Niisiis. Järjekordne üsna suur ja sügav madalseis on tänaseks ületatud. Loomulikult annan ma endale aru, et selliseid hetki nagu mind nüüd eelmisel nädalal tabas, kus justkui kõik tundus juba nii mõttetu ja masendav, tuleb mu teekonnal ilmselgelt tulevikuski ette. Aga ma tõesti vajasin selle välja kirjutamist ja kasvõi korraks selle enesekindluse maski eest heitmist.
Pärast eelmist postitust sain ma päris palju kirju ning mul oli mitmeid avameelseid ja südamlikke vestlusi erinevate inimestega. Nende seas oli nii neid, kellega olen ennegi oma südant puistanud, kuid oli ka neid, kellega suhtlesin tegelikult alles esimest korda (kuigi nime olin ennegi märganud oma lugejate seas). Te kõik aitasite mind oma nurkade alt ja suunasite mu mõtted ning emotsioonid õigematele radadele tagasi. See teadmine, et te olete mul kuskil taustal alati olemas, on midagi väga erilist ja olulist. Aitäh teile, et te olemas olete! Aitäh, et pidasite vajalikuks mulle need head sõnad teele saata. See kõik on minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega.
Ning tegelikult tegin ma ühe tähtsa sammu veel selle kõige peale. Ma rääkisin oma olukorrast oma emale. Ma lihtsalt tundsin, et pean seda tegema - saagu, mis saab. Liiga sügavale detailidesse ma oma looga ei läinud, kuid rääkisin siiski ära oma pahed, sõltuvused ja ka selle, et olen igakuiselt üsna keerulises seisus, kust allakukkumine võib tulla sisuliselt millest iganes. Et saan küll enamvähem oma asjadega hakkama, aga see on üks korralik ellujäämiskursus. Minu suureks üllatuseks võttis ta olukorda üsna rahulikult, kuulas mu ära ja oli mõtteis igati minuga. Loomulikult ei oota ma temalt, et ta mu võlgasid nüüd kinni maksma hakkaks, aga teadmine, et keegi ülioluline inimene on teadlik, mis seisus ma olen, annab teatava hingerahu mulle. Et kui ikka juhe jälle kokku jookseb, siis tean, et ta on mu jaoks olemas. Muidugi võib siin tekkida küsimus, et miks just emale, aga mitte abikaasale, ent seda teemat ma kahjuks siin lahata ei saa, sest see on paraku liiga isiklik teema ja seotud üsna tugevalt ka palju olulisemate ja elulisemate küsimustega, kui lihtsalt raha, võlad või sõltuvused.
Lisaks kõigele muule aitas see aeg mul nüüd enda jaoks paremini mõtestada ka seda, mis seisus ma siis õigupoolest omadega olen ja mida olen tänaseks sellel teekonnal saavutanud. Sõnastasin ka selle ühes Facebooki grupis kommentaarina ning kopeerin selle ka nüüd siia postitusse. Selline aastatepikkune raske aeg on teatud mõttes ka kasulik olnud - see on sisuliselt koondanud kokku kõik mu võimekused ja loovused. Sest elu tahab ju elamist ka võlakoorma all ägades. Nii olengi nende aastate jooksul oma sissetulekud sisuliselt kolmekordistanud, ma olen kriitiliselt üle vaadanud kõik oma väljaminekud ja teinud ka seal vajalikud optimeerimised ja kohandused. Lisaks olen avastanud ka mõningaid sissetulekuliike, millest varem aimugi polnud (Google AdSense näiteks). Ehk siis varasem laisklev mugavustsoon on olude sunnil muutunud ellujäämiskursuseks, kus lihtsalt tuleb rakendada oluliselt suuremat osa oma ajupotentsiaalist kui eales varem. Rääkimata sellest vaimujõust, mis samuti suurt vatti saab. Kokkuvõttes loodan, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kunagi peab see ju kõik lõppema ja siis on põhjust enda üle juba tõeliselt uhke olla!
Nüüd, mil olen taaskord end leidmas ja ka positiivne energia on taastumas, siis on oodata peagi ka erinevaid postitusi Keni ja Maria lugudega. Ja eks ma hoian ka enda asjadega teid rohkemal või vähemal määral kursis. Aitäh veelkord, et endiselt mu lugusid soovite lugeda ja et teile need tõepoolest ka korda lähevad. See kõik on mulle ääretult tähtis! Muideks - saan tänaseks teile kinnitada ka seda, et ka mu raamatu koostööprojekt on kenasti algstardi saanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar