Lootuste ja reaalsuse habras tasakaal

Täna võtan ma taaskord ühe mõtiskluse oma sahtlipõhjast. Ma olen tegelikult korduvalt selle sama reha otsa astunud, kus ma loodan lähikuudelt, lähiaastatelt justkui rohkemat kui reaalne seis lubab. Ja siis ma pettun. Eriti iseendas, et näe, taaskord nägin ma kõike palju ilusamana kui see tegelikult oli. Aga rahanumbrid on hästi pragmaatilised. Ilma väga põhjaliku analüüsita ei saagi neid tulevikupilte täiesti adekvaatsena maalida. See tulebki vildakas. 

Laenuvõlglane elab sageli kahe maailma vahel. Ühes neist maksab tööandja igal kuul palga täpselt nagu kellavärk, kord aastas lisandub ka helde boonus – justkui kinnituseks, et kõik on kontrolli all. Teises maailmas, mis eksisteerib rohkem peas kui paberil, on tulevik helge, võimalused lõputud ja võlad ajutised. See on maailm, kus järgmine aasta toob kindlasti palgatõusu, kus boonus on suurem kui kunagi varem ja kus elu lõpuks "hakkab minema".

Aga tegelikkus on visam. See ei allu unistustele ega lootustele. Iga kuu, mil laenumakse läheb teele, sööb see ära osa sellest lootusest. Ja kuigi Exceli tabelis võib kõik tunduda tasakaalus, on see tasakaal habras – sõltuv ühest palgast, ühest boonusest, ühest lubadusest, mis võib jääda täitmata.

Optimism on inimlik. See on see, mis hoiab meid liikumas, isegi kui jalgealune on kõikuv. Kuid kui optimism muutub enesepettuseks, siis muutub see ohtlikuks. Võlglane, kes vaatab tulevikku läbi roosade prillide, võib jätta märkamata, et tema olevik vajab kainet pilku. Et boonus ei ole garantii, vaid võimalus. Et palk võib jääda samaks, aga kulud kasvada. Et elu ei küsi, kas sul on plaan B – see lihtsalt juhtub.

Tarkus ei peitu lootuse hülgamises, vaid selle tasakaalustamises reaalsusega. Võlglane, kes suudab näha oma olukorda ausalt, ilma illusioonideta, on juba poolel teel vabanemise suunas. Sest ainult siis, kui me näeme, kus me tegelikult oleme, saame hakata liikuma sinna, kuhu tahame jõuda. 

Kriisilõksus kinni

Mul on hästi tore tööandja, kes hindab oma töötajate panust ja oskusi väga kõrgelt. Teisalt nähakse meie organisatsioonis hästi palju vaeva ka sellega, et kõik töötajad tunneksid end võimalikult hästi. Ei piinata meid üleliigse bürokraatiaga, ei pea me kellelegi raporteerima oma töötunde, meile antakse 7 päeva rohkem puhkust igal aastal, kui meie seadused ette näevad, lisaks igasugused muud kompensatsioonid (sh muidugi ka see aastaboonus, mida siin oma päästerõngana pikisilmi ootan). Ma olen tõesti õnnelik, et ma olen saanud võimaluse selle firma käekäiku panustada ning läbi selle olen vastu saanud tunde, et mind väärtustatakse.

Aga täna tahaksin ma rääkida veel ühest hüvest, mida meile pakutakse. Need on kõikvõimalikud koolitused ja seminarid "pehmetel teemadel". Sisuliselt iga kuu pakutakse meile midagi. Ning selle kuu temaatika läks minu praeguse olukorraga ikka väga hästi kokku. Teemaks olid siis kõikvõimalikud kriisid inimese elus - kuidas nendega ise hakkama saada või kuidas ka kolleegid/sõbrad võiksid paremini ära tunda, et keegi on omadega ummikus. Ma olin seda koolituste sarja (kokku koosnes see kolmest erinevast loengust) kuulates nagu väike laps või sõna otseses mõttes nagu käsn, ma üritasin sisuliselt iga sõna ja iga lause endasse ammutada. Hiljem kuulasin seda veel isegi järgi ja töötasin enda jaoks läbi ka erinevad slaidid. See aitas mul ennast palju paremini mõista ning teatud mõttes ehk andis ka julgust juurde, et ennast tähtsustada ja oma muredest tõesti märku anda.

See kõik, mida ma juba viimased 5 aastat olen läbi elanud, on sõna otseses mõttes tõsine vaimne ja finantsiline kriis. Teatud mõttes võin ma vist enda üle isegi uhke olla, et siiani olen enamvähem oma kaine mõistuse ja teovõime säilitanud. Mul on küll olnud omad madalseisud, mis teinekord isegi väga pikalt kestnud (ühe sellise sees elan ma ka ju praegu), aga kuidagi on nii läinud, et lõplikult murdunud või hulluks läinud ma polegi. Saatus ja valed otsused muudkui peksavad vastu vahtimist ja viskavad mu kuskile lainetesse, aga ikka olen ma kuidagi välja ujunud. Kriisi sees elades käivituvad inimesel hoopis teistsugused protsessid. Sisuliselt muutub kõik lihtsalt ellujäämiseks, mitte enam elamiseks. Selle juures kannatavad reeglina ka igasugused inimsuhted, eriti kui inimene (antud hetkel siis mina) püüab seda kriisi kuidagi ise ületada. Selle kohta ütles üks loengupidaja väga kenasti ja õigesti - kriisis olev inimene ei suuda ühel hetkel enam abi küsida, sest ta tunneb end ääretult abituna ning paradoksaalsel kombel muudaks abi palumine teda ju vähemalt enda arvates veelgi abitumaks. Seega, tegelikult vajab selline inimene ennekõike juba märkamist. Ning isegi, kui abivajaja esmajoones ikkagi eitab oma probleemi, siis tegelikult tuleks edasi uurida, mis seisus inimene ikkagi on. See ei ole lihtne mitte ühelegi osapoolele. Aga hiljem võib olla juba liiga hilja. Ning kas me siis annaksime endale andeks, et me ei teinud midagi enamat?

Üks kallis inimene küsis mult hiljuti, et mida ma tänasel päeval õigupoolest soovin või millest ma unistan. Suures pildis on tegelikult vastus hästi lihtne - ma tahan, et see kriis ükskord läbi saaks! Ma tean, et ma olen kõik oma sammud teinud parima äranägemise ja teadmise järgi. Aga erinevad olukorrad või kasvõi pime ebaõnn on viinud selleni, et mõned neist sammudest on osutunud eksisammudeks, vigadeks. Mõned isegi (rahalises mõttes) päris suurteks vigadeks. Aga ma ei taha enam kogu selle asja sees olla, ma tahan end uuesti üles leida. Ma ei taha enam olla pidevas ärevuses ja meeleheites. Ma ei taha võpatada, kui kõlab uksekell, sest seal võib olla jälle postiljon, kes toob mõne laenuandja tähitud meeldetuletuskirja. Ma ei taha olla olukorras, kus ma ei julge enam tundmatutele numbritele vastata, sest suure tõenäosusega küsib keegi, millal raha ära maksan. Ma tahan oma normaalset elu tagasi.

Ma palusin ka teilt abi ja ma ka sain seda, rohkem kui oskasin loota. Ma sain ka sõpradelt abi. Ma olen teile kõigile ääretult tänulik, kes mind sellel teekonnal aidanud on. Aga selle kõige juures on siiski üks nüanss, mida ma vist kohe päris selgelt ei sõnastanud. Jah, see abi kõik kokku aitas mind veepinnale tagasi, aga tegelikult ei aidanud see mind tagasi graafikusse. Veebruaris, märtsis ning ka aprilli alguses (ma ei tea täpset kuupäeva veel, millal see boonus välja makstakse) ei saa ma ikkagi oma maksetega hakkama. Mu lootus on hetkel rajatud sellele, et äkki lihtsalt nende paari kuuga keegi mu lepinguid veel kohtusse ei anna. Aga ma ei saa selles kindel olla. Ma ei saa olla täna kindel selles, et ma kahe kuu pärast ei pea kuskil kohtutäituritega arveid klaarima ning leppima sellega, et mu aastaboonus suures osas kuskile võla katteks ära läheks. Mul ei ole täna seda kindlust. Ja see hirmutab mind ja paneb mind teatud mõttes isegi tarduma. See ongi minu tänane suur kriis. Ma olen selles kriisis lõksus. Ma rabelen, ma teen tööd, ma otsin lahendusi, aga ma pole kindel, et sellest kõigest piisab.

Surmast, enesetappudest ja veidi ka rahast

Teate, päris rasked on need viimased nädalad mu jaoks olnud. Ja seda enam mitte sugugi ainult rahamurede tõttu. Mõned nädalad tagasi kaotasin ma oma elust ühe väga olulise inimese. Seda siis kõige otsemas ja karmimas mõttes, vähk tegi oma töö. Eelmisel nädalal olid matused. Ühelt poolt oli see kõik hästi traagiline ja siiani tõrgub mõistus seda kõike uskumast. Aga teisalt oli see omamoodi teraapiline iseendasse vaatamine läbi kogu selle protsessi ja läbi nende sündmuste. Mu ümber on viimasel ajal kuidagi üldse hästi palju surmaga seonduvaid teemasid olnud. Ning ka päris mitu mu lugejat on mulle just viimastel nädalatel tunnistanud, et nad mõtlevad surmast, enesetapust. Samuti olen ka kuulnud lugu, kus inimene lahkuski meie seast omal soovil. Loomulikult peab neil teemadel rääkima ning see ongi paratamatult elu osa. Aga seda kõike ei tohiks võtta liiga kergekäeliselt. Need on sõnad ja laused, mis lähevad väga sügavale hingesoppidesse. Elu on siiski kingitus.

Viimastel nädalatel on ka meediasse jõudnud päris palju igasuguseid vaimse tervise teemasid, mis samuti peaaegu suitsiidiga on lõppenud. Kõige markantsemaks näiteks nende seas kunagine Eesti korvpallikoondise liige Rain Raadik. Ta käis oma viimaste aastate katsumusest rääkimas nii Mängumeeste podcastis (leitav siit: https://www.youtube.com/watch?v=Ld_sDMqMWp8) kui ka selle nädala Ringvaates (vist oli lausa eile, neljapäeval, 6. veebruaril, soovitan järgi vaadata). Need teemad ja siis avameelsus liigutasid mind hingepõhjani. Üks Raini mõttekäik läks mulle aga eriti hinge, millega isegi olen kunagi väga tumedatel aegadel kokku puutunud. See on sisemine võitlus, kus üks osa sinust ei taha enam elada, aga teine pool kardab üle kõige siin maailmas justnimelt surma. Nii sa siis kõõludki päevade ja ööde kaupa seal kahe äärmuse vahel. Lõppkokkuvõttes vajame me kõik rohkem märkamist ja lõpuks seda vaimujõudu, et abi küsida.

Ka minult on minust hoolivad inimesed korduvalt küsinud, kuidas mul elutahtega lood on. Muidugi on mu peast ja hingest igasugused mõtted ja emotsioonid läbi käinud. Küllap olen oma teadvuses ka need suitsiiditeemad läbi hekseldanud, aga reaalselt ei ole see võimalus minu jaoks siiski eksisteerinud. Isegi, kui lõpuks kaotaksin kõik, siis elu peab ikkagi jääma. Üks kallis inimene kirjutas mulle hiljuti: "Kui su koorem kunagi muutub liiga raskeks, pane see kasvõi siia meie chatti maha, aga selliste asjadeni ei jõua, eks." See on nii armas, see on nii hooliv, see on nii tähtis. Mina siit maailmast vabatahtlikult ei lahku. Kusjuures, see võibolla kõlab ehk veidi isegi küüniliselt, aga selliste asjade paremaks mõistmiseks on just matused. Just seal näed sa, mida tähendab surm nende jaoks, kes siiapoole elusatena alles jäävad. See on lein, mis on sõna otseses mõttes füüsiliselt nii valus ja talumatu. Miks ometigi peaksime oma lähedastele seda vabatahtlikult tegema? Loomulikult mõistan ma, et aegajalt tundub meile, et muid lahendusi justkui polegi, et kõik on nii kannatamatu ja me ei suuda seda enam taluda. See kõik on nii inimlik. See kõik on nii vastikult valus.

Siia postituse lõppu räägiksin ma natuke siiski ka rahateemadel, kuna tunnen, et peaksin ülevaate andma sellest, kui palju ma teie käest tänaseks abi olen saanud. LHV kontole on kokku tehtud ülekandeid 299,50 EUR eest. Bondora kontole kokku 110 EUR eest. Aga abi sain ma ka mujalt. Nagu öeldakse, teatud hetkedel neelab inimene oma häbitunde alla ja küsib abi ka nendelt, kellega pole võibolla aastaid suhelnudki. Täpseid summasid ma siinkohal siiski avaldama ei hakka, aga seis on juba palju palju parem kui veel kuu aega tagasi, mil tundsin tõsimeeli, et kõik varisebki kokku. Ning seda kõike vaid 3 kuud enne päästvat aprillikuud. Ma tean, et räägin sellest aprillist juba liiga palju ja kohe kuidagi ei jõua seda ära oodata. Aga see tõesti ongi minu praeguses seisus tõeline päästepaat. Loodan lihtsalt kogu hingest, et pean sinnani vastu. Ja nüüd neelan ma taas oma uhkuse alla ja tunnistan, et tegelikult on ka praegu iga lisaeuro mulle suureks abiks, mis siis, et suurem oht on korraks möödas. Selle kõige tõttu palun teilt kõigilt vabandust, et taaskord siia postituse alla need abistamise võimaluse rekvisiidid lisan.

LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400

Segased emotsioonid, keerulised ajad

Üks asi, millega ma oma hinges kuidagi leppida ei suuda, on mu vajadus abi järele. See kõik paneb mind kuidagi nii madalana tundma. Kas selle jaoks ma käisingi omal ajal korralikult koolis, omandasin kvaliteetse hariduse, ehitasin üles märkimisväärse karjääri? Ma peaksin tänasel päeval nautima oma (elu)töö vilju, mitte virelema, pidevalt oma võimalusi kalkuleerima ja abi kerjama. See kõik on mu jaoks täiesti talumatult valus ja pettumust valmistav. Teatud mõttes võib ju keerutamata öelda, et ma olen läbi kukkunud. Jah, ma siin ju siplen ja tõmblen ning otsin igasuguseid õlekõrsi (aegajalt neid leides ka), kuid suures plaanis on seis halb.

Jah, mingid lahendusteed on veel mul endiselt läbi proovimata. Aga ka seal on erinevaid konkse ja takistusi. Sisuliselt oleks mul vaja kuidagi jõuda olukorrani, kus hundid on söönud (ehk siis kõik laenuandjad) ja lambad terved (ehk siis mu vaimne tervis, karjäär ja muidugi ka pereelu). Neid muutujaid on selles mängus nii palju, et seda kõike ma ei jaksa vähemalt praegusel eluperioodil siin kuidagi avalikult lahatagi.

Üks hea uudis on mul siiski ka. Selle lepingu, mis siin eelmisel nädalal ohtu sattus, suutsin ma siiski vähemalt ajutiselt ära päästa. Sõber sattus mu eelmist postitust lugema ja pakkus oma abi. Ja see on nüüd makstud ja vähemalt 2-3 kuud selle katkestamise ohtu ei ole. Ning siis peaks olema ju käes kauaoodatud aprillikuu ja 2024. aasta boonuste jagamise aeg. Ehk siis selle pärast ma enam ei muretse. Aga ma vist olen tänaseks end nii ära väntsutanud nii vaimselt kui läbi selle vaimsuse ka füüsiliselt, et ma ei jaksanud sel hetkel oma hinges muud teha, kui panin korra käe rusikasse ja sosistasin omaette: "Jee".

Kusjuures, ma olen päris palju hakanud mõtlema sellele, et kui kunagi peakski minu loost raamat ilmuma (hetkel on kogu see idee tegelikult soiku jäänud ja ma ise ei jaksa seda edasi torkida ka), siis kindlasti oleks see veelgi avameelsem kui blogi ealeski olnud on. Sest igasuguseid kõige tumedamaid mõtteid ja emotsioone ei ole ma suutnud ega soovinud siia blogisse kirja pannagi. Ja neid pole ma siiani kellegagi jaganud, isegi mitte privaatselt. Aga vaikselt mu pilves nad mustanditena ripuvad (ma pole neid hiljem tegelikult isegi üle lugeda tahtnud). Nii palju võin siiski öelda, et oma elu kallale ma kippuda ei kavatse, mitte mingil juhul. Neid ehmatusi olen ma nooruses endale paaril korral tekitanud ja tuleb tunnistada, et see oli liiga ebameeldiv, et seda kõike uuesti proovida. Pealegi, ma armastan elu. Mis siis, et viimasel ajal tundub, et see armastus justkui on ühepoolne. Aga küll läheb paremaks. Peab lihtsalt minema.

Praegu lohutan ja innustan ma end kõige rohkem sellega, et tegelikult on mul veel vastu vaja pidada ainult paar kuud. Siis läheb sisuliselt üleöö palju paremaks. Loomulikult ei saa ma siis kõike korda, aga ma saan vähemalt tagasi joonele, tagasi sinna, kus ma saan oma kohustustega kenasti hakkama. Siis jääbki vaid uskuda, et enam mingeid vigu sisse ei lipsa, asjatuid riske ei võta ja saan lihtsalt rutiinse töö ja vaevaga tõotatud maale ehk siis võlavabadusse. See sõna ise kõlab minu jaoks nii ebareaalselt, et selle mõtte ja unistusega olekski hea see postitus praegu lõpetada.

Erinevaid mõtisklusi siit ja sealt...

Üks kõnekas aspekt, mis eristab pikaajalist võlglast niiöelda tavarutiinis elavast inimesest, on üldine pingetaluvus ja tundlikkus oma eksimuste suhtes. Sisuliselt võib öelda, et võlglane elab iga päev suures hirmus ja ärevuses. Ühel hetkel ei julge ta enam ühtegi suuremat otsust vastu võtta, sest kardab, et sellest kujuneb järjekordne läbikukkumine, mida vaimselt juba praktiliselt võimatu taluda. Seal pole isegi vahet, mis laadi eksimustega tegu on. Kas mingid suuremad finantsotsused või kasvõi igapäevaelu või tööga seotud vead. Kui midagi sellist juhtub ja ma seda märkan ning tajun, siis on see minu jaoks üks järjekordne ebaõnnestumiste tilgake niigi juba üle ääre ajavas kannatuste karikas. Järjest keerulisem on seejuures taas püsti tõusta ja edasi pürgida. Aga ometigi (vähemalt siiani) olen ma endiselt jalgel. Mis siis, et arvatavasti 10-kordselt läbipõlenud, aga ma siiski eksisteerin ja toimetan, ma olen endiselt elus. Ning see on juba väärtus omaette.

Tsiteeriksin siinkohal üht kommentaatorit. "Ma ei tea, mis sina sellest arvad, aga üks viis otsida tuge on lihtsalt kellelegi rääkida, et mitte tunda end väljakutsega üksi. Kui tunda end millegi pärast halvasti, võib see teha ka rääkimise ja jagamise raskeks, aga murega üksinda olemine võib teha juba suure mure veel suuremaks. Aga eks ka jagamiseks oluline, et oleks keegi, keda usaldad ja kes oskab päriselt kuulata ja mitte hukka mõista." 

Minu vastus sellele oli järgnev: "Tänan nende mõtete eest. Tegelikult olen ma enda sees hakanud viimasel ajal tunnetama hoopis seda, et ma justkui nämmutan üht ja sama teemat kogu aeg. Eks ma olen ju siin blogis enamus asju lahti harutanud ja mõtestanud, et kui hakkaksin kellegagi veel neid teemasid analüüsima, siis justkui kordaksin ennast. Kuigi tegelikult saan ma aegajalt nii kirju ka erinevaid kommentaare, mis avavad jälle uusi vaatenurki. Et siin tekibki tihtipeale mõte, et kes see viitsib seda hala lõputult kuulata. Pigem vajaksingi ilmselt inimest, kes oskaks niiöelda õigeid küsimusi küsida ja mind ja mu mõtteid suunata." 

Taaskord kommentaator vastu: "Huvitav reaktsioon. Ütled, et kui kellegagi jagaksid, siis räägiksid samu asju ja sulle tundub, et oled neid teemasid juba piisavalt lahti harutanud. Kas pead silmas, et see ei oleks huvitav teisele poolele või et tahad ise kuidagi mõtetega edasi liikuda? Pidasin toena silmas mitte seda, et arutad kellegagi probleemide lahendamist, vaid et lihtsalt saad väljendada enda tundeid ja tunda, et sind mõistetakse, et oled ilma hukkamõistuta nähtud ja kuuldud. Mõnikord tekitab selline kogemus.. rahu." 

Mina: "Jah, selles mõttes on sul õigus, et kuna ma olen iseenda mõtteid meeletult palju siin aastate jooksul keerutanud (natuke ehk on siin kaasamõtlejaid olnud, aga väga suur osa katsumusi ja igasuguseid sundmõtteid on siiski minu enda sisse jäänud), et selleks, et kellegagi neid asju arutada, peaksin meeletult palju enne oma olukorda tutvustama. Ja noh, olgem ausad - kui palju neid mängusõltlase ja võlaorjade mõttemaailma mõistjaid meil ikka on. Eks seegi kõik ole siin omamoodi eelarvamus, et ma juba eos usun, et keegi mind niikuinii ei mõista ja igasuguse lisanegatiivsuse hirmus jätangi lõpuks kõik endasse. Või siis parimal juhul vormub sellest mõni postitus siia blogisse. Ning suures plaanis on lisaks kõigele muule mu hinges üks suur punane joon. Igapäevaelu isana, abikaasana ja ka oma eriala tippspetsialistina ei tohi kannatada saada. Seega, ma justkui ei saagi endale praeguses seisus lubada neid hetki, et võtta aeg maha ja kellegagi mingeid pikaajalisi vestlusi maha pidada."

Lapsepõlveradadelt eneseväärikust otsimas...

Üks asi, mis pikaajalise krediidivõlglase elus ja sisemuses tugevalt proovile pannakse, on eneseväärikus. Mina olen selles osas viimaste aastatega päris palju muutunud. Varasemalt (ehk siis enne rahaliste raskuste algust) ei kujutanud ma end ette olukorrast, kus ma pean oma ego alla neelama ja oma muredest üldse kellelegi rääkimagi. Ning seejuures ka abi paluma. See protsess on mu olemusele olnud väga raskeks katsumuseks. Eks ma mõistan, et ega see teema ilmselt kõiki ei kõneta ja ilmselt on mu lugejate seas omajagu ka neid, kelle jaoks igasugune abi küsimine ja ka abi pakkumine on elu tavapärane osa. Minuga see paraku nii ei ole. Pole kunagi olnud.

Ma läbisin hiljuti ühe vaimse tervisega seotud koolituse, mis koosnes neljast seansist (kuni 1,5-tunnised Zoomi videokõned). Seal püüdsime me muuhulgas jõuda ka minu praeguse olemuse juurpõhjusteni. Miks ma käitun just nii nagu ma käitun? Miks hoian ma enamasti oma emotsioonid enda teada, miks igasugused abistamisega seotud teemad minu jaoks nii keerulised on? Miks ma üldse selliselt sõltuvuste küüsi langesin? Kuidas võidelda oma ärevusega? Mida ma üldse saaksin ette võtta, et oma energiaväli ja üldine olemus tagasi tasakaalu saada? Sinna juurde igasuguseid harjutusi, millega oma mõtteid õigesse suunda lükata ning millega oma ärevust tekitavaid sundmõtteid maha suruda.

Üsna kiiresti jõudsime me nende seansside käigus lapsepõlveni. Ja see on ülimalt loogiline. See on just see aeg, mil me inimestena kujuneme. Ning meid kujundavad meie lähedased, meie vanemad, meie õed-vennad, parimad sõbrad. Mina kasvasin üles üsna tüüpilises nõukaaegses peres tavalises äärelinna magalarajoonis. Kuna meid oli peres päris palju, siis ega sellist vanematepoolset hoolt või suunamist meil väga palju ei olnud. Eks aeg oli selline, kus kõik tegid muudkui tööd ja emotsioonid, soojus ja tunded olid pigem tagaplaanil. Teatud mõttes tuleb tõdeda, et ma pole kunagi tundnud mingit erilist perepoolset toetust või hoolimist. Kuna koolis läks mul enamvähem hästi (neljad-viied, vahest harva eksis sinna mõni kolm ka), lisaks käisin ma ka tublisti trennis (selle organiseerisin ma ka endale ise, 8-aastaselt), siis eks ma justkui olingi selline laps, kellele erilist tähelepanu ei pea ju pöörama - sain ju vähemalt väliselt kenasti oma eluga hakkama. Aga sinna see koer maetud ongi - ma pusisin kogu lapsepõlve ja teismeliseea omaette ja saingi hästi hakkama. Lõpuks viisin ma oma lati teiste silmis nii kõrgele, et isegi mu ülikooli lõpudiplom ei pälvinud erilist tähelepanu. Mu lõpetamisele tulid vaid mu vanemad (ja mulle tundus, et nemadki pigem kohustusest).

Eks omaette märk on ju seegi, et tänasel päeval ei ole mul mitte ühtegi tõelist sõpra, kes oleks pärit sellest ajast, kui ma veel laps olin. Eks tuttavaid ja igasuguseid kooli/klassi/trennikaaslasi ikka mu Facebooki sõbralistis on, aga nemadki on seal justkui selle pärast, et noh, tuttav nimi ju ikkagi. Kuigi mu keskkooli lõpetamisest on tänaseks möödas peaaegu 30 aastat, siis olen ka selle aja jooksul vaid ühel korral klassikokkutulekul käinud. Koolikokkutulekutele pole seejuures mitte kordagi läinud. Sest tegelikult ma ei tunne neid inimesi, mul puudub vähimgi side nendega. Ja sellist tänapäevast small talki ma lihtsalt ei oska ega ka soovi rääkida. Eks mul oleks hingel ju päris palju, millest jutustada, aga olgem ausad - need ei ole ju õiged kohad ega pole ka selleks õige aeg. Kui ma vaatan oma Facebooki sõbralisti, siis reaalselt on seal ainult 2-3 inimest, kellele ma oleksin üldse valmis oma viimaste aastate muredest rääkima (ja eks ma tegelikult ju neile olengi oma katsumusi avanud).

Kui teile tundub, et see jutt kisub siin jube masendavaks ära ja varsti hakkan enesetappu planeerima, siis ei, kaugelt sellest. Mul on siin elus siiski veel omajagu teha ja ka vähemalt üks inimene, kes mind väga vajab. Seega, mina kavatsen veel päris pikalt elada, et näha oma lapse kooliteed ja olla tema jaoks olemas. Nüüd jõuame taas aga selle eneseväärikuse küsimuse juurde. Nii palju olen ma tänaseks oma seisu selgeks mõelnud, et suures plaanis ongi mul kaks võimalust. Kas nui neljaks omade jõududega hakkama saada, kasvõi pankrotti minna ning selle juures säilitades usu enda väärikusse ja tõekspidamistesse. Või siis neelan ikkagi aegajalt oma uhkuse alla ja palun ka abi. Kuigi tean, et see sada või kakssada eurot on sisuliselt lihtsalt üks järjekordne päästerõngas, et järgmise kuuni vastu pidada. Ja siis jälle järgmise kuuni. Ja nii edasi. Loomulikult ei ole ma nende valikuvariantidega rahul, aga mis parata. Selliseks ma oma elu praegu elanud olen ja kuidagi on vaja selle kõigega ikkagi toime tulla. Lõputult ei saa ma ju teiste inimeste kannatlikkust minu suhtes proovile panna.

Vaimselt teeb selle olukorra keeruliseks ka see, et tegelikult oli mul aasta tagasi parem seis kui praegu. Selle koorma pikaajalisus on just see, mis siin lõpuks tahab maha murda. Aga ma ei murdu.

Eks ikka ja jälle tekib muidugi inimestel küsimus, et miks ma näiteks oma vanematele pole oma probleemist rääkinud. Miks ma neilt pole abi palunud? Eks nüüd võin sellel teemal veidi avatumalt rääkida ka, kuna olen siin eelnevalt veidi seda tausta avanud (lapsepõlve kirjeldust siis ennekõike). Mul ei ole kunagi ei ema ega isa osas sellist head, usalduslikku suhet olnud. Kuid vaatamata sellele, teatud piirini olen ma oma emale siiski ära rääkinud, milline mu olukord praegu on (kuigi jah, nagu ikka - kui keegi sulle oma muret räägib, siis võid kindel olla, et vähemalt algne versioon on vaid jäämäe veepealne osa ning enamus probleemi tõsidusest jääb rääkimata). Paraku oli aga tema reaktsioon üsna kiire ja konkreetne - tema mind ei aita. Ja nii see jutt lõppeski. Isa ei tea mu seisudest mitte midagi (vahemärkusena siis see, et mu ema ja isa lahutasid mõned aastad tagasi ja tänaseks enam omavahel ei suhtle üldse). Selline lugu siis minu ja minu vanemate omavahelisest läbisaamisest. Eks ma suhtlen nende mõlemaga aegajalt ikka, aga see kõik on selliste üsna tugevate reservatsioonidega. Viisakalt, sõbralikult, aga mingit meeletut soojust või sügavust seal ei ole. Olen isegi mõelnud, et küllap ma justkui ei oskagi enda algatusel mingeid väga südamlikke suhteid luua. Kuigi hinges ju tahan ja vajan neid. Ja mis kõige tähtsam - ma tahan olla oma pojale parem lapsevanem kui minu vanemad mulle olid. Ma loodan, et suudan seda. Mis siis, et hingeliselt, rahaliselt, vaimselt olen ju katki.

Ebamugavalt raske on, aga tuleb hakkama saada...

Juba pikemat aega pole ma enam suutnud oma lugu edasi jutustada. Asi pole kaugeltki selles, et mul poleks enam midagi rääkida, vaid pigem on asi masenduses, kurbuses, jõuetuses. Ei jaksa lihtsalt. Nii ongi olnud "toredaks" kattevarjuks, kui saatusekaaslased soovivad omi lugusid minu blogi kaudu jutustada. Eks kokkuvõttes ongi mul ju vabadus siia kirjutada täpselt seda, mida ise õigeks pean. Aga praegu tunnen, et pean end natuke siiski ka oma loo osas tühjemaks kirjutama.

Muidugi on taaskord käes ka see tumemust novembrikuu oma vähese päikesenergia ja pidevate hallide toonidega. Aga noh, küllap ma ei halaks siin seda novembrit taga, kui mu enda vaimne seisund oleks veidigi parem. Mis ma siis kokkuvõttes üldse öelda tahan? Ilmselt ennekõike seda, et pikaajaline võlglase periood on ülimalt kurnav. Sisuliselt on tegemist ellujäämiskursusega, millel mõnes mõttes puuduvad juhendajad. Selle sees olles pean ma ise kõik otsused tegema. Proovima päevast-päeva, kuust-kuusse lihtsalt ellu jääda. Kuna ma selline paras introvert olen ja häid sõpru on mul pigem vähe, siis on ka see inimeste hulk, kellelt abi saada, mul vägagi piiritletud. Ning eks ma aja jooksul olen need suhted natuke ka selles mõttes proovile pannud. Kui ikka iga kuu või kasvõi iga paari kuu tagant pean jälle kelleltki paarsada eurot küsima järgmise palgapäevani, siis lõpuks tunnen ma end selle kõige tõttu nii halvasti, et pigem lasen asjadel omasoodu minna. Kui ikka kodus mingid veetorud lekkima hakkavad või suudan mõne laenulepingu unarusse jätta ja ära unustada (ning sellest tekivad jälle ootamatud lisakulutused), siis juhtubki see, et olen omadega parajas puntras. Ning siis lõpuks lähen ja küsin jälle mõnest FB laenugrupist rämeda intressiga laenu, sest noh, nii on vaimselt kergem. Teoorias ma muidugi tean, kui valed need otsused on, aga samal ajal ei suuda ma neil hetkedel ka midagi paremat välja mõelda. Kuigi jah, eks see üks paras püksi pissimise värk ole. Alguses on soe ja hea, hiljem aga tagajärjed üsna ebameeldivad ja vastikud. Ma pean ausalt tunnistama, et veel mingi pool aastat tagasi ei suutnud ma mõista inimesi, kes nendest laenugruppidest laenu võtsid. Ja noh, veel mingi 5 aastat tagasi ei saanud ma ka neist aru, kes kiirlaene võtsid. See kõik tundus mulle absurdne. Et kus küll ometigi selliste inimeste mõistus on. Aga olles ise nüüd kogu selle supi sees ja ilmselt kõikvõimalikud etapid läbi proovinud ja elanud, siis mõistan seda kõike vägagi hästi. See ongi üks suur paanika, suur meeleheide.

Nagu mainisin, on mu lähikondlaste ringkond vägagi väike. Ning iga kord, kui abi küsin, tunnen end äärmiselt halvasti. Jah, ma olen alati kõik summad tagasi maksnud ja selles mõttes justkui probleeme ju pole. Aga see küsimine ise ja siis see ebamugavustunne inimeste ees - need on ääretult ebameeldivad hetked mu jaoks. Aga no, mis sa teed, kui valede otsuste tõttu on juba poole kuu pealt rahad kulutatud ja poleks raha enam söögigi jaoks. Meeleheites saabki siis süda külmaks aetud ja need küsimused ära küsitud. Aga pikas plaanis pole see kõik muidugi jätkusuutlik lähenemine. Ma ei saa niimoodi jäädagi lootma sellele, et keegi mind turgutab või aitab kuust kuusse. Jah, eks see kogu protsess on tohutult pikk ja vastik, aga lõppude lõpuks peavad asjad ikkagi paremuse poole ka liikuma hakkama.

Aga selle kõige taustal olen ma muidugi hakanud järjest enam mõistma inimsuhete tähtsust ja ka inimlikkuse ning hoolivuse väärtust. Olen saanud abi ka inimes(t)elt, kelle puhul olen tunnetanud, et ilmselt nad tegelikult ei saanud seda minu aitamist endale lubadagi. Muidugi loodan ma, et peagi saabub aeg, mil mul on jälle parem ja ka rahalises mõttes toredam olla. Ning siis tahan ma olla olemas kõigi inimeste jaoks, kes mind on toetanud hetkedel, mil mul oli tõeliselt raske. Selles mõttes on kogu see protsess mind kindlasti pigem paremaks inimeseks muutnud. See tunne, et isegi kui sul on raske, ulatad sa ikkagi oma abikäe inimesele, kellel on veelgi raskem.

Ma veel ei tea, millal mul kergemaks läheb. Igakuiselt need võlasummad ju loomulikult muudkui vähenevad ning siiani püsin veel pinnal. Endiselt on kõik lepingud kehtivad ning inkassod või kohtutäiturid mind veel ei ähvarda. Vahepeal tegelen ma seejuures parajalt enesepettusega ja mõtlen olukorra enda jaoks kergemaks kui see ehk tegelikult on. Aga see annab omamoodi vaimujõudu juurde. Ning lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam see, et tööalaselt olen ma viimastel kuudel elu parimas vormis. Ma tõesti suudan seda kõike nautida ja olen meeletult motiveeritud oma ülesandeid täites. Igasugused kõrvalised tegevused on kuidagi eemaldunud mu tööpäevadest. Vahepeal pole aega lõunatki süüa. Produktiivsus on üsnagi kõrge ja ülemus on rahul. Ning mina ise ka.

Eks ma ootan muidugi hilistalve ja kevadet. Siis peaks taas olema lootust suuremale aastapreemiale ja äkki isegi ka palgatõusule. Kahjuks veebruaris tulevast tuludeklaratsioonist enam midagi head oodata ei ole, sest igasugused seadusemuudatused on võimalikud tagastused ära lõpetanud. Aga tuleb vastu pidada ja edasi rühkida. Muud ei jää üle lihtsalt.

Siia lõppu ehk veel nii palju, et õnneks mu peavalude põhjus on olnud puhtalt vaimne. Mingeid ajukasvajaid või muid anomaaliaid ei leitud. Neelan aga muudkui oma kollaseid tabletikesi edasi ja annan endast parima. Iga päev.

Üks nutt ja hala, aga vähemalt ausalt...

Ma olen üks kuradima hädapätakas, ma ütlen. Kuidagi ei suuda enam oma asjadega hakkama saada. Juhe on koguaeg koos, pea valutab, iiveldab, söögiisu pole. Mõtted muudkui ketravad ja ketravad. Miks see kõik mulle kaela ikkagi on lennanud, mida siin juba oma 4 aastat läbi olen pidanud elama. Ma oleks nagu mingis tardunud olekus. Teatud mõttes on elusihid kuidagi ära kadunud. Täielik ebakindlus on mind haaranud. Isegi praegu siin seda postitust kirjutades kardan, et no keda ma enam siin kõnetan. Kellele seda üldse vaja on? Üks vastik halamine ainult. Mu enesehinnang on üsnagi kiires tempos kogu täiega miinustesse kihutanud. Seejuures, kui keegi isegi juhtub küsima, kuidas mul tegelikult läheb, siis ega ei jaksa ega soovigi väga pikalt oma muresid kurta. Energiat ei jagu selleks lihtsalt. Võibolla, kui kellegagi jooma satuksin ja piisavalt palju aega oleks, siis ilmselt plahvataks ja räägiks kõik pisarate saatel välja. Sest noh, olgem ausad, üks paras nutulaul vaikse ja kannatava maski varjus see mu elu ju praegu ongi. Aga eks see kõik ongi üks krediidivõlglase argipäev. See pinge ja stress, mis suuresti depressiooniks välja kasvanud.

See kõik on mu füüsilisele tervisele ka mõjuma hakanud. Ma vähemalt oletan, et see on see juurpõhjus. Juba kuskil maikuu algusest võitlen ma igapäevaselt ja igaöiselt väga tugevate peavaludega. Perearsti kaudu sain siin ka neuroloogi jutule, kes määras mulle MRT uuringud. Aga sellel teenusel on nii pikad järjekorrad, et löögile ma veel sinna pääsenud ei ole, seega mingit ametlikku diagnoosi ega selgust mul veel ei ole. Hetkel olen siin ca. 1,5 kuud elanud järjekordsete antidepressantide abil, mille neuroloog mulle välja kirjutas.

Suure kergendusohkega saan vähemalt nentida, et tööisu ja motivatsioon on mul üsna laes. Sest mu tööandja on mind päris palju toetanud ja aidanud (rääkisin neile mingil määral oma loo ära, detailidesse laskumata ja hasartmänge mainimata). See tänutunne nende sammude eest, mida nad mulle välja pakkusid, on ääretult suur. Ja tööl annan ma endast üle 100% (kuna mul kadus aasta alguses ootamatult lisatööamps ära, siis nüüdseks teen erikokkuleppel oma põhitöökohas veidi ületunde, eraldi töövõtulepingu alusel). Aga isegi kõike seda arvesse võttes vähenevad need laenud ääretult aeglaselt ja see närib mind sisemuses meeletult. Rääkimata igasugustest süümekatest, mis muudkui piinavad mind.

Kokkuvõttes ega ma ei ootagi, et keegi mind lõpuni mõistaks või sellest kadalipust aru saaks. Parafraseeriksin siinkohal üht Õhtulehe artiklit, mis rääkis alkoholisõltuvusest. "Iga sõltuvusega on nii, et reaalsustaju muutub. Juhtub see, et sa ei kujuta enam oma elu ilma mängudeta ettegi. Sa ärkad üles ega tea enam, kuidas olla. Vaatad kõiki teisi inimesi, imetled neid ja mõtled, et kuidas nad suudavad küll elada niimoodi, et nad ei mängi. Sinu jaoks pöördub kõik pahupidi ja mängud ja panustamised muutuvad normaalsuseks, ebanormaalne on ilma nendeta olla. Ja see on sõltuvuse juures ilmselt kõige hirmsam. Sa lõpetad elamise, sest see reaalsustaju kaob koos sinu isiksusega, koos sinu terve eluga ja sa muutud mitte millekski. Samal ajal on see ka tihti põhjus, miks inimesed panustavad ja hasartmänge mängivad – et tunda mitte midagi ja et sellesse ära kaduda. Kõik mõtted muutuvad abstraktseks ja kõigest hakkab lihtsalt suva.  Sa lepid enamiku asjadega. Sul on ükskõik, kas tuba on must, kas sa ei ole mitu päeva ennast pesnud, sul pole tööd või sul on kõik koolitööd tegemata. Sa lepid sellega, sest sa ei ela enam oma elu." Ning loomulikult kaasneb selle kõigega ka aastaid kestev võlaorjus. Sest varem või hiljem hakkavad kõik mängusõltlased mängima selle rahaga, mis ei kuulu enam neile. 

Mina olengi see ülimalt hoiatav ekstreemne näidis, mis võib sellisel juhul lõpuks juhtuda. Jah, väliselt olen ma endiselt funktsioneeriv. Aga sisimas tunnen tegelikult juba väga pikka aega, et ma pole midagi väärt ja ega ma neid asju enam hinnata ei oska, mida saavutanud olen. Sest igasugused rahamured on selle totaalselt ära varjutanud.

Järjekordne madalseis ületatud, liigume edasi

Niisiis. Järjekordne üsna suur ja sügav madalseis on tänaseks ületatud. Loomulikult annan ma endale aru, et selliseid hetki nagu mind nüüd eelmisel nädalal tabas, kus justkui kõik tundus juba nii mõttetu ja masendav, tuleb mu teekonnal ilmselgelt tulevikuski ette. Aga ma tõesti vajasin selle välja kirjutamist ja kasvõi korraks selle enesekindluse maski eest heitmist.

Pärast eelmist postitust sain ma päris palju kirju ning mul oli mitmeid avameelseid ja südamlikke vestlusi erinevate inimestega. Nende seas oli nii neid, kellega olen ennegi oma südant puistanud, kuid oli ka neid, kellega suhtlesin tegelikult alles esimest korda (kuigi nime olin ennegi märganud oma lugejate seas). Te kõik aitasite mind oma nurkade alt ja suunasite mu mõtted ning emotsioonid õigematele radadele tagasi. See teadmine, et te olete mul kuskil taustal alati olemas, on midagi väga erilist ja olulist. Aitäh teile, et te olemas olete! Aitäh, et pidasite vajalikuks mulle need head sõnad teele saata. See kõik on minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega.

Ning tegelikult tegin ma ühe tähtsa sammu veel selle kõige peale. Ma rääkisin oma olukorrast oma emale. Ma lihtsalt tundsin, et pean seda tegema - saagu, mis saab. Liiga sügavale detailidesse ma oma looga ei läinud, kuid rääkisin siiski ära oma pahed, sõltuvused ja ka selle, et olen igakuiselt üsna keerulises seisus, kust allakukkumine võib tulla sisuliselt millest iganes. Et saan küll enamvähem oma asjadega hakkama, aga see on üks korralik ellujäämiskursus. Minu suureks üllatuseks võttis ta olukorda üsna rahulikult, kuulas mu ära ja oli mõtteis igati minuga. Loomulikult ei oota ma temalt, et ta mu võlgasid nüüd kinni maksma hakkaks, aga teadmine, et keegi ülioluline inimene on teadlik, mis seisus ma olen, annab teatava hingerahu mulle. Et kui ikka juhe jälle kokku jookseb, siis tean, et ta on mu jaoks olemas. Muidugi võib siin tekkida küsimus, et miks just emale, aga mitte abikaasale, ent seda teemat ma kahjuks siin lahata ei saa, sest see on paraku liiga isiklik teema ja seotud üsna tugevalt ka palju olulisemate ja elulisemate küsimustega, kui lihtsalt raha, võlad või sõltuvused.

Lisaks kõigele muule aitas see aeg mul nüüd enda jaoks paremini mõtestada ka seda, mis seisus ma siis õigupoolest omadega olen ja mida olen tänaseks sellel teekonnal saavutanud. Sõnastasin ka selle ühes Facebooki grupis kommentaarina ning kopeerin selle ka nüüd siia postitusse. Selline aastatepikkune raske aeg on teatud mõttes ka kasulik olnud - see on sisuliselt koondanud kokku kõik mu võimekused ja loovused. Sest elu tahab ju elamist ka võlakoorma all ägades. Nii olengi nende aastate jooksul oma sissetulekud sisuliselt kolmekordistanud, ma olen kriitiliselt üle vaadanud kõik oma väljaminekud ja teinud ka seal vajalikud optimeerimised ja kohandused. Lisaks olen avastanud ka mõningaid sissetulekuliike, millest varem aimugi polnud (Google AdSense näiteks). Ehk siis varasem laisklev mugavustsoon on olude sunnil muutunud ellujäämiskursuseks, kus lihtsalt tuleb rakendada oluliselt suuremat osa oma ajupotentsiaalist kui eales varem. Rääkimata sellest vaimujõust, mis samuti suurt vatti saab. Kokkuvõttes loodan, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kunagi peab see ju kõik lõppema ja siis on põhjust enda üle juba tõeliselt uhke olla!

Nüüd, mil olen taaskord end leidmas ja ka positiivne energia on taastumas, siis on oodata peagi ka erinevaid postitusi Keni ja Maria lugudega. Ja eks ma hoian ka enda asjadega teid rohkemal või vähemal määral kursis. Aitäh veelkord, et endiselt mu lugusid soovite lugeda ja et teile need tõepoolest ka korda lähevad. See kõik on mulle ääretult tähtis! Muideks - saan tänaseks teile kinnitada ka seda, et ka mu raamatu koostööprojekt on kenasti algstardi saanud!

Oluline ülestunnistus

Teate, mu kallid lugejad, ma pean teile midagi olulist üles tunnistama. Ma olen vaimselt juba paar viimast kuud olnud täiesti teovõimetu, ainult tahtejõu pealt hoian end veel oma poja ja pere nimel kuidagigi elusana. Siiani olen enamvähem suutnud siiski tööasjad ära teha, aga mul pole õrna aimugi, kui kaua see kõik veel jätkusuutlik on. Mu vaim on igasuguseid süümekaid ja hirme täis. Eks lisaks see üksinda kogu selle koorma kandmine, igapäevaselt rõõmsa näo ette tegemine nagu kõik oleks hästi. Tegelikult ju pole hästi! Isegi siin blogis olen üritanud seda mingit enesekindlat muljet jätta nagu kõik oleks mul kontrolli all. Olen üritanud endasse läbi nende postituste süstida seda positiivsust, lootes, et kui sellest kirjutan, siis see lõpuks jõuab päriselt minu enda sisse ka. Lisaks tunnen ma ju justkui vastutust ka teiste võlglaste ees, kellele mingil määral olen justkui teejuhiks ja majakaks. Kellekski, keda uskuda ja usaldada. Ei tahaks ju kedagi alt vedada. Aga kahjuks ei suuda ma enam seda tegelikkust enda sees peidus hoida.

Ma teenin mingit Eesti kahekordset keskmist palka, aga suures plaanis elan nagu vallavaene, äärmiselt kokkuhoidlikult ja säästvalt. Lisaks on mul tekkinud hirmud, et tegelikult piisab mingist 2-3 nädala pikkusest haiguslehest ja ma olen võlgades ja kõik mu laenulepingud on tuksis. Hirmuäratav on ka see, et endiselt on neid lepinguid lihtsalt nii meeletult palju. Igakuiselt pean ma tegema kuskil 20 ülekannet puhtalt oma lepingute katteks, see ei ole kuidagi normaalne arv. Paraku olen aga sellises seisus, kus mulle refinantseerimist ei pakuta, sest pangakonto väljavõte on lihtsalt niivõrd kole. Olen siin vaikselt uurinud ka oma kinnisvara tagatisel erinevaid võimalusi, aga paraku on kodupanga poolt päris suur hüpoteek peal ning ilma seda vähendamata ei võta mind keegi jutule (jah, paar infopäringut ma juba saatsin ka, seega see ei ole paraku lihtsalt arvamus, vaid nii ongi).

See kõik on hakanud ka mu füüsilist tervist juba mõjutama - tihenenud on igasugused paanika- ja ärevushood, mille vastu siiani olen aegajalt palderjanitablette võtnud. Kohe kuidagi ei sooviks antidepressantide poole liikuda. Lisaks lööb aegajalt üsna lambist ka silme ees lihtsalt virvendama. Ja see kõik kestab praeguse tempo järgi vähemalt paar aastat veel enne kui paremaks hakkab minema. No ja rääkimata sellest inflatsioonist ja tapvast euribori tõusust. Ma olen alati olnud see tüüp, keda peetakse mõistlikuks, asjalikuks ja kindlalt kahe jalaga maa peal olevaks - selliseks ülimalt turvaliseks ja usaldusväärseks inimeseks. Kui nüüd peaks aga kuidagi välja tulema, et mul selline suur saladus hingel, siis häviks seegi kõik. Kaotaksin ka oma viimasegi enesehinnangu ilmselt. Ma kardan hülgamist kõigi poolt.

Ma vabandan ka teie ees, mu kallid lugejad, et teatud mõttes olen teid justkui petnud, jättes mulje, et mul on kõik hästi. Sisuliselt olen ma teile ju valetanud, aga ma lihtsalt ei soovi, et keegi minu pärast muretseks, kuid... Ma olen katki, väga katki. Ma vajan abi, aga mul pole õrna aimugi, mis mind aitaks...