüsides sain tegelikult aru, milles siin see iva oli. Nende jaoks oli minu laenutaotlus nagu iga teine laenutaotlus, mille siis peaks "komisjon" üle vaatama. Ning asja tuum peitus siis selles, et nende meelest ei kvalifitseerunud ma kohe kuidagi oma tollase töötasu ja kohustuste hulgaga selle võetava laenu (tegemist oleks siis olnud refinantseerimislaenuga) saamiseks. Ning eks siin oli oma roll ka selles, et nemad nägid mu pangakontot siiski oluliselt kaugemale kui tavapärane 6 kuud. Seega, pikka viha ma loomulikult nende vastu ei pidanud ja tegin lihtsalt sellest omad järeldused.

Aga nüüd, sellel nädalal, otsustasin ma neile (ja ka endale) uue võimaluse anda. Niisiis, minu kodupank. Eilse seisuga oli mul selles pangas siis kaks eraldi väikelaenu, intressimääradega 12,5% ja 13,5% + laenukaitse kindlustus (selle abil sain siis mingit intressisoodustust). Ma tegin neile avalduse, et sooviksin need laenud kokku viia ja ehk saaks ka intressi väiksemaks. Põhilootus ja -argument oli mul siis minu suhteliselt värske töökoht, koos korralikuma töötasuga. Minu idee oli selles, et kaotada pole mul ju midagi. Kui nad polegi nõus muudatusi tegema, siis jäävad need praegused lepingud igal juhul kehtima. Korraks käis tegelikult peast küll läbi mõte, et eitava vastuse puhul saadan nad pikalt ja valin uue kodupanga.

Menetlus käis väga kiiresti, vähem kui 24 tundi. Ning vastus tuli positiivne, intress langetati 9% peale, laenud viidi kokku ja mu igakuine maksekoormus langes hoobilt 122 eurot. Lisaks vähenes ka kindlustusmakse sisuliselt poole võrra - seniselt 25 eurolt kuus (kahe lepingu peale) ca. 12 euro peale. Seda kõike lihtsalt selle tõttu, et ma julgesin küsida. Ütle veel, et julge hundi rind on haavleid täis - teinekord võib hoopis tõesti täitsa rasvaseks saada.

Sellised uudised siis praegusel äreval ajal. Minu enda jaoks igati toredad ja positiivsed igal juhul. Millalgi ilmselt tulen oma laenukohustuste juurde veel kord tagasi ja annan detailsema ülevaate, kuhu tänaseks nendega jõudnud olen. Areng on olnud järjepidev ja sihikindel.