Peetri postituse järelkajad

Mu eelmine postitus vaprast Peetrist, kes julges inkassole vastu hakata, on osutunud ääretult populaarseks. Kahe päeva jooksul on seda külastatud peaaegu 700 korda. Arvestades mu blogi viimase aja külastatavust, on see ääretult suur arv. Ja mul on selle üle väga hea meel, sest tegemist on väga olulise teemaga, millega aitame üheskoos kogu seda inkassoterrorit vähendada.

Seda postitust jagasin ma ka ühes Facebooki grupis, mille nimeks on "Kohtud, kohtutäiturid, inkasso, notarid". Ning siinkohal tsiteeriksin selle grupi üht eksperti, jurist Meelis Jürmat (loomulikult tema lahkel loal): "See on väga hea näide selle kohta, et kui asi kohtusse jõuab, siis ei tasu pükse täis lasta ja vaikida. Kohtuga tuleb suhelda ja kui on põhjust, siis ka ebanormaalsetele nõuetele vastu vaielda. Kui kohtuga ei suhelda, siis tulevad maksekäsud ka selliste nõuete kohta, mis normaalsetes oludes ei tohiks kohtuni jõudagi. Sama on ka hagimenetluses. Kui kohtuga ei suhtle, siis saad tagaseljaotsuse ja sinu vastuväidete või mõtetega ei saagi kohus arvestada sest need pole kohtuni jõudnud. Inkassod kalastavad nii vahel. Esitavad maksekäsu kiirmenetlusse nõudeid, millega nad hagimenetlusse hea meelega ei läheks lootuses, et äkki ei esitata vastuväidet ja siis on ju raha käes (või vähemalt täitedokument, millega annab võlgnikul järgmised 10 aastat või rohkemgi täitemenetluses ajusid komposteerida), sest hilisemaid pretensioone tavaliselt ei rahuldata. Üks teema veel, mille osas tasub tähelepanelik olla.: inkassoettevõtetel on kombeks vahel "kalastada" maksekäsu kiirmenetluses ka ilmselgelt aegunud nõuetega. Minu kätte on neid iga aasta sattunud vähemalt 2-3, kuid kindlasti jätkub ka neid kolleegidele. Kui siin vastuväidet ei esita ja ei palu aegumist kohaldada, siis on väga suur tõenäosus, et maksate seda, mida maksma ei peaks. Ja seda mitte ainult selle pärast, et maksekäsu kiirmenetluses keegi midagi eriti ei kontrolli. See on tsiviilõiguses üldine säte, et kohus kohaldab aegumist ainult kohustatud osapoole taotlusel st omaalgatuslikult ei saa kohus seda teha."

Tänaseks päevaks olen ühendust võtnud ka Ärilehe ja Delfiga, et kui neile sobiks, võiks sellest teemast ka ühe laiemale publikule mõeldud artikli kokku klopsida. Hetkel veel kindlat lubadust ma sealtpoolt saanud ei ole, kuid sealne ajakirjanik võttis vähemalt vaevaks mulle vastata ja andis teada, et nad kindlasti kaaluvad seda. Eks siis ole näha, kas ja kuhu see kaalumine viib.

Natuke räägiksin ka enda viimaste nädalate tegemiste kohta. Olgem ausad, see Peetri lugu tõi mu päevadesse omajagu positiivset elevust. Ning mul on tõesti hea meel, et see ka üleüldisemas plaanis inimestele korda läks. Eks ma muidugi võlglasena tean, kui raske on end sundida tegudele, aga teinekord lihtsalt peab seda tegema. Võta need mõned minutid ja võitle enda eest, anna inkassole või kohtule teada, mida sina mingist nõudest arvad. Seda enam, kui sa tunned, et sulle tehakse liiga! See ei ole maailm, kus õiglus iseenesest maksuvusele pääseb. Siin peab seda kõike ise tagant utsitama ja lükkama. 

Paar inimest on mu käest siin küsinud, et kas ma vajan endiselt lugejate abi (rahalist tuge) või on selleks korraks kõik sellega hästi. Vastus on kahjuks aga see, et nii kaua kuniks ma pole oma boonust arvele saanud, on mu enda seisud justkui väga õrnal jääl liikumised. Tasa ja targu, aga iialgi ei tea, mis juhtuda võib. Seega, jah, see abivajadus on paraku endiselt olemas. Ma tõesti loodan, et mitte enam kaua. Eraldi ma siia neid pangarekvisiite lisama ei hakka. Kes tõesti soovib aidata, siis leiab siit blogist vastavad postitused ise üles. Aitäh igal juhul teile kõigile!

Varsti on kevad käes ja siis võiks isegi minu ellu kergemaid ja rõõmsamaid noote tulema hakata! Ma tõesti loodan seda!

Abist ja tänust

Aitäh kõigile, kes viimastel päevadel mulle appi on tõtanud ning mind rahaliselt ja moraalselt aidanud on. See tugi on olnud uskumatult suur. Ma poleks iialgi arvanud, et see postitus nii palju vastukaja ja tähelepanu saab. Kartsin väga, et saan pigem teie kõigi käest pahandada, et kuidas üldse julgesin midagi sellist üldse paluda. Õnneks leidus inimesi, kellega seda kõike enne arutasin ja sain neilt julgustust, et see postitus üles panna. 

Nüüd tahaksin teiega aga olla nii aus kui võimalik ning ka selle kõige suhtes nii läbipaistev kui võimalik. Tahaksin rääkida sellest, kui palju ja mis kuupäevaks ma siis õigupoolest lisaraha vajaksin, et end kindlasti aprillini vee peal hoida. Alustuseks aga hoopis sellest, kui palju praeguseks hetkeks seda abi on tulnud ja mida sellega ära klaarida olen saanud. Kokku on tehtud 10 ülekannet - 8 LHV-sse kogusummaga 158,43 EUR ja 2 ülekannet Bondora kontole, kokku 60 EUR. Te olete imelised, ma olen selle kõige eest teile väga tänulik. Nende rahadega päästsin pikemas plaanis ära kaks lepingut, pool raha läks Raha24 katteks ja pool sellest TF Bank laenu katteks. Nendega on nüüd rahu majas ja isegi kui peaksin uuesti hätta jääma, siis enne saabub päästev aprill, kui need lepingud hapuks hakkaksid minema.

Lähinädalatel on aga neid uusi ohte veelgi tulemas. Ning olen nüüd detailideni läbipaistev - 3. veebruari seisuga on mu puudujääk 594,89 EUR. Sellest siis 129,89 EUR Inbankile, 150 EUR BigBankile, 110 EUR Holmile, 105 EUR omarahale ja 100 EUR moneyzenile. Selline see hetkereaalsus on. Loomulikult ei istu ma siin käed rüpes ja ei oota lihtsalt heade inimeste abi, vaid tegutsen ka ise aktiivselt mitmel rindel - lisaks erinevatele lisaraha teenimise võimalustele otsin ka erinevaid kompromissvõimalusi kõigi laenuandjatega. Aga need ülesanded ei ole lihtsad, sest ega laenuandjaid reeglina ei kõneta lubadus, et andke armu, ma 3 kuu pärast maksan. Aga ma tõesti üritan ja loodan kogu südamest parimat. Üks blogilugeja kirjutas mulle kunagi, et "aga sa proovi endale tiim kokku ajada ja üheskoos on kindlasti kergem". Teie oletegi mu tiim.

Ma olen valmis loomulikult ka sõlmima eraldi kokkuleppeid (ka sümboolne intress on OK), see abi ei pea olema midagi sellist, mida ma tagasi ei maksa. Tegelikkuses olen ma ikkagi pigem maksujõuline inimene, lihtsalt praegu on üliraske.

LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400

Ma vajan teie abi...

Täna pean ma teie kõigi poole pöörduma suure mure ja ärevusega. Ma vajan teie abi. Ma olen siin nendel veergudel oma võitlust juba mitu aastat üsna avameelselt ja avatult jaganud, aga nüüd olen ma tõesti suuremat sorti kriisis. Ma ei saa enam oma laenumaksetega hakkama. Mu praegune lühema aja eesmärk on iga hinna eest aprillini vastu pidada, siis saaksin omadega tõesti mäele tagasi. Loomulikult annan ma endale aru, et tegelikult on see kõik ennekõike mu enda mure. Aga ma tõesti loodan, et te aitate mind. Vahet pole, kui suure summaga - iga euro, iga sent on mulle väga tähtis. See postitus ise on siin minu jaoks ääretult ebameeldiv, aga samas on mu hinges peituv meeleheide veelgi rängem.

Ma tean, et paljudele ei meeldi teha ülekandeid Bondora kontole, seega tekitasin endale LHV panka eraldi arveldusarve, mille nimeks panin Võlglase Päevik. Sinna kandeid tehes on ehk ainsaks miinuseks see, et seal ei jääks te anonüümseks. Bondora kontole kandes mina teie nime mitte kunagi teada ei saa. 

Ja veelkord - ma väga vabandan, et ma üldse selle postituseni pidin olude sunnil jõudma. Tegelikult on mul ääretult piinlik ja paha tunne seda kõike siin kirjutada, aga teinekord tuleb lihtsalt süda välja lülitada ja teha seda, mida mõistus soovitab.

Aga palun kõiki - kui see postitus kedagi riivas või ei kõnetanud üldse, palun jäta igasugused kurjemad sõnad ütlemata.

Abi saatmise võimalused on järgmised.
LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400

PS. On selgunud, et millegi pärast LHV kontolt ei saa Võlglase Päeviku kontole ülekandeid teha. Uurin homme LHV käest üle, milles asi võiks olla.

Võlglase mõttemaailm abi palumisel

Ma usun, et paljud inimesed, kes pole kunagi ise võlateemadega kokku puutunud, on üsna kindlalt veendunud, et need võlglased on kõik ikka ühed vastutustundetud lollpead, kes oma hädades suuresti ise süüdi. Ning ega neid ju tegelikult mitte keegi justkui aitama ei peakski - et kui sinna auku oled juba roninud, siis vaata ise, kuidas välja saad, mingit kaastunnet või tuge sa ei vääri. Et natuke ju kurb ja kahju on, aga suures plaanis oma viga. Ja noh - ei saa kellelegi seda arvamust või mõtteviisi ju otseselt ette ka heita. Eks see ongi üsna vastuoluline ja raske teema.

Loomulikult on kõigis ühiskonnakihtides nii halbu kui häid näiteid. Nii tuleb ka tõdeda, et küllap on ka võlglaste seas päris palju igasuguseid kaabakaid. Aga samas ütleb minu isiklik kogemus (seda on mul nüüdseks juba üle 3 aasta) erinevate võlglastega suheldes, et tegelikult on meie seas ka päris palju lihtsalt õnnetu saatusega, aga samas vägagi kohusetundlikke inimesi. Need on inimesed, kes elavad seda kõike väga rängalt läbi. See pidev stressiseisund, unehäired, töö- ja teovõimetus koos igasuguste eneseusu ja enesehinnangu probleemidega. Kui seda inimest ei ole igasugused inkassod ja kohtutäiturid maa sisse surunud, siis teeb ilmselt seda see inimene juba ise.

Eks ma muidugi annan endale aru, et minu valim võlglaste hulgast ei pruugi olla kõige adekvaatsem. Sest ennekõike kirjutavad mulle siiski need inimesed, kes oma probleemidega siiski võidelda soovivad. Kahjuks või õnneks igasugused sullerid ja nihverdajad minuga väga ühendust ei võta.

Aga ühest fenomenist tahaksin ma siiski veel rääkida antud teema juures. See on võlglasepoolne abi otsimine, abi palumine. Suures plaanis võib öelda, et kui teie poole pöördub inimene, kes julgeb teile oma rahalised mured ära rääkida, siis tegelikult peaksite te seda komplimendina võtma. Sest neil teemadel hinge avamine on võlglase jaoks ülimalt keeruline ülesanne. Seda näitab kasvõi see, et igasugustes võlglaste/inkassode/kohtutäituritega seotud Facebooki gruppides kirjutavad kõik võlglased oma postitused anonüümsetena. See on meeletult suur tabuteema. Tihtipeale tuleb muidugi arvestada, et alustuseks inimene pigem pisendab oma probleemi suurust - nii võlgade summasid, ajalisi määranguid ja alati ei pruugi ta ka neid põhjuseid päris sügavuti avada. Seda kõike võiks nimetada pinnase kompamiseks. Võlglane lihtsalt vaatab, kuidas välja valitud usaldusisik sellele kõigele üldse reageerib. Ja eks seal on omajagu ka seda lootust, et kui oma mure natuke väiksemaks rääkida, siis ehk on ka suuremad lootused mingit abi saada. Ükskõik, kas siis vaimset või ka rahalist. Julgen ausalt tunnistada - ka mina ei ole neist pattudest prii. Kui ma seal alguses ikka oma murest inimestele rääkima hakkasin, siis korduvalt tegin need summad siiski väiksemaks. Sest noh, mis reaktsiooni sealt ikka oodata, kui minna kellegi juurde jutuga, et kuule, mul 100 000 euro eest tarbimislaenude ja krediidikontode võlgasid. See võtab arvatavasti vestluspartneril hinge nii kinni, et sealt ei pruugi mingeid häid mõtteid enam tullagi. Tõsi on ka see, et tegelikult tihtipeale piirdubki see südamepuistamine üheainsa vestlusega. Sest võlglase enesehinnang on juba nii palju kannatada saanud, et ega ta väga uuesti sel teemal kedagi tülitada ei julgegi. Ei taha ju oma muredega pinda käia. Sel hetkel ootab see võlglane, et inimesed, kellele sai oma murest räägitud, teeksid ise järgmisi samme. Uuriks, kuidas läheb jne. Võlglane pigem jääb sel hetkel oma nurka edasi kannatama.

Toon siia veel ühe elulise näite. Oletame, et sinuga võtab ühendust su hea sõber, kes tunnistab sulle, et tal on suured rahalised raskused. Te räägite oma jutud ära, sa ütled mõned toetavad sõnad talle ja seejärel oma eelarvet vaadates teed talle ka väikse jõukohase ülekande. Ta küll otseselt ei palunud seda, aga sa teed selle siiski. Ta on ülimalt tänulik, ta saab veidi oma olukorda paremaks, aga kuna tegelikult ta ei rääkinud päris lõpuni oma mure suurusest, siis suures plaanis on see vaid piisake meres. Aga vajalikku hingesoojust annab see talle ikkagi. Samas, kui sa nüüd eeldad, et ta ju tuleb uuesti sinu jutule, kui jälle peaks raske olema, siis arvatavasti sa pigem eksid. Ta ei tule, sest ta on alandlik. Üldjuhul keskmine eestlasest võlglane ei käi abi küsimas. Ammugi ei julge ta abi paluda inimeselt, kellelt on ta juba tuge saanud, sest ta ei taha tunda, et ta kasutab kellegi headust ära. Ta kardab rikkuda neid suhteid ja emotsioone, mida see heategu tekitas. Ta ei taha tunnistada, et sa küll aitasid teda, aga näed, ta on ikka veel hädas. Ta võib küll jagada oma muret, aga ta ei palu teeneid. Ta pigem upub. Vaikselt, hääletult. Ta võib küll appi karjuda, aga ta ei ütle sulle, mida tema heaks teha üldse saab, sest tegelikult on tema koorem suurem kui eales üks inimene taluda suudaks. Võlglane on üks eksinud hing, kes tegelikult vajab suunamist ja tuge.

Kui sinust on saanud võlglane...

Tänase postituse alustuseks pean nentima, et kahjuks jäid mu blogid taaskord kuidagi silma Google AdSense tiimile ja nad tõmbasid mu reklaamikonto vähemalt ajutiselt pausile. Ehk siis hetkeseisuga enam siin reklaame ei näe. Võimalik, et oma Ukraina abistamise kampaaniaga rikkusin ma mingeid reegleid, kuigi ma ju otseselt kedagi klikkima ei meelitanud. Aga eks omamoodi mõjutusega ma ilmselgelt ikkagi tegelesin. Aga mis seal ikka - on nagu on, tänasel päeval sellel minu jaoks suures plaanis siiski mingit traagikat ei ole. Sellest paarikümnest reklaamieurost minu heaolu kuidagi õnneks ei sõltu. Eks näis, kas millalgi saan need bännerid siia tagasi või mitte.

Aga täna tahaksin ma natuke mõtiskleda võlglaseks olemise üle. Kuidas siis ikkagi käituda, kui ühel hetkel mõistad, et sa oled oma võlakoorma alla lämbumas. Igaks juhuks rõhutaksin siiski üle, et kogu järgnev jutt põhineb lihtsalt minu isiklikel kogemustel ja aja jooksul kogunenud teadmistel. Kindlasti leidub ka erandeid ja keerulisemaid juhtumeid, mis minu teooria alla ei kohandu.

Suures plaanis jagaksin ma võlglased kolme erinevasse gruppi:

• Võlglane, kelle sissetulekud ületavad kohustusi, aga reaalselt jääb elamiseks väga vähe raha üle.
• Võlglane, kelle sissetulekud on kohustustega sisuliselt võrdsed (ehk siis söögiks, transpordiks enam raha ei jätku).
• Võlglane, kelle kohustused ületavad sissetulekuid.

Kui inimene elab üksinda ja tal kellegagi oma igakuist eelarvet jagada ei õnnestu, siis tegelikult võib otse ja keerutamata öelda, et kahes viimases grupis olevad inimesed on pankrotis. Pole küsimustki. Kui just mingit kiiret olukorra paranemist ei teki või ei paista, siis sellest olukorrast ilma kohtu abita välja ei roni (ehk siis lõpp-punktideks ongi isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine). Esimeses grupis olevad inimesed on samas veel sellises olukorras, kus õigete sammudega (või kui eriti täpne olla, siis valede sammude vältimisega) on võimalik veel iseseisvalt välja tulla. Suures plaanis võivad esimeses grupis olevaid inimesi aidata igasugused lisatööd, lisaampsud (Boltid-Woltid, tõlketööd vms), vähemal määral ka ehk refinantseerimised, maksepuhkused. Samuti ka kodus ringi vaatamised - ehk saab midagi maha müüa.

Võlglaste mõttemaailma kõige suuremaks probleemiks on lühike ajaperspektiiv. Kuna ollakse omadega väga raskes seisus, siis ei tegutseta enam selle nimel, et tulevikus oleks kergem. Ainus eesmärk on tänane ja homne päev üle elada. Ning paratamatult viib see järgmiste halbade sammudeni - ehk siis iga hinna eest uute laenude hankimiseni. Loomulikult ei vaadata sel hetkel enam mingeid intresse, lepingutingimusi, viiviste protsente ega midagi. Tähtis on see laenuraha võimalikult ruttu kätte saada. Ehk siis oma tulekahju üritatakse kustutada sisuliselt kasvõi Venemaa toornaftaga. Ning selle najal meie igasugused kiirlaenufirmad oma 60% KKM-iga lepinguid sõlmivadki. Rääkimata igasugustest Facebooki laenugruppidest, kus need tingimused juba tõeliselt röövellikud.

Tegelikult peaks aga võlglane oma olukorda lahti harutama hakkama hoopis teisest otsast. Kuigi suures plaanis on võlaandjate poole pöördumine üsna tulutu tegevus (ega sealt mingeid häid ettepanekuid reeglina ei tule ja diile ei pakuta), siis tuleks see samm siiski ette võtta. Kasvõi edaspidise kohtumenetluse jaoks näiteks (seal on oluline tõestada, et sa oled enda poolt vähemalt proovinud lahendusi leida). Kirjutadki kõigile juba enne reaalseid makseviivitusi, et selline jama kohe saabub, et sul lihtsalt pole raha oma lepingute täiemahuliseks täitmiseks. Põhjuseid pole seejuures vaja välja tuua (näiteks pole vaja kirjutada, et asi sai alguse hasartmängudest) - piisab, kui kirjutada, et praegu on majanduslikud raskused. Edasi ilmselt hakkavad lepingud järjest hapuks minema - tulevad viivised, leppetrahvid (maksimaalne trahv on 5 eurot iga maksmata jäänud osamakse kohta), hoiatuskõned, meeldetuletuskõned, kurjemad kirjad ja muud värgid. Siis 45 päeva möödudes tekib laenuandjatel õigus sind maksehäireregistrisse lisada (kui võlgnevus ületab 40 eurot). Ning tegelikult on see hea. Sest sellest hetkest alates laenufirmad sulle enam laenu ei anna. Ehk siis ületatud saab esimene oluline verstapost, mis takistab sind end sügavamale auku kaevamast. Sa ei saa enam kuskilt credit24 või smsraha krediidikontolt raha juurde võtta.

Samal ajal tasuks loomulikult juba mõne võlanõustajaga ühendust võtta ja asjad läbi vaadata. Ning suuresti sõltuvalt vara olemasolust (kinnisvara, autod jne) siis valida, kas võtta enne kohtulik võlgade ümberkujundamine või pankroti teekond. Siin ei ole selles mõttes mõtet asju ilustada ja öelda, et äkki saab neid ikka vältida. Saab, aga ilmselt ainult siis, kui sa kohe kohe uue ägeda töökoha saad, mis sulle vähemalt 50% rohkem sisse tooma hakkab. Või no siis ka, kui mingi lotovõidu saad (aga see eeldab juba piletite ostmist ja seda sa tegelikult endale lubada ei saa). Kokkuvõttes parem õudne ja konkreetne lõpp kui lõputu õudus. Sest ilma selleta võitleksid sa aastaid igasuguste inkassode ja igapäevaste sõimavate kõnede ning kirjadega.

Jah, meie riigis on neid igasuguseid laenufirmasid ikka meeletult palju. No julgelt ikka üle 20. Ning üldjuhul, kui sul veel kirjet kuskil maksehäireregistris pole, saab igaühest neist mingi 1000 eurot üsna kerge vaevaga kätte. Teinekord isegi ilma sissetulekut omamata. Seega reaalsuses saaks vähemalt paar aastat kindlasti nende laenurahade peal liugu lasta ja sel kombel lumepalli kasvatada. Kuniks ühel hetkel oledki olukorras, kus sa oled esimesest grupist lootusetult kolmandasse lennanud, koos selle hiiglasliku laenupalliga.

Omaette teema on igasugused refinantseerimised ja laenupuhkused. Iseenesest on need OK variandid (kindlasti paremad kui uue laenu võtmine), aga tegelikkuses aitavad need sul vaid aega võita ning pikemas perspektiivis üldjuhul sind jamast välja ei aita. Jah, kui sul on mingi laenuleping seisus, kus poole aasta pärast saab see otsa, siis tasub ehk mõni teine leping selleks ajaks pausile panna, kui selle arvelt saab selle kohe lõppeva lepingu kiiremini ära lõpetada. Sel juhul oleks tulu juba tõesti rohkem. Aga võtta lihtsalt maksepuhkus niiöelda igaks juhuks, ilma suurema eesmärgita, siis sellel väga suurt mõju ei ole - lisaks teeb see su lepingu veelgi kallimaks. Refinantseerimised teevad samuti su lepinguid kogumahu mõttes kallimaks, aga kui sellega kaasneks märkimisväärne kuumaksete vähenemine (ideaalis äkki isegi intressi langetamine), siis tasub proovida. Eriti, kui see viib sind näiteks elamisväärse eluni (aitab kasvõi palgapäevast palgapäevani kenasti hakkama saada).

Lõpetuseks võiks veel päris pikalt rääkida ka ilmselt eraisikute laenudest, aga kuna mul endal on neid vaid täpselt üks (see sõbralaen, mis sai alguses pensionisamba tagatisel tehtud), siis ega ma siin väga pädevat juttu rääkida ei oskagi. Sõbralaenud on suuresti kinni isiksuses. Kas sa suudad endale need välja rääkida või mitte. Kui ausaks sa selle kõige juures enda ja laenuandja suhtes jääda suudad. Paratamatult on see tegevus teatud mõttes laenuvõtja jaoks alandav ja meeleheitlik. Sest paratamatult küsitakse eraisikutelt laenu siis, kui mujalt enam ei saa ning eks laenuandja jaoks on see ohumärk igal juhul. Üks asi on see, kui sa küsid 25 eurot laenu, et süüa osta. Teine asi aga see, kui sõbralt võtad suurema laenu selleks, et selle abiga oma jooksva kuu kohustusi tasuda. Mõtteainet ja valikuküsimusi on siin teemas ilmselt hulganisti.

Aga selline see tänane postitus siis saigi. Ma loodan, et mõtete korrastamiseks oli sellest vähemalt kellelegi tolku ka. Igal juhul soovin kõigile võlglastele kainet meelt ja tugevat vaimu oma olukorra lahendamisel. Tahan uskuda, et kui sa selle blogini ja nende postitusteni juba jõudnud oled, siis oled sa vähemalt teadvustanud endale, mis seisus sa oled ning selle tõttu ehk on lootust, et teed ka õigemaid otsuseid.