Võtta või jätta - antidepressandid

Üks teema, millega ma praktiliselt oma blogipidamise algusest saadik olen flirtinud, on antidepressandid. Küll olen ma kaalunud niipidi ja siis jälle naapidi. Vahepeal on olnud olemine muidugi ka piisavalt hea, et olen kogu selle värgi ka kuskile tahaplaanile, riiulisse ära lükanud. Siis aga ujub see taas välja, kui mingid kehvemad perioodid peale tulevad. Nii ongi see kõikunud mu elus juba mitmeid aastaid. Kunagi 1,5 aastat tagasi jõudsin selle teemaga otsapidi ka perearsti jutule, aga kuna ma väga siiralt ja avameelselt oma muret seal ei jaganud, siis ei saanud ma muidugi ka mingit retsepti - lihtsalt lasti mul veidi aega vererõhupäevikut pidada ja rohkem õues käia. Mingist rohtudest ei tulnud sel moel lõpuks juttugi. Eks nii juhtub, kui püüad oma muret pisendada - siis ei pruugi teised ka seda piisavalt tõsiselt võtta.

Ka kaasblogijate ja lugejate seast jagati minuga igasuguseid kogemusi. Mõned soovitasid ikka väga soojalt, et loomulikult võta need kasutusele - "sellises pidevas stressis elamine kurnab muidu su organismi nii meeletult läbi". Ning siis olid need teised, kes selle mõtte pigem siiski maha laitsid, väidetega, kuidas see võib hoopis masendustunnet juurdegi tekitada, rääkimata igasugustest muudest kõrvaltoimetest, kuni seksuaalelu pärssivate teemadeni välja. Nii ma siis muudkui kõõlusin vahelduva eduga nende valikute otsas.

See kõik aga muutus sel sügisel, kui ma hakkasin järjest rohkem ja rohkem tajuma seda, et rõõmsaid hetki jääb mu elus kuidagi järjest vähemaks, aga selliseid ärevus-ja paanikaolukordi muudkui sageneb ja need on ka sügavamad kui iialgi varem. Ma hakkasin enda pärast tõsiselt muret tundma. Nii jõudsingi ma oma peas lõpuks otsuseni, et ma lähen uuesti perearsti jutule ning seekord olen täiesti aus, siiras ja avameelne. Kirjeldan oma loo nii täpselt ära, kui parasjagu vajalik ning saagu, mis saab. Mõeldud-tehtud ning saigi aeg kirja pandud.

Arstil käik algas selles mõttes üsna sujuvalt, et nii kui ukse taha jõudsin, sain ka kohe sisse - ei mingit ukse taga praadimist ja oma mõtetes paanitsemist. Niisiis. Istusin siis toolile ja pärast tavapäraste viisakuste vahetamist hakkasin oma muret kurtma. Rääkisin siis kenasti ära, et mul rahaliselt kehv seis, et olen aastatega väga valesid otsuseid langetanud ning nüüd tahab vaimne tervis järjest tihedamini alt vedada. Et tunnetan tugevalt igasugust ärevust ja paanikat. Et on olnud ka olukord, kus ma näiteks ei suuda enam isegi ühistranspordis liigelda või suvalistel hetkedel saab justkui õhk otsa, tekib iiveldustunne või lihtsalt hakkab süda täiesti lambist täiega kloppima, kuigi mingit välist põhjust justkui sel hetkel polegi. Arst kuulas mu kenasti ära, lasi vererõhku mõõta ja andis mulle depressiooniküsimustiku ette (sellel võib ka mingi muu nimetus olla - küllap enamus teist vast teab, mida silmas pean). Täitsin siis selle mingi 5 minutiga ära ja jäin reaktsiooni ootama. Vahepeal siis selgus muidugi, et vererõhk oli kah tõepoolest kõrgem kui võiks või peaks. Ankeedi vastustest selgus, et depressiooni mul pigem ei ole (sest ma ei soovi surra ega ei mõtle ka enesetapule), aga diagnoosi ma siiski sain: tugev ärevus- ja paanikahäire. Mulle pakuti ka võimalust psühholoogi saatekirjale, aga sellest ma alustuseks loobusin ning ütlesin, et ma tahaksin antidepressante proovida. Rõhutasin seejuures üle, et kindlasti võiksid need olla sellised, mis kaalutõusu ei põhjusta ning võiks arvestada ka sellega, et ma pole iialgi varem ühtegi AD tabletti oma suust sisse ajanud. Arst siis selle peale natuke klõbistas oma arvutis ja siis teatas, et soovib mulle määrata sellised rohud, mille toimeaineks vortioksetiin. Aga esmalt igaks juhuks vaja siiski maksaproovid ka võtta, et olla kindel, et mul mingeid vastunäidustusi pole. Selleks siis oli vaja mult veidike verd võtta. Selleks hetkeks oli mu ärevustase aga kuidagi nii kõrgele juba roninud (ikkagi mugavustsoonist väljatulek kogu see linna ronimine jne), et see vereproovi andmine lõppes sisuliselt mul pildi tasku panekuga. Alustuseks ei saanud perearstiõde mult seda verd kuidagi veenist kätte, muudkui torkis ja torkis seal ning lõpuks jah läksin ma juba näost nii valgeks, et mind hakati seal nuuskpiiritusega turgutama. Ning lõpuks pidin mingi 10 minutiks end pikali heitma, et eluvaim uuesti sisse tuleks. Õnneks alla ei antud ja nii saadi see veri ikkagi kätte. Pärastlõunaks olid tulemused käes ja roheline tuli pooleaastasele ravimikuurile antud. Alustuseks sain siis retsepti nelja nädala varudega.

Mind muidugi hoiatati, et arvatavasti on esimesed 10-14 päeva nüüd pigem ebameeldivad. Aga ilmselgelt ma alahindasin neid hoiatusi - mõtlesin, et ah, mis seal ikka olla saab. Aga juba teisel päeval tabas mind selline silmade virvendus, et anna olla - pidin mingi 2-3 tundi lihtsalt pikali, silmad kinni olema, et jälle enamvähem normaalne olek taastuks. Seejärel tulid juba sisuliselt igapäevased korralikud iiveldushood (nagu oleks pidevas pohmellis). Rääkimata pidevast suukuivusest, tihedast pissihädast jne. No ei olnud väga tore. Aga õnneks kestis see kõik minu jaoks täpselt 7 päeva. Viimasel päeval sain muidugi tunda kuidagi eriti karmi iiveldust, aga järgmiseks päevaks oli asi korras ning pärast seda pole enam selle kõigega muret olnud. Ning pean hea meelega tunnistama, et tänaseks päevaks olen ma igati vinks-vonks vormis. See alguse vaev oli seda kõike väärt.

Kuidagi poolkogemata sattusin ma neil teemadel arutlema ka Keniga. Ning selgus, et Ken on selles mõttes ikka väga kogenud ja vana kala juba. Igasugused asjad on tal detailideni välja uuritud ja proovitud. Kuna aga antud postitus on juba niigi päris pikaks veninud, siis jagaksin tema mõtteid juba eraldi postituses. Seniks aga soovin teile kõigile võimalikult vähe stressi ning igatepidi rahulikku jõuluaega. Õues on imeliselt ilus.

Silmnähtavalt parem elu!

Tänases postituses räägiksin ma vahelduseks hoopis tervisest. Seejuures tuleb nentida, et kogu see võlgnevuste ja hasartmängudega seotud eluperiood on kahtlemata siia oma tugeva jälje jätnud. Sest nagu me ju teame, stress tapab närvirakke ja paraku need ei taastu enam mitte kunagi. Ning ilmselt ei pea ma väga pikalt siin kirjeldama, kui meeletult tugev on see mu stressitase viimastel aastatel olnud. Lisaks stressile mõjutab üleüldist tervist ja ka vaimset heaolu loomulikult ka vanus. Tahan ma seda või ei taha, aga no mis sa teed - kuldne keskiga ikkagi juba käes. Ning see toob ja on juba toonud ka mitmeid ealisi iseärasusi. Niisiis, sissejuhatus teemasse tehtud, hakkan nüüd siis oma lugu jutustama.

Sisuliselt terve oma teadliku elu olen olnud ma lühinägelik. Hetkel pean ma siis silmas ennekõike seda meditsiinilist lühinägelikkust, mis seotud silmanägemisega. Muude asjade lühinägelikkuse osas võib ilmselt eraldi diskuteerida ja analüüsida, aga usun, et muidu on minuga siiski asjad hästi. Aga vot jah, silmadega on alati pigem kehvasti olnud. Juba aastakümneid on mul olnud päris korralik miinusretsept silmaarstide poolt välja kirjutatud. Nii olengi siis järjepidevalt oma elu jooksul kandnud nii läätsi kui ka prille. Eks see ole mu elu paratamatu osa siiani ja tõenäoliselt jääb see niimoodi elu lõpuni.

Nüüd teeksin aga kõrvalepõike tagasi oma stressirohke eluperioodi juurde. Üks väga tugev kõrvalnäht, mis viimastel aastatel minuga kaasas käinud on, on tugevad iiveldushood üsnagi suvalistel hetkedel. Ühel hetkel oli see isegi nii tugev, et ma ei suutnud enam normaalselt liinibussideski viibida. Mul hakkas sisuliselt igal pool halb - rongis, autos, taksos, lennukis (mul oli kunagi selline aeg, kus pidin sisuliselt üle kuu lennukiga lendama). Loomulikult olid minu jaoks täiesti kohutavad igasugused laevareisid, kus juba täiesti tervetelgi inimestel paha võib hakata. Isegi kinos võis ootamatult iiveldustunne peale tulla. Ei aidanud selle kõige juures ka mingid ingveritabletid või palderjanijuured. Käisin ka arsti juures igasuguseid proove andmas, kuid midagi märkimisväärset ei leitud. Lihtsalt soovitati rohkem värskes õhus liikuda ja oma tervist jälgida. Ühesõnaga, ma olin täitsa õnnetu ja loomulikult ka nõutu, sest ma ei osanud enam midagi selle olukorra osas ette võtta. Püüdsin siis sellega leppida ja vaikselt kohaneda, teadmisega, et teatud tegevused võivadki minus üsna kergelt sõna otseses mõttes oksereflekse tekitada.

Aeg läks ja nii ma siis vaikselt elasingi oma elukest edasi, kõigi oma suuremate ja väiksemate rõõmude ning katsumuste kiuste. Kuniks ühel päeval (võis vabalt ka õhtu olla) hakkasin ma täheldama, et ma ei näe enam nii selgelt lähedale kui vanasti - vahet pole, kas oli see siis nutiseade, ajaleht või kasvõi raamat. Seejuures, läätsede-prillide abil kaugele nägemine oli endiselt täiesti ideaalne, pilt üliselge ja terav. Aga eks ma siis tegingi omast arust ainuvõimaliku järelduse, aeg on taaskord oma ealiste eripäradega leppida ja mõista, et lisaks miinusprillidele tuleb nüüd endale hankida ka lugemisprillid. Pärast mõningast hoovõttu jõudsingi ma siis lõpuks silmaarsti jutule. Seal oli vastuvõtt lühike ja üsna konkreetne: jah, aeg ja vanus on küll oma töö teinud mu silmadega, aga lugemisprille ma ei vaja. Ma vajan hoopis lahjemaid miinuseid nii läätsede kui prillide osas. Tegime siis vastavad katsed ja testid seal ära ja saimegi uue sobiva miinuse teada. Ja ennäe imet, see toimiski - nüüd näen ma taas nii lähedale kui kaugele!

Ning, et lugu nüüd siis kenasti kokku siduda, siis ilmnes selle kõige käigus ka teine oluline elukvaliteeti tõstev detail - kõik mu iiveldushood olid ka suures osas seotud just sellega, et ma kandsin juba paar aastat liiga tugevaid miinuseid ja mu pilt oligi koguaeg juba liiga terav. Aju ei suutnud sellega enam lihtsalt hakkama saada, eriti siis muidugi liikuvate piltidega (nagu siis mainitud sai, enamasti hakkas mul paha ikkagi just siis, kui olin mingis liikuvas vahendis).

Mis võiks selle loo moraal või õppetund olla? Minu meelest ennekõike see, et oma muredega ei maksa üksi jääda - tuleb otsida spetsialistide abi nii ruttu kui võimalik. Nagu näha oli, siis teinekord piisab vaid ühest 10-minutilisest vaatlusest ja su elu võib saada hoopis mahedamad värvid. Kaunist algavat ja värvilist suve kõigile!

Plussidest miinustesse!

Täna tahaksin ma rääkida hoopis teistsugusest investeerimisest. Millestki, mis on üksikisiku mõttes kahtlemata oluliselt tähtsam, kui mingi rahade liigutamine ja nendega mängimine. See on tervis. Sest olgem ausad - mis kasu sul sellest suurest rikkusest, kui tervis on tuksis ja enesetunne päevast päeva halb? Tihtipeale on tervise aluseks ka mõistlik kehakaal ja just see on midagi sellist, millega siinkirjutaja vägagi tihti hädas on olnud. Üks paras jojotamine see minu jaoks on olnud. Suures plaanis ilmselt üsna klassikaline lugu ja küllap on minusuguseid siin maailmas julgelt sadu miljoneid.

Kui ma mõtlen kogu oma täiskasvanuea peale, siis võiks öelda, et mu kaal on kõikunud 40kg (!) suuruses vahemikus. See on ikka vägagi räige, kui niimoodi mõelda ja kohe kindlasti ei saa see normaalne ja mu tervisele hea olla. Ülikooliajal olin ma ikka väga peenike poiss, sest noh, igast asju oli ju vaja teha, igatepidi aktiivne olla ja söögiks eriti raha niikuinii ei olnud. Elukaaslast ka sel ajal ei olnud, kes poputaks ja heade söökidega ära nuumaks. Kui aga ülikool läbi sai ja peagi ka esimene kooselu alguse sai, siis hakkas tasapisi ka see lodevam ja mugavam elu pihta. Täitsa asjalik töökoht lubas tollal ka juba mõnusamaid sööke nautida ning avastasin, et peale kiirnuudlite on vägevamaidki toite maailmas olemas. Ja ega see füüsiline aktiivsuski langes päris kõvasti, polnud vajadust enam ju ringi tõmmelda - sarved olid maha joostud. Nii juhtuski, et märkamatult tuli 5-6 aastaga nagu naksti 30kg juurde! Kui ühel hetkel aga enam mitte ükski kena särk selga ei läinud nind teksapükste numbrid muudkui kasvasid, siis sain kuidagi ise aru, et nüüd tuleks midagi ette võtta. Eks siis saigi korralik trenniprogramm käima lükatud, õueski end liigutamas käima hakatud, isegi toitumisnõustaja juurde läksin ja sain konkreetse kava ja värki. Ning ennäe imet - ca. 3 aastaga sain 25kg alla. Saab küll, kui väga tahta. 

Siis kallati mind muidugi igasuguste kiituste ja imetlustega üle ning kuna seatud eesmärk oli käes, siis vaikselt aga kindlalt hakkas see tagasi tiksuma. Algselt muidugi ei midagi hullu. Aga nüüd viimaste aastate jooksul, mil sellele kõigele lisandus ka kaksikelu (sõltuvuste ja võlgade varjamine) elamine, rääkimata covidist (kodukontori teema ja tavapäraste trennide piirangud), siis pani see kehakaal ikka kõvade hüpetega kõrgustesse, kus see varem kunagi polnud olnud.

Olgem ausad, kui inimene on mingis megastressis, siis pole temast ka erilist enese liigutajat. Vähemalt enamusel on see ilmselt nii. Eks kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, kus minnakse just end sellises olukorras piitsutama. Minu mingigi võimekus end liigutada taastus eelmise aasta aprillis, mida kajastasin ka vastavas postituses. Kogu see protsess on hetkel küll katkenud, sest mulle need praegused ilma ei meeldi. Aga saab ka teistmoodi end käsile võtta - alustada tuleks toitumisest. Paraku nii palju ma end juba tunnen, et kui keegi lihtsalt ütleb, et aga sa vähenda neid halbu asju ja suurenda neid häid toiduaineid, et küll siis vaikselt kõik paraneb, siis see minu puhul ei kipu toimima. Mul on plaani või kava vaja. Nii saigi siis reaalne investeering tehtud ja päriselt üks dieedikava hangitud. No üks selline täitsa populaarne, millest aegajalt ka ajakirjanduses juttu on olnud ja igasugused edulood ja värgid ka kaasas. Reklaami ma tegema ei hakka, sest nad pole mulle selle eest maksnud, seega jääb dieedikava nimi ja täpsem kirjeldus hetkel avaldamata. Ainus, mida ütlen, on see, et see tõesti toimib. Tänaseks olen ma ca. 12kg kergem, võrreldes sellega, mis ma olin siin millalgi suve lõpus. Eks selles kõiges on kahtlemata oma osa ka nendel õueskäikudel, aga mina olen pigem siiski seda usku, et lõppude lõpuks algab kõik ikkagi toitumisest. Siiamaani ei ole mul seda kava järgides suuremaid takistusi tekkinud ja usun endasse, et suudan seda teed ka edasi minna. Need plusskilod tuleb taaskord miinustesse ajada!