Silmnähtavalt parem elu!

Tänases postituses räägiksin ma vahelduseks hoopis tervisest. Seejuures tuleb nentida, et kogu see võlgnevuste ja hasartmängudega seotud eluperiood on kahtlemata siia oma tugeva jälje jätnud. Sest nagu me ju teame, stress tapab närvirakke ja paraku need ei taastu enam mitte kunagi. Ning ilmselt ei pea ma väga pikalt siin kirjeldama, kui meeletult tugev on see mu stressitase viimastel aastatel olnud. Lisaks stressile mõjutab üleüldist tervist ja ka vaimset heaolu loomulikult ka vanus. Tahan ma seda või ei taha, aga no mis sa teed - kuldne keskiga ikkagi juba käes. Ning see toob ja on juba toonud ka mitmeid ealisi iseärasusi. Niisiis, sissejuhatus teemasse tehtud, hakkan nüüd siis oma lugu jutustama.

Sisuliselt terve oma teadliku elu olen olnud ma lühinägelik. Hetkel pean ma siis silmas ennekõike seda meditsiinilist lühinägelikkust, mis seotud silmanägemisega. Muude asjade lühinägelikkuse osas võib ilmselt eraldi diskuteerida ja analüüsida, aga usun, et muidu on minuga siiski asjad hästi. Aga vot jah, silmadega on alati pigem kehvasti olnud. Juba aastakümneid on mul olnud päris korralik miinusretsept silmaarstide poolt välja kirjutatud. Nii olengi siis järjepidevalt oma elu jooksul kandnud nii läätsi kui ka prille. Eks see ole mu elu paratamatu osa siiani ja tõenäoliselt jääb see niimoodi elu lõpuni.

Nüüd teeksin aga kõrvalepõike tagasi oma stressirohke eluperioodi juurde. Üks väga tugev kõrvalnäht, mis viimastel aastatel minuga kaasas käinud on, on tugevad iiveldushood üsnagi suvalistel hetkedel. Ühel hetkel oli see isegi nii tugev, et ma ei suutnud enam normaalselt liinibussideski viibida. Mul hakkas sisuliselt igal pool halb - rongis, autos, taksos, lennukis (mul oli kunagi selline aeg, kus pidin sisuliselt üle kuu lennukiga lendama). Loomulikult olid minu jaoks täiesti kohutavad igasugused laevareisid, kus juba täiesti tervetelgi inimestel paha võib hakata. Isegi kinos võis ootamatult iiveldustunne peale tulla. Ei aidanud selle kõige juures ka mingid ingveritabletid või palderjanijuured. Käisin ka arsti juures igasuguseid proove andmas, kuid midagi märkimisväärset ei leitud. Lihtsalt soovitati rohkem värskes õhus liikuda ja oma tervist jälgida. Ühesõnaga, ma olin täitsa õnnetu ja loomulikult ka nõutu, sest ma ei osanud enam midagi selle olukorra osas ette võtta. Püüdsin siis sellega leppida ja vaikselt kohaneda, teadmisega, et teatud tegevused võivadki minus üsna kergelt sõna otseses mõttes oksereflekse tekitada.

Aeg läks ja nii ma siis vaikselt elasingi oma elukest edasi, kõigi oma suuremate ja väiksemate rõõmude ning katsumuste kiuste. Kuniks ühel päeval (võis vabalt ka õhtu olla) hakkasin ma täheldama, et ma ei näe enam nii selgelt lähedale kui vanasti - vahet pole, kas oli see siis nutiseade, ajaleht või kasvõi raamat. Seejuures, läätsede-prillide abil kaugele nägemine oli endiselt täiesti ideaalne, pilt üliselge ja terav. Aga eks ma siis tegingi omast arust ainuvõimaliku järelduse, aeg on taaskord oma ealiste eripäradega leppida ja mõista, et lisaks miinusprillidele tuleb nüüd endale hankida ka lugemisprillid. Pärast mõningast hoovõttu jõudsingi ma siis lõpuks silmaarsti jutule. Seal oli vastuvõtt lühike ja üsna konkreetne: jah, aeg ja vanus on küll oma töö teinud mu silmadega, aga lugemisprille ma ei vaja. Ma vajan hoopis lahjemaid miinuseid nii läätsede kui prillide osas. Tegime siis vastavad katsed ja testid seal ära ja saimegi uue sobiva miinuse teada. Ja ennäe imet, see toimiski - nüüd näen ma taas nii lähedale kui kaugele!

Ning, et lugu nüüd siis kenasti kokku siduda, siis ilmnes selle kõige käigus ka teine oluline elukvaliteeti tõstev detail - kõik mu iiveldushood olid ka suures osas seotud just sellega, et ma kandsin juba paar aastat liiga tugevaid miinuseid ja mu pilt oligi koguaeg juba liiga terav. Aju ei suutnud sellega enam lihtsalt hakkama saada, eriti siis muidugi liikuvate piltidega (nagu siis mainitud sai, enamasti hakkas mul paha ikkagi just siis, kui olin mingis liikuvas vahendis).

Mis võiks selle loo moraal või õppetund olla? Minu meelest ennekõike see, et oma muredega ei maksa üksi jääda - tuleb otsida spetsialistide abi nii ruttu kui võimalik. Nagu näha oli, siis teinekord piisab vaid ühest 10-minutilisest vaatlusest ja su elu võib saada hoopis mahedamad värvid. Kaunist algavat ja värvilist suve kõigile!