Head aega, 2021 - sinuga oli vägev!

Alles see oli, kui sai 2021. aastale "Tere!" öeldud. Tol hetkel panin ma kirja päris prohvetlikud sõnad: "No, terekest siis ka, 2021. aasta! Loodetavasti saab meie suhe olema meeldiv ja edukas. Kõik, mis plaanitud saab tehtud ja lisaks loodan, et sul on mulle vahvaid üllatusi varuks, mille abil veelgi lähemale oma eesmärgile jõuaksin. Ilmselgelt saab see aasta olema igas mõttes murranguline." Oi, oi, kui palju neid üllatusi see aasta mulle tõi. Ning kui määravaid ja olulisi. Kõik pöörduski sõna otseses mõttes pea peale.

Suures plaanis oli neid tipphetki kokku kolm:

1. Ma sain uue töökoha koos massiivse palgatõusuga
2. Sõber, kes mind 2020. aasta novembris kõige suuremast august välja aitas, tegi mulle veel teisegi kingituse.
3. II pensionisamba raha jõudis avalduse ja väljamakse vahelisel perioodil kasvada üle 10% ning lõplik summa oli ligikaudu 2500 euro võrra suurem, kui oskasin loota ja uskuda.

Need kolm murdepunkti viisid selleni, et tänaseks on kõik mu laenulepingud ja krediidikohustused täielikult kontrolli all. Ma suudan vägagi hõlpsalt kõiki kokkuleppeid täita ning selle kõige kõrvalt jääb mul raha üle, et teha esimesi samme investeerimismaailmas. 

Kui vaadata neid kolme sündmust, siis tuleb nentida, et kõigis neis on omajagu juhuslikkust sees. Ma ei saa otseselt öelda, et oleksin neist nüüd mõne kohe kindlasti välja teeninud oma sihipärase tegevusega. Seega peab ütlema, et mul oli ikka omajagu õnne. Õnne, et mul on selline sõber, kes mind usaldab. Õnne, et olin oma tööalast ankeeti ajakohasena hoidnud ja just see tööandja minusugust inimest sel hetkel nii väga vajas, et oli valmis mulle selle eest väga palju raha pakkuma. Õnne, et minu pensionisamba väljamakse sattus just sellisele ajale, kus turud olid tõusuteel (kuigi hetkeseisuga on vähemalt minu teise pensionisamba fond veidi isegi veel tõusnud - väljamakse hetkel oli hinnaks 0,93906 eur, siis tänane seis on 0,99405 - ehk siis kogusummas veel 1200 eurot rohkem). Olgem ausad - kaks esimest asja võinuks täiesti vabalt juhtumata jääda ning kolmas oleks võinud ju kasumi asemel hoopis kahjumit mulle kerida. Aga kõik läks täpselt nii nagu läks. Need on hetked, mida tuleb nautida ja teha kõik endast sõltuv, et kogu see õnneratas ei peaks enam nii olulisi keerutusi tegema. Tegelikkuses oli kaalul ikka vägagi palju ja ei saa tunnistamata jätta - veel aasta tagasi oli mul neid muremõtteid ikka kõvasti ja vaikselt hakkasid ka head mõtted ja ideed otsa saama. See võitlus oli tolleks hetkeks mind järjest rohkem ja kindlamalt maha murdmas.

Nüüd on aga see aasta lõppemas ja peagi uus algamas. Loomulikult on mul tuleviku osas ka konkreetsed mõtted ja lootused-ootused peas. Aga nendest asjadest kirjutaksin juba uuel aastal. Ning siis annan lõpuks ülevaate ka sellest, milline see mu investeerimisportfell ka parasjagu välja näeb (kõik detailid, rahasummad senditäpsusega jne). Samuti teen lähima kuu jooksul juttu ka Taavi Pertmani raamatust. Seniks aga kaunist aastavahetust teile kõigile! Aitäh, et olete olnud minuga sel teekonnal (eriti muidugi teile, kes te algusest peale mu blogipostitusi olete jaksanud lugeda...)!

Loojad ja hävitajad

Kui sa tahad, et su blogi või mingi sotsiaalmeedia postitus saaks populaarseks või isegi moodsa sõnaga viraalseks, siis tuleks tekitada mingi konflikt. Rääkida midagi vastuolulist, lõhestavat või isegi sulaselget valet. Teatud mõttes olen ma natuke teist teed siin läinud ja olen püüdnud mingeid teemasid oma juttudes vältida. Aga see kõik ei tähenda muidugi seda, et mul oma arvamust ei oleks. On ja kuidas veel on.

Ma olen mõnes mõttes vana kooli mees, kes käis omal ajal ilusasti kõikvõimalikud kooliastmed läbi, õppisin hoolega ja see kõik kujundas tugevalt ka mu maailmapilti. Mina usun teadust, kainet mõistust ja loogilist mõtlemist. Ma vihkan konflikte ja vastuolusid, mulle ei meeldi provokaatorid - ma lihtsalt ei oskaks nendega kuidagi hakkama saada. Ma olen igasugustele tülinorijatele tegelikult vägagi kerge saak. Hiljuti oli ETV eetris üks üsnagi märkimisväärne intervjuu ("Hommik Anuga" saates, 19.12.2021), kus räpipunt 5MIINUST liige Estoni Kohver avaldas arvamust viimase aja ühe suurima meediakangelase Elvis Braueri kohta - "See, kui mina lähen närvi selle debiiliku peale, siis ega tema sellest ei muutu. Siis ongi, et ma olen oma murega üksi ja ise loll ka veel." Ma tunnen umbes samamoodi. Mind ajab ka selline Brauerite taoline idiootsus närvi, aga reaalselt olen ainus kannataja selles mina ise. Ma pean õppima end paremini talitsema. See on absurd, et ma sellistest inimestest end mõjutada lasen. Ma tegelikult võrdleksin neid täiesti tavapäraste pubekatega. Käib üks pidev jauramine, probleemide ja konfliktide tekitamine. Saaks ainult tähelepanu. Juba kooliajal olin ma tegelikult selle temaatikaga hädas. Mina tahtsin vaikselt oma asja ajada, õppida, rõõmustada saavutuste üle, olla õnnelik ja rahulik. Kuid ikka ja jälle tuli ette mingeid norimisi, teatud mõttes vaimseid rünnakuid. Juba lapsepõlves oli mulle sisendatud, et parim vastus kiusatajatele on neist mitte välja teha. See ajab neid kõige rohkem närvi, kui nende provokatsioonidele ei vastata. Kohati (tegelikult üsnagi tihti) tundub mulle, et kogu EKRE erakond on üks pubekate punt. OK, ilmselt mitte kõik, küllap on ka nende seas toredaid inimesi. Aga suures plaanis on neil koguaeg vaja millegi vastu olla. Tõelised ühiskonna lõhkujad. Ja siis väidavad nad sinisilmselt, et nemad armastavad Eestit. Jajah, muidugi.

Mulle meeldib meie demokraatlik kord. Kogu see raamistik, mis tagab, et enamus otsustab. Kogu see raamistik, mis tagab stabiilsuse. See, mis on hädavajalik ka ühele investorile. Muidugi on teadatuntud ju ka see klišee, et häid kriise ei tohi raisku lasta, aga mina veel niimoodi mõelda ei oska. Mina tahaks rahu ja vaikust. Rohkem mõistuse häält.

Praegune jant on muutunud ususõjaks. Seejuures pole enam sugugi tähtis, mida öeldakse. Oluline on see, kes ütleb. Kas see, kes midagi räägib, kuulub nende inimeste hulka, kelle põhimõtted kattuvad just sinu omadega. Kas sinu iidoliks on William Koval/Varro Vooglaid või siiski mõni targem ja asjalikum inimene? Kas sa usud teadusesse, mille põhjal sulle koolitarkust jagati? Kas sa usud sellesse ühiskonda, milles me elame? Või usud sa hoopis kaosesse?

Loomulikult ei saa ma selle kõige taustal öelda, et meie praegused riigijuhid või teadusnõukogu oleks tegutsenud veatult. Aga uskuda, et nad teeksid meelega mingeid halbu otsuseid? Mina usun neisse ja nende eesmärkidesse, aga tuleb endale aru anda, et see kriis, kus me juba varsti 2 aastat oleme olnud, on kõigi jaoks uus. Kellelgi pole kogemust, kuidas selle olukorras teha lollikindlaid ja veatuid otsuseid. Niiehknaa käib üks pidev katsetamine. Ning sellesse on juba iseenesest sisse kirjutatud paratamatus, et sellega kaasneb vigu.

Ma tõesti loodan, et ühel ilusal päeval saabub taas rahu ja kogu see pandeemia saab otsa. Seniks aga kaunist aasta lõppu!

Erinevad eluetapid alustava investori elus

Elu on täis erinevaid sõlmpunkte, erinevaid etappe, tähtsündmuseid. Olgu selleks siis lapsepõlv, esimesed koolipäevad, suhete algused-lõpud, esimesed töökohad ja mida kõike veel.

Mina olen hetkel teatud mõttes kahe üsnagi olulise eluetapi ristteel. Ma olen loodetavasti lõpusirgel oma sõltuvuste ja laenuvõlgnevuste etapiga. Ning olen kiivalt piilumas seda investeerimise kiirteed. Kas ma tegelikult ikka tahan sinna minna? Kas see ikka on hea valik? Pean siinkohal teiega aus olema - kogu see viimaste aastate pidev riskimine igasuguste hasartmängudega on mind tegelikult korralikult läbi vintsutanud. Selle kõige tõttu olen ma vähemalt hetkel ikka totaalselt alalhoidlik ja ettevaatlik erinevate rahapaigutuste osas. Tahaks lihtsalt niisama olla ja elu nautida. Ma tahan koguda võimalikult palju infot ja eelteadmisi enne, kui ma üldse kuhugi siin raha liigutama hakkan. Jah, III pensionisammas on minu jaoks piisavalt lollikindel, et sinna panustada, aga kõik muud asjad on endiselt liiga tume maa, et sinna täie julgusega raha alla panna. Olgu need siis igasugused IPOd, ühisrahastused, startupid, kinnisvara, aktsiad, krüptod või misiganes asjad veel... Aga ma kavatsen vähemalt sellele kõigele võimaluse ikkagi anda, tahan end harida.

Sel nädalal sain ma siis lõpuks kätte ühe väärtteose - Taavi Pertmani "Alustava investori käsiraamat, 3. trükk". Kusjuures, seda väikestviisi reklaami sellele raamatule teen ma siin täitsa tasuta. Ei ole mul mingeid diile ega kokkuleppeid Taaviga. Aga kuna ta mu võlglaseks oleku kõige pimedamatel hetkedel tuli mulle oma abi ja nõuga appi, siis tunnen, et olen omamoodi vaimsel tasandil talle võlgu. Taavi, kui juhtud seda siin lugema, siis aitäh sulle nähtud vaeva ja mu mõtete korrastamise eest. See aitas mind tol korral meeletult palju ning loomulikult on kasuks ka tänasel päeval. Teatud mõttes võrdleksin ma seda natuke isegi oma ülikooliajaga, mis andis mulle üsna vähe praktilisi teadmisi edaspidiseks karjääriks, aga see pani mu mõttemaailma paika - seni pillapalla olnud pusletükid leidsid kuidagi oma koha.

Niisiis, aga mida siis ikkagi arvata selle investeerimisemaailma kohta. Taavi on oma raamatust ühe lõigu pannud ka avalikult ja tasuta kõigile lugemiseks. Soovitan soojalt. Siin on siis mõtisklus sellest, mida see investeerimine üldse endast üldse kujutab. Tsiteeriksin siit üht lauset: "Investeerimine on teenuste või toodete ostmine lootuses, et saad selle ostuga rohkem kasu kui kahju." See pani mind mõtlema... Kas mitte hasartmäng pole ka omamoodi investeerimine? Antud definitsiooni mõistes nagu oleks - seal ju inimene samamoodi paneb oma raha mängu, lootuses sellega teenida. Vahet pole, kas see on siis mingi spordiennustus või slotimäng. Nii mõeldes olen ma juba aastaid üks paras investor olnud! Sest ega mitte ükski hasartmängur ei lähe oma panustega kaotama. Ikka ju loodaks võita ja kasumisse jõuda. Mõttekoht?

Tegelikkuses ma siiski nii udu siin ei ole, et neid ühte patta paneksin. Hasartmängudesse panustamist ei soovitaks ma tegelikult mitte kellelegi. Kuigi olgem ausad - iga investeering on ju teatava riskita. Siin tuleb pigem mängu ka reaalsustaju ja erinevus usu ja lootuse vahel. Slotimänguril puuduvad tegelikkuses igasugused argumendid, et tema "tehingud" talle kasu võiks tuua. Need on otsused ja valikud, kus puudub võime kuidagigi tulemust mõjutada. 

Aga nüüd selle postituse lõpetuseks siis korraks uuesti eelmainitud raamatu juurde. Mul on plaan see käesoleval nädalavahetusel rahulikult läbi lugeda. Ning ilmselt teen millalgi ka detailsema ülevaate, mis ma sellest siis arvan. Seniks aga tahaksin öelda, et järjekordne jõuluetapp meie eludes hakkab kulminatsioonini jõudma. Olgem koos oma lähedastega, nautigem kõike seda, mida nautida annab. Vahepeal peab oma pead igasugustest rahaasjadest puhkama ka. Nii võlgadest, arvetest kui ka investeeringutest.

Kahe jalaga maas - kolmas pensionisammas

Ma isegi ei mäleta enam, millal täpsemalt jõudis minu teadvusesse III pensionisammas. Kindlasti oli see enne mu võlaprobleemide algust, ammu siis enne seda pensionireformi. Kahtlustan, et reaalsuses võis see kõik isegi juba krooniajal alguse saada (ehk siis enam kui 10 aastat tagasi).

Eks ma olen sinna vahelduva eduga ikka ja jälle raha koguma asunud, aga vähemalt siiani olen olude sunnil sealt lõpuks alati rahad välja kandnud. See on see värk, et sealt saab 2-3 tööpäeva jooksul suvalisel hetkel raha alati kätte. 

Liiga põhjalikult ma siin seda III samba juriidilist poolt lahkama ei hakka, eks igaüks saab ise endale need detailid ja nüansid selgeks teha, mida see endast kujutab. Aga tegelikult saab ühe konkreetse asja siia ikkagi nentida - kui oled palgatööline, teenid ausalt oma palka ja selle pealt makstakse ka igasugused riiklikud maksud ära ning kui vähegi igakuiselt raha üle jääb, siis ma ütleks, et see on praktiliselt kohustuslik, et III sammas peab su portfellis olema. Täielik no-brainer noh! Sellist 20-protsendilist riskivaba lisaraha ei paku sulle lihtsalt mitte keegi teine, mitte miski. Raha vedeleb maas, korja see üles.

Kuidas see asi siis praktikas toimib? Oletame, et su palk on 1000 eurot bruto. Selline stabiilne palk, ei lange, ei tõuse, lisatasusid/preemiaid ei ole. Laias laastus tähendab see seda, et sul on mõistlik iga kuu 150 eurot oma III sambasse kanda (sest 15% brutopalgast on see summa, mille pealt riik annab sulle 20% tuludeklaratsiooni protsessi käigus tagasi). Reaalsuses on see 15% arvestus küll aastapalga pealt, aga lihtsuse huvides võtsin hetkel just sellise näite. Nii. Lihtne arvestus ütleb, et kokkuvõttes kannad selles tempos aasta jooksul III sambasse 1800 eurot. Päris märkimisväärne summa, kas pole? 1,8 kuupalka. Millalgi siis saabub veebruarikuu ja siis hakatakse tulusid deklareerima. III samba asjad on automaatselt juba sinna üle kantud, neid kuskilt taga otsima ei pea hakkama. Ning pärast seda möödub paar nädalat ja kui su deklaratsioonil on kõik ootuspärane ja lisakontrolli ei vaja, siis nagu naksti saad selle 1800 euro pealt 360 eurot oma pangakontole. Ei mingeid trikke ega lisatingimusi. See on raha, millega võid teha, mida ise soovid. Seejuures elab juba sambasse kantud 1800 eurot seal oma elu edasi, selle summa arvelt see kuidagi ei vähene - spetsialistid investeerivad seda sinu eest (usu mind - nad teevad seda paremini kui sina). Lihtne, loogiline, elementaarne.

Minu viimane III samba sissemaksete tsükkel (nagu eespool mainisin, siis olen varemgi sinna kogumist alustanud, aga paraku alati enneaegselt ära lõpetanud) algas selle aasta septembris. Kahel esimesel kuul kandsin sinna 200 eurot ning nüüd, novembris ja detsembris olen sinna kandnud 300 eurot. Ehk siis kokku 1000 eurot nelja kuu jooksul. Mina kogun oma rahasid Tuleva III samba pensionifondi. Käisin just oma netipangas ja vaatasin ka jooksva seisu üle - kasv on olnud 4,08% ja täna on seal 1040,76 eurot. Lisaks on mulle siis nende sissemaksete pealt juba praegu garanteeritud 200 eurot tulumaksutagastust. Ma veel ei ole otsustanud, kas teen enne aasta lõppu veel mingi lisasissemakse või mitte. Eks see paistab juba jooksvalt.

Nüüd aga üks huvitav nüanss, millele ma ise alles siin paar päeva tagasi pidin mõtlema hakkama. Suure häälega räägitakse jah muudkui sellest 15% brutopalga piirist, millest rohkem siis riik tulumaksu ei tagasta. Aga sellel kõigel on olemas ka siiski lagi. Ning endalegi ootamatult selgus, et minu selleaastane töökohavahetus ja sellega kaasnenud palgatõus on mind viinud olukorda, kus see lagi puudutab ka mind. Kuigi oma selle blogi sissejuhatuses mainisin, et mu järgmise aasta eesmärk on jõuda selleni, et ära kasutada kogu riigipoolne kingitus täies mahus, jõudes 15% osamakseteni oma palgast, siis reaalsuses selgus, et selleni ma jõuda ei saagi. Minu piir saab olema 500 eurot kuus. Riiklik lagi, millelt III samba sissemaksete pealt tulumaksu tagastatakse, on 6000 eurot aastas. Ehk siis brutopalk 40000 eurot aastas. Aga nii see on ja kokkuvõttes olen ma ju selle kõigega ju ometigi rahul ja õnnelik. 

Paar sõna ka siis sellest, kuidas see väljamaksete süsteem töötab. Võtame näiteks siis selle konkreetse minu praeguse seisu. Sissemakseid siis on tänaseks 1000 eurot, konto seis aga 1040,76 eurot. Kui sooviksin selle raha välja võtta, siis peaksin tegema müügiavalduse. See tehakse siis paari päevaga ära, mõnes pangas on see lihtsam ja loogilisem kui teises, aga lõpuks saab see siis tehtud. Seejuures, näiteks SEB võtab selle tehingu eest 3,20 eurot tehingutasu ka. LHV aga liigutab neid rahasid tasuta. Aga ühtne joon on siin ikkagi see, et tulumaks võetakse koheselt maha ning reaalsuses kannab Pensionikeskus AS su pangakontole 1040,76 - 20% = 832,61 eurot (täpne summa võib siiski sõltuda ka väärtuspäevast ja tolle päeva osakute hinnast). Samas, kui võtta arvesse, et tuludeklaratsiooni käigus saad sa 200 eurot tagasi, siis tegelikkuses maksad sa riigile 1040,76 - 832,61 - 200 = 8,15 eurot. Kasumis oled ikkagi :)

Selline värk siis III sambaga, mida ametlikus keeles ka täiendavaks kogumispensioniks nimetatakse. 

Üks aeglane kilpkonn

Niisiis. Investeerimine, kauplemine, spekuleerimine, raha paigutamine. Finantsvabadus, rahatarkus. Kõik need moodsad ja popid märksõnad, eks ole. Ega ma siin liiga palju targutama veel ei hakka. Lihtsalt pole eriti pädevust. Taavi Pertmani raamat on veel endiselt minu poole alles teel, seega selline struktureeritud ja asjalik jutt tuleb ilmselt alles siis, kui olen selle teose läbi lugenud. Kusjuures, tegelikkuses sain ma küll e-raamatu ka tasuta kaasa (lihtsalt üks verioon varasem variant, mille baasilt Taavi selle uue raamatu valmis tegi), aga ma olen selline vanakoolimees ja mulle meeldib pigem diivanil lesides ikka pärisraamatut sirvida ja mõttega lugeda. Pealegi, uue raamatu lõhn on alati ääretult mõnus ja häid emotsioone pakkuv. Ühesõnaga, ma olen küll selle e-raamatu endale arvutisse tõmmanud ja isegi omale pilve salvestanud (soovi korral saaksin seda isegi telefonis lugeda), aga seda ma vähemalt esialgu digitaalselt tarbida ei kavatse.

Oma olemuselt olen ma üks paras kilpkonn. Aeglase tegutsemisega. Juba ainuüksi selle tõttu ei saa minust ilmselt mitte kunagi päevakauplejat. Ma lihtsalt ei viitsi arvatavasti kaasa joosta igasuguste turgude kõikumistega jne. Ma panen lihtsalt vaikselt oma plaani paika, iga kuu mingi konkreetne summa kuskile aktsiatesse, III sambasse või veidi ehk ka krüptosse ja las siis need tiksuvad seal omasoodu. Mina oma kilpkonna-reaktsioonidega jõuaksin ilmselt heal juhul hinnalanguse peale teha "oh" ja kui mõte jõuaks sinna, et "teeks midagi", siis on olukord juba muutunud. Eriti kehtib see muidugi krüptorahade osas. Sel nädalavahetusel lendasidki need päris korraliku hooga kõik mäest alla. Päris huvitav oli selle peale Facebooki finantsgruppe jälgida (nii finantsvabaduse kui ka krüptovarade omasid), kus siis värsked investorihakatised kurtma tõttasid, et mis värk nüüd on. Ega neile armu eriti ei antud, selles osas nendes gruppides väga ei kehti see tõdemus, et "lolle küsimusi pole olemas". Seega, kõige sõbralikumaks ja toetavamaks ma tegelikult neid rühmitusi ei pea. Seal on päris palju selliseid iroonilisi ja elutarku inimesi koos, kellele lihtsalt meeldib inimestele ära panna. Aga see selleks, on nagu on. Eks kogu see ärapanemine ja tigedus, teineteise mitte mõistmine on viimasel ajal kogu maailmas üleüldiseks teemaks. Lõhestumine on päris tugevalt peale tunginud. Eks näis, kuhu see kõik meie maailma, majanduse ja kogu elu ühel hetkel viib. Mul endal liiga häid lootusi kogu selle tuleviku osas kusjuures ei ole. Mingi suurem jama või pauk siit lõpuks ilmselt ikkagi tuleb...

Aga mis see minu masterplan siis siin investeerimismaailmas hetkel ka on? Esimene koht, kuhu ma raha paigutan, on III sammas. Seda ma pean iga palgatöötaja jaoks praktiliselt "must-be" investeeringuks. Ideaalis siis peaks jõudma ühel hetkel selleni, et iga kuu panen 15% oma palgast just sinna. Ehk siis lihtne värk - kui palk tuleb, siis kohe ülekanne III samba peale. Veebruaris, tulu deklareerides siis tuleb mõnus lisaboonus selle pealt (tulumaksu jagu rahast kenasti tagasi). Praegu ma veel seda maksimaalselt ära ei kasuta, olen omadega niiöelda katsetuste faasis, aga järgmise aasta jooksul kavatsen kindlasti sinna välja jõuda, et siin midagi kasutamata ei jääks, mida riik nii lahkelt pakub. Kunagi lähitulevikus pühendan III sambale eraldi postituse ka. Siis avaldan ma oma seisu, sissemaksete praeguse summa ja muid mõtteid ka.

Kuna mul on endiselt siiski kaelas ka märkimisväärne võlakoorem, siis ega ma siin esialgu muudesse kohtadesse liiga aktiivselt ei investeerigi. Mõned-kümned eurod iga kuu panen siiski ka bitcoini ja nagu sissejuhatuses sai mainitud, siis väike osa ka niiöelda väiksemasse krüptorahasse, millel ehk mingigi lootus mitmekordselt kunagi tõusta (ehk siis minu puhul Ripple, XRP, mille taust mulle sümpaatne tundus). Lisaks olen juba oktoobri algusest peale väikest viisi ka Coca-Cola osanik ning lähinädalatel peaks mõni dollar dividende lausa tulema. Eks sellest kirjutan ka täpsemalt siis, kui see aeg käes.

Üleüldises mõttes ma lihtsalt kompan vaikselt pimeduses, püüan väikeste summadega praktikas asju läbi proovida ning peagi kavatsen ka teooriat ja üldse sellist teoreetilist mõtteviisi siia juurde omandada. Annan endale aru, et kindlasti tuleb mul ka siin eksimusi ette ja võimalik, et kaotan ehk ka mingit raha nende tegevuste käigus. Aga loodetavasti kehtib siin ikkagi tõdemus, et tasa sõuan, kaugele jõuan. Kilpkonna värk ikka, eks ole.

Sõltuvusest, spordiennustusest ja börsimängudest

Enne, kui ma siin lõplikult investeerimisteema sisse sukeldun ja selles osas oma lugu rääkima hakkan, tahaksin ma ühe sõltuvusega seotud teema hingelt ära rääkida. Eks see lugu oleks paremini sobinud Võlglase Blogi veergudele, aga kuna tollele loole sai juba punkt pandud, siis tuleb see hoopis siia. Rahadega seotud lugu on see niiehknaa. Ja veidike riivab ka börsimänge.

Mõned nädalad tagasi, 16. novembril, köitis Eesti avalikkust ootamatu uudis sellest, et tollane keskkonnaminister Tõnis Mölder otsustas oma ameti maha panna. Kuna ma jälgin uudiseid ja maailmas toimuvat üsnagi aktiivselt, siis eks köitis see veidi ka minugi tähelepanu. Ikka tekkisid küsimused, et mis siis nüüd ja miks. Kui selgituseks olid "tervislikud ja isiklikud põhjused", siis tegelikult minu jaoks samas see teema lõppes. Kui nii, siis nii.

Paar päeva hiljem aga hakkas see temaatika minu jaoks oluliselt huvipakkuvamaid pöördeid võtma. Nimelt selgus siis, et Tõnis on astunud selle sama reha otsa, kuhu minagi jõudsin. Ta oli sattunud hasartmängupüünisesse. Ning veelgi spetsiifilisemalt just sinna auku, kuhu ka mina kukkusin - spordiennustused. Nagu ta ise oma Facebooki postituses (postitus ise on täies mahus leitav siit) seda sõnastas: "Sport on olnud mulle alati tõeline kirg. Kui ma ei oleks valinud karjääri poliitikas, siis tõenäoliselt töötaksin täna treenerina. Sellel kirel on aga ka pahupool. Vaid ühe hiirekliki kaugusel on spordiennustuse portaalid. Märkamatult said nendest portaalidest minu jaoks põnev ajaviide ning eeskätt abinõu, millega maandada tööalaseid pingeid." Sellel hetkel oleksin väga tegelikult tahtnud temaga rääkida, mõtteid ja emotsioone jagada. Kuid mina, anonüümse blogijana, pean endale aru andma, et sellisele tasandile ma ilmselt ei jõua, et siin prominentidega jutuajamisi saaks korraldada. Aga hinges tundsin väga palju sarnasusi ja muidugi kaasnes kõige sellega minu imetlus, et ta selle teatega välja julges tulla. Tegelikult oli neid sarnasusi veelgi, mis meid justkui omavahel sidus. Ka tema on keskmisest oluliselt edukam nii palga kui karjääri mõttes kui tavaline eestlane.

Suurim erinevus meie vahel on see, et vähemalt tema enda sõnade kohaselt tal mingeid võlgu kaelas ei ole. Loodetavasti see ka nii on. See annab oluliselt kergema tee, kuidas see sõltuvus endas vaikima sundida. Rõhutaks siinkohal üle, et sellist sõltuvust ei ole võimalik võita, see jääb alatiseks mänguri hingesoppidesse alles. Seda ongi võimalik vaid vaigistada ja kontrolli all hoida.

Ajakirjanduses levinud info kohaselt käis Tõnis Mölder ka Tallinna Börsil aegajalt katsetamas. Aegade jooksul oli ta seal päris märkimisväärsete summade eest erinevaid aktsiaid omanud - muu hulgas Tallinna Kaubamaja, Merko Ehituse, Silvano Fashioni ja Nordeconi aktsiad, kuid tänaseks olevat need kõik (enamuses kahjumiga) maha müüdud. 

Ühelt poolt on see kõik kahtlemata väga kurb lugu. Aga teisalt oli mul hea meel, et kogu see temaatika taaskord nii tugevalt avalikkuse ette toodi. Sellel teemal andis väga põhjaliku, samas piisavalt lühikese ja konkreetse intervjuu ka Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse tegevjuht Pille-Riin Indermitte. Soovitan väga seda kuulata. Kõik, millest ta siin räägib, on puhas kuld. Täpselt nii need asjad ongi. Lisaks on mul ääretult hea meel, et eraldi kajastamist ja lahkamist leidis ka spordiennustusteema, mis justkui on natuke erinev, aga samas ikkagi nii sarnane. 

Link videole: https://www.youtube.com/watch?v=ov6zKaC1vPg

Sissejuhatus

Mina olen võlglane. Kuigi tahaks nii väga öelda, et juba endine võlglane, siis päris nii hästi veel ikkagi öelda ei saa. Minu võlgade lugu saab soovi korral lähemalt lugeda Võlglase Blogist. See blogi siin on omamoodi jätk tollele loole. 

Ma veel ei tea, kuhu ma suunduma hakkan oma rahalise seisuga. Otseselt pole mul paigas ka mitte ühtegi niiöelda suurt eesmärki. Ei julge ma veel unistada siin sellest moodsa kõlaga finantsvabadusest või kes teab millest veel. Liigun samm-sammult ja eks siis ole näha, kuhu jõuan.

Võiks ju öelda, et mis ma siin üldse selle investeerimisvärgiga jaman, et kogu raha tuleks ikka laenumaksetesse panna. Ma ise ka uskusin varem just nii. Aga sellel hetkel, kui mul kõige karmimad laenud (no need, millel KKM ikka üle 30%, osadel isegi 60%) said kaelast ära, hakkasin vaikselt ka tuleviku peale mõtlema. Seda enam, et mäletatavasti tõmbasin ma oma II samba alla. Kokkuvõttes oleks minust üsna vastutustundetu kogu oma pensionipõlv unarusse jätta. Tasapisi, aga järjepidevalt üritan ma seda kõike ikkagi uuesti üles ehitada.

Ilmselgelt on minu teadmised investeerimisest sisuliselt olematud. Ma olen küll huviga siin igasuguseid massimeedia telesaateid vaadanud, hoidnud mõnel blogil silma peal ja lisaks olen liitunud paari Facebooki finantsvabaduse grupiga, aga kogu see tegevus on olnud ääretult passiivne. Ühe aktiivsema sammu ma siiski hiljuti tegin - ma tellisin endale Taavi Pertmani "Alustava investori käsiraamatu" 3. trüki. Ootan suure põnevusega, millal see ükskord trükki jõuab ja seejärel juba minu lähimasse postiautomaati. Lubati, et enne jõule on raamat olemas. Eks näis, maailm on hetkel äraarvamatult ootamatusi täis.

Tänaseks päevaks olen ma natuke siiski juba praktikas ka kogu seda investeerimisvärki proovinud. Lihtsalt kasvõi tehnilistel eesmärkidel, et kuidas need asjad reaalselt üldse töötavad. Raha olen ma paigutanud III sambasse (Tuleva), veidike Coca-Cola aktsiatesse (sest sealt pidavat dividende saama ja no üleüldse on see selline suht lollikindel aktsia, mis ei tohiks mädaneda ega idaneda) ning ka krüpto osas tegin käe valgeks (kindla peale minnes BTC ja väike hasartmängu moodi asi XRP müntidega).

Mingeid graafikuid ma vähemalt esialgu ei jälgi, iga hinnakõikumise peale hulluks ei lähe, sest mingeid plaane mul midagi maha müüa esialgu ei ole. Las tiksuvad. Sellel kõigel on päris mitu põhjust tegelikult - päevakauplejaks ma hakata ei kavatse, kõik ideed on pikaajalise alatooniga. Ning lisaks ei ole ma end kurssi viinud maksuteemadega, seega las olla hetkel nii nagu on.

Selles blogis ei hakka ma arvatavasti mitte kunagi mingeid väga keerulisi sõnu kasutama, sest pea ei ole prügikast ja ma ei usu, et minust ealeski päriselt teadlik investor saab. Samas, elus juhtub teinekord kummalisemaidki asju, niiet igaks juhuks ma mitte midagi siiski välistama ei hakka. Äkki hakkab hoopis kogu see värk meeldima ja kaevun selle maailma kõige sügavamatesse koobastesse...

Praegu ma aga kuskile sügavamale siiski ronima ei hakka, oma portfelli sisu ka veel lahkama ei hakka. Selle postitusega tahtsin lihtsalt "tere" öelda. Mõtteid mul jagub, püüan vaikselt oma strateegia ka paika panna ning siis hakkab neid detailsemaid postitusi ka siia järjest tulema. Kaunist jõuluootust kõigile!